Jüri Ehlvest – Ikka veel Bagdadis (1996)

Esmapilgul tundub see olevat seniloetud Ehlvesti romaanidest kõige krüptilisem (või sisutum) tekst, või noh, igavam kui “Elli lend” või “Palverännak”, seda kohe kindlasti (ja novelle ei loe, sest aega pole). Nö romaan kirjades, iga peatüki lõpuga siirdutakse teiselaadsesse situatsiooni, mis on siiski enamvähem omavahelises seoses üldise tekstivooga (ülevaadetes öeldakse selle kohta täpsemalt – tuhandeüheöölik aluspõhi) – ehk peategelase quest suurima saladuse otsingul. See taevatrepi värk oli päris tsiteeritav, aga kahjuks sai raamat enne nädalavahetust kiiruga raamatukokku tagastatud. Sest ei viitsinud tassida. Sellest olenemata on see tühine postitus. Lootus on kadunud.

“Kas te sellest linnast teate midagi, kuhu me sõidame?”
“Kas te ei ole seal siis ise käinud? Aga ühte Eesti väikelinna üheksakümnendate aastate algul on tegelikult ka väga lihtne ette kujutada. See on midagi koledat, eks ole. Kui te ei oska midagi sellist kujutleda, siis mõelge lihtsalt millegi koleda peale.” (lk 72)

postimees
päevaleht

Daniil Harms – Siil ja siisike (2012)

“NELJA JALAGA VARES
Elas kord vares, kellel oli neli jalga. Omavahel öeldes oli tal neid jalgu viis, kuid sellest ei tasu rääkida.
Ükskord ostis nelja jalaga vares endale kohvi ja mõtles: “Nojah, ostsin endale kohvi, aga mida sellega teha?”
Nagu kiuste, sörkis seepeale mööda rebane. Nägi varest ja hüüdis: “Hei, sina, vares!”
Vares aga hüüdis rebasele:
“Ise oled vares!”
Rebane aga hüüdis varesele:
“Aga sina, vares, oled siga!”
Seepeale puistas vares solvunult kohvi laiali. Rebane aga jooksis minema. Vares aga ronis puu otsast alla ja hakkas neljal, või õigemini viiel jalal oma vastiku kodu poole astuma.” (lk 12)

Kas nüüd on kogu Harmsi looming eesti keelde tõlgitud? Mitte et iga lugu või värss puhas kuld oleks, vahel on ikka näpust imetud hetki ka, nojah, lastevihkaja värk ehk luupainajalik Kozlov. Ega hästi ei kujuta, et siinseid muinasjutte mõnele neljaaastasele loeks. Aga kui peab, siis peab. Lisandväärtuseks on Pärna illustratsioonid. Kipa raamat.

“Bobrov kõndis mööda teed ja mõtiskles: miks supp, kui sinna liiva raputada, vastikuks muutub.
Äkki nägi ta, et teel istub väga väike tüdruk, hoiab peos ussikest ja nutab valjul häälel.
“Miks sa nutad?” küsis Bobrov väikeselt tüdrukult.
“Ma ei nuta, ma laulan,” ütles väike tüdruk.
“Miks sa siis sedasi laulad?” päris Bobrov.
“Et ussikesel oleks hea tuju,” sõnas tüdruk. “Aga minu nimi on Nataša.”
“Või nii?” imestas Bobrov.
“Nii jah,” ütles tüdruk. “Head aega.”
Tüdruk hüppas püsti, istus jalgrattale ja sõitis ära.
“Nii väike, aga juba sõidab jalgrattaga,” mõtles Bobrov.” (lk 27)

“PUŠKIN
On raske rääkida Puškinist neile, kes temast midagi ei tea. Puškin on suur luuletaja. Napoleon pole nii suur kui Puškin. Ja Bismarck on Puškiniga võrreldes tühi koht. Ja Aleksandrid, I, II ja III, on Puškiniga võrreldes lihtsalt könnid. Ja kõik inimesed on Puškiniga võrreldes könnid, ainult Gogoliga võrreldes on Puškin ise könn.
Niisiis, selle asemel, et kirjutada Puškinist, kirjutan ma parem Gogolist.
Kuid Gogol on niivõrd suur, et temast ei saa midagi kirjutada, nii et ma kirjutan ikkagi Puškinist.
Ent pärast Gogolit on Puškinist kuidagi solvav kirjutada. Ja Gogolist kirjutada ei saa. Seetõttu ei kirjuta ma mitte kellestki mitte midagi.” (lk 42)

Ian Kershaw – Saatuslikud valikud. Kümme otsust, mis muutsid maailma (2011)

Raamat veereb kui laviin – üha eskaleeruv üleilmne vastasseis ja suurvõimude paisumine, lõpuks taandubki jõukatsumine selleks, mida Berliin suudab teostada ja mida Washington vastu panna (või – üle toota), kus kahurilihaks on Moskva (kuigi Kershaw seda ei väida) ning London ja Tokyo hoidmas vastasseisu või tekitamas konflikte (London vähem ja Tokyo enam). Ja siis on Rooma oma klounaadiga (kui muidu on tekst tõsine, siis Rooma enesehävitamine on veidralt lõbustav või totter näide valitsemisest napakluse alusel). 10 peatükki jagunevad: 3 – Berliin; 2 – Tokyo ja Washington; 1 – London, Rooma ja Moskva. Aga jah, tegelt on raamat harjumatult Ameerika-keskne, vast ehk neljas peatükis (2, 4, 6, 10) on Ameerikale vähem tähelepanu (omaette nähtus on Roosevelt ja avalik arvamus). Eks küsitav ole, miks raamat käib 1940-1941 aastate kohta – seetõttu jääb MRP tagaplaanile – aga eks see ole seotud Kershaw nägemusega Washingtoni olulisusest.

Raamatu viimases kolmandikus on päris mitmeid toimetamata näpukaid, vast siis kirjastusepoolne kiirustamine jõuluaegseks müügiks.

Alljärgnev tsitaat ei ole näpukate demonstreerimiseks.

“Läänemere laevastiku ülem admiral Rolf Carls, kelles nähti pikka aega Raederi tõenäolist järglast, läks veelgi kaugemale. Osast Belgia ja Prantsusmaa aladest (sealhulgas Normandia ja Bretagne) pidi saama Saksamaa protektoraat Tšehhi mudeli järgi. Prantsusmaa koloniaalimpeerium tuleb tükeldada, lähtudes seejuures Saksamaa, Itaalia ja mingil määral ka Hispaania huvidest. Lõuna-Aafrika ja Lõuna-Rodeesia lahutatakse Briti impeeriumist ja neist saavad iseseisvad riigid, samal ajal kui Põhja-Rodeesia jääb Saksamaale kui Ida- ja Lääne-Aafrika territooriume ühendav lüli. Kõik Suurbritannia õigused Pärsia lahel, eriti naftamaardlaid käsitlevad õigused, lähevad Saksamaale. Suurbritannia ja Prantsusmaa kaotavad igasuguse kontrolli Suessi kanali üle. Brittidelt võetakse ära mandaatmaad Lähis-Idas. Saksamaa võtab endale Shetlandi ja Kanalisaared. Strateegilised baasid rajatakse Kanaaridele (tõenäoliselt tuleb selleks Hispaaniaga maid vahetada), Dakari Aafrika läänerannikul (Prantsusmaa arvel) ning Madagaskarile, Mauritiusele ja Seišellidele India ookeanis. Carls tunnistas, et tema nägemus võib tunduda ulmeline, ent ta soovitas selle ellu viia, et “tagada ükskord lõplikult Saksamaa õigused talle kuuluvale osale maailmast”.” (lk 105-106)

õhtuleht

sirp

George Orwell – Pariisi ja Londoni heidikud (1995)

Tegemist siis isiklikel kogemustel põhineva dokumentaalsevõitu teosega (millest, näeb ehk raamatu pealkirjast), kui nüüd autori biograafiat mõistan lugeda, siis katsetas Orwell Londonis hulkurielu ja Pariisis näguripäevi veetes tegi seda hullu nõudepesijatööd – et muuhulgas saada elukogemust (ja kirjutada näiteks siuke raamat). Selline autor siis. Teos jaguneb kaheks – Pariisi elu kui rentsli road movie, Londoni oma kui reportaaž ühest masendavast eluviisist (huvitav, kuidas saanuks autor hakkama tänapäeva tingimustes?).

Pariisis jäi siis minajutustaja rahahätta ja hakkas seepeale asju pantima, et öömaja eest tasuda. Nälg ja lohutu olemine. Kuni talle meenus üks vene emigrant, kes lubas vajadusel tööga aidata – ent kes selleks ajaks samuti töötuks jäänud. Koos loodavad nad ühes avatavas vene restoranis tööle saada, aga seda ei avata ega avata, seeasemel õnnestub meldida end nõudepesijaks ühes korralikus restoranis – mis tähendab siis 17-tunniseid tööpäevi kitsas köögiurkas. Lõpuks hakkab vene restoran avanema ja minajutustaja sõbraga suunduvad sinna, aga sealne töö on veelgi hullem – 7 päeva nädalas hommikust ööni. Hull värk. Orwell kirjeldab üpris meeleolukalt Pariisi (töötavate) vaeste elu, mis on järgneva Londoni heidikute eluga võrreldes üsnagi lõbus, saab juua ja vahel odavat prostituutigi. Aga jah, see Londoni hulguste elu on organiseeritult kole (milline vaesteabi Eestis toimib, pole suurt aimugi). Orwelli arvates probleem selles, et heidikutele ei pakuta tegevust, toit on ebapiisav ja meestel tsölibaat.

“Kerkib küsimus, miks on kerjused põlatud? Ja nad on põlatud üle ilma. Ma usun, sel lihtsal põhjusel, et neil ei õnnestu teenida korralikku elatist. Praktiliselt ei hooli sellest keegi, kas töö on vajalik või mittevajalik, produktiivne või parasiitlik, põhiline nõue on, et ta oleks kasutoov. Nüüdisaja jutt energiast, efektiivsusest, ühiskonna teenimisest jne. - mis muud tähendust sellel on kui “Saada raha, saada seda legaalselt ja saada seda palju?” Raha on muutunud suureks vooruse prooviks. Kerjustel see test ei õnnestu ja selle tõttu neid põlatakse. Kui keegi võiks teenida kerjamisega isegi kümme naela nädalas, muutuks see otsekohe austuväärseks ametiks. Kerjus, vaadates asja realistlikumalt, on lihtsalt ärimees, kes saab oma elatist, nii nagu teised ärimehed viisil, mis kätte tuleb. Ta pole rohkem kui enamik tänapäeva inimesi müünud oma au. Ta on vaid teinud vea valides äri, mille kaudu on võimatu saada rikkaks.” (lk 145)

Orwelli dokumentaalsed teosed on mõnusad (ja valusad), mulle meeldib nende otsekohene ja asjalik toon – ei mingit tilulilu, autor räägib asjadest nii nagu ta neid ise sees olles kogeb, on see siis Kataloonia sõjaelu anarhistidega või Pariisi nõudepesija karjäär, ei mingit (silmatorkavat?) poosetamist. Vahel on tõlke keelekasutus kuidagi veider, komad käivad (või ei käi) sinna-tänna, laused kui sooniline liha hamba all. Aga kes teab.

Alljärgnevas lingis hea jutt sellest, miks raamat on loetav.

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Martin Lloyd-Elliott – Seksuaalse kehakeele saladused (2006)

Kontekstist on ikka tore tsitaate välja rebida. Näiteks mis/kes põhjustab õgardlust:

“Kui keegi hakkab meile meeldima, muutuvad meie huuled ja suu puudutusele järjest tundlikumaks. Nõnda võib baarileti ääres seisev ja maitsvat einet sööv mees või naine erutudes suuremaid suutäisi haugata ja kiiremini mäluda, ise seda tajumata.” (lk 95)

Ettevaatust.

“Vahel puudutame alateadlikult oma neid kehaosi, mida tavaliselt puudutatakse vaid intiimses olukorras. See võib näidata, et unistame teise inimese puudutustest.” (lk 103)

Tähelepanu, tähelepanu.

“Kui seltskonnas on naisi, kelle juuksed on kas kinni või mütsi all, peaks mees jälgima, kas juukseid lahti tehes naine vaatab tema poole. Seesugune liigutus viitab sageli naise seksuaalsele huvile.” (lk 104)

Peale pingelist päevatööd sooviksid sootuks midagi muud?

“Nõuab küll julgust, aga üks viis teist inimest oma lõhnaga erutada on nööpida lahti oma särk, hõõruda käega kaenlaalust ning määrida sellega oma nägu ja kaela! Sellegipoolest pole see tehnika, mida peaks võõra peal proovima.” (lk 135)

Stalker 2012 hääletusnimekiri

Hääletada võimalik 9. juulini ja täpsem info siit lehelt.
Meenutuseks 2010 ja 2011 nimekirjad.


Parim tõlkeromaan
Allen «Imeline aed»
Banner «Kuninga silmad»
Brett «Kõrbeoda»
Bujold «Vori mäng»
Burroughs «Alasti lõunasöök»
Cast «Ajaratsurid: Kättemaksja»
Collins «Pilapasknäär»
Despain «Sünge jumalus»
Fitzpatrick «Crescendo»
Garcia, Stohl «Ilus pimedus»
Glavinic «Öötöö»
Harkness «Nõidade avastus»
Harris «Ebasurnud Dallases»
Harrison «Monster High: Tere tulemast koletiste kooli!»
Hatfield «Vampiiri vari»
Hauf «Inglitapja»
Holt «Pööripäev»
Hunter «Sõdalased: Metsikusse ellu»
Kay «Tigana»
Keyes «Lilled Algernonile»
Kuhn «Org I. Esimene raamat: Mäng»
Kuhn «Org I. Teine raamat: Katastroof»
Le Callet «Lila K ballaad»
Martin «Mõõkade maru»
Mitchell «Varikirjas»
Lovecraft «Hullumeelsuse mägedes»
Lovelace «Ajaratsurid: Kaitsja»
McLeod «Vere magus lõhn»
Miéville «Linn ja linn»
Moers «Kapten Sinikaru 13 ja ½ elu»
Noël «Sinine tund»
Pamuk «Must raamat»
Pelevin «Libalooma Püha Raamat»
Pével «Kardinali Mõõgad»
Plichota, Wolf «Oksa Pollock: Viimane lootus»
Pratchett «Ma kannan keskööd»
Pratchett «Talvesepp»
Roberts «Ajad muutuvad»
Sage «Lend»
Sánchez Piñol «Pandora Kongos»
Scott «Surnumanaja»
Shea, Wilson «Kuldne õun»
Smith «Vampiiripäevikud: Stefani päevikud: Juured»
Smith «Vampiiripäevikud: Võitlus»
Stephens «Smaragdatlas»
Stiefvater «Palavik»
Stroud «Oru kangelased»
Zelazny «Varjude rüütel»
Trussoni «Maised inglid»
Voinovitš «Moskva 2042»
Westerfeld «Ilusad»
Westerfeld «Inetud»
Winterson «Kivist jumalad»

Parim antoloogia või kogumik
Blixen «Seitse fantastilist lugu»
Bujold «Lõputuse piirid»
Bulgakov «Saatanlik lugu. Saatuslikud munad. Koera süda»
Hargla «Suudlevad vampiirid»
Howard «Bal-Sagothi jumalad»
Kivirüüt «Kaku kabel ja teisi tondijutte»
Lember «Fantastiline tüdruk. Fantastiline poiss. Musta kaarna küüsis»
Nikkarev (koost) «Nekromanteion»
Sapkowski «Viimane soov»
Sulbi (koost) «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»
Sulbi (koost) «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest»
Tänav «Euromant»

Parim tõlkejutt
Akutagawa «Hobujalad» (autorikogu «Mandariinid tihnikus»)
Akutagawa «Jumalate naer»
Aldani «Quo vadis, Francisco?» (antoloogia «Nekromanteion»)
Altomare «Conan, Igavene» (antoloogia «Nekromanteion»)
Altomare «Viimase kevade laul»
Bacigalupi «Liiva ja räbu rahvas» (antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»)
Bellomi «Ääretu mõistatus» (antoloogia «Nekromanteion»)
Blixen «Ahv» (autorikogu «Seitse fantastilist lugu»)
Blixen «Luuletaja»
Blixen «Teekond ümber Pisa»
Blixen «Unenägijad»
Blixen «Vana rändrüütel»
Blixen «Veeuputus Norderney saarel»
Blixen «Õhtusöök Helsingoris»
Bujold «Labürint» (autorikogu «Lõputuse piirid»)
Bujold «Leinamäed»
Bujold «Lõputuse piirid»
Cersosimo «Ballaad Tirivelist» (antoloogia «Nekromanteion»)
Clarke «Comarre'i lõvi»
Cortázar «Saatana ila» (autorikogu «Salarelvad»)
Cortázar «Salarelvad»
Dahl «Soov» (autorikogu «Keegi sinu moodi»)
Dahl «Suur Automaatne Grammatisaator»
Eschbach «Juuksevaibakudujad» (antoloogia «Nekromanteion»)
Fitzgerald «Benjamin Buttoni kummaline juhtum» (autorikogu «Maipüha»)
Franke «Vaatemäng» (antoloogia «Nekromanteion»)
Howard «Bal-Sagothi jumalad» (autorikogu «Bal-Sagothi jumalad»)
Howard «Hallide jumalate loojang»
Howard «Hunni vari»
Howard «Tõmmu mees»
Jeschke «Nekromanteion» (antoloogia «Nekromanteion»)
Murakami «Elevant haihtub» (autorikogu «Elevant haihtub»)
Murakami «Lugu pilvitul aprillikuu hommikul sajaprotsendiliselt täiusliku tüdrukuga kohtumisest»
Murakami «Roheline elukas»
Murakami «Tantsiv härjapõlvlane»
Murakami «TV-inimesed»
Murakami «Uni»
Otsuichi «Vanasti päikeseloojangu pargis» («Värske Rõhk» nr 27 (III/2011))
Piegai «Lugu kadunud lapsest» (antoloogia «Nekromanteion»)
Prokop «Kasperle on jälle siin» (antoloogia «Nekromanteion»)
Reynolds «Pandora laegas» (antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»)
Salin «Täiskuusirp» (antoloogia «Nekromanteion»)
Sapkowski «Hinnaküsimus» (autorikogu «Viimane soov»)
Sapkowski «Maailma äär»
Sapkowski «Tõetera»
Sapkowski «Viimane soov»
Sapkowski «Vähim kurjus»
Sinisalo «Üheksa savipotti» (antoloogia «Nekromanteion»)
Stanton «Igavene viirus» («Algernon» 2011; detsember)
Stanton «Metsalise märk» («Algernon» 2011; aprill)
Stanton «Taaskohtumisrõõm» («Algernon» 2011; detsember)
Stross «Palimpsest»
VanderMeer «Hanoveri parandamine» (antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest»)
Wilkins «RBI: Draakoni kolmnurk»
Wilkins «RBI: Sisalikmehe jälgedel»
Wilkins «RBI: Sügaviku saladus»

Parim eesti autori romaan
Anslan «Pasknääride vandenõu»
Hargla «Suudlevad vampiirid»
Harrik «Iseenda laps»
Järve «Esimene aasta»
Kangur «Tumedam pool»
Kivirüüt «Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel»
Koit «Nõidsõdalane»
Kõomägi «Hea firma»
Kõusaar «Alfa»
Oll «Põrgupõhja viimane Jürka»
Raba «Lili Remma ja gongapuuhaldjas. Esimene raamat»
Reinaus «Kivid, tulnukad ja sekt»
Reinaus «Vaevatud»
Saar «Lepatriinupüüdja»
Saar «Martin Greeni juhtum»
Sepa «Dialogose õpetus»
Veskimees «Ennesõjaaegne kullakarva»
Veskimees «Longhorni lugu» («Algernon» 2011; detsember)
Vilep «Saatuse mängud»

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Friedenthal «Rohelised varrukad» («Algernon» 2011; detsember)
Hargla «Jõgeva elavad surnud» (autorikogu «Suudlevad vampiirid»)
Hargla «Kadunud hingede ajaraamat» («Looming» 2011; nr 7 & autorikogu «Suudlevad vampiirid»)
Hargla «Tema päevad Liinaga»
Kaas «Üks pühendunud mees» (antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»)
Mahkra «Maomehe surm» («Reaktor» nr 2 (november 2011))
Lall «Kui süda ei sure» («Reaktor» nr 1 (oktoober 2011))
Lätte «Udriku küla naised» (antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest»)
Matsin «Doktor Schwarz: Alkeemia 12 võtit»
Meres «Joosta oma varju eest» (antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest»)
Raja «Karmavõlad» («Naised» 2011; ? juuni – 23. detsember)
Roosvald «Nõiamoori Miisu» (antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest»)
Tänav «Ajudega töötajad» (antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest»)
Veskimees «Reniardi lugu» («Algernon» 2011; detsember)
Veskimees «Sõda kosmose rannavetes» (antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»)

Parim eesti autori lühijutt
Alberg «Uue Maailmakorra esimestel tundidel» («Looming» 2011; nr 1)
Andrejev «Humaanne õhtusöök» («Algernon» 2011; aprill)
Hansaar «Taevane kindlus» («Reaktor» nr 1 (oktoober 2011))
Hargla «Apteeker Melchior ja Zarieli raamat» (autorikogu «Suudlevad vampiirid»)
Heinsaar «Elu on ilus» (autorikogu «Härra Pauli kroonikad»)
Heinsaar «Siin põhjatähe all» («Vikerkaar» 2011; nr 9)
Heinsaar «Sutsniku neljas ilmumine Paulile» (autorikogu «Härra Pauli kroonikad»)
Heinsaar «Tagasitulek» («Vikerkaar» 2011; nr 1/2)
Heinsaar «Unistuste tappev kasvamine» («Looming» 2011; nr 10)
Ilisson «Atentaat Kim Jong Ilile» («Värske Rõhk» nr 28 (IV/2011))
Kaas «Poiss ja tema karu» («Algernon» 2011; detsember)
Kaldmaa «Lugu Einhver Ekkineinsdottiri häälest» («Looming» 2011; nr 4)
Kangro «Jaanihunt» («Eesti Ekspress» 2011; nr ?? (22. juuni))
Kareva «Sinine kivi» («Looming» 2011; nr 8)
Kask «Loomad» («Algernon» 2011; juuli)
Kingsepp «Liivalaia timukas» («Algernon» 2011; juuli)
Kirotar «Apteeker Melchior ja libakoll» («Reaktor» nr 2 (november 2011))
Kivirähk «Prints ja kerjus» («Looming» 2011; nr 8)
Kivirüüt «Kolmeteistkümnes linaleoauk» (autorikogu «Kaku kabel ja teisi tondijutte»)
Kivirüüt «Pruutkleit»
Krafinna «Suudle mind!» («Reaktor» nr 3 (detsember 2011))
Kronk «Rebane» («Algernon» 2011; juuli)
Kull «Loom ootab» («Algernon» 2011; aprill)
Leithammel «Palat» («Reaktor» nr 3 (detsember 2011))
Mahkra «Apteeker Melchior ja surnud juudi mõistatus» («Reaktor» nr 2 (november 2011))
Metsavana «Apteeker Melchior ja moonutatud laibad» («Reaktor» nr 2 (november 2011))
Metsavana «Elva õudus» («Reaktor» nr 1 (oktoober 2011))
Metsavana «Kindlus taevas» («Reaktor» nr 3 (detsember 2011))
Metsavana «Masina nõrkus» («Reaktor» nr 2 (november 2011))
Pettai «Muna» (antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest»)
Püttsepp «Sõnumid varjudeta maalt» (antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»)
Raja «Kahe maailma vahel» («Reaktor» nr 3 (detsember 2011))
Rist «Metsas on palju loomi» («Algernon» 2011; juuli)
Ruben «Häire» (antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»)
Räpp «Infos on jõud» («Reaktor» nr 1 (oktoober 2011))
Räpp «Viimane» («Reaktor» nr 3 (detsember 2011))
Talmar «Pilk» (Talmar, Ojamets «Kaks tüüpi kirjutavad»)
Talmar «Vahel»
Talts «Päravere mõrvalugu» («Algernon» 2011; juuli)
Annika Tihamets «Rööpamaa jumal» («Värske Rõhk» nr 26 (II/2011))
Tuule «Saatuslikud fotod» («Algernon» 2011; detsember)
Tuule «Unelmate kütkes» («Algernon» 2011; juuli)
Tänav «Apteeker Melchior ja kroomitud masin» («Reaktor» nr 2 (november 2011))
Tänav «Elasid, siis surid» (autorikogu «Euromant»)
Tänav «Euromant»
Tänav «Sinna ja tagasi: Aeg»
Tänav «Sinna ja tagasi: Ruum»
Tänav «Tolmunud soldatid» (antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»)
Tänav «Võõra laip» (autorikogu «Euromant»)
Vedru «Läbimurre» («Reaktor» nr 3 (detsember 2011))
Ülper «Kosmosekass» («Reaktor» nr 1 (oktoober 2011))

Michael Ondaatje – Anili vaim (2006)

Igav romaan. Kaunis igavus. Nüris mõttes ilus kirjandus. Traagiline pisarakiskuja Sri Lanka kodusõjast, aga kaasaelamist just ei tekita. Nii igav, et raamatust pole midagi kirjutada, tundub uskumatu, et pooleli ei jätnud (aga polnud midagi muud lugeda). Nojah, eks autori vastu ole vast tugev eelarvamus selle “Inglise patsiendi” filmi pärast (jah, ikka tuleb hinnata autoreid filmide järgi, mis nende teostest on loodud).

Lugu siis sellest, kuidas Sri Lanka päritolu kohtuantropoloog Anil tuleb 80ndate Sri Lankale kodusõja koledusi dokumenteerima. Ja asub jälitama ühe luustiku päritolu koos kohaliku arheoloogi Sarathiga. Sel on omakorda vend Gamini, kellest Ondaatje on kirjutanud selle raamatu kaasakiskuvamaid read, see kirurgi üksildane igikestev töö (ja) narkomaania on kummastavalt kriipiv. Traagikat jagub kõigile. Mitte et kuidagi alavääristaks Tseilonil reaalset juhtunut (kodusõda lõppes vist alles enamvähem nüüd), aga see Ondaatje pühalik napp nämmutamine ja ilane tänapäevane ilutsemine, nojah (halvas mõttes naistekas?). Milline rõõm, et raamatu kaelast sai, nagu elu teine sünnipäev. Kirjutaks veel lühilauseid. Aga ei.

“Gamini nägi harva ennast võõra inimese pilguga. Kuigi enamik inimestest teadis, kes ta on, tundis ta ise, et on teda ümbritsevate jaoks nähtamatu. Seetõttu libises naine tema kõrvale ja kolistas tema südame peaaegu tühjas majas ringi. Naisest sai, nagu ta oli olnud ka tol operatsiooniööl, ainus saatja sellele, mida Gamini mõtles, mille kallal ta töötas. Hiljem patsiendi kätt ümber pöörates mõtles ta armile naise randmel, sellele, kuidas naise sõrmed olid läbi juuste libisenud, mida ta oleks tahtnud naisele avaldada. Aga tema enda süda oli see, mis ei suutnud maailma astuda.” (lk 255)

Pärn ja Täheke

kaupo meiel – polügrafisti käsiraamat (2006)

Tuleb tunnistada (aga ei pea), et Ji-sarja esimene pool on lugemiseks käepärasem kui hilisem pod-toodang, aga eks samas saab kirjastamisest aru, pole mõtet ülemäära trükkida.

Meieli seekordne teos erineb mõneti hilisemast loomest – kui hiljem on autor tekstides vägagi esil, siis siin on varjatud, “mina” on üldse vähestes tekstides (lk 19, 30-31, 33, 36, 66) ja sealgi pigem tegelase sisekõnena. Seeasemel on siis – polügraafia ja raamatute fetiš, tungime luulekeeli trükkimise ilma, digitrükkimise eelne higistav maailm. Aga mitte ainult, on ka luulemasinmina heiastusi. Spooky.

“Kuidas katus teab
Kus asub vundament
Kes küll talle ütles
Mina olin vait
Kuid katus teab
Ja see teeb hirmu”
(lk 19)

päevaleht 

Haanja Munamägi – turistide Mekka (1935)

Et siis omaaegne Munamäe ja Haanja populariseerimise raamat (siseturismi edendamine!), mille juhatavad sisse isamaalised tsitaadid Pätsilt, Laidonerilt ja Eenpalult (“Oleme rõõmsad, et nüüd on kadunud meie keskelt omavaheline killunemine, üksmeele-lammutamine ja vaen. Uutel aegadel, rahvuslikus ühtekuuluvuse vaimus, kõikide rahvakihtide kindlas koostöös, tahame ehitada üles tugevat eestlaste riiki, kus kõikidel meil on külluses leiba, õnne elada.” (lk 9)). Aga on ka asjalikumat juttu, ülevaated topograafiast, loodusest, ajaloost, kultuurist jne. Ja muidugi on Haanjal tervistav mõju (ikkagi mäestik!) - “Võrumaa õhk – nohu rohi.” ja “Linnalapsed mägedesse!”. Nojah, selline retroraamat. Huvitav, et see "Mekka" seal nii popi kasutusega on.

“Suuremaks puuduseks on Munamäel Turistide-Kodu puudumine, mille järele erilist nõudmist on avaldanud õppereislaste ja koolide ekskursioonid, samuti ka üksikisikud, kes tahaks põhjalikumalt Munamäega tutvuda. Puht-majanduslistel kaalutlustel ei tasu aga sarnane turistide kodu end ära, sest rõhuv enamus turiste kihutab jõuvankritel, peatavad Munamäel ainult tundi kaks ning kihutavad edasi, on ju Võru linn mootorsõidukiga ainult poole tunni kaugusel!” (“Munamäe tuleviku suunas!”, lk 29)

“Haanja naine pole hellitatud potitaim ega värvitud nukk või lõhnaõlitatud mannekeen, vaid ta on töökangelane varahommikust hilisõhtuni – luues väärtusi ja kohendades kodutalu.” (“Haanja põllumajandus ja tööstus”, lk 41)

“Sõiduautod on Võrus paremad hr. Heyeril – telef. 9 kodune ja telef. 213 auto seisukohas. - Siin juhib autot kena daam, keda on alati eelistatud talle omase korraliku sõidu pärast. Võrust Munamäele sõidust võetakse umbes 8 krooni, Rõuge kaudu ringi 10 kr., auto mahutab korraga kuni 5 reisijat.” (“Turisti võti.”, lk 45)

toomas f aru – tahaks keppi jääääre saatel ehk georges charles de heeckeren d'anthes pihtimus (2009)

Lihtne enesestmõistetav olemuslik luule – mina, porno, pihkupeksmine, ilusad naised, jumalikkus. 

Pole just palju luulekogusid, mis kõnetaksid meid kõiki ning paneks hingekeeled vulinal plärisema, aga näe, Aru üllatab positiivselt. 

Peale sellist teost on raske kujutleda, mida järgmiseks autor raamatuks riimida võiks, sellist filigraansust on raske korrata või üldse ületada (kurb on see luuletaja saatus).

“ahah 

postoidipaalne
introareproduktiivsus 

tühisust on ikka hea varjata
keeruliste sõnade taha
mis maakeeli ikka on
pihkupeksmine”
(lk 27)

“hommikune emotsioon 

möödudes inimestest
mõtlen tihti
toodetakse teid kuskil”
(lk 32)

“ökoidiootidele 

ma tahan
et minu ökokepist
jääks võimalikult
väike ökoloogiline
munni jälg
nii et vaikselt pihku lasen
ja alla kraanikausist
käsi ka ei pese 

ökokonverentsidel
sellest pikalt räägin
spermaste kätega
vahepeal žestikuleerin 

et
putsi
putsi
putsi
putsi
vaikus pole ikka
läbi
ainult
pornostaarid
kiimas
koduperenaised
ja newage mölakad
arvavad
et vaikuses on midagi
loovat”
(lk 52)

Mõni koht on samas suht halb (lk 45) ja klišeelik, või siis mingi arusaamatu kiindumus kirjanike ja raamatukangelaste või jeesusfreudi vastu; see läheb liigselt luuletajana olemiseks punnitamisena kirja (ohhoo, kui ebalüüriline lause). Aga noh, samas tekstides enamvähem vägivald puudub, luulemina pikutab ja unistab oma fantaasia piires, vahel üle võlli labasuses madistades – aga selline ja nii ongi.

“nujah 

türamaeivõi
ma küll
ei usu
et
liisi koikson
laseks ennast
mu räpaste linade
vahel panna 

nagu mina ei
suuda tema muusikat
netist varastada”
(lk 56)

jerofejev
sirp
päevaleht

M.C. Beaton – Apla naise surm (2012)

Seekordne intriig hakkab sellega, et Priscilla hotelli saabub kosjaagentuuri moor 8 varaka kosimishuvilisega. Nagu ikka, selgub mõrvatav üsna kärmelt (heaks vihjeks on raamatu pealkirigi) – natuke võtab siiski aega, kuni tegu teoks saab (aga Hamishi lugudes ongi mõrv umbes 50 lk paiku). Kosilaste hulgas leidub ebakindel neiu, kes vaimustub mehisest Hamishist, aga mitte ainult. Tapjaks osutub üsna ootamatu inimene. Seekord soovitab Daviot Hamishil Priscilla kosida, mis muidugi üleüldse ei õnnestu. Kronoloogiliselt paistab see Hamishi lugu kuskilt keskpaigast pärinevat, tasapisi hakkab ehk moodustama Hamishi tõlgetest terviklikum pilt. (Ahah, tegelikult 8. raamat tervelt 28 raamatust!)

Ei julge nüüd väita, et kas eesti tõlked kõik korrektselt siin kirjas (sulgudes järjekorranumber, originaali ilmumisaasta ja eesti tõlke ilmumisaasta)

Klatšimoori surm (1, 1985/2008)

Kaabaka surm (2, 1987/2009)

Uustulnuka surm (3, 1988/2009)

Täiusliku naise surm (4, 1989/2010)

Kõlvatu naise surm (5, 1990/2011)

Vembumehe surm (7, 1992/2011)

Apla naise surm (8, 1993/2012)

Ränduri surm (9, 1993/2012)

Uimastisõltlase surm (15, 1999/2011)

Laimukirjade läkitaja surm (20, 2004/2010)

Teenijanna surm (23, 2007/2008)

padjaklubi

Kaupo Meiel – mu sokid on terved (2010)

Ajalik kolkaluule? Kõvakaaneline luulepäevik? Jisektiluule? Või siis autori järgi – langusajaluule? Kaks aastat peale raamatu avaldamist jääb lugemisel väheke kõhklus sisse, et noh, kas see nüüd on niivõrd terav või selge või mida enda mälu alles hoidnud (intervjuus on juttu viiest aastast). Igal juhul saab teada, et minajutustaja sokid on terved ja ta hallitab ja on üpriski antisotsiaalne kuskil Pärnus (mis on nagu võibolla ehk üks päris antipaatne Eesti linn ka muidu ja üldse) ning osutab kenasti aja mädale situatsioonile. Kas nüüd just üldistusjõuliselt, aga jilikult. Peaks eelmisi kogusid lugema.

“isiklikult minu jaoks
suuremat ei muutunud
mere ääres käisin niigi vähe
veekraani pelgan küll
kuid sellepärast
et saan sealt teinekord voolu
vannist pigem hoidun
aga hoopis muudel põhjustel
nutma ei kippunud ennegi
vesi on kogu aeg ahjus olnud 

ja üldse
mu korter on neljandal korrusel
ma magasin selle teie
tormi ja uputuse maha
magan järgmise ka
ja telefoni lülitan välja
lülitan teid kõiki välja
mul on nuppu”
(lk 32)

sirp 

Matsuo Bashô - Haikud (2011)

Jaapani luuletõlkeid Sommeri poolt läbi inglise allikate. Kui raamatut on trükitud tõepoolest vaid 38 eksemplari, siis on igati tore, et avalikus raamatukogus on see raamat kättesaadav. Kujundus selline pod-värk ehk isegi JI-sarjast tagasihoidlikum. Boheemlik olemiseluule, pilte siit ja sealt ja nurga pealt, autor ja ta sõbrad laia ilma peal. Tegelikult pole just mõttekas tekste kontekstist välja rebida, aga noh, tutvustuseks või nii.

suvi

Õhtu vaatab kuulilli
kiigates jokkispäi
aknast välja

sygis

Kamina avamine
pottsepp vanaks jäänud
ta bakenbardides on halli

Kuu kaob
seejärel on laual
neli nurka

kevad

Sinepipõllul
lillevaatlejate nägudega
varblased

Kirsiõisi vaadates
oleks lahe käia
kakskend kilti päevas

Ärge pillake
pori mu veinitassi
pääsukeste parved

August Strindberg – Üksi (2012)

Huvitav, et omal ajal telliti Strindbergilt see tekst jõululooks – üpris muserdav teine, ikka vigin maailma kallal. Või no üleüldse, järelsõna järgi selguks nagu olnud autor selle tekstiga paras drama queen, kõiksugu melodramaatika ja virisemine ja enese eriliseks pidamine. Ent kes selliselt endast siis ei mõtleks. Autobiograafilise ilukirjanduse puhul eelistaks pigem Vargas Llosa übermänglevamat lähenemist – tõsi küll, Strindberg pakub tarkuseivade tsiteerimiseks rohkelt võimalusi. Aga jah, on siis tegemist ühe poriseva kunstitegelase üksindusvaliku kirjeldamisega sajandivahetuse Stockholmis; minategelane kõnnib ringi ning meenutab ja kommenteerib ümbritsevast inspireeritud mõttemaailma. Klassikute värk, kerge igavusmaik.

“Kõik tundus neile vana ja kulunud; kõik oli juba olnud ja kordus lõputu üksluisusega; noorem sugupõlv tungis ähvardavalt peale ega teinud vanema põlve saavutusi märkamagi; jah, kõige rohkem tekitas meelehärmi see, et noored tegid samu avastusi, mida olime teinud meie, ja mis veelgi hullem, nad esitlesid oma vanu uudiseid, nagu poleks keegi kunagi varem neid midagi kuulnud.” (lk 5)

“Voodi – jah, minu unistuseks on olnud surra oma isiklike linade vahel, aga ehkki see ei käi mulle üle jõu, ei hakka ma neid ostma, sest mitte midagi omada on vabaduse üks külg. Mitte midagi omades, mitte midagi soovides on inimene kaitstud kõige rängemate saatuselöökide eest. Aga samas: kui sul on piisavalt raha ja sa tead, et kui sa midagi ihkad, võid seda endale lubada – see on õnn, sest see on sõltumatus ja vabaduse teine külg.” (lk 10)

“Mina seevastu ei pööra tähtsusetutele unenägudele üldse tähelepanu, aga kui unenägu end ise mulle peale sunnib, siis tõlgendan ma seda otseselt; nii et õudusunenägu on mulle hoiatuseks ja ilus unenägu julgustuseks või lohutuseks; ja seda puht loogiliselt, teaduslikult; sest kui ma olen oma sisimas puhas, siis ma ka näen puhtalt, ja vastupidi. Unenägudes peegeldub mu sisemus, ja seetõttu võin kasutada neid nagu habemeajamispeeglit: et näha, mida ma teen, ja hoiduda sisse lõikamast.” (lk 15)

John Irving – Garpi maailm (2006)

Irvingu kuulu järgi kuulsaim romaan pole nii pervo kui seni teised temalt loetud (või poolelijäänud) romaanid. Pole nii pervo, aga sellevõrra morbiidsem, kaks peategelast lastakse maha ja no muidugi Walt. Irving loob oma maailma algusest otsani, peategelaste sünnist surmani, ja noh, teksti lõpp kisub oma retros juba üsna sentimentaalseks või pisarakiskujaks. Raamatu parim hetk on ehk esimesed 20 lk Waltita ja sellele järgnev lämmatavalt sünge Bensenhaveri esimene peatükk (mis on kontekstist kistuna ilmunud maakeeles suisa omaette brošüürina).

Aga jah, kaasakiskuv tellis, mida ei viitsi ümber jutustada. Palju on juttu kirjandusest ja raamatutest ja kirjutamisest, mitte just eemaletõukaval moel. Või noh, inimeseks olemisest üldse. Ja Garp ja ta kaaskondsed, on alles tegelased omas väikses maailmas. Kuskil võiks olla ülestähendatud Irvingu romaanide ehituse klišeed, on teised tuttava kujuga.

tavaliselt loen ja loen tavaliselt

kiiksu lugemisarhiiv

raamatukoi lugemislood

ekspress

postimees

postimees

Robert Silverberg – Midagi jubedat on lahti (1993)

Lugu siis sellest, kuidas planeetidevahelisel kaubanduslikul lennule satub kogemata võõrolend, kes seetõttu satub siis laevajänesena lendama Maa poole. Olend püüab telepaatiliselt kuue astronaudiga suhelda, et edastada oma siirast soovi tagasiviimiseks, aga ainus viis inimeste teadvusse saada on nende magamise ajal – mis põhjustab astronautidel üüratuid luupainajaid. Maal satub ta järgmiseks haiglasse redutama ja avastab hulga kaitsetuid teadvusi ehk siis koomas olijad jne. Esimesed kaks katset abipalvet edastada lõppevad enam kui traagiliselt – koomas viibijad surevad seletamatul kombel vast šokist. Ja edaspidigi on haigla juhtkonnale hämmastuseks haigetega häirivaid sündmusi (olendit ennast tabab masendus). Ent lähemalt uurides selgub, et seletamatud juhtumid liiguvad alumiselt korruselt aina ülespoole, ja asja asub uurima telepaatiliste võimetega arst, kes kasutab lisajõuna üht koomast lahkuma keelduvat tütarlast. Olend saabki kontakti ja vist võimaldatakse tagasilend.

Nojah, pole just muljetavaldav lugu, üllitise vast huvitavaim kild on see, millises sarjas avaldatud ehk siis ühe tollase täiskasvanute ajakirja lühikeseks jäänud Jutuvihiku sarjas. Mitte et see tekst miskisuguseid frivoolsusi sisaldaks. Aga tore on avastada selliseid kurioossevõitu brošüüre.

ulmekirjanduse baas

Marcus Luttrell, Patrick Robinson – Ainus ellujäänu (2012)

Tegemist siis ameerika eriväelase dokumentaalse jutustusega ühes väga eaõnnestunud Afganistani sõjalisest operatsioonist – neljasest grupist jäi Luttrell ainsana ellu (ja ühe eriväelase surnukeha lõpuks ei leitudki), lisaks tulistati alla päästeoperatsiooniline tõtanud eriväelaste kopter. Vist olevat tegemist ohvriterohkeima SEALi operatsiooniga, nagu kuskilt kuulnud. Eks üks asi ole, mida ja kuidas mäletatakse ning mida kaasautor-kirjutaja Robinson omakorda tähtsamaks peab rõhutada.

“Eriüksuslased on strateegiameistrid, professionaalsed laskurid, kuulipildujate kasutamise meistrid ja kui vaja, ka osavad noakäsitsejad. Üldiselt me arvame, et maailmas on vähe probleeme, mida me ei suuda lõhkeaine või hästi sihitud kuuliga lahendada.” (lk 12)

Aga jah, tekst jaguneb kaheks – esiteks Luttrelli noorpõlvemälestused (ehk soov eriväelaseks saada ja mida kõike selleks tegi) ning ta jutt eriväelaste SEALi valikust ja väljaõppest (mis on tõepoolest väga karm füüsiline ja psüühiline selektsioon). Ja siis raamatu teises pooles konkreetsemalt sellest nihu läinud operatsioonist – minek Afganistani-Pakistani piirialadele, lahing ülekaalukate Talibani jõududega (4 vs 140?), haavatud Luttrelli ainsana pääsemine, kusjuures võtab ta kaitse alla üks puštu küla, millele Talibani väed ei saanud niisama kallale tungid (puštudeta poleks Talibani jne). Eriväelaste operatsiooni ebaõnnestumisest kuuldes algas teksaslaste ja kodumaal viibivate eriväelaste suur kogunemine Luttrelli rantšos tema vanemate toetuseks – sest Luttrelli surmateadet ametlikult veel ei väljastatud, tegemist lahingus kadumajäämisega, ikka miskisugune lootus, et noormees siiski elus (ehk mitmeid ööpäevi lauldi seal üheskoos USA hümni, lausuti palveid ja söödi burgereid jms).

“Kukkusin umbes 15 jalga ning maandusin selle koha lähedal, kus Axe oli positsiooni sisse võtnud. Kuigi olin just lennanud üle serva nagu mingi pagana kahurikuul, olin siiski terve ja suutsin isegi seista. Ja otse minu kõrval oli minu püss, mille oli sinna asetanud Jumala käsi.
Kummardusin seda võtma ja kuulsin jälle Tema häält. Õigemini polnud see hääl, vaid lühike vaikusehetk keset seda kaost ja prohvet Muhamedi ülemvõimu nimel peetavat võitlust. Ma ei tea palju prohvet Muhamedist, kuid teadsin, et minu Jumal ei soovi mu surma. Kui Ta olnuks mu suhtes ükskõikne, poleks Ta kindlasti näinud mu püssi eest hoolitsemisega nii palju vaeva. Sest ma ei oska muud moodi seletada, miks püss oli ikka veel minuga.” (lk 176-177)

Raamat on vast militaristide ja ameerikafännide maiuspala. Ühelt poolt palju kõiksugu väljaõppe kirjeldusi, teiselt poolt on Luttrelli puhul tegemist tõsise teksaslase, uskliku ja ameeriklasega – ehk on see vast eurooplasele natuke arusaamatu olek, kõik see andunud tõsimeelsus. Autor on vägagi kuri liberaalse ajakirjanduse vastu ning süüdistab neid Afganistani ebaedus – ei lasta sõdida nii nagu sõjas kombeks (tsiviilkohtu kätte sattumise kõhklusega juhtubki see, et nende erioperatsioon lõplikult lörri keerab – ehk siis, kas lasta maha kolm ilmselget Talibani pooldajast lambakarjust või mitte). Ent õnneks on president Bush, kelle juhtimisel tehakse maailmas Ameerikale õigeid asju jne (autoril õnnestub oma kangelasliku pääsemise eest tollaselt presidendilt suisa isiklikult medal saada).

Omaette ooper on suhe pärismaalastega (peale Afganistani veel Bahreinis ja Iraagis), mis kolme neljandiku raamatu ulatuses on vaid mustvalge (pärismaalased on pahad; siiski on nad fanaatilised võitlejad); alles lk 213, kus Luttrell satub miskipärast sõbralike puštude kätte, muutub suhtumine natukenegi mitmekesisemaks – ka puštudel on au jne. (Aga hügieen on kole.)

meie kirik

õhtuleht

Vennad Grimm – Lastelegendid (1993)

Selline lastekirjandus siis. Sadistlikele lastevanematele ehk.

“ROOS

Elas kord vaene naine, kellel oli kaks last: noorim pidi iga päev metsast kütet toomas käima. Kord, kui ta hagu otsides oli kaugele läinud, astus ta juurde rõõmsameelne ja sõbralik lapsuke, kes aitas tal kiiresti oksaraage korjata ja need ka koju tassida. Seejärel kadus ta ühe hetke jooksul. Poiss jutustas sellest kohtumisest emale, kuid too ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Järgmisel korral tõi noorim laps roosi ja jutustas, et ilus poiss oli talle selle andnud ja öelnud, et kui roos õitsele puhkeb, tuleb ta taas.

Ema pani roosi vette. Ühel hommikul ei tõusnud tema laps enam voodist üles, ema astus ta sängi juurde ja leidis lapse surnuna, näol rahulik ilme. Ja roos oli samal hommikul õitsele puhkenud.” (lk 7)

“JUMALATOIT

Elasid kord kaks õde, üks oli rikas ja tal polnud lapsi, teine oli lesknaine ja tal oli viis last. Ta oli nii vaene, et tal polnud lastele kõhutäiteks isegi leiba anda. Suures hädas pöördus ta oma õe poole ja palus: “Minu lapsed kannatavad koos minuga suurt nälga. Sa oled rikas, anna mulle paluke leiba.” Aga pururikkal naisel oli kalk süda ja ta sõnas: “Mul pole endalgi majas midagi,” ning saatis õe kurjade sõnadega minema. Veidi aja pärast tuli rikka õe mees koju ja soovis lõigata endale tüki leiba. Ent niipea, kui noatera leiva sisse tungis, hakkas sealt punast verd välja voolama. Kui naine seda nägi, oli ta ehmatus suur, ja ta jutustas mehele, mis oli vahepeal juhtunud. Mees ruttas naiseõde abistama. Tuppa astudes nägi ta teda palvetamas, mõlemad noorimad lapsed kätel. Mees pakkus neile süüa, mille peale naine kostis: “Maapealset toitu pole meil enam vaja; kolmele on Jumal juba kõhutäie andnud, ka meie palve võtab ta kuulda.” Niipea, kui ta need sõnad oli öelnud, heitsid mõlemad väikesed lapsed hinge. Sellele ei pidanud ka ema süda enam vastu ja ta kukkus surnuna põrandale.” (lk 9)

Ptahhotepi elutarkus (2011)

Vaid paar tsitaati, see iidne vanaduseloeng on lummav.

“On alanud nõtrus, vanadus on saabunud, lapsenõrkus on tabanud (mind). Iga päev on unisus. Silmad on muutunud nõrgaks, kõrvad on kurdid, jõud kaob. Mu süda on nõrk. Suu vaikib, see ei räägi (enam). Süda on lõpule jõudnud (ja) ei suuda meenutada eilset päeva. Luud valutavad. Hea on muutunud halvaks. Igasugune maitsmismeel on läinud. See, mida vanadus teeb inimestele, on igas suhtes halvim. Nina on kinni, see ei hinga. Raske on seista (ja) istuda.” (lk 43)

Ja no muidugi naised, naised, naised.

“XXI
Kui sa oled osav, siis ehitad maja ja armastad kirglikult oma naist. Täida tema kõhtu, riieta tema selga, salviõli on hoolduseks tema kehaliikmetele. Rõõmusta tema südant, kuni elad, (sest) see on tänuväärne põld tema isandale. Ära lahuta temast, kuid eemalda ta võimult (perekonnas) ning rahusta maha. See on ju torm – tema vaade! Sedasi hoiad teda veel kaua oma majas. Hoia teda vaos, siis on ta (vaga kui) vesi. Tal on üsk. Las ta käratseb.” (lk 51)

“XXXVII
Kui sa saad naise – lopsaka, rõõmsameelse, tema linna elanikele seadustekohaselt tuntu –, siis teeb ta ajaviitmise imeliseks! Sa ära aja teda minema, (vaid) anna talle süüa. Rõõmsameelne naine rahuldab (oivaliselt).” (lk 56)

ekspress

Barbara Cartland – Ematiigri taltsutus (2006)

On aasta 1826 ja ematiigriks on kaunis ja siivas ja meeletult rikas 20-aastane orb Malvina, kellele pea iga päev mõned abieluettepanekud tehakse. Aga abielueas neiu otsib tõelist armastust, kellele pühenduda. Ta ei leia seda. Ükskord mõisa lähedal metsas kõndides kuuleb ta miskit kummalist:

“Seal oli hulgaliselt pasknääre, harakaid, kärpe, nirke ja punaoravaid.
Lisaks hästi palju harilikke oravaid, kes tekitasid pideva sahina alustaimestikus.” (lk 18)

- kuidas on võimalik oravate sahinat kuulda, on nagu noh, uskumatu, aga... ühtäkki ilmub ta ette kaunivõitu mees – kes on naabermõisa kaua kadunud poeg! Naabritel alati pinev vahekord olnud ning see lord Flore on vaene ja ülbe ja aus ja teatab otsekoheselt, et tema küll Malvinat ei kosi. Neiu saab häiritud sellest otsekohesest jutuajamisest, aga siiski nad peagi sõbrunevad ja hakkavad ühist äriprojekti ajama. Kuni juhtub midagi hirmsat – Malvina uimastatakse ühe nurjatu kosilase poolt ja see tahab naist häbistades teda endaga abielluma sundida. Mis siiski ebaõnnestub, sest lord Flore kappab teda päästma. Malvinal veab ja ta saab oma elu esimese suudluse. Järgmiseks tuleb Indiast saadik, kes teatab lordile, et nüüdsest saab ta ühest sealsest teemandikaevandusest 10% tulu iga kaevandatud teemandi pealt – mistõttu seni vaene lord Flore osutub korraga püstirikkaks. Tuleb välja, et on puhkenud kahepoolne armastus, mida tuleb siduda abieluga.

“Lord Flore'i hääl oli väga sügav ja ta vaatas Malvinat sellise pilguga, mida veel ükski naine näinud ei olnud.
“Rikas pruut või ematiiger,” ütles ta, “ainus asi, mis on tähtis, on see, et sinust saab – minu naine!”
“See on... kõik, mida ma... tahan...” vastas Malvina.
Siis suudles ta Malvinat ja nad oleksid justkui taevas lennanud.
Ei olnud pahandusi, raskusi, kurja, vaid ainult armastus ja kirgas valgus, mis tuli nende südameist.” (lk 196-197)

Tegelaste siseilma jälgimine tekitab üsna retarded tunde – mitte et nad kuidagi imelikud oleks, vaid see autori võimatult ilukirjandusvaene väljendumine. Laused kui tellised, mis üksteise peale seatud. Tegemist pole niivõrd klišeedega, vaid... mingi kirjeldamatu tundetühjuse, emotsioonitusega. Mis on iseenesest huvitav lugemiskogemus, selline võiks välja näha näiteks arvutiprogrammiga loodud kirjandus. Või midagi sellist. Muidugi, tegemist on vast Cartlandi ühe hilisema loomeperioodi teosega, sellest ehk automaatsus.

Raivo Ruus – Toraida rahu I (2012)

Peale pikka vaheaega on ilmunud järg Ruusi raamatudebüüdile ja paistab, et ideaalis võiks tegemist olla suisa romaanitriloogia või enamaga. Käesolev keskendub 1211.-1212. aasta talvele kui eestlasi ja liivlasi nuhtlesid katk, ristiusk ja röövretked. Tekst jaguneb kaheks, ühel pool liivlaste eluolu ehk maavanem Asso ja noore Igeti tegemised, teisel pool Korbe orvuks jäänud kuningapoja Viledase ebaõnnestunud kosjaretk ning sellele järgnevad seiklused Kabala, Varbola, Viljandi ja Pihkva kandis. Tekstis esineb kaks kohaliku mentaliteedi suurkuju, korraks vilksatab tusane Läti Henrik (lk 127-132) ning sakalaste ja ugalaste röövretke Pihkva vastu juhib teadagi Lembitu.

Ruus pole Saal ja seega campi siit suurt ei leia – ongi tõsimeelne ajalooline romaan (tagakaanelt saab teada, et raamat pühendatud Toreida rahu 800. aastapäevale). Nagu eelmisegi raamatu puhul, on huvitav autori suur tähelepanu liivlaste vaatepunktil, kes mõneti moodustavad halli ala ristilevitajate ja maarahva vahel. Eks siis teksti liivlased ole mitmesugused – on aatelisi manatarku (tammepuus elav nõid Varipäev on unustamatu) ja vanemaid (aga enamus selliseid tolleks ajaks surnud), on erinevatel põhjustel ristiusuga kaasaminejaid ja on hall mass oma õnne jahil. Plaanitakse liivlaste ülestõusu ja eestlastega rahu sõlmimist (aga see jääb siin raamatus pooleli).

Eestlaste tegemised Viledase silme on vähe vägivaldsemad ning noor mees satub harjulaste saadikuna venelaste rüüsteretke vastu abi otsides Viljandi Lembitu manu, kes läheb seepeale malevaga Pihkvat piirama – et venelaste väge Varbola piiramiselt ära tõmmata. Pihkva peaaegu vallutataksegi, aga siis levivad kuuldused vene väe kiirest tagasipöördumisest ning Sakala ja Ugandi malev lahkub röövsaagiga rüüstatud Pihkvast. Kus nad muuseas pidid esinema leedukatena – kas see sõjatarkus läbi läks (kuidas vähesed pihkvalased eestlasi leedukate segi ajab, on natuke naiivne vast), selgub ehk järgmises osas, see raamat lõppeb koduteele asunud eestlaste rõõmsa sõjalauluga.

Ruus ajab tõsimeelselt oma asja ja see on tore. Nimed ja nimetused, muistsust jagub, paistab, et autor on päris palju toetunud S.Vahtre käsitlusele muinasaja loojangust. Ilmapuu müüt (lk 162-164) tekitab küsimuse, kui folkloorne see on, aga pole aimugi. Huvitav, kas 13. sajandi alguse läänemeresoomlased kasutasid kingi või mõisu (jõuludest oli juttu juba eelmise raamatu puhul)? Ühel hetkel on juttu Godfridi maharaiutud peast (lk 54), hiljem soovitakse, et Godfrid karistatud saaks (lk 66) – aga ehk tegemist kahe erineva inimesega. Aga raamatul on suur probleem, milleks on keele toimetamata jätmine ja hunnik näpukaid, seda eriti raamatu teises pooles. Keerulised ohtrate komadega laused ei tähenda ilmtingimata seda, et tegemist on ilukirjandusega (vaadates võrdluseks kasvõi Ruusi tsunftivenna Aleksejevi tekste), alljärgnev on muidugi äärmuslik näide:

“Kuningas Kaupo ja osa tema sugulastest ja sõpradest, isand Manegist oma vendadega ning veel mõnede saksameelsete liivlastega, avitasid, nüüdseks ammugi ühe Saksamaalt, Soestist pärit sakslase, Wickberti, poolt kirvega tapetud eelmisel ordumeistril Wennol, varem Sikkode suguvõsale kuulunud ja sakslaste eestvõttel lammutatud pisikese puulinna asemele, ehitada sakslaste poolt Segewaldeks nimetatud kivilinna.” (lk 53)

Miranda July – Siin oledki sa kõige rohkem oma (2012)

Mõnus tõlkevalik, nüüdiskirjandus ruulib. Teistsuguste (aga mis on üldse tegelikult teistsugune?) maailm, inimesed täis hirme ja puudusi, linn ja üksindus ja lähedus ja kõiksugu võimatus. Heas mõttes naiselik kirjutamine, vaid ühes loos on minajutustajaks mees ja eks see läheb kah kiiksuks kätte. Kuna häid lugusid on palju, ei jaksa eraldi mõnd välja tuua (sest laiskus on ka). No lesbistrippari ajakulg oli kummaline (“Lihtsalt niisama olemas olla”). Või siis “Kuidas lastele lugusid rääkida” - üks nukkervalus haige perelugu vanematest, sõbrast ja lapsest. Oh, ja “Mon Plaisir”, ühe armastuse kuivumise lugu. Või “Õde”, kus eakas mees püüab tutvuda töökaaslase õega, aga... aga nojah. Ja see “Ujumismeeskond” ka veel, lühilugu veetust ujumistreeningust kuskil pärapõrgus.

Hea elav tõlge.

Eemalepõikena mainiks, et enne lugemist tundus autori nimi miskipärast tuttavana, kuni lõpuks meenus, et kunagi ammu kuulnud üht sellist kogumikku, kus muuhulgas July esindatud. Aga sellest ei mäleta halligi. Nii see eluke veereb.

“Võttis kätte põrandal vedelenud raamatu ja hoidis seda kahe sõrme vahel. Raamatu alapealkiri oli “Kuidas hoida armastust ja lähedust püsisuhtes elavana”. Töötasin seda raamatut hoolega läbi, sõnagi vahele jätmata. Seni olin läbi võtnud “kuidas hoida” ning nüüd tahtsin alustada “armastust”. Olin mures, et kui ükskord tuleb “püsisuhtes elavana” olen juba unustanud “kuidas hoida” ja “lähedust” pole siin mõtet mainidagi.” (“Poiss Lam Kienist”, lk 74)

“Väljas sõitis mööda üks auto ja me vaatasime valgusvihkude liikumist üle lae. Panime päkad vastamisi, Carl surus allapoole ja mina ülespoole. Seda tegime me juba siis, kui esimest korda koos magasime, see on seitsme aasta vanune liigutus. Ega me päriselt ei kurameerinudki; saime tuttavaks ühel peol Rootsi laua ääres, kus avastasime, et me mõlemad toibume lahkuminekust. Selleks ajaks, kui me enam oma eksidest ei rääkinud, olime juba aasta koos olnud. Surusin Carli varbaid ülespoole ja tema surus minu omasid allapoole. Kui see liigutus oleks inimene, käiks ta juba teises klassis. Aga see on vaid liigutus. Sellegipoolest tunnen ma temaga kõige suuremat lähedust just selle liigutuse ajal. Nagu oleks meie pöidade armastus täiuslik ja aus, aga pahkluudest ülalpool läheb kõik sassi. Surun uuesti Carli varbaid, aga ta ei vasta; ta magab juba.” (“Mon Plaisir”, lk 108-109)

“Tüdruku meelest poleks sünnimärk teda ennast üldse häirinud, kui ta poleks kuulunud nende hulka, kelle kohta öeldaks: “Muidu väga ilus, aga.” See on üks eriline inimrühm, kelle kohta kehtivad erilised seadused. Keegi ei tea, mida nendega peale hakata. Tavaliselt neid vahitakse nagu optilist illusiooni, kus vaas on kokku pandud kahest suudlevast inimesest. Praegu ikka vaas... nüüd hoopis kaks suudlevat inimest... oi, aga nii vaasi moodi. Mõlemad ühekorraga! Kas inimesed kannataksid sellise vasturääkivuse välja? Ja see illusioon oli tegelikult uhkemgi, pendel liikus ilusa-koleda vahet ja meie ühes sellega. Olime temast koledamad; siis järsku olime rõõmsad, et polegi tema nahas; aga siis, teatava nurga alt, oli ta jällegi hingematvalt ilus. Ta oli mõlemad korraga, meie olime mõlemad korraga, ja maakera pöörles ikka.” (“Sünnimärk”, lk 118-119)

trash can dance

janka märkmed
lugemispäevik

Philip Reeve – Põrgulikud leiutised (2010)

Kolmest raamatust on see kõige poolikum – kõik jääb lahtiseks, otseselt laheneb vaid see, et Tomi ja Hesteri tütar Wren pääseb teenimatust orjapõlvest. Aga mida teeb Fangi pea, mida teevad Hester ja Shrike, kuhu lähevad Tom ja Wren, mis sai Cauli ja Freya lastekarjaga tagasitulekust, ei tea, neljas raamat eesti keelde tõlkimata! Võiks öelda paatoslikult, et vanemate patud nuheldakse lastele kaela, aga vist mitte. Fangi valitsemine meenutab mõneti nõukogude diktatuuri, ühes kohas ongi otseselt juttu näiteks Liiga võitlusest Saksa linnade vastu (lk 103). Õrnalt meenutab Tom ja Hester “Tähetolmu” õnnelikku paari – ent samas emake Hester on paras naisRambo (kui kirglikult Sulbi teda jälestab!) ja naiivne Tom on kui raamatusarja ainus terve mõistuse võrdkuju, temast oleks viisakas raamatukangelasena eeskuju võtta. Või siiski mitte. Stalkerite kasutuselevõtt Liiga poolt meenutab pisut Endymioni, kus läksid käiku ristikujud igavese elu tagamiseks – tõsi küll, siin selline inimlik sentimentaalsus puudub, tehisinimesed on illusioonitult vaid tööriistad.

Nojah, eks see romaanisarjade tõlkimine üks rist ja viletsus ole, mida raamat edasi, seda vähem potentsiaalseid lugejaid alles jääb. Eks see Reeve ole veider segu noortekast, ulmest, huumorist ja halastamatust vägivallast. Vahel vaatad, et selline armas maailm ja siis kallatakse külm vesi kaela. Mis on muidugi tervitatav.

“Mees ei muretsenud eriti selle pärast, mis tema endaga juhtub, kuni Wreni elu ohus polnud. Kuid kas Wren ikka oli väljaspool ohtu? Tüdruk oli koos Pennyroyaliga ja Pennyroyal polnud iseenesest kuri mees, küll aga isekas ja mõtlematu ja reeturlik ning lisaks oli ta kunagi Tomi südamesse tulistanud.” (lk 244)

need read

ulmekirjanduse baas

reaktor