Amal El-Mohtar - To Follow the Waves (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Tekst algselt ilmunud ühes aurupungi temaatilises antoloogias, ja eks siin ole rohkem kirge kui aurupungist inspireeritud imelist maailma.

Hessa on noor naine, keda on õpetatud vääriskivide abil teiste inimeste unenägusid soovitud suunas muutma (jajah, see kõlab küll rohkem uhhuu kui aurupungi esteetika moodi). Eks töö on huvitav ja samas seda keerulisem - sa pead ju looma usutavat unenäomaailma, seega sul peab olema palju teadmisi erinevatest asjadest. Üks vanem naine soovib näha oma unes merd koos võluva noormehega (kes pole teps mitte ta abikaasa moodi), kuid Hessal puudub igasugune kogemus merega (mis selle üldse võluvaks teeb?) ja seega keeruline unenägu luua. Selle probleemi kallal juureldes näeb ta aga kohvikusse sisenemas pahviks lööva välimusega naist … ja lahendus olemas, ta hakkab neisse unenäokristallidesse peitma oma igatsust selle korraks nähtud naise järele. Ja tõepoolest, kliendid on rahul ning tööd on rohkem kui tarvis.

Mitte et see kuidagi lahendaks olukorda, et ta tahaks sellest naisest enam teada. Hessa otsustab teha tööst vaheaja ning sel ajal naisest endale unenägusid teha. Vale otsus …

Eks siin tekstis on taustal väheke aurupunki ja ehk ka vääriskivide töötlemine võiks kuidagi nii olla, kuid teksti parem osa on ikka kirg ja sellele voolusängi otsimine. Kuniks võimalik.

T. Kingfisher - Clockwork Boys (2026)

 

Tekst, mis siis paigutub Kingfisheri Valge Roti maailmas kõige varasemasse ajajärku; erinevalt seni kahest loetud raamatust (“Swordheart” ja “Paladin’s Grace”) pole see just romantasy (aga ehk romaani teises osas läheb jant lahti? Vihjeid nagu oleks), kuivõrd puhas fantaasia (või ka - aurupunk).

Lugu siis neljast kaaslasest, kes on kokku kogutud selleks, et nad läheksid sõja vastaspoole pealinna Anuket Citysse spioneerima - kuivõrd ollakse sõda kaotamas ja seda “tänu” vastaspoole veidratele masinatele või olenditele (“clocktaur” ehk rahvakeeli “clockwork boys”), mis taganevat sõjaväge armutult hävitab. Kuidas neid monstrumeid peatada, mis asjad need õieti on? Selleks on siis moodustatud mungast ja kolmest süüdimõistetust omamoodi enesetapumissioon - vähemalt need süüdimõistetud võtavad seda üheotsapiletina; munk elab enamvähem oma intellektuaalses maailmas.

Tegu on siis questiga, kus peamine rõhk inimsuhetel, seda nähtuna läbi kahe peategelase silme läbi: meistervõltsija Slate ja deemonist vaevatud massimõrvarist paladiin Caliban. Peale nende on palgamõrvar Brenner (Slate’i kunagine kallim) ja munk Edmund - eks nemadki saavad tähelepanu (hiljem lisandub grupiga-trupiga veel viies olend). Neid kurjategijaid ohjeldab nende käevarrele tätoveeritud maagiline kujund, mis hakkab neid …. sööma (sõna otseses mõttes), juhul kui nad missiooni eesmärgist kõrvale kalduvad või koguni hülgavad.

Ja eks seal nende suhetega saab vett ja vilet ja nalja. Võrreldes eelnevalt loetud romaanidega on tegelaskond veidi noorem, kangelanna Slate on kõigest 30-aastane. Ja nagu öeldud, romantika seni peaaegu puudub (oh, on küll võimalusi ja tahtmisi, aga …). Vast huvitavaima taustaga tegelane on Caliban - paladiin, kes ühel hetkel keeras ära, kuna oli nakatunud deemoniga, ning selle võimust võttes tappis oma kloostris 8 inimest - hilisema eksortsismi läbi küll deemon temas suri, aga mingil moel see siiski, ee, häälitseb temas edasi. Jumalast mahajäetud paladiin ja tema ideaalid vs kahe kurjategija Slate’i ja Brenneri tõekspidamised; munk Edmund on lihtsalt seni karikatuurne kuju. Ja no muidugi Slate’i sisemaailm ning saladused, mis peaksid hakkama avanema “Wonder Engine” romaanis. Kui eelmiste romaanide naispeategelased olid enamvähem õnnetud lesed, siis Slate on põline kurjam (tõele au andes on Calibanil rohkem ühist paladiin Stepheniga).

Tegu on õieti romaani esimese osaga, millegipärast ei tahtnud Kingfisher seda tellisena välja anda. Pole ehk nii humoorikas kui “Swordheart”, aga eks see oligi esmatutvus selle Valge Roti maailmaga (mitte et Valge Roti kirikut siin üldse oleks mainitud).

“Slate gripped her skull in both hands. ‘Wait, you’re not going to go around trying to defend my honour, are you?’

‘... I am a paladin.”

‘Yes, but I haven’t got any honour!’

‘I’ll try to keep the duels over your virtue to a bare minimum, then.’” (lk 262)

Manfred Kalmsten: Vari Albatrossosel

 

Lugu algab iseäranis igavalt.
Mingi sõjamehe masti mees, eriti osav, eriti karm, kuskil kõrtsis. Sigaretid ja karmide meeste karm jutt. Oh taevas, kas selleks elasin ma nii kaua, et jälle mõnd sellist lugu lugeda ..?
Aga naispeategelase mängu tulles läheb huvitavamaks. Korraga ei ole küsimus ainult selles, kellele karm isane tuupi teeb ja kas keegi talle endale tuupi teha jaksab.
Teksti tekib huvitavus ja lisaks sellele on seal Udu. 

Mõnes mõttes ei midagi erilist, kõik on sellega harjunud, udu lihtsalt on - aga samas võtab see udu inimestelt mõistuse, kui mitte elu, ja toob tolle kirjandusliku maailma ellu. 
Jutt tundub korraga põnevam kui järjekordne kartmatu palgasõduri järjekorde ülesande täitmise jutt.

Dialoogid ei ole päris täppi. Nagu on suulises kõnes tegelase isiksust tunda ... aga mitte päriselt. Ootamatud emotsioonipursked vahelduvad täiesti jahedate ratsionaalsustega kõigi vähegi pikemalt sõnasaajate puhul peale Halime (Halime tekst on hea) ning siis tuleb vahele mõni ühelauseline justnagu tsiteerimiseks määratud fraas. 
Filmides kutsutakse seda onlineriks.
Õnneks on sõjasaladus ikkagi huvitav ja mismoodi Varus ja Halime klappima hakkavad, samuti.

Järgnev osa on põhimõtteliselt väga kena jälgida, ent seal on tohutu auk, mille serval kõõlun ja ei saa üle ega ümber. 
Udu on väga tore kontseptsioon. Väga hästi välja mõeldud + ka ühes minu enda loos on idee "kui hirmust üle ja läbi minna, pole seda enam olemas". Ja unustamatu "Düüni" mantra, eks ole. "Hirm on arutapja ..."
Aga kuidas on võimalik, et inimesele, kes on udukartmise alusel kasvanud, kes on üdini läbi imbunud ideest, et Udu on õudus ja surm. öeldakse, et vestluskaaslane võib udu sees käia, ja ta usub seda hoobilt?! Ta peaks mitte lihtsalt kahtlema, vaid ideegi otsekohe välja naerma ning arutlema, miks too teine talle nii nõmedat valet räägib? Sest tal on arusaamatud õedad motiiivid!
Mitte "ok, ma võtan selle riski, loodetavasti räägid sa tõtt."
See lihtsalt ei ole usutav. 

 Ja kogu maailmakorraldus muutub korraga ebausutavaks.

Järgenud rännak on tegelikult hästi kirjutatud, paraja pikkusega ja usutav. Ent kuna sissejuhatus oli nii vale, ei pääse päriselt mõjule. Ning järgnev, kulminatsioon on esitatud niii kähku, et ma ei jõua isegi päriselt sisse elada, õudust ega põnevust tundma hakata, kui juba liigub tegelaste mõte edasi ning päris kena karmi sõdalase ja naispeategelase vahelise lõpustseeni järel ongi lugu läbi.
 
Paljulubav. Tugev idee. 
Aga teostus kipakas. Ositi väga hea. Ositi mis-kurat-see-on

Loteriis varem
BAAS

Lüüli Suuk - Sloughbury afäär (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kogumik rikastub aurupungi looga, mis on sellises thrilleri võtmes või nii.

Peategelaseks on politseiuurija Clement, kes püüab mõista linna ahistava sarimõrvari tegemisi - see tapab naisi, lõigates neil südame välja. Viimaselt mõrvapaigalt leiab Clement ühe veidra nööbi, mille päritolu otsustab uurija omapäi välja selgitada. Samal päeval tuleb uus teade järgmisest rünnakust, kuid seekord pääseb ohver koletust hukkumisest südame eemaldamise tõttu tänu kiirele ja otsustavale tegutsemisele. Jaoskonda viidud kübarategija Araminta ei saanud samuti mõrvarist sotti, nägi küll seda veidrat nuga ning seda, et tegija oli üle mõistuse kiire.

Clement saab vihje, et Sloughbury linnas töötavad kuulsad ehtemeistrid oskaksid ehk sellest eriskummalisest nööbist midagi rohkem teada ja kuivõrd järgmisel kuriteopaigalt põgenev mõrvar näis suunduvat Sloughbury sõitvale tsepeliinile, otsustab Clement sinna samuti minna - kuid kaasa kleebib end Araminta, kel olevat asja teise linna, tegelikult küll on kleepunud selle mõrvauurimise külge. 

Ja tõepoolest, Sloughbury’s on naisel mitmeid häid mõtteid, kuidas uurimist kergendada. Aga see linn ise on väga kummaline, seal on kestnud juba mõnda aega sarnased mõrvad - vaibudes vaid ajaks, kui Clementi linnas hakati naisi tapma.

Jällegi, igati tore sissejuhatus, aga siis lõpuosa läheb väga kiireks ja kuidagi lihtsalt tuleb see lahendus. Peale aurupungi võiks tekst ühtlasi olla tumefantaasia või koguni teadusliku fantastika elementidega, aga nojah, peamiselt ikka thriller. Kogumikust seni loetud tekstide põhjal paistab, et kõigis juttudes on oluline element üks tugev naistegelane - mis on muidugi igati kiiduväärt.

Nalo Hopkinson, Nisi Shawl - Jamaica Ginger (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Vast aurupunki liigituv lugu neiuks sirgunust, kes putitab oma tööandjale erinevaid masinaid, või noh, inimlaadseid roboteid. Neiu elu on raske, tööandja leiutab üha viise, kuidas teda võlaorjusse suunata (või siis plaanib temast tulevast armukest), kodus on haige isa, keda siis ema püüab tööl asendada - iroonilisel kombel osaleb tütar just ühe sellise roboti ehitamisel, mis peaks üldse isa töökoha üle võtma.

Elul näibki olevat kaks võimalust - kas hakata tööandja armukeseks (koos kohustusega töötada) või siis elada edasi seal New Orleansi getos: näiteks koos Billyga, kes talle üha enam tähelepanu osutab (ja kes neiulegi meeldib). Aga seal kuskil on maailm, kus ta isa on saanud (töökohustuste tõttu) rännata, sõites rongiga New Yorki ja mujale. Kuid tema … ei saa seda näha. Lõpuks tunneb neiu, et oma vanemate elu kergendamiseks peab ta hakkama tööandja armukeseks. Kuid see ei ole nii lihtne.

Et siis üleskasvamise lugu aurupungiliku New Orleansi tingimustes, lisaks veel küsimused rassismist ja naiste õiguste teemadel.

Miikael Jekimov - Läbilõigatud niidid (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Aurupunk-seikluslugu, mis leiab aset Albia maailmas; tõsi küll, teisi tekste üle vaatamata tundub, et tegevuspaigaks on seni kasutamata tööstuslinn Rookerfort.

Sõjast naaseb uue tehisjalaga Brendan, kes satub kohe sündmuste keskmesse - kohalik krimiboss nõuab mehelt, et see viiks oma poolelijäänud töö lõpuni ehk murraks lahti ühe seifi, kuhu on jäänud Brendani kadunud heategija paberid. Omal ajal pidi poisike Brendan just selle aadliku koju sisse murdma, aga ta jäi mehel vahele ning see heatahtlik aadlik võttis ta hoopis enda juurde elama (ehk siis pääsemine krimibossi senisest tänavapoisi ametikohast). Tulemuseks oli sõprus aadlikuga (või noh, omamoodi isa-poja suhe) ja armumine ta tütresse. Kuniks siis krimiboss sekkus jällegi, plaaniga üle võtta aadliku vara Brendani abil. Brendan põgenes sõtta, jättes maha nii aadliku, armsama kui ka Rookerforti kriminaalide sepitsused.

Aga jah, sunnitud tegema uue sissemurdmise, on tulemuseks hoopis see, et mees kohtub uuesti oma armastatuga ning kriminaalide eest põgenedes hakatakse sepitsema plaani, kuidas krimibossile vastu astuda - mille tulemuseks peaks olema krimibossi lapstööjõu elujärje parandamine. Kuid krimiboss … tahab oma.

Ühesõnaga, palju möllu ja palju tundeid, seda siis kõiksugu urgastes ja tsepeliini pardal. Tore, et Jekimov jätkab Albia maailma kasutamist - tekst on küll loetav igati iseseisvalt ja võetav kasvõi sissejuhatusena sinna maailma. Eks võib mõelda, et jutustuse põhiidee jääb natuke üheplaaniliseks - või siis autor on püüdnud sobitada kirjutatut antoloogia tarbeks. Natuke meenutab Rookerfortis toimuv McLeani maffia-fantaasiat, aga noh, see pole muidugi nii ulmeline kui Jekimovi Albia.

Michael Swanwick - The Skysailor's Tale (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lugu mehest, kes sündis Philadelphias ja seikles Briti õhupalliarmaadaga mööda Ameerika kontinenti. Leidis sellest õhupallimoodustiselt endale naise (kes oli küll osalemiseks meheks maskeerunud) ja viimaks perekonnagi.

Teksti on keeruline kokku võtta, sest Swanwick on siin kõvasti pingutanud, et luua kunstilist väärtust. Või noh, üldse teha fantastilisust. Aurupungist lähtuvalt on tegu alternatiivajalooga, lisaks viited võimalikele maailmadele ja no üldse jäi minu jaoks palju hämaraks (mis teema oli õieti isaga, eksole). Kokku sai sellest võrdlemisi tüütu lugemiskogemus - mis teistkordsel lugemisel kindlasti leeveneks arusaadavamaks, aga ajast on kahju.

Miikael Jekimov - Tynehallow’ rauad (Celestaali varjud, 2023)

 

Kolmas lugu Albia maailmast ja jällegi võrdlemisi iseseisev (muidugi, võimalik on, et mingil on need rohkem ühendatud - aga hetkel veel ei oska kokku panna suurt pilti).

Albia tööstuslinna sattunud  emigrant avastab, et kodumaalt lahkumine ei ole midagi paremaks teinud, keegi ei taha talle siingi tööd pakkuda. Viimaks korjab ta üles kohalik gäng - võimalus on nendega ühineda, kuid selleks tuleb võita usaldusväärsus ühe ülesande täitmiseks (milleks on vaja inimest, keda kohalikud ei tunne).

Ülesandeks on gängi palgalehel oleva politseiniku linnast välja toimetamine - teada on, et peagi võetakse politseinik vahi alla. Emigrant saab teejuhiks kaasa noore naise ja algab retk politseiniku päästmiseks … mis päädib aga sarimõrvari otsimisega.

Jekimovile omaselt tempokas tekst, kus ühe ööpäevaga saab juhtum enamvähem lahenduse - ses suhtes igati sarnane eelmise Albia tekstiga. Aurumaailmale omaselt taamal suitsevate korstnate all töölisklass, kes peab tegema tööandjaid ja riiki rikkamaks - eks võrdlemisi harjumatu ole eesti autorilt lugeda töölisklassi vaevadest, aga tõepoolest, juba aurupungi olemus nõuab tahma ja higisemat lähenemist.

Ent tõesti, kas need kolm Albia juttu saavad mingi suurema tähenduse? Läbi romaani või mõne pikema teksti. Või nii.

Miikael Jekimov - Koiduaeg sadamas (Celestaali varjud, 2023)

 

Lugu siis samast Albia maailmast nagu auhinnatud Ortoni tekst, aga see jutt on muidugi hulga lühem ja paigutub hoopis teise linna (ja ei paista ka samu tegelasi olevat). Niisiis varasemast on aurupungimaailma toimimine ehk selge, aga tekstid on - vähemalt hetkeseisu lugemiskogemuse põhjal - üsnagi iseseisvad.

Lugu siis sellest, et üks poliitik ajab muuhulgas hämaramat vahendustegevust, võttes oma lattu kaupa vastu ja siis saadab edasi - huvitumata, mida ta õieti vahendab. Aga korraga on tal kohalik gäng kaelas, mis soovib omandada käesoleva laadungi. Ühtlasi on neil poliitiku kohta veel valgustkartvat infot ning seetõttu soov poliitik omale tasku pista. Ainult et … nad ei ole ainsad, kes tahavad omandada seda kaupa. Ja kellelgi pole õieti aimu, mis selles asuda võib. Noh, üllatus-üllatus.

Mingil moel hakkab ehk Jekimovi loome minu jaoks selgemaks saama - see on vast eskapistlik kirjandus, mitte mõni lugejale küsimusi esitav literatuur. Tähtis on kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine. Ses suhtes on selle loo peategelane samas üsna ebatüüpiline Jekimovi varasemate tekstidega võrreldes - pole ta mingi madinakangelane, lisaks veel … homoseksuaal. Puha ootamatu värk, esimeste sellelaadsete vihjete puhul ootasin midagi ulmelisemat, aga ei. Igal juhul, kuigi see tekst jääb nagu vähe näpuharjutuseks, on siiski tore, et autor on veelkord ette võtnud seda kummalist maailma.

Cory Doctorow - Clockwork Fagin (Escape Pod, 2020)

 

Doctorow tekstide lugemine ei tekita kunagi just suurimat ootusärevust, vähemalt see tekst on enamvähem vastuvõetav. Ehk siis nagu lugu reklaamitakse: aurupunk Dickensi laadi vaestest lastest, kes on kunagi müüdud erinevatesse tööstustesse ja seal end koledasti vigastanud. Misjärel siis nende saatuseks on sattuda lastekodusse, mida juhatab üks rahaahne mees, kes need vigased lapsed saadab tänavale kerjama.

Aga kõik muutub, kui lastekodusse satub noor poiss, kes … tapab juhataja ning hakkab ise juhtima neid õnnetuid lapsinvaliide. Et tegemist on ikkagi aurupungi maailmaga, mis on liikunud auruarvutite ajastusse ning need lapsed on tegelikult üsnagi osavad tehnikud ja mehaanikud - nad valmistavad sellest surnust mehest nö roboti, et see esindaks neid välismaailmaga suhtlemisel (muidu peaks ju uus täiskasvanud juhataja tema asemele määratama). Kõik läheb nagu plaanitult kuniks üks uus saatusekaaslane põgeneb lastekodust ja seejärel satub röövmõrva ohvriks - mis toob siis politsei lastekodusse nuuskima.

Eks see ole selline vaeslaste muinasjutt koos rohke aurupungi atribuutikaga. Ja noh, aurukompuuter, eks ole. Pole just kõige tõsisem ulmepanemine, arvatavasti oli autoril seda õige mõnus kirjutada.

Keith Roberts “Kiteworld”. Penguin Books (1988)

Siin raamatus on siis sedasorti post-apokalüps, mida võib vast õigustatult pidada külma sõja mõjutusteks. Mitte, et raamatus seda otsesõnu mainitud oleks, aga oletatavasti on (kunagi piisavalt ammu) toimunud tuumakatastroof alal, mida võiks pidada Briti saarteks ja tulemuseks on olukord, kus saastunud alad koos mutantsete (inim)eluvormidega, kes on sinised ja läbipaistva pealiskihiga, nõnda, et siseorganid olla näha ja kes lisaks kummalisel kombel, vähemalt osaliselt, on tõelise universaalse altruismi ja armastuse kehastused … või vähemalt selliselt on tõlgendatavad raamatus aset leidvad põgusad kokkupuuted.

Aga tuulelohemaailm ise on selline aurupungilik fantaasia (minumeelest kuskil oli ka öeldud, et seda raamatut võib võtta kui varast aurupunki), kus riigis valitseb totalitaarne kirikuvalitsus ning käärivad pinged erinevate usulahkude vahel – nn Konservatiivid, Kesktee (mille filosoofia on selline chill ja sügavamat olemust ning kahetisusi otsiv ja otsapidi budistlik) ja hiljem tõstab pead äärmusrühmitus. Riigiusu võimu kindlustab otseloomulikult kaua elus hoitud hirm lendavate deemonite ja kõndivate deemonite (mutandid) ning deemonlikku hingust toovate tuulte eest. Hirm, koos riiklikult sanktsioneeritud ohutisteäriga – see tähendab, et kõige selle halva eest aitavad kaitsta otseloomulikult vastavate maalingutega tuulelohed, mida on oluline võimalikult palju ja pidevalt lendamas hoida – lendavad deemonid siis ei julge või ei taha tulla. Eks erinevates maanurkades on nonde müstiliste lendajate rahustamiseks muidugi veel võtteid, näiteks puhke-eendid korstnatel (et neil ikka hea tuju oleks, siis nad tänutäheks ei tee kahju või midagi) jne.

Raamat ise koosneb reast erinevatest lugudest erinevate peategelastega – ühiseks nimetajaks on sama maailm ja seotus nn Loheväega – organisatsiooniga, mis kirikliku eeskoste all tegeleb tuulelohejaamade mehitamise ja lohede lennutamise ja lohejõul õhupallikorviga taevasse lendamise ja asjadel silma peal hoidmisega ja … ning loomulikult on lisaks lennutajatele näiteks vaja ka niisama ametnikke ja teenistujaid ning loomulikult on olemas ka merevägi ning loomulikult peavad kõik esmalt läbima vastava õppeasutuse ning loomulikult on neil kõigil tüdruksõpru, õdesid, emasid, femme fatalesid, perekondi jms. Ahjaa, mere kohal nähakse ka kummalisi hõbedasi kiile vahel ning laevad käivad suisa (troopilistel) maadel, kus ka ilma lohesid lennutamata elu püsib – selline demoraliseeriv ja jumalavallatu info loomulikult pole tavainimesele mõeldud.

Erinevate lugude meespeategelastel kipub olema lisaks lohendusega seotusele ja ideoloogilistele ning moraalsetele konfliktidele lohendusega ka ühel või teisel viisil kummalisi ja komplitseerituid suhteid naissooga, mis üldjuhul hõlmavad eesrindlikku seksuaalse aktiivsuse perioodi (midagi teismelisele meeslugejale?), ent ometigi kipuvad asjad ühel või teisel viisil lörri minema... Mässu tõsta ja alla jääda saab siin ka – küll süsteemile, küll omaenese ihadele ja hirmudele, küll kasuisakujule...

Ahjaa, aurupunk. Mina isiklikult pole aurupungile kunagi PÄRISELT pihta saanud, aga see selleks. Igal juhul on siin raamatus esmalt küllap tubli annus tuulelohefantaasiaid (see on ehk olnud mingitel aegadel olnud üks poisikeste meelismeelelahutusi) ja siis ka pisut õlist mehaanikat ja tehnilisi kirjeldusi lohejaamadest ja lennutamise üksikasjadest. Masinasõpradele boonuseks on ühel peategelasist suisa auto ja veel parem auto, mida aegajalt putitada ja läikima lüüa annab (jaa, üks neist unelmate kaaslannadest on kahtlemata ka autosõber).

Kõik lood on üksteisega ka tugevamalt või lõdvemalt seotud, mis on iseenesest päris kena.

Lõpplahendus on aga jällegi täpselt selline nagu kõik internetiarvustused lubavad – kiire ja lambikas. Selline võinuks olla siinkandis umbes naivistlik kujutlus nõukogude liidust pääsemisest vms ja sellest aspektist on tegelikult ju isegi täiesti huvitav loetule tagasi mõelda. Kogu see hirmumajandus ja tuulelohekummardamine ning see kummaline ennastohverdav ja kõikvõimas imedemaa armastus seal teisel pool piiri (nii üldistatult öeldes, ei saa ju päriselt ka kõike ära rääkida, äkki keegi loeb – ikkagi Penguini Classic Science Fiction ja puha).

“The restlessness returned, on the long coach journey home. The others laughed and chattered, roared out bawdy songs, engaged in rumbustious games of cards, He sat apart, turning over in his mind what the dominie had said. Was it then possible to decorate a concept? Pile spires and pinnacles on it, till it towered in the mind as Godpath towered over Middlemarch? And a simple obvious truth was lost? There seemed to be some relevance to him; to his feelings for Mannings for the Kites. For Tan. But the link, if link there was, eluded him. He grappled with the notion; but try as he might, it endlessly slipped away.” (lk 105-106)

Delia Sherman - The Great Detective (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Õige aurupunklik lugu selles, kuidas tekkis selline legendaarne paar nagu Holmes ja Watson. Selleks siis vaja Briti impeeriumi, tehnikaleiutisi ja armunud südant. Hea küll, Sherlock & Watsoni moodustumine on siinses jutus kõrvallugu, niiöelda rosinaks koogil.

Aga jah, lugu algab sellest, et noorte leiutajate (rikas aadlinoormees ja käsitöölise tütar) laborist varastatakse Mitteloogika Masin (Illogic Engine) ning noored leiutajad pöörduvad Londoni kuulsa detektiivi poole, kes niisamuti eksperimenteerib robotite leiutamisega - nii on näiteks detektiivi abiliseks Arutlusmasin (Reasoning Machine). Noortel leiutajatega on kaasas noormehe lossist pärit Angharad, kes/mis on aastasadu seal lossis tegutsenud kummitus, kes/mis on nüüd leidnud endale mehhaanilise keha ning nõuab enda inimeseks pidamist. Jne jne.

Ühesõnaga, kõiksugu veidraid olendeid on siin loos küllaga; kõik siis aurupungi vaimus ülevad, ülbed ja valelikud. Paistab, et autor on mõnuga lustinud kõiksugu aurupungi ja Holmesi klišeedel ning nende alt tolmu välja kloppinud; igatahes Sherlocki saamine on üsna… jabur. Vastava ajastuga käib kaasas ka vastavas stiilis väljendumine. Mõneti võiks leida sarnasusi Mark Hodderi maailmaga (mis jäi mul küll peale teist raamatut pooleli, läks nagu liialt… pungiks).