Simon - Simon on ka tegelane. Aga läbiastuv, suhteliselt kõrvaline ja lihtsalt tead, et kõik, mis on halvasti, saab natuke parem, sest mingil hetkel tuleb naise ellu Simon.
Juba esimesest loost saati oli see selge. Ja halbu asju naiste elus ikka jagus. Kõik naised, kellest juttu, on väga erinevad ja nende tragöödiad sama erinevad. Kõik on, kusjuures, arusaadavad - ent nii erinevad, kui üldse annab. Lugu liigub läbi paksu nõukogudeaja Armeenias sujuvalt ja seda väga millekski pidamata Liidu lagunemise ja pärastiseni. Mingil määral on tunda, kuidas võõras maa, võõrad kombed. Söövad aga matsunit ja peavad kodus kitsi, mais kasvab ja mooruspuuviin on käepärast.
Väikelinna kombed ja kõik tunnevad kõiki veel lisaks.
Samas on inimesed, kellest juttu, tuttavlikud. Teame selliseid kohutavaid kurje vanaemasid ja parteibossidest molkusi, ilusaid tarku tüdrukuid, kelle ümber kohutavad olud, nii et kui nad pagevad vaid pihutäie neurooside ja unehäiretega, on see tõestuseks, kui tugevad nad on, ja ilusaid tugevaid naisi, kes ei palu kunagi midagi, aga võtavad, mis tahavad. Teame lastetuse valu ja lasterikkuse väsimust, teame armastust, mis on nii tugev, et elab üle reetmiste, teame, kuidas kiindumus kuhtub.
Teame headust, teame külma isekust, teame, kuidas vahel võidab pea südame ja vahel vastupidi ja vahel polegi mingit võitlust - kõik on selge.
Kõik on tuttav.
Muidugi on just selles raamatu tohutu võlu: ta võtab inimeste elud ja teeb neist lood. Ning nendesse lugudesse toob Simon päikest ja helgus. Ning et ta samas liiga helde ja armsana ei näiks, vaid ise ka inimene tunduks, on veel viimane peatükk.
Imetore raamat.
