Kuvatud on postitused sildiga Narine Abgarjan. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Narine Abgarjan. Kuva kõik postitused

18 juuli, 2024

Narine Abgarjan: Simon

 

Raamat naistest. 
Simon - Simon on ka tegelane. Aga läbiastuv, suhteliselt kõrvaline ja lihtsalt tead, et kõik, mis on halvasti, saab natuke parem, sest mingil hetkel tuleb naise ellu Simon. 

Juba esimesest loost saati oli see selge. Ja halbu asju naiste elus ikka jagus. Kõik naised, kellest juttu, on väga erinevad ja nende tragöödiad sama erinevad. Kõik on, kusjuures, arusaadavad - ent nii erinevad, kui üldse annab. Lugu liigub läbi paksu nõukogudeaja Armeenias sujuvalt ja seda väga millekski pidamata Liidu lagunemise ja pärastiseni. Mingil määral on tunda, kuidas võõras maa, võõrad kombed. Söövad aga matsunit ja peavad kodus kitsi, mais kasvab ja mooruspuuviin on käepärast. 
Väikelinna kombed ja kõik tunnevad kõiki veel lisaks.

Samas on inimesed, kellest juttu, tuttavlikud. Teame selliseid kohutavaid kurje vanaemasid ja parteibossidest molkusi, ilusaid tarku tüdrukuid, kelle ümber kohutavad olud, nii et kui nad pagevad vaid pihutäie neurooside ja unehäiretega, on see tõestuseks, kui tugevad nad on, ja ilusaid tugevaid naisi, kes ei palu kunagi midagi, aga võtavad, mis tahavad. Teame lastetuse valu ja lasterikkuse väsimust, teame armastust, mis on nii tugev, et elab üle reetmiste, teame, kuidas kiindumus kuhtub.
Teame headust, teame külma isekust, teame, kuidas vahel võidab pea südame ja vahel vastupidi ja vahel polegi mingit võitlust - kõik on selge.

Kõik on tuttav.
Muidugi on just selles raamatu tohutu võlu: ta võtab inimeste elud ja teeb neist lood. Ning nendesse lugudesse toob Simon päikest ja helgus. Ning et ta samas liiga helde ja armsana ei näiks, vaid ise ka inimene tunduks, on veel viimane peatükk.

Imetore raamat. 

Triinu raamatublogi

Sehkendamine

Sirp, Andra Teede

Eesti Naine

Lugemissoovitus

28 märts, 2022

Narine Abjgarjan: Taevast kukkus kolm õuna

Kõigepealt ütlen, et mõtlesin, mõtlesin ja lõpuks jätsin panemata sildi "maagiline realism".

Sest maagilist realismi on ses raamatus täpselt niipalju, kui elus. See tähendab, mingid veidrad paralleelid inimelu ja looduse käikude vahel paistavad olevat, aga kui neid paralleele pidada kokkusattumuseks ja kunstlikeks, lihtsalt inimmõtte omadus on näha mustreid, on see täiesti mittemaagiline teos. Jah, juhtuvad veidrad asjad, mõned täiesti selgelt väga veidrad - kuid tõstke käsi, kes ei teaks mõnda päriselus juhtunud veidrat asja? Ilmselt on neid veidraid asju lausa palju.
Elu ongi veider. 
Kokkusattumused, imed ning kummalised see-pole-ju-võimalik-aga-juhtus lood. 
Lihtsalt kui tahta näha, on igal ennustaval unenäol või salapärastel moondumistel, nägemustel ning miskipärast-veendumustel mingi tavamõistusele arusaadav taust samuti olemas.

Nii raamatus kui elus, pean silmas.  
Olgu, selles teoses on neid kummalisusi päris arvukalt. Aga noh - see on ka kirjaniku looming, eks, mitte pärispäris PÄRISelu. 

Muidu on see värskendav, äärmiselt värskendav raamat ses osas, et kõik peamised tegelased on vanad. Jah, vahel lipsab sisse mõni noor tegelane ja need vanad tegelased on ka kunagi noored olnud ja sellest on kirjeldusi, isegi pikki - aga ka kõige noorem peategelane peab ennast vanaks, suhtub endasse kui vanamoori ning teose alguses sureb paar päeva teadlikult. Paneb surirõivad tuppa valmis, söödab ohtralt kanu, kelle juurde ei pruugi paar päeva kedagi tulla, kastab isegi köögiviljaaeda, kuigi ise ei jaksa hästi püstigi seista. 
Vanad inimesed - aga raamat ongi sellest, kuidas nad ei ole ebaolulised, nende päevad pole lihtsalt tiksumine surma poole, vaid nad on elus, nende tunded on ehedad. Nad on päris. Elu ei ole läbi, mis siis, et sa pole enam õhetav nööbike, aga elu ei alga ka pärast viiekümnendat, sest selleks ajaks oled sa korjanud kogemusi, mälestusi, selgusi ja ebaselgusi, mis teevad sinust just sinu. Ja neid ei saa, neid ei TOHIGI ära anda või olematusse kirjutada. Sa oled see, kes sa oled, just tänu nendele. 

Vanu inimesi on igasuguseid. Osad vanad kibestuvad, osad hakkavad heietama, osad teevad harjunud asju ikka edasi täpselt sisseharjunud moel, osad säravad oma lõputus headuses nagu kuukivid. Kõigil vanadel on valud - keegi ei ole hingevaluta elanud, aga kuna selles raamatus kirjeldatud külas on kirjeldustega  kaetud nii nälg, maavärvin kui sõda, pole tõesti kellelgi isegi lootust elada valuvabalt. Samas on situatsioonikoomikat, paksu surnud ämma kirstu mahutamise raskus ja pärm peldikus, elu on vaheldus ning igasugust õnne on selles sama ohtralt kui valu. 
Ütleb see raamat ikka, noh. 

Ainult ühest asjast ei saa ma aru.
Ennustused ja tuhakspudenemised, visandites viirastuvad surnud majaomanike näod, kahtlased nälja-, maavärina ja sõjaaja kestused, algused ja lõpud - selle kõik neelan alla. Niimoodi võib maailmas minna, maailma näha, kõik on võimalik.
Ent kellele ja miks tuleb pähe talvel paksu lumega VANKRIGA sõita?! Kas sealkandis siis saane-regesid ei tunta või?!

Sehkendaja
Tilda
Lugemissoovitus
Triinu raamatud
Raamatumuljete kodu
Loteriis varem
Goodreads
Raamatutega

11 mai, 2019

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”. Tänapäev (2016), tlk Erle Nõmm.


Nüüd ei pea muretsema, ta ei meenu Jasamanile enne homset hommikut. Kuni Jasaman pesu peseb, kuni seda tärgeldab, sinetab, riputab päikese kätte kuivama, korjab kokku, triigib ära. Hilisõhtuks saab valmis. Nii on Anatolial piisavalt aega, et vaikselt teise ilma minna.See seik rahustas teda, ta veetis hommiku aeglastes argipäeva-askeldustes ja alles pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis surema.“ (lk 10)


Anatolia ja teiste külaelanike oleviku lugu, see, mis päädib tagakaanel lubatuga (kuigi, minumeelest on targem tagakaas lugemata jätta) on läbi pikitud küla ja perekondade ajalugu kirjeldavate minevikusündmustega. Ja kui see oleviku-lugu hoolimata oma morbiidsest algusest on pigem algusest lõpuni õdusalt argine ja positiivne-humoorikas, siis möödanik on täis lõputut surma ja kadu, alates poole küla mäeküljelt alla pühkimise ja sõja ning näljaga, lõpetades niisama vägivallaga.

Esimesel lugemiskorral ma Anatolia perekonna ja õnnetu abielu osast vist eriti kaugemale ei jõudnudki, liiga rusuvaks läks tookord kõik see mägiküla-realism, et viisin raamatu suisa tagasi kohe. Ja ma ei oskagi öelda, kas nüüd, kus ma ka maagilisemate osadeni jõudsin, et kas need lõppkokkuvõttes pehmendasid seda kõike või vastupidi.

Igatahes on üks mägiküla Armeenias, Maniš-kari nõlval, kuhu viib kitsas tee, mis alt orust tulles võtab mitmeid tunde, kus kõigil on igapäevast kastmist vajav juurviljaaed, kanu ja kitsi ja lambaid, majadel on kivist katused, tekkide sees käib lambavill, kevaditi korjatakse oblikaid ja mooruspuumarjadest läheb muist samakaks, muist kuivatamiseks ja muist keedetakse moosiks.

Kes seal külas teist ei tunneks ja igal pere on saanud nime mõne esivanemaga seotud seiga järgi, põlvkonnad elavad koos ning naabri mure on ka enda asi. Ja seal külas juhtub ka kummalisi asju, on ettekuulutusi ja nähakse imelisi asju; liigub mustlasi, kes toovad endaga salapäraseid teadmisi ning viljakusjumalad oskavad seda kohta õnnistada ka siis, kui ajaloo laastamistulest on jäänud vaid käputäis eitesid ja ätte.

Ilusti lõppeb see Marani muinasjutu lõpuga romaan. Realist minus tahab küll ohata, et imeteod ei päästa selliseid külasid kusagil maailmas – valguvad tühjaks Itaalia mäed (Paolo Cognetti „Kaheksa mäge“), kukuvad ümber Eesti külad ning mis seal Armeeniaski tahta. Lisaks veel, kui olekski inimesi, kes siis tänapäeval enam tahaks või saaks elada hommikust õhtuni vaid käsitööle-kodutööle? Ja kas tahakski-peakski säilitama seda patriarhaalset korda, kus hea mees ei peksa, halb peksab, aga ühtviisi õiged on kõik?

Ent kolmalt, nagu varasemad tutvustajad on nutikalt märganud – ei kipu see raamat vist ülemäära ajaloolise täpsusega võtma ei müütilist nälga, 8-aastast sõda ega polüetüleeni küsimust, maagiast ja müstikast rääkimata. Olgu siis pealegi lugu millegi ammuse ja hea, mingit sorti päriselt kodu elujõust, kohast, kus keegi pühib õue ka siis kui terve maailm näib minema pühitud olevat.

Las siis olla Tel Azarija sõnade järgi:
„Kui sulle kingiti õnn, võta see tänuga vastu. Ära solva taeva õilsaid kavatsusi uskumatusega, ole väärt seda andi, mis sulle osaks on saanud.“

Seda, ma vana muretseja, olen endale varemgi mõelnud. Alati ei pea muretsema selle pärast, mis tuleb ega halama selle pärast, mis olnud. Kuigi, noh, nende tarkade sõnadega tasub siiski ka ettevaatlik olla, sest noh, „ritsikas, ritsikas, kas sa ka tead ...“ ja see külvamise ja lõikamise asi. Ning, noh, siin raamatus tuleviku muredest küll võib pääseda, ent mineviku hädadest veab va tekst ikka ju läbi, niiet hirmus kurb hakkab kõigi nende õnnetult otsa leidnud inimeste pärast – mälestused käivad millegipärast ikka neid lõppe pidi surnuaiani välja, mitte neid õnnehetkipidi...

Autor külastab festivali HeadRead 25. mail - seega võimalus ka kuulata ja küsida.