Saou Ichikawa - Küürakas (2024)

 

Lühike romaan naisest, kes on eluaegne invaliid. Nüüdseks on ta kolmekümnendates, vanemad on ostnud hooldekodu, milles ta nendeta elupäevi veedab. Avalikult õpib ta muuhulgas ülikooli e-õppes, mitteavalikult kirjutab erinevaid täiskasvanute jutukesi ning avaldab twitteris ja mujal sotsiaalvõrgustikes küllaltki provokatiivseid mõtteid - näiteks ta tahab rasestuda, et teha aborti.

See mõte ei annagi rahu ning otsustab selleks ühele hooldajale (kes on avastanud ta kaksikelu) raha maksta, kuigi ta keha võib niisugusest suguelust lihtsalt üles öelda. Aga, ta tahab olla otsustaja.

Raamatut võiks pidada küllalt provokatiivseks, aga selletõttu, et meil on eelarvamused. “Nemad” ju ei käitu nagu “meie”. “Meie” hulgas on küll küllaga veidrikke ühest äärmusest teise, aga see on nö tervete inimeste mure.

Ja noh, kes on üldse “nemad”, kuskil ühiskonna äärealadel vaakujad, keda vahel näeme ringi sõidutatavat ratastoolides. Vaevalt, et “neil” on “meiega” palju ühist.

Ühesõnaga, küllaltki mõtlemapanev teos, küsimus enda eelarvamustest; või kuidas õieti sellesse teksti suhestuda.

“Imesin endasse Tanaka tuska, ja see oli hea.

Kuna ma kõrist ülalpool asuva ninaneelu kaudu ei hinga, siis ei olnud vaja lämbumist karta ja nüüd sai minust justkui masin. Seepärast ei hoidnud Tanaka end enam tagasi ja hakkas end järjest ägedamalt edasi-tagasi kõigutama, pidevalt minu pead väristades ja vahepeal pisut plikalikult kimedal häälel tasakesi oiates, kuni peatas liikumise mu kurgu sügavuses ja ejakuleeris.

See ei ole hea.

Ma ei suutnud sooja spermat alla neelata. Köhatasin, aga ei saanud hingetorus voolavat spermat välja köhida. Lisaks sattus sperma söögitorru, tekkis ummistus ja ma kukkusin kokku. Sest just seal tekkis kõige ägedam vastureaktsioon.” (lk 50)

sulepuru

Andrei Kurkov - Hallid mesilased (2022)

 

Lugu Donetski halli ala mesiniku odüsseiast Krimmi ja tagasi - tegevus leiab aset 2017. aasta tingimustes, mil sõda on enamvähem külmutatud konflikti tasemel; Ukraina ja okupantide vahelisel hallil alal käib igapäevane vastase kostitamine suurtükitulega, aga otsesed laupkokkupõrked puuduvad. Tekkinud on teatud stabiilsus, “uus normaalsus”, mis võimaldab liikuda nii siin- kui sealpool kontrollpunkte.

Endine Donbassi söekaevanduste turvalisuse inspekteerija Sergei on mesinik, kes on jäänud elama ühte halli ala külasse - koos teise omavanuse Paškaga, kellega tal kooliajast saati pole olnud just kõige sõbralikum läbisaamine. Aga nüüd on nad siia kahekesi jäänud, üks elab Lenini tänaval, teine Ševtšenko tänaval. Kui Sergei on pigem enamvähem apoliitiline, siis Paška mehkeldab Donetski okupantidega. Aga peamiselt istuvad kodudes, kütavad kivisöega ahju, vahel käivad teise ukse taga. Taustaks on igapäevane suurtükikõmin, aga nende küla pole peale sõja algust rohkem pihta saanud.

Kogu nende elu on üks hall ala. Elektrit pole, mis toimub Ukrainas, suurt ei teata; Paška mehkeldab oma seltsimeestega, aga sellest ei taha Sergei suurt midagi teada. Sergei ukrainlannast naine koos tütrega on lahkunud juba varem tagasi oma suguseltsi juurde Vinnõtsjas, tedagi sinna kutsunud, aga peale sõja algust pole temagagi enam kontakti olnud - Sergei küll pidevalt mõtleb naisega koosoldud ajale, aga ei julge ega oska temaga uuesti suhelda. On vaid mesilased, ja mesilased ei saa sellise suurtükikõmina taustal rahus elada. Tuleb minna soojemal ajal suvitama rahulikumasse kohta. Kevade saabumisel Sergei pakibki tarud järelkärusse, jätab Paškale maja võtmed, ning sõidab hallist alast lõuna poole, algul Melitopoli kanti, seejärel pea kolmeks kuuks okupeeritud Krimmi.

“Kuid mesilased, nemad ju üldse ei mõista, mida tähendab sõda. Mesilased ei suuda end ümber lülitada rahult sõjale ja sõjalt rahule, nagu inimesed. Mesilased küll lendavad, aga üle viie kilomeetri nad ei lenda. Järelikult on nad jõuetud kõiges peale oma peamise töö, milleks loodus ja Jumal neid on määranud - mee korjamise. Seepärast ta sõidabki ja veab neid. Veab nad sinna, kus on vaikne, kus õhk täitub aegamööda õitsva heina magusa lõhnaga, kus selle heina koori täiendab õitsvate kirsi-, õuna- ja aprikoosipuude, lisaks akaatsiate koor.” (lk 167)

Halli ala elanik on nii Ukraina kui okupeeritud aladel nö omainimene (kuigi jah, ikkagi Donbassist oma eripäradega) - mõlemad eeldavad, et ta toetab eelkõige neid; see küll ei päästa mees konfliktidest, sest ühiskond on paratamatult traumeeritud, surmadest ja sellest lõputust pingest. 

Sergei on Ukraina venelane; eks ta abielu ukrainlannaga oli keeruline pigem seetõttu, et naine tuli linnast külla elama. Omaette huvitav on see, kuidas Sergei on oma tütre enamvähem unustanud (nimevahetus?), ta küll mainib teda naisega seoses, aga tütrest endast mõtleb raamatu jooksul enamvähem paari sõnaga.

Ma ei kujuta ette, kui autentselt suutis autor edasi anda selle halli ala ja Krimmi igapäevast õhustikku. Igal juhul see kauge kahurikõmin on meeldesööbiv; ja no see Krimmi okupatsioon - julgeolek, sõjavägi, turistid, kohalikud; elu käib vist sellises tähtsuse järjekorras. Eks valus ole seegi, et siin kirjeldatud odüsseia meetarudega toimuks praegu puhtalt Venemaa okupeeritud aladel, nüüdseks on vast Donetski senine hall ala maatasa pommitatud. Ja ometi, osad inimesed jäävad oma kodudesse.

Autor ei anna ega võta lootust. Ta lihtsalt lõi ühe halli ala, külmunud konfliktiseisundi, kus midagi justkui hingitseb, kas sunnitult või olude kiuste. Nüüd on kõik jälle teisiti, näis, milline stabiilsus saab siis uueks reaalsuseks.

Igal juhul, tasub lugeda huvitavat arvustust Sirbist (veider, et see romaan pole jõudnud blogijateni!).

Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu (2018)

Segu nii Kafka kui Bulgakovi lõbusamatest lugudest, samas mitme kraadi võrra süngem kui „Esmaspäev algab laupäeval“. Algul arvasin, et olen seda Mirabiliast lugenud, aga võta näpust, kunagi vaid „Stalkeri“ järellainetuses „Väljasõidu“ ette võtnud.

Tekst kui niisugune on harjumatult realistlik, justkui üks pahupidi pööratud sotsrealistlik jutustus nõukogude teadlaste vaprast argipäevast – midagi läbimurdelist on kohe-kohe avanemas, kui vaid ainult … ja siin lähevad Strugatskid seenele. Kui vaid Universum neid paika ei paneks! Vaat siis sulle … ongi täiega pahupidi pööratud sotsrealism.

Tekst liigub püsiva järjekindlusega „Esmaspäevast“ Kafkani. Kõige pöörasemad hüpoteesid (millega võiks ju igasugust nalja korraldada) … jäävad universumi teerulli alla. Muidugi tuleb taas tunnustada Strugatskite kirjutamisviisi, selline lohakas loba on tegelikult mõnusalt lööv. Ja kõrvaltegelased … millised hapud suhkrutükid, ühtaegu totakad ja ülevad, nende käitumisest immitseb dostojevskilikkust. Tegevus toimuks justkui teatrilaval, vaid üks korter (no korraks käiakse küll ära) ja seda 48 tunni jooksul; muidugi, kas tekst on tegelikult dramatiseeritav.

„Jube ja võimatu oli ette kujutada, kuidas siia palavasse täissuitsetatud kööki tuleb absoluutselt normaalne kõrvaline inimene ja sukeldub sellesse hullumeelsuse, hirmu ja alkoholi atmosfääri.“ (lk 79)

ulmekirjanduse baas

Marina Moskvina – Kuuromaan (2014)

Mingis meeltesegadushoos võtsin selle romaani lugemiseks, kuskilt justkui kuulsin, et tegu on humoorika raamatuga ja sellised on alati silme ette oodatud. Aga vastu vaatab selline vene olmeloba, vähe teravam kui Dontsova tellisevabriku toodang (jah, kunagi olen ka neid 3-4 tükki järjest lugenud… ja rohkem pole puutunud). Eks siit võiks ka välja lugeda looritatud ühiskonnakriitikat, aga… see huumorivõtmes olmeloba matab hinge.

Et siis kunstnikest vanemate omapärane poeg teatab, et võtab naise. Ja et ikka naise saaks, peab tal (õigemini neil) olema oma elamine (noormees elab muidu vanemate ühetoalise korteri endises sahvris) – mis on tänapäeva Moskvas enam kui keeruline probleem. Aga saja tuhande dollari eest saaks endale broneerida ehitatavas korruselamus ühetoalise korteri. Niisiis hakkab suguselts raha koguma, kõik nad on sellised nõukogulikud poolintelligendid ja tänapäeva infoühiskonnalaadses olluses mitte just kõige teravamad pliiatsid. Poisi meelehärmiks ei paista vanemate kunstilised rahateenimisoperatsioonid just suuremat õnnestuvat, mistõttu tekib mitmeid vastuolusid nende põlvkondade vahel, mida aga esoteerilised vanemad suudavad suuremate konfliktideta ära taluda.

Ja nii see romaanike veereb sinkavonka oma finaali poole, täis tobenaljakaid või halemagusaid juhtumeid. Ikka vene avara hinge suurus ja nurjatus ja mis kõik veel. Ma saan aru, miks see lugejatele meeldib, aga selline olmeline loba muutub mumeelest veidi tüütavaks (võrreldes näiteks… Jelizarovi „Raamatuhoidja“ või Griškovetsi „Särk“, mis?).

lugemissoovitus

päevaraamat

sehkendaja

Arkadi ja Boriss Strugatski - Väljasõit rohelisse (2016)

Kunagi ammu olen lugenud Mirabilia väljaannet, kuid sellest ei mäleta midagi. Nagu kirjastus lubab, on käesolev raamat see õige tekst, siin on taastatud niisugune maailm nagu autorid algselt kirjutasid. Ja see maailm on päris lööv.

Strugatskite inimkäsitlus meenutab Dostojevskit ulmetingimustes - kõik need vestlused ja mõtetes kuradile saatmised; sopp, äng ja tungide erinevad avaldused; siin on “Kuritöö” ja “Vaimude” agulivaimu (mis viib mõttele, et peaks “Hääbuvat linna” uuesti lugema). Noonani ja Shoeharti siseilm… see ei ole eepiliste (anti)kangelaste maailm, sellega võiks iga tavaline inimene samastuda (tõsi küll, eks kuumadel eesti poistel oleks vaja pikemat süütenööri jne).

Muidugi, Tarkovski “Stalker”... see on ikkagi muu kui romaan, filmis on üleva ja madala küsimus vähe teistsuguse rõhuga.

Mitmete taastrükkide hulgast on see teos kahtlemata üks mõttekamaid tegusid, värskendav panus klassikaliste romaanide kaanonisse. Plussiks seegi, et on lisatud Ursula le Guini eessõna ja raamatut lõpetab Boriss Strugatski ülevaade selle romaani/jutustuse avaldamisraskustest Nõukogude Liidus.

“Jumala hüpotees näiteks annab võrratu võimaluse absoluutselt kõike mõista absoluutselt midagi teada saamata… Andke inimesele äärmuseni lihtsustatud maailmapilt ja tõlgendage iga sündmust sellest lihtsustatud mudelist lähtudes. Niisugune lähenemisviis ei nõuda mingeid teadmisi. Mõned päheõpitud valemid pluss niinimetatud intuitsioon, niinimetatud praktiline taip ja niinimetatud terve mõistus.” (lk 135)

ulmekirjanduse baas
sirp

Jean-Paul Didierlaurent – Ettelugeja 6.27-ses rongis (2016)

Romaani esimesi lehekülgi unesegaselt läbides tabas mind ootamatu ja ilmatuoluline mõttevälgatus – tegelikult mulle ei istu prantsuse kirjandus. See on... kunstlik ja paatoslik ja ennastimetlev; ühel või teisel moel traditsioonidesse takerduv, kommete komöödia. See on justkui 19. sajandi uuesti ja uuesti läbi kirjutamine. Jajah, noorena tundus Camus ilmutuslik, aga nüüd vist ei tahaks seda unelmat taaslugemisega risustada. Celine? Kah... literatuurne.

Seda raamatut võib või ei pea armastusromaaniks pidama. Jah, romaani jooksul peategelane avastab, et huvitub üha enam rongist leitud mälupulgal asuvast naise päevikust – kuna peategelane elab ise rutiinset tööinimeseelu, siis sarnases olukorras naine on oma argipäeva... hoopis värvikamalt elamas (mitte et ma seda kuidagi põhjendaksin, aga mulle tundus neiu käitumine mõneti autistlik), kuidas ta unistab oma printsist. Et mälupulgal on see päevik ainsaks kaustaks, siis ei selgu, kes see neiu olla võiks; kuid et peategelasel on invaliidistunud sõber, kes nuhib välja võimalikud ostukeskused, kus see neiu võiks käimlateenindajana töötada. Ja noh, üks asi võib viia järgmiseni, aga kas see ka viib, ei tohi öelda.

Raamat siis üksildase inimese ootamatust armumisest – vaat mis juhtuda võib, kui rutiinile vastu astuda, tegelda millegi muuga... leida ellu erutust. Niisamuti võiks sedastada, et tegemist on kergelt loetava menuromaaniga sellest, kuidas leida oma „Amelie'd“. Sarnaselt Friedenthali teosega on siingi olulisel kohal paber ja selle saatus, tõsi küll, palju proosalisemal põhjusel, kuna peategelane töötab paberipurustustehases.

John Irving – Garpi maailm (2006)

Vahel tahad lugeda midagi sellist, mis üheaegselt lõbustaks ja kurvastaks, ning selleks otstarbeks sobis käesolev melodramaatiline ja ekstsentriline tragikomöödia imehästi. Muidugi, kuna olen romaani varem lugenud, siis enamvähem teadsin, mis mind eelnevalt kummitas; samas olin sisu niipalju unustanud, et raamatus olev muu draama tekitas taas üllatusi.

Aga jah, kõik need naljakad või ängistavad suhtedraamad, ekstsentrilised tegelased ja olukorrad, Garpi loomega seonduv jne jne, kõik see on huvitav; kuid romaani esimesest lugemisest oli mulle meelde jäänud see, kuidas autor avab lugejale Garpide poja surmale järgnenut. See tühjus, millegi olemusliku pildilt puudumine. Ja kuidas sellega... tegeldakse. Kuidas on võimalik end kokku võtta, uuesti sündida. Lagunemine ja pere taasehitus. Eks nüüd teistkordsel lugemisel oskasin oodata seda “pildi poolikust” ja seetõttu polnud mulle nii vägeva mõjuga... aga ikka dramaatiline ja paras pisarakiskuja. Lisaks veel see, kui otsa tuleb “Bensenhaveri maailma” avapeatükk. Ja no ootamatult tabas, et lõpp läheb nii pagana melodramaatiliseks – Irving ei jäta ühestki kivist vett välja pigistamast.

Muidugi, ühelt poolt võib mõelda, et ehk Irving püüabki niivõrd kireva looga eelkõige lugejaid püüda (et siis... seebiooper?). Aga samas, äkki autor vaid sooviski lugu just sellisena jutustada ja kõik, kommertskirjandusena või mitte. Ükskõik, selline lugemine kulus ära.

“Garp vaatas Helenit; ta suutis liigutada ainult silmi. Ta nägi, et Helen püüdis talle vastu naeratada. Silmadega püüdis Garp sisendada temasse kindlust: ära muretse – mis sellest, kui elu pärast surma polegi olemas? Elu pärast Garpi on ometi olemas – usu mind. Isegi kui surmale järgneb ainult surm (ja nõnda edasi), ole tänulik väikeste möönduste eest – mõnikord näiteks tuleb ette, et seksile järgneb sünd. Ja kui väga veab, siis mõnikord järgneb sünnile seks! Juft nii, nagu oleks öelnud Alice Fletcher. Ja kus on elu, rääkisid Garpi silmad, seal on lootust, et on ka energia. Ja ära kunagi unusta, et on mälu, Helen, rääkisid Garpi silmad talle.” (lk 602)

Vladimir Voinovitš – Ümberasustatud isik. Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused III (2015)

Romaan jaguneb kolmeks osaks – esimeses Njura ja ta küla sõjaaegne elu, teises osas sõja lõpule järgnenud Tšonkini juhtumised Saksamaal (lisaks jant Beria ja Staliniga), kolmandas osas Tšonkini elu Ameerikamaal ja tagasitulek Nõukogude Liitu. Viimane osa sellest romaanist võinuks ära jääda või noh, see mõjub nii 20-25 aastat aegununa. Jajah, kaheksakümnendate nõukogude eluolu oli kole ja läänlastel oli raske tollaste standarditega kohaneda jne. Et nagu... Voinivitš ei ütle midagi uut – jah, lõpus saavad kokku paar tegevusliini ning mõnegi tegelase saatused on huvitavad, ent mu arvates ei anna see romaanile suurt midagi juurde, on lihtsalt pikk ja veniv outro (ja et see on algselt ilmunud 2007, mitte 1990... paneb natuke õlgu kehitama).

Esimene osa “Polkovniku lesk” meenutab ehk enam esimest romaani – tegevustik seal Venemaa pärapõrgus, Njura igatseb oma Ivani järele ning tekitab külas Tšonkinist omamoodi mütoloogia, millest siis külanaistega arutleda jne (hiljem maksab see naisele kätte). Suurt elurõõmu siin pole, Njurat ja küla tabavad mitmed traagilised sündmused ja ka taasleidmised, kuid eks ole ka kokkuhoidmist (või noh...).

Teine osa “Moondumised” on vast paralleeliks teise romaaniga, Tšonkin ja ta järjekordsed keerdkäigud, kuhu mees rohkem või vähem tahtmatult satub. Samuti Beria mahhinatsioonid Staliniga, mis viivad... Ja üleüldse osutub Stalin olevat... Voinovitšile paistab väga istuvat selline poliitiline satiir. Tšonkin on sõja lõppedes Saksamaal ja satub seal poolvägisi... ameeriklastelt poliitilist varjupaika küsima. Millegipärast tahab aga Stalin Tšonkinit kätte saada jne, ning ühel ja teisel moel hakkab päid lendama. Kolmandast osast sai esimeses lõigus kirjutatud.

Voinovitš kirjutab igas Tšonkini-romaanis justkui võrdlemisi kergemeelsel toonil ränkadest teemadest – nõukogude režiimi värdjalikkus, sõjaõudused ja saatused, inimlikkuse moondumine või kaotamine, hirmud. Võiks öelda, et on inimlikkuse laostumine, kuid samas – nõukogude aeg kasvataski lapsest peale selliseid hälvetega inimlaadseid olendeid. Autor käsitleb sellist teemat justkui humoristlikult, kuid selle värdjalikkuse tajumine ei eelda just erilist ridade vahelt lugemise võimet.

Mõneti jääb veider maitse suhu – see, mis romaanides seondub Ivani ja Njuraga, on omal moel huvitav ja kaasakiskuv (no mis nendega veel seal juhtuda saab, mida nad veel kannatama peavad), kuid see Stalini-Beria poliitiline jant ei hakka nagu õieti tööle. Jajah, türannide üle tuleb naerda (ja nende tegusid mitte unustada ega ilustada), aga see on kuidagi puine, aegunud satiir. Igati kiiduväärt, et kirjastus selle triloogia nii kiirelt välja andis.


trakyllmaprokrastineerinj2lle

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II (2015)

Jätkub Tšonkini trilooga ja kangelane Tšonkin ise jääb vähe tahaplaanile – tähtis on nüüd see, mida teised kujutlevad ette vangis istuvast lollikesest ja tema vahiposti kaitsmisest. Kui selline nürimeelne olevus suutis lahingut lüüa nõukogude sõjaväelastega, siis... sellele tuleb seletus leida (mis päästaks karistusest oma naha). Ametivõimud ei tohi häbisse jääda, kui kohalikke elanikke (kes teavad juhtunust kõige enam) järjest võltsiga üle kallata, siis mingi hetk ehk võltsist saabki kõverreaalsus, nõukogude reaalsus.

Nagu öeldud, on Tšonkin selles osas küllaltki tagaplaanil, seeasemel saavad sõna kolka lihtsurelikud ja võimuesindajad, episoodiliselt koguni Beria, Stalin ja Hitler. Tšonkini veider juhtum on liivatera, mis paneb ragisema masinavärgid (nagu selgub, koguni muudab 1941. aasta Moskva pealetungioperatsiooni) – mitte et see juhtum oleks kuidagi maailma revolutsiooniliselt raputanud tegu, kuid juhuste ja eneste puhtaks pesemiste laviinis... lihtsalt juhtub nii. Inimesed teevad karjääri ja neid lastakse maha, juhuslikud nahapäästmised muudavad kümnete ja sadade elusid ja saatuseid. Külalollikesest saab... kuulsa Golitsõnite aadlisuguvõsa deemonlik järeltulija (nt lk 333-334). Mitte et Tšonkin ise karvavõrdki mõistaks, milliste valede karussell on ta isiku pöördumatult endasse tõmmanud. Tema oskab vaid igisegadusse sattunult kohmata “kel vaja, see teab”. Riigi sõjalised (ja muidu eksistentsiaalsed) ebaõnnestumised, selle taga peituvad kindlasti vaid sisevaenlased.

Voinovitši tekst on kõverpeeglis panoraamvaade nõukogude ühiskonna ebareaalsusest, jaburusest ja sõgedusest. Totalitaarse ühiskonna toimimine, kus päid võetakse maha etteantud plaane ületades. Sõgedus, rumalus, sotsiaalne maniakaalsus rohujuuretasandist tipuni (eks mingil moel oleks vaieldav, et kas külaelanikud on niivõrd erinevad oma eellastest; või kui nii edasi mõelda, siis kas ametnikudki on oma eellastest teistmoodi). Sümptomaatiline on romaani algul vangis istuvale Tšonkinile jutustatav lugu, kus nõukogude korda vihkav ja seda õõnestada püüdev monarhist kirjeldab oma aastaid kestnud karjääri nõukogude bürokraatias (vt alltoodud tsitaat lk 30-31). Mida lollim ja tõpralikum käsuandja ja kaasamäägija, seda edukam karjerist. Mees sattuski lõpuks vangi seepärast, et ta jõudis oma karjääriredeliga niivõrd rumalate ülemuste ringkonda, et tema arust pidid need olema niisamuti temasugused nõukogudevastased... aga võta näpust – nad olid vaid töllid, kelle selgrooks vaid vankumatu režiimitruudus (kuni muidugi vahelevõtmiseni, mil tuli tunnistada spioneerimist mõne nõukogude vaenlase kasuks).

Esimese osa naer läbi pisarate on muutunud kangemaks või hädisemaks – järele on jäänud muie läbi järeleandmatu ajupeksmise. Muidugi, tegemist on kunstiliste liialdustega, aga arvatavalt oli toonane olukord omaaegsetele kõvasti traagilisem ja idiootlikumgi. Võiks ju silmi kinni pigistada ja öelda, et selline rajujabur asi oli võimalik vaid Krasnoje ja Dolgovi sugustes pärapõrgutes... aga vaevalt. Omal moel muutub raamat väsitavakski, tekib üleküllastatus sellest tõpralikust ühiskonnast lugemine, et nagu... palju võib seda rauda taguda? Palju.

Eks raamatus toodud ohtrate iseenesest jaburate situatsioonide üle võiks naerda või itsitada, aga kuidagi... õudne on.

“Kuid see keel... See suur ja võimas... Ei, te lihtsalt ei kujuta ette, kui raske see on. Mõned tarkpead naeravad praeguste juhtide üle, selle üle, kuidas nad erinevaid sõnu hääldavad. Kuid te proovige rääkida nagu nemad, mina olen proovinud ja tean, mida see maksab. Niisiis, ma seadsin endale eesmärgiks omandada see kohutav keel täiuslikult. Aga kuidas? Kus on selle kursused? Kus on õpetajad? Kus on õpikud? Kus on sõnaraamatud? Mitte midagi ei ole. Nii ma siis käisin mitmesugustel koosolekutel, istungitel, parteikonverentsidel, kuulasin, jälgisin, panin kirja ja pärast kodus, lükanud kõik riivid ette, kordasin peegli ees sosinal: mitirialism, impiriokritism, ekspropritoride ekspropritseeriminel, ja rahvvaheline tertsinaal. Noh, niisugused sõnad nagu silistlik-kommunislik omandasin ma põhiliselt ära ja kasutasin neid vabalt, aga kui tegemist oli prilitariaadi higimooniaga, siis ma higistasin, keel läks sõlme ja ma nutsin jõuetustundest. Kuid ma olin saatanlikult järjekindel ja sain hakkama määratu kangelasteoga. Juba aasta pärast kasutasin ma täiesti vabalt ja peaaegu automaatselt: kilometr, norsugu, konkretne. Kuid mõnikord kasutasin ma selliseid väljendeid ja kõnekäände, et koguni kogenud parteilised seltsimehed ei saanud aru, mida need tähendavad. Noh, näiteks, mida teie arvates tähendab niisugune sõnaühend: põlmandus totme sisivistmine? Kas saite aru?” (lk 30-31)

“Kuivõrd Revkin osutus samuti küllaltki tähtsaks tegelaseks, ehkki mitte nii tähtsaks, nagu seda oli Tšonkin, kästi panna ka tema omaette kongi. Vanglaülem vanemleitnant Kurjatnikov ei osanud midagi paremat välja mõelda, kui paigutas endise sekretäri ühte kongi oma lehmaga ning oli sunnitud leppima sellega, et Revkin imes öösiti salaja lehmalt piima.” (lk 259)

“Golubev läks koju tagasi, sidus padja ja teki kimpu ning viis kontorisse. Dunja-muti tühjast tarest leidis ta kaks ämbrit puskarit ja viis ka need kontorisse. Seal keeras ta ukse lukku, jõi, küttis ahju ja jõi jälle, lamas diivanil, hüppas püsti, vehkis kätega, heitis uuesti pikali ja mõtles, vahel endamisi, sagedamini valjusti, et millest küll niisugune idiootlik elu tuleb? Kes selles süüdi on: kas inimesed või süsteem? Ega jõudnud kuidagi tõeni välja: ühest küljest kujundaksid nagu inimesed süsteemi, aga teisest küljest koosneks süsteem nagu just neist endist.” (lk 280)

Juan Gabriel Vásquez – Asjade kukkumise hääl (2015)

Selline kenasti teostatud romaan Kolumbia lähiminevikust ning selle mõjudest tol ajal üleskasvanutele. Ehk siis riik satub kodusõtta ning atentaadid ja pommid hävitavad igasuguse turvatunde, kaheksakümnendad on must auk. Loo jutustaja, juurateadur Antonio arvab nüüd üheksakümnendate keskel, et peale Pablo Escobari surma on suurem jama möödas, kuni ühel õhtul saab ise kuuli kerre juhtumis, kui ta üks huvitav kõrtsituttav mõrvatakse. Läbielatu tõttu tabab Antoniot ränk posttraumaatiline stress, mis saab ehk leevendust alles siis, kui mitu aastat hiljem hakkavad talle selguma selle tapetud kõrtsituttava elu tagamaad. Ent selleks ajaks on Antonio enda elu päris krussi keeranud.

Nagu öeldud, on tegemist korralikult teostatud romaaniga, millest ehk huvitavam osa Kolumbia 20. sajandi teise poole eluolu. Noh, ja eks omal moel on see niisamuti traagiline lugu ka, mis avaneb nii jutustaja kui uuritava elulugude kaudu.

err kultuur

Pavel Sanajev – Matke mind põrandaliistu taha (2014)

Tekst, mis algab kui nõukogudeaegne olmekomöödia, ent mis keerab järgmiste peatükkide jooksul aina valulisemaks ja mentaalselt jõhkraks lapsepõlveteemaliseks romaaniks. On noor haiglane poiss, kelle on üles kasvatada võtnud vanaema, sest poisi emal on nüüd vaene kunstnikust elukaaslane, kes vanavanematele ei meeldi. Ega tütar, kuradi tänamatu lits, ka ei meeldi vanaemale. Ja poiss, see on idioot ja kretiin, kes sureb oma haigustesse hiljemalt kuueteistaastaselt. Ja eks vanaisa saab ka vastu päid ja jalgu.

Algul on muidugi naljakas, et selline jõhkralt sõimav vanaema hoolitseb erinevate (ee, tervist lämmatavate) meditsiinivõtetega haiglase lapselapse eest, ent kui see lugu edasi areneb, siis selgub, et... vanaema ongi selline psühhopaat, kes reaalsusega normaalse sideme kaotanud ning nüüd vaimse terroriga valitseb kaaskondlaste üle valitseb (muidugi võib öelda, et selleni viisid ta elu jooksul kogetud mitmesugused läbielamised ja toetuse puudus).

Eks siit raamatust annab kõiksugu olmesatiiri jms välja lugeda (kuigi vanade pere on tegelt heal järjel), koguni naerda vaimukate kohtade üle, aga tegelikult jääb hinge üpris õudustäratav pilt ühe perekonna katkisest toimimisest. (Ja miks raamatu tagakaanereklaam niivõrd mööda on? Vanaema elas enne abielu Kiievis, mitte maal, hoidistamised ja koduputukad on üsna tagaplaanil jne. Reklaami järgi arvasin, et tegemist järgmise tšonkinilaadse humoreskiga, mitte sellise painajaga.) Romaani puhul räägitakse autobiograafilisest taustast, aga õigem oleks seda teksti ikka ilukirjandusena lugeda.

Tuleb välja, et sellest raamatust hiljuti filmgi tehtud.

lugemissoovitus

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused. Puutumatu isik (2014)

Selles mõttes veider raamat, et siin on kirjeldatud kangelasliku Suure Isamaasõjale vahetult eelnenud aega ja siis sõja alguse olustikku kuskil Venemaa kolkas... omal moel naljakalt, näidates seda nõukogude elu ja korra absurdi, lollust ja totalitarismi kogu oma rajususes (nojah, eks see ole suuresti naer läbi pisarate ja tegemist on ikkagi ilukirjandusega).

Lugu siis sellest, kuidas 1941.a. mai lõpus teeb punaväe aeroplaan hädamaandumise kuskil pärapõrgus Krasnoje nimelise küla juures. Lennuriista kohe tagasi transportida või remontida ei saa ja seda saadetakse valvama õhuväe juures teeniv kasulik, kuid lihtsameelne lollike Ivan Tšonkin, kes muidu hoolitseb väeosa hobuste eest või teeb muid mustemaid töid. Mees lennutatakse kohale ja ta asub vahti pidama, ent aeroplaani kõrval aias ukerdab põllulapil mahlakate vormidega naine, ja noh, eks üks asi viib teiseni ning ajateenija Ivan ja postiljon Njura hakkavad aset jagama. Mees aitab kodustes töödes ning kõpitseb maja kallal, naine on õnnelik, et viimaks mees majas (kui ta vaid mitu korda päevas sedasamust armurõõmu ei tahaks). Sõdur Ivan jäetaksegi aeroplaani valvama, pole lollikesi peagi alanud sõjas jalgu vaja, leiab rinde poole teele asuv lennuväeosa päälik (oma osa selleski, et värskelt armunud naine ei toimeta Tšonkini allkirjastatud arupärimist oma vahipidamise kohta sõjaväeosale – parem, kui armee unustaks mehe olemasolu).

“Tšonkin heietas oma mõtteid. Mõtteid oli tal mitmesuguseid. Jälgides tähelepanelikult elu, mõistes selle seadusi, sai ta aru, et suvel on tavaliselt soe ja talvel külm. “Aga kui oleks vastupidi,” mõtles ta, “et suvel oleks külm ja talvel soe, siis nimetataks suve talveks ja talve suveks.” Siis tuli talle pähe teine mõte, veelgi tähtsam ja huvitavam, kuid ta unustas otsekohe, mis mõte see oli ja meelde see enam ei tulnud. Mõte kadumaläinud mõttest oli piinav.” (lk 27)

Külaelu ja kolhoosikord on distantsilt vaadates naljakas (ja muidugi see inimeste sõge rumalus, mida autor rahumeeli eksponeerib), aga tegelikult muidugi masendav. Mingil moel on säilinud endine külakord, kuid see segatud pea religioosse nõukogude korraga. Keegi on küüditatud, keegi arreteeritud, mõnel õnnestunud linna pageda, ning kohalejäänutelt nõuavad ülemused (omakorda kõrgemate ülemuste nõudmisel) plaanide täitmist või muid lollusi. Nõukogulik ühiselu kui selline. Aastate eest kolhoosi käimalükkamiseks kuhjatud külaelanike vara tassitakse uuesti laiali; inimesed on jommis, fatalistid ja samas nõukogude kodanikud. Kord seda, teist ja kolmandat. Pole ülevust segatud madalusega, seeasemel on madalus segatud elurõõmuga (ja noh, osa elurõõmust on rõõm puskarist).

Algab niisiis muuhulgas Suur Isamaasõda ja noh... peale mitmeid juhtumeid saab kohalik rajooni julgeolek (mitte just) anonüümse teate, et Krasnoje külas varjab end desertöör Tšonkin (mees tahab küll sõtta minna – aga ei saa, nagu värbajale teada, on ta juba aktiivses teenistuses). Julgeolek sõidab aeroplaani vahimeest arreteerima, kuid läheb vähe teisiti... ja kohalik kolhoos ületab selle segaduse tagajärjel plaane (niivõrd üllatav teave jõuab üleliidulisse ajakirjandussegi)! Ent ühtlasi tekivad kuulujutud mingist kahtlasest Tšonkini bandest, mis võivat olla natside diversandid vms. Ning kohale saadetakse polk, et Tšonkin...

Ühesõnaga, niivõrd pühast asjast kui nõukogude sõjast natsidega on võimalik kirjutada läbi humoorika-satiirilise kõverpeegli (umbes nagu Hilsenrathi musta huumoriga piserdatud juudikogemus). Tekib muidugi küsimus, et kuidas on võimalik triloogia järgmistes osades ülal hoida selles romaanis kohatud üsna lopsakat absurdimetsikust. See tekitab põnevust, et mida autor peale hakkab, kuidas Tšonkinil võimalik pääseda mahalaskmisest. Ei tea.

“Nad vaikisid jälle.
“Andrei,” ütles Aglaja vaikselt ja vankumatult, “kui sa ise tunned, et sul on ebaterved meeleolud, siis pead sa partei ees relvad maha panema.”
“Jah, pean küll,” nõustus Andrei. “Aga mis saab siis meie pojast? Ta on ju kõigest seitse aastat vana.”
“Ära muretse. Ma kasvatan temast tõelise bolševiku. Ta unustab koguni sinu nime.”
Naine aitas mehel kohvri ära pakkida, kuid keeldus ideelistel kaalutlustel veetmast ülejäänud osa ööst temaga ühes voodis.” (lk 204)

err kultuur

postimees

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Kurt Vonnegut – Ajavärin (2014)

 Ei oskagi suurt midagi öelda ega mõelda sellest romaanist. Tegemist siis osalt sellega, kui raske on romaani kirjutada. Kui pole enam seda õiget vunki – tahaks ja peaks kirjutama, aga... Ja siis Vonneguti mälestused lähedastest ja tuttavatest, keda enam ei ole. Mis nendega juhtus ja kuidas nad lahkusid. Ka kõige südantlõhestavamad lood on antud edasi antimelodramaatiliselt. Inimene oli, ja tal olid head ja vead. Kuigi jah, on mõned Vonneguti sugulased või ajaloo suurkujud, kes ei jää hukkamõistuta.

Ning lisaks on siis romaan (romaanis) “Ajavärin”, mis kirjeldab veidrat ajadefekti – 2001. aasta veebruarist paiskub aeg tagasi 1991. aastasse ning uuesti elatakse läbi eelmise kümne aasta sündmused. Ja sa saad aru, et kõik kordub ning sa ei saa midagi muuta. Kõik kordub ja täpselt samamoodi (surnud ärkavad üles ja sama surm tabab täpselt samamoodi jne jne). Kuni 2001. veebruaris käib klõps... ja korraga tuleb autot või lennukit tõepoolest ise juhtida jne. Noh, siin romaanis on Kilgore Trout oma vanaduspäevi pidamas ja eks ta saab särada oma originaalsete mõttelendudega jne. Ning ühtlasi kohtub Vonnegut Troutiga ja sealgi räägitakse neist tähtsatest asjadest.

Ühtlasi räägib romaan kadunud ajast. Ajast, mil oldi isikupärased ja mil pidi pingutama esteetilise naudingu nimel. Ajast enne televisiooni ja internetti. Ajast enne nivelleerumist ja massimeedia ajupesu. Eks see oli muidugi ka Vonnegut enda noorusaeg või kujutlus sellest, milline oli elu enne tema aega. Kuldsem minevik jne. Aga jah, melodraamavaba.

Nagu viimastel aastatel kombeks, ei suuda enam vaimustuda Vonneguti tõlgetest. Kui fänn pole, aitab vast tõepoolest 3-4 romaani lugemisest, ülejäänu on deja vu. Eks nüüd selles romaanis see Kilgore Trouti teema käi vähe ajudele; niisamuti on see teema veel eriliselt melanhoolne surmaeelse aja tõttu. Ning nagu autor tunnistab, on Trout tema teine mina, seega jah, omamoodi autoripoolne otsade kokku tõmbamine. Komöödia lõpp.

“Arvate, et vanad roomlased olid arukad? Mõelge, kui lollakad nende numbrid on. Üks teooria nende allakäigu ja hukkumise põhjuse kohta on see, et nende veetorud olid pliist. Plumbing, ingliskeelne sõna torustiku kohta, tuleb ladinakeelsest sõnast plumbum, plii. Pliimürgitus teeb inimesed rumalaks ja laisaks.
Mis sinu vabandus on?” (lk 203)

ulmekirjanduse baas

err kultuur
postimees

David Foenkinos – Delikaatsus (2013)

Jõhkralt valusast teemast hoolimata on see romaan üsna ilutsev naistekas. Või siis prantslaslik proosa, mis esmapilgul harjumatu tundub? No igatahes, paljude piltpostkaardilike hetkedega romaan – mees saab autoõnnetuses surma ja naine jääb üksi, katkeb täiuslik abielu, alles on vaid tühjus ja see lõputu valu. Ning leinav naine sukeldub töösse (temasse armunud ülemus Charles püüab kord edutult võrgutada, üks töökaaslane püüab teda õhtueluga taastutvustada; aga kõik edutult, ta ei taha, see ei ole see). Kuni kolm aastat hiljem avastab Nathalie, et ta on inimene, täisväärtuslik naine. Ja hetkeimpulsi ajel suudleb pahaaimatut rootslasest alluvat.

Markus hämmeldub sellest ilmvõimatust teost (sest on rootslane), ta on mõnda aega kaunist Nathalie'd (kes on prantslanna) kõrvalt imetlenud ja pidanud teda püüdmatuks jäämäeks (üks on depressiivne põhjamaalane, teine on prantslanna), ning nüüd korraga selline keelehetk! Mehe hinges on segadus, naine on rikkunud ta rahu.... Aga Nathalie on selle imeilusa hetke justkui unustanud... Ent nad siiski kohtuvad veel ja vaikselt armuvad. Tööl hakkavad kuulujutud kihama – ons tõesti võimalik, et asutuse kauneim naine on koos sellise... mittemärkimisväärse mehega? Milline pauk armunud ülemusele, tema ei sobinud, aga mingi rootsi käkk sobib naisele. Milline südame purustamine! Charles püüab Markust murda, aga ei midagi. Nojah, nooredki on hämmeldunud neid ümbritsevast kärast ja satuvad segadusse. Lõpp on muidugi amelielikult ohhoo.

Tõesti pehmo romaan, kaunid naised ja tilulilu pintsaklipslased. Väheke 21 grammi oleks eluskaalu lisanud.

“Ta kogus end: lõppude lõpuks oli tal õigus öelda, mida ta tunneb. Oma südame avamine ei ole ju kuritegu. Tõepoolest, Nathalie'ga oli kõik raskem, tema leseseisus tegi asjad palju keerulisemaks. Charles'ile tundus, et ta oleks olnud suurem võimalus naist ära võrgutada, kui Francois poleks surnud. Surres oli Francois nende armastuse kinnistanud. Ta oli tõstnud nad muutumatusse igavikku. Kuidas panna sellises seisundis naist millegi üle rõõmu tundma? Naist, kes elab seiskunud maailmas. Tõepoolest, hakka või arvama, et Francois oli meelega surma otsinud, et nende armastust igavikku pikendada. Mõned on ju veendunud, et kirel on alati traagiline lõpp.” (lk 46)

lugemissoovitus
kiiksu lugemisarhiiv
õhtuleht
loen ja kirjutan

Kurt Vonnegut – Võllaroog (2012)

Vonneguti viimased tõlked on vonnegutliku võlu kaotanud. Käib üks ameerikalik jauramine ja sellist universaalset löövust napib (või äkki peale Strugatskite lugemist näib selline romaan parajalt suvalisena, löögijõuta, tavalise nämmutamisena?).

Seekord saab ülevaate ameeriklaste elust kahekümnendatest seitsmekümnendateni, ikka võim ja unistused ja reaalsus. On väike inimene ja sisserändajate järeltulija Starbuck, kelle kokutav ja inimpelglik metseen sokutas ta kolmekümnendate majanduskriisi ajal Harvardisse õppima ja kes seal (mõneks ajaks) kommunistiks pöördus. Seejärel oli majandustegelasena maailmasõjas ning leidis elu armastuse vangilaagrist pääsenud juuditariga, peale kodumaale naasmist osales kogemata kombel kommudejahis, millele järgnes töötus (sest reetmine pole ilus). Kuni president Nixonile meenus see hall kuju, kui oli vaja leida fiktiivset rakendust ühele ruumile, kust toimetada asju, mis päädis Watergate'ga. Starbuck töötas valitsuse alluvuses kaks aastat, kuni eelmainit skandaali minimutrikesena pidi minema kaheks aastaks valgekraeliste vanglasse. Peale vanglat aga... kohtus inimesega minevikust, kes oli korraga üks vägagi tähtis ja salapärane tegelinski. Jne jne. Nagu ikka, kõiksugu värvikad, värdjalikud või inimlikud kõrvaltegelased, väikesed inimesed omas ja võõras mahlas, hall mass, kiiksuga argipäev.

No mitte midagi ei oska romaanist arvata. Samas kirjutab Martinson päris tabavalt.

õhtuleht

Vladimir Sorokin – Tuisk (2012)

Sorokini järjekordne eestindus on vast ta tõlgetest kõige lugejasõbralikum. Siin loodud maailma võiks nimetada alternatiivseks (lähituleviku) reaalsuseks, mil nõrgad sidemed kahe varasema tõlkega (Valitseja, hiinlased, ja noh, üldse see räme Venemaa), samas on siin fantastilist elementi ehk hiiglaslikud (kuue meetri kõrgused!) ja kääbuslikud (nukumõõtu!) inimesed ja hobused, kes pole mingite mutatsioonide või manipulatsioonide tulemused, vaid osa normaalsest ja ajaloolisest ühiskonnast (tõsi küll, juhtpositsioonil on ikkagi normaalmõõtmetes olendid). Kasutatav tehnika on enamvähem 20. sajandi tasemel, aga kuidagi nihkes – telefon talvel ei tööta, teleka asemel vaadatakse raadiot ja üldlevinud on hobutransport (omaette nähtus on isesõitja, mis on ehk midagi mootorsaani sarnast – ainult et mootori asemel liigutavad linti hunnik kääbushobuseid). Ühesõnaga, midagi tuttavat ja midagi irratsionaalset, samas selle reaalse Venemaa puhul nagu ei üllatu ka.

Aga jah, lugu selline. Talvisesse postijaama saabub arst, kes nõuab postihobuseid, et tõtata ühte külla sealset epideemiat tõkestama (Boliivia musttõbi ehk mingi zombikatk vms). Väljas möllab röögatu tuisk ja transporti pole (tegelt ei viitsita sõita kah), aga arstil hirmsalt kiire ja sõimab palju, lõpuks on nõus ta kohale viima küla leivavedaja oma isesõitjaga (mil mootoriks 50 minihobust). Ning pimedas ja tuisus asutaksegi teele, mis ei vii lõpuks kuhugi, 17-19 versta kuskil pärapõrgu lumetormis kujuneb miskiks polaarekspeditsiooniks, unenäoliseks räpaseks rännuks kääbusmöldri naisest hiiglasliku ja fallosega vehkiva lumehiiglaseni. Ja lõpus on hiinlased, need võitmatud hiinlased, kes võtavad Venemaa paratamatult üle.

Mis on õpetusiva, mida kõrvadevahelisse ollusse talletada? Ei teagi. Aga päris huvitav fantaasia on.

padjaklubi
õhtuleht

John Irving – Neljas käsi (2010)

Järjekordne taaslugemine, bla-bla-bla, raamatukogu keeldub häid raamatuid väljastamast. Nüüd on endalgi tutvus koeraga, kes sööb junne (nagu dr Zajaci Medea) – ainult et koerajunnide asemel käib see neljajalgne väikelaste pissipottides paremaid palasid valimas. Peale säärast vaatepilti seda koera nagu patsutada ei taha. Tundub. Aga nojah, tekst on natuke isadusest või nii, armastuse puhul on tore isa olla või midagi sellist. Nostalgiliselt kaunis, kuidas Doris ja Patrick järveonni juures teineteist salamisi pildistasid, ning kuidas hiljem naine saatis paarikaupa neid fotosid mehele, kuradi armas. Huvitaval kombel pole siin raamatus üleüldse juttu peategelase lapsepõlvest – ju siis need ülipõhjalikud lapsepõlvelood toimuvad Irvingu tellisromaanides (mis enamasti ongi mul pooleli jäänud). Armastus, armastus, kena värk.

Mario Vargas Llosa – Tädi Julia ja kirjamees (2010)

Kuna tegemist üsna hiljuti loetud raamatu taaslugemisega, võib rahumeeli selle teose kohta mitte midagi öelda (sest no pole midagi öelda). Piinlik tunnistada, aga alles nüüd adusin, et pealkirja kirjamehe all on mõeldud Camacho't, mitte Julia tulevast ambitsioonikat abikaasat.

Pedro Camacho on muidugi hurmavate põhimõtetega sell.

“Kuni me kuulutusetekste toimetasime, jääkülma õllega kaks makrelli alla loputasime ning aeg-ajalt silmitsesime Raimondi laetaladel ringi sibavaid väikesi halle hiiri, kes oleksid sinna justkui meelega askeldama lastud, et nad lokaali väärikast vanusest tunnistust annaksid, rääkis Genaro noorem mulle veel ühest konfliktsest vahejuhtumist seoses Pedro Camachoga. Põhjus: tema nelja järjejutu, millega ta pidi Limas debüteerima, meessoost peategelased. Kõigis neljas seriaalis oli peakangelaseks viiekümnendates aastates mees, “kes oli nagu imeväel säilitanud oma nooruslikkuse.”
/-/
Mulle meenus, kuidas meie eelmise õhtu jutuajamise jooksul Raadio Centrali urkas oli suur kunstnik tuliselt teoretiseerinud viiekümneaastase mehe teemal. See on ajutegevuse kõrgseisu ja meelelise tippvõimekuse aeg, kinnitas ta – läbiseeditud kogemuse aeg. Vanus, mil naised teda kõige rohkem ihaldavad ja mehed kardavad. Pedro Camacho oli esinenud üsna kahtlustäratava väitega, et vananemine on optatiivset laadi fenomen. Ma järeldasin sellest, et Boliivia sulesepp on ise viiekümneaastane ja tunneb vananemise ees hirmu – inimlik nõrkusekiireke selles marmorist hinges.” (lk 66-67) 

““Kas te arvate, et ma suudaksin korda saata seda, mida ma saadan, kui naised minu elujõudu neelaksid?” küsis ta minult etteheitvalt, vastikusenoodiga hääles. “Arvate, et on võimalik teha lapsi ja lugusid samal ajal? Et on võimalik luua ja lasta kujutlusvõimel lennata, kui elad pidevas süüfilisehirmus? Naine ja kunst on kaks teineteist välistavat asja, mu sõber. Igasse vagiinasse on maetud kunstnik. Paljunemine – mis mõnu see pakub? Kas sellega ei tegele mitte koerad, ämblikud ja kassid? Veidi rohkem originaalsust, mu sõber!”” (lk 177)

Camacho lood on üsna riivatud, nihilistlikud või melanhoolselt põrgulikud.

“Seevastu aga puhkes skandaal, kui ta Lima kaitsepühaku Püha Rosa auks korraldatud pidustustel Mendocita väljakul peetud vabaõhumissal teatavaks tegi, et tema tolmuse koguduse piires ei leidu ainsatki paari, kelle liit ei oleks pühitsetud Jumala palge ning põletamata tellistest ehitatud onni altari ees. /-/ Süsteem seisnes iga moodustunud või moodustamisel oleva paarikese laulatamises. Kui mees ja naine olid jõudnud oma ühenduse lihalikult teoks teha, ruttasid nad sedamaid oma armastatud preestri palge ette, et see nad paari paneks nagu kord ja kohus, ning isa Seferino viis püha talituse läbi, ilma et oleks hakanud neid häbitute küsimustega tülitama. Et aga sel moel abiellus nii mõnigi koguduseliige mitu korda, ilma et oleks eelnevalt leseks jäänud – agulielanikud läksid lahku, segunesid ja moodustasid uusi paare nagu kaardid kaardipakis kosmilise kiirusega –, võttis isa Seferino sellest patustamisest sündiva kahju heakstegemiseks appi puhastava pihitalituse. (Ta oli seda põhjendanud kõnekäänuga, mis, vähe sellest, et hereetiline, oli ka vulgaarne: “Auk on auk ja pauk on pauk.”) Häbistatud, läbinoomitud ja peapiiskopilt äärepealt kõrvakiilu välja teeninud isa Seferino Huanca Leyva võis sellega seoses tähistada väärikat juubelit – oma sajandat hoiatust.” (lk 280)

Ja eks see lugude järkjärguline lagunemine ja segunemine on hurmav, see lõik on juba eriti nihkes.

“Õde Fatima ja Richardi – armastajate, kelle vahelist kirelõõma ei takistanud ei veresidemed ega nunnarüü – surm oli veelgi kurvem. Terve igaviku jooksul, mil nende ümber möllas tulekahju, jäid nad puutumatuks, emmates teineteist, sel ajal kui nende ümber hukkusid lämbuvad, lömastatud, leekides kõrbevad inimesed. Kui tuli oli juba vaibunud, seisid kaks armastajat ikka veel söestunud tukkide ja paksude tuhapilvede vahel teineteist suudeldes, ümberringi surm ja kadu. Viimaks avanes võimalus välja pääseda. Ema Fatimal ümbert kinni haarates vedas Richard teda kitsa avause poole, mille raevukad tuleleegid olid seina sisse murdnud. Ent vaevalt olid armastajad saanud paar sammu teha, kui – õgardliku maapõue nurjatus? taevane õiglus? – maa nende jalge ees avanes. Tuli oli põrmustanud koloniaalajastust pärinevat krüpti varjava luugi, kus nunnad hoidsid oma surnute säilmeid, ning just sinna kukkusidki (Saatana sigidikest?) õde-venda, nii et nende kondid luukambrisse langedes purunesid.” (lk 366-367)

John Irving – Veemeetodimees (2006)

Selles suhtes hea taaslugemine, et mõnus oli. Mis on loogiline ja ohtralt informatiivne lause. Kui esimesel lugemisel häiris see uroloogiavärk, siis nüüd ei pannud pea tähelegi (ja noh, teiste selle autori romaanide lugemisega tasapisi harjunud tralliga peenise ümber). Irvingule mitteomaselt on siin romaanis vähe süüvimist lapsepõlve – mis on tore, ikka on huvitavam lugeda täisealiste tegemistest kui siis lapsepõlve oi-kui-murrangulistest hetkedest. Bogus on väheke kui trikster, käib ja laamendab inimsuhetes, tõsi küll, eelkõige seepärast, et ise selline sõbralik veidrik on (aga milline Irvingu tegelane pole arvestatava kiiksuga); ent samas vaba ja valmis uueks. Või süüdimatu, kes oma amokijooksudest ikka terve nahaga kuidagi välja tuleb, ja saavutab raamatu lõpuks kadestamisväärse rahuloluhetke sõprade keskel. No kas pole ilus. On. Huvitav, miks autor vahetab Trumperist rääkides vaatepunkti esimese ja kolmanda isiku vahel – et kui mees Biggiega koos, siis Trumper minajutustajaks, aga Tulpeniga koos olles jutustatakse mehest kolmandas isikus (muidugi võisin midagi segi ajada või tähelepanuta jätta – no üldiselt kasutatakse sellist jutustusviisi).

Nojah, hea meelelahutus natuke veidramast maailmast.

Michael Ondaatje – Anili vaim (2006)

Igav romaan. Kaunis igavus. Nüris mõttes ilus kirjandus. Traagiline pisarakiskuja Sri Lanka kodusõjast, aga kaasaelamist just ei tekita. Nii igav, et raamatust pole midagi kirjutada, tundub uskumatu, et pooleli ei jätnud (aga polnud midagi muud lugeda). Nojah, eks autori vastu ole vast tugev eelarvamus selle “Inglise patsiendi” filmi pärast (jah, ikka tuleb hinnata autoreid filmide järgi, mis nende teostest on loodud).

Lugu siis sellest, kuidas Sri Lanka päritolu kohtuantropoloog Anil tuleb 80ndate Sri Lankale kodusõja koledusi dokumenteerima. Ja asub jälitama ühe luustiku päritolu koos kohaliku arheoloogi Sarathiga. Sel on omakorda vend Gamini, kellest Ondaatje on kirjutanud selle raamatu kaasakiskuvamaid read, see kirurgi üksildane igikestev töö (ja) narkomaania on kummastavalt kriipiv. Traagikat jagub kõigile. Mitte et kuidagi alavääristaks Tseilonil reaalset juhtunut (kodusõda lõppes vist alles enamvähem nüüd), aga see Ondaatje pühalik napp nämmutamine ja ilane tänapäevane ilutsemine, nojah (halvas mõttes naistekas?). Milline rõõm, et raamatu kaelast sai, nagu elu teine sünnipäev. Kirjutaks veel lühilauseid. Aga ei.

“Gamini nägi harva ennast võõra inimese pilguga. Kuigi enamik inimestest teadis, kes ta on, tundis ta ise, et on teda ümbritsevate jaoks nähtamatu. Seetõttu libises naine tema kõrvale ja kolistas tema südame peaaegu tühjas majas ringi. Naisest sai, nagu ta oli olnud ka tol operatsiooniööl, ainus saatja sellele, mida Gamini mõtles, mille kallal ta töötas. Hiljem patsiendi kätt ümber pöörates mõtles ta armile naise randmel, sellele, kuidas naise sõrmed olid läbi juuste libisenud, mida ta oleks tahtnud naisele avaldada. Aga tema enda süda oli see, mis ei suutnud maailma astuda.” (lk 255)