Pasi Ilmari Jääskeläinen: Väära kassi päev

 

Viimaks ometi on ühel raamatul peategelaseks lühike mees, kes ei ole samas kääbik, päkapikk ega päriselt väike inimene selle meditsiinilises tähenduses. 
Äärmiselt meeldiv vaheldus. Ta ei tee oma lühidusest draamat, ent rahvahulgas ei näe teistest üle ja juhuslik liikleja, kellele ta ette jääb, ütleb midagi "kassisuuruse" kohta.

Tal on kirglik ja tark naine, imetore pisike tütar ja dementne ema. 

Dementne ema, kes sureb, on tegevuse käivitaja. 
Peategelase elu kõige hullem päev. Vähemalt tema enda hinnangul tol ajahetkel. 

Raamat mängib ulmekirjanduse ja maagilise realismi piiril ning kuigi lugedes tundub sündmustik väga maagilise realismi moodi, antakse lõpuks ulmeline seletus. Kõik mida peategelane tajub, need kummalised erisused korterite osas, mis peaks nagu aastaid elaniketa olema, ent kus kõik on tolmust puhas, või teistmoodi riiulite asetus raamatukogus või mis iganes keskonnamuutused veel, kõik on tegelikult põhjendatud.

Maaglise realismi ja ulme erinevus on teatavasti, et kui maagilises realismis tunduvad meile tavalised elureeglid kummaliselt painduvat, ja see tundub tegelastele sama kummaliselt loomulik, mingit seletust ei anta, siis ulmes on kõigel põhjus ning see on enam-vähem loogiline. Isegi kui see nõuab maailma võlukunsti või plasmapüsside või ajas liikumise sisse arvestamist, need on tegelastele tuttavad asjad ja nad ei pea neid kummalisteks, maailma reeglitest väljaspool asuvateks. Nii käib.
Samas kui tegelane kujutleb rongi, jookseb sellele rongile järgi, hüppab sisse ja sõidab eelmisest stseenist minema, aga keegi kunagi ei varem ega hiljem seleta, mismoodi see võimalik oli, on tegu maagilise realismiga.  

Loen "Väära kassi päeva" ja saan, et selles maailmas on kassid kummalised. Et nende juuresolek või isegi kasside vaatamine paneb reaalsuse painduma ja väänduma. Seda teab peategelane ja seda tuletatakse ka korduvalt meelde kasvõi tänaval asuva sildiga, et kasside vaatamise tagajärgede eest ei vastutata. 
Nojah siis, nii on.
Et inimeste mälestused on kummalised ja ei haaku peategelase omadega, näib talle endalegi arusaamatu ja veider. Õhkkond on selline, et sellel on põhjus, kui ka muul mitte. Seletuse peab leidma tänav, mida ei tohiks olla. Tuba, mis on täiesti uus. Aga miks kassid kogemusi ja mälu väänavad, ilmselt ei selgu, sest nii lihtsalt käib.

Loo saladuslikkuse keskmes on ema, keda peategelane pole vist kunagi õieti tundnud. On mälestused - ent mis nendes on tõene, mis ei? Noorema ema mõtted ja tunded ühes ja teises ajahetkes saavad üle vaadatud, ent kes ikkagi on see naine, kes on tema ema, ei selgu. 
Ema tuleb süstida, et ta (jälle) ei sureks, ent ta pageb peategelasel kogu aeg käest. Lisaks on peategelase naine avamas näitust, mis tõotab tulla kõmuline ja paljastada ühe vana mõjuka mehe minevikusaladusi. Kommunismi ja nõukogudemeelsuse teemad on tugevalt üleval ning võiksid eestlase meelt mõjutada rohkemgi kui soome lugeja oma.
Vana mõjukas mees on samuti raamatu tegevuses osaline ja tema roll ning olemus vastuolulised. Oli ta kommunist? Kes oli toonane mõrtsukas? Oli ta eeskätt heatahtlik arstionu ikkagi?

Peategelase eraelu on korduvalt puudutatud. See on talle ju tähtis. Tema naine ja tolle tedretähed. Seks. Armastus. Pisike tütar. 
Need puudutused on elavad ja kaunid. 

Romaani on põimitud mitmeid ajatelgi ja igal neist toimuvaid rohkem või vähem murrangulisi sündmusi. Kõik ajateljed on kirjeldatud kujukalt ja elavana. 
See vast oligi minu kui lugeja jaoks loo suurim pluss. Kirjeldamise emotsionaalus ja elavus. Kõik tegelased olid tõesti tegelased omaenda siseelude, tunnete ja veendumustega. 

Lõpuks antakse loo paljudele kummalisustele seletus. Samas mitmed kummalisused jäävad seletuseta. Lahendus seletab seda ja toda ja seda ka - aga seda ja seda üldse mitte. Mitu olulist küsimust jäävadki õhku. Mingi seletus osadele ka antakse, ent kas ikka õige? 

See on küsimuste raamat. Vastuste oma vähem. 
Ent minu jaoks selgelt ulme- mitte maagilise realismi žanri kuuluv. Pigem ikka kriminaalromaani sorti lahenduse otsimine, mitte asjaolude kummalisusega leppimist ootav tekst.

Sehkendaja

Algernon

Maiju Lassila „Tuletikke laenamas“, (Byronet, 2002), tlk H. Lepik

Üks korralik külajant, kus lihtne asjatoimetus viib kogemata kombel järjest üha enam vinti peale keerava sündmuste jadani. Soome kirjandusklassika, humorismi vallas eriti märgiline.

Ma just kõige suurem jantide sõber ei ole, aga ega selles osas siin midagi nuriseda ei saa – ilusti stiilipuhas värk ning kõik otsad jooksevad ka lõpuks ludinal kokku tagasi. Isiklikult nautisin kõige enam dialooge ja äärmiselt ehedat olustikku-inimesi. Täiesti usun, et täpselt nii see külaelu seal Põhja-Karjalas Liperi maakonnas tänapäevase Joensuu lähistel 18.saj lõpus, 19. alguses käiski! Noh, ogaraid juhtumisi võis keskmisse päeva muidugi ehk veidi vähem mahtuda, aga kõik see elu tiirlemine majapidamise, vara ja loomade ümber, külajuttude ringlemine, sobivate elukaaslaste otsimine jms, rääkimata sellest, et majapidamistes veel muldseid põrandaid ja põrandale sülgamise kommet leidus või et lõputu kohvitamise pruuk juba sügaval heades igapäevakommetes juurdunud oli, kõik see küllap on ehe, mis ehe.

Tegevustik toimub ka suuresti päris paigus, pseudonüümi taga peituva autori (sündinud Algoth Tietäväinen, hiljem Algot Untula) koduküla Tohmajärvi ümberkaudsetes külades ja Joe (ehk siis nüüdse Joensuu) linnas.

Raamatust on loomulikult tehtud ka mitu filmi, nt 1938. ja siis 1980, viimast võib vist isegi netiotsinguga vaadataval kujul üles leida.

Jutt ise on aga lühidalt järgmine – elatakse aga rahulikult Ihalaiste talus, vana Ihalainen teeb parajasti hambad laiali lõunauinakut, perenaine Anna Liisa aga jutustab läbi astunud Sõrmuse Miinaga näppude käia laskmise kõrvale külajutte … et kas Jussi must lehm (Kas Vatase Jussi? Ikka selle Vatase Jussi, jah) on juba poegimisega maha saanud ja mihuke vasikas oli ja kas jäi eluloomaks ja ega Vatane uut naist võtma ei hakka ja kui hakkab, siis kes passiks ja… no muuhulgas tuleb juttu ka linasaagist ja perenaise plaanidest neid homme lõugutama hakata (vist) ka sellest, et külalisele võiks kohvi pakkuda, ja siis ilmneb, et kogu majapidamisest on tuletikud sootumaks otsa saanud, ühtki hõõguvat sütt kah järgi pole, aga kuda sa järgmine päev linu lõugutad, kui pole millega saunaahju alla tuld üles võtta ja … aga eks leitakse hüva nõu – tuleb Ihalainen naabrite juurde tikke laenama saata, 6 versta vaja astuda, jõuab parajasti enne pimedat ära käia, ning et viimane aga palja hüüdmise peale üldse kõssata ei taha ja et Sõrmuse Miina seal kõrval ässitamas on, siis laksab perenaine talle leivalabidaga tagumendi pihta, mispeale Ihalainen lõpuks kargud alla saab, millist laksamist aga Anna Liisa hilisemate segaduste käigus muretsedes ja ahastades veel kahetsedagi jõuab.

Nojah, ja nii see Ihalainen teele lähebki, aga tee peal juhtub ta muidugi vana hea sõbraga kokku ja siis on vaja teist väheke kosjaküsimustes aidata ja siis on vaja seda ja toda ja saunatada ja linnas käia ning vastutulijatele lobajuttu ajada … Anna Liisa kodus aga imestab, et see tühipaljas tikkude toomine nii pikalt aega võtab ja siis hakkavad riburadapidi ka kõikvõimalikud kuulujutud kohale tilkuma. Kuulujuttudega on muidugi aga teadagi, et eks jutustaja räägi ikka nii nagu talle endale huvitavam tundub ja loomulikult tõepähe ka kõike, mida juba eelnevalt kellegi kolmanda käest kuuldud või ise mõeldud ja… Sinna kompotti lisandub veel muidugi ka viisaka dialoogikunsti kaudsus, kus jutt jõuaks nagu keskpõrandale kokku, aga kumbki vestleja ütleb ja arvab kuulvat veidi erinevaid tähendusi ja nii edasi.

Tore nüanss on veel, et lisaks kõigi ümberkaudsete inimeste teada ja kõneaineks olemisele on samamoodi teemaks ka kõik majapidamisloomad ja see, kas Vatase või kellegi teise lehm poegis ja mis siis sai on üsna levinud kõnealgatus, ning mis veelgi enam – külarahval on arvel ka ümberkaudsete inimeste etemad riidehilbud, parima püksipaarini välja; samuti ka kõik veidi suuremad varalised tehingud ja summad, mis nende eest saadud.

Mis kirjastusse puutub, siis ega Byroneti nime all ESTERi kataloogis vähemalt eriti pikka väljaannete loetelu ei tule ja kirjastamine on ilmselt lihtsalt lisategevus. „Tuletikke laenamas“ tundub olevat vana 1957. aasta tõlke uustrükk. Küllap leiti, et lugu vääriks värskemas köites välja andmist ja võeti kätte ja tehti ära, mis ju väga kena lähenemine asjale. Kaanepilt on aga teadlikemate lugejate sõnul hoopis algselt ühe Juhan Jaigi loo illustratsioon (kui ma nüüd õigesti mäletan). Ühtegi viidet pildi päritolule siit väljaandest ei leia, aga seda vaatasin küll juba isegi, et loo sisuga pilt siiski ülearu täpselt kokku ei lähe, selge siis, et miks.

Ahjaa, dialoogide ja möödarääkimiste kohta võib veel öelda, et õigupoolest oleks ka suuremal hulgal netikommentaatoritest sellest kõvasti kõrva taha panna – no täpselt samamoodi toimub möödarääkimine igasugustes vaidluslõimedes. Siin vähemalt on tegelastel vahepeal hea oma kujutlusvõimel põhinevat nördimust mõne käsil oleva tööjupi või siis vähemalt neutraalsema külajutuga maha rahustada.

Meeldejäävate stseenide nimekirja tuleb aga kahtlemata lisada Ihalaise ja Vatase saunaskäik – lugedes tekkis tahtmine ise ka mõnda korralikku leili ja kasevihaga sauna pääseda, nii isuäratav oli see põhjalik peksmine ja nühkimine ja punetamine.

Meel läks väga rahutuks. Ihalaisest hakkas juba kahju. Vahepeal räägiti Kämäräise lehmast. Kuid varsti läks jutt jälle Ihalaise imeliku hilinemise peale. Anna Liisa ütles:

„Ta ei ole kunagi nii lühikest teed kaks päeva käinud!“

„Kus sa siin nii kaua,“ oli ka Kanase naise arvamine.

Rahutus suurenes. Anna Liisa tähendas:

„Õieti peaks Hyväriselt küsima minema, kas ta käis seal, aga ei ole koduhoidjat.“

Ta ootas, et Maija Liisa pakub end ehk koduhoidjaks, kuid Maija Liisa omalt poolt ootas, et teda selleks palutaks.

Nii nad istusid ja ootasid. Üks ei julgenud paluda, sest tal ei olnud kohvi pakkuda, ja teine ei pakkunud ennast, arvates, et Anna Liisa ei pea temast lugu. Anna Liisa kirus endamisi:

„Et aitaks niigi palju ja jääks siia koduhoidjaks!“

Maija Liisa jälle vihastas omaette:

„Kardab vist, et ma siit midagi ära varastan, seepärast ei julge mind koduhoidjaks paluda!“

Ta haavus sellest raskesti. Vihaselt ütles ta natukese aja pärast ninaka trotsiga:

„Kuusela proua saadab alati mind endale koduhoidjaks kuulama, kui ta ära on… Tema ei karda küll, et tal midagi ära kaob…“

„Anna Liisa ei taibanud veelgi, vaid arvas Maija Liisa jutust, et Kuusela proua koduhoidjaks oleks ta heameelega, aga mitte siin. Temagi hakkas trotsima:

„Eks rikastel käi neid koduhoidjaks pakkujaid küll, aga kes see talukohta koduhoidjaks tuleb, kui palukski.“

Nad istusid tükk aega vihaselt, … (lk 58)

Leena Krohn - Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutte (2026)

 

Krohni lugemine pole mingi meelelahutus ning seda keerulisem on lugemismuljet kokku võtta. Niisiis, võimalik vaatenurk inimkonnna hääbumisest - sest masinad võtavad üle selle hoolimatu ja kasuahne inimprojekti, mille tegevuspõhimõtteks paistab olevat “pärast meid tulgu või veeuputus”. Aga mida tehisintellekti singulaarsus õieti taotleb, see pole enam mõistetav ega ka hoomatav.

Vähemalt on autor lähtunud sellest, et mingil määral on see tehisintellekt huvitatud inimsuse uurimisest, sellest siis see inimhulk, mis kogutud sinna Hotel Sapiens asutusse. Tehisaru loogilisusele on siis vastukaaluks inimeste hooti irratsionaalne käitumine, nö ootamatud vaatepunktid reaalsuse kogemiseks või muutmiseks. Mitte et tegu oleks märatsevate hulludega - ei, lihtsalt omamoodi läbilõige ühiskonnast. Keda omakorda peaks harima tehisaru poolt esile kutsutud inimkonna kuldsete peade, ee, avatarid (mis küll on mõneti teisenenud mõttemaailmaga kui teadatuntud viisil). Niisiis omamoodi loomaaed.

Teos on esitatud suhteliselt lühikeste peatükkidena, kus siis vaatluse all on inimtegelastega seonduv nii sealsest reaalsusest kui mineviku kogemustest; omamoodi stseenide paraad. Minu jaoks vast meeldejäävaimaks terapeudi hullumine ja ühe seltsi loengupidaja puustumine. Aga eks pea igas peatükis on midagi meeldejäävat sellest kaduvast inimeseks olemisest.

Nagu tõlkija Kadri Jaanits sedastab, ei pea Krohn end ulmeautoriks ja see on arusaadav; aga kui mõelda, kui laiahaardeline see soome ulme õieti on (kasvõi rahvusvaheliselt tuntud autorid nagu Emmi Itäranta, Pasi Jääskelainen, Hannu Rajaniemi), siis … see on ikka hämmastav.

“Mis siis rahaga juhtus? Oli nii palju valerahategijaid, et raha ei tähendanud enam midagi. Kummitusraha tehti õhust derivaatide, tärminite, optsioonide ja futuuridega. Seda nuumati suunates ja lühikeseks müües, laenuraha investeerides ja intressidega manipuleerides. Varipankade bilansid paisusid, kapitalivood ajasid üle ääre ja ammendamatu likviidsuse võlakukru sisu jagati pankurite vahel ära. Legaliseeritud röövimise mehhanismid muutusid aina keerukamaks. Raha ilmus maailma arusaamatutes, mõistusevastastes kogustes. Sellel polnud enam mingit pistmist töö, väärtuse, hüvede ega heaoluga. Ja mida kummitusvaluuta eest saadi? Rohkem vaesust ja viha, veel enam näljaseid suid, aina uusi sõdu.” (“Lillepoodnik”, lk 70)

Reetta Vuokko-Syrjänen: Mida tegime klassimatkal

Alguses rändab suurest Soomest pärit naine põhja, et seal aasta aega õpetajana töötada. Tööd on vaja, töötus kõrge ja kodused jamad tahavad mahajätmist.

Üldiselt ei ole töö algklasside õpetajana (põhikooli algus võib ka olla - lapsed ei ole suured, aga kui väikesed just, jääb lugeja tunde määrata) halb, aga ümburkond kõle, lakkamatule vaikne ja lapsed muudkui küsivad oma eelmise õpetaja järgi, kelle jälgedes tegutseda tundub pidevalt kehvem, igatahes mitte-nii-hea olla. 
Raske välja kannatada. Ta on siin aasta ära ja siis päris Soome tagasi - saami keel on võõras ja saamikeelsed lapsed ei tahagi ju teda. 

Ja päris akna all on vahel suured karu jäljed, laste kirjanditest kukub eelmise õpetajaga koos läbielatust huvitavaid mõtteid, mida ta algul fantaasiaks, siis aga samm-sammult teatud moel ka päriseluks peab ning viimaks jõuab mõistatuseni, mille lahendamine tundub väga oluline just laste ja noorurite vaimset ja füüsilist tervist silmas pidades. 

Kuradi pedofiilid!

Aga kui lugeja noore õpetajannaga kaasa loeb ja elab, on talle juba silma hakanud, et oht ei ähvarda mitte ainult lapsi, vaid õpetajat ennastki.

Ümberjutustus, ah?
Vahel võib ka niimoodi, eks =)
Ja ma ei riku omateada lugemisrõõmu ära, kui ütlen veel, et saamid ja nende hõimud (ei ole ühtset "saami rahvast"!) on armastuse ja austusega käsitletud. 

Maarit Leijon: Koristaja

 

Värskelt loo lübi lugenud, mõtlesin, et sellest ei kirjuta- Liiga ilus, liiga valus, hoolisin tegelastest liiga palju ja Angelika on vist parim tegelane, kellest ma üldse lugenud olen.
Ei, ta ei ole sündmustikus oluline, ta lihtsalt on peategelase sõber. Aga uksainlanna, vägistatud, pekstud, puruks lõigatud ja pärast seda hirmsaks, kartmatuks ning uskumatult otsuekindlaks saanud, nii et tema raev hirmutab ka kaks korda suuremaid mehi - jaa! "Mida hullemat saab minuga juhtuda?"-suhtumine kiirgab temast nagu vaataksin päikesesse ja olgugi ta vaid kirjandusteose tegelane, ta on Küige Lahedam tegelane üldse.

Nüüd otsustasin ikkagi kirjutada.
Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt.
Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda. 
Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida.
Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.

Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli.
Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.

BAAS

Maarit Leijon: Laanekuuse juurte all

Mõtlesin, et see on tore lahe lugu, mõnus lugeda. Hooldustöötajate rõlge argipäev koos (lugejale üsna varsti üsna selgelt) mitteinimesest töötajaga, kes on piisavalt tugev, et tema pärast mitte karta. Omajagu lesbilist iha, aga hästi kirjutatud - seksisteenid, milles tehakse sissejuhatus, kellegi jalad vajuvad laiali, ja siis on juba pärast ja saame teada niipalju, et tehti igasuguseid asju, on mu lemmikud.

Ehk rahulik tore lugu, meeldivat kibestumust ja karmi hoolt täis - ja siis korraga läks põnevaks. Nii põnevaks, et nooremana ma oleks raamatusse haardunud,  nüüd panin ta kõrvale, sest appi. 
Ma ei ole niimoodi enam tundma harjunud. 
Oot, kas see on hirm või?

Niimoodi kaasa elama pole ükski kirjatükk mind tükk aega pannud. 
Siis läks pisut rahulikumaks, ent ootamatu tundehüpe värvis kõike.
Ja moraal, kui seda võib nõnda nimetada, on imeline. 

Muide, teatud tükid, panin enne lõpplahendust kokku. Just parasjagu, et lugu magusam oleks. 

Juhani Karila - Väikese haugi püük (2021)

 

Tänapäevases võtmes kõiksugu kollidest ja näkkidest kirjutamine on päris keeruline ülesanne ja kindlasti mitte nõrgasulelistele. Noh, aga kui tegevuspaigaks on Lapimaa kolgas, siis see … mõjub söödavalt. Autori Lapimaa on ühtaegu segu ääremaa mentaliteedist ja folkloorsetest olenditest - mis tuleb lugejale eriti hästi välja, kuna osa tegevusest on nähtud läbi mujalt tulnud politseiniku silmade, kelle ülesandeks on kinni püüda võikas mõrvas kahtlustatav peategelane.

Kõiksugu veidraid tegelasi siin jagub, selleks ei pea olema näkk või kurask. Vürtsi lisab see kohalike kõnepruuk, mille eesti keelde mugandamine on ühtaegu huvitav kui ka päris raske minusuguse lugeja jaoks - huvitav, mis murret see õieti jäljendab?

Eks selle raamatu tõlget on küllaga kiidetud, seega omalt pole lisada midagi mõttekat. Igal juhul, päris nauditav on lugeda seda olendite ja laplaste ning lisaks veel politseiniku interaktsiooni. Ja need taustalood on ikka päris traagilised.

sulepuru

lugemissoovitus

sirp

algernon

Maarit Leijon: Viimane sangar (Musträstas)

Igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.

Millest lugu on, on eelmises postituses kirjas, ainult et mina ei näinud seda väga süngena. Mu arust oli tavaline elu. 
"Lihtsalt vastik"?  ... oh te süütud muretud suveaja lapsed =P

Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada,  tütar aga ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.

Aga ei ole asjad nii lihtsad. 

Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult, see oli ka tore lugeda. Et ebatüüpilised asjad on samas loogilised.

Mis puudu jäi? 

Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust. Nii et päris oivaline lugu ei olnud.

Maarit Leijon - Viimane sangar (Musträstas, 2022)

 

Soome noir välisministeeriumi eritöötajast, kes peab päästma Peterburist välisministri tütre, keda peetakse vene eriteenistuse kaastöötaja tapjaks. Ühesõnaga, vene eriteenistustel on pidu, sest rahvuskonservatiivist minister on neil enam kui munepidi peos - mitte et sel tolvanil olnuks mingitki võimalust või soovi venelastega mitte koostööd teha (milline üllatus, eksole).

Soomlasest eritöötaja on aga vene oludega hästi tuttav (olles seal nooruses õppinud) ning tal on kummaline telepaatiline võime panna inimene avameelselt röökima. Ja juhtunu asjalood, mis selguvad … no mõrvajuhtum saab lahenduse ning eritöötaja saladus niisamuti.

Igal juhul, õige tume tekst täis Venemaa reaaliat, millest on lihtsalt vastik lugeda. Aga jah, lugu võiks pigem pidada thrilleriks, kõik need võimumängud ja sekeldused ja salajased tegutsemised (ka Soome välisministeerium elab oma elu). Mitte et tõde lõplikult võidutseks, see oleks autori poolt liialt lahja lahendus.

ulmekirjanduse baas

Veikko Huovinen - Lambasööjad (2021)

 

Lugu kahest keskealisest mehest, kes lähevad iga-aastasele retkele Põhja-Soome loodusesse. Seekord on eesmärgiks süüa korralikku lambaliha - mille tarbeks tuleb siis kuskil kohapeal mõni lammas omastada. Üks sõpradest on kaardistanud erinevate artiklite põhjal sealsed võimalike lambakasvatajate talukohad. 

Ega see tapatöö ja sellele järgnev liha küljest käristamine kõige meeldivamaid emotsioone ärata, aga kui soome mehel on vaja, saab kõik tehtud. Ja siis saab süüa.

Lambalihast tähtsamgi on muidugi see automatk ja telkimine ja kõik need väiksed kohal ja erinev alkohol ja jauramised looduses. Meestel on küllaga arvamusi Soomest ja välispoliitikast ja minevikust ja tulevikust; armastuse psühholoogiast ja naiste füsioloogiast. Üldiselt on need … mõistetavad, aga eks autor laseb neil maailma õige ülemeelikult paika panna.

Eks raamat on avaldatud 1970. aastal ja julgelt pool on oma ajastu dokument (seda muidugi autori tõlgenduse läbi); võib muidugi mõelda, kui palju tollasest sotsiaalsest teravusest (seda seal on) tänapäeval õieti kaasa kõlab. Noh, nii ja naa.

Mingis mõttes on see lugu kui … mõne kadunud ajastu postkaart (vähe võrdlus Paasilinna “Jänese aastaga”). Vabad mehed, vabad arvamused; kõik see olustik seal ja piiride taga. Eks seda raamatu tõlget ole kiidetud, ise ei saa öelda, et huumor ja elumõnu ja mürgeldamine oleks mind lugedes kõrgele laineharjale tõstnud. Soome huumor … vahel töötab, vahel mitte; eks see sõltub meeleolust ja tähtede seisust. Igatahes on see selges suguluses Paasilinna paremate lugudega, teiselt poolt saaks näha kergeid märke tulevasest Vuorineni rämehuumorist (lihtsalt siin veel elatakse väikekodanlikus võtmes).

Kristiina Pelto-Timperi - Sirelisuru (1974)

 

Vahel ikka … üllatud. Kui pikemal külaskäigul unustad oma raamatud maha ja otsid midagi lühemat asemele, et vabal ajal saaks midagigi lugeda. See siin paistis just sobiva paksusega vihik, et päeva või kahega läbi lugeda.

Tänapäeval võiks see raamat olla ääriveeri ehk noortekirjandus - noor kooliõpilasest neiu kirjeldab oma suvepäevi. Ta kooliõpetajast ema on sattunud romantilisse suhtesse hulga noorema kunstnikuga, ning tütrel pole just erilist usku nende tulevikku. Aga samas tahaks, et ema tunneks end hästi. Tütrelgi on südamesõber või nii, kellega midagi nagu susiseks ja samas ka mitte. Ja siis on vanemad ja nooremad sugulased, kellega suve jooksul (või noh, umbes nädala jooksul) kokku puututakse.

Hämmastav on see, et tõlge ilmus 1974. aastal, mil autor oli vaid 20-aastane - kas tegu on üldse ühe noorima autoriga, keda eesti keelde on vahendatud? Nõukogude ajal olid vist kõik “noorema põlvkonna autorid” enamvähem kuni 50-aastased, nüüd siis korraga … 20-aastane autor.

Jutustus on üldse kirjutatud, kui Pelto-Timperi oli nii 15-16-aastane ja sellise nooruse kohta ikka väga hea stiiliga tekst, kohe nagu … uskumatu. Eks siit võiks heal juhul välja mõelda kasvõi Salingeri mõju; igal juhul on tekst kirjutatud pigem modernistlikus kaanonis. Ja no need 1960.-1970. aastate realiteedid, hipindus ja Vietnami sõda ja mis kõik veel selle soomeliku kultuuri taustal on. Igal juhul, kui mõni gümnaasium tahaks oma kirjandusprogrammi värskendada, võiks küll heita pilgu selle raamatu poole.

“Olen sinuga ühel meelel, vanaisa: kirik kuulub patustele ja mitte valevagadele kristlastele. Sa kutsu siia need, kes usutunnistust peast ei oska, need, kes ei tea, millal tuleb püsti tõusta. Sa kutsu siia sopajoodikuid ja lapsega tüdrukuid, neid, keda maailm mingil põhjusel hukka mõistab. Ära kutsu neid, kelle kukrupaelad on vallali, kutsu neid, kel pole killingitki taskus. Sest mina ei tea, mida sa mõtled patuste all. Pea meeles, et idealism on kogu arengu algus.” (lk 34)

Laura Lindstedt „Minu sõber Natalia“, (Rahva Raamat, 2021)

Peategelane on psühholoog, kes praktiseerib omalaadset kihitusteraapiat, mis näib olevat segu psühhoanalüüsist ja loovkirjutamisest. Tema kliendiks on Natalia, värvikas ja intelligentne naine, kes on kaugel vagurast enese psühholoogi kätte andmisest, vaid toob teraapiaruumi kaasa omi tingimusi, näib end kohati väljendavat mõistulugude ja vihjete kaudu ning kui ta on parajasti enda arvates öelnud kõik, mis öelda on või peab küsimust rumalaks, siis ei saa miski vägi teda enam suud lahti tegema panna, ja loomulikult ei jäta Natalia kompamata psühholoogi kabinetis lubatu ja mittelubatu piire.

Küsimuse all on seksuaalsus. Natalia nimelt lakkamatu seksist mõtlemise all, mis muudab muule keskendumise raskeks. Koos asutakse erinevaid märksõnu hõlmavate loovkirjutusülesannetega asja tuumani liikuma, kuigi Natalia osas ei või kunagi päris kindel olla, kas kirjutatu ikka on faktiline tõde. Lisaks ripub kabineti seinal salapärane maal „Suukõrv“, millega Natalial on isiklik side ja nõnda võib kahtlustada, et ka temapoolne psühholoogi valik pole just päris juhuslik.

Teraapiasessioonide ja kirjutusharjutuste käigus mainitakse nii üht koma teist feministliku, filosoofilise, seksuaalsuse klassika vallast, näiteks Simone de Beauvoiri ja Jean-Paul Sartre väljaütlemisi ning omavahelist suhet, „Trammi nimega Iha“, „Vagiina monoloogid“ jt, ja no psühhoanalüüsi ma juba mainisin. Lindstedt ei ole siinkohal ka ülearu krüptiline – naise seksuaalsust puudutava lisalugemise loetelu on esitatud lõpus pealkirja „Natalia raamaturiiul“ all. See muidugi ei tähenda, et „Minu sõber Natalia“ poleks siiski ihult ja hingelt ilukirjanduslik teos hoolimata Natalia raamaturiiuli teostel põhinevast osavast tähenduste, sümbolite, elementide põimingust. Ilukirjanduslikkust tõestab ju omamoodi sümboolselt ka kogu kihitusteraapia loovkirjutuslik tuum – selle kirjeldusest tekib tunne, nagu autor ühtlasi kirjeldaks ka midagi oma vahetust kogemusest kirjutusprotsessiga, justnimelt selles aspektis, kuidas loovkirjutuses kerkivad kirjutaja sisemusest pinnale asjad, millest tal enesel varem aimugi polnud. Eraldi tähelepanu on ka keelel – erinevate nimede ja sõnade etümoloogial ning tähenduslikkusel.

Kindlasti ei saa jätta tõmbamast paralleeli Eia Uusi „Tüdrukusega“, just selles mõttes, et on kaks naist (lisan siia nüüd hilisema tähelepaneku, et terapeudi sugu pole õigupoolest kusagil määratletud, seega pole ei see, ega ka see, kelle seksuaalsust õigupoolest lahatakse üldsegi enam kindel) ja seksuaalsus, jutustaja on kas vanem ja vaoshoitum või siis psühholoog ja sellest tulenevalt nö distantsil ja teine naine kipub olema midagi pisut mõistatuslikku, tuttavlikku, nooruslikku, kontrollimatut, spontaanset … mingil tasandil peegel…

Võimalik, et „Natalia raamaturiiuli“ teoste ja psühhoanalüüsi ja veel ühe koma teisega põhjalikult tuttavamale lugejale oleks Lindstedti Natalia kuju ja kihitusteraapias kooruv veel eriliselt nauditav põiming, võimalik, et mitte. Igal juhul ei saa jätta tunnustavalt noogutamast nutikusele ja osavusele kõige selle kokkupanemisel ja algusest paraja tihenduse ja pingega kandvale kirjapanekule. 

Lõpuks jääb muidugi ka loetu tõlgendamisel õhku rippuma hulk võimalusi, nagu jutustajategelasest psühholoogilgi, kes asub muidugi õhinal patsiendist nimega Natalia raamatut kirjutama. Aga miks nimetab ta Nataliat oma sõbraks? Kas on see vihje sellele, et liigne distantseeritus ja objektiivsusepüüd võib olla pärssiv, liiati kui on tegemist teemaga, mille käsitlemiseks vajalik keel on sedavõrd ajaloolisest süütunde, häbi, teisestamise jms taagast läbiimbunud? Kas peaks midagi välja lugema Natalia nimest, kuivõrd Natalia lugude analüüsimisel on ometi keel, etümoloogia, märksõnad niivõrd olulised? Üldsegi võiks ju tervet raamatut peaaegu et kahtlustada selles, et sinna on peidetud sõnum, mis avaneks raamatus endas kirjutatud lähenemist terviktekstil rakendades … aga võimalik, et ei maksa siiski ka liiale minna, sest ära toodud kirjanduse loetelu on niigi juba suur vihje iseeneses.

Noh, Sartre igatahes rääkis august.

Sartre kirjutas: „Naise elund on ennekõike auk.“

Sartre kirjutas: „Naise suguelund, nagu kõik teisedki augud, on palve olemise eest.“

Sartre kirjutas: „Naine kui niisugune anub võõrast liha, et see täidaks tema olemise temasse penetreerides ja teda lõhkudes.“

Ja veel kirjutas ta: „Naine tunnetab oma kohta palvena just selle pärast, et ta on „õõnes“.“

See rootsikeelne feministlik koomiks naerab need Sartre’i tobedused erakordselt peenelt ja andekalt välja. Naersin, kui raamatut eelmisel nädalal uuesti lugesin. Naersin nii, et peaaegu oleks piss püksi tulnud! Mõtlesin morni näoga Simone de Bauvoiri peale, täpsemalt selle foto peale, mis on „Külalise“ kaanelakal, seal on ta tõsine, otsekui kavatseks kohe rääkima hakata, nagu tahaks öelda: „Mina, muide, olen Francoise, Jean-Paul on Pierre, Olga K. on Xaviere“, see on nende keeruline kolmnurk, kas tead, millest Simone lihtsalt ei saanud oma esikromaani kirjutamata jätta. Aga ma tean, et Simone oskas ka naerda. Leidsin Google’i pildiotsinguga palju fotosid, millel ta kas naeratab või naerab. /…/ Mõtlesin, et kas Simone oli Jean-Pauli arvates auk või olid ainult Olga K. ja hiljem Wanda ja Bianca ja see-ja-see auk ja palve, millele Jean-Paul meeleldi vastas ja mida täitis. Kas Simone oli Jean-Pauli arvates üleüldse naine? Või oli Simone lihtsalt pliiatsiteritaja?

Edasi muutusid minu mõtted Sartre’ist juba päris õelaks. Mõtlesin tema kõõritavatele konnalikele silmadele, mis on inetu, ta ei saanud ju oma silmi muuta, erinevalt mõtetest. Mõtlesin tema väiksele lõuale ja mustadele pesemata hammastele ja imestasin, kuidas Simone, või üldse keegi, suutis teda suudelda. Aga võib-olla nad ei suudelnudki? /…/

Kui ma olin mõelnud piisavalt Sartre’i mõtteid aukudest ja palvetest, hakkasin ise, oma mõtete ja mälestustega augule lähenema. Ja nüüd hakkame jõudma asja tuumani, TA-DAA, sinna, kuhu ma olen visanud kõik sinu tugisõnad. Läbisegi. Liiga palju mõtlemata. Minu märkmed on pudru ja kapsad … Jumal teab, mis sellest välja tuleb!“

Ai-ai-ai, Natalia koketeerimisel polnud otsa ega äärt! Meie ei hakanud kuhugi jõudma, kuigi ta nii väitis. Meie ühine jõudmine oleks eeldanud vaikusehetki, pause, minu sondeerivaid küsimusi, tema sondeerivaid vastuseid, aga Natalia oli valmistunud meie seansiks nagu keskkooli parim õpilane oma ettekandeks. Ja ta ei saanud jätta ütlemata TA-DAA. Ta ei saanud jätta põristamata marsitrummi oma lausete paraadil. Nii kindel oli ta iseendas, oma jõudmises, märkitabamises.

Hakkasin mõistma, mille jaoks ta oli vajanud lisanädalat. Ta tahtis mind oma väikese sõrme ümber keerata.

Püüdsin piiluda, mida Natalia oli paberile kirjutanud, kui põhjalikult oli ta oma, või kellegi teise, mõtted ette läbi arutanud, kuigi sellist tööd ei oleks munu antud harjutused mõistagi eeldanud. Kas Natalia tajus muutust minu asendis? Ma ei tekitanud vähimatki heli, isegi minu riided ei kahisenud, aga ühtäkki hakkas ta lihtsalt mängima paberilehega oma käes, lehvitama seda näo ees nagu lehvikut. (lk 32-34)

Sirpa Kähkönen „Nõmmeliivatee“, Koolibri (2021)

Esimene asi, mida selle raamatu puhul nautisin olid see napisõnaline, ent kehakeelt, vihjeid ja seoseid arvestav ning seest välja vaatavalt sügavuti lahti kirjeldatud suhtlus, tuli meelde kasvõi näiteks Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära“, kus Hobune samamoodi märkas kaaslaste meeleolusid, üritas nendega nii oma tegudes kui väljatulemistes juba ennetavalt arvestada.

Hobuseliku delikaatsuse tingivad muidugi tulest ja veest läbi käinud sõprused – Ida ja Siiri, juba tüdrukupõlves lahutamatud sõbrannad, kes Laadoga vetel looduse ja teismeea metsikust nautisid, pidid mõlemad läbi elama pagemise oma põlistest Karjala kodudest, pendeldasid vabatahtlike töökätena sakslastega mehitatud rindejoone kannul kodu poole tagasi, elades läbi kõike, mida sõjal tsiviilisikuile pakkuda ning pidid siis ikkagi jätma lootuse ja leppima igavese äraspidi pagulusega küll kodumaal, aga kodukant on jäädavalt teisele poole ületamatut piiri kadunud; Anna ja Helvi, samuti lahutamatud sõbrannad, paar, kus ühel on ülesanne teine abikaasa surmast üle aidata ning taustal kajavad loomulikult ka sõja ning sõjale eelnenud keeruliste poliitiliste aegade läbielamised. Sõprus on kõigi tegelaste elus läbivalt äärmiselt oluline tugisammas ja selgroog, mis aitab toime tulla kõigega, mis elu on kaela heitnud, ning teinegi pole väheoluline, kui elu kulu paratamatu osa, mis veab jalga jala ette, nii läbi raskete aegade kui ka helgemate poole. Kuid oma oluline roll on ka argipäeval, olgu see siis hambad ristis rühkimine kõige kiuste või väikesed toimetused ja tegemised, mis aitavad vähehaaval tagasi ree peale.

Raskuste ja läbielamistega siin, nagu sõjast ja selle mõjudest rääkivale teosele kohane, kokku ei hoita – lisaks raskete aegade üldisele taagale on igal inimesel ka alati ka oma isiklikud raskused, mis võivad tabada sõltumata ajast ja oludest. Tegemist on nn mikroajaloolise ilukirjandusega, siin ei räägita väeosade tormamisest siia sinna, lahingutest ja rindejoone nihkumise poliitilisest tähendusest, vaid sellest, kuidas taustal mäslevad suured jõud mõjutavad oma elukäiku läbiva üksikisiku vahetut ümbrust ja võimalusi. Siiri on pidanud rinda pistma alkoholiga, Anna on pidanud üle elama kommunistist abikaasa vangilaagris viibimise ja järgneva töövõimetuse, Ida on sõjast kaasa saanud ränga hingehaava ja vastutuse, millest on võimatu mööda vaadata, Helvi peab elu lõpuni kandma armistatud ihu ühest teistlaadi võitlusest. Nii mõnigi asi on taandatav sõja mõjudele, kuid kaugeltki mitte kõik, mis elus halvasti võib minna.

Omamoodi fookustegelaseks on „Nõmmeliivatees“ umbes kaheksane tüdrukutirts Hilla, kes sageli viibib oma vanaema Anna hoole all ja kelle läbi Anna ja Ida lapsed on need kaks vastandlikku leeri sümboolselt ja lahutamatult ühendanud. Anna on nimelt ju kommunisti kaasa, Ida aga järgib Martade (ehk siis midagi saksamõjudega kodutütarde sarnast) kokandusjuhiseid ning loomulikult oleks tal põhjust vihata kõike, mis seotud tema kodukoha igaveseks ära võtnud Nõukogude Liiduga. Kuid Hilla on Hilla, mõlema memme ainus lapselaps, see, kellele nad kõigest hingest soovivad õnnelikumat ja kergemat elu! Nii on raamat omamoodi erinevate vaadete ning ammujuhtunu lepitamine olevikupõlvkonna nimel ja teekonnakirjeldus mineviku taakade ja leinaga toime tulekuks, sest ega last saa vaakumis hoida – öösiti patja nutva ja tahes-tahtmata rasket minevikku reetva memme lein, vanaisa kaotus, vanemate tülid ja joomised teevad rõõmsast tüdrukust mureliku ja tõsise lapse, kes katsub täiskasvanutelgi silma peal hoida, ent kummalisel kombel saab abi pioneerilaagrist – olgu ideoloogiatega kuidas on, aga kindel elukorraldus, sõbrad, saavutused ja tunnustused ning täiskasvanud, kellele võib alati kindel olla on üks hea retsept muretuks lapsepõlveks ning vahepealne aeg annab memmedelegi hingetõmmet enese ja möödanikuga väheke sotte selgeks arutada.

Üllatusega avastasin, et kõige tipuks on tegemist veel ka terve romaanisarja värskeima teosega, millele eelneb veel päris mitu nn Kuopio lugu, alates Anna eluga 30ndatel, käies läbi sõja, vaherahu ja veelkord sõja ning viimaks jõudes 70ndateni ja Ida ning Siiri läbi Karjala teema puudutamiseni. Muidu ei olnud lugedes tunda, et midagi puudu oleks, kuid see teadmine selgitab kindlasti, miks tekkis tunne nagu Siiri ja Ida lugu oleks kuidagi keskmes ning Anna, kes ometi tundus olevat justkui peamine tegelane, jäi õige pisut pisut üheplaanilisemaks kui oleks oodanud – aga küllap ongi asi selles, et tegemist on pika Anna loo lõppakordiga. Loomulikult haakub raamat temaatikalt ka väga hästi Rosa Liksomi „Koloneliproaga“, mis käsitleb küll Lapimaad ja saksameelsuse küsimust, aga huvitav oli veel, kui hästi seostus Hermansi „Hoitud majaga“ kõik see rindejoonele järgnev koristus ja remondibrigaadi töö ning see, kuidas NLi asukad äsja tühjaks jäänud Karjala küladesse jõudes olnud eest leitud laitmatus korras ja lõhnavat pesu täis kappidega maju, kus soe pudergi veel ahjus, midagi väga sümboolset kuid ka väga otsest on selles „Hoitud maja“ teemas ning mõnes mõttes võib mõelda, et Kähköneni mikroajalooline ja peamiselt naiste tsiviilperspektiivist nähtud sõda on justkui puuduv element hoitud maja teemas, sest kes see siis seda maja hoidis, kes jättis supi/pudru sooja ja nii edasi…

Ühesõnaga, nauditavalt räägitud lugu sõjast, sõprusest, perekonnast, traumadest, argielu paratamatusest ja päästvast jõust ning rahu tegemisest iseendas ja iseendaga. Vahelduvad erinevate jutustajate hääled – Anna, Ida, Helvi, Siiri, Hilla … ja vahele kerge mängulisusena ka sellised tegelased nagu kuu, A21, maaler … Vähehaaval poetatud vihjetest ja mõttekatketest kooruvad välja erinevad tõed ja paljastuvad valemälestused (mis meenutab seda, kuidas Mihkelsoni „Ahasveeruse und“ ja seda kuidas tagantjärele nonde segaste aegade tegelikkusele jälile saamine on nii raske, liiatigi, kui mälugi iial täielikult usaldada ei või), sekka on koomilisi seikugi, kus külla saabunud Anna muretseb, teadmata teiste veidrate ilmete tagamaid, kas suhkurt ja koort ikka pakutakse, ning kõik see on kokku põimitud üheks kangaks, mis seob oleviku minevikuga ja ühe inimese teisega.

Helvi

Aga ega mina saa käskida Annal end kokku võtta; mis mina sellest ka tean, kui kaua inimene abikaasat leinab, kui pole enesel niisugust olukorda olnud. Ja siis vuhab minust läbi kuum hoog jalataldadest kuni pealaeni ja ma mõtlen: kui mina alistun nüüd sellele, mida aiman armastuseks, siis alistun ma ka sellele, mida Anna praegu läbi elab. Ma olen juba nii vana ka, et palju ühiseid aastaid ei ole oodata koos mitte kellegagi. Ja kes tahaks minu vanadusehädasid jagada. Keegi, keda olen alles äsja õppinud nimepidi nimetama. See mees, kes meelsasti naerab ja naerutab. Täiesti võõras inimene oma sügavustega.

Anna kägrutab ajalehe esikülje kokku, läheb pliidi juurde ja söödab paberi humisevale tulele. See on õige, sinna see kuulub, tule pildid tule lõugade vahele. Anna pöörab end minu poole ja valgus paistab temast peaaegu läbi, vanast mullilasest aknaklaasist langev valgus; ta on hõre ja habras nagu aastakümnete eest kootud puuvillane kangas, vastupidav ja palju kasutatud, leelises leotatud, tulises vees keedetud, kurikatega pekstud, palju kordi mustaks läinud ja jälle uuesti puhtaks saanud, sajad korrad tuule kätte riputatud ja sadu kordi ka läbi pesurulli sikutatud. Juba viledavõitu ja laiguliseks pleekinud, aga ikka peab vastu.

Ja mina mõtlen, et kõik muu võin oma kõrvalt kaotada, aga mitte seda sõpra. (lk 78)

Anna

Tilli juures kerkis mulle ninna päikesekuuma peenramaa kange ja roheline lõhn ja ma vaatasin oma käsi, mis kandsid üha Lassi sõrmuseid. Panin sõrmed lauale ja ütlesin neile, olge teie nüüd mulle abiks. Kuna käte kaudu oli kõik hea minu ellu tulnud, on need osanud olla ka siis, kui olen muidu olnud abitu.

Käed lubasid aidata.

Helvi aitas ka.

Sõitsin jalgrattaga kogu tee Rahnumäelt Väinöläneeme tippu, jätsin Veenuse sinna, kinnitasin ketiga männi külge, männi, mille punased varbad kiikasid välja neemetipu valgest liivast, tõstsin rattaga sõidutatud kandamid paati, seemnekartulid, moona, kummisaapad. Sõudsin üle lahe, panin asjad kärusse, viisin majja.

Nüüd on marjapõõsastel toed ja kartulimaal püsti tugevad varred. Minu patarei laseb endiselt läbi, tuli põleb rägisedes ja kohati kustub, aga siin võin jälle ellu ärgata. (lk 154-155)

(Tõlkinud Piret Saluri, värsid tõlkinud Leelo Tungal) 

Mika Waltari “Sinuhe”, Werner Söderström Osakeyhtiö (1987)

Olen kaua aega kuulnud siit-sealt kiidusõnu ja tõepoolest on see raamat, mille viimase lause järel võib rahulolevalt ohata, sest „Sinuhe“ on, jah, meisterlik ning kujutan ette, kuidas säherdune raamat vahetult II maailmasõja järgses maailmas, eriti veel kristlikus kultuuriruumis, värskelt valusaid lisatähendusi lõi. On muljetavaldav, millise hoole ja põhjalikkusega on Waltari sukeldunud sellesse, mida teame elust Egiptuses ning naaberriikides 14. sajandil enne meie aega, isegi illustratsioonid põhinevad kõik konkreetsetel Vana-Egiptuse joonistustel ja esemetel ning raamatu taga on see info täpselt ära toodud. Jumalate, riigikorralduse ja elu-olu koha pealt on peaaegu et tunne nagu Waltari ise oleks korra minevikus ära käinud ja jutustaks nüüd oma silmaga nähtut ümber, isegi keeleliselt saab lugeja targemaks, näiteks, et Tutanhamoni nimes tähendab lõpuosa jumal Ammonit, nagu mitmetes teistses sarnastes nimedes, või et nefer nimes Neferitite tähendab ilu. Samas on selge, et Egiptuse ajaloo kujutamine ei ole ainus ja eraldiseisev eesmärk. Valitud periood Egiptuse ajaloos on tormiline, võimu pärib uus vaarao, kes pühendab end päikesejumal Atonile ning katse kogu riiki Atoni õpetusega kooskõlla viia, ainult üht tõelist jumalat tunnistama panna, toob hoopis ootamatuid ja vastupidiseid tagajärgi. Kuidas on võimalik, et kuulutades rahu, vendlust, võrdsust on tagajärjeks hoopis vaen, laostumine, vägivald?

Siinkohal panevad need Atonisse uskujate õilsad aated muidugi ära tundma ja meelde tuletama nii Uut Testamenti ja Jeesuse seiklusi kui sotsialismi helesinist unistust, kui ka fašistlikku antiteesi kõigi rahvaste ja nahavärvide üheväärsusele ja olgugi raamatu esmailmumisest juba kolmveerand sajandit Niiluse vett Vahemerre voolanud, need assotsiatsioonid ei tundu põrmugi luitunud, pigem igikestvad ajal, mil rassism ja majanduslik ebavõrdsus on ühe enam globaalselt tõstatatavad teemad. (Ja kas pole „Sinuhe“ südamlik ja katkematu seotus ühe rasvunuma, üha kröösuslikuma (jah, on muidugi kohatu kasutada ligi 1000 aastat hilisemast ajast võetud võrdlust) Kaptahiga, midagi, mis võiks panna mõtisklema puhta ja ülla idee ning kapitalistliku reaalsuse paratamatu seotuse üle).

Sinuhe ise on aga inimlik mõõde, prillid, läbi mille sõjad, ühiskonnad, riigikorrad, jumalad omandavad tähenduslikkuse. Nagu kõik teised selle raamatu elemendid, ei ole ka peategelane üksnes vahend ajaloo või ühiskonna, aate ja religioonikriitika esiletoomiseks, vaid ühtlasi ka psühholoogiline tervik, kuigi, nagu raamatukangelasele kohane – üsna kirevat ja tagasivaates õpetlikult sõgedusterohket elu elav tervik. On ju terve romaan Sinuhe enda jutustus, mille kirjutamise ta esialgu veel teadmata põhjustel maapaos viibides ette võtab. Ja on see ju lisaks kõigele ka ühe inimese elukäik, arengulugu – noorusentusiasm, usk tõekspidamistesse, pettumus inimkonnas, pettumine iseendas, kibestumine... Palju valu, vaeva, verevalamist, pingutusi ja nagu ikka jääb lõpuks küsimus, et milleks siis…

Kõigele lisaks on „Sinuhe“ lugejale väga meeldival moel ligipääsetav. Hea seikluskirjanduse reeglite kohaselt on olemas nii peakangelase päritolu saladus, on olemas pooljuhuslikult tekkinud sõprus noorukite vahel, kellest kõigist saavad hiljem olulised tegelased suurel areenil, on olemas vanemate, kodu ja üldse kõige kaotamise hetk, millest saab alguse seiklus laias maailmas, teadmiste kogumine ja eriliste oskuste abil tähelepanu pälvimise hetked, on sõbrunemisi tähtsate tegelastega, on ohte ja imelisi pääsemisi… Kuid „Sinuhe“ ei ole muidugi lihtsalt ajalooline seiklus, sest täpselt sama oluline on kibedus ja kaotused, illusioonide tekkimine, kadumine, tekkimine, targa ja südamega inimese sügav pimedus vahetult hingelähedase õnne saavutamise osas ja kõigest sellest tulenev paratamatus, Sinuhe, kes on üksildane.

Mainimata ei saa muidugi jätta ka keelt või õigemini stiili, milles Sinuhe oma lugu kirjutab. Kuigi siit ei ole puudu dialoogid ja üksikasjalikud argi- ning muud seigad, on see kirja pandud peaaegu luuleliselt või eepiliselt või saagalikult või piibellikult. Pidevalt korduvad fraasid, nagu „nii on alati olnud ja nii saab alati olema“, „sinu jutt on kui kärbeste sumin mu kõrvus“, „kuigi ma olen sündinud sõnnik varvaste vahel“, „sest kes kord Niiluse vett on maitstud, see ei saa oma janu enam kunagi kustutatud ühegi teise veega“, „varmuus on paras“ jne jne (vabandage siin mu vaba eestikeelne ümbersõnastus), neid fraase lausutakse korduvalt ja korduvalt, erinevate inimeste poolt ja kõigest sellest moodustub kulg ja rütm, mis tõstab omakorda Sinuhe loo justkui müütiliste lugude üldistuslikku maailma, kuigi teisalt säilib ka kohati humoorikas, kohati seikluslik, kohati lihtsalt põnevalt maailmaavastuslik seiklusjutulik loetavus. Ajalooline perspektiiv loob aga täiendava distantsi ja arusaama inimese väiksusest ja pimedusest suurte perspektiivide skaalal – näiteks oli mõnusalt muhelemapanev ja nn alandlikkust (igal ajal oleme alati mingites oma teadmistes ja uskumustes justkui lapsed) meelde tuletav, kuidas tark ja õpetatud Sinuhe õpib Babylonis innukalt lambamaksalt ennustamise kunsti ja kurdab, et Kaptahiga ei ole säherdustel intellektuaalsetel teemadel üldse võimalik vestelda…

Olin nuori eikä tiede Elämän talossa enää innustanud minua. Minuun oli tarttunut Theban kiihko, halusin tulla rikkaaksi ja kuuluisaksi ja köyttää hyvakseni aikaa, jolloin vielä kaikki tunsivat nimeni Sinuhe, Hän, joka on yksinäinen. Minulla oli kultaa ja ostin pienen talon ylhäisten kaupunginosan rajalta, kalustin sen varojeni mukaan ja ostin palvelijakseni orjan, joka tosin oli laiha ja silmäpuoli, mutta muuten tarkoituksiini kelvollinen. Hänen nimensä oli Kaptah ja hän vakuutti itse, että oli väin huvä, jos hän oli silmäpuoli, sillä nyt hän saattoi kertoa tuleville potilailleni antaessani näiden odotella vuoroaan, että olin ostanut hänen umpisokeana ja parantanut toisen silmän näkeväksi. Siksi ostin hänet. Mutta esihuoneeseen, jossa potilaiden oli määrä odotta, annoin maalata kuvia. Eräässä kuvassa visas Imhotep, lääkärien jumala, opetti minua, Sinuhea. Olin hänen edessään pieni, niinkuin on tapa, mutta kuvan alla oli kirjoitus: „Viisain ja taitavin oppilaistani on Sinuhe, Senmutin põika, Hän, joka on yksinäinen.“ Toisessa kuvassa uhrasin Ammonille, jotta antaisin Ammonille, mikä Ammonille kuului, ja potilaat luottaisivat minuun. Mutta kolmannessa kuvassa suuri farao katsoi minuun taivaasta linnun hahmossa ja hänen palvelijansa punnitsivat minule kultaa ja pukivat minut uusiin vaatteihin. (lk 91-02)

____

Boonusena lisan siia loetud „Sinuhe“ köite seiklused 110 aastat tulevikus. Nimelt anti Lugemise väljakutse grupis ülesanne tulevikuarheolooge mängida …:

Muuhulgas käisin hiljuti puhkusel tulevikus, täpsemalt aastas 3031. Ilmnes, et selleks ajaks on inimkond kaotanud kirjutamise ja lugemise oskuse või isegi mälu sellise nähtuse eksistentsi kohta – kogu kommunikatsioon toimub kas telepaatilise mõttevahetusena, milles mina polnud võimeline muidugi osalema, sest meil siin minevikus vastavat geenitehnoloogiat veel ei tunta, või edastatakse suulise tekstina, kuna ka lastel ja noorukitel pole vastavat protseduuri veel läbi viidud. Külastasin huvi pärast ka ühte ajaloomuuseumi ja mis ma nägin? Ühes vitriinis oli välja pandud harukordselt hästi säilinud „Sinuhe“ eksemplar. Võinuks vanduda, et täpselt seesama köide, mida minevikus just lugenud olin. Järgnev on minu ärakiri eksponaadi kohal hõljunud hologrammgiidi jutust.

Leid nr 6778, II aastatuhande lõpp / III aastatuhande algus, Estoonia paljand, liivakiht.

Tegemist on tüüpilise nn tsellulooskiht-tellisega, millised olid levinud II aastatuhande teisest poolest kuni III aastatuhande esimese pooleni. Nimetuse näol on tegemist tingliku kirjeldava nimetusega, kuna esemed kujutavad endast tselluloosi kiududest lehtede pakki, mis on ühest servast fikseeritud nõnda, et tekiks ühtne neljakandiline, tellist või plaadikest meenutav plokk. Iseloomulikud on ka värvilised kaunistused, pildid ja mustrid välispinnal ning enamasti ühetoonilised ja korduvatest, pealtnäha juhuslikult paigutatud elementidest koosnev tihe muster iga kihi mõlemal pinnal. Seda tüüpi esemete otstarbe kohta on kolm põhilist teooriat:

1) Tegemist ongi tellistega või eluasemete sees kasutatavate ehitusplokkidega – kas siis lastele mängimiseks või käepärasteks ajutisteks vajadusteks. Seda teooriat toetavad mõningad leiud, kus seda liiki esemeid on leitud säilinuna erinevate sisustuselementide alla paigutatult, ilmselgelt siis kas soovist suurendada nende stabiilsust või muuta kõrgust. Samuti on leitud ruumides nende esemete virnade jälgi, mis võisid oletatavasti algselt moodustada tubades ajutisi vaheseinu, istmeid, tööpindu, lauakesi jms.

2) Tegemist on soojustus-/heliisolatsiooni materjaliga. Nimelt on paljud, eriti just II aastatuhande lõpu ja III aastatuhande esimese poole eluasemed sisaldanud seda tüüpi leide justnimelt puidust või mõnest muust materjalist sõrestike abil seintele paigutatult, kattes mõnedel juhtudel peaaegu kõik seinapinnad tervikuna. Siinkohal tundub tõenäolisem, et tegemist on heliisolatsiooniga, sest soojustuse puhul oleks vajalik tihedam ja ilma vahedeta paigutus, esemete kihiline struktuur tundub aga olevat heade müra summutavate ning ruumi akustilisi omadusi parandavate omadustega.

3) Tegemist on religioossete talismanidega. Hetkel kõige suuremat toetust pälvinud teooria, kuigi tundub esmapilgul jahmatav, sest mõned eluasemed sisaldaksid sellisel juhul täiesti hämmastaval hulgal talismane. Nimelt seletaks see ainsana kihtide pinnale kantud kummalise mustri olemasolu – ilmselgelt on selle iseloom tihedalt seotud vastava usundiga ja arvatakse, et just see muster tagas eseme õnnetoova ja kaitsva võime. Oletatakse, et inimesed hoidsid alles kõik elu jooksul soetatud talismanid ja võimalik, et neil usuti olevat kumuleeruvad maagilised omadused. Nõnda katsid jõukamad inimesed, kes seda endale lubada võisid, terved seinad õnne ja jõukuse tagajatega. Ühtlasi seletab see teooria ka mitmekesisust väliskihi kaunistamisel – religioosne funktsioon on ühendatud sisekujunduslikuga. Erinevate värvide ja mustrite kombineerimine võis olla kõrgemate ühiskonnakihtide kunstitaju ja maitse, aga ka jõukuse ja vagaduse väljenduseks.