Theodora Goss - Letters from an Imaginary Country (2025)

 

Kogumikuga võiks seostuda mitu märksõna, mida tekstid ühel või kombineeritul viisil puudutavad. Laiemalt võttes võiks lüüa kogu kaheks - tekstid väljamõeldud maadest (Cimmeria, Thüle, Pellargonia) ja siis klassikaliste angloameerika fantaasiatekstide töötlused (Oz, Narnia, Frankenstein, Dracula jms). Tõsi, on ka nö autobiograafilisel ainesel tekstid, mis omavad kokkupuuteid rohkem esimese teemaga - üleüldse on tihti siinsetel tekstidel nö metakirjanduslik maik man; näiteks esitatud akadeemilisest vaatenurgast või siis tegelaste kirjade kaudu. On tekstid, mis on algusest otsani klassikalised fantaasialood; on tekste, mis lähevad üle nö kvaasireaalseks või puha fantastiliseks. Ja muidugi - palju mängimist autori endaga (koguni omamütoloogia, eksole), lisaks identiteediküsimustele ka maitseid akadeemilisest eluolust; ja muidugi küsimus Ungarist, mis kõigist vastuoludest hoolimata saab ühe palavad armastuskirja läbi raamatu.

Kui “The Collected Enchantments” puhul imestasin, et kuhu jäi osa tekste, siis nüüd nende kahe kogumikuga paistab olevat ülevaade Gossi kogu lühiloomest (vist on küll mõni lugu, mis pole küll neis taasilmunud). Isiklikult jättis vägevama mulje esimene kogumik, nö muinasjutukogu - seda eelkõige seepärast, et need töötlused Ozi või Frankensteini või teiste klassikute teemadel … nojah, ma tõesti ei tunne huvi Narnia vms algtekstide lugemiseks. Mingil moel seetõttu tundub, et see kogumik tegelikult rohkem ameerika lugejatele (kasvõi nende töötluste pärast), sellest ka siis mõned nägemused Euroopast on kuidagi … Ameerikast kogetuna? Ei oskagi seda kuidagi selgemalt kokku võtta.

Aga noh, Goss on Goss, ka tema nõrgemad tekstid on väärt viit punkti (v.a. “Pug”, ka järelsõna lugemine ei kutsunud seda ümber hindama). Juttude keskmine hinne 5,7, mis on ikka väga hea (ja esimene kogumik oli veel parem: 5,9).

The Mad Scientist's Daughter • 5/10

Dora/Dóra: An Autobiography • 5/10

Cimmeria: From the Journal of Imaginary Anthropology • 7/10

England Under the White Witch • 6/10

Frankenstein's Daughter • 6/10

Come See the Living Dryad • 6/10

Beautiful Boys • 7/10

Pug • 4/10

A Letter to Merlin • 6/10

Estella Saves the Village • 5/10

Pellargonia: A Letter to the Journal of Imaginary Anthropology • 6/10

Lost Girls of Oz • 5/10

To Budapest, with Love • 6/10

Child-Empress of Mars • 5/10

Letters From an Imaginary Country • 5/10

The Secret Diary of Mina Harker • 7/10

Theodora Goss - The Secret Diary of Mina Harker (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Autor jätkab klassika tõlgendamisega, seekord saab uut hingamist Bram Stokeri “Dracula” sündmused: ehk mis seal tegelikult juhtus. Seda siis tänu juhuslikult leitud päevikule, mis on kirjutatud Mina Harkeri poolt - kellel siis hoopis mitmekülgsem suhe Draculaga kui seni Stokeri romaani järgi teada.

Asja uurib ungari-iiri verega noor kirjandusõpetlane Dorothy Nolan, kes on saanud Fulbrighti stipendiumi Budapestis elamiseks ja töötamiseks; ta on varem aidanud doktoritöö juhendajat selle Stokeri romaani kommenteeritud väljaande tegemisel, ja eks see Mina Harker kuju on meeldivalt tõlgendusaldis - aga nüüd see päevik, tõeline päevik, heidab hoopis uut valgust Draculat jahtinud seltskonnale ning muidugi Mina ja Dracula suhtele. Kui Dorothyl avaneb võimalus tutvuda ühe pensionil ungarlasest gooti kirjanduse uurijaga, siis … oh üllatust, tal on võimalus kohtuda ka päris vampiiridega.

Tekst on kirjutatud aimekirjanduse vormis - peategelase eesmärk oli proovida seda avaldada mõnes akadeemilises ajakirjas. Nii ilmestavad teksti lisaks kõiksugu akadeemilise karjääri probleemidele (tõepoolest, ülikoolis on küll lahe õppida kirjandusteadust, aga hilisemas elus pole sellega just palju peale hakata) ka üsna ohjeldamatu hulk joonealuseid viiteid, mille sisu kõigub akadeemilisemast sisust ungari köögi hõrgutisteni; eks siin tekstis ole ka kerget kriitikat tänapäeva Ungari valitsemise asjus.

Goss mängib niisiis taas autorikujuga (mitte küll nii üksüheselt nagu kogumiku nimiloos), Dorothyl on õige palju ühiseid jooni autori elulooga - aga samas ka kindlalt eristuvat. Kuid selline lähenemine on üsna iseloomulik kogumiku mitmele teisele tekstile ning eks siingi kerkivad küsimused fiktsiooni piiride üle.

Theodora Goss - Letters From an Imaginary Country (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Järjekordne kujuteldava maa jutt - Thüle nimeline koht,  mis seekord paikneks justkui Kirde-Euroopas (lk 279), aga on küll üsna kesk- (kuskil mainiti aprikoosipuu õitsemist) või ka põhjaeuroopalike reaaliate ja folklooriga (no tõepoolest, muuhulgas trollid?) - või siis võib seda võtta ka kerge allegooriana kaasaja Ungari olemusest.

Niisiis postsovetlik riik, mis omal ajal oli kenasti demokraatlikel radadel, ent siis jäädi ühe juhi lõputu valitsemise alla - endised ideaalid jäävad küll nö kultuurilistesse või akadeemilistesse unistustesse, aga repressiivne riigiaparaat ei salli enam teisitimõtlemist, muuhulgas saates süüdlasi sunnitööle (metsatöid tegema?).

Mis teeb olukorra erilisemaks, on siis selle Thüle kandi folkloorsed jõud, mis justkui taaselustavad oma iidset mõõduvõtmist - ühed toetavad autokraati (või noh, võtavad hiljem koguni võimu üle?), teised astuvad sellele vastu justkui demokraatlike jõudude poole asudes. Eks sellistel jõududel võivad ka olla hoopis teised motiivid kui ühe postsovetliku riigi võimu või vaimu küsimused.

Lugu on esitatud kirjadena Theodora Gossile, kes on suguluses selle kandi rahvaga. Nende kirjade kaudu (pole küll ühtki kirja Gossilt endalt) avaneb olukorra muutumine - algne puhtalt folkloorne huvi muutub ajapikku üha poliitilisemak - Thüle intelligents satub režiimiga vastuollu, organiseeritakse proteste ning tulemuseks on repressioonid. Ka Goss satub sellesse segadusse. Kirjavahetus pole vaid Thüle teadlastega, nüüd osalevad ka ameerika ajakirjanikud jms.

Eks omamoodi küsimusi tekitab sellise Thüle kandi identiteet, kord põhja-, kord keskeuroopalik; seetõttu näib tekst olevat suunatud eelkõige ameerika lugejale, minusugune kratsib aegajalt kukalt selle rosolje asjus. Aga noh, jutt on see kooruke, mõte on see iva, ehk tegu on muidugi ilukirjandusega. 

“She is one of the most promising graduate students I’ve had in years, with a genuine love of folklore and Eastern European languages - she’s currently working on her Thülian, which I understand is a sort of distant cousin of Latvian or Estonian.” (lk 278)

Theodora Goss - Child-Empress of Mars (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Siin kogumikus on õige mitmeid töötlusi angloameerika klassikalise fantaasiakirjanduse ainetel, seekord siis Burroughsi Marsi raamatute põhjal. Nagu varem Narnia ja Ozi puhul, ei pane see mind just vaimustusest oigama, aga noh, Gossi teksti ei saa vältida.

Nii ma ei oska küll kuidagi kommenteerida selle ja algteksti seoseid, kuid siinne tekst on igati värvikas ja omal moel vaimukaski, kõik see kommete komöödia nö tulnuka kultuuris - ja selle kokkupuude Kangelasega, kes on küll Maalt pärit suvaline tööline ning kelle kangelastee ei kulge päris just selliselt nagu marslased ootavad.

Ei suuda sellest maailmast küll kuidagi vaimustuda (noh, ega originaale lähemalt vaadata), aga Goss suudab pea alati olla stiilne, nii et … loetud see on.

Theodora Goss - To Budapest, with Love (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Tegu on pigem esseeliku palaga autori ja sünnimaa suhetest. Identiteet kui selline - lapsena Ungarist lahkunud, õppis ta inglise keele nii ära, et ungari keel ununes, seda pidi hilisematel eluaastatel taasõppima (ja ikkagi uuesti täielikult omandamata). Eks sellest on hiljem kirjutatud ka “Dora/Dóra” tekstis.

Huvitav põige ka soome-ugri maailma - kui siinses maakolkas on ungari keel suguluses eelkõige ugri keeltega, siis Goss pakub hoopis lihtsamat ja müstilisemat seletust: see on kerges suguluses soome keelega, aga muidu tekkinud justkui eimillestki. Eks muidugi ei oota siines tekstis just suuremat täpsust või siis teistmoodi - ehk ungarlased ei tunnetagi suurt sugulust Siberi ugri keeltega (jällegi, Goss mainib samas kõrgeid põsesarnu, mis pole samas iseloomulik teistele Kesk-Euroopa rahvastele).

Mitmel puhul vihjab autor ungarlaste … teistsugusele olekule. Ja muidugi Budapest ja Doonau ja lõhnad ja maitsed.

Theodora Goss - Lost Girls of Oz (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Seekord on autor andnud panuse Ozi maailma rikastamiseks, tehes seda noore ajakirjaniku läbi, kes uurib, miks noored tüdrukud jäljetult kaovad - ning kuulu järgi viiakse neid Ozi maailma.  Ajakirjanik kuuleb võimalusest, kuidas sinna viiduks saada, ning otsustab kehastuda üheks selliseks neiuks, kes vajab turvapaika. Ja tõepoolest, ühes majas peitub võlur, kes toimetabki ajakirjaniku ja veel viis õnnetut neidu retkele läbi võlumaailma, jõudmaks Ozi.

Ning ees ootab … väärkoheldud ja tüdrukute armee, kes on nüüd leidnud turvalise elupaiga ning keda koolitatakse millegi tarvis. Ajakirjanik tekib nüüd dilemma.

Nagu mitme eelneva loo puhul, on see tekst esitatud ajakirjaniku kirjadena oma õele - ka võlumaalt on võimalik vahendajate kaudu kirju edasi toimetada. Igati põhjalikud kirjad, mis kajastavad noore ajakirjaniku suhtumise muutumist, ja muidugi avavad selle võlumaailma tegemisi. See Ozi lugude maailm on mu jaoks küll üsna tume maa, eks tähtsamad tegelased on muidugi teada, aga ei enamat. Teksti võiks rohkem pidada YA kirjanduseks, aga eks siin ole oma võlu ometi ka.

Theodora Goss - Estella Saves the Village (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Estella on orb (omamoodi “Roheliste viilkatuste Anne”), kes korraga märkab, et ta koduküla ja selle elanikud on kuidagi veidrate plekkidega. Ja kui ta puudutab mõnel asjal olevat plekki, kaoks ta sõrm justkui tühjusse. Mis värk on? Asja teeb hirmutavamaks veel see, et ainult tema üksi on võimeline nägema neid reaalsuse “auke” - ja et need on levinud ühtlasi loodusesse. Kuid saladuse võti paistab olevat just Estella kodus - kus pole ühtki plekki ja kus ta kasuema käitub üha kummalisemalt.

Nagu järelsõnast selgub, siis tegu omamoodi töötlusega viktoriaanlikust kirjandusest - aga nö õnneliku lõpuga. Loos on üheks tegelaseks ka külas elav Sherlock Holmes, kes tegeleb nüüd mesindusega (mis jutust küll midagi sarnast lugesin, see ehk?). Gossi järgi on teksti põhimõte, et “keel kirjutab maailma” (ehk et Estella on küll kellegi fantaasia toode ja et küla päästa, peab Estella omakorda … aga miks mitte fantaseerida enamat?), mis on minu jaoks veidi vastumeelne mõte (kuigi jah, mis see reaalsus siis õieti on jne jne). 

Et siis ühelt poolt jälle Gossi poolt igati stiilselt kirjutatud tekst, samas õieti ei hakanud põhiidee minu jaoks täielikult tööle.

Theodora Goss - Frankenstein's Daughter (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Gossi teistkordne tõlgendus Frankensteini teemal, seekord pole see küll kuidagi seotud ta romaanitriloogiaga.

Üks inglise seikleja tahab hirmsasti leida teed läbi Arktika, et nii avastada kiirem tee Aasiasse ja Ameerikasse (noh, tegu on 18. sajandiga). Ta viimane katse sinna purjetada on lõppenud sama õnnetult nagu eelmised korrad; ning nüüd kirjutab Arhangelski haigemajast oma õele - kui murtud ja õnnetu mees ta on peale seekordset läbi häda eluga pääsemist. Nimelt ta palgatud laeva meeskond jättis ta üksinda merejääle surema … ning järgmiseks ärkas ta ühes majas, hooldajaks pärismaalase välimusega naine, kes aga oskas inglise keelt! Vihjeks on loo pealkiri.

Autor on siin kenasti kasutanud vanamoodsana näivat kirjavormis jutustamist (sest peategelane lihtsalt ei suuda vait olla, sest ta peab endast sedavõrd hästi lugu). Aga selle taustal siis koorub ühtlasi välja nö järellugu Frankensteini loole - mis võinuks juhtuda, kui loodud monstrum olekski Põhja kadunud ja leidnud seal … oma õnne? Kui mälu ei peta, siis päris stiilne järellugu originaal-Frankensteinile.

Theodora Goss - England Under the White Witch (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Lugu, mis inspireeritud Narnia Valge Nõia ja Lumekuninganna poolt - mis juhtuks, kui selline olend tõepoolest tegutseks Noh, tulemuseks on … tumefantaasia.

Gossi kirjeldatud Inglismaad on küll minu jaoks keeruline panna ajaliselt panna - vast on see ligilähedane Esimese maailmasõja järgsele olukorrale, kui Briti impeerium murenemas. Sõda on küll läbi, aga peale inimkaotusi pole enam seda jõudu impeeriumi hoidmiseks. Ja kuskilt põhjast saabub Valge Nõid ja toob endaga kaasa lume ja külma ja verejanulised hundid. Meeste ja aadli poolt allasurutud lihtsad naised ühinevad tema kasvava armeega.

Tulemuseks on külm lumine maa, aga sellest ei piisa Valgele Nõiale - kõik, kogu maailm, peab temale alluma. Nojah, mis sel juhul inimeste tulevik võiks olla, seda ei tea nemadki: kuivõrd toitu ei saa toota miinuskraadidel ning Valge Nõia vallutuste järel jääb maailma järele üha vähem rohelisi alasid. Aastate jooksul on jutud lilledest ja rohelusest muutunud pea muinasjuttudeks, ning üha vähem on inimesi, kel millegi sellisega üldse mingisugune kokkupuude oli.

Ehk siis üsna kõle lugu, jutustatuna läbi ühe naise elukäigu - kui ta laps oli, tuli Valge Nõid Inglismaad üle võtma, seejärel oli naine ta vallutusarmees, ning loo lõpuks üks väsinud veteran, kel veel mingi mälestus rohelusest ja soojemast maailmast. Tee lõpp on surm.

See on ikka päris vinge, kui Goss katsetab teiste lugudega ning pakub neile edasiarendusi või kõverpeegleid. Enamasti pole need jutud küll positiivsusest pakatavad.

Theodora Goss - Dora/Dóra: An Autobiography (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Goss on teatavasti ungari päritolu ameerika autor - lapsena Ameerikasse tulnud ning seal üles kasvanud, aga ikkagi: Ungari. Nii siis ongi autor siin jutus kujutlenud, et mis võinuks olla, kui ta kasvanuks üles sünnimaal.

Ainult et selle loo loogika kohaselt on korraga nii Ameerika Dora kui ka Ungari Dóra ning nad saavad teada teineteise olemasolust ning hakkavad suhtlemagi kirja teel. Kaks paralleelset elu, mis viimaks põimuvad kokku - aga seda omal moel, fantaasiakirjanduse kohta ülimalt normaalsel kombel.

See jutt paistab äratavat enam tähelepanu, kui sellest kogumikust kirjutatakse ning mingil oleks siin tõesti asju, mille üle pead murda - kuid tekst on lahendatud fantaasia, mitte teadusliku fantastika loogika kaudu. Ning kahtlemata on see isiklik tekst (eks sellele viitab autorgi järelsõnas), ikka identiteedi üle küsimine.

Theodora Goss - The Mad Scientist's Daughter (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Omamoodi eellugu Gossi romaanitriloogiale, kus siis tulevased kangelased räägivad oma õnnetuid lugusid ja sellest, kuidas nad oma sõpruskonna moodustasid ja sellistena üheskoos eksisteerivad.

Mingis mõttes on see tõesti visand: kuigi jah, algselt ilmunud ühes temaatilises antoloogias mõnda aega enne esimese romaani ilmumist. Tegevust kui sellist õieti pole, pigem on tagasivaated nende õnnetusse minevikku ning nendevaheliste suhete dünaamika kirjeldamine - kuid see kõik on kontekst hilisema jaoks; iseasi, kui kaugel see triloogia siis õieti oli.

Eks mingil moel ole see ka eraldivõetavana loetav, järellugu kõigile neile kuulsatele romaanidele Frankensteinist Moreauni.

Theodora Goss - Pug (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Goss on kahtlemata üks mu lemmikuid lühiproosa kirjutajate hulgast, aga sellele tekstile ma ei saanud küll õieti pihta. Et siis oma kuulsa suguvõsa viimane võsu on pidevate lähisugulaste abielude põhjustatud vereliini nõtruse tõttu õige hädise tervisega, kuid ema sooviks siiski pärilusliini jätkumist. Tervise tõttu ei saa neiu lossi ja selle pargi piiridest väljuda, küll käivad nende lossi imetlemas erinevad turistid.

Ühel päeval ilmub lossiparki koer, kelle eest hakkab neiu salaja hoolitsema. Mõne aja pärast juhatab see koer nö ukseni, mis viib neiu kuhugi lähiminevikku või lähitulevikku (Inglismaa piires; oh, Napoleon saab siiski Waterloos tappa!) ning nii avastab neiu mõned inimesed, kes samuti saavad ajas ja ruumis liikuda. Nende ühiseks jooneks on, et nad on kõik õnnetud. Aga mis siis see veel, mis see ajaukse kaudu rändamine õieti on?

Lugejana ma ei saa pihta, mida Goss õieti ajab. Nagu ikka, siis keskkonna on ta kenasti välja kirjutanud ja eks see ajastu kahtlemata istub talle. Kuid on see fantaasia- või ulmekirjandus, kah ei oska täpsemalt öelda. Ajas rändamine justkui viitaks ulmele, samas see jääb kõik häguseks, mis võiks tagasi vedada Gossile harjumuspärasema fantaasiakirjanduse valda.

Theodora Goss - Pellargonia: A Letter to the Journal of Imaginary Anthropology (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Kolm keskkoolisõpra otsustavad luua kujutlusliku koha nimega Pellargonia, saades selleks inspiratsiooni ühe sõbra professorist isa raamaturiiulist leiduvast ajakirjast “Journal of Imaginary Anthropology” (mida see isa küll peab parajaks totruseks). Kolmel sõbral on erinevad tugevused, mida siis väljamõtlemisel rakendada; nii hakkavad nad tootma Wikipediasse artikleid ja viimaks koostavad koguni sellele ajakirjale artikli, mille saadavad ära selle professorist isa nimel (kellel pole muidugi asjast aimugi). See kujuteldav Pellargonia on Vahemere regioonis paiknev väikeriik, mis asub nii Hispaania kui Prantsusmaa mõjuväljas.

Üks sõber avastab korraga talle suunatud reklaami, kus pakutakse lennuvõimalust Pellargoniasse; siis avastatakse Youtube’s erinevaid videosid. Kooli ajalooõpetajagi viitab sellele väikeriigile seoses ühe tunnis käsiteldava teemaga. Ja professorist isa kutsutakse korraga sinna konverentsile - riigis on küll rahutu olukord (nagu sõbrad on kokku kirjutanud), kuivõrd põhjapoolsem osa riigist mässab kuningavõimu vastu. Mistõttu kohalejõudnud isa satub niisamuti otse sündmuste keskmesse …

Lugu on esitatud kirjavormis, mille kolm sõpra on koostanud sellele kujuteldava antropoloogia ajakirjale, et saada rahalist toetust isa päästmiseks. Seal on siis esitatud järjekord, kuidas see plaan sündis ja ellu viidi ning kuidas siis … reaalsus väändus vastavaks. Tekstis on mitmeid tekstisiseseid kommentaare sõpradelt endilt, mis on noh, eakohased või nii.

Juttu võiks pidada otseseks järjeks “Cimmeria” tekstile, mitmel puhul viidatakse tollele üliõpilaste eksperimendile: kohustuslik koolitöö vs entusiastide loome. Ja noh, Goss on teadagi hea autor.

Theodora Goss - The Collected Enchantments (2023)

 

Ausalt öeldes lugesin seda kogumikku vildakalt - kuna vast pooled jutud olid varem loetud ning neid ei hakanud üle kordama. Kuid lisaks on ligi kolmandik raamatust täidetud luulega - ent seda saab õieti kogeda vaid emakeeles, seega jätsin need vahele (kuigi pealkirjade järgi paistavad need igati olevat proosatekstide laienduseks).

Ent jah, korrektne oleks tõesti ülelugeda varasemaid kogemusi, et tekste paremini konteksti panna - näiteks Emily Gray lood (omal ajal polnud aimugi, et “The Other Thea” on osa millestki) või muidugi Sylvania maailm (ses suhtes tasub lugeda Gary K. Wolfe’i Locuses ilmunud arvustust, kus lühidalt mitmeid ühendusi kokku võetud).

Kahtlemata on Goss üks mu lemmikautoreid kaasaegses ulmejutukirjanduses (mänguline ja provokatiivne fantaasia!), millest lähtuvalt on siis 24 proosatekstil ebanormaalselt kõrged hinded (midagi sellist võiks ehk vaid juhtuda siis, kui saaks kätte mõne K. J. Parkeri hirmkalli jutukogumiku) - koguni 5.9 (ei kujuta ette küll, millal sellise rekordi võiks ületada). Seda üllatavam on tõdeda, et siit valikkogust on välja jäänud mitmed head ja normaalsed tekstid (“Cimmeria” 7/10, “Beautiful Boys” 7/10, “Come See the Living Dryad” 6/10, “A Statement in the Case” 5/10, “A Letter to Merlin” 6/10) - kas küsimus siis raamatu mahust või ikkagi autori enda valikutest (jajah, tegemist valikkoguga või nii): et siis kui keegi peaks selle valikkogu kaudu Gossi loomet avastama, siis pea sama häid tekste on veel (ja muidugi romaanitriloogia, millest küll vaid seni avaosa lugenud).

The Rose in Twelve Petals 7/10

The Rapid Advance of Sorrow 5/10

Miss Emily Gray 6/10

The Wings of Meister Wilhelm 5/10

In Autumn 5/10

Princess Lucinda and the Hound of the Moon 7/10

Lily, With Clouds 5/10

Singing of Mount Abora 6/10

In the Forest of Forgetting 7/10

Sleeping With Bears 5/10

Professor Berkowitz Stands on the Threshold 5/10

Blanchefleur 8/10

Fair Ladies 6/10

Christopher Raven 5/10

Reynalda 5/10

Lessons with Miss Gray 5/10

Pip and the Fairies 6/10

Snow, Blood, Fur 7/10

Conversations with the Sea Witch 6/10

The Other Thea 5/10

Red as Blood and White as Bone 6/10

A Country Called Winter 7/10

How to Become a Witch-Queen 6/10

Saint Orsola and the Poet 6/10

Theodora Goss - Saint Orsola and the Poet (The Collected Enchantments, 2023)

 

Tagasi Sylvanias ja peategelase kaudu kergelt seotud looga “Red as Blood and White as Bone” - kuivõrd seal mainitakse Antol Odoni esiisa Amadeo Odoni (kes tegelikult samuti Antol).

Igal juhul, lugu siis sellest, kuidas sai esimesest Antol Odonist kuulus poeet Amadeo Odon: noormees otsustas peale kohaliku revolutsiooni sündmustes osalemist mõneks nädalaks varjuda Wolfbadi metsades, et seal ringi rännata (jajah, seesama mets, kus elavad need mustad hundid); seal eksib ta aga esimesel päeval ära - hoolimata kaartidest ja kompassist. Viimaks leiab ta ühe metsahüti, kus vanem naine nõustub talle öömaja ja sööki pakkuma - tasuks selle eest, kui noormees järgmisel hommikul lõhuks talle küttepuid.

Peale sööki jutustab naine loo kohalikust lossist ja kunagisest kurjast valitsejast, kelle imeilus tütar sattus ühel üksildasel jõuluõhtul üht väikest poissi aidata püüdes metsarahva jõulupeole … mis muutis neiu elu. Hommikul ärgates Antol seda naist ei näe, lõhub puid nagu lubatud ning läheb edasi, kuni kohtub omakorda kauni neiuga, kes viib eksinud mehe oma külaõpetajast isa juurde: keegi neist ei tea midagi hütist ega vanast naisest, kes seal kõrgemal metsades peaks elama. Nad jäävad omakorda rääkima jne jne; ühesõnaga, mees jääbki sinna ning hakkab kohalikus koolis külalapsi õpetama. See kohtumine vana naise ja tema jutustatud looga jätab sedavõrd kustumatu mulje, et ta püüab neid värsiridadesse valada.

Eks kerge kiusatus oleks Antal/Amadeo Odoni kõrvutada Sandor Petöfiga - kuivõrd ikkagi revolutsioon ja 1846. aasta ja luuletaja, aga samas elulooliselt pole just palju paralleele. Omaette rõhk ole sellel, kuidas jutte räägitakse ja mil moel need kohanevad oludega - kui vana naise versioon oli ikka parajalt paganlik, siis rahvajutte koguva kooliõpetaja ja kohalike variandid on segu kristliku mütoloogiaga (talvisest pööripäevast jõuatakse hoopis jeesuslapsukese sünni juurde ja mis iganes). Et noh, omamoodi kommentaar arhetüüpide kohandumisest - ja vajadust vanu jutte alles hoida ja mäletada (jajah, muidu võetaksegi näiteks Kreutzwaldi  “Kalevipoega” puha rahvapärimuse pähe).

Theodora Goss - A Country Called Winter (The Collected Enchantments, 2023)

 

Vera ema tuli koos lapsega Ameerikasse, kui see oli just kooliminekueas. Nad tulid maalt, mille nimeks võiks olla Talvemaa - kuskilt Skandinaaviast veel põhja poole; seal on enamvähem igavene talv, väikeste suviste sulamistega. Ema tahtis igaveseks kodumaa jätta, saada ameeriklaseks. Vahel ta jutustas lapsele Talvemaa muinasjutte, aga muus osas ei tahtnud midagi sellest rääkida - vaid üks lapsehoidjast kaasemigrant rääkis Verale Talvemaast.

Aastate möödudes on Verast saanud kirjandust õppiv Bostoni tudeng. Korraga tutvub ta taanlasest vahetustudengi Kayga, kellega suhe justkui klappis … kuni üht loengut tuli andma särtsakas Gerda, kelle lummusesse langes Kay ning Vera jäeti enne ühiselt koosveedetavat jõulupuhkust maha.

Talv tuli ja jäigi, veel juuniski oli külmakraade. Ühtlasi selgub Kayle, et Gerda on ikkagi püstihull ja tahab taastada suhet Veraga. Segaduses neiu kõnnib ema koju, kus omakorda selgub, et ta on Talvemaa pärija … sest ta isa oli seal omal ajal kukutatud kuningas. Veral on … probleeme.

Ühesõnaga, väga vinge töötlus “Lumekuninganna” ainetel. Algab see kui üks mõnigi kord Gossi poolt kasutatav emigratsiooniteemaga, et siis ikkagi pöörduda toredaks muinasjututöötluseks - ja seda on päris põnev näha, kuidas autor selle ära lahendab. Nagu ikka, elegantselt ja vaimukalt.

Theodora Goss - Conversations with the Sea Witch (The Collected Enchantments, 2023)

Lugu Melusinest, kes oli merekuninga tütar ja kes armus tormi käest päästetud printsi. Merekuninga tütar pöördus merenõia poole, et see aitaks tal inimeseks saada ja nii võimaluse oma armastatuga koos olla. Merenõid aitaski tal saba asemel jalad saada - vahetuskaubaks merekuninga tütre imeilusa hääl (tütar ei saanud seda maa peal niiehknaa kasutada). Tütar sai jalad (mis küll ei kandnud teda), sai printsi, sai armastuse, nimeks anti Melusine.

Nüüd on Melusine lesk-kuninganna, teda kantakse iga päev mere äärde, kus ta saab omaette teda külastava merenõiaga suhelda. Melusinel on nüüd inimese eluiga, mis on palju lühem kui mereolenditel - aga kas ta kahetseb seda? Ja merenõid, kel oli vaja merekuninga tütre häält, kas tema kahetseb, et ei saanud oma armastatut, ent sai võimsaimaks nõiaks?

Ilus, melanhoolne lugu. Muidugi, et midagi saada, tuleb midagi anda; lihtsalt, kas see kaup on oma hinda väärt. Aga eks ole, armastus või nii.

Theodora Goss - Snow, Blood, Fur (The Collected Enchantments, 2023)

 

Sugestiivne lühipala Punamütsikesest enne ja pärast; mis kõik võinuks juhtuda hundi ja jahimehega (ei midagi roosilist ega lastele kohast). Niisamuti arutlus muinasjutu aegruumist, see “igikestev siin ja praegu” maailm.

Nii napi kirjelduse peale on muidugi veider loole tervelt 7 punkti anda, aga eks ole kasvõi mitmeidki häid muusikapalasid, mis kestavadki vaid minuti või nii ning selle ajaga suudavad pakkuda mingist oma vaatepunktist hoopis midagi uut (muidugi, eks kahtlemata on oluline neid palasid ümbritsev kontekst: igal juhul, näiteks Animal Collective “Sweet Road”, Vincent Gallo “Sixteen Seconds Happy”, Taavi Tulev “Üks ilusamaid”).

Nojah, midagi kolksus minus kokku ja tekitas emotsiooni. Tekst loetav Daily Science Fiction lehelt.

Theodora Goss - Pip and the Fairies (The Collected Enchantments, 2023)

 

Lugu Philippast, kes rändab tagasi otsima lapsepõlve juuri. Ta ema oli lastekirjanik ning kirjutas raamatuid tüdrukust nimega Pip, kes sattus haldjamaale seiklema. Peale ema lahkumist ja tema raamatute unustusehõlma vajumist andis Philippa intervjuu, mille järel inimesed idenfitseerisid teda selle Pipiga.

Ja nii siis Philippa meenutab, millistes oludes ema neid lugusid kirjutas ja kuidas nende vaene elu neis raamatutes omamoodi kajastus. Või millised nende traumad kandusid üle tegelastele. Või millised unistused jäidki haldjamaale ning jäid elus teostamata.

Eks see omamoodi lapsepõlvetraumakirjandus ole - millised valikud ja millise hinnaga. Ja noh, kas täiskasvanud Philippa teeb raha nimel just kõige õigemaid otsuseid. Omamoodi kurb lugu.

Theodora Goss - Lessons with Miss Gray (The Collected Enchantments, 2023)

 

Järjelugu loole “Miss Emily Gray” - siingi pole peategelaseks Gray ise, vaid grupp tütarlapsi, kes ühel suvel otsustavad ajalehekuulutuse peale minna nõiaks õppima. Sarnaselt eelnevale Gray loole, pidin sedagi teksti lugema kaks korda, et õieti pihta saada, mis seal täpsemalt juhtub - ja kes seal õieti jutustab, kust tuleb see meie-vaatepunkt.

Paistab, et Gossile meeldib selline 19. sajandi lõpp olustik, milles tegutsevad noored neiud (näiteks ta romaanitriloogia paigutub sellesse ajajärku). Igatahes selles loos on ta kokku pannud viis tüdrukut - kolm neist keskklassist või kõrgemalt, üks “poor white trash” ja üks orjade järeltulija, kel pole veel õigusi valgete ühiskonna hüvedele (näiteks siis raamatukogu kasutamine). Ja siis on Emily Gray, kes pakub neile oma ülesannetega hoopis uusi vaatenurkasid enese leidmiseks. Lugu pole samas mingi liikumine parema ja helgema tuleviku suunas, kuivõrd tekstis aset leidev tragöödia lööb mõnedki eluplaanid sassi (mis muidugi annaks võimaluse jätkata Emily Gray tegemistega). Sarnaselt kogumiku mitmele teisele loole, on siingi vaatepunkt nii minevikus (kuidas need neiud Gray juures õppima asusid) kui ka olevikus (kui nüüd kaks täiskasvanud naist kokku saavad ja kogemusi jagavad - kuidas need nõiaõpingud nende senist elu õieti mõjutasid).

Võibolla minu jaoks on see tekst keeratud kuidagi liialt keeruliseks jutustamiseks, või liialt ambitsioonikalt kokku segatud; see juhtum oleks tõesti pigem pikemat vormi väärt kui niisugune lühijutt. Näis, kas siin raamatus on veel kohtumist Emily Grayga.