Ikka oleks huvitav teada, mida autorid arvavad sellest, mida nende raamatu kohta kirjutatakse. Sai küsitud Pärnitsalt, kas jäänud mõni okas hinge seoses kirjutistega “Hundikutsikaeetika” kohta. Alljärgnevalt tema vastus:
kõigepealt võin seda öelda, et kirjutamise keskel, kui oli endale lõpuks selgeks saanud raamatu üldine toon, aimasin ma juba reaktsioone ette. mu esimene raamat "näiv on jääv" tutvustas mind juba lugejatele, kellele see raamat meeldis tahtsid HKE-d kah lugeda... üldiselt oodati NOJ part II'te. stiil on neil raamatutel erinev, seega olen kuulnud esimese teose lugejatelt, et "kogu aeg oodati millal imelikuks läheb aga ei läinudki". kes aga NOJ poolt rikutud polnud, võtsid HKE'd eraldiseisva teosena (ei seostanud seda mingite varajaste groteski v lühikatega). üldiselt öeldi, et väga masendavalt mõjus. mitte halvas mõttes, aga et liiga hevi, nagu tume liustik libises aeglaselt peale. seda tajusin ise ka ja lisasin depressiivsust juurde, nagu kunstiteosele. kaanelogo sai ka just selle mõttega ühelt tuntuimalt black metal plaadikaanekujundajalt tellitud. depressiivsuse vastu kommentaariks see, et püüdsin asju otsekoheselt kirjutada, ebavajalikud ilustavad väljendid välja jätta ja kohe asja juurde asuda... sitta nimetada sitaks jne. tauniti roppuste kasutamist, kuid kui keegi on tänapäeval koolis käinud siis teab, et nii enamvähem koridorides räägitaksegi. realism. et narratiivi mitte raudses haardes/rööbastel hoida, lasin sisse vaba mõttelendu, mida peategelane võinuks mõtelda. rütmivaheldusi toppisin sisse, vaatepunkt hüppas lugejasse ja siis peategelase sisse... natuke ajukeppi, nagu üks reaalne mõtteprotsess ongi. et poleks lugeja rööpaid pidi punktist A punkti B tirimine.
sirbi arvustus oli mo jaoks mõttetu, autor kirjutas pool teksti iba/vahtu, teine pool mis mu raamatut puudutas, oli mööda. enda kohta käivate arvustuste kohta arvamuse avaldamine pole vist stiilne, aga suva. igatahes mainitakse alguses, et noorus on "piinlik aeg", mis juhatabki sisse arvustaja isiklike probleemide kuhja. tema jaoks oli siis piinlik, mu arust on noorus ikkagi vajalik periood inimese arengus. tundus, nagu arvustaja sündis "vanana" ja elukogenuna, et noorus on mingi naeruväärne periood ja ei lähe arvesse. igasugused tsitaadid arvustuses olid sisutäiteks, kuna endal tal originaalseid mõtteid polnud. muidugi on meelitav, kui sind võrreldakse adolf hitleriga. eneseimetluse kontsept oli ka kummaline, mina nägin tegelast kui eneseteadlikku inimest kes ei "häbene" oma kogenematust maailmaga suhestudes. arvustaja tundis ilmselt end siis alaväärsena ja valis arvustamisel positsiooniks "vanema inimese" kujutise, tal on vb tegu mancrushiga turovskisse. arvustusest jäi tunne, nagu peaks ta raamatuga duelli ja püüaks end teose emotsionaalse laengu eest intellektuaalse analüüsiga kaitsta, kuna asi käib talle üle jõu. eriti pani pead vangutama arvustuse lõpus ära toodud lõik: "
P.S. HKE peaprobleeme on kirjanduslikult käsitletud küll, kusjuures seda on teinud ka „vanad klassikud” ja väga hästi." Sealt ka loogiline tuletis, et kui probleem on minevikus hästi käsitletud, võinuks ta kasutada siis mõnda tolleaegset arvustust ja jätta enda pahn tootmata. kokkuvõtteks tundus, et see arvustus oli rohkem "ohuromaani" lahjendamine ja talle kogunenud pinge maandamine, mu jaoks ei olnud seal midagi peale arvustaja enda allasurutud nooruseaja mälestuste produkti.
mingid sass henno kirjutiste laadis lugejasõbralikuks pakendatud stoori see pole, vb seepärast pole mingit sügavamat analüüsi selle kohta olnud.
et millest mul on jäänud mulje, et sooviksin lugeda, aga pole veel lugenud?ma ütlesin ka seda, et tänapäeval loevad inimesed raamatuid vastavalt oma maitse-eelistustele. ma ei soovita kunagi raamatuid, ma soovitan konkreetseid raamatuid konkreetsele inimesele.
