Mark Lawrence - Select Mode (Road Brothers, 2020)

 

Lugu siis Jorgi minevikust, kus ta satub koos oma mustanahalise (tulevase) sõbraga ühe vennaskonna kätte vangi, mis valib oma uusi liikmeid, kasutades selleks … ilmatuvana kaasaegset turvaväravat. Mis tegelikult annab vaid veateateid: see annab põhjuse selle läbijaid hukata (tekib küll küsimus, kuidas selle religioosse turvaväravavennaskonna liikmeks üldse pääseb).

Jorg … leiab võimaluse, kuidas hukkamisest pääseda, sest mingil moel miski põhjustab aja aeglustamist ja tema suudab seda talitseda. Peale vangistajate tõurastamist jääb ikka sisse see turvavärava edastatud ebaõnnestumisetunne, mis närib nii mustanahalist kui Jorgi, justkui pidev meeldetuletus nende elu vääritust elamisest.

Lühipala, mis ei anna midagi suurt juurde, ehk vaid seda meeleolu, mille järgi janunevad Lawrence’i austajad.

Mark Lawrence - The Weight of Command (Road Brothers, 2020)

 

Järjekordne teevennas peab tunnistama Jorgi läbinägelikkust, seekord siis oma nahka tapalavale viies. Mis - nagu viimasel hetkel selgub - oligi osa Jorgi Suurest Plaanist, kuidas alistada terve linn koos selle kaitsjatega ning nii end saaki täis pugida. 

Üsna lihtsakoeline tekst, aga päris kaasakiskuvalt kirjutatud - kuidas Burlow nimeline vennas leiab end mahajäetuna, kuidas ta kohalike kaitsjate poolt vangistatakse ja siis viimasel hetkel … langeb Jorgi haamer tema vangistajate kaela. Tekst ei anna otseselt midagi uut Jorgi kuvandisse, no kui, siis lihtsalt illustreerib ta minevikku.

Mark Lawrence - The Nature of the Beast (Road Brothers, 2020)

 

Tekst, mis paigutub romaani eelsesse aega ja nagu autori märkusest selgub, siis siin vallapäästetud needus leiab oma lahenduse alles triloogia lõpus. Ehk siis Jorgi lindpriid hävitavad järjekordset küla ning Rike leiab end nõia majast, kus nõid püüab teda kavalusega endale allutada, viimaks koguni ravides Rike’i haava, saades selle eest vastutasuks kuldmündi. Ent nagu nõid avastab, siis Rike polegi nii rumal röövel … ja temale lööva needuse määramine nii lihtne. Kuid kättemaks olgu siiski kättemaks.

Rike, kes on arvatavasti Jorgi üks ebameeldivamaid kaaslasi, on samas muidugi üsnagi tüüpiline esindaja kaasaegse sünkmorni tegelasgaleriis - inimene, kes ongi läbinisti paheline ning kellele on moraalselt raske pöialt hoida. Ses suhtes Lawrence ei pingutagi, et talle miskit positiivset tausta luua, ongi selline pahelisuse kehastus.

Mark Lawrence - Bad Seed (Road Brothers, 2020)

 

Lugu sellest, kuidas lapsepõlv kujundab elu - ehk kuidas 8-aastane poiss tapab enesekaitseks kiviga enda ründaja ning sellest jääb potentsiaalne trauma ja kogukonna hukkamõist (kuigi see on kõigile arusaadav, et tegu oli enesekaitsega). Lapsest kasvab mees, kes ei leia ühiskonnas endale kohta isegi perekonda luues ning viimaks laseb ta endas pulbitseva vägivaldsuse valla … ning seejärel võetakse ta Jorgi lindpriide vennaskonna liikmeks.

Ehk siis tapamasinaks kujunemise lugu, kus pole erilisi illusioone andeksandmisest või lunastusest vms. Viimaks keerabki tekst õige veriseks, kui nö kangelane astub talupojatarkust kasutades vastu oma perekonna (jajah, paralleel ka Makini kujunemisloole) hävitanud sõjasalgale ning peale tapatalgut peategelasel suurt emotsiooni ei tekigi. Kui nii võtta, siis õige haige inimene.

Mark Lawrence - Sleeping Beauty (Road Brothers, 2020)

 

Lugu paigutub hilisemasse aega kui “The Prince of Thorns” ning jutustab Jorgi järjekordsest kokkupuutest Vanaaja imedega, nimelt satub ta rännates vangi ühte eksperimentaallaborisse ning oma elu päästmiseks peab ta kõigepealt ohtu seadma inimkonna tuleviku, ähvardades purustada miskit eluohtlikku viirust sisaldava viaali - aga kui ta purustaks selle laboris, hakkaks seal tööle enesehävitusmehhanism, mis põletaks punkri sisemuse elutuks, selle käigus muuhulgas hävitades seal pesitsevad tehisintellektid.

Muidugi, Jorg purustabki selle viaali - nagu esimeses romaanis näha, siis on tal kogemust … selliste vanaaja imede käsitsemisega.

Seda teksti oleks fantasyks vähe vale nimetada, tegemist päris puhta teadusliku fantastika looga. Muidugi, kuivõrd mul pole aimu triloogia (ja järgmise triloogia, nagu vihjab autor järelsõnas) arengutest, siis jääb selle teksti mõistmine vähe kaugeks. Eks pealkirjast lähtuvalt on siin võimalik ka paari muinasjuttu tunnetada.

Mark Lawrence - A Rescue (Road Brothers, 2020)

 

Lugu siis sellest, kuidas sai alguse Makini ja prints Jorgi eriline side, seda siis Makini vaatepunktist. Ja miks Jorgi isa kasvatab pojast just sellist … inimest: sest temast on vaja teha valitseja, kel pole ühtegi sõpra ja kes saab vaid endale loota (jajah, tipus on kõle jne).

Kuid asi hakkab peale muidugi Jorgi minevikust - kuidas ta kaotas naise ja tütre ning miks nende eest kättemaks ei teinud enesetunnet kuidagi paremaks, ning kuidas ta siis kuninga kaardiväkke jõudis - ja seal ühe teatud juhtumiga Jorgiga (nädal peale seda, kui Jorgi ema ja vend tõurastati) karjääri tegi, mille tulemuseks on siis hiljem pea pimesi Jorgi järgimine. Mitte et Jorg selle põhjusi hiljemgi mõistaks (kui ma nüüd õieti mäletan).

Tekst pole teab mis ilukirjanduslik pärl, küll aga annab olulist tausta “Prince of Thorns” romaanile (kas ka triloogia järgmistele osadele, ei oska öelda, kuivõrd olen vaid esimest romaani lugenud). Algselt ilmunud ühes heategevuslikus antoloogias David Gemmelli mälestuse tarvis (kelle loome olevat siis Lawrence’t ennast mõjutanud).

Mark Lawrence - Prince of Thorns (2012)

 

Aastaid tagasi olen seda romaani lugenud ja siis see erilist muljet ei avaldanud (kuigi praegu ma ei mõista, miks nimetasin seda osaliselt disainvägivallaks - eks see siis näitab, et sünkmorni lugemuse kasvades ei pane teatud asjad enam kulme kergitama). Igal juhul, koju on kogunenud mitmeid Lawrence’i triloogiate alguseid ning peale Eriksoni “Memories of Ice” läbimist vajas aju puhkamiseks midagi lihtsamat.

Tegelikult seda raamatut ei saagi puhtalt sünkmorniks nimetada, kuivõrd tegu on omamoodi tulevikumaailmaga, mis on 1111 aastat tagasi üle elanud mingisuguse kataklüsmi, misjärel inimkond on mandunud enamvähem keskaja oludesse (või siis vastupidi, tõusnud keskaja oludesse?). On mitmesuguseid märke nö eelajaloost, aga peale ilmselgete võimaluste kasutamise (teed on sõitmiseks ja allesjäänud ehitised elamiseks kasutatavad) ei osata nendega midagi peale hakata (jajah, peategelane Jorg küll hävitab ühe mäe - koos linna ja kõigi selle elanikega - aga kuidas ta sellega hakkama sai, jääb ehk hämaraks nii talle kui lugejatelegi). Aga! Säilinud on mitmed tekstid, mida omal ajal näiteks keskaja mungad ümber kirjutasid - et siis antiikõpetlaste (Platon, Eukleides jne) reaal- ja humanitaarteadmiste põhialused, mida siis uuskeskaja tingimustes õpetatuma rahva hulgas samuti kasutatakse. Nii et … science fantasy? Muidugi, fantasy (ja grimdarki) poole kallutab kaalukaussi kõik need nõiad ja muu üleloomulik, mis selles maailmas õilmitseb - või on sellelgi teaduslik põhjendus?

Et jah, omal moel oleks huvitav teada saada, mis kataklüsm toimus ja miks mõndagi hävines ja samas palju alles jäi. Aga sellele ma siit raamatust vastuseid ei leidnud.

Romaani A ja O on peategelane Jorg, nüüdseks 14-aastane prints Jorg , kel on probleeme vanade ja uute lähisugulastega - seda siis alates lapsepõlvetraumast, kui ta oli tunnistajaks oma ema ja venna jõhkrale tapmisele, millelel järgnesid realpolitiku lahendused: Jorg aga tahab kättemaksu. Kümneaastaselt kodunt põgenenud prints satub lindpriide bandesse, mille juhtimise ta üle võtab ning bandest saab õige ohtlik röövlijõuk, mis võib terveid külasid maa pealt pühkida. Eksiilis printsi massimõrvad ja muud vägiteod takistavad ehk lugejat Jorgi keerulistele siseprobleemidele kaasaelamist, ta küll otsib kallimate tapmise eest kättemaksu teostamiseks (osaliselt peab ta juhtunus süüdlaseks isagi), aga tee kättemaksuni ei kulge just … sihipäraselt. Kuid nagu selgub, on ta erinevate kuri- ja vägitegude õhutamise taga oma loogika - nagu ka kõigi nende riigikeste kemplemistel.

Tegevus tundub toimuvat endises Euroopas (vähemalt raamatus esitatud kaardi järgi võiks nii arvata - mandri moondumine on siis kas põhjustatud kartograafia hetkeseisust või siis varasema kataklüsmi põhjustel?), mis jagatud erinevate võimukeskuste vahel - umbes nagu vasallriigid, mis omavahel kaklevad. Jorgil on pikem plaan see lõputu sõdimine (omamoodi saja-aastane sõda) lõpetada - ja ise muidugi võimule saada. Aga jah, selleks tuleb eksiilist naasta isa õukonda, kus ootab ees võõrasema, kes kasvatab kõhus uut troonipärijat - no formaalselt tuleks küll eelnevalt vanemast pojast ehk Jorgist vabaneda. Nii saadab isa õukonda naasnud poja “ei-tea-kuhu-ei-tea-kuidas” tegema ehk siis naaberriiki vallutama. Ja kui Jorg soovitu täide viib, saab ta muuhulgas teada, miks küll nii Jorg ise kui ka riigikesed nii arutult käituvad. Mistõttu on ta naasmisel isa õukonda uus üllatus, mille abil vanemat troonipärijat kõrvaldada.

Abercrombie või McDonaldi mõnede tegelaste teatavast eetikast on Jorgi puhul pea võimatu rääkida - eks kogu ühiskond ongi selline … ebatavaline. Ent kui Fletcher lahendas selle ebatavalisuse hullumeelsuse abil, siis Lawrence’i ühiskond ongi äärmuslikult enesekeskne egoistide kamp (no eks on ka kõrvaltegelasi, kes peavad end arvelt panustama teiste heaks). Eks mõnevõrra on see võimulolijate makjavellilikus põhjendatud saladusega, mille jälile Jorg satub ning mille võimuses temagi on (võib muidugi mõelda, et kas see saladus on kuidagi seotud 1111 aastat tagasi juhtunuga, aga selles raamatus see veel ei selgu).

Niiet jah, vägagi ebasümpaatne maailm, mille puhul tuleks selle põhjuste üle juurelda - ehk siis triloogia järgmised osad heidavad neile põhjustele mõningast valgust. Igal juhul, parem kogemus kui esmakordsel lugemisel.

ulmekirjanduse baas

Mark Lawrence – Prince of Thorns (2012)

Võrdlemisi hingetu fantasy, mis püsib kahel vaalal – kättemaksu- ja võimuihal. Ja nii on tekst üle kuhjatud karmi disainvägivallaga, mille keskmes on loo 14-aastane kangelane Jorg, kes tahab kätte maksta oma kuningliku ema ja venna tapmise eest naaberkuninga poolt (ainult et Jorgi isa juba leidis selle kuningaga lepituse – valurahaks mõrvade eest ühe maa-ala kasutamise ja veidi kuninglikku nänni) ning niisamuti saada Impeeriumi valitsejaks, kes siis heidaks enda alla kümneid ja kümneid rivaalitsevaid kuningriike.

Eks Jorgi püüdlustele võiks kaasa elada, kui ta vaid poleks puberteedist psühhopaat. Jorg on üpris hea (või kurb) näide sellest, kuidas noore inimese ebaküpsus olukorrad hullemaks keeravad – või on süüdi pehmokultuur, et vahel nagu ootaks mingeid läbirääkimisi või nii, seeasemel et kael läbi raiuda. (Okei, Jorgi kujunemist ja eduteed selle kõrilõikajate kamba eesotsas võis tõsiselt mõjutada üks jõud, mis aga jäägu siin saladuskatte alla.) Autor püüab vägivalda välja pigistada justkui igast viimasest kivistki, või ta eesmärk ongi peategelast võimalikult ühekülgse või psühhopaadina näidata? Eks muud tegelased on ühtmoodi nurjatud bad assid, neis pole mingit psühholoogilise sügavuse virvendust. Nagu sellest veel vähe oleks – kõik, mis see mentaalsete probleemidega noormees ette võtab, see ka õnnestub. Võidab surnuid, hävitab kuningaid. Või peaks tegelasele sügavust andma see ema ja venna kaotusvalu segatuna isaarmastuse puudumisega? Või siis See värk põhjustaski peategelase infantiilse ja psühhopaatilise suhte ümbritsevaga?

Romaan ise on ehk tulevikumaailmast, mis moodustunud peale apokalüptilist katastroofi (1111 aastat tagasi?) mingiks keskajalaadsete riigikeste võitlevaks mülkaks. On ammud ja mõõgad ning säilinud raamatute näol mälestus olnust, niisamuti radioaktiivsete jäätmete lekkimine ja sellest põhjustatud muteerumised. Natuke arusaamatuks jäi, kes siis veel need supermängijad on ja mispidi need vana maailmaga seotud olla võivad.

Ei oskagi öelda, kas Lawrence'i triloogia järgmist raamatut loeksin, kuidagi liialt hingetu värk. “Jee, olen Jorg, jee, võimu nimel on kõik lubatud.” Võrdlemisi üheülbaline, nagu.

“We learned about death in the kitchens too. We watched the cook turn live chickens to dead meat with a twist of his hands. We watched Ethel the Bread pluck the fat hens, leaving them naked in death, ready for gutting. You soon learn there's no elegance or dignity in death if you spend time in the castle kitchens. You learn how ugly it is, and how good it tastes.” (lk 121)

ulmekirjanduse baas