Kate Atkinson: Elu elu järel

 Need kaks raamatut on tervik. Pooleksjagamine on meelevaldne ja ei tee teosele teenet, aga kui ta eesti keeles juba selline on, no on.
Soovitan lugeda koos.

Phmt on see samalaadne raamat kui "Harry Augusti esimesed viisteist elu" ehk kogu aeg alustatakse samast punktist ja kui elamises siis asjad viltu lähevad, korrigeeritakse neid, "vigade parandus" on võimalik, sest uus elu algab samas kohas jälle.
Ent kui Harry August mäletas kõike üsna selgelt, mäletab Ursula vaid häguselt ja tundetasandil "miski läheb viltu kohe, reageerin!"
Ta ei ole lapsena mittelaps, ta on lihtsalt imelik laps. Ja vahel (no tema ise ei saanud eriti korrigeerida seda, et tema sündimise ajal polnud esimesel korral arsti käepärast ja kahekorra ümber kõri olnud nabanöör tapab ta) ei muuda ta ise midagi, lihtsalt asjaolud saavad teistsuguseks, sest nende selliseks kujunemine oligi juhuse asi.

Ka Ursula on inglane (nagu Harry Augustki) ning nad sünnivad vaid 9-aastase vahega, ent ometi on need raamatud täiesti erinevad. Täiesti. Mina eelistan Atkinsoni varianti (sest minu meelest on ta pagana hea kirjanik), ent ega Claire North - Catherine Webb (pseudonüüm, noh) ka kuidagi kehvake ole. Atkinson on kammerlikum, suur pilt, mis Ursula loos ilmneb, ilmneb ikkagi läbi eraeluliste detailide, inimlikul tasandil, mitte "muudame maailma!" tahtlikus mõttes.  Ja need inimliku tasandi episoodid on nii elusad, nii ehedad! Elan korraga üleni kaasa - ja samas, kuna ma lugejana tean, et saab uuesti alustada, ei ole mu kaasatunne mitte masendus, vaid uudishimu ja lootus.

Ma ei taha siin arvustuses reeta, mis juhtub kõigis Ursula eludes ega juhtumiste seost esimese raamatu alguseks olnud lõiguga. Aga et puudutatakse üht ajarännu "mis sa teeksid, kui saaksid ajas rännata" klišeed ja nii hästi, nii loogiliselt ja mõistlikult, mainin küll ära. Sest see oli niivõrd tore. Üleni nauditav.
Põnevus püsis ja püsis üleval ning Ursula muudkui elas - elu elu järel.

Ja kõige lõpus, päris kõige lõpus anti vihje, et VÕIBOLLA on see sama elu elamine teise järel pärilik.
Aga kuidas see ring katki lõigata ning päriselt olemast lakata, ei öelda. Äkki elas Ursula ikka edasi ja edasi ja edasi ja elab omal moel praegugi sama elu ikkkkka edasi?

Räägime raamatutest
Järje hoidja
Viimsi raamatukogu

Claire North - Hurrem and the Djinn (The Djinn Falls in Love, 2017)

Nagu Shamsie puhul, nii on ka see Northi lugu õige traditsioonilise tegumoega, aga samas võrdõiguslikkuse maitselisandiga.

Vägeva sultani õukonnas on salajased ja avalikud ametikohad. Üks salajastest on džinnide käsutaja, kelle poole pöördub üks õukonna intrigant, kes on nimelt veendunud, et sultani lemmiknaine Hurrem on nõid ja džinni abil on ta sultani ära teinud - selliseks, et kogu võim näib olevat hoopis Hurremi ohjata. Noh, salamaagidel on siis ülesanne uurida, millise džinni abil Hurrem oma võimu sultani üle hoiab. Maagide katsed üha vägevamate džinnidega luhtuvad, kuna tundub, et Hurremi käsutuses on veelgi vägevam džinn. Lõpuks kutsuvad maagid esile kõige karmima džinni… ning olukord läheb käest ära. Siis aga ilmub Hurrem.

Jutt võiks meeldida neile, kes vaatavad mingilt eesti telekanalilt türgi seriaali sultani õukonna tegemistest (või sai see otsa?) - ja nii avastada, et naine võib ka muul moel tugev olla kui haaremimeetoditega. Ei saa öelda, et see mõneti feministlik lugu oleks just üllatava lõpplahendusega, aga miks mitte, vahel peab lihtsatest asjadest lihtsalt rääkima.

Claire North: Harry Augusti esimesed viisteist elu

Raamat ajaränduritest selle sõna täiesti ebatavalises mõttes: mitte suvaliselt mööda aega rändavatest inimestest, vaid sellistest, kes peale iga elu sünnivad uuesti samas kehas, samas kohas, kõike juba kogetut mäletades.
Peategelane on (ka) selline ning tema eludest - nagu pealkirigi ütleb - teos ongi.

Raamatu umbes esimene kolmandik kulub selle kirjeldamisele, kuidas niiviisi üha ühte elu elada suudetakse, ja lugeja täiesti tolle ideega sina peale viimiseks. Seda tehakse hästi, autor on ise uurinud ajalooperioode, millest jutt. Mõnes kohas ainult on ripatusi - näiteks võtab peategelane korra põgenedes kaasa kilekoti prügikastist perioodil, mil kilekott nüüd nii suvaline asi küll ei olnud, et katki olemata lihtsalt ära visatud saada. Üldiselt on neid aga väga vähe ning arvestades, kui sujuvalt ning justnagu-möödaminnes on nii paljusid erinevaid 20. sajandi hetki kirjeldatud, väga hea töö.

Raamatu hilisemad 2/3 meenutasid mulle hirmsasti Leonard Coheni laulu "Famous Blue Raincoat", ainult et naisel oli ses loos väga väike roll. Põhiliselt tegeleti ühe konkreetse jumal-masina ehitamisega ning kuna polnud võimalik seda järjest elades muudkui kuni surmani paremaks ehitada, vaid peale surma tuli uuestisünd ning kõigega tuli algusest alata, oli tegu üsna maailmamuutva üritusega. Aga peamiselt oli see lugu kahe mehe suhetest.
"And what can I tell you/ my brother, my killer/ what can I possibly say? I guess that I miss you, I guess I forgive you..."

Kiidan naissoost värvikaid kõrvaltegelasi - lugu on mehest ja tema sõbrast/vaenlasest, ent enamik kõrvaltegelasi, kes sõna saavad, on naised. Ja päris naised - mitte õhkavad objektid, vaid iseloomude ja eripäradega päris inimesed, erinevate omaduste komplektid, igal omad nurgad ja omapärad.
Loo filosoofiline tagapõhi on läbi mõeldud: headuse ja teadmise vahekorrad ja mis on oluline, mis kohe üldse mitte, kui elad ringiratast.

Mida mul lugejana oli raske alla neelata, oli pikaltelajate erakordne tuimus - hei, mina olen 37 ja juba elanud läbi rohkem teravusi, kui seal inimelu 200 aasta sees ette tuleb. Peategelane armub meeletult alles oma neljandas elus? Ja 15. elus on see tal ikka hingel veel?! Kuidas nii saama?!
Ok, lapsi nad ilmselt ei saanud, mitte keegi neist ringiratast-elajaist ei paistnud sigivat. Aga isegi kasulapsi ei võtt ÜKSKI mainitutest või vähemalt polnud need niigi olulised kui elust ellu vahetuvad abikaasad?! Elad kuramuse 850 aastat ja MITTE KORDAGI ei võta kasulast?!

Paar ebakõla oli veel, aga üldiselt ma siiski tunnustan üleni autori tehtud tööd ning kummardan austavalt. Tasub lugeda küll.

Kultuuritarbija 60+
Lugemiselamused
Mis loeb?
Raamat ja kuu
Postimees
Digital Nerdland
Sõber raamat
ja eelmisel korral Loteriis

Claire North – Harry Augusti esimesed viisteist elu (2015)

Raamat pisteti raamatukogus näppu, hea laenutaja ei teadnud sellest muud midagi kui et tegemist ulmega ja endalgi puudus igasugune meeliavav eelteadmine; eemalt näis tegemist olevat nagu YA või muu sellise bestselleriga. Ja esimesed leheküljed, ega needki suurt tähelepanu äratanud. Aga siis hakkas lugu lahti kerima mitmes suunas... ja no põnev hakkas!

Lugu siis inimestest, kes sünnivad üha uuesti ja uuesti. Samal aastal, samal päeval, samas olukorras – kui just midagi erilist ei juhtu, siis ees ootab ka samasugune lahkumine vanaduses vähilaadse haiguse läbi. Muidugi, eks esimestel kordadel on need taassünnid enam kui šokeerivad, püüad midagi muuta, kasvõi tervislikumalt elada, aga jah, kui just enesetappu või õnnetusjuhtumisse ei satu, sured viimaks üsna traditsiooniliselt. Ja tärkad uuesti samas olukorras nagu eelmistes eludes. See rutiin on omamoodi tüütu, et lapsepõlv jne kordub, enne kui tõeliste tegude kallale asuda. Sest – iga taassünniga kannad sa kaasa eelmiste elude teadmisi ja kogemusi (mälu “taastub” kolmandal eluaastal).

Selliseid uuestisündijaid on keskmiselt üks iga poole miljoni inimese kohta – ja see sündide jada ulatub vähemalt Babülooniani välja. Enamasti on need inimesed koondunud Chronose nimelisse klubisse, mis lisaks teineteise eest hoolitsemisele annavad võimaluse saata sõnumeid mööda sünniteid nii minevikku kui tulevikku – selline sidepidamine on meie mõistes küll väga aeglane... aga samas, kui elad uuestisünnirattas, siis selles mõttes aega on.

“Tuleb siis enesetapumissioon? Kas niimoodi lähebki? Mina olin selleks valmis, peaasi, et saadud info kaaluks kaaluks uue sündimisega kaasneva igavuse üles. Ma mõtlesin enda olukorrale ja mõistsin, et emotsionaalselt juba arvestan surmaga, kuigi intellektuaalselt võttes oli loogiline pool nõrgavõitu. See oli lihtsalt seiklus, ohtlik, hulljulge, ebamõistlik seiklus ja selliseid oli mul olnud väga vähe.” (lk 143)

Raamatu intriig seisneb selles, et tulevikust hakkab saabuma meeleheitlikke sõnumeid, et maailma lõpp läheneb ja kiiremini kui muidu. Viimaks kaob üldse side 22. sajandiga (peategelase eluaastad jäävad 1919. aasta ja 20. sajandi lõpu vahele). Ühesõnaga, keegi jamab reaalsusega õige hukatuslikult – Chronose klubi liikmed on aegade jooksul õppinud, et omapoolselt ei tohi sekkuda ajaloolisse arengusse, las asjad arenevad nii nagu ikka, või muidu läheb hapusti. Jah, pole vaja ennetavalt Hitlerit tappa või Kennedy atentaadist päästa või tutvustada erinevaid tehnikaid ja ravimeid jne – ajaloo kulgu sekkumine hoopis kiirendab hukatuslike jamade eskaleerumist.

Aga nüüd siis... paistab, et keegi on oma uuestisündide jooksul korduvalt sekkunud ajaloolisse kulgu, kiirendades eelkõige tehnika arengut (näiteks internet tekib juba 60ndatel jms). Chronose klubil on omad meetmed selliste mässajate vastu (kas mälu kustutatakse või siis sünnieelne tapmine, mis välistab uuestisünni), aga nüüd... see mässaja oma käsilastega hävitab omapoolselt 20. sajandiga seotud uuestisündijaid, ja nii jõhkralt, et Chronose klubi on põhimõtteliselt maalt pühitud. Peategelane satub enam kui täbarasse olukorda – aga ta peab võitlema! Maa nimel! Kättemaks!

See on nüüd väga lihtsustatud ja auklik kokkuvõte, asi on ikka keerulisem kui siin visandatud. Eks päris põnev on lugeda, et millised saatused võiks olla uuestisündidel – tõsi küll, eelnevate elude kogemustega saad sa vabamalt eksperimenteerida või vastupidi, elada turvalisemat elu (nagu peategelase puhul – kuidas briti sõjaväelasena Teine maailmasõda üle elada?). Ja muidugi need intriigid ja saladused ja manipuleerimised, mis korduvate elude püünises ei tea kuhu ulatuvad. Või mil viisil peab peategelane toimima, et läheneva katastroofi allikale ligi saada. Jne jne.

Muidugi, kui pingelisemalt mõelda, jääb natuke arusaamatuks, et kuidas täpselt see uuestisündide korduvus töötab ja mil viisil see ikkagi ajaloo kulgu muudab. Aga eks see on ilukirjandus oma kunstiliste vabadustega.

Ühesõnaga, ootamatul kombel päris heasti loetav raamat, parem kui hiljuti tõlgitud Eltoni ajarändude lugu.