Joe R. Lansdale - Duck Hunt (By Bizarre Hands, 2016)

Initsiatsiooniriitus Ameerika maakate moodi ehk et kui tahad mees olla, pead sa olema Jahimeeste Seltsi vääriline ja püssiga ohtralt jahisaaki kõmmutama. Nagu seda on teinud isad ja vanaisad ja vanavanaisad.

15-aastaseks saanud Fred on küll kohalike standardite järgi nohik, kes pigem loeks koomikseid, aga kui isa ta sünnipäeva hommikul jahile viib, on poiss igati hakkamas (pealegi – õiged mehed saavad naisi!). Pardijaht kui selline on siiski veidi teistsugune kui Fred muidu on kartnud. Üllatuslikult selgub poisile, et teda ootavad metsas kogu Jahimeeste Selts, kes on siis üles seadnud initsiatsiooniriituse tarvis vajaliku märklaua: posti külge on seotud keegi võõras mees, kelle külge on kleebitud või kellest välja turritavad välja pardisuled. Fred on veidi kahtleval seisukohal, sest ta pole siiski ühtki parti maha lasknud, aga peale seltsimeeste õhutust paneb ta kena paugu silmade vahele.

Noh, vast parem lugu kui eelmine kogemus. Selline paras americana … mis initsiatsioonina võiks ka muidugi meile arusaadav olla. Selge see, kuidagi peab saama ühiskonna poolt aktsepteeritud meheks.

Joe R. Lansdale - Down by the Sea Near the Great Big Rock (By Bizarre Hands, 2016)

Et siis ideaalne pere läheb mere äärde telkima. Leitakse tore rannake, poeg ja tütar mängivad nii ennastunustavalt liival kuni viimaks pimeduse saabudes vajuvad sügavasse unne; vanemad longivad seejärel rannal ning kepivad nagu suhte alguses. Öösel näevad nad unes kõik, kuidas nad tapavad mõne oma perekonnaliikme. Hommikul kehitatakse seepeale õlgu, järgnev päev on vähe närvilisem, aga eks igas peres on vähe närvilisemaid hetki, mis kenasti mööduvad.

Järgmisel päeval korjavad politseinikud laibakottidesse neli põlenud ja verist laipa.

Lihtne lugu, mis on eelkõige mõistetav horrori austajatele – see nõuab uskumist, et kuskil seal on üleloomulikud jõud, mis pole üleüldse heatahtlikud muu elava suhtes. Ma saan aru, et autor tahtiski luua võimalikult lihtsakoelisena näivat juttu, mis siis paneks lugeja mõtte liikuma painajalikele radadele; kuid minu jaoks jääb see konstruktsioon liialt horrori traditsioonidesse (niipalju kui ma seda võiksin mõista). Lahendus kui selline on vast liialt … lihtne või nii. Aga ehk eksin.

Shanidar. Ulmeantoloogia (2017)

Kuigi hakkasin antoloogiat lugema teatud ettevaatusega (no polnud selliseid autoreid, mis äratanuks suuremat huvi), osutus see siiski üle keskmise antoloogiaks - vaid üks nõrgem tekst (Aickmani horror), ülejäänud on normaalsed (Simak, Leinster, Laumer, Dickson) või head ja väga head lood (Laumer, Foster, Zindell, Williams, Lansdale). Koostaja Arvi Nikkarev on jaganud lood mõtteliselt pooleks - vanem ja uuem ulme (kuigi uuem tähendab siin 80. ja 90. aastate tekste); neist leidsin endale huvitavamaid lähenemisi sellest uuemast kontingendist, kus kõik jutud olid huviga loetavad.

Nikkarev paistab olevat nö kirjanduslikuma ulme austaja austaja, nii on kõik siin kogumikus trükitud tekstid… mõttega, Nikkarev eesti lugejatele tühja-tähja meelelahutust ei paku (nagu vahel tundub, et Raul Sulbi programm tutvustada angloameerika ulmeklassikut mõnel puhul niisugust maiku pakub. Muidugi, selliste tekstide puhul tahaks tõsiduste vahele mõnd lõbusamat lühilugu, kui see antoloogia niisuguseid vahepalasid ei paku (kuigi Nikkarevi varasemates angloameerika tõlkekogumikes on mitmeid lõbustavaid lugusid.

Seda ulmevalimikku ei oskaks soovitada niisugusele lugejale, kellel tahaks muuta arvamust ulme olemuse kohta - valitud lood on üsna kindlapiiriliselt kinni traditsiooinlises ulme - ehk siis on kaheldav, kas see raamat puudutaks laiemat lugejaskonda. Aga noh, see vist polnudki koostajal eesmärgiks.

Murray Leinster ”Loogik Joe” 5/10

Clifford Simak “Naaber” 5/10

Robert Aickman “Muutuste kellad” 4/10

Keith Laumer "Sobivustest" 5/10

Keith Laumer "Elas kord hiiglane" 6/10

Gordon R. Dickson “Kutsuge teda Lordiks” 5/10

Alan Dean Foster “Tühise mehe kingitus” 7/10

David Zindell “Shanidar” 7/10

Walter Jon Williams “Issi maailm” 6/10

Joe R. Lansdale “Hullu koera suvi” 6/10

ulmekirjanduse baas

Joe R. Lansdale - Hullu koera suvi (Shanidar, 2017)

Õuduslugu, mis pakub tõeliselt vastiku elamuse - ehk siis täidab oma ülesande ära. Et hakkasin seda öösel ühes üksikus maakohas lugema, tuli endalegi päris kriipiv tunne sisse… aga mis teha, antoloogia oli vaja läbi lugeda.

Lugu siis sellest, kuidas vanamees meenutab hooldekodus oma lapsepõlve kuskil Ameerika kolkas. Kolmekümnendate Ameerika, majanduskriis, rassism. Poiss koos õega eksis ühel õhtul metsa ning nad avastavad õõvastavas seisukorras laiba. Hiljem leitakse veel samasuguseid moonutatud surnukehasid, tundub, et sarimõrvar hävitab kohalikke valgeid ja värvilisi naisi. Poiss arvab, et naisi laastab kohalik tont nimega Sokupea (inimese ja soku vaheline elajas), kuid kohalikud lintšivad mõrvari pähe ühe värvilise vanaäti ning rahu majas. Kuid mõne aja pärast avastatakse jõekaldalt järgmine rüvetatud ja punsunud korjus; ning peagi on koletis poisi kodus…

Nagu näha (või mitte), üpris õudne ja jälk värk, need tapetud naised on kõik üsna rüvedalt moonutatud, ning loo finaal paneb mõneti lugeja kannatuse proovile. Eks selline tekst on hea näide sellest, miks ma õuduskirjanduse lugemist ei harrasta (halb näide oleks tavapäraselt õudusest soigumine, mis mõjub parajalt puiselt). Autor on loonud päris meeldejääva atmosfääri, kõik see Ameerika lõunaosa lopsakus ja lämmatavus, ning need kolkainimesed. Ja muidugi tegelased, mis on omavahel kõik kenasti seotud.

ulmekirjanduse baas