Mann Loper: Meister ja õpipoiss

 

Selle loo puhul meeldib mulle hulk asju, mis meeldisid juba esmalugemisel 2014. aastal. 
Tugev taust - kogu aeg on tunda ja jutus mängib kaasa, mis kõik on olnud, kuidas möödunud sõja kangelane elab möödunut kaasas kandes, ent ikkagi edasi liikudes. Loo maailmal on minevik ja miski pole "alati on niimoodi olnud" formaadis paigale tardunud pilt, vaid kõik elab. 

Vahemärkus: sellele loole ilmselt eelneb vaimus "Kellest luuakse laule"-raamat, aga romaan mulle ei meeldi. Täpsemalt ei meeldi mulle pidev teade, et nii, nüüd hakatakse seda tegema, ja siis hakataksegi. Põnevust polnud, kõik oli selge.
See-eest LUGU on väga hea.

Vastumeelselt õpetaja-positsiooni peaaegu sattunud viiulimängija-mõõgamees on väga sümpaatne, tema õpipoiss vbla naaatukene liiga naiivne - ent seda tasakaalustab tõsiasi, et ta näeb ja tunnetab hulka asju, mida normaalne laps ei tunnetaks. 

Mulle meeldib, et ka naistele on antud eriline tugev roll, mitte et nad on nagu füüsiliselt nõrgemad mehed, kes lisaks meestetöödele  peavad veel 48 tööd tegema, sest nad on naised. Kõditab mu sisemist Mary Sued - ka naised saavad äärmiselt Oivalised olla millegi muu pealt kui hästi ilus olemine. Ja samuti meeldib, et kõik ilmnev ei ole konkreetselt just selle loo jaoks vajalik, vaid näitab maailma ja selle elusust.

Ja muidugi meeldib mulle lõpu lahtisus ja tulevikkuvaatavus. 
Meeldib, kui tulevik pole kindel, ent midagi nagu aimata oleks.

Loteriis varem
BAAS

Raul Sulbi: Eesti ulme XXI sajandil

 

Eiteks, et see öeldud, selge ja klaar oleks: raamat teeb seda, mida koostaja lootis: annab Eesti ulmest väga hea, põneva ning esindusliku pildi.
Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin. 
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud. 
No sest kuidagi tuli valik teha!

Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!

Aga -  alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.

Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.

Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.

Ei tulnud pähegi.

Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.

Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata. 
Mul hakkas. 
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks? 
Sigahäid jutte oli jumala mitu!

Sisukord

1. Roos ja lumekristall (2006) -  Indrek Hargla

2. Ultima Cthule (2008) -  Laur Kraft

3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity

4. Tuhkhall (2001) -  Hiram

5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu

6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials

7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav

8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans

9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg

10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson

11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans

12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander

13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal

14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten

15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse

16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres

17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials

18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper

19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra

20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg

21. Õpilane (2003) - Karen Orlau

22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees

23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla

Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium. 

Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)

Millegipärast arvasin, et see Veenuse teine kogumik on kuidagi asisem (kõvaulme!) kui esimene kogumik, aga võta näpust, ainus nö asine tekst on Loperilt ja kogumiku parim tekst on hoopis fantastilises maailmas aset leidev kelmilugu. Ja kui midagi kõrva taha podisema panna, siis ehk hoopiski Sargenti lugu loomuliku ja artefakti vastuolust. Aga üldiselt on see kogumik kui näide traditsioonilise ulme kirjutamisest: kangelane põrkub kokku takistusega ning ta peab elu päästmiseks selgitama selle takistuse põhjuse, seda kõike saadavad erinevad dramaatilised seiklused. Siin pole kohta identiteedi või sotsiaalsetele küsimustel, tegelasi ei vaeva helgemad või tumedamad kired.

Kogumiku tõlketekstid on ehk mõne kraadi võrra paremad kui eesti autorite originaallooming – kuigi samas minu jaoks nö reaalseima (veenvaima) teksti kirjutas Loper. Kuid peamine on see, et ükski tekst pole ärritav või õlgukehitavamapanevalt igav; eks koostaja tõlkevalikud ja eesti autorite loome väärib selle eest kiitust. Nüüdseks on Veenuse-projekt valmis saanud, nagu selgub koostaja Raul Sulbi ühest kommentaarist.

Geoffrey A. Landis – Pilvede sultan 6/10

Miikael Jekimov – Õhupuudus 5/10

Pamela Sargent – Unistus Veenusest 5/10

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal 5/10

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus 5/10

Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon 6/10

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget 6/10

ulmekirjanduse baas

Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon (Täheaeg 19, 2020)

Kogumiku eesti autoritelt parim tekst, mis on ühtlasi kõige nö lähedasem tavamõistuse Veenusele – Veenuse ümbrus või koguni planeet ise pole pulbitsev elurajoon, vaid teadatuttav eluks kõlbmatu taevakeha. Tõsi küll, sinna on võimalik kohale saata eksperimentaalne missioon.

Ja missioonile on valitud igati rahvusvaheline seltskond erinevaid eksperte; nende ülesandeks on siis katsetada Veenust ümbritsevate oludega, saata planeeti uurima üheotsapiletiga droone jne jne. Aga jah, 50 km kõrguselt planeedi pinnast allapoole ei saa laskuda – kuigi ka sellel kõrgusel on äärmiselt jõhkrad happevihmad, mis nende kosmosejaama lõhuvad. Lugu lähebki käima sellest, et väliskesta järjekordsel remontimisel lähevad mehhad lolliks ja püüavad neis olevaid inimesi justkui tappa; raskemal juhul saab üks mees õhupuudusest ajukahjustuse. Põhjust, miks tehnika korraga nii käitub, ei leita. Hädad jätkuvad ja süvenevad – kõik missiooni inimesed hakkavad tasapisi segi pöörama nö nähtamatust vaenlasest, ning loo jutustajast meedik määrab kõigile ja endale üha uusi rahusteid. Viimaks see ajukahjustusega tüüp … aitab välja selgitada nende missiooni olemuse.

Tekst on üsna püandipõhine, aga see puänt pole miski ootamatu üllatus, autor on teksti mitmeid asju sisse kirjutanud – mis esmapilgul panevad lugemisel veidi kulme kergitama (ja mõtlema, et miks küll autor sedasi teeb), aga takkajärgi osutub heaks nipiks. Igal juhul, heasti kirjutatud tekst – eks siingi on suur osakaal actionil, aga mingil moel mõjub see kogumiku teiste tekstidega võrreldes reaalsemalt, ja niisamuti on tähtis osakaal tegelaste siseilma küsimustes.

ulmekirjanduse baas

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 (2018)

Sarja viies osa pöördub tagasi esimeste osade jutukogumiku juurde – samas lühemad jutud puuduvad, pea kõik viis teksti on enamvähem jutustuse mahtu. Ja Eesti … ja Maa … see on koht, kust on lahkutud või kust põgenetakse edasi ilmaruumi. Kuu on igand, nüüd on inimkonna järglased peatunud Marsil ja Pluutol – aga needki pole õieti omad (muidugi, Kuu pole igand, lihtsalt … visioon paistab kohal tammuvat). Uus-Eesti on vast kuskile mujale loodav, seal kus pudrumäed võiks kasvada. (Ahjaa, üks lugu toimub Läti aladel, kus sealsed mutandid on õige … õõvastaval arenguteel.)

Tänavi ja Metsavana harjumuspärasele loomele on lisandunud uute autorite (Roosvald, Andreson, Loper) panused – kui õieti mäletan, siis esimestes kogumikes teiste autorite tekstid nii mahukad polnud. Ja uute autorite lisandused Saladusliku tsaari maailmale on omal moel päris intrigeerivad – üle on võetud kasutust leidnud eluvormide dünaamika ning neid on siis omakorda edasi arendatud. Uued autorid lähenevad ainesele ehk ka tõsisemalt kui Tänav-Metsavana, kadunud on kergelt jabur estronautluse teemakäsitlus; autorid kirjutavadki … tõsisemalt (mitte et T&M ei käsitleks süngeid või koguni traagilisi teemasid).

Ehk radikaalseim tekst on Loperi „Väljarändajad“, kus digitaali ja Tooni järglaste koostöö avab sarjale uued perspektiivid (kuigi loo lõpus on autor seda huumoriga pidurdanud). Loperi suund on tõepoolest edasiarendus Tänavi ja Metsavana kahe viimase romaani oludest, siin kipub kõiksugu tuleviku-eestlus juba õige mannetuks loosungiks; „olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks“-meeleolu on pigem ajaloo prügikasti vajuv narts. Teatud moel võib kogumikus tajuda toonilaste rehabiliteerimist (muidugi, eks seal ole ka eri klannid – kes möllavad Maal ja kes märatsevad asteroidide abil).

„Miia klõbistas rahutult suiseid. „Saada siis mind pesa poole ja saame kumbki oma teed minna.“ Kodust mõeldes läbis teda värin, mis kandus osaliselt ka metallelukale üle. 

„Sa tõesti tahad koju tagasi, mis?“ 

„Seal on mu töö,“ märkis Miia. Mida muud tal öelda oligi. 

„Töö …“ kordas Ürmo. Tema signaal oli õhuke, sellest puudusid tundlejaile omased rikkad nüansid. „Mis teil selle tööga on?“ 

Naljakas tegelane, mõtleb nii lapsikuid asju, imestas Miia. Kas ta siis ei teadnudki? 

„Tee tööd, siis tuleb ka armastus,“ sõnastas Miia aegade vanuse Tõe.“ („Väljarändajad“, lk 271-272)

Selles valguses on Roosvaldi Läti-mutandid ja Andresoni Marsi-koloonia veel „Saladusliku tsaari“ minu mõistes traditsioonides kinni – ikka see mutantluse ja inimeste kohanemise teema ning kokkupuude hirmutava Võõraga. Kogumiku kõigi viie looga oli ühtmoodi see, et algul ei saanud vedama ja pärast pidama. Vast parimaks tekstiks on Loperi edasiarendus, seejärel Tänav-Karukäppi lugu (vana tuttav Herakles künnab põldu) ja Roosvaldi Läti õudus (tõepoolest, see … lapsekandmise värk hakkas viimaks endalegi ajudele käima; Dan Simmonsi Endymioni mõju?). Metsavana tekst annab mõningast tausta järgnevatele lugudele ja Andresoni Marsi-tekst … no sellest leiaks vast Bradbury või „Old Mars“ antoloogia vaimu.

„“Noh, vahest tõesti, ma ei ole selline klassikaline surnu, vaid rohkem nagu ebasurnu. Zombi! Ja just sellisena on inimkond ikka zombisid ette kujutanud. Ma olen lihtsalt elava surnu tänapäevane vaste…” ta tahtis öelda. “Küborg! Robot!”, kuid kui ta vaatas enda vastas istuva olendi metallist nägu, surid sõnad Anete suus. Ta ei tahtnud Kallost solvata. Mees ei näinud oma kiiskava kroomi ja vilkuvate tuledega tegelikult kuigi palju parem välja, kui Anete oma mumifitseerunud kehas ja vaevalt tema enesetunnegi parem oli. Mees võis tõepoolest Anete olukorda isegi kadestada, sest tema ju ei olnud põrutus- ja kosmosekindel. Kui keegi kuri aga ette võtab, siis suudab ta küllap ka Kallose robotpoolde sisse häkkida ja panna selle tegema asju, mida mees ei taha. Näiteks muuta see sinine sähviv valgus ta inim- ja robotpoole vahel roosaks. Anete ohkas ja vahetas jututeemat.” (“Zombinaator”, lk 96-97)

Mis siis edasi? Digitaalidega Päikesesüsteemist minema? Tagasi Kuu kui Rooma impeeriumi lagunemist kirjeldama? Maa bioloogilise massi muteerumistega katsetama? Eks näis, kas ja kuidas see ulme-eepos võiks jätkuda.

Mann Loper – „See linn on meile kalliks maksma läinud“ (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Loperi tekst on algul kena ajalooline sissejuhatus Põhjasõja alguse aegsesse Eestimaa oludesse – kuidas sõjale eelnenud näljahäda maad laastas, mil viisil vene ohu eest Tartut kindlustati talupoegadest kogutud maaväelastega. Eriti tore on ajalooline ülevaade Tartu linnast, kõik need tornid ja tänavad ja muud olud (kas ja kuivõrd need ajalooliselt tõepäraselt on esitatud, ei oska kommenteerida). Ühesõnaga, selle antoloogia seniste lugude kontekstis harjumatult tõepärane värk (tõsi, näljahäda aastatel oli üks kummaline seik…).

Loo teine pool on justkui Kivirähki „Rehepapi“ eelloo ja Maniakkide Tänavi laadis splätteri kokku sidumine alternatiivajalooliseks mölluks Tartu vene vägede piiramisrõngas olemise asjus. Matsirahvast maaväelased ei näe oma karvade päästmiseks muud võimalust kui vanausu tarkuste poole pöördumist… ja tulemuseks on teadagi mis.

Loperi kahe fiktiivse reaalsuse ühendamine on mulle õige mokkamööda, ühelt poolt selline kergelt suigatav ajalooline proosa, ning siis korraga räme ja siiras splätter, mis kenasti põrmustab igasuguse uinamuina. Selline vastuolu… no puhas jee; mida hing muud tahta oskab? Ja ma just hiljuti kurtsin, et autor on niisuguse korraliku käekirjaga.

„Huvi ja õõvaga jälgis neid toimetusi pisut eemalt Mihkel, kes oli samuti väerüüpe hinge alla lajatanud ja valmistus nüüd seks sõgedaks tembuks, mis neil, maameestel, viimase vastupanuna veel varuks oli. Väekad sõnad Marta pehmetelt huultelt langesid kividena alla vallikraavi, kus justkui hiiglama vaglahunnik või vaenuköis liikvele läks. Sopased ja verised sõrmed paindusid rusikaiks, ligased käsivarred otsisid toetust, verised kolbad tõusid rapitud ihu varal üles ja kooljate armee pööras aukuvajunud, eluta silmad venelaste ridade poole.“ (lk 228)

ulmekirjanduse baas

2016: parimad uued raamatud

Lugesin ka sel aastal mõned raamatud läbi. Muidugi oli enamik ammu juba loetute ülekordamine, sest eriti meeldivad mulle nüüd (jäin rongi alla, aju sai muuhulgas ka korralikult põrutada, millest tulenevalt väsin kergesti) need teosed, mille olen juba väga söödavaks tunnistanud.
Ning üldse ei olnud loetud raamatuid just väga palju.

Aga mis seal ikka, kuigi üldülevaatust ei tee (kui ma ei mäleta raamatut, ei saanud ta ju väga hea olla?!), esikolmiku uutest loetutest ikka moodustada võin.

3. Mairi Lauriku "Süsteem".
Ulmeringkonnas kuuldud rahulolematuse järgi ootasin halvapoolset raamatut. Aga see oli hoopis üllatavalt okei postapokalüptilise maailma kirjeldus, milles ühe inimese ebatavaline saatus kõvasti vahtu keerutas. Üsna usutav.
Naiste positsioon ühiskonnas oli küll veidi veider, ikka oli eeldatav, et just naine laste sündides koduseks jääb?! aga enamasti oli tegu täiesti hea raamatuga. Mitte "Eesti kontekstis hea", vaid päriselt heaga.
Algernonis kirjutasin ka oma muljetest.

2. Moni Nilssoni "Tsatsiki ja Per Hammar". Ehe näide, kui vähe ma UUSI raamatuid lugesin. Oleksin seda rohkem teinud, oleks lihtsalt "päris normull"-lugemine olnud, aga mingit kohta ta küll ei saaks.
Ent uute raamatute põuas saab TEISE auhinnalise koha. Saab selle eest, kuidas usutav lugu, Tsatsiki (jätkuvalt poiss ka raamatusarja vist seitsmendas? osas) kasvab, sõbrad muutuvad järjest olulisemaks, ent ikka kõik ei õnnestu, ei lähe, nagu plaanitakse, armastus pole igavene üheski eluetapis ning jamad tulevad ka sinna kohta, mis seni turvaline tundus.
Mulle eriti meeldib Tsatsiki-lugude juures, kuidas häbi ei ole eriti olemas - autor ehitab mingi maailmapiinliku olukorra ning lahendab selle tegelaste "nojah, läks vähe veidralt jah"-tõdemuse ning unustamisega.
Meeles peetakse hoopis teisi asju.

+ lugesin selle paari päevaga läbi. Väga ei loe enam sedasi raamatuid, sest väsin kohutavalt ära ning ainult Väga Tahan Teada ja Tunda, Mis Saab, hoiab mind pikalt järjest raamatu küljes.

1. Esikoht peaks ikka mingile väga raputanud teosele kuuluma?
Tühjagi. Mind raputasid ainult taaslugemised. "Valguse isand" ja "Valge kaardivägi", Joel Sanga "Vigade parandus" ja "Viimane ükssarvik" (mingi V-aasta oli v?)
Aga kõige enam uutest raamatutest läks hinge R.J. Palacio "Ime".
Siin on Loteriis sellest enam juttu, kes meenutust vajab.

Ja tuleb ka mitteaumärkimine.
Pikkkkkkalt viimase koha saab 2016 loetutest Mann Loperi "Kellest luuakse laule".
Sellest kirjutasin ka Algernonis. Olen täiesti hämmingus, et täiesti kirjaoskajana saab nii halva raamatu üldse kirjutada!

Raul Sulbi – Täheaeg 15. Ajavärav (2016)

Kogumik on päris huvitav ja mitmekesine, laias laastus võiks eesti autorite tekstid jagada kaheks – ühed, mis pakuvad midagi uut (Laurik, Loper, Kõomägi); teised, mis jätkavad ulme meelelahutuslikku suunda (Jekimov, Metsavana-Belials, Kusnets, Mahkra). Ühed laiendavad ulme võimalusi, teised pakuvad kindlat ja teadatuntud elamust. Otseselt ühtki eriliselt säravat teksti minu jaoks polnud, kuid samas ka ei midagi hammaste vahel krigisevat. On fantasyt, teaduslikku fantastikat, aurupunki; segaseid maailmu, huumorit ja vägivalda; romantika on va kurvameelne (ons eesti ulmes üldse positiivset romantikat?).

Tõlketekstidest suutsin vaid „Shambleau“ läbi lugeda, kahe teise loo puhul katkes kannatus kas loo keskel või algul. Et tegemist ajaloolise autori lugudega, siis suurt vajadust läbinärimiseks ei tundnud. Esikaane illustratsioon tekitab tavapärase jõuetuse tunde (hea, et vähemalt Orpheuse Raamatukogu on normaalse välisilme saanud).

Miikael Jekimov „Tormiga saabub ka veritasu“

Koostajalt päris julge samm avaldada kogumiku pikim tekst kõige vähem tuntumalt autorilt. Seikluslugu täis ootamatuid pöördeid, ohtralt reetmisi ja palju madinat (kui õieti mäletan, siis esmatutvus Jekimoviga oli sarnane). Võiks öelda, et üsna traditsioonilise fiilinguga seikluslugu – on kurikuulus piraat Morgan Must, kes jääb peale järjekordset edukat röövi loorberitele puhkama. Siis aga selgub, et ta kamraad-piraat on maha lastud ning Morgan tunneb vajadust tapjale kätte maksta (sest noh, eks neil oli sõbraga selline... sõbralik suhe – mitte küll homo, aga näivalt gei küll). Selle käigus ühineb ta korrakaitsjaga (kelle heaks on ta varem nuhkinud) ning üheskoos püüavad nad rajalt maha võtta üht kuritegelikku jõuku. Aga nagu öeldud, kõik pole nii lihtne ja alati tuleb arvestada võimalusega, et sulle püütakse nuga selga lüüa. Jekimov on loonud maailma, mis suurt millegagi ei üllata – peategelane jääb alati jalgele, tal on femme fatale, kurikaelad ja võimuesindajad ühtviisi patused, on mõningaid võõrliike ja viise avakosmose läbimiseks. Hea on see, et ongi seiklusjutt ja mingit suvalist tähenärimist kohalike kommete kirjeldamiseks on vähe. Mitte nii hea, et loodud maailm pole just originaalne ning kirjanduslik väljendus selline keskmine.

„Ta sulges silmad. Peas vasardas taas kummaline ja vastumeelne mõte, nagu tal oleks raske kedagi tappa. Võimalik, et Cara surmal oli sellega midagi pistmist, võimalik, et mitte, ent Morgani üle võttis võimust sama tülgastus, mis Tähevõrgus Petty Triflit töödeldes. Taas polnud tähtsust sellel, et Morgan oli kurikuulsaim kapten universumis, kardetuim piraat ja kurikael. Ta ei tahtnud enam kedagi üle taevakaare teispoolsust otsima saata. Vabanda, Cara, aga vahel pole isegi parima tahtmise juures võimalik valida kuldset keskteed. Vahel tuleb lihtsalt asjapulgad maha lasta. Siis, kui pole mingit tahtmist endal mulda õgima hakata. Kõik on aus.“ (lk 46)

Mairi Laurik „Surf ajalainetel“

Teaduslik fantastika, eks sellised tekstid arendavadki ulmet edasi. Lugu siis koloniseeritud planeedile aastasadu tagasi „vangi“ jäänud tsivilisatsioonist, mis on ajapikku taas tippteadust loomas (mis jääb küll arvatavalt alla koloniseerimishetkel olnule) ning muuhulgas katsetatakse seal ajaga manipuleerimist. Kuidas see toimib, jään vastuse võlgu; aga igal juhul on rõõm lugeda teksti, millest suurt midagi ei mõista, aga mille taga paistab olevat nii palju draamat (irooniavaba tõdemus). Nagu näha, on kergem kirjutada seiklusjuttudest kui tõsisest teaduslikust fantastikast.

J.J. Metsavana, Veiko Belials „Neli kohta peale koma“

Tekst siis Strugatskite ainetel, kuid vastavate romaanidega pole ma tuttav. Võib täheldada, et autorid on püüdnud jäljendada originaalide väljendusi ja mentaliteeti, tulemus on ehk seikluslikum kui muidu Strugatskitel (jällegi, see järeldus on pigem selle põhjal, mida seniloetud tekstide puhul olen endale täheldanud – võibolla on algtekstid samamoodi paduseikluslikud?). Üsna vahva tõlgendus posttraumaatilisest stressist ja selle sünnitatud koledustest. Iseenesest ei tulegi ette, et oleks varem lugenud kaasaegset ulmet, mille toimumispaik on allveelaeval, eks seegi värskendav.

Mann Loper „1905“

Kogumiku naisautorid loovad eesti ulmekirjanduses uut kvaliteeti – kui Laurikul pea krüptiline teadusliku fantastika tekst, siis Loperi lugu on alternatiivajalooline aurupunk 1905. aasta mässust (ajaliselt õhkõrn paralleel Pihla Oksa-looga). Ehk sii milline võinuks olla see mäss, kui maailmas olnuks kasutuses... aurupunklikud leiutised – tsaaririik kasutanuks õhujõududes tsepeliine ja kui tehnika areng võimaldanuks... algelisi mechasid luua. Ja samas valitsenuks ikka see tsaariaegne ühiskondlik-poliitiline eluolu – venestamine, baltisakslased ning Vene-Jaapani sõda (koos tsaaririigi kaotusega). Tulemuseks on siis igati arvestatav aurupunk, mis leiab aset Eesti mitmes otsas, on leiutajad ja revolutsionäärid ja dramaatika. Tore lugu.

Tamur Kusnets „Ootamatu jahisaak“

Kusnetsilt pooleldi jämekoomiline lugu esmakontaktist tulnukatega. Kohalik jahimees juhtub tundmatu olendi maha laskma ning seepeale vahistab ta politsei ja seepeale veereb lugu pidurdamatult edasi – lollid ametivõimud, tulnuka lahkamine, meediakära, suurriikide katsed tulnukaga seonduvat salaoperatsioonidega enda kätte saada ning... tulnukalaeva tulek. Autor viskab kildu ja pilab hoolega, vaid tulnukatapjast kohalik jahimees oma seltskonnaga esindab nö tervet mõistust. Eks autorile omaselt on loos mitmeid detaile, mis peaks lugejas vastikust esile kutsuma jne.

Armin Kõomägi „Punamütsike“

Selle loo puhul võiks ääriveeri mõelda Tuglase novellipreemia nominentide nimekirja jõudmisest (kuigi ma pole kindel, kas žürii eelnevalt avalikustab finaliste). Et siis Punamütsikese lugu tulevikutingimustes – on äärmiselt reglementeeritud heaoluühiskond, kus mees ja naine saavad teatud tingimustes koos elada. Kui nad nõudeid ei täida (lapse saamine), siis saadetakse partnerid uuele ringile või võetakse „ringlusest“ välja või antakse soodsatel tingimustel võimalus eutanaasiaks. Kuidas see Punamütsikese looga haakub... no omal kunstilisveidral moel see juhtub. See on minu jaoks Kõomägilt esimene tekst, mis mõjus huvitavalt – muidugi, ma pole lugenud ta jutte, senised kogemused romaanidega pole suurt võluda jõudnud.

Jaagup Mahkra „Umgolla mustad maagid“

Eksootiline fantasy, kodumaine panus mõõga ja maagia põhjatusse varakambrisse. Tõsine ports madinat ja musta maagiat, reetmisi ja kangelase musta minevikku; psühhopatoloogiat õige mitmele maitsele. Meeleolult on tekst pigem Howardi ja 20. sajandi laadis... et no selline retrohoiak ja paatos – eks see viib küsimuseni, et kui palju on siin autoripoolset austusavaldust kirjanduslikele eeskujudele või võiks mõnda loos esinevat deus ex machina lahendust võtta irooniliselt (no näiteks see, kuidas kangelane kuuleb Mubassiri reetmisest – niimoodi tehakse 19. sajandi rahvadraamas). Aga jah, omamoodi samas kambas Jekimovi ja Metsavana-Belialsi tekstidega, näited traditsioonilisest seikluslikust SFFist.

reaktor

reaktor

Mann Loper – Kellest luuakse laule (2016)

Loper tuli kirjandusse nii, et kõigepealt avaldas ulmejutuvõistlusel auhinnatud järelloo praegusele romaanile. Ja nende kahe üllitise vahel avaldas esimese raamatuna hoopis postapokalüptilise Eesti-ainelise YA romaani. (Kõlab segaselt?) Eks võiks tuua kerge paralleeli Mari Järvega, kes esimese raamatuna avaldas lööva katastroofipõneviku, seejärel tuli tõsise fantasyromaaniga... ainult et Loperi teine romaan ei tundu niivõrd kannapöördena, kuna esmatutvus on teatavasti... selle romaani järellugu.

Peale Heinsaare uperpallitavat fantaasialendu on Loperi lähenemine fantasyle (jajah, ega fantaasia ja fantasy pole tingimata sama) õige korralik ja piiritletud, ehk liigagi. Minu probleem Loperi romaaniga on see, et sel puudub eriline kiiks (nt kummalised tegelased või vildakas huumor või ajuvaba splatter) kui ka turritavad puudused (autor on kirjaoskaja ning pole eetiliselt-esteetiliselt vastuvõtmatu). See on omas laadis igati korralik (nö kesktee) fantasy.

Mulle ei tule ette, kui palju on seni eesti autorid käsitlenud lohesid. Plussiks ole seegi, et on loodud idamaade hõnguline maailm, mida annaks soovi korral igati laiendada (nt millised maad asuvad merede taga jne). Eks temaatiliselt meenutab see õrnalt le Guini Meremaade romaanides loodut, kuid see oleneb ennekõike lugeja rikutusest ja kogemusest.

Romaani teemad on igati suured – võimuiha, armastus, au, eneseleidmine. Neli tegelast asuvad ühisele retkele, et päästa oma kontinent... ja retke jooksul saavad kõik tegelassuhted hoopis teise hoo. Autor ei hoia draamat kokku ning mingist vaatepunktist võib igale tegelasele kas kaasa tunda või hoops maha materdada. Kas järgida südant või kohustusi. Isiklik õnn või ühiskonna toimimine (noh, üks tegelane muidugi... ühendab need omal viisil; teistel on mustvalgemad lahendused, eks see ole armukolmnurga võlu).

Nagu paaril korral mainitud, tekib järelloo tõttu huvi, kas autor jätkab selle maailmaga tegelemist, kuhu see võiks areneda, kas näiteks romaani ja järelloo vahelisse aega. Või kuningliku paari jälgedes. Kes teab, ehk võtab autor ette ja kirjutab hoopis urban fantasy vms.

ulmekirjanduse baas

Pikad varjud (2015)

Kuna ma pole õuduskirjanduse huviline, siis ma ei tunne, et oleks midagi asjalikku öelda või mõelda eesti etnoõuduse kui sellise kohta – no kui palju on linnainimesel kokkupuudet maaoludega, nagu sellesse kogumikku valitud tekstides tavaks on (erandiks ehk Merese Haapsalu-aineline lugu, mis on üldse... üpris teravalt erinev). Mitte et siis ikkagi vait oleks.

Nii ei pane suurt kulmu kergitama 4 esimest lugu (Orlau, Loper, Polberg), mis on nö literatuurne etnoõudus – autorid kirjutavad asjadest, millest nad on lugenud ja selle pealt siis fantaseerivad midagi kunstmuinasjutulaadset. Tegelastel on probleeme kire ja sugutungiga ning seetõttu saavad kas kahjustada või karistada.

Tänav-Taeli “Manajad” jätkab esmapilgul justkui 4 eelneva loo rida (oo, ammune külaelu, oo, folkloorsed olendid, oo, iidne paine), kuid ühel hetkel keerab sellele veidra vindi peale – korraga tuleb juttu kratiga paaritumisest ning selles on omamoodi kivirähklikku fiilingut. Häiriv, haige ja pisut kergemeelne.

Heinsaare “Tiigi sünd” demonstreerib üsna veenvalt, et kogenud autor ei pea end kammitsema küla-atmosfääri loomisega ning see tiik-vanamees on minu jaoks selle kogumiku üks kahest õnnestunult üleloomuliku kujutamisest (teine on avaloo Orlau näkk, kes jõepõhjas magades veekeeriseid tekitab).

Sanderi “Pikad varjud” paneb natuke kukalt kratsima – kuidagi melodramaatiline, traagikale rõhuv tekst; kas nüüd see endise sõjaväelase posttraumaatiline stress ikka kannab loo lõpuni välja.

Merese “Võtja” on huvitav lugemisväljakutse – kas tekst on lõplikult viimistlemata (nt lk 175) või ongi õnnestunud näide viirastuslikust stiilist. Loo aines on üllatav ehk kuidas I maailmasõja ajal takistavad eesti sõjaväelased Haapsalu vaksali õhkimist. See on ainus lugu, mida kaks korda läbi lugesin, aga ikka ei suutnud Merese võttestikust läbi närida – jah, on viirastuslaadsed olendid, kes pendeldavad tänapäevas ja minevikus ning vahetavad kehasid jne. See kõik jääb segaseks... või uusveidraks või uusimelikuks (“new weird”?).

Kivirüüti “Metsavana maja” on pigem noorsoojutt ning eelneva nelja loo järel jääb kahvatuks või õigemini ühekülgseks – aga nagu öeldud, pole ma mingi õuduskirjanduse hindaja või austaja.

Kui kogumikust midagi esile tõsta, siis ehk need vähe kiiksuga lood, mille on kirjutanud Tänav-Tael ja Heinsaar. Need pole vaid õuduse kangutamised (küla)traditsioonilises võtmes. Kogumikku võiks uurida feministlikust vaatenurgast, nii mõnegi loo puhul on naiste kujutlus selline... mõttekoht (Orlau, Loper, Palberg, Tänav-Tael, Sander). Ja Merese lugu... see paneb kukalt kratsima – kas see on uus kvaliteet või ühe otsingu tulemus? Kas autor jõudis teda rahuldava või intrigeeriva tulemuseni?

Kokkuvõttes – ootamatu, et korraga selline kogumik koostati, aga tõepoolest, miks mitte. Citius, altius, fortius. Kunagi püüan Laipaiku lugeda.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Mann Loper – Algus pärast lõppu (2015)

Eesti oma YA romaan ja seda õige mitmekesises soustis – on postapokalüptiline Maa, peast segased kosmoserändajad (nö viimased inimesed), mutandid, skandinaavia elluärganud mütoloogia ja maarahvas, kes paiknevad Eesti aladel ja mõistavad eesti keelt. Ehk siis kokku seikluslik ulmeromaan noortele! On vankumatut sõprust, on hirmsaid needusi, on armastust, on lootusetust ja on fanatismi, on sirgeselgsust ja tumedaid jõudusid.

On kaks liini. Kosmoselaev, mis põgenemas Maalt ja seda 500 aastat tagasi toimunud üleüldise tuumakatastroofi pärast. Ja tuhande aasta pärast peaks see laev oma sihtkohta jõudma. Laeval on 500000 ellujäänut, kes peavad siis range kontrolli all inimeste genofondi alles hoidma. Ent korraga pääseb selles ülimalt reglementeeritud ühiskonnas vallale salajases laboris hoitud miski üliinimlik olend.

Teine liin toimub Maal. Jah, siin on tuumakatastroofi ja selle põhjustatud kliima (pluss maavärinad) rängad jäljed. Kuid põhjapoolsematel aladel on siiski inimasustust alles jäänud, kes on tulnud maapinnale (Ida-Virumaa kaevandustest!) peale tuumatalve ning võimaluste piires maaharimisega uuesti peale hakanud – ehk siis 500 aastat peale apokalüpsist on tekkinud selline nö muinaseestilik eluviis, kus elatakse kindlustatud külades, jahitakse odade ja vibudega, ent samas on töökorras mõned tuulegeneraatorid, mis toodavad vähesel määral elektrit. Toimib koolisüsteem, talletatakse teadmisi ja kogemusi. Külade vahel toimib kaubandus (ja ka röövretked; paistab, et Skandinaaviaski miski asustus), elu oleks justkui lill kui... sealt lõunapoolsematelt aladelt ei tuleks igal külmemal perioodil soerdid ehk rängalt muteerunud inimeste järglased, kes jonnaka järjekindlusega soovivad põhjalaste liha ja ajusid hamba alla saada. (Hull värk, et lõunapoolsemad eurooplased ohverdavad soerditele.) Veel hullem, tundub, et neid soerdeid justkui... juhiks keegi või miski. Veel-veel hullem, nendega kaasneb nö soerdihaigus, mis tapab lapsi ja nõrku (no kui läbi põed, saad immuunsuse).

Nojah, juhtub aga nii, et need kaks liini puutuvad kokku. Kumb pool jääb peale? Või hoopis tapavad soerdid kõik inimesed? Millised tumedad jõud tegelikult peitusid laeva laborites? Jne.

Tegelikult on siin toodud tegevustiku ülevaade vähe petlik või nii, aga ehk siis võimalikul lugejal on vähe huvitavam raamatut lugeda. Sest romaan on tegelt loetav. Jah, eks saaks mitmel puhul öelda, et naiivsed tegelased või sündmuskäigud, aga mis siis, kui lugemisel tekib kaasaelamine, siis on hea. Tegemist pole hüpoteetilise tulevikukäsitlusega, selle nullib ära skandinaavia mütoloogia seos tuumakatastroofiga. Kokku siis... YA postapokalüptiline sci-fi fantasy? Miks mitte, ikka parem kui miski erutavatele kooliprobleemidele osutav romaan. (No millisel ajastul pole koolidega oh nii dramaatilisi probleeme?)

lugemissoovitus
reaktor
ulmekirjanduse baas

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss (2014)

Möödaminnes mainiks, et Täheaja kaanekujundus on kolmandat numbrit järjest ebaõnnestunud plönn, üpris nostalgiliselt võib vaadata tagasi 7. kuni 10. numbritele, mil kaaned pigem kutsusid trükist uurima, mitte et paneks piinlikkusest silmi eemale pöörama. Ma saan aru, kui tobe on sellest pea iga kord kirjutada... aga no jätkuvalt imelikult halb on see Fantaasia kirjastuse kujunduspoliitika.

Jutuvõistluse lood pole esitatud kogumikus paremusjärjestuses, vaid jagatud temaatiliselt kolme ossa – fantasy (Loper, Soobel), eesti ja alternatiivajalugu (Pihla, Samoldin, Jaaks) ning siis SF ports (Käit, Kallas, Tänav, Roosvald, Weinberg). Kui muidu võib Täheaja puhul vahel kulmu kortsutada, et miks koostaja Raul Sulbi soovil üks või teine lugu seal ilmub, siis nüüd on muidugi lihtne – tegemist on jutuvõistluse esikümnega, mis on koostaja poolt vaid jaotatud temaatilistesse gruppidesse, eriti õnnestunud on see jaotamine fantasy ja alternatiivajaloo puhul. (Käsitletamata jääb Jüri Kallase laast “Ma ka ujun”, mille kohta on raske midagi öelda puänti paljastamata.)

Sellest valikust oleks ise võidulooks valinud Pihla “Vastuoksa” ja teisele kohale Tänavi “See maailm on mulle!”, ülejäänud üheksa loo puhul ei oska suurt midagi žüriile vastu vaielda; mõnel hetkel meeldiks üks või teine rohkem või vähem, need kaks teksti on kvalitatiivselt teistest lugudest esileküündivamad. Tekstidest puuduvad vampiirid, zombid, pararomantika, õudus ja märul. Eks huvitav ole, mida pakuvad Täheaja järgmises numbris ilmuvad jutuvõistluse teise kümne lood, mis lubab ehk rohkem pöörasust või peavalu. Igal juhul, loodetavasti autorid jätkavad kirjutamist (hoolimata ulmebaasi sapisematest torgetest) ja nii mõndagi sellest jõuaks paberi pealt loetavaks.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Mann Loper – Meister ja õpipoiss (Täheaeg 13, 2014)

Jutuvõistluse võidulugu on iseenesest raske pidada klassikaliseks looks või jutustuseks, pigem võiks siin avaldatud tekst olla peatükiks või kaheks romaani(sarja)st – Kohtumine ja Esimene Õppetund. Eks näis, kas autor jätkab selle idamaise hõnguga maailma loomist, igatahes on olemas korralik algus.

Lugu siis sellest, kuidas kuhugi kolkakülla saabub rändmuusik hundi saatel. Muusik on pime ja hunt... tema silmadeks. Mees saab loa kõrtsis esineda ning ühtäkki tuntakse ära, kellega tegemist – see on kuulus Türannitapja Yuruki! Kangelane, kes kukutas eelmise keisri, ja tõi troonile praeguse heategijaist keisripaari! Yurukile selline üleilmne vägilase kuulsus ei meeldi, tema tahaks vaid tundmatu pime rändmuusik olla, aga mineviku eest pääsu pole. Kui õhtu viimaks läbi saab, saabub Yuruki ja Tha nimelise hundi juurde vanamees poisiga. Poiss olevat nimelt Väega, ja vanamees palub, et Yuruki ta enda hoole alla võtaks. Tõepoolest, poiss on eriline ning tabab ära, kuidas Yuruki Thaga suhtleb. Kuid muusik kahtleb, temal pole Väge ja ega soodumust õpetamiseks. Viimaks siiski lubab mees toimetada poisi teiste tarkadeni.

“Nii juhtuski, et Yuruki, kelle loost vaid vähesed teadsid täit tõtt, ja Kishine, kelle lugu oli alles algamas, asusid järgmisel hommikul varavalges teele. Koos nendega rändas Tha, kelle lugu oli vanem nii mõnestki mäest, kuid kes seda ise väga häst ei mäletanud.” (lk 16)

Noh, teel tarkade poole satuvad nad piirkonda, mida valitsevad ettearvamatud vaimud, kel nimeks Iidsed. Ja seal saab Väega poiss oma esimesed vitsad ja õppetunni. Mis täpsemalt juhtub, jäägu siinkohal rääkimata.

Autorit võib pidada hoolikaks kirjutajaks, tundub, et teksti on hoolsalt toimetatud ja lauseid mõttega paika seatud, et kõik oleks ikka täpne ja loogiline ja kirjanduslik. Selline mittetormakus võtab ühtlasi lugemiskiirust maha (või noh, enda ajapuuduses jagunes teksti lugemine kolmele päevale). Klassikaline fantaasiakirjandus – kaasa käib üüratu ajalugu, mis läbi põimunud üleloomuliku maailmaga, on vana väsinud kangelane (kes on tegelikult alles kahekümnendates mees) ja nö tulevikulootus (tõsi küll, loo käigus saab vaid teada, et tal on erakordsed võimed – kuid mis põhjusel vajaks maailm päästmist, jääb veel selgusetuks (või ei pannud ma tähele)). Ja no muidugi vaim hundinahas, kes näib pärinevat otse ürgsupist. Kui esimestel lehtedel näis rändmuusiku ja hundi sõprus ja meeltelaenamine midagi sarnast Brani ja ürghundi sidemele, siis tegelikult see niisugune pole (üsna mõttetu lause antud loo kohta).

Muidugi, kui tegemist oleks peatükkidega romaanist, siis oleks ehk nii varases staadiumis keisrinna ja lohe ilmumine vast liialt ennatlik, see näiks olulise liialt kokku kuhjamisena (samas – kes teab, mis kõik tulla võiks?). Mis siis ikkagi viitaks sellele, et käesolev on iseseisev lugu (võimalikust lugude kogumist a la Sapkowski). (Reaktori intervjuu räägib õnneks romaanist, mis loole eelneb.) Eks oleks kiusatus võrrelda Loperi ja Merese fantasyloomet... aga suurt ühist alust pole – Loper ehitab kangelastele maailma, Merese kangelannad mäslevad maailmas. Tõesti, nii napi tekstikogumi põhjal on ennatlik midagi mõtestatut öelda.

ulmekirjanduse baas