Ann Leckie, Rachel Swirsky - We Continue (The Book of Dragons, 2020)

Lugu sellest, kuidas 500 aasta eest tegi Marsilt pärit (põlvkonna?)laev kuskil planeedil hädamaandumise, poolenisti pinnasesse mattunud laeva jäänustesse tegid selle endised sõitjad linna ning avastasid, et seda planeeti asustavad muuhulgas lohed. Aastasadade möödudes toimus hirmus maavärin, mis kosmoselaeva maasse mattunud seadmetes põhjustasid õnnetuse, mille tagajärjel pääsesid valla radioaktiivsed kiirgused. Mille tagajärjel hakkasid linna elanikud piinarikkalt surema. Aga üks väike poiss pääses. Sest lohe korjas ta üles ja viis poisi oma tarusse.

Tõepoolest, selle loo lohed elavad kui mesilased - on kuninganna, on erinevate ülesannetega (sõdalased, kogujad, koristajad) taru liikmed. Ühe koguja-lohe hoole all kasvaski poiss mitmeid aastaid. Kuni … see taru hakkas välja surema, et teha ruumi uuele kuningannale ja ta töölistele. Kes arvatavasti ei pea poisist suuremat lugu ning tarvitaksid ta toiduks.

Omal moel armas lugu kahe täiesti erineva liigi esindaja lähedusest, kes ei suuda omavahel otse suhelda (nii lohe kui poiss püüavad aimata, mida teine võib soovida), aga ometi kiinduvad teineteisesse. Paralleelselt jookseb kaks lugu: taru nö võimu üleandmisest ja kuidas hävines inimeste linn - aga, nagu selgub, polnud linlased planeedil ainsad omasugused.

Rex Stout “Nad matsid Caesari”. Kupar (1993), tlk Ronald Lämm

Ma ei ole kunagi Nero Wolfe'i lugesid süstemaatiliselt lugenud, pigem on ikka nii, et mingi osa neist vedeleb siin või seal ja aeg-ajalt satub näppu ning enamasti olen järgmiseks lugemiskorraks suutnud peaaegu täielikult kõik ära unustada, esmajärjekorras selle, kes mõrvar on. Ega ma nüüdki mingi süstemaatilise lugemisega ei tegele, aga sai siin juhuslikult päris mitu tükki järjest loetud ja mõtlen nüüd, et tean vist vähemalt nelja raamatut, kus Wolfe, kes haruharva majast väljas käib siiski erakordsetel asjaoludel laias ilmas ula peal on. Üks on see raamat, kus Wolfe kodust väljas munarooga valmistab, teine on “Must mägi”, kolmas on “Teine ülestunnistus”, mida eile lugesin ja neljas on seesama pulliga raamat, millest praegu juttu. Kindlasti on mõni veel ja mitmes teises peaks esinema puhku, kus ta on sunnitud kõigest hoolimata korraks, kas kohtus või politseijaoskonnas vms paratamus asutuses kohal käima.

Nojah, see selleks. Caesari raamatus on Wolfe igatahes täiesti vabatahtlikul väljasõidul koos trobikonna orhideega, et suurel laadal-väljanäitusel selgeks teha, kes on kes ning mingisugusele orhideeauhinnale käpp peale panna. Õnnetuseks lõhkeb aga Wolfe'i auto rehv, mis tingib ebasoovitava lähikokkupuute auto esiosa ja ühe õnnetu puittaime vahel. Järgneb pikk dialoog, selgitamaks välja, kuidas õnnestub abi kutsuda ning kombinatsioon Wolfe'i soovimatusest jääda üksi auto juurde ja/või (üksi) pikemat vahemaad kõndides läbida viib selleni, et Goodwin ja Wolfe asuvad retkele läbi karjakopli taamal paistva maja poole. Poolel teel tutvustab end kopli elanik – üks võrdlemisi võitlushimuline pull, ning samuti ka tolle püssiga vehkiv ihukaitsja. Edasi toimuvad mõned ebagraatsilised diversiooni ja põgenemismanöövrid, mille lõpptulemuseks on Wolfe'i hiiglaslik kuju keset koplit kivikuningat mängimas ning käkaskaela üle aia maandunud Goodwin.

Nõndaks jääb meie koomiline duo lahkete võõrustajate juurde peatuma, ilmneb komplikatsioone seoses pulliga ja peagi leitakse ka esimene laip. Toimuvat esialgu võimaluste piires ignoreeriv Wolfe saab endale viimaks kliendi, kolib teise võõrustaja juurde ja loomulikult lahendab lõpuks mõrvad. Sisureetjana võib lisada, et kahtlust ei jää ka selles, kes on Liivimaa parim orhideekasvataja.

Nagu ikka, seisneb põhiline võlu Goodwini humoorikates kirjeldustes, lõputus ogaras teravmeelitsemises ja vastastikustes lapsikustes suhtes oma tööandjaga. Näiteks mainib Wolfe terve raamatu vältel järjepidevalt igale vastutulijale Goodwini oskamatust autojuhtimise alal. Puudu ei ole ka hea toit – lambafrikassee metodistide einelauas viib keele alla. Ahjaa, samuti on tegemist raamatuga, milles Goodwin tutvub esmakordselt Lily Rowaniga, pange tähele!

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski - Muinasjutt Troikast (2020)

30 aastat tagasi oleks see romaan võinud ilmuda Loomingu Raamatukogus ja oleks igati ajavaimule vastanud - kõik see süsteemikriitiline andmine, no mida hing veel ihata oleks osanud. Kuigi, eks nüüdki võib bürokraatiaga jändamine olla mõnegi teadlase või uurija teiseks elutööks. 

Tõlgitud on siis originaal ja nö avaldamissõbralik lühem versioon. Takkajärgi ongi huvitav vaadata, millised rõhkude muudatused on kahe teksti vahel - kui algvariant ongi vaid üks fantastiline maailm (jajah, järg “Esmaspäev algab laupäevale”), siis lühemas versioonis minnakse vähemfantastilisest maailmast hulga fantastilisemasse maailma - nüüd on korraga salapärane Troika asukohaks 76. korrus koos Kitežgradi kõikide vaatamisväärsustega, mida siis kaks nooremat teadustöötajat lähevad uurima (jälgimise all!); sel uurimisel on ka väga konkreetne lõpp (erinevalt originaalist, kus see Troika jääbki otsustama ja uusi võrseid ajama).

No ja lühemas variandis pole Spiridoni ega lumeinimest ja see poolmüstiline telkimine Troikaga jääb samuti välja. Ja polkovnik oma reaktiivratsaväega. Aga jah, kõik see bürokraatia … raske uskuda, et autorid võinuks nii naiivsed olla ja loota sellise teksti avaldamist niisugusel kujul (eks de facto lühem tekst korraks trükitigi), seda lahedam on mõelda, et leidub niisuguseid hulle autoreid, kes tõsimeeli ajavadki oma rida.

ulmekirjanduse baas

Vjatšeslav Rõbakov - Koduhoidjad (Me armastame Maad, 2016)

Jutt pole jällegi just tõsiulme varasalve kuuluv tekst, ent samas huvitav näide inimeseks olemisest ja, noh, progressist.

Aastakümneid on ühel saarel loomeinimeste justkui paradiis - elavad seal ja saavad vabalt kunstiga tegelda; ülejäänud maailm siis naudib nende tipptasemel loomingut (niisiis pole just tegu hipiparadiisi vms). Kogukond on igati rõõmus ja suurt kuhugi ei kipu; eks neil ole vahel suhteprobleeme (kes kellega üle aisa lööb?), aga ei midagi katastroofilist - peaasi, et saab surveta loominguline olla. Ühesõnaga, vananevate loomeinimeste paradiis - lapsed, kes on neil varem siin sündinud, on nüüdseks koolidesse lahkunud ja mujal maailmas eri ametitesse asunud; ja kedagi siia saarele juurde ei lisandu.

Ent kui üks järeltulija külla tuleb, saab isa ta gravikopterit näppides osaks suurele üllatusele - see paradiislik saar on hoopiski … Ja lapsed …

Eks puänt on välja koorunud juba enne loo lõppu, aga mitte ei taha seda paljastada. Või siis viidata sellele, millised autorid on sellist teemat veel käsitlenud. Kui nii võtta, siis veidralt vinge tekst.

“Ta vaatas mulle pikalt silma, pilk haige ja õnnet.

“Saa aru, liik, kes ei laienda oma areaali, sureb välja,” lausus ta nii, nagu oleks see selgitus ja vabandus. “Lihtsalt hukkub.”

“Ma tean,” vastasin noogutades, sest see tõepoolest selgitas ja vabandaski kõike. “Kui kõik oleksid sellised koduhoidjad nagu meie,” osutasin ma allapoole, “ oleks mõõkhambulised tiigrid ammu neandertallased nahka pistnud. Ma ei saa aru hoopis muust. Kuidas ma seda suutsin?”” (lk 130)

ulmekirjanduse baas

Grace Greene “Vahepealne õnn“. Ersen, 2019, tlk Ülle Jälle.

Teemaks vaimselt vägivaldsest lähisuhtest lahkumine. Retsept üsna klassikaline – naine hiilib oma napi salajase rahavaru ning mõne isikliku asjaga abikaasa juurest minema. Otsib varju vanematekodus, kuid jõuab lõpuks oma emapoolse suguvõsa päritolukohta, tädi asemel vana ja tolmunud maja valvama, lapsepõlve ja oma juuri meenutama. Võite kaks korda arvata, kas naabriks on sobiva vanuse ja atraktiivsusega vallaline meesterahvas ja teise arvamiskorra võite nüüd ära kasutada pakkumaks, et kas see meesterahvas tuleb oma osavate kätega abi pakkuma nii kadunud koera otsimisel kui ka koeraaediku renoveerimistööde osas. Lisaelemendina on meesterahval nutikas kasupoeg, ja loomulikult kulmineerub lugu maja ümber luuravast abikaasast jagu saamisega. Plusspunktina võib välja tuua ehk, et selles osas ilmutab printsess üsna aktiivselt pealehakkamist ja taiplikust ning valgel hobusel teoreetiline tulevasekandidaat jääb rohkem toetavasse rolli. Lõpus ei helistata ka pulmakelli – raamat piirdub siiski peaasjalikult iseseisvuse taasavastamise ja enesekindluse leidmisega nö juurte juures ja unustatud lapsepõlvemälestusi läbi mäletsedes ning onu surma asjaolusid avastades.

Natukene on ümbritsevat looduskeskkonda ja pisut olmelisi riietusküsimusi ning loomulikult koertega sahmerdamist. Ahjaa, ka kuulekus ja „tubli tüdruk“ olemine eraldi teema, mille peategelanna tõstatab. Et tegi muudkui nagu vanemad tahtsid ja nagu mees soovis, aga miskit head nahka lõpuks sest kõigest ei saand, hoopis iseennast kaotas ära.

Sheila O'Flanagani „Kadunud naine“, mida üle aasta tagasi lugema sattusin, on põhimõtteliselt selle raamatu teisik, väikeste erinevustega. Seal põgeneb peakangelanna tööreisil olles, kuid loomulikult tagasi maakohta, kus ta lapsena mõnda aega elas ning samuti käib lapsepõlvemälestuste läbisortimine, kunagiste saladuste avastamine ning uue atraktiivse meesisikuga toetava suhte tekkida laskmine, et siis lõpuks manipuleerivale abikaasale koht kätte näidata.

Paistab, et tegemist on hea sissetöötatud retseptiga. Aga mul kipub ikkagi nii olema, et kui seebikaisu tekib, hakkan kõikvõimalikke telesarju läbi lappama – millegipärast annavad näitlejate õnnestunud dünaamika, hea situatsioonikoomika ja visuaalselt kaunid kohad kulunud lugudele õdustavat värskust, aga raamatute puhul ei paku teostus sageli just väga palju kunstilist naudingut. Et oleks siis juba sellised maastiku ja olustikukirjeldused, et tõmbavad enesesse ning peategelaste dialoog ajab liblikad ärevile. Enamasti ei ole. (Olgu mainitud, et Jane Austen on kogu romantilise kirjanduse žanrile ikka tõeliselt silmad ette teinud.)

Aliette de Bodard - The Last Hunt (The Book of Dragons, 2020)

De Bodardilt õige krüptiline tekst või siis näide maailmast, mis ongi ulmeline ja pole inimkeskne. Tõsi, tegevuspaigaks on Maa (või siis mõni planeet, mida kutsutakse selliselt), kus tegelasteks roomajalaadsed olendid, kes/mis siis hävitasid või lasid hävineda sealse ökosüsteemi, et siis enda loodud olenditega seda täita. Mis küll on enamvähem ebaõnnestunud ja nüüd need üliolendid lahkuvad oma tallermaalt. Aga mitte nii, nagu muuhulgas geenmuundatud draakonid seda näha tahaks.

Ühesõnaga, võrdlemisi segane tekst, mille puhul mul puudub arusaam, et sellest “õigesti” aru sain.

Vladimir Mihhailov - Oja Iapetusel (Me armastame Maad, 2016)

Päris hea tekst. Nö ajakirjanikud sõidavad vastu võtma kaua kadunuks peetud uurimislaeva, mis naaseb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Kohtumispaigaks on üks väike taevakeha, kus kohalikus “teenindusjaamas” ootab aga ees miski vana transpordialus koos kolme halvastiriietunud tölliga. Ajakirjanik palub nendel töllidel koos laevaga lahkuda, et peagi saabuv kangelaste suur uurimislaev saaks sinna maanduda - ning nii saaks neid üllatada maalaste sellise vastuvõtuga. Töllide laev lahkubki.

Nagu näha, on enamvähem poole jutu pealt aru saada, mis ees ootab. Aga, milline hea teostus, eksole. Võib ju rääkida nõukogulikust positiivsest ulme(kangelaste)st jne, ent igati lahe inimlik lahtikirjutamine. Eksole.

ulmekirjanduse baas

Seanan McGuire - Hoard (The Book of Dragons, 2020)

Antoloogia lühim tekst on kasuemast, kes kasvatab täiskasvanuks neid lapsi, kellega teistes kasuperedes hakkama ei saada. Ja et ta oma tegevuses vägagi hooliv, siis täiskasvanuks saanud kasulapsed loovutavad pea rõõmuga oma koha uutele probleemsetele lastele (kui õieti aru sain, on üles kasvamas alati 7 last), et need saaksid võimaluse normaalseks üleskasvamiseks. Aga mis on normaalne, mõtleb uus sotsiaaltöötaja, kes tuleb inspekteerima selle kasupere tegemisi. Sest …. maja elanikud pole teps mitte tavalised inimesed.

Nojah, siin olgu ilmselgeks vihjeks antoloogia teema. Kergelt musta huumoriga sotsiaalkriitiline tekst sellest, et mis on ühe ühiskonnaliikme üleskasvatamiseks vajalik ja kuidas kohelda teistest erinevaid, et nad ei irduks ühiskonnast, vaid leiaks oma koha; tõsi küll, viitaks taas antoloogia teemale.

Ray Bradbury: 451 Farenheiti

Täna, 22. augustil 2020, on Ray Bradbury 100. sünniaastapäev.
Pole päris juhus, et lugesin (uuesti? algus tuli küll tuttav ette, ent kuskilt kolmandiku pealt lugesin nagu uut raamatut) läbi ühe tema tähtteostest ja saan sellest kirjutada just täna.

Aga ei, ma ei kahetse lugemist.
Mul ei olnud meeles, et see nii hea raamat oli.

Ei, see pole kõiketeadjalik, ulmekorüfee ei näinud ette internetti ega nutifone, mängis televiisorite (mil oli ainult üks kanal!) ja raadiosaadetega. Ta ehitas oma mõttes valmis kiirteed, ent pani need läbi linna jooksma ega korraldanud midagi jalakäijatele teisele poole saamiseks. Isegi mitte keeldu, et kiirteele ei tohi minna - tee lihtsalt oli julm eikellegimaa, mille ületamine tähendas eluga riskimist.

Pealegi sisaldas lõpplahenduse teadjahääl, keda esindas Mingi Huminaatarteadlasest Vend, minu jaoks kaugelt liiga palju enesesalgamist ning tulevastele põlvedele elamist. Mis "tulevased põlvkonnad"? Millisele põlvkonnale öeldakse, et noh, palju eelmisi on teie heaks rühmanud, te nüüd nautige"? Või läheb "meie pole midagi, me ainult mäletame" lõputult edasi kuni inimliigi väljasuremiseni, muudkui aga säilitatakse mälestusi ja keegi ei tea, kelle jaoks, sest keegi pole ju "midagi"?

Aga samas on see väga väga läbinägelik ja arusaav raamat.

Kirjeldatavas ühiskonnas toimub pidev mõtete ja tunnete vaakumi peitmine kiire montaaži, valjude helide ja värviliste piltide alla nagu väga paljudes Hollywoodi blockbusterites. Noid käivadki reaalses tänapäevas vaatamas igasugused inimesed: noored ja vanemad, haritud ja harimatud, kõik miljonite kaupa. Bradury suutis seda inimlikku joont - kõvad helid ja kiiresti vahelduvad pildid haaravad aju enda alla ning see MEELDIB paljudele inimestele - näha päris-päris ammu.
Hoia inimaju teatud moel töös ja muud tööd ei taipa see hulga inimeste puhul enam tehagi.
Kelle puhul taipab - noh, need ongi õnnetud juba loomuselt, parem neile endilegi, kui neid enam pole, eks?

Bradbury maailmas tulevad värvid, muusika ja mürgel otse koju kätte, seintelt alla ja pea sisse. Müra ja värvid võtavad kõik enda alla ja tunneteks ning mõteteks jääb üle piisavalt vähe, et sellise lõbu-ja-paugu ühiskonna eksistents võimalik oleks.
Jääb üle piisavalt vähe, et neid, kes liiga palju mõtlevad, hakata taga kiusama ja hulluks pidama.
Jah, ka need teised, need "normaalsed" tapavad end ses raamatus kogu aeg, aga see on lihtsalt üks ühiskonna jooni umbes nagu autoõnnetused. Noh, on nii. Keegi isegi ei mõtle, et see oleks halb või et asjad peaksid teisiti käima.

Miks nad kogu aeg end tapavad? Laias laastus sellepärast, ütleb Bradbury, et olla inimene tähendab ka vajadust seda olemist kuidagi mõtestada ja läbi tunnetada. Kui ei saa, kui see võimalus ära keelata ja võtta, ei taha inimene sageli enam elada. Kui väga teda ka lõbu ja suurte värviliste piltidega toita, ta sureb nälga nagu vitamiinide ja mineraalideta, kuigi kaloririkka dieedi tagajärjel.

Mõelda ja tunda on eluks niisama vajalik nagu tervislik toit.

Veerand loetud lugudest
BAAS

Gustav Räppo - Kuu kiired. Walik nalja (1924)

Brošüüris on kolm naljajuttu “Kosmose kontsentreerimine”, “Kelle ussaid…” ja “Torojoro küläh”. Teine ja kolmas jutt pretendeerivad mingisuguse rahvanaljandi laadi omaloominguks (üks on jant sellest, kuidas taluperemees jandib ta majapidamisse kippuvate ehalkäijatega, teine on mingi segane lugu setuga, mis jäi minu jaoks enamvähem loetamatuks), siis “Kosmose kontsentreerimine” on vast ehe näide grafomaaniast - ehk siis unenäoline lugu sellest, kuidas minajutustaja lendab maailma kohal ning näeb Maa nö üldplaani - kuidas Niiluse vesi unistab Austraalia kallistamisest või ahvid loobivad kividega Ameerika rannikut. Aga on ka veidraimad aspekte - nii on ühtlasi näha sauruste tegemisi või seda, kuidas taevakehad omavahel suhtlevad. Õnneks on see õnnelik sonimine vaid kahele lehele mahutatud ja lugeja ei jõua täieliku arukaotuseni.

Aga kellele pakub huvi niisugune poeetika, siis piltidelt on võimalik ehk midagi rõõmustavat leida.

Garth Nix - Cut Me Another Quill, Mister Fitz (The Book of Dragons, 2020)

Kergeks üllatuseks avastasin, et Nix on valitud VanderMeeride kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogiasse ja just Herewardi ja Fitzi sarja looga, mis on täiesti okei lugemisvara, aga ikkagi … veidi üllatav valik.

See tekst on siis värskeim lisandus ning antoloogia teemale kohaselt tuleb rüütlil ja nukul rinda pista probleemiga, et kuidas avastada linnriiki peitunud lohe, kes/mis on inimeseks moondunud (tekstis on juttu varasemast juhtumist lohega, aga ma pole sellise tekstiga kokku puutunud - kui sellest muidugi üldse eraldi lugu on). Fitz töötab selle leidmiseks linnaelanike nimekirja; Herewardil selleks kannatust ei jagu ning ta otsustab tutvuda kohaliku kõrtsikultuuriga, et nüri töö kergendamiseks veidi kõri kasta. Lohe käsilased ongi seda oodanud ja tuleb välja, et sellega on arvestanud Fitzki. Ja ühtlasi selgub, et nende tööülesanne on veidi vildakalt koostatud …

Et siis veidi rumala rüütli ja veidi ninaka nuku järjekordne veidi ebaõnnestunud seiklus, millest küll üpris elusalt välja tullakse. Eks need Herewardi ja Fitzi lood on veidi kõikuva tasemega (näiteks kõigist püüdlustest hoolimata pole suutnud antoloogias “Fearsome Journeys” ilmunud teksti läbi lugeda, on selline mereteemaline jutt), see tekst tundub kompaktsemana ja liigub kenasti finaali suunas.

“Mister Fitz’s question and Hereward’s answer would have surprised and perhaps amused anyone who had significant dealings with the duo in the past, since Sir Hereward and Mister Fitz were agent of the Council of the Treaty for the Safety of the World and, as-ever, were engaged in their seemingly eternal quest to rid the world of exactly those illegal godlets and other proscribed extra-dimensional invaders Mister Fitz had just mentioned. But neither the Archon of Nikandros nor anyone else in the city-state knew this. Or so Hereward fervently hoped.” (lk 341)

Arkadi ja Boriss Strugatski - Otsustav katse. Üksikud oletused (Me armastame Maad, 2016)

Noored Strugatskid unistavad Maalt lahkumisest ja ilmaruumi avastamisest, aga teadagi - milline hind sellel olla võiks. Sellest räägibki eelkõige teine lugu “Üksikud oletused” - sa paned Maalt ajama, aga tagasi tuled 200 aasta pärast. Kelle juurde, kuhu? Nii siis otsustatakse sellel ekspeditsioonil eksperimenteerida ning mitmekordse ülekoormusega (hullematel hetkedel kuni 7 G!) hakatakse vurama otsitud täheni ja tagasi. Tulemuseks siis inimkeha enamvähem lömastumine, kuid ka maasarnase planeedi avastamine (mis küll pole suurt inimsõbralik) ning Maale, oma armsamate juurde naasmine. Aga millise hinnaga, eksole.

Eks omal moel ole koomilinegi, et autorid kirjeldavad seda kosmoselendu kõiges oma koletislikkuses, aga Maale tagasi jõudnud kosmonaudid on ikka enamvähem ühes tükis, pole neile vaja aklimatiseerumist ega midagi, astuvad aga laevast maha ja armsamate juurde (niipalju, kui kehast järel on; ja ehk ka posttraumaatiline stress).

Huvitav, kas oleks võimalik koostada Strugatskite lühemate juttude kogu ja eesti keeles välja anda (no see pole muidugi ühegi kirjastuse unistuseks), eks nende jutustusedki annavad muidu enamvähem romaanide mõõdu välja.

“On üldteada, et mida lähemal valguse kiirusele, seda aeglasemalt kulgeb aeg tähelaevas, alludes gravitatsiooniteooria seaduspäradele. Kuid see teooria peab paika vaid väikestel kiirendustel ja mootori lühiajalisel töötamisel. Kui aga laev liigub valguse kiirusele lähedastel kiirustel ja mootor töötab vahetpidamata; kui kiirendus on piisavalt suur; kui valgusbarjääri juures tekib kiirenduserinevus, siis … Raske on ennustada, mis siis. Kaasaegne matemaatika pole võimeline andma üldistavaid tulemusi. Samas mõningane tähelaeva liikumise iseloomu puudutavate üksikute oletuste põhjal ei välista gravitatsiooniteooria ka teistsuguste nähtuste võimalust. Pole välistatud, et aeg hakkab tähelaevas liikuma kiiremini. Laeval mööduvad kümned aastad, kuid Maal kõigest kuud. “Muromets” on esimene otsetoiteline footonrakett ajaloos. Sellega oleks võimalik seda katsetada. Tõsi, see on talumatult raske. See nõuab aastatepikkust lendu koletislike, viie-kuuekordsete ülekoormustega.” (“Üksikud oletused”, lk 40)

ulmekirjanduse baas

ulmekirjanduse baas

Kate Elliott - The Long Walk (The Book of Dragons, 2020)

Esimestest lehtedest peale meenutas see tekst mingil moel Triinu Meresi Kuuevalla maailma. Aga kuidas nüüd täpselt, ei oskagi öelda. Kuid hoidkem seda uidu kõrva taga.

Kaupmehest abikaasa suremise järel muutub lesk samuti nö surnuks - ta jääbki selleks, kui muidugi abielupaari järglased ei maksa preestritele küllaldase tasu, mille järel saaks uuesti elusa märgi ning võimaluse elada mehe pärija meelevallas elupäevade lõpuni. Need naised, kelle eest tasuta nõutud summat (aga ennevanasti surmatigi peale mehe surma abikaasa), saadetakse nö pikale teekonnale - inimsoo valduste kõrval asuvale lohede maadele, kus need õigusteta lesed lohede poolt arvatavalt ära süüakse. Sest lohed … nemad asuvad omakorda inimeste ja deemonite vahel ning võimalusel jahivad lohed inimesi küttivaid deemoneid.

Peale mehe surma algavad siis kiired ettevalmistused ärasaatmiseks, muuhulgas viibib naine (kuna Asvi on veel “surnu” staatuses, siis temaga ei suhelda) tseremoonial, kus inimesed lahkunud abikaasaga hüvasti jätavad ning kuuleb vanema poja ja selle abikaasa vestlust - poeg pidi maksma päris krõbeda summa, et ema pikast retkest vabaks osta. Asvi vaagib oma tulevast lesepõlve abikaasa pärija nüüdses majapidamises ja võimaluse avanedes läheb ise sellele pikale retkele, andes oma lesemärgi ühele sinna mõistetud emale, kelle tütred ei suutnud selle mehe surma järel küllaldaselt raha koguda.

Pika teekonna karavan asub teele ja 17 päeva möödudes jõutakse sihtkohta - lohede maa väravateni. Karavani saatjad saadavad elusad naised lohede poole (karavaniga kaasaveetavad surnud viiakse templisse; niipalju kui neid tavaliselt järel on). Ja nagu ikka, Asvit ootavad järgmised üllatused.

Ehk siis lugu naistest, kes teenivad terve elu oma abikaasasid või omanikke ning kui abikaasa sureb või ta muutub uuele omanikule kasutuks, visatakse nad nö üle parda (ehk küll lohede hambusse), mis on omal moel õige iseloomulik erinevatele ühiskondadele, eksole. Võiks öelda, et tubli maailmaehitamise kõrval ka mõneti feministlik tekst, mõlemad on õige sümpaatselt välja kukkunud. Natuke langeb ansamblist välja teksti finaal, aga muidu küll igati meeldiv jutustus.

Kelly Robson - La Vitesse (The Book of Dragons, 2020)

Üpris naksakas lugu juhtumist koolibussiga, mida asub jälitama … lohe. Bussijuht on kord varemgi lohe näinud, aga keegi teda muidugi ei uskunud ja nüüd siis .... paistab, et lohel on kuri plaan bussitäie lapsi õhtusöögiks ära tarbida. Tubli üksikemast bussijuht koos oma 16-aastase tütrega püüavad päästa, mis päästa annab. Aga lohe on järeleandmatu ning niisugune kiskja oma saagist kergelt minema ei lase.

Eks vürtsi lisab seegi, et tagaajamine leiab aset kuskil Kanada kolkas ja ajal, mil mobiiltelefone ei eksisteerinud. Iseenesest üsna jabur süžee, aga kuidagi löövalt kirjutatud, muuhulgas jõudes avada nii ema kui tütre tausta selles kolkamaailmas. Esimene Robsoni tekst, mille olen läbi lugenud, eks nüüd tuleks uuesti proovida “The Water of Versailles” läbi lugeda. Ja kes teab, ehk tuleb sellelegi loole järg (kui mitu järge sellel “Kiiruse” filmil õieti ongi?).

K. J. Parker - Prosper’s Demon (2020)

Seekordne lühiromaan on eksortsistist, kes täidab oma tööülesandeid õige hoolsalt (või sünge kirega), mis kõrvalseisjatele just suuremat rõõmu ei paku - sest tihti kaasneb väljaajamisega õige verine riitus. Nagu ka seekordses loos.

Sest nagu eksortsist avastab, on seestunud maailma targeim õpetlane Prosper, kelle ülesandeks on ette valmistada tulevane tõeliselt valgustatud kuningas. Õpetlases peituv kurilane on aga niivõrd avameelne, et paljastab suure vandenõu olemasolu, millega surematud vaimud (sa võid nad välja ajada, aga nad on hävimatud) tahavad surelikud inimesed aastasadade või aastatuhandete jooksul üle võtta. Niisiis dilemma - kas tema eluajal võiks valitseda nö heaolu (nagu vaimudel peaks olema plaanis ja kui teha vaenlastega koostööd … Ja saagu mis saab peale tema surma) või täita oma üpriski tänamatut kohust, mis seekord võib tähendada eksortsist enda hukkumist (ikkagi õukonna ja kuningaperele vastu hakkamine).

Parkeri lühemas proosas on eksortsismi teema mitmes minu loetud jutus olemas; samas ei mäleta, et romaanides oleks see kunagi olnud teemaks. Põgusalt viidatakse ka eelmise lühiromaani Saloninusele, kes elas mitusada aastat tagasi ja kes on sedavõrd müütiline kuju, et tema olemasolugi on nüüdseks kaheldav. Samas pole Saloninuse lühiromaanis mingit vihjet eksortsismile, sealne kurjus on üsna loomulik osa tollase ühiskonna toimimisviisidest. Ja eks erinev seegi, et siin lühiromaanis on vaid ühe jutustaja vaatenurk.

Selle jutustaja siseilm on õige tume - eks ta ongi jõudnud arusaamisele, et tal on palju ühist nende objektidega, keda/mida peab ta tõrjuma … aga et need on surematud, siis saab ta vaid mõneks ajaks neid eemale peletada (ning kuna vaimudki on üsna vähe rändavad, siis puutub ta nendega üha ja üha uuesti kokku). Valikud, mida ta peab vaimudest vabastamiseks tegema, on muutnud ta üsna kalgiks (või ebainimlikukski), kuid eks töö ole selline ja kui sul on selline oskus, siis muud teha polegi.

Jutustajast lähtudes on teksti meeleolu õige süsimusta meeleoluga ning lugejal keeratakse õhukraanid üsna tihedalt kinni - erinevalt eelmisest lühiromaanist, kus kahe peategelase kassi-hiire mäng oli õige särtsakas ja vaimukas. Siin on tinane äng, mis maadligi kangutab, omamoodi lootusetud Sisyphose rügamine vaenlaste peletamiseks … mis küll käegakatsutavat kasu ei tooda. Aga eks suuremad teod alga väikestest tegemistest, millesse muusse siin ikka veel uskuda.

Peter S. Beagle - Except on Saturdays (The Book of Dragons, 2020)

Pea klassiku staatuses Beagle on võtnud ette prantsuse päritolu müüdi Melusine’st ja toonud selle tänapäeva Kalifornia oludesse - kus iidsel naisel (või kes ta täpsemalt ongi) on võimalik end päikesepaistes hoida. Sest Prantsusmaal on nüüdseks välja surnud kõik ta lähemad ja kaugemad sugulased - vaid Kanadas on üks kauge sugulane veel elus. Aga noh, kauaks tedagi. Jutu peategelane on ülikooli õppejõud, kes linnaliinibussis ratastoolis haigete jalgadega (jutu pealkiri, eksole) kaunist naist aidates saab pihta, kellega tegelikult tegemist on. Nad kohtuvad ja naine on mehega võrdlemisi avameelne, veedavad meela öö ja siis läheb Melusine … Kanadasse.

Jutt on võluvalt lihtsalt kirjutatud, kahjuks polnud mul lugemise ajal õrna aimugi, mis Melusine’ga seostub - noh, Beagle’i nägemuses on veevaimu (näki?) asemel tegu lohelaadse iidsega. Wikipedia artikli järgi tundub, et autor on kasutanud jutus müüdi mitmeid tuntumaid külgi õige kenasti ära kasutanud.

JY Yang - The Exile (The Book of Dragons, 2020)

Planeedi maasarnastamine draakoni abil? Et siis näide science fantasy’st, kus peategelane Linear on mõistetud süüdi ning süü lunastamiseks peab ta kümme aastat olema üksi terraformitaval planeedil ning raporteerima võimalikust progressist, mida teostab sinna kosmoselaevaga transporditud jumalastaatuses draakon.

Ainult et …. draakon pole vaid inimsoo tööriist ning Linear pole unustanud põhjust, miks ta just sellist karistust kannab (teine võimalus oli hukkamine) - ja millist hinda ta selle karistuse nimel maksis. Planeet elustub, aga valel moel.

Teksti lugemise muudab veidi keerulisemaks see, et autor rõhutab mõlema peategelase puhul sootunnuste vältimist (kui see nüüd ikka on non-binary gender teema, pole asjaga just kursis) - inglise keele puhul see karjub muidugi näkku, eestikeelselt saaks seda väljendada hulga neutraalsemalt (kui võrrelda kasvõi Ann Leckie triloogiat nii originaalis kui tõlkes). Mitte et see oleks eraldi kvaliteet, küll lisab aga tekstile veidra hõngu, sootu karje. Ja no draakon kui terraformija, eksole, polegi nagu sellist fantaasiat kohanud.

Kelly Barnhill - Lucky's Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 

Barnhill on kirjutanud mitmeid häid lühemaid tekste (jutukogu on täitsa okei), kuid tuntum on ta vast oma auhinnatud lasteraamatuga (eesti keeleski olemas, kahjuks pole veel lugenud). Selle antoloogia tekst on mõneti veider segu täiskasvanute muinasjutust ja lastejutust - või siis ma pole tuttav tänapäevase lastekirjandusega ja seega mõned raskemad teemad tekitavad tunde kui täiskasvanumatele mõeldud tekstist.

Lucinda on algkooli õpilane, kelle klassiruumis sooritatud teaduskatse tagajärjel tekib millegipärast … tilluke lohe (või draakon). Tüdruk on õnnest hullumas (kuigi õpetajalt sai riielda), et midagigi, mis tema argipäeva rõõmsamaks muudab (sõpru pole, hiljuti mahajäetud ema on sügavas depressioonis). Lisaks on Lucindal väga vana veider naabrinaine, kes on teadlane ja oma elamise ja elukatega arvatavasti vaid Lucindale nähtav. Nagu selgub, on draakoni teke siiski midagi enamat kui juhus ning nende endisest sõjaväelasest distsipliinihullul õpetajal on laste teaduskatsetega mingid omad plaanid.

Mulle jäigi veidi selgusetuks Lucinda ja draakoni suhe, niisamuti selle endise sõjaväelase ja iidvana naabri värk - ühesõnaga, enamvähem siis kogu jutu tuum. Aga, tekst on omal moel armas ja ka dramaatiline ning Lucinda on igati kurbvahva tegelane.

R. F. Kuang - The Nine Curves River (The Book of Dragons, 2020)

 Hiinapärane fantaasialugu inimohvrist, mida tuuakse kohalikule draakonile, et see kutsuks esile põllumajandusele sobivat vihma (võrdluseks näiteks Zen Cho tekst, kus draakoni enda liikumine kutsus esile kõiksugu klimaatilisi ja tektoonilisi jamasid). Inimohver peab olema vabatahtlik ja ta peab olema draakoni vääriline. Iseasi muidugi, mida see jões peituv draakon talle ohverdatuga õieti peale hakkab; igatahes hiljem pole leitud kedagi elusalt ega kontidena.

Lugu siis kahest õest, kes saabuvad selle jõe ääres asuvasse provintsikeskusse - nagu selgub, siis noorem neist on määratud draakonile (ikkagi vabatahtlikult), selline imekaunis ja tark tiinekast neiu, keda on titast saati imetletud. Vanem õde … pole just kaunis ja kes on aastaid olnud kade noorema õe peale, kuna see on vaat et maapeale saadetud ingel. Kuni muidugi, noh, ta on saatjaks õe draakoni kurku minekul.

Omamoodi seisundilugu, kuivõrd pole just saladuseks, mis sees ootab, ja ega autor üllatagi just pööraste käikudega (eks see õdede suhe saab veidi tumedama tausta küll. Arvatavasti pole sel lool mingit pistmist Kuangi triloogiaga, aga eks ikka tuletab meelde enda laiskust, kuna pole senini “The Dragon Republicut” lugenud.

Tuumahiid 5: Fusioon (2020)

Järjekordne Reaktoris ilmunud paremate lugude kogumik (valiku on teinud Jüri Kallas, Maniakkide Tänav, Joel Jans, Triin Loide) on vahetanud kirjastust ja küljendust. Fantaasia kirjastuse asemel Lummur (kaanekujundaja on küll ühine, mis jätkab Joel Jansi noorteromaani kaanekujunduse teemat, aga kas see ka haakus mõne kogumiku looga, ei saanudki aru), valitud on vaid kümme autorit ja küljendus on senise nö ajaleheküljenduse asemel tavapärane raamatukujundus (tänu jumalale, see silmi kriipiv teksti esitamine on vast peamine põhjus, mis pole suutnud 3. ja 4. kogumikku lugeda).

Tihedam sõel paistab kasuks olevat, valitud lood on kõik loetavad. Samas ühtlane tase tähendab seda, et hambavalulugude kõrval puuduvad ka teravad tipud, ehk rõõmustas rohkem mu meelt üks naiskooriaineline splätter. Tunda on, et vähe kogenumad autorid (nt Laurik, Weinberg, Jekimov) on rohkem eksperimenteerinud kirjutamisvõimalustega ja minu jaoks nö tundmatud autorid (Loolaid, Ravasoo, Skarp) tekitasid huvi nende järgmiste lugemiskogemuste proovimiseks.

Paratamatult ei saa märkimata jätta, et nii nais- kui meesautorid on esindatud võrdselt. On tajutav, et lugude järjestus on miskis loogilises seoses (kogumiku avaloo oleks küll keskele etnoõuduse seltskonda asetanud). Puudu on fantaasiakirjandus, kuid eks selle puhul ongi keerulisem lühemalt kirjutada. Eesti mineviku, oleviku ja tuleviku kasutamine on meeldivalt palju – mitte et miski maavillane peaks kindlasti eesti ulmet iseloomustama, aga angloameerika ulmekogemust on võimalik ka mitmekesisemalt lahti kirjutada.

Igal juhul, tore, et Eesti Kultuurkapital on seda projekti toetanud. Märkimata ei saa jätta sedagi, et sain selle raamatu kirjastuse Lummuri esindajalt: et sellest ausalt kirjutaksin. Niisugune oligi mu arvamus.

1. Üksi  - Marika Piip
2. Kollaborant  - Kadri Umbleja
3. Tähed täis surma  - Maniakkide Tänav
4. Muld ei hoia  - Miikael Jekimov
5. Vaikust ja rahu  - Heinrich Weinberg
6. Taevatrepi punased astmed  - Joel Jans
7. Öö laulupeomuuseumis  - Laura Loolaid
8. Kaks pistet rebase jalga  - Mairi Laurik
9. Inimlik eksimus  - Ander Skarp
10. Musta reede söömaaeg  - Helina Ravasoo

algernon
reaktor
ulmekirjanduse baas

Ellen Klages - Pox (The Book of Dragons, 2020)

Omal moel võiks seda pidada autobiograafiliseks looks sellest, kuidas väike Ellen sattus koos perega küll San Franciscosse, seal sattus lugema ja armus le Guini “Meremaa võlurisse” ja hiljem kohtus kohalikus Hiinalinnas ühe tõelise draakoniga. Või noh, üldse koges teistsugust eluolu kui senini lapsepõlve Ohios. (Muidugi, mis on ilukirjanduse puhul õieti autobiograafiline, eksole; tegu on ikkagi väljamõeldisega.

Sedasi võttes nagu armas lugu maailmapildi avardumisest; eks see San Francisco on Klagesile hiljemgi armas tegevuspaik olnud. Aastaid tagasi tundus see autor pea igas Strahani antoloogias figureerivat, nüüd aga pole päris mitu head antoloogiat ühtki Klagesi teksti näinud.

K. J. Parker - Habitat (The Book of Dragons, 2020)

Hertsog palkab aadliku poja, et see tooks talle elusa lohe. Või muidu, eksole, jääb aadliku poeg oma suguvõsa maast lõplikult ilma. Pealegi, see mees juba tappis nooruses ühe lohe, asi siis elus lohe tuua.

Ülesanne … pole meeldiv ega vaimustav, aga mis teha. Pealegi, vaevatasu, eksole. Ta mõtleb välja ja laseb valmistada lõksu, seda tänu kõigile neile kogemustele, mis ta on saanud keisririigi lõpututes piirisõdades. Pealegi, tal on lohega oma kana kitkuda.

Autori kohta tüüpiline mustast huumorist nõretav tekst, kus ajapikku koorub midagi sellist välja, mis pole just meeldivaim tõdemus inimsoo asjus. Parkeril on muidugi veel üks, veelgi parem lohelugu (tänu millele üldse hakkasin seda autori loomet rohkem jälgima); mõlemad tekstid paistavad omal moel olevat lähisugulased, lihtsalt et, aastatega tundub looja jagavat üha tumedamat nägemust. Siin siis vaade nö mustale tööle, mida tehakse suurte kangelastegude varjus, ja mis rõõmu see ikka pakkuda saab, eksole.

Huvitaval kombel on see antoloogia seniloetud lugudest alles esimene tekst, mis on  nö tüüpiline loheteemaline fantasy.

Brooke Bolander - Where the River Turns to Concrete (The Book of Dragons, 2020)

Charles de Lint või “Ameerika jumalad”, aga inimeseks muudetud draakonga. Kes inimesena on hiiglaslik ja tugev ja kelle tööks on inimesi töödelda või surnuks peksta ja kes ei mäleta midagi oma minevikust. Kuid minevik hakkab ta peakolusse tagasi imbuma ja mees (draakon?) avastab end maailmast, kus inimesteks muudetud üleloomulikud vaimud teevad tema abil räpast tööd.

Parajalt segane kirjeldus loost, aga omal moel sama südamlik kui Ken Liu lugu - minevik ja läheduse avastamine ja sellest ilma jäämine. Igati noir õhustik, veidi ühes voolus Daniel Abrahami inimdraakoni jutuga.

“Dave threw his hands up in the universal chill the hell out position. “I’m sorry, did the boss send us here to chat with the old bag or kill her? What the hell are you so upset for all of a sudden?”It was a great question. Like most questions, Joe didn’t have an answer. He felt … weird. Not that Maria was dead, Dave seemed fine. Joe was a hundred miles west of fine in a bus headed east. It had just pulled past the city limit of Gut-Churning Anxiety in a cloud of exhaust and the next stop was someplace he desperately did not want to think about. He could see the happy life he had managed to scrape together receding in the rear-view mirror.” (lk 121)

Ken Liu - A Whisper of Blue (The Book of Dragons, 2020)

Aurupungi asemel võiks siin rääkida lohepungist? Ehk siis elektrijaamades röhitsevad lohed tuld, et saada auru peal töötavaid masinaid tööle. Muidugi, ehk tegu miski siidipungi erivormiga, kahjuks pole selle mõiste kasutusele toonud Liu romaanitriloogiat veel lugenud.

Aga tegelikult on see lugu muidugi inimlikkusest ja traumast ning väikestest lohedest kui depressiooni võimalikest lahjendajatest (jutu lõpus on üks teooria, mis räägib sellest, kuidas lohed saavad energiat endas tule väljakutsumiseks - omal moel haakub see teooria Kazuo Ishiguro loheromaaniga).

Omamoodi alternatiivajalooline tekst sellest, kuidas lohed on elanud inimestega kõrvuti juba iidsetest aegadest saati (noh, mitte küll Naomi Noviku Temeraire’i laadis). Ühel hetkel õppisid inimesed, et suuremate lohede tulepursetest saab tekitada head auruenergiat ja mingi aja jooksul kujunes välja lohedel põhinev elektrisüsteem (lohepunk!).

Kuid lohed pole mingid kodustatud elukad ning nende käitlemine on üsnagi ettearvamatu (seda enam, et osad lohed tarbivad koguni inimeste kirjakultuuri; mistõttu ülikoolide juures on nö lohede osakonnad). Selle loo puhul tabas Ameerika üht väikelinna pisikeste lohede pesitsemine - ohtlikud pole, aga vedelevad kõikjal rohus ja mahajäetud majades. Linnaelanikud püüdsid lohede abil äri teha või siis hiljem eemale peletada, ning sellest siis avanes ootamatult see depressiooniravi … või mis täpsemalt õieti?

Antoloogia seniloetud lugudest vast kõige … südamlikum ja rikkalikum kui niisama lihtsalt üks fantasy keerutamine. Nagu Liu jutukogu puhul võis veenduda, siis autor on ikka päris kirjanduslik jutukeerutaja.