Halvast tujust vabanemiseks üks lugu kõikevõitvast psühhedeelsest sõprusest. (Kuigi kord on juba seda postitatud, aga mis siis – tasub uuesti lugeda.)
Vanas põlves hakkasid Hundi kõrvad pikaks kasvama. Õhtuti võttis ta käärid kätte, istus tiigi äärde ja kärpis hiljukesi kõrvu.
“Piinlik lugu,” pomises ta endamisi, “eeslikõrvad kasvavad pähe.”
Sügis oli käes. Päike paistis, lehed langesid. Kuldseid krabisevaid vahtrakäppi – nii nimetas Hunt vahtralehti – olid kõik kohad täis.
Hunt tuli kuldkollaste kallaste vahel sinava tiigi äärde, võttis käärid pihku ja vaatas vette.
Veest vaatas talle vastu morn hundinägu, hallid karvatutid kõrvas, kõrvad ise veidralt töllakil nagu hobusel.
“Kui ma neid täna lühemaks ei lõika, siis homseks on eeslikõrvad peas,” mõtles ta.
Hunt istus, jalad rippu, kivile ja kallutas pead.
Küll oli see kurb pilt – hall Hunt konutamas sammaldunud kivi otsas keset sinetavat tiiki.
“Egas midagi,” ohkas ta. “Hakkame aga pihta!” Ja säksaski vasaku kõrva küljest tüki maha. Krimpsutas nägu, istus natuke aega kinnisilmi, vaatas uuesti vette ja lõikas ka parema kõrva küljest tüki maha.
“Puhkan pisut,” mõtles Hunt kõvasti ja vaatas üles.
Sinises sügistaevas sõitis Karupoeg valge pilve peal ja laulis tuntud pilvelaulu.
“Valged pilved on kui valgelakka ratsud,” üürgas ta.
“Mis temal viga,” mõtles Hunt. “Tema kõrvad ju ei kasva, tal pole midagi häbeneda, varsti jõuab sõber Siili poole, hakkavad kahekesi teed jooma. Oi jah!...”
“Pilvekesed, kus te kihutate,” kostis taevast Karupoja häält.
“Palun ärge mööda kihutage,
meidki natukene sõidutage,” laulis Hunt omaette tasakesi, ent vaevalt sai ta lausuda viimase sõna, kui kivi, millel ta istus, järsku maa seest välja vupsas ja õhku tõusis.
“Uuuuuuu!” pistis Hunt uluma.
Sammaldunud kivi külje sees läks lahti luuk ja esimene tulnukas pistis pea välja.
“Istu kuss!” ütles ta. “Kõik on kombes!” Luuk tõmmati kinni, nii et tast jälgegi näha ei jäänud. Eemalt vaadates aga oli pilt niisugune: vana hall Hunt kihutab sammaldunud kivimüraka seljas mööda taevalaotust, ise vait kui sukk.
“Kuhu sina põrutad?” hõikas Karupoeg.
Hunt ei kõssanud.
“Mis asja seljas sa sõidad?” ei jätnud Karupoeg.
Hunt näitas käpaga kivi poole ja vaatas Karupojale kurbade silmadega otsa, kuid ei lausunud musta ega valget.
“Hundukene, sõbrakene!” hüüdis Karupoeg. “Tule ära minu kõrvale! Kes see siis kivi seljas mööda taevalaotust ringi kihutab!”
Kuid samas avanes kivi sammaldunud küljes jälle luuk ja teine tulnukas lausus Karupojale:
“Kao minema!”
“Misasja?” ei mõistnud Karupoeg.
“Aura ära!”
Ja Karupoeg auraski ära.
Hunt aga kihutas kivil istudes edasi lõputusse sinisesse kõrgusse, nägu kivine, silmad punnis peas, ise kange kui pulk.
Parajasti siis, kui Siilil samovar keema läks, sadas Karupoeg otse taevast talle õue.
Oli natuke aega siruli maas, siis pööras pead ja ütles:
“Kuule! Hunt sõitis kiviga minema!”
“Karukene!” muretses Siil. “Kas sa oled elus?”
“Elus ikka,” kostis Karupoeg. “Hunt pani kivi seljas ajama, kas kuuled?”
Siil tõttas ligi, katsus, kas Karu luud-liikmed terved.
“Ja mõlema külje sees on uksed!” seletas Karupoeg õhinal. “Ja sees olid väikesed mehikesed nagu kasvamaläinud kartulid, idud küljes!”
“Kus olid uksed?” küsis Siil.
“Kivi sees. Hunt lendas ja tal oli nii kurb nägu peas, et...” Karupoeg nuuksatas.
Siil tegi talle pai.
“Ja Hunt ei lausunud sõnagi,” mõtles Karupoeg järele. “Ainult mehike tegi ukse lahti ja ütles midagi...”
“Mõtle ikka, mis sa räägid!” ütles Siil. “Mis ukse?”
“Ukse, noh!” hüüdis Karupoeg ja lõi käpaga põntsti vastu õuemuru, et maa pragunes ja pool maakera hakkas tasakesi eemalduma ning Siili ja Karupoja vahele tekkis sügav lõhe.
“Oi!” karjatas Siil.
Karupoeg hüppas Siili juurde, nad haarasid teineteisel ümbert kinni ja seisid mõnda aega värisedes. Kuid pragu läks aina sügavamaks ja maakera hakkas nagu küps arbuus raginal pooleks minema.
Siil tormas tuppa, kahmas nööri, heitis selle ümber eemalduva tamme oksa, tegi tiiru ümber teise, trepi kõrval kasvava tamme ja hakkas kõigest jõust maakera kokku sikutama.
Karupoeg ruttas appi ja kahekesi said nad veel suurivaevu maakera pooled kokku tõmmata ning nööri kõvasti sõlme siduda.
Kui Siil ja Karupoeg koju tagasi tulid, olid kõik puud kahel pool lõhet kõvasti üksteise külge kinni seotud. Siil ütles:
“Nüüd ma usun sind. Kui maakera võib pooleks minna, siis võis ka Hunt väga hästi kivi seljas minema lennata.”
“Hunt tuleb ära päästa!” vastas Karupoeg.
Ja läksidki sõbrad tamme alla, mis trepi kõrval kasvas.
Hämarduvas taevas lendas Hunt kiviga ikka edasi; tulnukad tegid luugid lahti ja kivi säras kui täht.
“Kuhu ma küll lendan?” mõtles Hunt murelikult. “Kõigepealt hakkasid kõrvad kasvama, siis...”
“Hei! Kuidas tunne on?” hõikas esimene tulnukas reipalt. “Okei?”
“Heihei,” vastas Hunt. “Kuhu te mind viite?”
“Pole sinu asi,” pistis teine tulnukas pea välja. “Küll näed, kui kohale jõuad.”
“Milleks teil mind, kulupead vaja on?”
“Halli pead austa, kulupead kummarda, hä-hä-hää!” itsitasid tulnukad.
Hirmsa vihinaga ilmus taevavõlvile jändrik tammepuu. Seesama vana laia võraga puu, mis Siili trepi kõrval kasvas; juured lõid tammetüvest välja nagu tulekeeled.
Toeka puu õõnes istusid mõnusalt Siil ja Karupoeg.
“Kuulge teie!” karjus Siil. “Hei, mugulad! Andke loom kätte!”
“Haihtu ära!” pistis tulnukas pea välja, kuid tamm kaitses sõpru oma tugevate okstega ja kuri sõna ei tabanud.
“Hundu, tule ära meie juurde!” hõikas Karupoeg.
Nagu kivikuju kihutas vana hall Hunt vanal hallil kivil ikka kõrgemale taevalaotusse.
“Hüppa nüüd, Hundu!” karjus Siil.
Hunt kõõritas põrgumasina poole, maigutas suud ja kargas otse tammeokstesse.
“Koju!” hüüdis Siil, kahmas Hundist kinni ja tamm pööras maa poole.
Kustutatud tuledega sööstis kivi neile järele.
Lausa võimatu on kirjeldada, kuidas ta vihises ja kuidas tulnukad irvitasid.
Hunt istus liikumatult puuõõnes, silmad punnis, Siil tegi talle käpaga pai, Karupoeg aga pildus mustendavat kivi tammetõrudega ja parastas:
“Sähke nüüd! Sähke Hundu eest! Kas jääb nüüd meelde?”
Üks tõru tabas tulnukat kõrva pihta, too oiatas ja kadus luugi taha, pihtasaanud kivi sööstis vilinaga mööda ja kukkus oma endisele kohale tiiki.
Siis tegid Hunt ja Karupoeg oma tamme seljas tiigi kohal ringi ja lendasid koju.
Leegitsevad juured ees, laskus tamm oma kohale. Puu värises, võbises ja kumises nagu sada kirikukella, enne kui lõplikult paika sai.
Sõbrad tulid trappi pidi alla.
“Aitäh, tammepuu!” kummardus Siil maani.
“Aitäh, et sa Hundu ära päästsid!” ütles Karupoeg.
“Pole tänu väärt,” kahistas tamm ja pööras pilgu taevasse.
“Kuhu sa ometi jäid?” küsis Siil, kui nad sealsamas tamme all lauda istusid ja samovarist teed valasid. “Kolm päeva polnud sind näha!”
Hunt hakkas nutma.
“Mu kõrvad on hakanud kasvama,” niuksus ta. “Mul oli häbi eeslikõrvadega teie poole külla tulla.”
“Oh sind küll!” ütles Karupoeg. “Me oleme ju sinu sõbrad. Mis see loeb, kui pikad kõrvad sul on!”
