Eino Leino – Ühepäeva liblikad (1908)

Mõned südantlõhestavad lühilood armastusest, mis on või ei ole elulised, kes teab. Vanakoolivärk Linde tõlkes.

“Armastus. 

Kord elasivad kaks noort inimest, kes üksteist armastasivad. Üks ütles: “Sina räägid minule nii vähe omast armastusest.” Teine vastas: “Mina ei või.” Üks ütles: “Kuidas võin ma teada, kas sa mind armastadgi? Sa ei ole mulle sellest sõnakestgi lausunud.” Nii käisivad need kaks noort inimest oma teed ja üks kiusas teist, seni kui see ütlema õppis: “Ma armastan sind.” Aga vaevalt oli ta seda ütelnud, kui ta maha kukkus ja suri. Et tema teise juures viibis, oligi juba armastus.
Aga teine sammus edasi ja mõtles: “Kas valetas ta veel surresgi? Kui ta mind oleks armastanud, ei ta siis poleks surnud. Jumal karistas teda.”” (lk 25)

“Hooletumalt.

Meelel on mõnigi tee ja mõtetel mõnigi metsarada.

Ma käin ühe pääl ega tea, kuhu ta viib, ja ma pööran teise pääle ega mõtlegi, kuhu ta läheb. Aga ma tean, et iga tee otsas on neiu, kelle juukstes punane lill on ja kes mind ootab ning ütleb:

“Tule missuguses meeleolus tahes. Mina olen sinu oma”.

Hää on hooletumalt kõndida, kui tea, et su kallim sinu pääle mõtleb.” (lk 28)

“Ise. 

Kord oli inimene, kes ennast ei tunnud. Tema leidis teise inimese, kes ka iseennast ei tunnud. Aga need kaks inimest armastasivad teineteist, sest nad tundsivad üksteist. Ja nad ütlesivad: “Vaata, sind olen ma kaua otsinud.”
Aga siis tuli ühel inimesel meelde, kes ta ise on. Ta ütles iseenesele: “Ma käin ja armastan, aga ei tea, kes ma olen. Kas on see loomulik?” Teine inimene tegi niisama.
Ja nii hakkasivad nad üksteist kiusama, seni kui selle kätte surivadgi. Ka surmavoodil ei aimanud nad, et nende vahel kunagi muud ei olnud, kui armastus üksteise vastu. Nii rumalad võivad inimesed ka surmavoodil olla.” (lk 29)

“Kullatükk.

Kord oli kullatükk, kes arvas, et ta vasest on. Ja et ta ise nii arvas, siis arvasivad ka teised seda. Aga ühel päeval tuli teine kullatükk ja ütles: “Ma olen sinuga üheväärtusline.”

Aga kullatükk ütles: “Miks sa mind pilkad?”

Teine kullatükk ütles: “Ma armastan sind.”

Siis kohkus kullatükk, sest ta tundis häkisti, et ta puhtast kullast on. Ja vasetükid tema ümber hiilgasivad kadeduse pärast, nad surusivad kullatüki oma keskele ja tegivad ta puruks, sest kuld on palju pehmem kui vask. Ja inimesed ütlesivad: “Seda juhtub iga päev.”” (lk 33)

Bernhard Linde – Heitlikud ilmad (1913)

Kui teose alapealkiri on “Wäikesed skandalid murrangu-aja Eestist”, siis on selge, et see mõjub lugemakutsuvalt.

“Dagmari pikk ja sirge keha, mis hall ülejakk warjas, oli nii pingul nagu oleks sääl sees pilliroost mudel olnud, mis mõne kaupluse suurele waateaknale wälja pandud. Midagi marionetilist meeldiwat oli selles: see puine tardumus andis Dagmarile saladusliku, lootusi äratawa ja uute ootuste wõimalusi sisaldawa ilme. Anton aga imestas, et ta seda kõike alles nüüd tähele pani. Ta waatles Dagmari ümmargusi õlgu, mille sooni ta ka läbi ülejaki arwas nägewat ja midagi hõiskawat hakkas Antoni rinnus pakitsema nagu mehel, kes omade maade keskel üleskerkiwa mäe harjalt igal kaarel, nii kaugel kui silma waatama ulatab, omi wälju, metsi ja luhti näeb.” (lk 13)

Viienda aasta juuratudengil Anton Bergil on armusuhe abielunaise Dagmariga. Anton on egomaniakk ja hingetu naistemees, kes hoiab hinge sees uute ja uute naissuhetega, seltskondlikkusest hoolimata valitseb ta hinges tühjus. Dagmar kuulub tolle aja eesti kõrgseltskonda, tema abielu advokaat Pauliga on sisuliselt lagunenud ning kokkuleppeliselt hoitakse abielu fassaadi ülal: “Eeskujulise perekonna rahu ja üksmeel walitses abikaasade wahel. Külma ükskõiksusega waatas üks päält mis teine tegi, ainult kõige suurema piinlikkuse ja hoolega üksteise hääd nime ja kuulsust, kõigepäält aga oma olemata perekonna au kaitstes. Eeskujulise rahulikkusega surusiwad abikaasad pilgist muiet tagasi, kui nad omade mesinädalate pääle mõtlesiwad, kus kõik nii korratu olnud.” (lk 29)

Dagmari ja Pauli suvekodus kohtub Anton Dagmari onutütre Juuliga, kelle ta varem maha jätnud oli, hoolimata kõigest ilusast:
“Siis waikisiwad nad.
Waadake kui kõrgele juba päikene tõusnud, alles hiljuti suudles teine weel merd, - ütles neiu, sentimentalset pilku heleda päikese eest põgenewale udule järele saates.
Alati ei wõi suudelda, - lausus Anton pikkamisi, ka udusse waadates.
Siis kõnelesiwad nad kaua suudlemisest, ja Anton andis Juulile esimese musu.” (lk 46-47)
Juuli on pettunud, nähes nüüd Antoni ja Dagmari salajast sümpatiseerimist.

Antonil tekib järgmiseks suhe aastaid tuttava 17-aastase neiu Elfriedega – ta avastab, et tüdrukust on sirgumas naine ja tunneb suisa armukadedust, et keegi teine võib sama avastada. Nad kihluvad: “Ja kui Anton kord kõrwalt juhtus nägema, missuguse pilguga tema sõbrad üksi wastutulewat Elfriedet waatlesiwad, pidi ta ennast wägisi taltsutama, et mitte juure joosta ja omale sõbrale – kõrwakiilu anda.
Sest ajast ei lasknud Anton Elfriedet kuhugi üksi, waid alalise saatjana liikus ta oma walitu kõrwal: siis wähemalt ei juleta nii jultunult neiule otsa waadata.” (lk 56-57).
Dagmariga uuesti kohtudes ei suuda see vana meesteõgija uskuda, kas tõesti enam Anton tema võludest ei huvitu.

Ei huvitu, sest äkitselt kohtub mees kreeka-saksa segaverd Polinaga, kes äsja linna külla saabunud. Veel samal õhtul satutakse voodisse: “Õhtusöögilt oliwad nad seltsis warieteesse ja säält alewi räpasesse wõõrastemajasse sõitnud, mille jälgi naeratusega peremees neil ukse awas. Rohkem ta enam ei mäletanud: warietees joodud weinid täitsiwad pääd uugava, kumava mühinaga.” (lk 71-72). Naine on võõramaalikult väga salapärane, üks õige femme fatale (Anton arvab vahel, et ehk tegemist avaliku naisega). Mees kukub armastama ja koos veedetakse 10 kuuma päeva. Polina eelistab seda pidada lühisuhteks: “ - Kui naiw sa weel oled: kas sa ei tea, et ainult lühikesed unenäod on ilusad? Iga korduw kaunidus on juba inetus, mida aga tunnistada ei juleta ehk ei taheta. Miks peaksime ise omi muinaslugusid karedate kätega lõhkuma?... Kui see kord nii on, et muinaslood purustatakse, las siis wähemalt teised meie omi häwitada, kuna meie wabal ajal omad õhulossid teisal jälle uuesti üles ehitame. /-/ Sellepärast ma just soowingi sinule enese ebatõelist kuju jätta, milles kõik koondatud, mis sinu mõte naisest luua suudab. Üksteise ebatõelsus ehk jääb meile mõlemile ainukeseks mälestuse kiirtega walguseheitjaks realse elu lagentikul.” (lk 76-77)

Peale Polina lahkumist meenub Elfriede ja ainuüksi mõte neiukesest mõjub Antonile muserdavalt, ta elab üle, ütleme, närvivapustuse. Lühike unenägu saab läbi, alles jääb vaid masendav reaalsus – abielu noore Elfriedega: “Magada tahtis ta, et omast roidumusest, mis teda juba kolm päewa piinanud, pääseda. Ta oli wiimasel ajal küll palju, aga seda rahutumalt maganud: unenäod sundisiwad teda keset ööd äratades sängist wälja kargama, nagu oleks teda keegi kõige hoolimatumalt raputanud. Wäristused wapustasiwad teda terwelt kehast ja uinudes kohutas jällegi mõni unenägu üles.” (lk 82)

Nüüdisajal ehk naistekana loetav. Siinses kirjutises jäi tähelepanuta Antoni filosoofilisevõitu arutlused ilmast ja elamisest.