Shanidar. Ulmeantoloogia (2017)

Kuigi hakkasin antoloogiat lugema teatud ettevaatusega (no polnud selliseid autoreid, mis äratanuks suuremat huvi), osutus see siiski üle keskmise antoloogiaks - vaid üks nõrgem tekst (Aickmani horror), ülejäänud on normaalsed (Simak, Leinster, Laumer, Dickson) või head ja väga head lood (Laumer, Foster, Zindell, Williams, Lansdale). Koostaja Arvi Nikkarev on jaganud lood mõtteliselt pooleks - vanem ja uuem ulme (kuigi uuem tähendab siin 80. ja 90. aastate tekste); neist leidsin endale huvitavamaid lähenemisi sellest uuemast kontingendist, kus kõik jutud olid huviga loetavad.

Nikkarev paistab olevat nö kirjanduslikuma ulme austaja austaja, nii on kõik siin kogumikus trükitud tekstid… mõttega, Nikkarev eesti lugejatele tühja-tähja meelelahutust ei paku (nagu vahel tundub, et Raul Sulbi programm tutvustada angloameerika ulmeklassikut mõnel puhul niisugust maiku pakub. Muidugi, selliste tekstide puhul tahaks tõsiduste vahele mõnd lõbusamat lühilugu, kui see antoloogia niisuguseid vahepalasid ei paku (kuigi Nikkarevi varasemates angloameerika tõlkekogumikes on mitmeid lõbustavaid lugusid.

Seda ulmevalimikku ei oskaks soovitada niisugusele lugejale, kellel tahaks muuta arvamust ulme olemuse kohta - valitud lood on üsna kindlapiiriliselt kinni traditsiooinlises ulme - ehk siis on kaheldav, kas see raamat puudutaks laiemat lugejaskonda. Aga noh, see vist polnudki koostajal eesmärgiks.

Murray Leinster ”Loogik Joe” 5/10

Clifford Simak “Naaber” 5/10

Robert Aickman “Muutuste kellad” 4/10

Keith Laumer "Sobivustest" 5/10

Keith Laumer "Elas kord hiiglane" 6/10

Gordon R. Dickson “Kutsuge teda Lordiks” 5/10

Alan Dean Foster “Tühise mehe kingitus” 7/10

David Zindell “Shanidar” 7/10

Walter Jon Williams “Issi maailm” 6/10

Joe R. Lansdale “Hullu koera suvi” 6/10

ulmekirjanduse baas

Keith Laumer - Elas kord hiiglane (Shanidar, 2017)

Tekst, mille puhul võiks täheldada fantasy maiku, mis teeb muidugi tuju rõõmsamaks (ehk esmapilgul näib lugu kui Tolkieni Tom Bombadil puutuks kokku petlike humanoididega). Lugu on antoloogia seniloetud tekstidest mulle kõige meelepärasem.

Palgamõrvari ülesandeks on pääseda karantiinis planeedile ja tappa seal ainus ellujäänu (haiguse tagajärjel on muud kahejalgsed surnud), hiiglase surma järel lõppeks karantiin ning töö tellija saaks hakata planeeti kasumlikult kasutama. Palgamõrvar pole miski eetilise südamega kangelane, ometi hakkab tasapisi kaduma soov hiiglast tappa selle koduplaneedil. Kuid läheb nagu läheb.

Nagu algul öeldud, annab hiiglane ja selle planeedi omapärane eluolu loole teatud fantasy meeleolu. Laumer on päris elavalt kirjeldanud palgamõrvari motiive ja nende muutumisi aja jooksul, laskumata liigsesse sentimentaalsusse - kõigest hoolimata on tegu tööga, mille eest saab kõva tasu. Lugu, mis ei lase rahulikult tugitooli nõjatuda.

ulmekirjanduse baas

Keith Laumer - Sobivustest (Shanidar, 2017)

Lugu tulevikumaailmast, mis vaevleb ülerahvastatuse käes (seda siis kuuekümnendate nägemuses, millest tulenevalt on siin vähe naiivsed tehnilised lahendused). Et inimesed niisama jalus ei tolgendaks, kasutatakse neid enamasti lihttöödel - seal pole palju nõudmisi ja töötajate vajadused väiksemad; see vajaduste vähenemine saavutatakse operatsiooniga, mis teeb inimesed nö lihtsameelseteks. Kuivõrd tegu on ülerahvastatusega, tähendab see, et mõnigi andekas kodanik jääb selle masinavärgi hammasrataste vahele (keegi pole asendamatu!), mistõttu töödeldakse see lihtsameelseks.

Selline õnnetus juhtub ka loo peategelasega. Ambitsioonikas tehnikateaduste üliõpilane avastab end olukorras, kus tema tulevikuks on parklavalvurina töötamine (miks nii, on omal moel kafkalik). Noormees aga ei vannu alla sellises olukorras ning otsib võimalusi, kuidas saavutada soovitud tulevik - selleks tuleb tal aga hiigelühiskonna mitmeid seadusi murda.

Lugu oli omas ajas kahtlemata vaimukas ja teravmeelne, praeguseks on järel retrohõnguline käsitlus isikuvabaduse ainetel. Teksti puänt mõjub üsna värskendavalt. Varem olen Laumerilt lugenud üht eestikeelset tõlget, mis on jätnud mälusse tühja koha.

ulmekirjanduse baas

Keith Laumer – Põrgukoerad (1992)

Pole just teos, mida soovitaks lugeda. Lootsin campi, aga tuli mingi segane igavus, mida samas ei tahtnud pooleli jätta. Illustratsioonidega on kõvasti vaeva nähtud (omamaine töö!), aga on teised praeguse pilguga vaadates parajalt lapsikud, rääkimata sellest, et tihti paiknevad pea 5-6 lehekülge enne pildil kujutatud tegevust. Ulmebaasi arvamusi lugedes selgus, et tegemist ameerika autori ümbertõlkega rootsi keelest, mis siis maakeelde jõudnuna on üsna puine.

Nojah, sisu – on lähitulevikumaailm, kus korraga selgub, et võõrtsivilisatsioon on siin juba sajandeid tegutsenud ja inimesi röövinud. Õigemini küll ajusid. Milleks? Et neid kasutada oma tehnika juhtimisel, noh, umbes midagi sarnast Simmonsi Tehnotasandi ja Ülima Mõistusega (aga algelisemalt). Luurekangelane modifitseeritakse üliinimeseks, aga sellestki ei piisa põrgukoeraks kutsutavate võõrliikide vastu. Ta lüüakse viimaks maha... ja aju satub kuhugi galaktikasse lahingumasinajuhiks. Aga oh imet, sünnib ime. Raamatu tegelased ei sära just mitmekesise hingeeluga, on sellised tehnotöllud heal juhul.

Ideed on iseenesest toredad, aga kuidagi poolik või õigemini mannetu teostus.

ulmekirjanduse baas