Kui ma nüüd ei eksi, siis on “Moodne aeg” muutunud üheks parajaks naistekasarjaks (ahjaa, viimati ehk Benioff oli tummisem). Kunagi ilmus ikka Burgess ja Pelevin ja Ellis, nüüd on vaid mingid pehmete väärtuste raamatud. Kus on harsh 70s reality? “20. sajandi klassika” on tõepoolest nagu hulga nurgelisem ja sisukam. Nüüdki siis raamat sellest, kuidas üksildane kirjanik (kes siis muu?) armastussuhte kaotab, ohjaa, uudisväärtus missugune. Egoistlik väike armastuslugu, kurb kurb kurb, kirjanik keerab segi ja hakkab naise pealekäimisel kirjutama neist ausat ja armsat lugu ning püüab tulevikku ette näha. Tore, et tegevus toimub Chicagos, mitte NYCis – harjumuspärase Central Parki asemel käiakse hoopis jalutamas Grant Parkis jne. Midagi jätan siin mainimata, jäägu loo üks tahk saladuseks (tegelikult jäi kaks, ei, kolm tahku mainimata). (Mitte et käesolev lõik üleüldse midagi informatiivset sisaldaks, aga noh, kui palju ikka kobiseda teemal lahkuminek ja selle põhjused ning kuidas seda literatuurselt väljendada. Jeerum, järgmine raamat on samuti naistekas.) Lühiromaan, lihtne ja kerge lugemine (või peale Müllerit näib see paraja kiirtoiduna?).
Põhimõtteliselt võiks raamatul olla oma pühendunud lugejaskond, tegemist on igati loetava kirjandusega, mis mõnel ajahetkel võiks hingekeeli näppida. Hea kinkeraamat tuttavale, kes suurt ei loe, aga peab end ikka kultuursete huvidega inimeseks. Let's make the world a better place.
“Kui ma nüüd Agnese juurde lähen, siis alatiseks, mõtlesin ma. Seda on raske seletada – ehkki ma teda armastasin, olin koos temaga õnnelik olnud, oli mul ainult ilma temata tunne, et olen vaba. Ja vabadus oli mulle alati olnud tähtsam kui õnn. Võib-olla see oligi see, mida mu sõbratarid olid nimetanud egoismiks.” (lk 86)
sehkendamine
silveri raamatublogi
päevaleht
loen ja kirjutan
raamatutuba
