José Eduardo Agualusa: Minevike müüja

Tegelikult on kiusatus kirjutada kokkuvõtteks viis sõna.

Maagiline realism.
Kena väike raamat.

Aga siis jääb vastik haltuuratunne.

Niisiis, see on kena väike raamat tõe suhtelisusest, lugudejutustamise tõest ning õnneks pisut vähem läila, kui keskmine samateemaline "kirjanik kirjutab kirjanikust"-jutt, sest siin pole teistmoodi tõdede jut(l)ustaja mitte mingisugune kirjatsura, vaid pesueht suguvõsavõltsija. (Mis on ometi auväärsem amet, vähemalt kirjaniku poolt kujutatuna küll.) Teha väljamõeldisest reaalsus on tema amet ja erioskus.

Lisaks suguvõsavõltsijale jutustavad oma valesid (oma mõtteid? oma unelmaid?) reaalseks ka mitmed teised tegelased, ning kuigi lootõde, hästi jutustatud tõde, selgub olema vägev, sattub ka päris tõde siiski midagi reaalset, pinnaleujuvat ja omal karmil moel uppumatut olema.

Tegutsetakse põhiliselt Angolas, meeldiv on sealjuures, et tegelaste neegerlus või valgus ei oma väga suurt tähtsust nende üldise eluvaate ja saatuse osas.
Samas poliitika omab - ja massiivselt.

Maagline osa maagilisest realismist on seotud minajutustaja isikuga ja sellega, et loos esineb paras hulk unenägusid, mida mäletavad mitu isikut. Majandust ja poliitikat mingisugune tavamõistusest väljaspoole jääv maailmanägemus ei puuduta, nagu kohane ongi.
Need on juba omaette maagiadimensioon nii ehk nii.


Kolm on meil siin sellest raamatust juba kirjutanud ka.

José Eduardo Agualusa – Minevike müüja (2011)

“Pühapäevakoolis püüdis üks hädise hääle ja väsinud pilguga vana kirikuõpetaja mulle loiult selgeks teha, millest koosneb Igavik. Minu jaoks oli see lihtsalt teine sõna koolivaheaja jaoks. Kirikuõpetaja rääkis inglitest ja mina kujutasin ette kanu. Muide, veel praegugi on kanad minu jaoks inglitele kõige lähedasemad olendid. Tema rääkis meile igavesest õndsusest ja mina kujutasin ette, kuidas kanad puhtas müstilises ekstaasis päikse käes nokivad, liiva sisse pesi teevad ja oma väikeseid klaassilmi pööritavad. Ma ei suuda Paradiisi ilma kanadeta ette kujutada. Ma ei suuda isegi ette kujutada Issandat Jumalat õhulises pilvevoodis peesitamas, ilma et tema ümber tiirleks kanakari. Muide, ma ei tunne ühtegi halba kana – kas sina tunned? Kanad, nagu lendsipelgad ja liblikadki, on kurjale immuunsed.” (lk 62-63)

Raamatuke luiskamiste proosast. Ja gekost. Ja ka perekonnasaaga. Ja muidu osav jutustamine. Ja Angolast. Ja uuestisündidest. Loetav, ühesõnaga. Ja edasi tasub lugeda näiteks sehkendamise blogi.

“Kujutagem ette noormeest, kes sõidab kõrvalteel mootorrattaga. Tuul peksab talle näkku. Noormees suleb silmad ja ajab käed laiali just nagu filmis, ta tunneb, et on elus ja universumiga üks. Ta ei näe, et ristmikule kihutab veoauto. Ta sureb õnnelikuna. Õnn seisneb peaaegu alati vastutustundetuses. Me oleme õnnelikud nendel üürikestel hetkedel, mil suleme silmad.” (lk 65)

loterii
sehkendamine

lugemik

õhtuleht

ekspress
sirp