Jiang Bo - Starship: Library (Sinopticon, 2021)

 

Antoloogia viimane lugu on omamoodi ood inimeseks olemisele - selleks tuleb olla õppimisvõimeline, mitte siis tugineda kogemusteta saadud teadmistele. Muidugi, et tekst paigutub kuhugi üüratusse kaugtulevikku, siis inimese mõiste kui selline on muidugi vägagi hägune.

Ehk siis tehisintellekt on ehitanud kosmoselaeva, mis ongi raamatukogu koos reaalsete raamatutega. See on avatud kõigile ja neile sobivatel tingimustel (kui see muidugi teisi külastajaid ei sega). Ainult et, aastatuhandete jooksul külastajaid suurt pole, nii paar tükki või nii. Ja kui viimaks meie süsteemi Päike on otsi andmas, siis õnnestub raamatukoguhoidjal välja kaubelda, et ta laev-raamatukogu transporditakse Teise Maa juurde … kus mõne aja pärast selle orbiidil tolknemine muutub kohalikele tülikaks. Raamatukoguhoidja kaupleb välja, et lahkub sealt siis, kui Teise Maa teadmised antakse talle raamatuina kaasa. Ja nii algab selle laeva (õigemini küll nüüd mõnda aega juba väike laevastik raamatukogusid) reis mööda Linnuteed, nii kaua kuni tähed välja surevad. Või kuni inimsool tekib uuesti vajadus raamatukogu kasutamiseks. Miljonite ja miljonite aastate pärast see tekibki, ainult et … mida teha?

Iseenesest kõlab nagu mingi juustune ood teadmistele ja õppimise kogemusele, aga samas on see kirja pandud kuidagi tõsiselt südantsoojendavalt, või noh, lootustandvalt. Ja noh, kui ma muidu ei hinda just selliseid megahüpersuperajastute läbimist (omamoodi rajaniemitamine, eksole), siis … noh, juba need kokkupuuted teiste kosmosetsivilisatsioonidega panevad nende miljonite aastate mõõtkava kuidagi tööle (või miljardid, kui arvestada, et üsna loo alguses läheb siinne Päike bersergiks kätte). Huvitav näha, kas tekst jõuab mõnda aasta parimate antoloogiasse või mitte.

Carlos Maria Dominguez “Paperitalo”, Basam books (2006)

Võiks öelda, et tee selle raamatu lugemiseni passib väga hästi kokku selle sisuga. Sisult on vähemalt pool sest raamatust muhelus ja muigamine lugemishullude ja raamatusõprade üle (ja sellekohane eelaimus oli ka üks põhjus see raamat enesele hankida) ning pidevalt oli tahtmine üht või teist kohta kellelegi tsiteerida, kas siis humoorikat lõiku raamatute ohtlikkusest, raamatute ostmist ja kogumist, erinevaid lähenemisi seoses sissekirjutatud märkustega vs hoolikas puutumatus korras säilitamine, eriliselt vaimustav oli täiuslikku kataloogisüsteemi puudutav lõik, kus raamatute paigutamisel riiulisse tuli loobuda jäigast ja ebatäielikust kategooriate süsteemist ning võtta arvesse ka emotsionaalset faktorit, mis muuhulgas tingis, et kõrvutada ei tohi üksteisega vaenujalal olevate autorite teoseid või teoseid, mille tegelased läbi ei saaks ja loomulikult ka vaimustavalt tragikoomiline otsinguhetk, kui kollektsioonist on vaja leida ühte kindlat raamatut, mis on ‘seal kusagil’ jne…

Käima läheb kogu lugu kahe, pealtnäha täiesti sõltumatu seigaga – esiteks jääb Cambridge’i kirjandusproffessor Bluma Lennon auto alla kohe pärast ühe vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ostmist, seda hetkel, kui ta raamatut käigupealt lugedes parajasti teise luuletuseni on jõudnud. Ja teiseks saabub mõni aeg hiljem ülikooli tema nimele pakk, mis sisaldab üksnes kummaliselt määrdunud, poolenisti tsemendiga kaetud Joseph Conradi “Varjujoone” köidet, mille päritolu kohta on ainsaks vihjeks Bluma Lennoni kirjutatud pühendus kellelegi Carlosile mälestuseks ühel konverentsilt.

Bluma ametipärija võtab nõuks salapärane Uruguays pesitsev Carlos üles otsida, et teada saada, miks too säherduse veidralt määrdunud raamatu Blumale saatis ja raamat tagastada, kuid Carlose jälgi ajades selgub, et tegemist oli hullumiseni pühendunud bibliofiiliga ning viimased jäljed viitavad, et ta kolinud koos kogu oma mitmekümnetuhande-köitelise raamatukoguga väikesesse majakesse Rochas, laguuni ja ookeani vahele jäävale liivaluidete tühermaale...

Minu jaoks algas kõik aga hoopis sellest, kui naljaviluks Google Lensi abil Briti krimiklassika sarja “Mürgi vastumürgi” kaanepilti otsida üritasin, Lens aga tõlgendas seda pigem kui raamatukaant üldisemas mõttes ja nõnda kuvati mulle valik üsna juhuslikest kaanepiltidest ja lõin kogu asjale käega. Siiski, ühe türgikeelse raamatu kaanepilt oli huviäratav ja kuna näha oli, et tegemist on väljamaise autoriga, asusin kohe guugeldama, et mis raamat see “Kağıt Ev” siis õige on ning pärast tutvustuste lugemist ja asusin mõnes minule loetavas keeles ja mitte väga kaugel asuva eksemplari otsinguile ning nädalake hiljem jõudiski minu postkasti “Paperitalo” ehk “Paberist maja” või “Pabermaja”.

Pettuma ei pidanud, juba algus oli paljutõotav, andestagem siinkohal (ja edaspidi) mu kohmakas vahendus üle soome keele:

1998. aasta kevadel ostis Bluma Lennon Sohos asuvast raamatukauplusest vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ja kui ta oli jõudnud teise luuletuseni, esimese teeristini, jäi ta auto alla. Raamatud mõjutavad inimeste saatusi. Mõnedest Malaisia tiigri lugejaist said kirjanduse õppejõud vähetähtsates ülikoolides. Siddhartha tutvustas kümnetele tuhandetele noortele hinduismi, ja Hemingway tegi neist sportlased. Dumas vapustas tuhandeid naisi ning tänu kokaraamatutele pääsesid mõned neist enesetapust. Aga mitte ainult. Leonard Wood, eakas muinaskeelte professor, jäi ühest küljest halvatuks, kui talle oli kukkunud pähe viis osa Encyclopedia Britannicat tema oma raamaturiiulist; mu sõber Richard kukkus redelilt ja murdis jala, kui üritas küünitada William Faulkneri Absalom, Absalomini riiuli servas. Üks teine tuttav Buenos Airesest haigestus tuberkuloosi riigiarhiivi keldris tukastades, ja tean, et üks tšiili koer suri kõhukrampidesse, kui oli raevuhoos läbi närinud hea portsu Vendadest Karmazovitest. (lk 9-10)

Veel, igati selle raamatu vaimule paslikult, ei saanud ma piirduda üksnes “Paperitalo” lugemisega, vaid olin sunnitud sedamaid ette võtma ka Joseph Conradi “Varjujoone”, sest see sarapärane määrdunud ja tsemendisegune köide, mille saladust peategelane lahendama on just nimelt Conradi “Varjolinja”, rääkimata sellest, et kogu raamat on pühendatud suure Josephi mälestusele ning nii professor Blumal kui tema ametipärijal on ees seismas justnimelt Conradi kirjandusteaduslik uurimine.

Aga seda, kas ja kuidas “Varjujoont” Dominguezi humoorika raamatuhulluse kirjeldusega kõrvutada, ma parem ei üritagi lahata, küllap mingisugust süngust, hulluse ja terve mõistuse vahelist piiri, mõõdukuse ja lõpuleminemise vahelist piiri võiks sealt ehk otsida. Sest eks pühendunud lugejad ja raamatusõbrad on ikka armastanud nii kogumishulluse, riiuliehitamishulluse kui lugemishulluse üle võllanalja visata, rääkimata sellest, et raamatu sisse märkmete tegemine vs lehe puhta ja rikkumata hoidmine on üks kindel viis vastakates leerides elevust tekitada.

Tal oli köiteid igas toas seinast seinani, laest põrandani; ka köögis, vannitoas ja magamisurgastes. Ma ei mõtle päris magamistuba, mille kirjandus oli juba enda alla võtnud, vaid katuseterrassi, kus ta oli magama hakanud, väikese pesemisnurga kõrval. Ka terrassile viiva trepikoja seinad olid kaetud raamatutega, ja 19. sajandi prantsuse kirjandus justkui valvanuks tema nappi und. (lk 55)

Brauer ei hoolinud kataloogimisest, ta tahtis vaid lugeda ühe raamatu teise järel. Arvan, et tema kataloog oli lootusetult korrast ära. Ma ei arvanud, et ta selle korda saaks, kuid kui me üle paari kuu jälle kohtusime, ütles ta, et on oma kataloogi täielikult korda saanud. „Kõige raskem on emotsionaalsete faktoritega,“ ütles ta. „Nendega oli kõige enam tööd.“

See oli esimene märk sellest, et midagi on valesti. Ükskord ta istus sealsamas, kus teiegi ja seletas, et ta ei võinud riiulile kõrvuti paigutada kahte omavahel tülis olevat kirjanikku. /../ 

Ta selgitas, et on välja töötamas fraktaalidel põhinevat kataloogisüsteemi, mis võimaldab raamatute paindlikku paigutamist riiulitele (tema kasutatavad dünaamilised katalogiseerimiskriteeriumid ei jälginud mingit etteennustatavat loogikat, rõhutas ta), kuna miski ei olnud ebakindlam kui kirjanduskaanon. Või kui mingi teos oli väärt, et seda unustusest päästa või kui see seostus mingil uudsel moel teiste tekstidega, muutis ta järjestust riiulil. /../ (lk 69-71)

Lõpetuseks oli igati tujutõstev element raamatu kujunduses need rodus sibavad majasoomukad iga peatüki avalehel, sest muuhulgas on siin juttu ka erinevate kahjurite ja putukate põhjustatud ohtudest suurtele koduraamatukogudele (millega meil siin põhjamaal on ilmselt oluliselt vähem tüli, kui soojas Lõuna-Ameerika kliimas, minu isiklikele ja raamatus kirjeldatud kogude kõrval peaaegu olematutele raamatuvirnadele pole nood väikesed vilkad tegelased seni küll vähimatki ohtu kujutanud, pigem märkan neid hoopis vannitoas askeldamas ja tänu raamatute tagasihoidlikule hulgale pole mul seal veel raamaturiiuleid nõnda, et võin rahus ka kuuma vett nautida). 

Neil Gaiman - Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga (Suits ja peeglid, 2021)

 

Ühe 12-aastase juudipoisi koolitee inglise poistekoolis; raamatud ja kool ja tärkav seksuaalsus. Veel on aeg, kui raamatutegelased on osa reaalsest elust, nii nagu seda on siis Moorcocki Elric, see tumedate ihadega kangelane. Kuna tegu on poistekooliga, siis ei puudu siit ka kahtlased õpetajad, eks eraviisiliselt võivad olla … lapsepilastajad.

Autor on sissejuhatuses viidanud, et tegu on üsna autobiograafilise tekstiga, ses suhtes see viide pilastajale on ikka päris õõvastav. Algselt on tekst ilmunud Elricule pühendatud antoloogias, ja noh, nagu ikka, järjekordne ulmeklassika fenomen, millest ma pole aru saanud (üksvahe kogusin kõik need Elricu tõlked kokku … aga ei saanud edasi). Eks veider ongi, et Gaiman on päris palju kirjutanud ulmeklassikute ainetel - Moorcock, Bradbury, Zelazny ja muidugi Lovecraft - kelle originaallooming pole mulle just muljet avaldanud, kuid nende teemalised tekstid võivad päris head olla (no eriti Lovecrafti Cthulhu soga); samas Lafferty, kelle originaalid pendeldavad tavalisest väga heani, pole Gaimani töötluses ei midagi enamat harju keskmisest.

ulmekirjanduse baas

Andrei Ivanov “Pariisi arabeskid”. Tuum (2020)

Olen ammu plaaninud Ivanovi lugeda – ikkagi omakandi inimene, rääkimata, et tunnustatud ja rahvusvaheline kirjanik ja nii edasi. “Pariisi arabeskide” lugemise ajal tabas mind aga mingi kummaline katkestuste ja keskendumise needus. Nõnda on mul nüüd tagantjärele tunne, et poolt ei mäleta ja teine pool on justkui udus, aga las ta siis olla.

Kogumiku esimese otsa lühijutud on sellised pisut konventsionaalsemad, langevad skandinaavia pagulaslaagrites konutamise temaatikasse – laagrielu selle perspektiiviootusse tardumuse taustal laineid löövates iseloomudes ja külaelulikes seikades. Kord päädib justkui kitsikuses kokku hoidmise liigutav musternäide lihtlabase ja materiaalse reetmisega, kord käib oskuslik tehingu sobitamine, kus seksuaalse atraktiivsuse kapital ja kohaliku kinnisvaraomaniku atraktiivsuse kapital kenasti teineteist tasakaalustavad, kord tungib justkui laagriväline normaalsus (või siis tundmatus) võõrkehana argirutiini, kord korraldatakse üsnagi jantlike abinõude varal üleaisalöömisi …

Figureerivad küllap nii mõnestki teisest skandinaavia pagulaslaagrites halli passi ja elamisloata viibivast Eugest rääkivast raamatust tuttavad tegelased nagu Danguolé ja Hanuman. Arvatavasti läbivalt iseloomulik on ka pidev ekslemine vahelõikudes kord mälestustesse, kord teistesse aegadesse.

Selles osas on eriti eklektiline “Pariisi arabeskid”, mille teljeks on Ivanovi naasmine Pariisist, kus ta (oletatavasti mingi loomestipi vms raames) veetis pikema ajavahemiku ühe kloostri ruumides resideerudes, loomulikult kohtudes ja koosresideerudes erinevate kirjanikega. Või on tegelikuks teljeks Pariisi kaart, mis oma kireva tänavate võrgustikuga päris loo alguses üha silme ette kerkib, nagu järgnev mõtete ja läbielamiste ning aegade põimik? Igatahes, jõuab minategelane siis tagasi koju naise ja lapse juurde, mingid päevad on möödunud, ja ta asub tuulama oma kaasatoodud asjades – nii palju, kui kahe kohvriga tooma mahtus – ning ei leia ega leia vihikuid “Pariisi arabeskidega”, mida ta siis ilmselt seal viibides kirjutas. Lõpuks ei leiagi, aga kõik need Pariisis aset leidnud seigad, kohtumised, episoodid ja vahele pikitud seigad nii lapsepõlvest, pagulaslaagritest, juba tagasi kodus viibimisest kui ka mõnest kirjandusteosestki täidavad kõike seda mõne “Pariisi arabeskide” vihikute otsimise lõigukeste vahele jäävat. Lugeja jaoks kõik see ongi noodsamad “Pariisi arabeskid”, mis nõnda on ühtlasi täiesti olemas sõltumata peategelase võimest vihikukesed üles leida, kuid on samas ka täiesti olemata, kuna peategelane vihikukesi ei leiagi ja kõik need läbisegi põimitud seigad ja katked on üksnes vihje tolle teksti eksistentsi võimalikkusele, mis võivad kuid üldse ei pruugi anda aimu sellest, mida nood arabeskid sisaldasid...

Katkendlikkust rõhutavad sealjuures ka kohatised väikesed algustähed ning lauselõpumärkide puudumine, katked algavad ju kusagilt poolepealt ja lõppevad samamoodi.

Kõige lõpus on neli esseed erinevatest kirjanikest/kirjandusteostest. Kahjatsesin, et pole lugenud ei Ulitskajat ega Kraznhorkaid ega Nádasit, vähemalt Ishiguro osas olin lugenud 2/3 sellest, millest räägiti. Aga lõppkokkuvõttes ei olegi nii oluline olla neid teoseid lugenud, kuigi on kahtlemata teistmoodi põnev lugeda, kuidas keegi teine avab ja lahkab teost, millega ollakse tuttav, sest see raamatute üle mõtisklemine on tegelikult köitev niisamagi ning avab alati nii üht kui teist mõtiskleja enda kohta. Näiteks andis Danguoléle sügavust fakt, et ta tõi haiglas viibivale sõbrale kingiks Ishiguro raamatu või üldse taustateadmine, et nad omavahel raamatutest vestlesid, mis on muidugi autori isiku ja Euge oletatavalt tiheda seotuse tõttu nii ootuspärane, aga millistest tasanditest laagrielu seikade raames eriti juttu ei tulnud.

Lugemus on muidugi siinjuures üldse aukartustäratav – nii palju, mida ma pole lugenud või kuulnudki. Vene autorid veel vene autoriteks, aga üldse need, keda siin nimetatakse Euroopa uuema romaanikirjanduse tippudeks. Küllap olen mina siis suuresti lugenud seda, mis klassifitseerub kitšiks. Aga eks sellest struktuuride ja jutustajate ja romaani olemuse üle mõtisklemisest võib oletada ka üht teist selle üle, mis võiks olla Ivanovi enese taotlus või toimetav jõud loomingu juures. Kuigi, eks see, mida inimene ise hindab ja näeb ja see, mis temast välja tuleb ja mida teised selles omakorda näevad on enamasti ikka ka nihkes...

Igal juhul on “Pariisi arabeskide” (eriti see nimiloo osa) omamoodi köitvas ja tõepoolest lehemustrina siia-sinna väänlevas, külluslikus, hüplikus, ometi seotud stiilis, mis on voolav ja kus leidub üksjagu ka huumorit või omapäraseid väikseid seiku nagu pikk võitlus veiniplekiga puitpõrandal või villastes sokkides liu laskmine või otsusekindel põgenemine hambaarsti juurest koos palvega naise poolt järgmine aeg tühistada, sest lapsele on ju ka uusi riideid vaja vms.

Mitmes kohas öeldakse teksti enese kohta midagi sellist, et tegemist on määndunud mõistuse ja ohtlike või halba mõju avaldavate sõnadega. Ühesõnaga parem oleks mitte lugeda. Ühes teises kohas leitakse ka, et on väga hea, kui laiad massid enam romaane ei loe, sest siis on romaanikirjandus vaba otsima uusi vorme ja ei pea enam arvestama moraali ja kõlbluse ja muu taolisega ning muretsema võimaliku kahjuliku mõju pärast ühiskonnale … Mine sa nüüd võta, kas see on mingi irooniline muie või peaks tekitama mõnusat kõhedust väikekodanlikult ontlikus lugejas (kui selline lugeja kuskil on, mida iganes see ka ei tähendaks) või on see kuidagi seotud esseedes viidatud psühhiaatriahaiglas viibimistega, sest sellisel juhul on ju lihtsalt lihtlabaselt otse öeldud, et haige aju ja ebaterved mõtted (kuidas iganes see täpne sõnastus oligi), ning sellele mingit halvustavat või fantastilist dimensiooni juurde pookida on juba pookija enda viga.

Nojah, see selleks. Millegipärast mõjus see lugemine kergelt kummastavalt, kuidagi teistmoodiseselt, nii, et ei oskagi kohe päris täpselt leida kohti kuhu setitada. Esimese otsa lühijuttude põhjal oleks jäänud pigem kahvatu mulje, ent “Pariisi arabeskid” soojendasid üles ning esseed lisasid sügavust, või siis avarust või midagi. Noh, igatahes oli mainitud ka Stroomi randa ja positiivses võtmes üht Enn Vetemaa teost kõrvu nende kõigi teiste Euroopa olulistega, kes mulle pigem tundmatud.

eksisin Clichys ära, sattusin mingis põiktänavas paari poekese peale, ühes pakuti mulle loitsude talmudit, ma küsisin, kas seal pole kiviks muutmise needust, minu küsimus ajas kõik segadusse, jätsin oma telefoni ja e-posti aadressi, mulle lubati helistada, otsustasin: kui needus leitakse, olgu nii, annan ära viimase raha, lähen Tuilieries'sse, ütlen loitsu ja muutun kujuks ega sõida enam kunagi ära

käisin poes ja ostsin harju, värvilisi lappe ja pesuvahendit, millele on joonistatud musklis mehike, keda ümbritsevad läikima löödud nõud (selja tagant piilub pliit), tähendab, see peseb puhtaks kõik, kirjas on, et see on parim vahend; püüdsin sellega nühkida – veinijälg jäi pisut vähemaks, aga ma väsisin kiiresti, lamasin põrandal ja kuulasin, kuidas laulavad linnud, siis nühkisin jälle tükk aega, plekk muutus ähmasemaks, aga see on ikka veel väga nähtav (lk 167) 

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”. Tänapäev (2016), tlk Erle Nõmm.

“Nüüd ei pea muretsema, ta ei meenu Jasamanile enne homset hommikut. Kuni Jasaman pesu peseb, kuni seda tärgeldab, sinetab, riputab päikese kätte kuivama, korjab kokku, triigib ära. Hilisõhtuks saab valmis. Nii on Anatolial piisavalt aega, et vaikselt teise ilma minna.See seik rahustas teda, ta veetis hommiku aeglastes argipäeva-askeldustes ja alles pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis surema.“ (lk 10)

Anatolia ja teiste külaelanike oleviku lugu, see, mis päädib tagakaanel lubatuga (kuigi, minumeelest on targem tagakaas lugemata jätta) on läbi pikitud küla ja perekondade ajalugu kirjeldavate minevikusündmustega. Ja kui see oleviku-lugu hoolimata oma morbiidsest algusest on pigem algusest lõpuni õdusalt argine ja positiivne-humoorikas, siis möödanik on täis lõputut surma ja kadu, alates poole küla mäeküljelt alla pühkimise ja sõja ning näljaga, lõpetades niisama vägivallaga.

Esimesel lugemiskorral ma Anatolia perekonna ja õnnetu abielu osast vist eriti kaugemale ei jõudnudki, liiga rusuvaks läks tookord kõik see mägiküla-realism, et viisin raamatu suisa tagasi kohe. Ja ma ei oskagi öelda, kas nüüd, kus ma ka maagilisemate osadeni jõudsin, et kas need lõppkokkuvõttes pehmendasid seda kõike või vastupidi.

Igatahes on üks mägiküla Armeenias, Maniš-kari nõlval, kuhu viib kitsas tee, mis alt orust tulles võtab mitmeid tunde, kus kõigil on igapäevast kastmist vajav juurviljaaed, kanu ja kitsi ja lambaid, majadel on kivist katused, tekkide sees käib lambavill, kevaditi korjatakse oblikaid ja mooruspuumarjadest läheb muist samakaks, muist kuivatamiseks ja muist keedetakse moosiks.

Kes seal külas teist ei tunneks ja igal pere on saanud nime mõne esivanemaga seotud seiga järgi, põlvkonnad elavad koos ning naabri mure on ka enda asi. Ja seal külas juhtub ka kummalisi asju, on ettekuulutusi ja nähakse imelisi asju; liigub mustlasi, kes toovad endaga salapäraseid teadmisi ning viljakusjumalad oskavad seda kohta õnnistada ka siis, kui ajaloo laastamistulest on jäänud vaid käputäis eitesid ja ätte.

Ilusti lõppeb see Marani muinasjutu lõpuga romaan. Realist minus tahab küll ohata, et imeteod ei päästa selliseid külasid kusagil maailmas – valguvad tühjaks Itaalia mäed (Paolo Cognetti „Kaheksa mäge“), kukuvad ümber Eesti külad ning mis seal Armeeniaski tahta. Lisaks veel, kui olekski inimesi, kes siis tänapäeval enam tahaks või saaks elada hommikust õhtuni vaid käsitööle-kodutööle? Ja kas tahakski-peakski säilitama seda patriarhaalset korda, kus hea mees ei peksa, halb peksab, aga ühtviisi õiged on kõik?

Ent kolmalt, nagu varasemad tutvustajad on nutikalt märganud – ei kipu see raamat vist ülemäära ajaloolise täpsusega võtma ei müütilist nälga, 8-aastast sõda ega polüetüleeni küsimust, maagiast ja müstikast rääkimata. Olgu siis pealegi lugu millegi ammuse ja hea, mingit sorti päriselt kodu elujõust, kohast, kus keegi pühib õue ka siis kui terve maailm näib minema pühitud olevat.

Las siis olla Tel Azarija sõnade järgi:

„Kui sulle kingiti õnn, võta see tänuga vastu. Ära solva taeva õilsaid kavatsusi uskumatusega, ole väärt seda andi, mis sulle osaks on saanud.“

Seda, ma vana muretseja, olen endale varemgi mõelnud. Alati ei pea muretsema selle pärast, mis tuleb ega halama selle pärast, mis olnud. Kuigi, noh, nende tarkade sõnadega tasub siiski ka ettevaatlik olla, sest noh, „ritsikas, ritsikas, kas sa ka tead ...“ ja see külvamise ja lõikamise asi. Ning, noh, siin raamatus tuleviku muredest küll võib pääseda, ent mineviku hädadest veab va tekst ikka ju läbi, niiet hirmus kurb hakkab kõigi nende õnnetult otsa leidnud inimeste pärast – mälestused käivad millegipärast ikka neid lõppe pidi surnuaiani välja, mitte neid õnnehetkipidi...

Autor külastab festivali HeadRead 25. mail - seega võimalus ka kuulata ja küsida.