Antonio Damasio "Asjade kummastav kord", Postimees kirjastus (2024), tlk Aldo Randmaa

Tegu on Portugali neuroteadlase raamatuga, mis kirjutab (inim)elu kujunemist ja kestmist maal lahti oma valdkonna mätta otsast, siia kõrvale võib vaadata näiteks evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi raamatut „Jõgi Eedenist“, kus evolutsiooniloo fookuses on ’isekas geen’ ja selle edasikestmine. Populaarteadusliku kraami puhul on enamasti peamiseks lugemiseluks ikkagi see, mida uut teada saab ja nõnda siis on ka lugemismuljeks midagi noppelise sisukokkuvõtte laadset.

Damasio muidugi ei ütle, et geenid ja suguline paljunemine ja looduslik valik jms kuidagi ebaolulised oleksid, aga tema suunab lavalambid hoopis organismis toimuvatele tajumise/reageerimise ja sellest tuleneva tagasiside ning nii organismi siseste (kui ka väliste) tingimuste optimeerimise võimele, mis on märksa vanem nähtus, kui geenid ning kahtlemata elu kestmise ja arengu seisukohalt äärmiselt oluline aspekt. Selle nähtuse nimi on homöostaas ehk siis sarnasena hoidmise võime (homostaas oleks pigem samana hoidmine).

(Olgu kohe siinkohal ja sisuliselt täiesti asjassepuutumatuna ära mainitud, et ma kirglikult vihkan seda sõna, see on nii … keeleväänajalik, et mul hakkab paljalt sellele mõtlemisest kuskil keelejuure juures ebamugavalt kihelema, kuigi ega see välja öeldes siis nüüd nii hull ka ei ole. Siiski ei pahandaks üldse, kui keegi võtaks otsustada, et asjade lihtsustamise mõttes on edaspidi lubatud ka näiteks homeiostaas või midagi muud inimsõbralikumat.)

Et siis elu vajadus enese kestmiseks, ja tegelikult ta rõhutab, et mitte ainult, vaid lisaks ka õitsenguks vajalike tingimuste kõpitsemiseks, kui kogu seda elu-värki käima panev ja edasi ajav jõud. Esmalt siis ilmselt lihtsalt mingite (bio)keemiliste reaktsioonijadade kompott mingil moel eraldatud ürgsupisopikeses ja siis sealt edasi, keerukate närvisüsteemideni välja.

Ega tegelikult ju üksnes see homöostaasi välja hõikamine (tava)lugejale niiväga põnev ei olekski. Suur osa põnevust tuleb ikkagi ka sellest, kuidas lihtsal ja ülevaatlikul viisil lahti harutatakse seda, kuidas ja millistest närvisüsteemi osades see kõik inimese puhul koosneb, kuni teadvuseni välja ja sealt edasigi.

Üks oluline märksõna on selle kõige juures tunded! Ja siinkohal on see sõna toredalt laias tähenduses. Tunnete alla kvalifitseeruvad ka täiesti klassikalised rõõm-kurbus-viha jms, aga samas põhimõtteliselt igasugune tagasiside, mis kuidagi tajutaval kujul kusagilt kehast tuleb. Näljatunne, kasvõi. Väga kena tagasiside mehhanism, mis on jälle seotud a la vere suhkrusisaldusega ja sellega seotud hormoonide vallandumisega, mis ajus omakorda tõlgendub kõhutühjuse ja soovina miskit põske pista. (Võiks ju arvata, et küllap see ongi uus asi, et aju seal vahepeal asjast üldse midagi arvama peab, ning kunagi varasematel aegadel piisas aktiivsust utsitavatest hormoonidest või midagi). Ning see tunnete jutt sellisel üldisemal tasandil on hea meeldetuletus, et ka kõiksugu emotsioonid, ei tule tühja koha pealt, vaid on täiesti kehalised nähtused, mis on seotud erinevate keha seisukorra osas infot andvate tagasisidemehhanismidega, biokeemiliste tasakaalude ja mille kõigega veel.

Siit jõuab omakorda edasi veel järgmise olulise ja märkimisväärse aspektini – närvisidemed aju ja keha vahel ei ole kunagi ühepoolsed. Signaalid liiguvad edasi-tagasi. Olukord kehas kajastub tajudes ja tunnetes, aga ka olukord ajus mõjutab omakorda kehalisi protsesse. Autonoomse närvisüsteemi mastaabis tundub see ehk vähem komplitseeritud, peabki ju toimuma selline närvirakkude vahendatud koordineerimine kasvõi südame löögisageduse ja hingamiskiiruse optimeerimisel, kui keha energiavajadus järsku kasvab jne. Aga kui mängu tuleb see osa närvisüsteemist, kus toimub mõtlemine, mäletamine, teadlik info töötlemine ja tajumine, tundmine emotsioonide mõttes jne, siis läheb kogu värk veel veidi komplekssemaks.

Siinjuures kähku veel üks oluline või siis põhiasi – see, kuidas inimene oma kesknärvisüsteemiga on korraga nii elektrooniline kui analoogne olend. Teadvus, kui selline, elutseb ju närvirakkudes ning nendevahelistes ühendustes ning on võimalik tänu sellele, et neile närvirakkudele talletatakse füüsiliselt erinevad kaardid ja kujutised erinevate ajahetkede tunnetest, mis vastavad konkreetsetele objektidele – nii kehasisestest tagasisidedest, emotsioonidest, kui ka kujutised kehavälistest tajudest. Vähe sellest, talletub ka mälestus sellest, kui neid talletatud tundemustreid mõttes uuesti läbi käiakse ja omakorda tekkivad uued reaktsioonid sellele ajusisele protsessile.

Ühesõnaga, sealt edasi jõuab Damasio sellene, kuidas homöostaasi vajadus on pannud aluse närvisüsteemide tekkele ja arengule ja kuidas need üha keerukamad erinevat liiki seest ja väljast tulenevatele tajudele (sealjuures olgu öeldud, et tajumise all on nt ka tajumisprotsess ise ja tajuorganite paiknemine ruumis ja miljon igasugust asja) põhinevad tagasisidemehhanismid ongi aluseks sellele, miks me oleme enesest teadlikud ja mõtlevad olendid. Noh, vähemalt kirjade järgi. Ja kuidas iseenesest on ka kogu selle kupatuse tõeline point ikka nende õitsenguks parimate tingimuste hoidmine. Vaadates, kuidas maakera igalpool inimestest kubiseb, siis vast klapib küll.

Siit edasi jõuab ta veel aga ka homöostaasi ja kultuurini, kuidas kultuur, kui meie mõtlemisvõime sünnitis, on kah homöostaasivajaduse vili, ning selleni, kuidas kogu krempel pole välja kujunenud toimimiseks suurtes inimgruppides ja üldse suures plaanis. Mis tundub seda sama kubiseva planeedi ja kõikvõimalike kreeni kiskuvate riigikordade näiteid vaadates ehk kah loogilisena.

Ah jaa, mis kogu selle homöostaasi ja mõttekujutiste ja tunnetega seoses veel oluline on – inimese mõistusele on omane valentsus, ehk siis hinnangulisus. Lihtsustatult võttes – me võtame kõike läbi kehaga (või siis homöostaasiga) seotud hea-halb skaala – ükskõik kui ratsionaalsed me ei arvaks end olevat, lõppkokkuvõttes on iga mõtteprotsess alati tunnetel tuginev kehaline kogemus. Ja see on omamoodi tore meeldetuletus analoogsele olendile, isegi kui muudab äärmiselt kaheldavaks küberpungiliku unistuse digitaalsest eksistentsist pärast keha lõppu.

„Tunded  e i  o l e  üksnes närvidesse puutuvad sündmused. Neisse on kaasatud keha ka kitsamas mõttes ning sellesse kaasatusse kuulub teiste oluliste ja homöostaatiliselt asjakohaste süsteemide, nagu näiteks sisenõre- ja immuunsüsteemi osalus. Tunded on läbi ja lõhki  ü h t a e g u  j a  v a s t a s t i k k u  nii keha kui ka närvisüsteemi nähtused.

Puhtalt neutraalsetel ja puhtalt mentaalsetel nähtustel puuduks võime haarata ja kütkestada subjekti sellisel intensiivsel ja jõulisel viisil, mis on omane tugevatele tunnetele, nii positiivsetele kui ka negatiivsetele. Puhtalt mentaalsed või puhtalt neutraalsed nähtused ei suudaks seda ülesannet täita, ei suudaks pakkuda seda, mida vajavad keerukad olendid kaugustesse seilamiseks.“ (lk 104)

Hasso Krull - Igavene taastulek (2025)

 

Krull on siis ette võtnud Nietzsche igavese taastuleku idee ning selle tõlgenduste ja arenduste vaatlemise. Lisaks Nietzschele on siis vaatluse all ka Mircea Eliade ja Gilles Deleuze’i vastavad vaated; kaude ka Platoni traditsioonide üle arutlemine. Aga mitte ainult - seda kõike kaunistab Artur Alliksaare luule terad ja mõttekäigud, mis justkui võiks olla muuhulgas mõjutatud Zarathustra raamatust.

Milleni siis Krull õieti välja jõuab, ma ei oskagi öelda; see käib kõrgelt üle mu pea. Ses suhtes on see puhtalt metakirjandus või ka metafüüsika: Krull tõlgendab, otsib seoseid ja ka osutab võimalikele puudustele autoriteetide tekstides (õieti siis metakriitika), kuid samas ma nagu ei saanudki pihta, kuhu ta sellega õieti välja jõuab, mis on Krulli enda jaoks see igavene taastulek, mis on selle reflekteeringu tulemus.

Aga mis on tore, on muidugi Alliksaare mõtete esitlus ja selle tõlgendamine metafüüsilises kontekstis. Ausalt öeldes pole ma Alliksaart pea üldse lugenud, aga vast siiski võiks “Päikesepillaja” mingil moel ette võtta.

Kui Krulli eelmised LRi raamatud olid tõlgendused rahvausundist (“Loomise mõnu ja kiri” ning “Jumalanna pesa”; nagu näha, siis igas kümnendis üks väljalase), siis eks siingi on toodud mõningaid paralleele eesti rahvalauludest.

““Loomine on nagu pikkade pingsate sõõmudega joomine,” kirjutas Alliksaar. “Temast jääb järele tühjade klaaside tähendusrikas täiuslikkus.” See antinoomia toob meid otse loovuse-probleemi südamesse. Loomine kõige tavalisemas tähenduses peaks ju olema millegi uue tekkimine, tootmine või valmistamine - siin on aga loomise tulemuseks hoopis ammendumine, koguni täielik tühjenemine. Ometi saab antinoomia ka ümber pöörata. Me võime öelda, et loomine kustutab ühe janu, loomisjanu, ja tekitab ühe voolu, pikkade pingsate sõõmude voolu. Kui see vool katkeb, on tulemuseks täiuslikkus, mis ühtlasi on tühjuslikkus, sest looja on nüüd täitunud, tema loodu aga sädeleb tühjana. Sel hetkel ilmubki meile igavene taastulek. Selleks, et loomine jätkuks, tuleb klaasid uuesti täita ja protsessi korrata. Just seepärast ongi klaaside tühjus nii tähendusrikas. Alliksaare antinoomia on igavese taastuleku muster, see ongi lakkamatu loomine, mille faasideks on lakkamatu tühjenemine ja lakkamatu täitumine, nõnda et tühjenemine põhjustab täitumise ja täitumine tühjenemise. Järele jääb alati tühjus, ja see tühjus on alati täius.” (“Kaks taastulekut”, lk 82)

Byung-Chul Han - Läbipaistvusühiskond (2022)

 

Selles suhtes huvitav teos, et kuidas klassikaliste ja kaasaegsete filosoofide abil arusaadavalt selgitada tänapäeva maailma toimimist. Kasutatud autorite nimekiri on igati esinduslik: Barthes, Baudrillard, Benjamin, Foucault, Hegel, Heidegger, Nietzsche jt). Teose on tõlkinud Hasso Krull, kes muuhulgas on varem Loomingu Raamatukogus trükki andnud Pierre Bourdieu “Televisioonist” - niisiis võiks pakkuda, et nende kahe tõlkega on Krull omamoodi hinnanud “aja vaimset situatsiooni” - kuidas oleme jõudnud Bourdieu nägemusest Hani tõlgenduseni.

Ja tõlgendus on kokkuvõetav kasvõi alljärgnevalt toodud tsitaatidega:  praeguse ühiskonna ekvivalent on pornograafia. Kõik on nähtav ja me paljastame end rõõmuga ja innukalt, süsteemi heaks. 

“Läbipaistvusühiskond on mõnuvaenulik ühiskond. Mõnu ei sobi inimlikus ihaökonoomias läbipaistvusega kokku. Libidinaalsele ökonoomiale on läbipaistvus võõras. Just saladuse, loori ja kinnikaetuse negatiivsus õhutab himu ja intensiivistab iha. Nii mängibki võrgutaja maskide, illusioonide ja näivustega. Läbipaistvussund hävitab iha mängu-ruumi. Tõsikindlus ei võimalda mingit võrgutamist, vaid ainult menetlemist. /-/ Läbipaistvus ehk ühetähenduslikkus oleks erootika lõpp, s.t. pornograafia. Pole seega sugugi juhus, et tänapäeva läbipaistvusühikond on ühtlasi pornoühiskond. Ka “postprivaatsus”, mis nõuab läbipaistvuse nimel piiramatut vastastikust enesepaljastamist, on ihale täiesti kahjulik.” (“Tõsikindlusühiskond”, lk 19)

“Alastusele annab sära just “katkestuse” negatiivsus. Katmata alastuse positiivne väljapaneku on pornograafiline. Erootilist sära sel pole. Pornograafiline keha on sile. Seda ei katkesta miski. Katkestus tekitab ambivalentsuse, kahemõttelisuse. See semantiline ähmasus ongi erootiline. Pealegi eeldab erootika saladuse ja varjatuse negatiivsust. Läbipaistvuse erootikat pole olemas. Pornograafia algab just seal, kus saladus kaob, andes teed totaalsele väljapanekule ja paljastusele. Pornograafia tunnuseks on pealetükkiv, läbitungiv positiivsus.” (“Pornoühiskond”, lk 27)

“Tänapäeva kontrolliühiskond on eriline panoptiline ülesehitus. Erinevalt Benthami panoptikumi kinnipeetavatest, kes on üksteisest isoleeritud, on siinsed elanikud võrgustikku lülitatud ja suhtlevad omavahel tihedalt. Läbipaistvust ei garanteeri mitte isoleeritud üksindus, vaid hüperkommunikatsioon. Digitaalse panoptikumi eripära seisneb ennekõike selles, et elanikud võtavad selle ehitamisest ja ülalpidamisest aktiivselt osa, pannes end näitamiseks välja ja paljastades ennast ise. Panoptilisel turul tehakse ennast ise nähtavaks. Pornograafiline väljapanek ja panoptiline kuuluvad kokku. Ekshibitsionism ja vuajerism toidavad digitaalse panoptikumi võrgustikku. Kontrolliühiskond jõuab täiuseni seal, kus selle subjekt ei paljasta end mitte välise sunni, vaid iseenesesliku vajaduse tõttu, ja kus taandub hirm oma privaat- ja intiimsfääri kaotada, sest peale jääb nende häbitu eksponeerimisvajadus.” (“Kontrolliühiskond”, lk 46)

Theodore W. Adorno „Valik esseid kirjandusest“, SA Kultuurileht (2019), tlk Krista Räni

Adorno keelefilosoofias on keelel kaks tahku „märk“ ja „kujund“ (selline lõhestus olla luule teaduse uusaegse lahutamise tagajärg; mulle meenutab see religioossuse kadumise teemat „Ulro maas“), kus esimene on otsesemalt seotud keelevälise tegelikkuse representeerimisega, teine aga tegelikkuse sümboolse tõe ehk inimkogemuslikuga, kui nii võib öelda. Kirjanduse roll on justnimelt selle viimase eest hea seista, oluline pole faktiline täpsus vaid olemuslikum tõeväärtus, millegi sellise väljendamine, mida teaduse ja filosoofia keeles väljendada ei anna. Oma „Esteetikateooria“ väljatöötamisel on Adornole olnud oluline(suure) kirjanduse nautimine ja sellest kirjutamine (muusika loomulikult ka, aga see kogumik on kirjandusest). Seda siis sissejuhatusest.

„Valiku esseid kirjandusest“ juhatab väga sobivalt sisse essee essee vormist, mis tõdeb essee vabadust avatult otsi lahti jätta ilma vajaduseta kõike metoodiliselt ja ammendavalt defineerida ja süstematiseerida – on ju essee oma olemuselt mõttekäigulik ja tema lühidus ei lubaks teadusliku uurimuse põhjalikust, nagu ei saa talt nõuda ka ammendava tulemuseni jõudmist; aga samadest omadustest tuleneb ka paratamatu enesekesksus, sest vormi selgrooks on konkreetse arutluse mõttelõng ja nõnda peab ka sisu seda järgima, ilma laiemate viidete väljade konteksti liialt laiali hajumata. Nõnda siis on essee voorus omamoodi mosaiigikillulisus, mille paigutumine või isegi kaasatus hilisemasse suuremasse konteksti võib jääda määratlemata  …

Vaieldamatult võluv on essee kirjavahemärkidest – näiteks leiab ta, et kiillause paigutamine mõttekriipsude vahle on oluliselt parem, kui sulgudesse, kuna esimene väljendab korraga nii sidustatust kui eraldatust, teine aga sulustatust. Lõpptulemusena tõdeb ta, et kirjavahemärkidega on üks igavene häda, „Sest kirjavahemärgistuse reeglite nõudmisi ning loogika ja väljenduse subjektiivsete vajaduse nõudmisi ei ole võimalik ühildada“. Mida võib siis võtta ka nii, et kirjuta kuidas sa kirjutad, ikka nõuab väljenduse vorm oma ja miski, mis välja tuleb ei ole lõpuks enam päris see. Nõnda siis on parem kasutada kirjavahemärke nii vähe kui võimalik. „Iga hoolikalt välditud märk on kummardus, mille kiri teeb häälikule, mille ta lämmatab.“

„Bibliograafilistes mõlgutustes“ tõdetakse nukralt, et turumajandus on raamatute välimusele halvasti mõjunud, kuna raamatute väljanägemise ajendiks on olla pilkupüüdev, kaubaksminev, mitte sisuga harmoneeruv ja vääristav. Samuti on komme loobuda tiitellehele ilmumisaasta ja koha märkimisest loobumine (aasta on pigem ära mainitud autoriõiguste juures) raamatult tema individuaalsuse riisumine, tema taandamine lihtsalt üheks vastava žanri esindajaks. See mõlgutus raamatute teemal on muidugi üldse igale lugejale mõnus lugemine ka siis, kui filosoofilisematest esseedest läbi närida ei viitsi. Näiteks:

Raamatute eraelu on võrreldav sellega, mida naiste seas levinud ja tundepaisutatud usk omistab kassidele. Kassid on kodustamata koduloomad. Eksponeeritud omandina, nähtaval ja käeulatuses, armastavad nad hoida omaette. Kui nende peremees keeldub oma raamatuid raamatukoguks korrastamast – ja vaevalt võiks keegigi, kellel on raamatutega hea suhe, tunda end raamatukogudes, isegi enda omas, hästi-, siis ütlevad need raamatud, mida ta kõige tungivamalt vajab, ikka ja jälle lahti oma iseseisvusest, poevad peitu ning ilmuvad taas välja ainult juhuse tahtel. Mõned kaovad nagu vaimud, enamasti sel silmapilgul, kui neil on eriline tähendus. Veel hullem on vastupanud, mida nad osutavad, kui neist midagi otsitakse: nad justkui tahaksid kätte maksta leksikaalse pilgu eest, mis kobab neid üksikutest kohtadest, rakendades sellega vägivalda nende sõltumatule kulgemisele, mis ei soovi kohanduda kellegi teise tahtega. (lk 62)

Veel tuleb juttu Thomas Manni ja Siegfrid Kracaueri ja Walter Benjamini isikutest, mis on kindlasti eriliselt huvitav, kui olla nendega põhjalikumalt tuttav, „Fausti“ lõpustseenist ja Proustist.

Hasso Krull kirjutab lõpetuseks veel Theodor W. Adornost, tema kunstiteooriast ja tõdemusest, et „ajalugu on tõe sees; tõde ei ole ajaloo sees“. See viimane võib tänapäeval ehk tunduda juba iseenesestmõistetav (vähemalt teoreetiliselt), kui oleme harjunud ajalugude paljususega (kasvõi iga riik kirjutab oma ajalugu, siin pole isegi küsimus faktitäpsuses, vaid selles kuidas narratiiv ehk lugu on kirja pandud), katsetega ajaloo valgeid laike märgata (näiteks tagantjärele oluliste saavutusteni jõudnud naiste sissekirjutamine suurde lukku, kuna varasematel aegadel ühiskondlikud olud lihtsalt tingisid meestekesksema narratiivi) jne jne. Noh, muidugi peaasjalikult kirjutab ta nn tume inimeselaps olemisest ja Hegeli ja Nietzche mõtlemise suhtes positsioneerumisest, sestnoh, ma võin siin ju komajuttude ja bibliofiilia ja kirjanikejuttude juures vaimustuda, ent räägime siin ju ikkagi ühest XX sajandi väljapaistvaimast filosoofist…

/…/ luuletusi saab [pärast Auschwitzi] kirjutada küll, aga see on barbaarne – vähemalt kuni luuletus ei võrsu negatiivsest mõtlemisest, mis läheb asjastumise vastu sõtta ja teeb temast negatiivse luuletuse. „Kunst ei tähenda mitte alternatiivide rõhutamist, vaid mitte millegi muu kui oma kuju kaudu vastu seismist maailma kulgemisele“ /…/ Kunsti ideeline sisu ei suuda vähematki asjastunud mõtllemise vastu, sest see sisu asjastuks kohe ka ise ja pöördusk seega iseenda vastandiks. Seevastu negatiivse vormiga kunst langeb asjastunud mõtlemisest välja ja sunnib kriitilist vaimu nägema tõelust väljaspool reaalsuse ja ratsionaalsuse identsust. „Maailma tumenemine muudab kunsti irratsionaalsuse ratsionaalseks: radikaalselt tumenenuks.“ Kui kunst ei taha, et teda müüdaks pelga lohutuse allikana, peab ta saama sarnaseks ümbritseva maailmaga, et selles maailmas toime tulla: „Tänapäeval on radikaalne kunst ühtlasi pimeduse kunst, sest taustavärv on must.“ Auschwitzi-järgne luuletus on seega purunenud, negatiivse vormiga luuletus, mille pragudest paistab läbi tema tume taust . see on tumeda inimeselapse luuletus.

Seepärast ongi Adorno jaoks poliitiline üksnes kunst, millel on radikaalselt negatiivne vorm. Selline kunst saab olla üksnes täiesti autonoomne, olemasolevast reaalsusest sõltumatu, sest muidu ei suudaks ta purustada asjastunud maailmapilti ja identsusmõtlemist. Selline kunst ei põhine mitte „reaalsuse“ kriitilisel või utoopilisel kujutamisel, vaid pigem teataval dissonantsil kogu ühiskondliku ja poliitilise tegelikkusega. Ainult tänu sellisele dissonantsile sisaldabki tõeline kunst „õnne tõotust“ /…/ pimedus ja süngus [tähendab] Adornol helgust, sest see annab ainsana lootust paremale. (lk 152-253)

Claudio Magris “Teine meri” (2019)

Võtsin raamatu ajel ette jalutuskäigu Horvaatias Savudrijas. Meri on tõesti hunnitu, justkui paene rand läbipaistva veega, sini-sinine meri ja taevas särav päike. Rannal seisis rodu roigastest kokku pandud pukke, mis nõukogudeaegseid vaibakloppimispuid (mis tegelikult küll rauast olid) meenutasid. Ühel säherdusel rippus mootoriga kummipaat. Rannalt asula poole liikudes, tulid vastu hekkidega ääristatud väikesed villad ja eramajad, vaikne ja rahulik …

Edasi seiklesin Triestesse, Google'i kollane mehike maandus otse sadama lähistel, sini-sinisel merel seisis suur laev ja kohe pärast kivist rannapromenaadi algasid kõrged ja kandilised majad (vast klassitsistlikku stiili?), tänavate ääred tihedalt autosid täis, ühes tänavasopis toolid reas justkui kontserdiks valmis, tänavakohvikud, rahvas, melu...

Viimaks liikusin Aadria mere äärest, Trieste lahe kaldalt sisemaale, päris Itaalia kirdesoppi Goriziasse, mis Sloveenia poolele jääva Nova Goricaga omamoodi Valga-Valka stiilis kaksiklinna moodustab. Suur hall kindlus, jõgi, palju autosid, maju, inimesi (ja müra) sealgi.

Argentiinas ei oska esiti kuhugi vaadata, siis otsin esimese peatüki lõpust Neuqueni nime, aga eks ole sealgi asfalt, majad ja autod, olgugi, et väike koht. Minu kollasele mehikesele ei avane mingit vaadet ei jõele ega Andidele. Ja edasi ma loobun, las olla pealegi vaimusilma ette manatud kirjeldused põldmarjapuhmastest ja Patagoonia pampade rohust. Selles, et Buenos Aireses tänapäeval jätkuvalt ohtralt lärmi on ma ei kahtlegi.

Esialgu võttis see raamat mind natuke nõutuks. Milline kummaline stiil – pisut distantseeritud ja üldine, natuke luuleline, samas kummaliselt elufilosoofiline ja intiimne, täis pisikesi detailne nagu valguse peegeldumine tindipotil või mustjas laine, mis randa veeredes pruuniks muutub. Aga sellegipoolest köitis enesesse ja siis ma lugesin ühel hetkel tagakaane kokkuvõtet ka ja sain aru, et Enrico Mreule ongi päriselt elanud, niivõrd-kuivõrd üsna nõnda, nagu Claudio Magrise pilk seda tagasivaatavalt paberile manada on osanud. Küllap on ta lugenud kõiki Enrico kirju – nii saaduid kui saadetuid, kõiki, mis veel kusagil olemas on, sest kuidas muidu võiks saada sellist lugu kokku panna? Kui randu ja mõtteidki võib tagantjärele oletada, siis inimestevaheliste suheteni ju ometi puhtalt jälgede ettekujutamisega ei küündi.

Murrangulised, muredad ja rabedad on need ajad tõesti. Üle käivad sõjad, kaovad ja tekivad riigid ning piiriäärsed alad pendeldavad kord ühele kord teisele poole. Enrico lahkub koolipõlve Goriziast läbi Trieste laevaga Argentiinasse, koduse Aadria mere rüpest välja, suuresti ka selleks, et pääseda Austria-Ungari sõjaväes teenimise kohustusest ning nõnda õnnestub ühe hooga ka esimesest maailmasõjast võrdlemisi kaugele jääda. Teisest enam mitte niiväga, sest selleks ajaks kui sakslased sõbra peret Auschwitzi saadavad, on ta juba Salvores, mis peagi on osa Jugoslaaviast ja Enricolt võetakse ta paat.

Tegelikult on muidugi ajaloost ja geograafiast olulisem küsimus Enrico sõbra, mõtleja Carlo Michelstaedteri filosoofia rakendumine läbi Enrico elu. Ei järelsõna ega tagakaas ei unusta seda mainimast. “Võime elada täielikult praeguses hetkes” ehk siis oma tõelist mina valla päästes, selmet lasta sel kultuuri ja sotsiaalse fiktsiooni näivuse ahelais lämbuda. Pagemine sõjaväe pealesunnitud elukorraldusest selleks, et Patagoonia pampades hobusekarja keskel ihuüksi lihtsas hütis piskust elada, seltsiks vaid vanade klassikute paksud köited. Sarnane lihtne ja mugavusteta elu ka Salvores (mis erinevalt Goriziast ja Triestest on hea rahulik, pole täis neid (juba siis) tossavaid ning ummistavaid autosid ja rahvamasse) – jalutada rannal, käia väikese purjekaga merel ja süüa äsjapüütud kala; käia alati paljajalu ja kanda vanu riidevarusid narmendama ilma, et oleks vajadust uute hankimisega endale muret teha ja nii edasi. Carlo ja Enrico lugemisvaras on lisaks Aristotelesele, Platonile, Schopenhauerile, Leopardile ja teistele ära mainitud ka budistlikku kirjandust – ilmselgelt klapib see nägemusega asjade illusoorsusest ja hetkes elamise olulisusest (muresse tuleviku pärast ja kallitesse asjadesse ei tohi kinni jääda). Aga tagakaanel tõstatatud küsimusele “Kas see on õnn?” on vast võimatu tagantjärele hinnangut anda. Vast katsus Enrico lihtsalt elada niivõrd iseenese olemuse järgi nagu oskas. Magrise lugu temast on igatahes köitev ja vast kõrvalseisja pilgule ikkagi omamoodi magusnukker ning pisut koomilinegi, kui Enrico oma reeglipedantsuses viigimarjade üle arvet peab. Tuleb igal juhul tunnistada, et maailma asjadest rahu saamine õnnestub tal nende tormiliste aegade kohta päris hästi.

Enrico ei loe päevi ega nädalaid, vaid arvestab aega paindlikumate ja muutlikumate ühikute järgi: esimese lörtsihoo, rohu pleekimise, guanakode innaaja järgi. Tuul aina puhub, aga mõne aja pärast õpib mees eristama selle erinevaid toone tundide ja aastaaegade järgi: sumbuv vilin või kuiv kahin nagu köhahoog. Teinekord tundub, nagu oleks tuulel värvid: kuldkollane tuul põõsastikes, must tuul paljal lagendikul.

Suured pilved mööduvad ja kaovad, lehm rebib maast rohututi, maa pöörleb aga on samal ajal paigal, karikakar elab kuu aega, ühepäevaliblikas vaid ühe päeva, õhtutähte nimetatakse ühtlasi hommikutäheks. Vahetevahel paisub taevas pööreldes nagu klaaskuul, eemaldub ja hääbub. (lk 31)