„Peamajast vaadatuna paistis kõrvalmaja mahajäetuna. Vanamoodsa aia värav asus viirpuuheki sees. Hoolega vaadates oli näha, et värav on kindlalt tabaga lukustatud. Tabaga, mis oli üleni roostes ja linnusõnnikuga koos ning vaevalt, et võtitki enam selle lukuauku lükata sai.
„Seega siis ülehomme, esmaspäeval,“ tegi naine, vältimaks tüütuid küsimusi, jutule kiire lõpu. Nii sai minust professori majapidaja.“ (lk 7)
Selle raamatu peategelasteks näivad olevat inimlik lähedus (soojus/armastus vms) ja matemaatika; kõrvaltegelasteks on mälukaotus (professor suudab uusi asju meeles pidada vaid 80 minutit) ja pesapall, ning lavaks on sumbunud ja hüljatud nurgake tavaelu äärealal, kus saavad kokku inimesed, kes ühiskondliku edukuse jõe kaldaäärses vees loksuvad. Need on siis igavesse1975. aastasse ja pidevasse omaenese haiguse avastamise seisundisse määratud professor, noorelt üksikemaks saanuna end ainsa käepärase töö ehk majapidamisega elatav naine, tolle 10-aastane poeg ja taamal professori vennanaine, kes on oma varemlahkunud abikaasalt saanud päranduseks kohustuse hoolt kanda tolle invaliidistunud venna eest. Kusagil taamal kummitavad ka minevikusaladused.
Matemaatika osas muretsesin vägagi, et see jääb pigem pinnapealseks õhkamiseks ja poosetamiseks, aga enese suureks rõõmuks pidin tõdema, et raamatus sisalduvad tehted ja kasvõi tekstülesande lahendamine on täiesti arvestatav osa lugemisnaudingust. Kui alguses teeb numbritega vehklemine pisut ettevaatlikuks – sest kõik need täiuslikud arvud ja sõbralikud arvud on küll selline tore uus teadmine matemaatikavõõrale (minule siis, sest no mis see natuke koolimatemaatikat siin kontekstis ikka on), aga samas ähvardab sumbuda lihtsalt teadustamiseks, et küll see matemaatika on ikka sügav ja pühalik, siis 1st 10ni naturaalarvude summa leidmine (kahel eri viisil) ja matemaatikaharjutused Ruutjuurele (majapidaja poeg) ning tekstülesande lahendamine jms lepitasid mind täielikult. Ilukirjandusliku teose osana jõukohast aritmeetikagümnastikat teha on ääretult tervitatav vaheldus. Milline oleks teie praktiline rats 1st 10ni naturaalarvude summa leidmiseks? Kas üle aritmeetilise keskmise, nagu majapidaja poeg nutikalt välja mõtles või kolmnurkarvude stiilis (mis oleks minu enda vaikelahendus, vähemalt kui lähteülesanne eeldab paarisarvus sisalduvate naturaalarvude summat, paaritu puhul oleks vast see keskmise mõte). Ja siis jääb muidugi mõttesse, et kas neil Ruutjuurele antud ülesannetel (355 x 840; 6239/23 jne), et kas neil oli ka mingisugune sügavam arvuseoslik tagamaa või olidki need lihtsalt tehted? No see selleks. Igal juhul püsib tänu sellele raamatule nüüd pisut aega jälle meeles, et e on Euleri arv ja misasi on ruutjuur -1st jne. Noh, ja samuti see Euleri identiteet (või võrrand), mis raamatus nii olulist rolli mängib, vaatasin isegi Youtube'ist ära video, mis selgitas, et miks see ikka nii liigutavalt kaunis ja ilusamaiks võrrandiks tituleeritud nähtus on. Ühesõnaga, matemaatika on lisaks hardusttekitavale maailma ilusaimale võrrandile ka sisuliselt mõtestatud nähtus, ja see on ütlemata kena.
Inimsuhete osas on mõnes mõttes käimas midagi väga jaapanlikku – on peotäis inimesi, kes on justkui äärealal ja siis nad leiavad omamoodi õnne lihtsates asjades, läbi üksteise. Ühelt poolt majapidaja, kelle positsiooniks ühiskonnas on pikad töötunnid lihttööl, kus tuleb arvestada klientide suva, halvustava suhtumise ja kummaliste nõudmistega, ning tema 10-aastane poeg, kes on juba varakult harjunud hilise õhtutunnini iseseisvalt kodus hakkama saama, olles üks neist „võti kaelas“ lastest, kelle ema ei ootagi kenasti tolmuimejaga üle käidud toas värskeltvalmistatud mitmekesise toiduvalikuga ega valva hoolega koolitükkide ja täiendõppe ja huviringide ja testitulemuste järele. Teiselt poolt professor, kes mõneski mõttes tundus mulle kõige konstrueeritumana neist tegelastest. Professor on väike kössis vanamees, kes poetab kõõma, kelle küünealused on mustad, kelle õueskäimise kingad hallitavad, kelle võidunud ülikond on märkmepabereid täis klammerdatud ja kelle kodus on kõik vana ja lagunev. Aga samas on professoril ka supervõimeid, millest üks oleks matemaatika ja teine oleks oskus ning tahe seda arusaadaval ja sütitaval moel seletada ning kolmandaks ehk tingimusteta ja vahetu armastus laste vastu. Lõpetuseks on professoril veel üks hästi oluline omadus – 80 minutit mälu, mis kombinatsioonis supervõimetega muudab ta omamoodi püsivate väärtuste aardelaekaks muutlikus maailmas.
Kindlasti ei tasu „Majapidajat ja professorit“ lugema asuda fookusega professori mälul – siinkohal on pigem tegemist raamatu seisukohalt vajaliku võttega, mitte eraldi uurimusega sellest, et kuidas oleks kui iga 80-minuti tagant kõik oleks uus. Selge on, et professor pidi olema suurepärane inimene juba enne oma õnnetust, keegi selline, kes elas suure osaga oma mõttemaailmast matemaatikas ja kes armastas tingimusteta lapsi. Võiks öelda, et professor on see, kes juhib tähelepanu maailmale nii nagu see parajasti on, võimalusele võtta iga hetke ja asju sellistena, millised need on ning seostele, mis mida selline olemine endas sisaldab. Professoril on oskus konstantsest ärevusseisundist hoolimata, leida rahu ja pidet matemaatikast, ning ühtlasi siiralt nautida ja armastada Ruutjuure seltskonda, kes ometigi igal korral peab olema tema jaoks täiesti võhivõõras laps koos paberil seisva teadmisega, et ta teda siiski tunneb, ning loomupärane võime ka keerulisi asju lihtsalt seletada justkui võrdne võrdsele. Ja see on ilmselt midagi, mida majapidaja olukorras inimene oskab hinnata – siiras lahkus ja tähelepanu.
Originaalis on raamatu pealkirjaks „Hakase ga aishita sūshiki“ ehk „Professori lemmikvalem“ (või siis „Valemi(d), mida professor armastas“ või „Professori armastatud valem“ või ... ma tegelikult ei tea, kas valem oleks kõige õigustatum siinkohal) ja tõlkija järelsõnas on rõhutatud raamatus olulisele kohale jääva Euleri identiteedi sümboolset rolli, midagi, milles võib arvata erinevate inimeste omavahelisest seotuses peituvat liia ja ülejäägita harmooniat.
Ja sellega koos jõuame muidugi ka sellise kirjanduslikult ümara lõpptulemuseni, kus ülevaks on tõstetud inimlik kontakt, mida toetab nn maailma kauneima valemi pühapaiste ja viide universumi sügavamate saladusteni, mille ees igasugused väikekodanlikud normaalsusstandardid ja väärtusideaalid murenevad ja kahvatuvad (noh, muuhulgas). Aga las ta siis olla, sellised need lood juba kord on. Ja ma mõtlen, et see asjade võtmine nii nagu nad on, mida mina enda jaoks siit lõpuks välja lugesin, et see on tegelikult päris mõnus meeldetuletus, mida kaasa võtta. Rääkimata nauditavalt sisse põimitud matemaatikast – Euleri identiteeti ju loetaksegi tõepoolest ilusaimaks teoreemiks, ja no siis on ju täiesti õigustatud sellele ilukirjanduslikku ülevust lisada; ning see, et arvudesse võiks suhtuda intuitsiooni ja tunnetuse varal, on vast samuti midagi, millel lihtsalt sellesama väljaütlemisegi näol pisut jumet on. Aga samas on kuskil vist ka mingi tähenduslikkuse küsimus, matemaatika omandab siin loos tähenduslikkuse ikkagi läbi professori ja eks siis jäävad kõige lõpuks sõelale ikkagi see inimestevaheline üksteise elude rikastamise värk, millest võiks lisaks välja lugeda ka kummarduse inimestele, kes on pisut teistsugused ja just seetõttu võivad midagi väga olulist õpetada, ja kuidas raske elukäik õpetab omakorda alandlikkust ja oskust tõelisi väärtusi ära tunda ja ... selles mõttes muidugi tundub see kõik juba väga tuttav, aga see käibki ju ometigi asja juurde. Las siis olla selline kirjanduslik ekskurss matemaatikasse tuttavlikus inimliku läheduse ja püsiväärtuste kastmes. Milline kokkuvõte muidugi loob suurepärased eeldused kõigile matemaatikahuvilistele selles raamatus rängalt pettumiseks. Või midagi sellist.
