See on siis audio(visuaalne) luule,
kuulates nõksa huvitavam kui omaette nohinal lugedes. Luuletajaid on
vist tabanud üksmeelne arusaam, et kui sa ei esine uhkelt ja
omapäraselt poodiumi pääl, siis sul pole luuletaevas kohta. Ja nii
esinetakse kui vilunud taidlejad, vaata ja imesta, sisu on vast
samatähtis kui esitlemine, toode ja marketing. Aga kes teab, ehk
mäletan valesti, ja alati on erandeid. See jutt nüüd küll pole
raamatu kohta.
Vanamoeliselt võiks kogu tekste
nimetada ajaluuleks. Osutused meie noorsoo eksistentsiaalsetele
probleemidele ja eluolu valukohtadele ning kõik need viitamised
seltskonnakroonika jalajälgedele. Autor valutab südant tuntuse,
alkoholi ja kiima pärast; mina ja minu naba, kujutlustes ja ilmsi.
Või siis tõepoolest – mis on see, mis võiks olla meis head,
erilist, hoolivat (aga ehk mitte, miks see peaks autorit kottima?).
Chalice kas pommitab lühikese vemmalvärsiga (mis alati pole niiväga
vemblalik) või siis pikemate oopustega, kuhu on mattunud mitmed
vemmalhetked (ent mida on raske kontekstita üldisest voost välja
kiskuda). Ühesõnaga, sõnu siin on.
Hiphopi laulusõnadega on vast nii,
et... kui palju on seal kohustuslikku ballasti (et lugu oleks
võimalikult inimkeelega täidetud), ja kas see on sellise
luule
tunnuseks. Maakeelset räppi või hiphopi ei jaksa üldiselt kuulata,
sest seal räägitakse-räpitakse nii palju ja taustaks ei saa
sellist panna – no kui keegi ometi endale nõudliku häälega
tähelepanu nõuab (miks mitte vahelduseks laulda aeglase valsi
tempos?), ega siis on raske midagi muud teha. Hea küll, pole aimugi,
kui paljud siinse kogu tekstidest on mõnel Chalice'i plaadil
kasutuses.
sirp
Autor on luulepõllul rassijana
puändimees, niisiis üldiselt kuluvad pikemad või lühemad
luuletused puändi raadamiseks, vahel see õnnestub, vahel mitte.
Mitmed tekstid on niivõrd ajakajalikud, et igasugu popkultuuri
seikade mäletamiseks tuleb usinalt mälu rehitseda. Eks Chalice ole
niisamuti vähe ulakas allapoole vööd naljadega, aga noh,
maitseasi.
