Mats Traat - Partii (Mänguveski, 1972)

 

Jälle üks seebiooperlik tekst, seekord siis sellest, kuidas Ande oli kõiksugu meeste piiramisrõngas, aga tema otsis ikkagi midagi tõelisemat. Ja noh, kui ta viimaks otsustas ühe või teisega end siduda, siis …. mehed on lurjused.

Mingil moel on siin jutus nii mõndagi eelmistest tekstidest - ikka maamajand oma elu eripäradega. Taas on direktor, kes unistab sellest naisest kui oma armukesest. (Õnneks seekord keegi ei sure.) Aga Ande … vaat see on eripärane ja õieti salapärane karakter. Eemalt vaadates on justkui ingel oma kinnise naeratuse ja eemaloleva pilguga, keda keegi õieti avada ei suuda. Aga kui viimaks teeb suu lahti, tuleb sellist nö beibejuttu, kes ootab mehelt head ja paremat, ikka materiaalseid hüvesid. Muidugi, see ei õigusta mitte kuidagi seda, kuidas üks või teine mees teda ära kasutab. Aga huvitavalt vastuoluline (või siis mitte?) karakter küll.

Või noh, lihtsalt maailm on selline asine.

“Tema silmis on hea naine nagu alati töökorras mootor, vajutad starterile ja läheb, turtsumata ja tossu välja ajamata. Sellega pole ta loomulikult mõelnud, et naine ei võiks olla ka nagu lilleke, alpi kannike näiteks. Aga õige lill võibki ainult kõrvalises maakohas õilmitseda, linnas on kõikjal suits ja ving, ebamäärane õhk, nagu öeldakse, kus ta seal saabki tärgata.” (lk 131)

Mats Traat - Seasaaga (Mänguveski, 1972)

 

Tänapäevases vaates päris rängalt kriitiline vaade tolleaegsele maaelule; seniloetud lugudest vast kogumiku parim tekst.

Lugu siis majandi direktorist Kristjan Karbist, kes on üks paras naistemees ja rahvamees ning omal moel hinnatud kuju. Esimese mai õhtul sai ta voodisse zootehniku kena naisega, aga siis helistati ta ikkagi majandi kevadpeole, et ta seal esineks töölistele. Mis teha, uue vallutuse juurest tuli lahkuda ning jätkata selle nädala kestnud klaasitõstmisega. Seal ujus talle ligi majandi teine asjapulk, et direktor aitaks oma Volgaga viia asjapulga õele koti seemnekartulit ja sea. Mis siis ikka, jälle purjuspäi rooli, asjapulga kodust kartulikott ja majandi sealaudast püüti vastav siga; ning edasi selle õe juurde, kes küll oli sattunud linna sünnitamisele. Aga õe õpetajast mees oli kodus ning seal jätkus viinavõtmine ning elu üle arutlemine. Hommikul siis jälle purjus abilised auto peale ja kojusõit; viimaks oma naise juurde.

Iseenesest üks paras purjus inimeste jauramine ja trallitamine, aga see täiendatuna siis mälestuste ja ihadega eri aegadest. Ja sellest moodustub õige kole ja masendav pilt nõukogude Eesti argipäevast, kus elu kulgeb üsna joomaselt ja omakasupüüdlikult. Ja noh, siis on veel loo lõpp. Üsna üllatav, et midagi sellist üldse avaldati, siin pole just grammigi järel nõukogulikust moraalist, kõik on alasti kistud. Kõik joovad, kõik varastavad, vaid lollidel kohusetundlikel püsib see maailm (või noh, mille poolest siis peaks linnaelu parem olema). (Ja ega ma senini tee vahet, mis on kolhoos ja mis sovhoos.)

Eks muidugi ole veel noored, kes linnas õppinud ja kes pole veel kolhoosielu eripäradega üheks saanud - aga kauks seegi (nagu zootehniku naise puhul). Omaette tüüp on see õpetajast mees, kes oma ideaalidega on lihtsalt ühiskondlik kloun, koerakarja kloun.

“Direktor jõi siirupipuskarit, hammustas kuuma liha peale ja kuulas vanamehe jutte sellest, kuidas too saanud vabadussõjas reide haavata, haiglas olnud surmigav, pärast antud talle maad ja siis hakanud ta kibekiirelt asunikutalu ehitama ja naist võtma. Vanamees laiutas abitult käsi ja seletas, et sellel kõigel polnud mingit mõtet - juba tollal rääkinud mõned, et ehitagu majale rattad alla, mõis tulla varsti tagasi. Karp vaidles loiult vastu, et sovhoos pole siiski mõis, vahe on silmaga näha, aga taat ei lasknud ennast eksitada ja jäi oma juurde. Ta mõlemad pojad olid sõjamöllus teadmata kadunud, ja siis oli tulnud vanadus, kibe kui koirohutee. Aga oma ea kohta kandis ta puskarit üllatavalt hästi. Õhtul, kui direktor asutas ära sõitma ja peremees ööd vahtima, polnud vana kunagi purjus, tõstis vaid reispassiks pitsi ja kähistas “Elagu Eesti vabariik!” Karp rääkis vähe, jäi kiiresti purju, mõtles naistest, vahel sekka ka autodest. Talle ei meeldinud tööst vabal ajal mõelda, ja kuigi ametlikult oli tööaeg, võis tänu puskarile, pidulikult askeldavale öövahile, sõrmi kõrvetavale singile ja raugele aprilliilmale täiesti rahuldavalt mõelda, et käes on juba mingi pikk püha.” (lk 88-89)

“Aeg oli Sirje jaoks peatunud sellel kevadpäeval, kui ta Kristjan Karbiga rajooni perekonnaseisuaktide büroos paari pandi. Kohusetruult tegi ta kontoritööd, keetis suppi, käis suvel marjul, pesi pesu ega kritiseerinud kunagi meest. Kui talle räägiti, et tema meest on teiste naistega nähtud, naeris ta ainult ja ütles, et see on kadedate väljamõeldis. Sovhoosi kolides ostsid nad lehma; loom ja tema tujud andsid Sirjele rohkesti kõneainet. Paar korda nende kooselu jooksul oli naine enda täis joonud, nutma puhkenud ja pesunööri otsinud, et ennast üles puua. Kainest peast naeris ta oma rumalust ja kastis lilli. Ühesõnaga, sovhoosi direktoril oli igati kena ja korralik abikaasa.” (lk 111)

Magzom Sündetov - Žabal (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Jutt ühiskonna valusast probleemist ehk mida teha isastega, kes oma arust on igati täkku täis ja kes ei saa samas poegi, isegi tütreid mitte? Üks võimalus on muidugi naisi vahetada - kuni viimaks üks neist mõistab, et lapse saamiseks tuleb kasutada võõrast seemet.

Antud juhul osutub võõra seemne kandjaks kohaliku küla karjus, mõningase arengupeetusega noor ja vägev Žabal. Ainult et kui naine lootis, et Žabal unustab selle operatsiooni, siis peale poja sündi hakkas karjus pea iga päev õnnelike vanemate kodus käima, saades vaat et poisi onuks. Mis ühele lapsevanemale valmistas nalja, aga sünnitajale … tekitas ebamugavust. Ja vahel on keeruline mõista, miks see lollikesest külakarjus sellesse poissi nii kaitsvalt suhtub …

Et siis jah, tollaste noorte kasahhide probleemid on muidugi üsna ajatud, ja ega see tekst ole siis sotsrealistlik hoiatus või nii.

Orazbek Särsenbajev - Kõik on korras, vend (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Lugu kolhoosi riisikasvatajatest ja nende muredest. Nimelt avastab üks noor kolhoosnik, et keegi juhib tema põllult öösiti vett eemale. Ta korraldab õpetajast vennaga, ning öösel jääbki vee kõrvalejuhtija oma tegevusega vahele: nende kolhoosi parim riisikasvataja juhib seda oma põllule (mis asub venna põllu kõrval)!

Et on põud, siis vett napib, aga kas siis etteantud plaanid sellest hoolivad - nii ka kolhoosi peaagronoom kui ka esimees ei taha sellesse tülisse niisugust õigust tuua nagu vennad soovivad. Küll aga võtab parim riisikasvataja selle noore justkui tiiva alla. Selline meelemuutus on muidugi vahva, aga … väike kahtlus jääb.

Viimaks saagikoristamiseni jõudnud, on noorem mees rahul, et saab põua kiuste midagigi oma põllult kätte, kuid parim riisikasvataja muutub üha mornimaks: lubatud plaaniületust ei tule. Aga pole häda, peaagronoom pakub nüüd noorele riisikasvatajale vahetuskaupa - annad suure osa oma saagist teisele, saab parimat jälle esitleda kolhoosi esirindlasena, sinule aga laename majaehituseks raha …

Et siis selline nõukogude elu jaburdus (jajah, võrdluseks Udami “Vastutus”, mis läheneb majanduselule hulga laiema vaatenurgaga), ühtlasi näpuotsaga kasahhi onupojapoliitikat ja hõimlaskultuuri asjaajamistel.

Akseleu Sejdimbekov - Näpuotsatäis nuusktubakat (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Sureb vanamees, kohalike seas igati austatud kodanik. Matustele koguneb palju rahvast, kes kõik meenutavad hea sõna ja nutuga. Aga siis hakkab rääkima üks vanamehe eakaaslane: lugu sellest, miks oli kadunu tervelt 10 aastat Siberis vangis. 

Kadunu oli juba noore poisina paras džigitt ja hinnatud karjus, ainult et kulakud rõhusid, eksole. Peale suurt tüli tööandjaga (kes ei tahtnud toetada orvuks jäänud nooruki soovi püstitada oma kadunud vanematele korralik mälestuskivi) põgeneb ta külast - mõne aja pärast selgub, et ta on asutanud samasuguste vabadust ihkavate noormeeste küla (või noh, kommuuni), kuhu kutsub liituma ka loo jutustaja. Mehed teevad kõvasti tööd - põllul ja püüavad kala, ning see uus külake hakkab õitsema (eriti veel, kui viimaks on aeg perekondi looma hakata).

Muidugi valitakse külavanemaks kadunu kui selle küla hing ja kõige kõvem mees. Ühel talveõhtul jääb külavanema majja pidama läbisõidul ühe kohaliku üliku poeg (kes on koguni külavanema endise tööandja poeg). Vastuvõtt on nagu vaja, kuid üliku poeg ei taha kuidagi oma nuusktubakat jagada tubakavaevuses peremehele. Lõpuks puhkeb sellest kähmlus ning peremehe käe läbi saab külaline kogemata kombel surma. Peremees viskab hukkunu ja ta hobuse jõkke.

Alles mitme aasta pärast selgub see tapmise juhtum ning kadunu saadetakse Siberisse, kust ta naaseb kümne aasta pärast - nüüd juba nõukogude korda; ta on ka ise Siberis vaimselt suureks kasvanud. Endine vang moodustab nüüd esimese kolhoosi jne.

Ehk siis karm õpetus sellest, mida võib põhjustada nikotiininälg. Eks siis loos on draamat enam kui küllaga, takkajärgi võiks ju mõelda, et küll kohalikud võisid nüüd imestada oma endise kolhoosijuhi mineviku asjus … aga samas, kas oleks imestatud?

Igal juhul, lapsed, nikotiin on paha.

Valter Udam - Vastutus (1985)

 

Üsna huviga loetav näidend nõukogudeaegse bürokraatia ja põllumajanduse toimimisest. Sul on viisaastaku plaan, see tuleb kas täita või ületada. Aga kuidas, eksole. Ehitajad võivad sulle maja ehitada ja üle anda (plaan täidetud) ning seejärel lased valmis maja kahe aastaga korda kõpitseda. Sest ehitajatele eraldatakse 70% materjalidest ning puuduolev tuleb kokku osta Venemaalt (näiteks metsamaterjalide eest, mida ei tohi ENSVst välja vedada). Tahad loomakasvatuses midagi muuta, aga viisaastakuplaani järgi pole praegu aeg katsetamiseks ja sobivate lautade ehitamiseks jne jne. 

Ühesõnaga, tänapäeva mõistes nõukogulik absurd, mis on ühtaegu nii kohutav kui naljakas - mis tollasele lugejale oli samas kahtlemata üsna tuttav argipäev. Eks sellises tekstis on retrospektiivses mõistes ka puhast campi: autor on püüdnud ausalt kirjutada nii nagu on, aga ikkagi ilukirjanduslikus võtmes (“publitsistlik näidend”), eks tulemuseks on üsna üheplaanilised tegelased (kuigi jah, ega isikudraama olnudki eesmärgiks). Boonuseks on näidendi lavastuse pildid Pärnu “Endla” teatrist, mis on lisatud raamatusse. Millised poosid, eksole.

Muidugi, bürokraatia on eatu, ja eks kõigi nende komisjonide ja aruannete ja kooskõlastuste paraadi on tänaseski reaalsuses enam kui küllaga.

Lembit Uustulnd “Avameri 3 : Naerukajaka nutt“, Varrak (2020)

Olla kahte tüüpi inimesi – ühed, kes leiavad, et naerukajaka häälitsus kõlab nagu naer ja teised, kelle jaoks täpselt seesama heli kostab nutu moodi. Eks siis triloogia viimases osas enam-vähem selgu, kes mis masti inimene on…

Kapten Jaak saab sooritada veel viimased osavad imeteod, ehk osavad manöövrid kapteniametis, rakendades ära nii tutvusi, kui enese juhtimise alla sattunud inimestest parima välja meelitamist. Tegelikult oli see vist juba ka läbivalt eelmistes osades, aga vanaisa (või onu, või isa?) õpetussõnad „Sina, Jaak, sunni ennast nüüd kangesti rahulikuks“ tunduvad ühed väga kasulikud õpetussõnad olevat nii fiktiivsele algajale kaptenile kui ka lugejale päriselus rakendamiseks.

Kuival maal hakkavad vaikselt aimuma selle suuremat sorti jama tagamaad. Pikisilmi oodatakse ka kapten Jaagu (ning olulist infot sisaldava filmilindi) naasmist, mis omakorda jälle kolhoosirahvast imestama paneb, et on alles tähtis sell see Jaak – saab laevaga igasugu jamadest naginal läbi ja siis veel käivad kõiksugu kõrged ametimehed tema saabumise järele pärimas..

Aga eks kolhoosnikel ole muidugi üldiselt vähe aega Jaagu üle pead murda, sest igasugu jamasid ja sekeldusi, nagu kõrgete ministeeriumiprouade-preilide sõprusvisiit ja sellega kaasnevad täiendavad kumud uutest tuultest ja salapärastest enesetappudest. Loomulikult kestab jätkuvalt ka kolhoosiesimehe ebastabiilne seisund ning mitte pole selge, kuhu asjad niiviisi välja jõuavad.

Kaukaasia muskel, kes tegelikult juba eelmises osas enesest märku andis, on nüüd asunud endast ja oma soovidest agaramalt märku andma – nõnda saab näha ka põnevust ja tagaajamist Loksatagustes Pärispea metsades, kus Volgad möirgavad, Nivad undavad ja Žigulid kimavad. Noh, kas just mitmuses, aga… Ka Kalamehe mõrsja osas läheneb selgus ja major Loogan tõmbab vaikselt otsi kokku võttes viimaks ka viimase hädavariandi kontaktnumbril ühendust ja nõnda saab lugejagi jälle mõne tegelase kohta üht-teist uut teada.

Kapten Jaak, aga veab õnneka ja nutika kangelaskuju rolli lõpuni välja ning kes teab, võib-olla ükskord juhtub ka rannakirjanduses ime ning erinevalt „Näkimadalate“ Getterist ja tolle naabripoisist või „Avamere“ Illust ja Ralarist juhtub nõnda, et ükskord saavad ka naabripoiss ja naabriplika õnnelikult kokku. Ent sellest muidugi enam ei räägita.

Nagu eelmisteski osades on ka siin raamatu vahel illustreerivaid fotosid päris kalalaevadelt ja tuleb tunnistada, et neid on ju päris huvitav vaadata. Kogu suur KGB operatsioon ja salakaubitsemiseafäär jääb muidugi mõnevõrra skemaatiliseks, aga ega see muidugi põhiteema ju polnudki, põhiline on ikka kalapüük ja kolhoosielu, ning kui tahta optimistlikumalt vaadata, siis las peategelane olla ikkagi rohkem too Jaak ja kõik muu on lihtsalt see elu nagu see õnneka inimese ümber ikka tasakaalu mõttes lainetama peab.

Tsitaadi unustasin ainult enne tagastamist välja kirjutada ja ELLUs seda ka millegipärast pole. Noh, jäägu siis see kangesti rahulikuks sundimise soovitus…

Lembit Uustulnd „Avameri I : kapten“. Varrak (2018)

Sissejuhatuse ja tagakaaneteksti peale saab kokku kaks peamist ajendit kogu „Avamere“ triloogia (vist on 3. raamat viimane? Ma nii kaugele pole veel jõudnud) ette võtmiseks – esiteks, tutvustada nõukaaegset kaugpüügi kalalaevade maailma ning teiseks, mitte vähem oluline 80ndate alguse (Eesti kalurikolhoosi) elukorralduse, poliitika, äri ja igasugu muude ametlike ja mitteametlike asjaajamiste argireaalsuste rägastikku. Peab ütlema, et mõlemas osas on lugu üksjagu hästi välja kukkunud – ma kohe eriliselt nautisin, et pingeline püüginormi tagaajamine ja nootamine, kus kalalaev viskab aga ühe otsa vette ning peab siis terve noodaliini täpselt tiiruga ümber kalaparve laskma ning siis ilusti alguspoi juures lõpetama, et kotipõhja kenasti kinni krookida saaks, oli kohe tõhusalt põnevaks kirjutatud; ja ega kõik need mõistukõned, õigel hetkel hõlma alt tehtud kingitused, jutul käimised, heade suhete ja sidemete loomised ning kasutamised jms vähem tore polnud. Tõesti, ma oleks hea meelega valmis nõukaaegsest laveerimisest ja skeemitamisest ning ametliku ja tegeliku kaksistasandite koostoimest valmis lugema ka mõnda paksu intriigitrillerit, milliseid ma tänapäeva stiilis ammu enam lugeda ei viitsi. Aga no kõik need mõistukõned ja ümbernurga ütlemised ja vihjamised ja muu säärane on siin raamatus lihtsalt nii nauditavalt folkloristliku kunstilisuse tasemel ja eks ole sarnased ju kõikvõimalikud päriselulegendidki hetkedes, kuidas jälle kellelgi olla õnnestunud mõne ametimehega osava suuvärgi tõttu probleemita toime saada. (No kasvõi seelugu Loomingu raamatu mustvalge kujundusega aastakäigust, kus siis peatoimetaja vaibale kutsuti, et mis kahtlane värvivalik see olgu ja kus ta siis kärmelt märkas, et tähtsa nina laual moodustus telefoni, telefonijuhtme ja lauaga samuti mustvalge kombinatsioon ja seepeale süütult käsi laiutas ning seletas umbes midagi säärast, et oi, et see on ju lihtsalt kujundus ometi, mis tagamõtet seal saab olla, näe, kenad värvid nagu teil endalgi siin laua peal, ega teil ometi sellega mingit tagamõtet ole … või kuidagi sedamoodi see lugu oli). Ühesõnaga, mulle tundub, et toonase reaalsuse adumiseks võib justnimelt säherduste bürokraatlike, poliitiliste, praktiliste ja argieluliste reaalide najale kirjutatud põnevik ollagi päris tõhus vahend aitamaks aduda, et kuidas siis ikkagi oli.

Peategelasi on samuti kaks – esiteks nooruke vanemtüürimees Jaak, Saaremaa mehi (suur osa sündmustikku ja kolhoosivärk ongi Saaremaaga seotud), kes ootamatutel asjaoludel peab oma väga napi kogemustepagasiga kaptenirolli ette võtma. Jaagu liin tutvustabki kalapüüki nõukogude kalalaevastikus, kasutades selliseid klassikalisi noorukese kangelase võtteid, nagu oskuslik rolli kasvamine, nappide kogemustega kuid uuendusmeelsuse ja nutikusega tähelepanuväärsete tulemuste saavutamine, saatuse poolt teele veeretatud kiusajatest vabanemine ning oskuslik ümberkäimine põhjakaapeks kuulutatud spetsialistide nõrkade kohtadega ning nende potentsiaali rakendamine, millele lisandub veel pisut õnne ja kokkusattumusi, bravuuri ning juhuseid poolkogemata-poolteenitult erinevatele isikutele muljet avaldada. Aga muidugi ei piirdu Jaagu roll vaid sellega – skeemitamisest, vihjamisest, kokkulepetest ja laveerimisest ei saa ka kalalaeva kapten kuidagi mööda – eriti, kui töö käib kodust kaugel rahvusvahelistes vetes ja Aafrika ranniku lähedal. Toredad on sealjuures ka erinevate laevade nimed – Doni Kasakas, Fryderyk Chopin, Slava Balta, Sannikovi maa …

Teiseks peategelaseks on kolhoosiesimees Aivar, kes ambitsioonika inimesena on võtnud sihiks kolhoosiga esirinnas norme ületada ning järjest tööpunalippe ära teenida, et viimaks kommunistliku töö kangelase kuldtäht pälvida – sest mis muud karjäärisaavutust siin ikka niiväga sihtida on. Korralik ja pingeline tippjuhitöö, kus ametlike tulemuste saavutamine poleks mõeldavgi ilma mitteametlike kanalite ja kolhoosi kujulise ettevõtte ressursside valgustkartva osata. Ikka visiidid Moskvasse ja meelehea õigetele isikutele, et oma kolhoosi laevadele kaugpüügiretkedele osalust saada. Pikk manööverdamine, määrimine ja lobitöö, et oleks võimalik ehitada Soomlaste abiga kaasaegne külmhoone. Tavapärane salajane kaubavahetus välissadamatega, et saada valuutaressurssi, millega jälle saada üht või teist vajalikku kolhoosi tarbeks jne, ning kõik need mõistukõned, kus pealtnäha räägitakse justkui kommunismi ehitamisest või jumal teab millest aga vihjatakse ühele või teisele ja siis ole aga pärast nutikas ja nuputa välja, mida millegagi öelda taheti – kindel on igatahes see, et ilmaasjata ei räägi tähtsad asjapulgad suga ilmast ka mitte … ja kõige tipuks hingab alati kusagil kuklas või taamal KGB, kes teab kõigi kohta, kui mitte just kõike, siis igatahes väga palju ja loomulikult ka seda, mida ametlikult ei eksisteeri, kuid mille päevavalgele toomise võimalus on juba piisav manitsus kuulekusele.

Toimub kõik muidugi eksimatult Eestis – selle tunnistuseks on nii suhe Moskva, kui kauge peakorteriga, kui ka kalalaev „Roobaku“ pootsmani saare murdes esitatud külahuumorit täis mõistujutud, mida raamatus pajatatakse lugematul arvul ja ega see ajastutruult ole muidugi ka mingi poliitkorrektne lõõpimine.

Lõpetuseks – ega põnevik poleks ikka õige põnevik, kui peategelasi ei tabaks südamepõksumine sensuaalsete naisisikute suunal ja eks siinkohal võiks „Avamere“ vast ka nn meestekaks liigitada, kuigi, tegelikult on ju päris palju ka elemente, mis ometi klassikalisele seebiseriaalilegi häbi ei teeks – näiteks kõrge pomo tähelepanu köitev ootamatu ja asjalik ning kaastundlik tegutsemine lastega seotud teemal või tüüpiline vastandus, kus satuvad kõrvu pealiskaudne ja materialistlik seksikas edvistaja vs iseeneslikult modellivälimusega ent nutikas, loomulik ja püsiväärtusi hindav tütarlaps… Aga eks sinna meesteka poole kaldub ikka paratamatult, alates juba kasvõi sellest, et kõik see nõukogude kolhoosielu kohta üllatavalt bondilik ning eranditult kuum ja kirglik seks toimub pidevalt igatpidi tirkis, hakkajate ja oma loomupäraste oskustega staažikale kurtisaanilegi silmi ette tegevate (või nii vähemalt mõista antakse) oskustega daamide eestvedamisel. Olgu öeldud, et … sisureetmishoiatus … väikemees kosub alati teist korda veel!

Järgmises osas: Kas Aivar toimub saadud hoobist? Kas Jaagul õnnestub uutmoodi noodapüük üliohtlikus korallide piirkonnas ka teist korda? Kas SRTR Roobakul õnnestub kõigest hoolimata normi täita? Kes seksib kellega? Mida tahab KGB? Mida otsustab Anu? Kuidas lõppeb babiidiskandaal? Mis on salapärasel filmilindil?

„Tubli, tubli,“ kordas Mait Loogan, rüügates tassist viimase lonksu kohvi. „Küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi.“ Ta tõusis krapsakalt diivanilt, kohendas palituhõlmad koomale ja, olles juba minekul, vaatas Aivarile tähelepanelikult otsa: „Te ütlesite, et Olhon lahkub reedel, siis peaks partorg ju homme õhtul tagasi olema.“ Veel kord oli jutus kõlanud Olhon. Pole ma midagi öelnud, mõtles Aivar endamisi, mida kuradit ta sellest Olhonist siin korrutab.

„Ei, ei,“ vastas ta automaatselt ja tõusis samuti. „Laev lahkub laupäeva hommikul. Ma ütlen seltsimees Särjele edasi, et soovite kohtuda.“ Mehed kätlesid hüvastijätuks ja enne lahkumist päris major: „Kui ma ei eksi, siis Olhonil oli vist kapteniks Aleksander Toom.“

„Ja-jah, Toomi Sass, meie vana kaardivägi,“ soostus Sink hajameelselt ja saatis külalise ukseni. Noogutades sekretärile viisakalt hüvastijätuks, lahkus major Mait Loogan rõhutatud sammul Kaluri Poja kontorist. Uks külalise järel sulgunud, jalutas kolhoosiesimees Sink kabineti akna alla ja vaatas läbi tüllkardina mööda tänavat kindlal sammul kaugenevale mehele järele. „Muudkui käivad ja nuhivad, käivad ja nuhivad, rahu pole neist hetkekski,“ mühatas ta endamisi. No mida kuradit pidi selline visiit tähendama. Mõtlikult läks ta tagasi kirjutuslaua juurde ja võttis istet. KGB major, kes kureerib kalapüügilaevu, tuleb kohtuma kolhoosi partorgi ja personaliosakonna inimestega samal päeval, kui nad on laeva väljumiseks Tallinnas. See on nonsenss – kellel siis veel kui mitte KGB-l on kõik selline info ammu olemas. Ärevus hinges, sügas Aivar otsmikku, rahutus muutus üha suuremaks. Singile hakkas tunduma, et Mait Loogani visiit oli meelega ebaloogiline. Aga miks ometi? Mida lootsid organid sellega saavutada? Küsimused lõid peas tirelit. „ … te ütlesite, et Olhon lahkub reedel,“ pomises Sink, korrates Loogani öeldut. Ometi polnud tema midagi sarnast lausunud. Siis korraga lõi nagu välk sisse ja Aivar mõistis, et mees, kes oli veidi aega tagasi istunud siin kabinetis üle laua, oli teda hoiatanud millegi eest, mida tema teadis, aga Sink isegi karta ei osanud. „Kurat küll,“ pääses esimese huultelt vanne, kui ta laua tagant püsti kargas. Tahtes tellida keskjaamast kolhoosi Tallinna esinduse numbri, haaras ta telefonitoru, kuid peatus siis poolel teel. „… küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi,“ oli Mait Loogan öelnud. Kas polnud see otsene viide tema tänahommikusele telefonivestlusele Moskvaga, mis tähendas, et telefone kuulatakse pealt. Ärevus haaras jäise käega hingest.“ (lk 199-200)