Hiljuti lugesin juttu „The Karen Joy Fowler Book Club“, kus ninasarvikud saavad kokku, arutamaks Fowleri
teoste ainetel... ja nagu nüüd takkajärgi selgub, on tekstidel
mõnedki sarnasused (tütre-ema suhe, eemalolev isa, kaks lähedast
sõbrannat (jutus areneb nende suhe küll millekski muuks)). (Kas aga
Sulway ja Austeni vahel otsesidemeid esineb, on juba kahtlane.) Ja et
nüüd on korraga paaris näppu sattunud antoloogias sees Fowleri
paar ulmejuttu ning et äsja tõlgiti maakeelde ka üks romaan, siis
tekkis mõnesugune huvi, et millise raamatuga võiks siin tegemist
olla.
Ei oskagi öelda, kas seda romaani
võiks pidada nö traditsiooniliseks naistekaks. Kuus üksteisega
rohkem või vähem tuttavat inimest moodustavad raamatuklubi ning
Austeni loome kaasabil tegelevad nad endi mineviku ja olevikuga, kus
siis neil on mõningaid probleeme inimsuhetega. Aga eks autor lisab
omapoolse vindi juurde, nimelt võiks teda süüdistada
metafiktsionaalsete võtete kasutamises – peale ilmselge
(interpretatsioonid Austeni tekstidest ja isikust), tuleb kergelt
segadust minajutustaja positsiooniga (taruteadvus?, võiks
humoorikalt sedastada), või milleks on romaani osaks ülevaade eri
ajastutel antud hinnangud Austenile; või raamatut lõpetab
raamatuklubiliste küsimused lugejatele äsjaloetud romaanist, mida
need arvavad või interpreteerivad käesolevast romaanist (okei, ehk
on sellised raamatuklubide stampküsimused). Ühesõnaga, Fowler pole
kirjutanud vaid suhetedraamat või austusavaldust Austenile (jällegi,
nagu ühe raamatuklubilise küsimusest lugejale selgub, võib suhe
Austenisse olla irooniline), vaid veidi keerulisema romaani. Või
siis mitte, ehk veab Fowler taas ninapidi.
„Kuigi Allegrale meeldis end kirjeldada kui täiesti tavalist lesbit, teadis ta tegelikult, et tõde on keerulisem. Seksuaalsus on harva sama lihtne, kui ta on loomulik. Allegra ei olnud meeste suhtes täiesti ükskõikne, ainult nende kehade osas. Teda tõmbasid tihti raamatute meestegelased, tavaliselt näisid nad kirglikumad kui naistegelased, kuigi päris naised tundusid kirglikumad kui päris mehed. Tavaliselt.“ (lk 57)