Üsna
kjparkerlik kelmilugu ehk siis loo kangelasega juhtub mitmeid
tragikoomilisi juhtumeid rohkem või vähem eriskummaliste tegelaste osavõtul
ning tulemus on selline… et kas nutta või naerda, olenevalt tuule suunast.
Peategelaseks on ühe võluri käsilane, kes on saadetud varastama Saatuse
Mõõka. Muidugi ta ebaõnnestub ning tööandja (või orjastaja) viha eest põgenedes
satub ta järgmise võluri võrku. See võlur teenib üht kohalikku hertsogit, kes
näeb vangi langenud noormehes praktilist kasu (võlur, kes on rohkem
akadeemilise taustaga kui peategelase endine tööandja, huvitub enam sellest,
kuidas küll mees Saatuse Mõõga käest eluga pääses – sellest võiks huvitava
teadusliku artikli kirjutada) – nimelt peab hertsog ohverdama iga seitsme aasta
järel maa-alusele deemonile (kes andis hertsogile võimaluse rikkaks ja
mõjuvõimsaks saada) ühe kohaliku noormehe ja neiu, või muidu tuleb deemon
hertsogi hinge järele. Noored ohvrid muidugi ei tea, mis neid õieti ees ootab
(igal juhul mitte paradiis, nagu neile lubatakse) või sedagi, et kui nad
lahendaksid deemoni esitatud kolm mõistatust, saaksid nad vabaks ja deemon
hertsogi hinge.
Nojah, peategelane ja üpriski kohtlane taluteenijanna (hertsog valib alati
võimalikult rumalaid noori, keda deemoni juurde saata – et need jumala eest
selle mõistatusi ei mõistaks lahti muukida) kohtuvad siis maa-aluses pimedas
käigus seda ilmatuma jäledat deemonit ning asuvad mõistatusi lahendama. Millele
järgneb siis deemoni tänu… ja hertsogiga õnnetus… ja edasi uuesti retk Saatuse
Mõõga juurde, sest millegipärast on ikkagi uskumatu, et see maagiline relv
peategelast kohe maha ei nottinud. Ja nii edasi.
Kui lugu algab üsna ilmetu
pehhovliku kelmifantasyna, siis peagi hakkab
masinavärki murendama kjparkerlikud toonid, mis muudab teksti üllatavalt
mõnusaks lugemisvaraks. Ja nagu öeldud, siis ootab ees tragikoomiline finaal,
mis harrastel fantasyaustajatel vast tekitaks mõningast ärritust. Mis on
muidugi tore. Tore avastada autorit, kellelt võiks ehk midagi veel lugeda (üks
tekst ongi silmapiiril).
Et kui antoloogia on
võlukunstist, siis noh, see lugu on tulvil võluritest ja võlukunsti
kasutamisest. Õieti seal muud polegi (muidugi, on mitmed tehnilised lahendused,
mis võiks kuuluda pigem teadusliku fantastastika valda). Ja et peategelaseks on
õige pahatahtlik võlur, siis juhtub mitmeid vägivaldseid intsidente ning
pikkamisi tekib küsimus, et kas selle eest on karistus soolas või on tegemist
puhtalt grimdarki mölluga. 
