Michael Swanwick - The Dog Said Bow-Wow (2007)

 

Mitu aastat tagasi leidsin selle kogumiku ühest Tartu uuskasutuskeskusest ja on vast senini üks ootamatumaid leide niisugusest poest. Igal juhul, aega läks, viimaks sai raamat loetud - eks see olegi mitte kõige värskemate jutukogude ja antoloogiate võlu, et neid võib aastaid “soojas” hoida, siit-sealt lugeda ja siis vaadata edaspidi riiulis raamatu selga - kas võiks uuesti kätte võtta ja midagi proovida. Kuni viimaks siis kogu raamat läbi loetud saab.

Juttude tase on arvatult kõikuv, vähemalt pole tõeliselt nõrku või arusaamatuid tekste. Mingil moel on ehk tajutav, et autori tekstid on pigem … klassikalisema ulme kanti, või noh, tekstides pole tuntavalt kaasa tiksumas kaasaja angsti. Samas võib tunda, et autor katsetab ja pullitab üsna vabalt, olgu see siis teadusliku fantastika või fantaasiakirjanduse eri aladel.

Kogumiku tekstide keskmine hinne on 5,2, mis on küll igati hea keskmine.

• "Hello," Said the Stick • 7/10

• The Dog Said Bow-Wow • 4/10

• Slow Life • 5/10

• Triceratops Summer • 6/10

• Tin Marsh • 7/10

• An Episode of Stardust • 5/10

• The Skysailor's Tale • 4/10

• Legions in Time • 5/10

• The Little Cat Laughed to See Such Sport • 5/10

• The Bordello in Faerie • 6/10

• The Last Geek • 4/10

• Girls and Boys, Come Out to Play • 5/10

• A Great Day for Brontosaurs • 6/10

• Dirty Little War • 4/10

• A Small Room in Koboldtown • 5/10

• Urdumheim • 5/10

Michael Swanwick - Girls and Boys, Come Out to Play (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Kolmas  lugu Darger ja Surplusi seiklustest ning üha paremaks läheb - mitte et tegu oleks üle harju keskmise tekstiga, aga iseenesest võiks mõelda sarja edasi lugemise asjus. Kui eelmiste tekstide puhul zoofiilseid armulugusid (mis küll tekstiajas pole midagi eriskummalist) ja sai imestatud, et kuhu Swanwick niimoodi edasi jõuab … siis seekord ollakse Kreeka maakolkas, kus muuhulgas elutsevad nümfid ja saatürid.

Ja muuhulgas on seal Uus-Zimbabwe teadlased, kes katsetavad seal kloostris jumalate loomist - mis muidugi tekitab kelmipaaris huvi, eriti kui nad kogevad läbi küla kulgenud Dionysose rongkäigu hullutavat mõju. Kuid teadlased ja mungad ei piirdu vaid Dionysosega - nende eesmärk on juhtida jumalate abil rahvamasse vajalikus suunas, seega luuakse ka teistsuguseid mõjutusvahendeid antiiksete jumalate näol. Kui Dionysos on ikka inimliku välimusega, siis teised loodavad jumalad on cthulhulikud kombitsalised.

Igal juhul, järgmine katse rikastuda  võiks toimuda Bütsantsis.

“Afterwards, staring at the burning monastery from a distance, Darger murmured, “I have the most horrid sensation of déjà vu. Must all our adventures end the same way?”

“For the sake of those cities we have yet to visit, I sincerely hope not,” Surplus replied.” (lk 229)

Michael Swanwick - The Little Cat Laughed to See Such Sport (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Sarja teine lugu on nagu kompaktsem - nojah, enam pole vaja tegelda tegelaste ja maailma tutvustamisega jms. Nagu eelmises loos lubatud, saabuvad Darger ja Surplus Pariisi, et kasvatada oma rahalist jõukust.

Nad leiavadki (no meie mõistes) ekstsentrilise abielupaari, kus surnud mees tahab endast märki maha jätta. Kelmid pakuvad, et nad teavad kadunud Eiffeli torni asukohta … see asub Seine’i jõe all.

Abielupaari teine osaline on vägagi võrgutava välimusega naine, kes aga Surplusile sugugi ei meeldi. Nagu ta viimaks Dargerile seletab, on tegu hoopis kassiga. Ja nagu peagi mehele selgub, tegu on õige amoraalse kassiga, kelle seltsis veedab Darger õige sensuaalseid tunde. Ning selgub seegi, et tegelikult pole abielupaar üldsegi nii kergelt õnge võetav … kuid eks neilgi ole oma pingekohad.

Tuleviku Euroopa, kus meie maailm on mattunud õige sügavale kultuurikihi alla; tegelased küll räägivad kadunud minevikust ja selle artefaktidest, kuid see on vast meie jaoks lähituleviku kirjeldus. Kui eelmises osas oli Surplus zoofiilses suhtes, siis nüüd Darger. Näis, kuidas sarja kolmandas jutus sellega õieti edasi minnakse.

Michael Swanwick - The Dog Said Bow-Wow (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Ulmelise kelmisarja avalugu, kus siis inimene Darger ja koer Surplus seiklevad tuleviku fantaasiamaailmas. See maailm oleks justkui uusaegne ajastu, ainult et … täis kõiksugu veidrusi. Eks see natuke meenutab Garth Nixi sarja Fitzist ja Herewardist, kuid see on muidugi puhtalt fantaasiakirjandus - erinevalt siis käesolevast, mida võiks vast nimetada heal juhul teadusfantaasiaks. Kuid eks sellelaadseid kelmipaare on veel küll ja küll nii teaduslikus fantastikas kui ka fantaasiakirjanduses-

Siin siis kelmipaar võtab ette Inglismaa võimukeskuse Londoni, et lahkuda sealt salamisi ja millegi väärtuslikuga. Koer Surplus mängib sellise uue maa nagu Virgina saadikut ning Darger tema autistlikku ja kurti teenrit. Kasutades kohalike kasu- ja võimuiha õnnestub neil viimaks eluga pääseda, edasi Pariisi.

Eks mõned aastad tagasi jäi selle kogumiku lugemine pausile just selle teksti lugemisel, ka nüüd ei tekkinud  just vaimustust; näis, mida selle kogumiku kaks järgmist kelmilugu pakkuda võivad. Swanwick pole just pieteeditundest juhitud, nii on siin võrgutaja rollis koer Surplus (mitte et selles maailmas kuidagigi omapärane oleks).

Michael Swanwick - Legions in Time (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Ajarännulugu, mis mõnel hetkel tundub nagu oleks mõjutatud “Matrixi” filmist (jajah, küllap on süüdi see, et hiljuti sai loetud Neil Gaimani “Goliathi”).

Niisiis, 1936. aastal on lesest proua sattunud ühele veidrale tööotsale. Ta peab üksi tühjas toas valvama ust - ja kui midagi peaks juhtuma, tuleks tal vajutada häirekella. Muidugi pole aasta jooksul midagi juhtunud, ainult paar korda on ta tööandja kohale ilmunud ja naise sealt 40 minutiks ära saatnud. Ja viimasel korral nii ebaviisakalt, et Elliel on tekkinud trots - viimaks tahab ta ise selle ukse avada, võtmega, mis on tööl olemas. Mida ta teebki.

Ja suureks üllatuseks satub veidrasse tulevikku, kus inimesed on justkui masinlikult käituvad orjad (ja mis keeles nad üldse räägivad?). Seal satub ta juhuslikult kokku paanikas ja püstihädas noore naisega - tema on 2004. aastast. Leskproua võtab ta oma juhtimise alla ning nad vangistatakse. Aga edaspidi avanevad uksed tuleviku saladuste kohta …

Igati hoogne lugu ja kõiksugu intriigidega, aga samas kuidagi … keerukusest hoolimata lihtsameelne. Ajarännuteema pole just asi, mida huviga raamatutest otsiks, seega võib siin taustal olla paljugi muud kui “Matrixi” film. Leskproua valik peategelaseks on muidugi vahva valik.

Michael Swanwick - The Skysailor's Tale (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lugu mehest, kes sündis Philadelphias ja seikles Briti õhupalliarmaadaga mööda Ameerika kontinenti. Leidis sellest õhupallimoodustiselt endale naise (kes oli küll osalemiseks meheks maskeerunud) ja viimaks perekonnagi.

Teksti on keeruline kokku võtta, sest Swanwick on siin kõvasti pingutanud, et luua kunstilist väärtust. Või noh, üldse teha fantastilisust. Aurupungist lähtuvalt on tegu alternatiivajalooga, lisaks viited võimalikele maailmadele ja no üldse jäi minu jaoks palju hämaraks (mis teema oli õieti isaga, eksole). Kokku sai sellest võrdlemisi tüütu lugemiskogemus - mis teistkordsel lugemisel kindlasti leeveneks arusaadavamaks, aga ajast on kahju.

Michael Swanwick - An Episode of Stardust (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lühike kelmilugu fantaasiamaailmast, kus päkapikk satub rongireisil nägema ühe kinnipeetud haldja transportimist. Uudishimuliku päkapikuna astub ta ligi ning käeraudades haldjas on vägagi valmis jagama oma õnnetut ja õpetlikku lugu. Et tegu on kihutava rongiga, pole ka korravalvurid just kõige valvsamad.

Nagu öeldud, lühike meelelahutuslik lugu ja eks jutu finaal oodatav - lihtsalt, et kuidas see õieti teostatud on. Maailm on ehk selline aurupunklik, justkui Metsiku Lääne kanti oma veduritega, aga samas on televisioon ja muudki 20. sajandile iseloomulikku tehnikat. Aga noh, vaevalt see lugu taotleb ajaloolist tõepära kõigi oma päkapikkude ja haldjate ja muude olenditega.

Michael Swanwick - Tin Marsh (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Päris hea psühholoogiline lugu kahest Veenuse maavarade otsijast, kes on lepingu tõttu üksteisega nii tihedalt seotud olnud, et on omavahel kõike jaganud ja viimaks teineteist hakanud vihkama. Aga firma, mis on neid palganud ja varustuse andnud, on kandnud hoolt selle eest, et nende vara mingil juhul ei rikutaks, mistõttu nad saavad üksteist vaid verbaalselt solvata.

Kuid Veenuse juhtuva maavärina tõttu saab ühe uurija eksoskelett kahjustada … ja ta on nüüd teise meelepäras - kuid selle asemel, et oma vihatud partner kohe tappa, hakkab see temaga nagu kass hiirega mängima sealsetel kõnnumaadel. Kahjustatud eksoskeletiga naine (kes on selle loo jutustaja) püüab küll välja mõelda kõiksugu võimalusi pääsemiseks … aga midagi ei aita, ta on alati aeglasem ja tema käigud etteaimatavad. Aga …

Ühesõnaga, lõpuni välja päris thrilleri moodi tekst, tegelaste omavaheline äng ja väljapääsmatu olukord on päris lämmatav ja eks loo lahendus (vaata pealkirja) on meeldivalt “mööda”.

Michael Swanwick - Slow Life (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Visioon uurimisreisist Titanil ja seal uue eluvormi avastamisest - midagi, mis suudab elada (või on suutnud eluks moodustuda) sealses jääaluses ookeanis. Ja noh, mis see siis õieti olla võiks. Igal juhul, eluvormil kui sellisel on veel suurem šokk avastatuks osutumisest kui Titani uurijatel selle leidmisel - neil ju oligi eesmärk avastada uusi teadmisi, samas kui eluvorm sai vägagi suure üllatuse osaliseks kogu oma eksistentsi ja selle piiride asjus.

Teiselt poolt on see lugu ühest neiust, kes jääb sinna Titanile lõksu, kohe nii hullusti, et teda päästa justkui ei õnnestukski. Ja ei teised astronaudid ega maapealsed taha hästi mõista, et temaga võiks kommunikeeruda Titanil asuv mõistusega olend - pealegi läbi unede.

Omal moel päris huvitavalt lahendatud katastroofi- ja kohtamislugu. Ja no see, kuidas astronaudid peavad suhtlema avalikkusega - igaüks võib neile sõnumi saata, sina tee hea nägu ja vasta tasakaalukalt. Aga jah, Titan ja selle avastamine, millal  ja kas see üldse juhtuda võiks.

Michael Swanwick - Urdumheim (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Midagi loomismüüdi maigulist, mille tulemuseks on siis Paabeli torni ehitamine.

Ehk siis jumalad toovad kuskilt välja Esimesed Inimesed, kellele õpetatakse erinevaid asju. Ja eks Esimesed Inimesed sellest lähtuvad õpivad ka omapäi, muuhulgas sedagi, et kõiges ei pea jumalate poole pöörduma. Aga juhtub nii, et siis hakkavad Esimesi Inimesi külastama kummalised olendid, kes … söövad nende sõnu ja mõistust. Sõnade kadumisega toimub omamoodi loomastumine.

Kui viimaks sellest teatakse jumalatele, ütlevad need, et olendid tahavad Esimesi Inimesi tagasi viia algusesse, Urdumheimi. Nende vastu tuleb end kaitsta ja jumalate juhatusel hakati ehitama kindlustusi. Ja tõepoolest, need olendid tulid ja hävitasid enda järel ja ründasid kindlustusi ning haarasid endaga kaasa Esimesi Inimesi. Jumalad pidid välja mõtlema üha uusi nõkse, kuid viimaks oldi ikkagi viimasel kaitseliinil, Ararati mäel.

Loo jutustajaks on üks Esimestest Inimestest, mees, kes kaotab kõigepealt oma armastatu, siis keele ja mõistuse ning kes viimaks langeb olendite kätte vangi. Seal aga viimaks valitakse ta välja jumalatapjaks. See plaan … kukub välja vähe teisiti.

Et siis vähe omapärane loomismüüt, või noh, Paabeli torni eellugu. Eelkõige on tekst huvitav oma vaatenurga poolest, eriti see, kuidas peategelane kaotab endas teatud sõnad ja osaliselt mõistuse. Ja muidugi see algolekust tulnud olendite fantastilisus. Nimede poolest meenutaks see tekst justkui mõnd sumerite müüti, aga tundub, et Swanwick on lähenenud ainesele vabamalt.

Michael Swanwick - Dirty Little War (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Mõneti arusaamatu lugu, aga samas hästi kirjutatud.

Lugu on esitatud kahes liinis - ühes peavad keskealised paarid pidu, koos kõigi oma abielude ja naabruskonna intriigidega; teises on noored mehed sõjas (nagu hiljem selgus, tekst ilmuski Vietnami sõja ainelises ulmeantoloogias), kus nad saavad ründeoperatsiooni käigus kõvasti tappa. Samal ajal need keskealised paarid lõbutsevad ja klatšivad ja pühivad tillukesi surnuid sõdureid prügikasti. Kuni võõrustajatele tuuakse telegramm, kus teatatakse nende poja hukkumisest.

Et siis kui nii võtta, siis mingi kujund võiks justkui vormuda - milline hind on heaolul, milline tühine mutrike ollakse suures masinavärgis. Või on autor mõelnud midagi muud? Igal juhul, ühelt on siin kenasti esitatud väikekodanlik heaolu, teiselt poolt siis sõjaolukorra jubedus.

Michael Swanwick - A Small Room in Koboldtown (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lühike kerge noir laadis lugu igasugu müütiliste olendite fantaasiamaailmast (mis on küll selline 1920. aastate Ameerika maiguline), kus ühe maffiabossi jooksupoiss satub lahendama mõrvalugu, millega on seotud selle maffiabossi olendirassi esindaja. Noh, omade eest tuleb hoolitseda, ükskõik kui vääritud nad ka ei oleks.

Nimelt siis otsustab politsei süüdistada seda tühikargajat oma partneri (kes on küll teisest rassist) mõrvas. Kõik viitab selgelt sellele, arvavad politseiuurijad. Aga maffiabossi jooksupoiss tabab, et midagi pole just õige ja ta teeb ühe kiire uurimise asja lahendamiseks. Tõepoolest, juhtus hoopis midagi muud.

Nagu öeldud, selline meelelahutuslik fantaasiamaailma krimilugu, paistab, et autoril oli eelkõige lõbus seda kirjutada. Kõik need siin esindatud liigid on minu jaoks enamvähem tundmatud, vaid “ogre” tuletab muidugi meelde Shreki. Aga noh, eks kergelt lõbus see tekst on.

Michael Swanwick - Cloud (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Tekst, mille väljapaistvusele või erilisusele ma küll pihta ei saanud. Saan aru, et tunnustatud vanameister võib lubada endale kõiksugu vabadusi, sest noh, ilmuda võib ju ikka.

Niisiis, lugu alternatiivsest Ameerikast, mille kohal on üks hiiglaslik Pilv, ja see on püsinud seal aastakümneid ning selle olemusest pole senini selgust. Aga kuidas see Pilve mõju õieti loos avaldub, ei oska kahjuks öelda.

Sest õieti on lugu ühest edukast advokaadist, kes sõidab New Yorki tutvuma pruudi kröösustest suguvõsaga. Ja noh, nagu oli oodata, pilvelõhkuja lukskorterisse kogunenud seltskond on ekstsentriline. Aga kõige sügavama mulje avaldab üks vana überedukas hõimlane, kes satub advokaadiga peo käigus mitmel korral vestlema ja lõpuks end pilvelõhkuja rõdult alla viskab. Või midagi. Sest noh, mis siis õieti juhtus. 

Ühelt poolt igati klassikalise maiguga lugu. Teiselt poolt see tunne, et mida ma siit  ei oska välja lugeda, mis konteksti see asetub. Mis on see Pilv ja selle kohalmõju? Ei oska pihta saada.

Michael Swanwick - Cecil Rhodes in Hell (Year's Best Fantasy 3, 2003)

 

Väga lühike lugu mehest, kelle nime järgi kutsuti mõnda aega Rodeesia nimelist riiki. Nagu arvata on, siis valge mehe juhtimisel tehti üsna näotuid tegusid (noh, “kõlvatu”) selle maanurga allutamiseks.

Mille eest siis surmajärgselt sattus mees põrgusse, kus tema tekitatud piinasid rakendati uuesti tema peal. Ja nagu mehe õuduseks ja häbiks selgus, polnudki ta Aafrika kõige hullem koloniseerija.

Niiet põrgu töötab. Tänapäeval on Rodeesia ümbernimetatud Zimbabweks ning ega kohalike olukord pole kuidagi parem kui Rhodes tegutsemise ajal. Inflatsioon on olnud selline, et pole nagu … arusaamist selle kihutamisest. Ja siis muidugi need valged asunikud, kes pole riigist lahkunud.

Tekst kuulub Swanwicki lühilugude sarja, mis siis interpreteerib keemiliste elementide perioodilisussüsteemi. Roodium.

Michael Swanwick - Anyone Here from Utah? (Another Round at the Spaceport Bar, 1992)

Lugu, mia illustreerib televisiooni tehtavat ajupesu - kuigi paistab, et algselt 1985. aastal avaldatud tekst kirjeldab muuhulgas väikest pihu- või nutiseadet, millest saab seda televisioon-kurjajuurt vaadata. Aga tekst võiks olla omamoodi nostalgiliseks maiuspalaks nii kaasaja meediateoreetikutele kui vandenõuteooriate pooldajatele - kuivõrd siin kirjeldatakse muuhulgas reaalse maailma tajumise muutmist ja milliseid võtteid selleks kasutatakse (koht, mida meie näeme Brooklynina, asub tegelikult Newarkis jne).

Heh, see loo finaal ka veel, eksole. Uimaselt algav tekst läheb õige … teravaks.

 

Michael Swanwick - Dragon Slayer (The Book of Dragons, 2020)

 

Ehtne fantasy madina ja võluritega, kuid ka ajarännuga. Viikingilaadne palgasõdur Olav on jõudnud oma seik

lustega nii kaugele, et teda on hakanud jälitama lohe. Ja selle eest pole enam muud pääsu, kui jääda pidama linnas, kus on mitmeid võlureid - ning võlujõud peaks takistama lohe linna sisenemist. Kuid lohe … võtab sisse koha linna siseneval teel ning peatab linna igasuguse varustamise

Olavi uus tööandja on muidu vähetähtis, aga seda ambitsioonikam võlur, kel on võime ajas rännata - tänu millele võlur avastab lahenduse lohest vabanemiseks. Olav kaaslastega asuvad teele linna piirava lohe poole ning mõnigi neist ei naase …

Olaviga samaväärne on ta uus kannupois, kes tegelikult ei osutu väga poisiks; üldse on siin naistegelased, kes jäävad avalikult nö meeskangelaste varju, aga … Kui pool lugu on justkui fantasy klišee, siis teises pooles Swanwick asetab ehituskive veidi ümber ja moodustub vähe iroonlilisem ehitis. Mis on päris lahe.

R. A. Lafferty - Narrow Valley (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Muinaslugu indiaanlasest, kes sai nö pärismaalastele maadetagastuse käigus endale maatüki, aga ei tahtnud seda enam valgete inimestega jagada. Või nendega üldse mingit tegemis teha. Nii kasutab ta vana nõidust … ja edaspidi ongi ta 160 aakrine maavaldus kokku surutud viie jardi laiuseks tükiks. Aga et indiaanlane ei tahtnud valgete meestega tegemist teha, läks see valdus maamaksude tasumata jätmise pärast haamri alla, ning valged mehed ostsid selle endale, aga ei saanud kuidagi maale pihta. Kuni tuli Ramparti pere ja nõudis selle endale.

Naine ja lapsed sukeldusid sellesse imeväiksesse maailma ja kohtasid seal vana indiaanlase järglast; pereisa Rampart aga ei julgenud sellesse mõistusevastase maalappi sukelduda ning kutsus kohale ametivõimud ja teadlased, et välja selgitada selle mõistmatu maalapi olemus. Noh, mingi selgitus tõesti tuleb.

Ühelt poolt igati absurdne lugu, teiselt poolt kujund ameerika põlisrahvaste minevikust ja olevikust (eks sellele juhatas tähelepanu Michael Swanwicki sissejuhatus). Eks ikka see rahvajutulik absurd prevaleerib minusuguse mitteameeriklase jaoks, kõik need süüdimatud tegelased, kes maalapikese juures rohkem või vähem heatahtlikult tiirlevad.

ulmekirjanduse baas

Michael Swanwick – Foresight (Interzone: The 3rd Anthology, 1988)

Swanwicki lugu on õigupoolest jutustamise stiilinäide – autor nimelt kirjutab lugu tagurpidi ehk algab mehe surmaga ja lõppeb aastataguse surmaotsusega, muidugi, loo lõpust alguseni jutustamine pole teab mis ilmaime, aga autor teeb seda veidi keerulisemalt kui tavaliselt: erineva pikkusega lõigud muidugi signeerivad erinevaid sündmusi, aga Swanwick on seda veel täiendanud – ka lõik ise kulgeb lõpust alguseni ning see on juba keerulisem kirjutamisvõte kui muidu.

Iseasi, kas selline kirjanduslik tour de force jutu sisulist külge kuidagi parandab, ka selle teksti puhul on sisu vormiga kas võrdne või jääb allagi – aga noh, tore narratiivne jõuproov ikka.

Michael Swanwick - The Last Geek (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

Lühilugu mehest, kes on oma ameti viimane esindaja ja seetõttu sotsiaalteadlastele igati huvitav uurimisobjekt. Ülikool sõidutab ta kohale, viib hotelli ja korraldab vastuvõtte ning vastutasuks räägib mees erinevatele kraaditudengitele kadunud aegadest ning elukutsest ja selle saladustega seonduvast. Saab siis tasu ja sõidab edasi, et päevatööga edasi teenida – kuniks jaksu ja võimalust.

See melanhoolne lugu polegi niivõrd ulmeline kui lihtsalt lugu kadunud ajast – kuigi mitmed tulevikulood räägivad sellest, kuidas peale senise ühiskonnakorra kokkuvarisemist hakkavad peale olukorra stabiliseerumist ringi sõitma erinevad rändtrupid jms, et hoida kultuuri ja selle pärandit: noh, selle loo puhul nii vast ei ole. Aga jah, helge lähitulevik ning sellele vastukaaluks eemaldumine 20. sajandi kultuurifenomenidest nagu rändtsirkused jms – eks teksti võiks ka hinnata mentaliteediloo raames või midagi.

Omal moel armas lugu (mis pole küll kirjutatud pisaraid kiskuvalt vms), aga samas ei tekitanud minus ka suuremat kaasaelamist – küllap pole nii suur americana huviline.