Justin Petrone - Kongo disko (Vikerkaar 9, 2023)

 

Lühike fantaasialugu Paavo Matsini ja Justin Petrone autorimütoloogiast ehk düstoopiline maagiline realism (lk 44) ja pseudonüümid.

Tekst näib olevat inspireeritud Matsini viimase romaani olustikust (mida ma pole küll lugenud) ja ehk esitleb lihtsamas vormis seda … matsinlikku düstoopilist maagilist realismi; seekord inspireerituna Tartu ja Viljandi oludest.

Paavo Matsin – Must päike (2017)

Kui kaks eelmist raamatut mõjusid filmiliku või lavastustena, siis seekordne teos oleks kui psühhedeelne multifilm. Eelmiste raamatute lugejasõbralikkuse asemel on tagasi krüptiline tekst a la doktor Schwarz – kuigi siiski vähe teises võtmes. See on Matsini tour de force, peale auhinnatud Viljandi romaani katse luua autonoomset matsini-maailma, kus loomisrõõm on vast suurem kui lugeja kogemisrõõm; igal juhul paneb see psühhedeelne pillerkaar pahaaimamatu lugeja kannatuse mitmel moel proovile.

Matsini teos on ühtaegu ekstaatiline, sakraalne, pillav, üleannetu ja hea maitse piire kobav; tumedamatel hetkedel ehk rastazoofiilse mekiga, mis meenutab ballardlikke perversioone. Mis on iseenesest tore ja kindlasti mõtlemist rikastav.

Kuid autori loominguline seemnepurse … jääb mulle kuidagi kaugeks, ei saa tekstiga üheselt samale lainele, siin ei koge just katarsisehetke, lugu ei arene tuttavates piirides; põhimõtteliselt võiks autor seda bakhanaali veel ja veel laiendada, ometi oluliselt midagi lisamata lugejakogemusele. Võiks vanamoeliselt küsida, et kui jutt on see tera, siis milline iva siit õieti välja kooruks? Ivaks ongi fantastilise omailma kogemine, kujutlusretseptsiooni laiendamine? Võibolla tõesti. Lihtsalt maavillase lugejana … on vahel raske.

Paša Matšinov – Gogoli disko (2015)

Romaani võiks jagada tinglikult kaheks – üks on sorokinlik slaavi-Viljandi eluolu ja mentaliteet, teine see... Gogoli müsteeriumiga seonduv nö metafüüsilisem maailm. Esimene on omal moel huvitav, teine ei tekita suuremat kaasaelamist.

Lugu paikneb siis lähitulevikku, kui peale NATO ja Venemaa sõda on Eesti vallutatud. Kohalik elanikkond on kas maha tapetud või küüditatud, veidi on alles vanemaealist põlisrahvast. Viljandi on nüüd vene linn, omamoodi segu 20. sajandi alguse ja 21. sajandi eluolust. On kõiksugu Venemaalt sisserännanud mahhinaatorid, kriminaalid ja võimuesindajad; blatnoikultuur koos vähese 21. sajandi tehnikaga (ühes kohas juttu nutitelefonidest) – kuigi tõepoolest, eluolu meenutab pigem romantilist arusaama sajanditagusest ajast. Viljandi, kus tegutseb täiesti võõras kultuur, säilinud on küll sõjajärgne (aguli)arhitektuur ja ammused kohanimed, aga täidetud on see võõra sisuga (muuseas ka uusehitised). Ning siin on läbi linna kulgev trammiliin, mille ideest on Matsin hiljuti kirjutanud.

Tegelasteks on taskuvaras, mitmekülgne raamatu- ja pudipadikaupmees, tänavamuusik, kõrtsimuusik, biitlitefänn, kõrtsipidaja ja, ee, helioperaator, kes kulgevad üsna harmoonilises teineteisemõistmises selles üsna... kroonulikus maailmas. On seadused ja kirjutamata seadused, ühtesid ei saa murda ja teisi saab painutada. Elu on omal moel lill, oleks vaid enam mõistvaid naisi.

Ja korraga on sellesse sipelgapessa ilmunud... Gogol ning tulemuseks on kerge hullumaja ja roim. Arvatavasti peaksin olema tuttav Gogoli loome ja mütoloogiaga, sest suuremat ei mõistnud, miks see nüüd nii tähenduslik on. Et jah, oli mõneti kummaline 19. sajandi autor ja muidu kuulus klassik jne... aga mis siis edasi?

Nagu öeldud, on ühelt poolt tegu üsna sorokinliku maailmaga (ka Sorokini romaanid pole tegevustikult just eriti põnevad, rohkem on rõhk tulevikumaailma kirjeldustel ja seisunditel). Kui Gogol kõrvale jätta, on tegu Matsini justkui kõige realistlikuma teosega – on olemas tegevus, mida on võimalik enamvähem jälgida ja kaasa elada. Eks venestunud Viljandi on muidugi teema, millel Matsin mõnuga liugu laseb. Kui autor on nüüdseks käsitlenud läti ja vene teemasid, kas siis järgmiseks oleks oodata soome müstikakultuuri kodustamist?

nihilist
sirp

Paavo Matsin "Sinine Kaardivägi" (2013)

„Sinise kaardiväega” saad kaasa tasuta kleepsu. Kleepekal on kirjas järgnev informatsioon: „Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali Aastaauhinna nominent 2013”. Mille eest siis? Esiteks ajendas lugema seesama salajane kleeps ning kuulujutud kõige targematelt. „Tead, see „Sinine kaardivägi”… sa loe seda.” Küsisin vastu, et misjaoks. „Seal on nii mõndagi… ma ei saa hetkel rohkem öelda. Kui loed, siis mõistad.” Kujunduselt väga kummaline ja õnnestunud, ei anna raamat sisu kohta palju infot. Tagakaanel on veel krüptiline luuletus, mida ma siiani pole läbi lugenud. Ei lugenud ma arvustusi, ei hakanud uurima ilmselgelt läti rahvusest kirjaniku tausta, hüppasin kohe sisse. Alustasin lugemist palavas bussis ja sellesarnases kuumarabanduses lugemine ka möödus. Teatavasti võib aju kuumenemine tekitada igat sorti groteskseid deliiriuminägemusi, mis häälestasid mu kenasti „Sinise kaardiväe” lainetele.

Osalt fantastika, jupiti psühhedeelne tripp ja paljuski bulgakovlik jant a là „Diabolaad”, kulgeb raamat edasi omasoodu. Tihti loen ja mõtlen, et ma ei saa toimuvast aru. See on hea, terve raamat on hea. Košmaarne narratiiv, rikkalik sõnavara ja väljendusviis: kõik kokku moodustavad eksootilise, aga tuttava järelmaitsega kokteili su käbinäärmes. Meeldiv on lugeda nii hästi kujundatud raamatut, hoida seda käes ja kulgeda autori tripil keset üliõpilasseltse, visioone ja sõjaolukorraga kaetud Läti linnade arhitektuuri. Kokteil koosneb natukene Bulgakovist, Harmsist ja „Loomingu raamatukogu” koltunud hõngust, lehtede vahel tõuseb ajas rändamise tolmu.



Minnes tehniliseks ja saades korraks kaineks (raamat tekitab meeldiva joobeseisundi), on teose autor saanud hakkama igati igasuguste auhindade väärilise teosega, mis ei taha mahtuda ei ühte ega teise žanri. Aga polegi vaja liigitada. Vaja on vaid lugeda, kulgeda. Autori sõnavara on nagu kommipood, sind juhitakse ühe leti juurest teise juurde ja muudkui degusteerid. Magusaküllus iiveldama ei aja, isegi palava päevaga. Kommi sees on väike kokteil ja nii see lugeja purju võib jäädagi. Teksti juures mõjub see värskendavalt, omapäraselt ja originaalselt. Reaalsuseihalejatele jääb „Sinine kaardivägi” kaugeks, aga mis sest. Vanaaegset puugraveeringut järgiaimav kaanekujundus toob lugeja alguses kuulsa Läti kirjaniku majamuuseumisse ja läbi selle ka Riia linna. Ajastut ma kindlaks määrata ei suutnudki. Vahel oli üheksakümnendatel, vahel eelmise sajandi keskel ja korraks isegi keskaja kanti. Riias sulandub kõik kokku üheks kokteiliks, tegelane liigub selles ringi ja lugeja ripub kaasas.

Paras panna ühte riiulisse koos araabia muinasjuttude ja vene klassikutega, ettepoole „Loomingu raamatukogu” valitud tekstidega. Õhuke kah, hea vahel uuesti läbi võtta. Seda raamatut võiks proovida kuumas ja külmas ilmas, kaines ja veel kainemas olekus. Ega selle „Sinise kaardiväe” kohta midagi kiitvamat öelda ei olegi, välja arvatud suurenev huvi Läti eluolu ja kultuuri vastu. Ja selle rämeda Kulka enesereklaami kleepsu võtsin juba poest väljudes maha, jube banaalne.

2013!

1

Enne nende poomist

2

Crash

3

Ma teenindasin Inglise kuningat

4-10

Metsik manner

Põrgu idarindel

Raud ise

Sinine kaardivägi

Tubli tüdruk

Täheaeg 12

Veripunane lumi

Pāvs Matsins – Sinine kaardivägi (2013)

Seda võiks siis nimetada buržiproosaks, mille ainsaks esindajaks eesti proosas Matsin isiklikult on (aga kes teab). Millegipärast tekkis endal selle raamatu puhul paralleel Trubetsky kambavaimuproosaga, kõik need siseringi kombed ja anarhiline omailm, mis väikekodanlastele vähe tundmatud on. Kui Trubetsky ajab miskit romantismivaimust kantud rockeritest maailmavallutajate teemat, siis Matsin laseb tekstimaailma vallata esoteerilistel jõududel, mis samaaegselt nii elurõõmust kui vastandumise, sektilikust vaimust kantud. Mõlemad autorid loovad ideaalmaailmu, unistusi, kus nad ise tahaks kulgeda (muidugi, see on minu tõlgendus). Ehk siis võiks öelda dekadentsiihalus, rohkem või vähem ekstaatiline kirjutamine.

“Korraga seisis trepil, otse meie ees hiiglaslik korporatsiooni Fraternitas Antarctica sõdalane, suur nagu Peeter I. Punase salliga seotud kaelahaavast nirises musta verd ta kuldsele ortodoksi kaelaristile. Tõusin ja näitasin oma korpivärvides brelokki ehk uuriripatsit. Ta andis au ja kadus inimsuitsu. Oli alanud sõda, kus värvipimedal polnud kohta, au ega elu.” (lk 51)

Matsini romaani tegevus toimub Riias, mis on paras kompott eri ajastutest, ühtaegu on siin 19. sajandi üliõpilaskorporatsiooniromantika, samas sõidavad tänaval Moskvitšid, vaadatakse telerist otseülekannet, või mis veel hullem – Jelgava krahvi käsutuses on lahingukopterid. Milleks neid koptereid vaja läheb? Et suruda maha Riia pööbli (ehk kottpükste) ülestõusu linnas võimutsevate pursuide vastu. Kes on tõepoolest ühed ülbed olevused, nö härrasrahvas – kelleks on kadakasaksa vaimust kantud läti intelligents (raamatus on ka mõned eestlastest tegelased, kuid üldiselt on eestlased matsirahvas, nende linnad pole võrreldavad Riiaga, selle salapärase ja elust kobrutava suurlinnaga!). Kottpüksid on ehk idast aegade jooksul saabunud immigrandid, kuigi kindlalt seda järeldada ei saa, ning autor vast viitabki nende puhul miskile teisele taustsüsteemile, millega ma tuttav pole (no mingi hea ja kurja võitlus jne, golem jms). Puhkeb üpris verine linnalahing, kus siis võitlusse tõttavad rapiiridega korporandid (tõsi küll, mitte nende esindusrapiiridega – neid ei tohi pööbli nähes kasutada), peategelased kogevad nii head kui halba, deliirses kastmes või mitte. Niisamuti sekkub võitlusse (surnust üles tõusnud?) Jelgava krahv, kes viimasel hetkel kasutab kottpükste vastu seda kõige viimast abinõud. Milline see viimane abinõu on, ei hakka paljastama. Igal juhul on see... veider, ütleme nii, et romaani lõpp pöörab päris pööraseks. Kuigi jah, lõpuks tuleb kaineneda ehk hakata integratsiooniga tegelema.

“Enne keskööd tulid paar kottpüksi Kilikiliksi surnukehale järele. Laip vahetati kriminaalse šokolaadimasina vastu. Võib-olla sellepärast, et neid oli tõesti ainult kaks ja et nad pidasid end üleval väga vaoshoitult, ei antud rebastele tapmiskäsku ja vaenlased lasti keldrisse. Kui nad jõudsid kandamiga tagasi esikusse, kõlas aga kogupauk, mis võttis jalad nõrgaks. Trepitäis vaikivat balliriietes rahvast oli suunanud šampanjapudelid põlglikult lahkujate poole ja korgirahe tabas neid valusalt selga. Siis pidu jätkus.” (lk 65)

Nagu öeldud, tegemist on ekstaatilise kirjutamisega, aegajalt hüüatab jutustaja päris lõbusaid lauseid. Ja no muidugi see loodud maailm ise, mis on paras esoteeriline karussell oma krüptiliste nurgatagustega. Matsin ei hoia end tagasi, lugeja ei saa hinnaalandust selles pooleldi unenäolises teoses (tõsi küll, ka eelmine raamat ei hoidnud end tagasi, kuid Riia-raamat on oluliselt ühtlasem, tegemist on kohe nagu... proosaga). Igal juhul paistab, et Matsinist hakkab kujunema huvitav autor – kuigi tõepoolest pole see buržimaailm mu teetass, aga noh, mingil moel põnev ikka. Ja mõne tunniga loetav.

“Mind äratavad kaks korporatsiooni Fraternitas Igaunijaensise rebast ja me liigume kiiresti läbi erakordselt ohtliku linna ühte uude, paljukiidetud tugipunkti Čaka iela alumises otsas. See on baar, mis kannab väga tähenduslikku nime ja hiljem ilmub selle sisevaadetest lugematul hulgal uduseid pilte ajalooõpikutes. Me jõuame Knaipesse. Juba ballil räägiti uhkusega kottpüksikindlast luksustsitadellist otse geto piiril. Tõesti, kogu uhke juugendmaja esimene korrus on kaetud ogaliste metallplaatidega, milles on väikesed laskeavad, iga vaateaugu taga on kõver barokktool kurja rangjalgse anglikaani buldogiga, kelle šnitslikausike on alati vihastavalt pooltühi. Seintel on vanas saksa stiilis põdrasarvi, Preisi kuningate vappe ja relvi, kõikvõimalikke tapariistu, alustades mamelukkide tuleraudadega püssidet kuni peente ohvitseride paraadsaabliteni. Pistan suhu suutäie lund sissepääsu kõrvalt. Tunnen koerakuse maitset! Seda maja valvatakse tõesti. Näitan värve ja pääsen sisse.” (lk 68)

loterii

Paavo Matsin – Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit (2011)

Räägitakse nii mõndagi, aga kuidagi ka. “Ma ei räägi rohkem! Alustan. Ma ei räägi rohkem! Alustan.” Kergelt aurupunk? Kogemata Mikita voolusängis? Igatahes paistab, et Matsinil oli suur rõõm seda raamatut kirjutada. Rääkimata muudest rõõmudest. Kujundusega asjalikult vaeva nähtud. Autor laseb aimata justkui oleks tekstis varjul suurem tähendus ja märguanne, arusaadav vaid valituile. Ja tõepoolest, võibolla, maailm on suur ja lai, kuskil istub Suur Unelev Õngemees. Arvate? Seal. Mitte nii.

“Niisiis, kui konks sisenes ninna, sai must ajudeta mees! Raamatutes on tihti selliseid mõjusaid lauseid. Paljud kirjanikud uurivad näiteks inimsuhteid, noorte kokkupuuteid narkootikumidega, abikaasa seksuaalkäitumist, esimest armastust, võõrandumist ja tülpimust elus, Balthasar Russowit ning veel jumal teab mida. Tavaliselt tuleb võimsaid lauseid romaanides ette eriti lõpupoole. Lugeja nutab... ja tahab siis ka ise kohe kirjanikuks saada, et jälle omakorda teisi nutma panna! Tean ühte kirikuõpetajat, kes hakkas ise oma jutluste peale nutma. Ta oli vägagi veenev kõõksuja ja tegi vägevat karjääri asepraosti toapoisini välja. Niisiis, kui konks sisenes ninna, sai must ajudeta mees! Kõõks, ja valmis! Ma ütlen teile, ei ole tähtsamat asja kui ajud! Oi, kuidas ma oleks tahtnud nutta, aga ma avaldan Teile ühe saladuse: kui sul pole ajusid, siis sa ei tea, millal ja kuidas nutta! Kui konks sisenes ninna, sai must ajudeta mees! Kõõksti!” (lk 44-45)

ulmekirjanduse baas
sirp
ekspress 
looming