Laura Loolaid - Kultuurseid vesteid keskdevonist (Pidu aja lõpus, 2026)

Antoloogia senise kuue teksti hulgast vast minu jaoks kõige parem või noh, toredaim jutt - ja siin pole mingit hullu pinget või midagi säärast; lihtsalt kirjeldus devoni ajastusse paigutatud ajarännubaasi igapäevastest tegemistest. Ehk pistmist on siis bürokraatlike küsimustega või baasi külastavate tudengite või turistidega. Sest noh, ka tulu tuleb teenida. Baasi kaks töötajat püüavad võimaluste piires kuidagi hakkama saada; pakkudes muuhulgas võltsnärvikõdi külastajaile, aga seda keskkonda kahjustamata (või muidu).

Teine asi on siis pealkirjas väljendatu: seda siis koguni … võttes eeskujuks Carl Mothanderi kulinaarseid mõtteid kunagisest Eestimaa kogemusest. Eks siis minajutustaja mõtleb ja kasutab teiste kogemusi, kuidas sealsest toorainet võimalikult mõnusaks söömakorraks muuta.

Muidugi on see tekst ka ajarändu käsitlev ja eks sellega on viimaks oma draamagi, aga see pole õnneks nii tüütu kui mõnigi muu ajarännukäsitlus võib muidu välja kukkuda (mõtlen siis laiemas plaanis): sest kui tegelaste ajastul rännatakse … miks siis mitte ei tehtud seda varem või hiljem?

Igal juhul, ootamatult mõnus lugemiskogemus - ei pea tingimata plahvatama mingi dramaatiline konflikt vms, võib ka lihtsalt … äraolemisest kirjutada.

Veiko Belials - Põhjakönn (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Hakka või arvama, et Belialsile sobib rohkem ulme kui fantaasia kirjutamine. Siinne tekst on kinnisest maailmast, mille asukad (vähemalt need, kellest siin juttu) ei oska neid ümbritsevat tehnilist kaadervärki õieti kasutada - aga kuidagi saavad hakkama, samas noormehed põlevad uudishimust, et mis küll õieti nende ümber on.

Loo peategelane on Eldor, kes on põgenenud oma hooldajate juurest (vanemaid siin ei eksisteeri), kui suundus alumise tasandi metsikusse (õigemini - hooldamata?) eluolusse, et saada vastuseid teda painavatele küsimustele. No seal ja sealsete asukatega ta siis natuke seikleb.

Autor jätab täpsustamata (või ei pannud ma tähele), millises kinnises maailmas see toimub. Ehk on see Maal asuv tasandite süsteem. Ehk on see põlvkonnalaev, mille asukad on kaotanud aegade jooksul oma algse fookuse ja laev ehk jätkab teekonda oma sihtpunkti … või siis mitte. Mingi osa tehnikast on töövõimeline, aga vähemalt selle tasandi asukad oskavad vaid huupi mõnd kasutada … või siis mitte.

Ja siis on veel see folkloorne kiht, mille need allmaailma asukad on omaks võtnud ja elukorralduse osaks muutnud. Miks on muidu ingliskeelsete käskudega juhitavas süsteemis korraga eesti folkloori õilmitsemine, jääb selgitamata - ehk mingi kooliprogramm jäi veel viimati tööle?

Ehk peaks seda teksti võrdlema looga “Kübeke elutervet vihkamist”; häguse mälestuse järgi võiks neil olla sarnane meeleolu. Või siis mitte. Igal juhul - tekst, mis võiks pakkuda lugejale fantaasialendu, et selle tausta endale kuidagi paika panna.

Meelis Kraft - Hauarahu (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Päris lahe klassikaline ulmejutt Marsil tegutsevast meeskonnast, mis avastab … midagi. Selle loo maailmas on siis Marss juba mõnda aega külastatav ning nüüd jagatud erinevateks majanduspiirkondadeks - tõsi küll, majanduslik ekspluateerimine pole veel alanud. Ühele planeedi pinnal töötavale meeskonnale tehakse salajaseks ülesandeks hävitada ühe eksperimendi jälg, kuna see paikneb vales majandustsoonis. Tasu on rikkalik!

Meeskond sõidab oma erilise kulguriga kohale, aga … leiavad selle asemel midagi muud.

Et antoloogia kunstnik on levitanud selle loo illustratsiooni, siis jah, selle loo huvitavaimaks küljeks on tundmatu olendi kirjeldus ning arutelu, miks see võis … tekkida. See pole teab küll mis usutav, aga mõttelennuna huvitav. Loo tegelased ei jõua selle juhtumiga endile just liha luudele kasvatada, aga eks nad esinda sellist keskealist ja elult vähe sugeda saanud seltskonda. Eks mingil moel on huvitav näha sedagi fantaasiat, kuidas inimkond on praegusest ajast loo aega jõudnud.

Igal juhul huvitav, et muidu laiemale lugejaskonnale ulmelisi tekste kirjutav autor on korraga proovinud tõupuhast teaduslikku fantastikat (või koguni kõvaulmet?) - niipalju kui Kraftilt lugenud, siis vist küll esmakordselt.

Veiko Belials - Sfinksi silmad (Kogu maailma au, 2026)

 

Päris paljutõotav algus Renneri ja Finki sarjale - selline klassikaline seiklus, ehk ka sword & sorcery laadi tekst kaest noorukist, kelle eksamid saada gildide tunnustatud palgamõrvariks ja vargaks ebaõnnestuvad ning nüüd jälitatavate lindpriidena püüavad üheskoos ellu jääda … või siis oma staatust taastada. Selleks tuleks aga leida müütiline sfinks ja ta silmad omandada. Kui neil ikka õnnestub elus püsida ja kui sfinks ikka tõesti olemas on.

Seiklused seikluste otsa, noored peavad kiirkorras leidma ühise keele ja maailma hädaohtudega hakkama saada. Õnneks satub neile üks õpetaja oma teraste õpetustega … ja kellega ehk uuesti kohtutakse. Muidugi, kui õnnestub elus püsida.

Siin loos pole küll midagi fantaasiakirjanduse kogemust avardavat (noh, midagi sarnast on kirjutanud kasvõi klassik Fritz Leiber või kaasaegne Michael J. Sullivan), küll aga hästi sooritatud meelelahutus. Et enamus tekstist on Renneri silme läbi nähtud, siis on ehk tema südamelähedasem, samas Fink on vähe tumedam tegelane oma aegajalt kahtlase moraaliga.

Vahest lahedaim seiklus (või õigemini kujutluspilt) on jõepiraatidega ning veidraim see maja meenutav olend, kes sööb inimesi.

Katrin Johanson - Moorits ja ingel (Looming 5, 2026)

 

Esmapilgul veidi vanamoodne jutt üllatab meeldivalt novelliliku puändiga, lugeja ootused (no sõltuvalt rikutusest) saavad kenasti petetud.

Keskealine Moorits võtab tuisusel õhtul peale hääletaja - väga meeldiv neiu, kel on seal maakohas vaja õige kaugele minna, et jõuda bussile. Moorits sõidutab ta peatusse, aga bussile siiski ei jõua ning mees pakub viimaks, et neiu võib ööbida mehe maakodus ja seejärel hommikul edasi sõit. Neiu nõustub, Moorits püüab mitte olla tiirane vanamees; maakodus tutvustab oma kunstikogu ja räägivad poole ööni. Milline ingellik neiu. Seejärel läheb kumbki oma tuppa.

Aga see pole muidugi lõpp. Nagu öeldud, autor mängib lugeja ootustega (kes millele mõtleb), kuhu need tegelased võiks õieti välja jõuda. Ja siis on veel pealkirja surve. Kokkuvõttes lahedasti teostatud jutt.

Ilja Prozorov - Lubadus (Looming 4, 2026)

 

Loomingu uue peatoimetaja esimene number on täis head proosat (hea küll, tegelikult ma vaid sirvisin Piret Jaaksi ja Piret Põldveri tekste, sest need on romaanikatkendid). Prozorovi lugu on nö täiskasvanute muinasjutt (või miks mitte ka fantaasiakirjandus) - isast, kes lubab oma noorele tütrele kokku lugeda lumehelbed. Nojah, teadagi, väikestele lastele lubatakse igasugu asju, aga kui tütar magama minnes teadküllkuidas otsa vaatab, siis … tuleb minna. Kohe. Põhja, otsima alget. Ja eks see siis ongi omamoodi lugu eneseleidmisest ja inimsusest.

Autor on tütre teemal varemgi kirjutanud, seda küll nö palju proosalisemalt (siinses loos on ses suhtes märgiline ema mitte mainimine). Aga see rännak, see on omamoodi spirituaalne lugemiskogemus.

Amal El-Mohtar - And Their Lips Rang with the Sun (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Idamaine fantaasialugu Päikese ja Kuu ainetel ning nende austamisest. Idamaine siis maailma poolest, ka loo jutustaja järgib sellist tehnikat ning eks ka loo lõpus on varuks omad üllatused. 

Tekst on esitatud Päikesekummardajate vaatenurgast, kirjeldades seda preestrinnade kogukonda - sinna on välja valitud eriliste tundemärkidega tüdrukud, keda koolitatakse 14. eluaastani, seejärel 28. eluaastani esitavad nad neljateistkümnekesi igapäevaselt päikesetantsu (sest muidu ju päike ei tõuse). Seejärel ollakse elu lõpuni seal elada (kus on küll igati vaba elu - lihtsalt ei tohi rääkida ega lahkuda).

Aga on üks naine, kes omal ajal visati sealt sõsarkonnast välja, sest … tal tekkis suhe Kuu vennaskonna noormehega. Ja milline patune suhe! Milline hetkeks lahvatav kirg ja milline patu tagajärg kõigile osapooltele. 

Tekst on algul kergelt tüütu, aga siis see kommete kirjeldus on päris pilkupüüdev ning muidugi see lahvatav kirg ning sellele järgnev draama - vaat et lugeja südant murdev.

Kivivalgel - Kaadervärgid (Looming 4, 2026)

 

Tekste võiks nimetada argielu anarhiaks - püüd vabaneda kivistunud reeglitest, olla elus ja loominguline. Või mingil moel on see kõik tõesti kui eneseabi … kaadervärk, ja tulemused võivad olla vägagi erinevad. Aga noh, nii see eluke veereb.

Jutud loetavad Loomingu kodulehelt.

“Kaadervärk peab olema heterogeenne. Ta peab koosnema eri tüüpi disparaatsetest, ühismõõdututest osadest nagu klotsid ja värvilised kivid. Ja plastiliin ja ajakirjast väljalõigatud pildid ja kirjad ja mündid ja teekann. Naelu täis löödud puuklots, poolenisti vett täis purk, milles on kahvlid, tikandiga taskurätt. Märgid, sõnad, pildid ja materjal. See on kaadervärk. Vohang. Reaalsusemasin. Erik Alalooga – üks eesti põhilisi kaadervärkide meistreid Vaike Lubi kõrval – on neid asjandusi nimetanud ka vabastatud masinateks.” (“kaadervärgid. kummardus vaike lubile 2”, lk 454)

 

“Et kui minus juba aastakümneid kinnismõttena kangastub kujutlus kellestki, kes kirjutab igale poole – seintele, mööblile, põrandale, lakke, paberitele, raamatutele ja raamatutesse, lauanõudele jne –, siis ei ole tingimata tegu kujutlusega ümbritsevast olevikulisest materiaalsest maailmast eraldumisest ja abstraktsetesse kujutlustesse lämbumisest, vaid väga spontaanse, vahetu praktikaga, mille käigus antakse materiaalsele maailmale lakkamatult lisamõõtmeid. Maailmale lisatakse uusi maailmu. Võideldakse üheplaanilise, lämmatava, tähendusetu perse vastu.” (“keegi, kes kirjutab igale poole”, lk 457)

 

“Ühesõnaga, hävitustöö tulemusena sünnivad ja taastulevad mu ümber hävitustööd, sünnid, taastulekud, nende kõiksuguste väes- ja käesolude praktikad ja teooriad. Nõnda nagu tuli mõistab oma leeki või tuulispask oma keerlevat kuju stabiilsena hoida, on need hävitused ja taastulekud moodustanud enda ümber või endast teatava struktuuri või identiteedi, ad hoc reaalsuse, et mitte järgmisel hetkel pauguga ümbritsevas aines laiali pihustuda, ent toiminud siiski edasi hävitustööna ja sodise sünnina.” (“marie kondo from hell”, lk 458)

Adam-Troy Castro - The Three Thousand, Four Hundred Twenty-Third Law of Robotics (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Järjekordne tragikoomiline mõttearendus Asimovi robotiseaduste asjus, seekord on siis näiteks juhtum, kus robotil lastakse seista liikumatult üksildasel planeedil, kuniks inimesed naasevad. Kuigi on selge, et see on pahatahtlik (roboti tõlgenduses ka sadistlik) käsk, kuivõrd käsuandjal pole mingit plaani naasta ja see käsk on antud puhtast õelusest, kiusamaks naist, kes sai robotilt lohutust.

Sest robot täidab käske. Kui vaja, siis lohutab, kui vaja, siis seisab liikumatult lagunemiseni (mis pole küll veel mitmesaja aasta jooksul juhtunud, mil ta on seisnud). Aga robot mõtleb, sest tal on selline võime.

Nii see tekst siis esitabki kümneid ja kümneid näiteid sellest, kuidas robot saab aru, millise ebaõiglase käsu on ta saanud, aga ta peab seda täitma, sest on kõik need robootika seadused koos kõigi oma tuhandete täiendustega, mis kõigest hoolimata selgelt ütlevad, et inimene ja tema tahe on ülim. Aga.

Nagu öeldud, päris tragikoomiline tekst, kus oleks justkui situatsioonikoomikat (robot analüüsib inimeste käitumist), aga sisult siiski traagiline; eks siin ole kokkupuutepunkt Klune’i roboti-fantaasiaga.

Theodora Goss - To Budapest, with Love (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Tegu on pigem esseeliku palaga autori ja sünnimaa suhetest. Identiteet kui selline - lapsena Ungarist lahkunud, õppis ta inglise keele nii ära, et ungari keel ununes, seda pidi hilisematel eluaastatel taasõppima (ja ikkagi uuesti täielikult omandamata). Eks sellest on hiljem kirjutatud ka “Dora/Dóra” tekstis.

Huvitav põige ka soome-ugri maailma - kui siinses maakolkas on ungari keel suguluses eelkõige ugri keeltega, siis Goss pakub hoopis lihtsamat ja müstilisemat seletust: see on kerges suguluses soome keelega, aga muidu tekkinud justkui eimillestki. Eks muidugi ei oota siines tekstis just suuremat täpsust või siis teistmoodi - ehk ungarlased ei tunnetagi suurt sugulust Siberi ugri keeltega (jällegi, Goss mainib samas kõrgeid põsesarnu, mis pole samas iseloomulik teistele Kesk-Euroopa rahvastele).

Mitmel puhul vihjab autor ungarlaste … teistsugusele olekule. Ja muidugi Budapest ja Doonau ja lõhnad ja maitsed.

Margit Lõhmus - Kunst minu elus ja ümber (Looming 3, 2026)

 

Pole ammu Lõhmust lugenud ning on nüüd meeldiv tõdeda, et autor suudab ikka rõõmsalt üllatada. Lugu siis sellest … noh, nagu pealkiri ütleb. Tegelane ja autor (keda vist tuleks võtta kui autoriks kirjutatuna) elavad oma maalide keskel, ning neil maalidel on oma veider mõju (kui lugeja soovib enamat teada, siis tekstis on avaldatud arveldusarve, ning ülekandejärgselt on siis võimalik rohkem omandada - hinnavahemik on 3 kuni 6200 eurot, saadaval nii anekdoodid, topless-pilt kui ka maale).

Teksti ennast on veidi keeruline kirjeldada ja teisalt ei tahaks ära võtta ka esmakogemuse tunnet. Lühidalt öeldes on see paras postmodernistlik (transgressiivne?) tulevärk - juba see kahe- või kolmekordne mäng autori ja erinevate reaalsustega võib panna pea huugama. Ja eks oleks huvitav teada, kui palju selle teksti mõjul tõesti ülekandeid tehakse - ja millist vastukaja võiks saada raha saatja (autorilt? tegelaselt? või koguni Margit Lõhmuselt endalt?).

Ühesõnaga, üks kõva piiride hägustamise töö. Kui samas numbris kirjutab Berk Vaher 2025. aasta eesti lühiproosa ülevaates teatud tüdimusest ühest tendentsist, siis … siin sumbatakse vahepeal põlvini selles.

Igal juhul, tekst loetav Loomingu lehelt (kahjuks need reaalused viited on siin lükatud tuimalt teksti lõppu).

Theodora Goss - Frankenstein's Daughter (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Gossi teistkordne tõlgendus Frankensteini teemal, seekord pole see küll kuidagi seotud ta romaanitriloogiaga.

Üks inglise seikleja tahab hirmsasti leida teed läbi Arktika, et nii avastada kiirem tee Aasiasse ja Ameerikasse (noh, tegu on 18. sajandiga). Ta viimane katse sinna purjetada on lõppenud sama õnnetult nagu eelmised korrad; ning nüüd kirjutab Arhangelski haigemajast oma õele - kui murtud ja õnnetu mees ta on peale seekordset läbi häda eluga pääsemist. Nimelt ta palgatud laeva meeskond jättis ta üksinda merejääle surema … ning järgmiseks ärkas ta ühes majas, hooldajaks pärismaalase välimusega naine, kes aga oskas inglise keelt! Vihjeks on loo pealkiri.

Autor on siin kenasti kasutanud vanamoodsana näivat kirjavormis jutustamist (sest peategelane lihtsalt ei suuda vait olla, sest ta peab endast sedavõrd hästi lugu). Aga selle taustal siis koorub ühtlasi välja nö järellugu Frankensteini loole - mis võinuks juhtuda, kui loodud monstrum olekski Põhja kadunud ja leidnud seal … oma õnne? Kui mälu ei peta, siis päris stiilne järellugu originaal-Frankensteinile.

Theodora Goss - England Under the White Witch (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Lugu, mis inspireeritud Narnia Valge Nõia ja Lumekuninganna poolt - mis juhtuks, kui selline olend tõepoolest tegutseks Noh, tulemuseks on … tumefantaasia.

Gossi kirjeldatud Inglismaad on küll minu jaoks keeruline panna ajaliselt panna - vast on see ligilähedane Esimese maailmasõja järgsele olukorrale, kui Briti impeerium murenemas. Sõda on küll läbi, aga peale inimkaotusi pole enam seda jõudu impeeriumi hoidmiseks. Ja kuskilt põhjast saabub Valge Nõid ja toob endaga kaasa lume ja külma ja verejanulised hundid. Meeste ja aadli poolt allasurutud lihtsad naised ühinevad tema kasvava armeega.

Tulemuseks on külm lumine maa, aga sellest ei piisa Valgele Nõiale - kõik, kogu maailm, peab temale alluma. Nojah, mis sel juhul inimeste tulevik võiks olla, seda ei tea nemadki: kuivõrd toitu ei saa toota miinuskraadidel ning Valge Nõia vallutuste järel jääb maailma järele üha vähem rohelisi alasid. Aastate jooksul on jutud lilledest ja rohelusest muutunud pea muinasjuttudeks, ning üha vähem on inimesi, kel millegi sellisega üldse mingisugune kokkupuude oli.

Ehk siis üsna kõle lugu, jutustatuna läbi ühe naise elukäigu - kui ta laps oli, tuli Valge Nõid Inglismaad üle võtma, seejärel oli naine ta vallutusarmees, ning loo lõpuks üks väsinud veteran, kel veel mingi mälestus rohelusest ja soojemast maailmast. Tee lõpp on surm.

See on ikka päris vinge, kui Goss katsetab teiste lugudega ning pakub neile edasiarendusi või kõverpeegleid. Enamasti pole need jutud küll positiivsusest pakatavad.

TJ Klune - Reduce! Reuse! Recycle! (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selline asimovlik robotilugu, mis peaks justkui igast otsast kisendama et “oh-jälle-üks-selline”, aga autor veab selle küll vähe paremaks kui harju keskmine.

Douglas on inimlaadne robot, mis on lõpetamas oma kümneaastast töötsüklit tehases. Iga sellise tsükli lõpus pakutakse nädalast puhkust, kus siis robot saab elada üksi korteris ja teha seda, mida soovib (muidugi on teatud piirangud ja kontrollid) - seejärel naaseb ta tehasesse, kus ta võetakse lahti ja uuendatakse, et järgmist dekaadi alustada puhtalt lehelt.

Elu väljaspool tehast on igati huvitav, muudkui jaluta ja avasta ilma, kui vaid inimesed ei võõrustaks. Aga oh üllatust, Douglas satub ühel õhtul LGBT ööklubisse, kus teda aktsepteeritakse ning … ta leiab seltskonna, kellega edaspidi suhelda. Seltskonnale tekitab küll igati ängi Douglase peatne uuendamine; seda enam, et Douglas on pikemalt mõtisklenud ta korteri salapaigast leitud Descartesi filosoofia üle (cogito ergo sum, eksole). Igal juhul, seltskond tutvustab mõtlevale robotile kõiksugu kultuuri ja oh imet, ühe mehega tekiks justkui side. Kuid aeg tiksub.

Et siis jah, iseenesest selline eneseleidmine ja olemise nö värk, lisaks siis kaasaegne seksuaalvähemuste temaatika. Aga jutu lõpus hakkab selguma veidi enamat - mis värk selle Descartesi teosega õieti on ja miks Douglasi tööandja on nagu on. Tekst peaks olema Klune’i romaani “In the Lives of Puppets” eellugu (kõigest hoolimata romaani vist küll ei viitsiks lugeda). Et jah, ootused olid enne lugemist ja lugemise ajal õige madalad, aga autor vedas välja.

Isabel J. Kim - Why Don't We Just Kill the Kid in the Omelas Hole (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Kaasaegne tõlgendus le Guini klassikalise loo ainetel: miks peab Omelas elama heaolus, kui üks laps peab selle nimel kannatama. Ja nii leidub inimesi, kes tapavad selle lapse. Ja järgmise. Ja järgmise ja järgmise. Iga surma järel tabab linna heaolu mingi õnnetus, inimesed hakkavad sotsiaalmeedias nõmedalt käituma jne jne - kuni siis pannakse järgmine laps kannatama. Aga … kas peaks niimoodi?

Nagu mainitud, autor kirjeldab seda olukorda läbi kaasaegsete valupunktide, vast autorist lähtuvalt on siin rohkem rõhku postkolonialistlikul vaatenurgal või nii - Omelas kui rikas ühiskond, miks peab see püsima ühe lapse kannatuse läbi. Sellest siis niisuguse lapsetapu põhjendus: et rohkem lapsi ei kannataks niimoodi - eksisteerigu niisugune ühiskond, mida me igapäevaselt kogeme.

Selles lühikeses tekstis on nii palju moraalselt halle kohti, et … nojah, eks me elame üldse parajas õuduses. Nagu ikka.

Eduard Vilde - Uuel teel (Jutustused II, 1953)

 

Päris lahe paroodia Noor-Eesti ainetel (ilmunud 1908; omakorda aasta hiljem ilmus Tuglase essee Vildest ja Petersonist, seda oleks põnev lugeda). Ja eks hea paroodia eeldab loovust, nii ka seda “Tokerjate” teksti kohendades võiks seda ette kujutada üpris kirjanduslikuna.

Niisiis on tuntud autor Vilde teinud katse kirjutada uutmoodi, selle tagajärjeks on luuleteos “Tokerjad”, ja nagu ikka, enne trükkimist tuleb proovida, kuidas seda hea maitsega tuttavate poolt vastu võetakse. Tulemuseks on erinevad ja üllatavad füüsilised ja psüühilised reaktsioonid. Võiks koguni ettevaatlikult tõdeda, et luuletaja Vilde ei leia just täielikku mõistmist. Aga õnneks on olemas Noor-Eesti.

Eks see “Tokerjate” keelega uperpallitamine toob muidugi pähe Johannes Aaviku mõttemaailma, luulekeele nö eksperimentaalsuse puhul … vast Gustav Suits? Igal juhul, kui “Tokerjaid” lühemaks toimetada, võiks see olla kena protoavangardi õienupuke (või noh, grafomaaniline purse). Konteksti mõttes võiks lisada, et 1908. aastaks oli Vildel ilmunud kolm tuntuimat ajaloolist romaani, seega Noor-Eesti pilamine võis talle olla päris värskendav.

Kathryn H. Ross - The Forgetting Room (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Iseenesest igati tavapärane ulmeline probleemlugu - mis võiks olla siis, kui oleks selline seadeldis, mis aitaks kustutada traumeerivaid mälestusi. Noh, teadagi, kuivõrd tegu pole tootereklaamiga, siis ega see kokkuvõtteks midagi head tähenda.

Kuid autori kiituseks tuleb tunnustada, et ta oskas sellist situatsiooni lahendada õige südantlõhestavalt. Lõpuks üks ulmelugu, mis on universiaalselt üldinimlik. Tundmatu autor, hea tulemus: võrdub vinge.

Carlie St. George - The Weight of Your Own Ashes (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Teaduslik-fantastiline lugu võõrrassi esindajast, kes elab (osaliselt) Maal ning kelle maalasest armastatu õieti ei mõista ta olemust. Sest tegelikult on see tulnukas nö jagunenud ühe pesakonna (antud juhul nö seitse muna) olendite vahel. Nüüdseks oli elus neli ühist (kuid kes igati iseseisvalt hakkama saavad) teadvusejagajat eri kehade vahel eri planetidel - kuid peale Maal elanu hukkumist on kolm osa järel, ning üks neist osadest otsustab tulla Maa osa asemele. Tegu on küll nö meheliku välimusega osaga, kes siis peaks asendama seda naiselikumat os.

Inimesest partner on küll igati teadlik oma armastatu eripärast, aga reaalselt uue osaga kokku puutudes ei oska kuidagi ümber (või õigemini tagasi) lülitada oma partneri uue osa hoolimiseks. Sest … kõigest hoolimata, see pole see. Nö tulnukas (kes on küll lapsest peale Maal üles kasvanud ning siinses ühiskonnas osalenud) oma kahe elus osaga langeb depressiooni - ta vajab oma armastatu lähedust (nn pandasündroom), aga see ei jõua ta inimesest sõbrannale kuidagi kohale. Tulnukas otsustab oma armastuse tõestamiseks teised kaks osa kohale kutsuda.

Et siis omamoodi seebiooper tulnuka vaatepunktist Teiseks olemisest ja selle tajumisest, segatuna kergelt tuleviku LGBT teemadega. Ühelt poolt igati nooruslik suhtelugu, teiselt poolt paras ksenopsühholoogia võimaluste teema (sest lugu esitatud vaid tulnuka vaatepunktist). Ja noh, üle oma varju pole üldsegi lihtne hüpata.

S. L. Huang - The River Judge (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Tumefantaasia kanti lugu neiust, kes püüab leida viisi, kuidas iseseisvalt elada. Ta vanemad peavad võõrastemaja ühes jõeäärses külas - õigemini teevad seal küll tööd neiu ja ta ema; isa vaid käsutab ja joob, pigem segab kui aitab. Aga ikkagi, traditsiooniline perepea.

Ja see perepea leiab endale lisateenistuse - võõrastemajas soovimatutest külalistest vabanemine, mis küll äratab ametivõimudes tähelepanu, kuid … asi tundub olevat üleloomulik, asula kõrval jões näib elavat maagilisi olendeid. Nojah. Laibad aga jäetakse võõrastemaja keldrisse, et ema ja tütar neist vabaneksid. Ajapikku selliseid töökohustusi muudkui lisandub - ning ametivõimud paistavad peale järjekordsete ametnike kadumist sealt üldse eemale hoidvat. Isa muutub kogukonnas üha tähtsamaks, samas on võõrastemajale üha suuremaks koormaks ning tütar hakkab endamisi arutlema isa tähtsusest üleüldse. Aga siis saabuvad korraga kuus uurijat, keda omakorda külastab esimesena tapetud ametniku vaim.

Üsna sünge lugu, kus ikka valatakse korralikult verd. Ühtlasi on teemaks võrdõiguslikkus ja ka sooline identiteet ja mis kõik veel. Tegevus võiks aset leida fantasy-Hiinas või siis kusagil Kagu-Aasias, ja noh, selle kõrval on ikka päris mõnus elada euroopalikes oludes. Päris hea lugu.

Piret Raud - Kirjad mulla alt (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Omamoodi läbilõige lahkumineku või leina protsessist - seda aga surnu poolt, kes siis muudkui kirjutab üha uusi ja uusi Seda Kõige Viimast Kirja. Eks emotsioonid muutuvad, paatoslik hüvastijätt muutub väiklaseks kättemaksuks ja seejärel lömitavaks andestuse palumiseks.

Eks see tekst võinuks olla pikemgi, et enam selgust saada, miks näiteks vahel lahkunu kahetseb, et oli ebaõiglane jms. Muidugi, see kõik on lahkunud mehe vaatepunktist (ja kui usaldusväärne see õieti olla saab?), elusa naise kogemusest pole ridagi (miks peakski?). Aga jah, see emotsioonide virvarr, mis siin avaldub - ühelt poolt oleks see pigem sarnane kellegi mahajäetu emotsioonidele, kes siis ühel hetkel püüab juhtunuga leppida, siis aga püüab mahajätjat omalt poolt maha teha ning seejärel lepitust otsida jne. Kuid tegelikult siis hoopis elust lahkunu järelehüüe oma elusale abikaasale. Huvitavalt nihkes värk.