Marileen Laagus - Võta mind kaasa (2026)

 

Eks see on tuntavalt noore inimese tekst, mis paneb vast mõnel hetkel keskealise lapsevanema juukseid kitkuma. Aga jah, tegu on noorteromaaniga ja mida mul selle kohta õieti öelda oleks.

18-aastane Triin elab emaga kahekesi, peale isa surma süüdistab ema tütart juhtunus ja muidu üleüldises allakäigus. Valu leevendamiseks külastab ema õhtuti joogiasutusi ning muidu timmib kodus veini. Mis on viinud selleni, et tütrega suhtlemisel kasutab ta pigem psüühilist ja füüsilist vägivalda. Selle olukorraga toimetulemiseks kasutab tütar omakorda eneselõikumist - et valu läbi pinget välja lasta. Kuidas see keha lõikumine jääb märkamatuks lähedastele ja gümnaasiumikaaslastele, noh … see on gümnaasium oma vabadustega.

Ühel väikesel peol kohtub Triin pisut vanema Martiniga: tal on auto, elab iseseisvalt, tuunib hobi korras autosid ja suitsetab. Edasi suheldes tundub, et Martin justkui mõistaks teda, just teda. Peale ema järjekordset rünnakut astub Triin radikaalse sammu ….

Autor ei paku lahendust, mis paneks ehk tavapärase täiskasvanu kaasa noogutama, aga ehk on seegi omal moel viis traumast ülesaamiseks. Eks siin teksti lugedes meenub Lauri “Põngerlinn” oma karjamaa-probleemiga, ka Laagus viitab siin üsna selgelt ühe mustri kordumisele. Nagu öeldud, konflikti lahendus näib mulle ajutine ja romantikast kantud; kas sellega saaks karjamaalt õieti marjamaale … no ei oska öelda.

“Pärast lühikest vaikust pugesin Martini põue ja tunnistasin vaikselt, et polnud kunagi varem lasknud kedagi endale nii lähedale.” (lk 113)

Eks see Martin on selline, keda just väimeheks ei sooviks: peojärgselt käib hommikul järelnähtudega autoga poes (õnneks toitu ostmas!), noore suitsetajana ei teinud ma küll igas toas suitsu, see nagu rikub päris palju õhku. Muidugi, samas tuleb tunnistada, et noormees on toetav, lihtsalt elustiil on vähe selline … no selline (jeerum, tegelt ma ei salli seda autode bassitümakat).

Aga nagu öeldud, see on romaan noorelt noorele ja koduvägivalla teema on igast nurgast oluline.

Merli Laur - Põngerlinn (2026)

Eks selle teksti puhul on küsimus, kui palju on siin ilukirjandust ja kui palju olukirjeldust: tegemist on siiski ilukirjandusega.

Nii saab siin lugeda ühe lastekaitseametniku viimastest kuudest oma tööpostil (erinevad põhjused, miks sellega teha lõpparve). Ei saa öelda, et siin on otseselt klassikaline loo esitamine, see on nagu lõige ühest eluetapist: siin ongi töö käigus ette tulevad erinevad juhtumid, mis ühel “hooajal” ette satuvad - kuidas Eestis vanemate poolt lapsi väärkoheldakse. Sest inimesed ei oska või ei taha või ei suuda või on psüühiliselt haiged.

Jutustaja jagab ühiskonna piltlikult marja- ja karjamaaks. Sotsiaaltöö ametnikuna tegeleb tema karjamaa inimestega - nendega, kus mingil moel puutuvad kokku riigi- ja sotsiaalteenustega ning kel on raskusi sobituda marjamaa ühiskonnaga (lõpus küll jutustaja ütleb, et tal on ka olnud marjamaa juhtumeid, aga antud raamatus neist küll juttu pole). Vanemad, kes käituvad oma lastega nii, et neilt võidakse võtta vanemlikud õigused. Aga lapsed … nemad, noh, enamasti ikka jätkuvalt hoolivad oma vanematest … ja süsteem toodab end edasi.

“Meie tegeleme oma piirkonnas ikka nende ühtede ja samade inimestega, kes aastate kaupa meie juures käivad, ja siis juba edasi nende lastega. Kes sotsiaalsüsteemi satub, see sealt enam välja ei saa. See on vaesuslõks, kust pääsevad vähesed. Kihistumine hakkab seal pihta ja laste eludes on palju juba paika pandud, mis neist saab, millises koolis nad õpivad, kuidas nende vanemad saavad neid toetada, kas nad jäävad ise abivajajateks. Suuri üllatusi siin pole, süsteem taastoodab hädalisi.” (lk 62)

Jutustaja pole mingi idealistlik maailmaparandaja, ka temal on pere ja lastega suhtlemine pole kunagi selline, mida eneseabiõpikute juhendite järgi võiks ja peaks olema. Ühel korral küll jutustaja pakub, et probleemsete perede vanemad võiks teha mõnda aega rasket füüsilist tööd, et selle kogemuse läbi omavahel vähem probleemsemalt suhtlema hakata; aga mingit konkreetsemat lahendust sellise ühiskonna osa vähendamiseks ei leia (nõukogude ajal olevat näiteks steriliseeritud ilmselgelt probleemseid inimesi) - oleks kasvõi koolides mingi õpetus, kuidas pereelu paremini korraldada. Aga see on senini puudulik.

Kirjeldatud juhtumid on muidugi koledad (vähemalt pole seksuaalset väärkohtlemist), aga eks elu on veelgi ekstreemsem. Paar juhtumit jõuavadki raamatu jooksul selleni, et kohus võtab vanemlikud õigused ning edaspidi on lastel uus elu, kas Eestis või mujal. Kõige selle taga koorub muidugi, et sotsiaaltöötaja pole üliinimene, ka temal on head ja vead, tal on ka oma elu, ka tema ei suuda lõputult karjamaal käia. Aga jah, millised lahendused võiksid olukorda paremaks muuta?

Manfred Kalmsten - Susikiuste (2026)

 

Kalmsteni esimene romaan paneb veidi kukalt kratsima (ega abiks pole seegi, kui autor ikka räägib, kuidas talle tegelikult meeldib lühemat proosat kirjutada). 

Ühelt poolt on see lihtsalt vaimukas maailm - kõik see viikingi-, põhjala- ja saagateema, aga nö teadusliku fantastika (antud juhul siis science fantasy, mitte üldtuntud science fiction) võtmes. Selgelt vanamoodne maailm, aga … mechad ja täheväravad ja kõik see kosmoseooperi pudipadi. Siin pole lihtsalt üksühele nimetused ära vahetatud - ka maailma enda selgroog on nö viikinglik - kõik need seisused ja sellest lähtuvad võimusuhted (sest peategelane Hagenhild pole viiking) jms … ning muidugi jumalate panteon. See on kahtlemata vaimukas, meelelahutuslik ja samas üsna jõhker maailm (siiski leebem kui nö fantaasiatruu “Täheraua saaga”); õnneks on raamatus taastrükitud ka aasta tagasi ilmunud eellugu ““Ema südant…””.

Kuid siis tuleb see kuklakratsimise koht: ma ei ole Kalmsteni kirjutamise köögipoolega mitte kuidagi tuttav (näiteks siiski üks blogipostitus), aga selline avaldamistihedus räägiks justkui saekaatrist kuumade saiade realiseerimisest. Idee tuleb, teostamine, toimetamine ja trükki. Selles tsüklis tundub olevat toimetamine see lüli, millele ma pööraks rohkem tähelepanu - toimetamise üks osa on ka settimine, lase asjal mõnda aega seista ning vaata värskema pilguga üle mõne aja pärast, kas midagi on üleliia või midagi on puudu. Kui antud juhul on idee ja sellest loodud maailm koos oma eetiliste probleemidega kahtlemata lahe, siis tegevustik ei ole täiesti samal tasemel ning intriig võiks ehk olla vähe mitmeplaanilisem. Ja romaan tegelikult mahukam … (jajah, järelsõnas nimetab Raul Sulbi seda ökonoomsuseks). Ühesõnaga, ehk võinuks oodata avaldamisega kasvõi jõulumüükide alguseni ning selle aja sees veel toimetada ja sisu mekkida. Aga ma kordan üle, et ma räägin puhtalt enda ettekujutusest lähtuvalt ning kuidas tegelikult selle raamatu valmimine oli, pole nõrka aimugi.

“See on mu vastutus, see olen mina. Skafloc on minu, ma pean ta päästma ja talle turvalise tuleviku looma, seega… Neetud Viikingreik jääb püsima, susikiuste, jääb! mõtles Hagenhild ja oli sel hetkel täiesti veendunud, et jah, see ongi tema ülesanne. Tema peamine kohus Skafloci päästmise kõrval oli teha kõik, mis tema võimuses, et hoida koos laiali pudenevat Viikingreiki.

Ainuüksi selle pärast, et kinkida oma pojale tulevik.

Viikingieetika - see mis pureb meie au, pureb ka meie südametunnistust ja vastupidi, ent au ning südametunnistus on kõik, mis meil on, meenusid Hagenhildile viiking Rahi sõnad. Kui laseksin reikil lõplikult tükkideks laguneda, haavaks see mu au, loobumine selle kooshoidmise püüdmisest pureks mu südametunnistust. See oleks aga iseenda suhtes lubamatu käitumine, mõtestas ta lahti viikingieetika põhiteesi.” (lk 136)

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Urmas Nimetu - Meie kaevu oli lihtne kukkuda (Lumetüdruk, 2025)

 

Oli ootus lugeda siit antoloogiast mõnd kummalist kirge ja neljas lugu pakub viimaks midagi sellist, seda siis küll õuduka vormis.

Kahe teismelise lapsega üksikema ostab maale elamise. Koha eripäraks on kaev, seda käiakse nii lähedalt kui kaugemalt vaatamas, sest sealt nägevat oma tulevast. Võrdlemisi tüütu värk, kui nii päeval või ööl võib keegi su köögiakna taga käia kaevu kiikamas, hoolimata aiast või keeldudest. 

Kuid kaevu vastu tekib ligitõmme ka peategelasel ning tõepoolest, kaev justkui hakkabki temaga suhtlema ning räägib inimestest, kes on sinna varem uppunud (viimati siis eelmise omaniku ehitusmees). Peategelane küsib viimaks näha oma tulevast. Oh üllatust. Ja oh üllatust, selline inimene ilmubki, aga …

Nagu näha, ei saa loo sisu suuremat paljastada. Igal juhul on tegu üsna ebatraditsioonilise ja võrdlemisi … ärritava tekstiga (või noh, oleneb lugejast). Sellelt autorilt pole vist varem midagi lugenud, või noh, kes teab, kes selle varjunime taha õieti peitub (tegelikult küll kergesti leitav).

“Kui Mihkel parasjagu emaga ronimas ei käi, on ta advokaat. Lisaks sellele käib abipolitseinikuks. Ta on paljusid kurjategijaid kaitsnud ja vanglast välja aidanud.” (lk 132)

Kärt Hellerma - Jää vait! (Looming 3, 2025)

 

Kerge ulmelise elemendiga lugu üksikvanemast Beritist, kes kasvatab aastast poega. Miks selline vinge naine on üksikvanem, eks sellest saame loo jooksul mitmel moel teada. Siiski, viimaks on ta jõudnud otsusele (sest lapsekasvatus on kulukam kui algul eeldatud), et tuleks välja selgitada poja bioloogiline eostaja.

Ulmeline hetk seostub ühe stoppkaadriga, mida Berit koges (nagu hiljem selgus, kogu inimkonnaga) ühes toidupoes; tuleb välja, et naine ei pannudki maailma seisma, kui ta lapsevanemana tumedamat hetki koges (nagu igal normaalsel vanemal ikka juhtub).

Et siis järjekordne Hellerma jutt.

Urmo Jaanimägi - Olla õnnelik (Looming 9, 2024)

 

Lugu üksikvanemast isast, kes on oma tütrega lähedane. Noh, mitte ebaloomulikus mõttes lähedane, vaid ikka isana - kasvatab, on toeks ja mängukaaslaseks ja temaga saab kõigest rääkida. Ühesõnaga, lähedus, mis loodetavasti on tütre üleskasvatamiseks vajalik.

Aga eks see on ka osa isa inimeseks kasvamise okkalisel teel. Kui tütart koolis kiusatakse, meenub isale samalaadne tuttav situatsioon ja ta püüab tütart julgustada enese eest seisma. Kuid lõpuks tuleb isal endal selg sirgu lüüa. 

Et jah, loo lõpplahendus on kena, aga millest see tekst õieti on? Kus on konks selles lapse sirgumise ja isaks kasvamise loos? Või selline kanaemana käitumine peaks looma kergelt häirivaid jooni? Et õnnelik olemine ongi vaid sõnakõlks? Lapse ema mittemainimine on märgiline? Kuidagi segane värk, nagu ei saa õieti pihta.

Tekstis on viide eelmisele Loomingus ilmunud tekstile, ehk siis isa oma nooruses vanavanemaid külastamas.

Sarah Pinsker - The Low Hum of Her (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu kaotusest ja leidmisest ehk noor tüdruk on peale vanaema suremist jäänud vaid isaga. Ühel päeval toob isa koju aga vanaema moodi roboti, et see lapsega oleks, kui isa tööl on. Tüdrukule on see enam kui võõrastav - see on küll välimuselt vanaema moodi ja räägib tema häälega, aga … jah.

Siis aga peavad nad kodust põgenema ja nagu selgub, saab vanaemabotti nii mõndagi peita - kuni ühes piiriületuspunktis peab isa selle roboti jälle lahti võtma, sest üle piiri pole võimalik sellist vanaema-jäljendust toimetada. Tüdruk on selle pagemistee jooksul temaga juba üsna harjunud …

Ehk siis jah, iseenesest üsna südamlik lugu, mis leiab vast aset ebamäärases lähitulevikus. Pinskeril on päris hästi käpas selliste väikeste isiklike tragöödiate ulmevõtmes kirjutamine, esmapilgul üsna tavalist laadi lood arenevad sellisteks … pooleldi pisarakiskujateks.

Karen Russell - The Cloud Lake Unicorn (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Et siis põhimõtteliselt tegu ühe raseduse looga algusest õnneliku lõpuni, saatjaks vahel aeda ilmuv ükssarvik, mille puudutus peaks siis puhastama. Või nii loo peategelanna usub.

Peategelane on siis naine, kes seni teadis, et ta keha pole võimeline rasestuma, mille tagajärjeks siis üsna vabameelne suguelu. Aga ühel hetkel siis … oled ikkagi rase. Ja sa ei tahagi teada, milline mees võiks isaks olla, sest noh, arvatavalt on see reaalsuses mingi nõme sitapea. Teised samasugused vallalised naised aitavad teda raseduse edenedes; naistearst pole just vaimustuses, et kohe 40-aastaseks saav naine hakkab sünnitama.

Ja siis see ükssarvik, kes ta üürimaja aeda ilmub ja kes samuti paistab olevat tiine. Uskumatu värk, aga naine võtab seda kui … no midagigi positiivset. Rasedusnädalad vahetuvad ning loode areneb.

Ükssarvik pole muidugi Beagle’i laadis viimne ükssarvik, vaid selline maagilise maailma puude kaasaegse Ameerika eluoluga, kus muidu sellisel mütoloogilisel värgil nagu kohta pole. Kindlasti omamoodi elujaatav lugu.

Ilya Kaminsky - Kurtide vabariik (2020)

 

Ehk veidi meenutab see luulekogu Max Porteri raamatut “See linnuke on lein”, ainult et see on … vast modernsema keele ja kaasaegsete kujunditega (kasvõi võrreldes näiteks Dylan Thomase “Piimmetsa vilus”?), vaadakem näiteks tekstinäidet ERRi portaalis.




Ehk sõda sinu koduõuel, mitte sinus eneses (kaotus igal juhul).





maarja magdaleena koguduse ajaleht (pdf)

Carlos Hernandez - !Cuidado! !Que Vienne El Coco! (The Mythic Dream, 2019)

 

Tõesti segane versioon el Coco nimelisest pähklipeaga vaimust, kes ajaloolise pärimuse kohaselt varastab halvasti käituvaid lapsi (ehk siis “käituge paremini või el Coco tuleb ja võtab teid ära”). Autor lahendab selle loo omamütoloogiliselt - nagu selgub teksti järelsõnast.

Vaimsete probleemidega mees on perest lahus - naine soovib vaheaega, et saaks taas ülikooli õppima minna, ning lähebki noore lapsega eraldi elama. Suitsiidsete kalduvustega mees teeb dramaatilise žesti, mis noh, olukorda üleüldse paremaks ei tee - kuniks ta ühineb eksperimentaalse ookeaniuurimisega, saatjaks vaid uurimislaeva tehisintellektist “osa”, mil ülesandeks ka teraapiat pakkuda.

Mehe mentaalne olukord paranebki ning kui naine mõistab, et ülikooliõpingute ja väikse lapse kasvatamist on väga raske koos teha, siis nö paranenud mees võtab väikse ja alatasa nutva tüdruku enda juurde laeva. Ning nutvale lapsele tuleb el Loco, mis võtab tüdrukult pea, jättes elava keha uurimislaeva. Probleemne mees ja kaastundlik tehisintellekt asuvad el Locot jälitama, et lapse pea tagasi saada.

Jällegi, tundmatu müüdimaailm, aga samas vägagi isikupärane lugu - mis ei pruugi küll kuidagi meeldiv olla (probleemne mees ja tema minevik ning muidugi see peatu lapsega seonduv), aga samas see tärkav isadus või kasvõi selle poole püüdlemine on päris hingeminev. Üpris sürreaalne õuduslugu.

Charlie Jane Anders - The Bookstore at the End of America (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Vägagi päevakajaline lugu tuleviku Ameerikast, kus senine ühendriik on jagunenud kaheks - konservatiivne Ameerika ja nö liberaalne Kalifornia. Kui Ameerika on enamvähem … tavapärane (seda küll vangilaagrite jms), siis Kalifornia on nö korporatsioonide (või tehisintellekti?) juhitud ning iseenesest vabameelne elu on vägagi Suure Venna kontrolli all.

Vaenuperioodide vahel püütakse ka suhteid parandada ja nii asub kahe riigi piiril suur kasutatud raamatute pood, kus siis mõlema riigi elanikud võivad raamatuid otside kohtuda (või ka pooli vahetada). Raamatud kui sellised on tulevikus üsna haruldased, aga ikka on mõlemal poolel inimesi, kes tahavad reaalselt lehti pöörata, mitte et mingi interaktiivne reklaam pidevalt krae vahelt sisse valgub - rääkimata teoste sisu muutmisest, vastavalt siis kummagi riigi vajadustele.

Kuid … riigid ei saa rahulikult eksisteerida, seda enam, kui küsimus sellisest maavarast nagu maa-alune jõgi, mis voolab riigipiiri all. Ja raamatupood ning mõlema poole linnad jäävad konflikti keskele.

Ühelt poolt siis hirmutav fantaasia lähitulevikust (ilmunud vastavas antoloogias), teiselt poolt siis kiidulaul raamatutele kui sellistele. Eks see kiidulaul kõlab vähe naiivselt, seda enam, et loo lahendus on ka nendega seotud … aga sellest võib muidugi edasi mõelda, et kas siis see tegelikult ongi loo lõpp-punkt. Arvatavasti mitte. Pea kõik Andersilt loetud lood on enamvähem lohutud tulevikunägemused, ja eks ta ole.

Kelly Robson - La Vitesse (The Book of Dragons, 2020)

Üpris naksakas lugu juhtumist koolibussiga, mida asub jälitama … lohe. Bussijuht on kord varemgi lohe näinud, aga keegi teda muidugi ei uskunud ja nüüd siis .... paistab, et lohel on kuri plaan bussitäie lapsi õhtusöögiks ära tarbida. Tubli üksikemast bussijuht koos oma 16-aastase tütrega püüavad päästa, mis päästa annab. Aga lohe on järeleandmatu ning niisugune kiskja oma saagist kergelt minema ei lase.

Eks vürtsi lisab seegi, et tagaajamine leiab aset kuskil Kanada kolkas ja ajal, mil mobiiltelefone ei eksisteerinud. Iseenesest üsna jabur süžee, aga kuidagi löövalt kirjutatud, muuhulgas jõudes avada nii ema kui tütre tausta selles kolkamaailmas. Esimene Robsoni tekst, mille olen läbi lugenud, eks nüüd tuleks uuesti proovida “The Water of Versailles” läbi lugeda. Ja kes teab, ehk tuleb sellelegi loole järg (kui mitu järge sellel “Kiiruse” filmil õieti ongi?).

Kelly Barnhill - Lucky's Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 

Barnhill on kirjutanud mitmeid häid lühemaid tekste (jutukogu on täitsa okei), kuid tuntum on ta vast oma auhinnatud lasteraamatuga (eesti keeleski olemas, kahjuks pole veel lugenud). Selle antoloogia tekst on mõneti veider segu täiskasvanute muinasjutust ja lastejutust - või siis ma pole tuttav tänapäevase lastekirjandusega ja seega mõned raskemad teemad tekitavad tunde kui täiskasvanumatele mõeldud tekstist.

Lucinda on algkooli õpilane, kelle klassiruumis sooritatud teaduskatse tagajärjel tekib millegipärast … tilluke lohe (või draakon). Tüdruk on õnnest hullumas (kuigi õpetajalt sai riielda), et midagigi, mis tema argipäeva rõõmsamaks muudab (sõpru pole, hiljuti mahajäetud ema on sügavas depressioonis). Lisaks on Lucindal väga vana veider naabrinaine, kes on teadlane ja oma elamise ja elukatega arvatavasti vaid Lucindale nähtav. Nagu selgub, on draakoni teke siiski midagi enamat kui juhus ning nende endisest sõjaväelasest distsipliinihullul õpetajal on laste teaduskatsetega mingid omad plaanid.

Mulle jäigi veidi selgusetuks Lucinda ja draakoni suhe, niisamuti selle endise sõjaväelase ja iidvana naabri värk - ühesõnaga, enamvähem siis kogu jutu tuum. Aga, tekst on omal moel armas ja ka dramaatiline ning Lucinda on igati kurbvahva tegelane.

Miikael Jekimov – Muld ei hoia (Tuumahiid 5, 2020)

Jekimovilt järjekordne žanrikatsetus (see mulje siis põhineb nendel tekstidel, mida olen autorilt lugenud), seekord puhas etnoõudus Eestimaa talupoegade elust ja surmast – või noh, milline vaev on see leseks olemine ja kuidas korrektselt saata lahkunu viimsele teekonnale.

Sest kui mõni neist lahkunuist tagasi tuleb, pole enam tegu kalliks saanud lapsukesega, vaid pigem verehimulise olendiga, millest vabanemine on paras õudus.

Kokku siis segatud usundit, tollast sotsiaalset ebaõiglust ja lähisuhte vägivalda. Õhustik on igati noir ja mõneti meeldiv, et maarahva kunagine eluolu on senini kirjutamiseks inspireeriv. Jutt loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Nora Iksterna - Emapiim

Kui mult küsitaks, mis värk on, mis raamat see on, ma võtaksin hetke mõtlemisaega. Siis ütleksin esmalt, et ära usu, mis tagakaanel kirjas on. Või noh, otse valet on seal niipalju, et see raamat on lihtsas keeles. Ei, see on väga ilusas ja kõlavas keeles, hea on lugeda.
Siis jätkaksin: aga kõik see tütar-ema-emaema dünaamika on seal olemas ja kuigi minu meelest ei ole asjad kohe üldse nii lihtsad, et Emal on emaarmastus puudu, on emaarmastus ja tütrearmastus ja nende kasvamine ja erinevates vormides esinemine kindlasti tähtsad teemad.

Aga.
Kuula!

PEAMISELT näen mina selles ajasturomaani nõukogude ajast. Põhimõtteliselt on oluliste sündmuspunktidena haaratud kogu nimetet periood Läti ajaloos ning ajastutüüpilisi detaile igal leheküljel hulganisti.
Jah, see on lugu emadest ja tütardest, lugu sellest, kuidas otsib abi see, kes teistele toetuda ei oska või ei julge (jah, kas ta toetub kristlikule jumalale või mis rolli usk tema elus mängib, on samuti raamatu läbiv liin), ent PEAMISELT räägib too lugu mulle siiski ahastusest, pingest ja ebamõistliku korra talumatusest ja talumisest.
Et põhitegelased on ema ja tütar, on - vajalik ja tähtis, ent mitte kogu teost hõlmav alus. Kui teos oleks muidu samasugune, aga põhitegelasteks oleksid näiteks meesarst ja tema naabritüdruk, oleks see ikkagi sama teos. Räägiks samu tõdesid.

Kitsendada raamatut emaarmastusest rääkimisele näib mulle
a) alatu raamatu suhtes
b) üsna rumal vaade kogu teose ideestikule
Ehk siis, kui vaadata "Emapiima" arutlusena emaarmastusest, võiks välja noppida detaili ja teha üldistuse, et kui naisinime pletib tüdruku juukseid ja seab neid patsidesse, on armastusega kõik korras, ja kui ta seda ei tee, on halvasti.
Meesinimestele see reegel ei rakendu, ainult naisinimestele.
Raamat on ju EMAarmastusest, isad on hoopis teistsugused!
Aga see on palju elutargem ja mitmetahulisem teos kui selline vaade lubaks.

Raamat räägib sellest, kuidas ka need inimesed, kes on targad ja head, ei saa üksteisest aru ja teevad teistele täiesti mööda asju. Kuidas kõik annavad oma parima, ent välja tuleb taas ning taas valus. Kuidas inimesi on igasuguseid - ja ei lähe kergemaks mõttest, et nad kõik on siiski inimesed.
Hoopis raskemaks läheb.
Ja kuidas nõukogude aeg oli kohutav ka just selles mõttes, et silmakirjalikkus lasus igas eluvaldkonnas ning aus olemine oli eluohtlik.

Aga kui lõpetada seletamine, miks see ei ole raamat ainult emadusest, tuleb möönda, et see siiski on raamat ka emadusest, eluandmisest ja suremisest, järeltulijate tunnetamisest ning sellest, kuidas side vanema ja lapse vahel tekib või ei teki. Kui takistatakse (emapiima mitteandmine on sümbol, ent tõsi on, et kui ema ja laps ei puutu pärast sünnitust tihedalt kokku, jääb nende vahel midagi bioloogilist vormumata), võib minna palju aega.
Vastupidi ka: bioloogiline loomalik side võib olemas olla, kuid sellest ei piisa, ei jätku, suhe ei kesta.

Üleüldse ei ole inimesed ses raamatus lihtsad, ühesed ja lihtsaid vastuseid võimaldavad ju!

Sa küsid, mis raamat see on?
Hea raamat, noh!

S. L. Huang - The Woman Who Destroyed Us (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Lugu ema-armastusest ja ajuparandusest. Mis võiks olla, kui aju stimuleerimisega oleks võimalik leevendada autismi ja depressiooni ja muid selliseid tervislikke hädasid – aga milline oleks seejärel ravitud inimene?

Loo peategelase poeg ongi lasknud end „töödelda“ sellisel eksperimentaalsel viisil („deep brain stimulation“) ja tulemuseks on noor täiskasvanu, kes pole enam selline nagu ema on teda väiksest peast kogenud. Veel hullem – poeg hoiab emast eemale, võtab endale uue eesnime ning asub tööle tema peale opereerinud arsti juures. Meeleheitel ema ei enam muud väljapääsu kui astuda vastu sellele arstile, kes on varem samuti lasknud oma aju töödelda. Ema plaan on arstilt see DBS „maha laadida“, et nii tagasi normaalseks muutuda ja näha, mis on tegelikult oluline. Ema asub piirama arsti abikaasat, et selle kaudu ligi pääseda arsti vajalike programmidele.

Ühesõnaga, taaskord päris horror värk ja eks küsimus on vana ja tuttav – kes me õieti oleme, millised me ühiskonna jaoks olem peaksime, mida meiega õieti teha võidakse. Headley ei lõpeta lugu nö traditsioonilise horrori võtmes (süüdi on üks või teine või kolmas), loo didaktiline iva on seetõttu veidi tavapäratult paradoksaalne.

Urmas Vadi – Neverland. Romaan inimestevahelistest suhetest (2017)

Kui esimesi lehekülgi lugedes mõtlesin, et Vadi see romaan on omamoodi järeltulija Mati Undi „Sügisballile“ (aja teatud vaimne situatsioon!), siis teksti edenedes ja finaali triivides paistab see olevat vastand (antitees?) hoopis Andrus Kivirähki romaanile „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“. Kui Kivirähk paistab ütlevat, et elu on oma pisiasjades tegelikult tore, siis Vadi tegelased … nende kogetud pisiasjad muutuvad üha häirivamaks, argisus on tegelikult ohutsoon; tekib küsimus, et mis on normaalsus, vanavanematest lapselasteni on tegelased häiritud. „Pildikesi heade inimeste elust“ vs „Romaan inimestevahelistest suhetest“. (Või „Maailma otsas“ … pealkiri viitab järjekordsele kalevipoeglikule utoopiale, püüdmatu sinilind? Mitte et ma suurt mäletaks sellest romaanist.)

(Peale postituse kirjutamist linke otsides selgus, et Põim Kama on sellest Kivirähk-Vadi suhtest päris heasti kirjutanud (niisamuti Kaupo Meiel).)

Kui Vadi kirjandusloomele on ikka omane tragikoomilisus ja grotesk, siis praeguse romaaniga see koomilisus vannub alla traagikale. Ja see pole dostojevskilik üleva ja madala traagika (jajah, Dostojevskist on siin mõndagi), vaid just … kuidagi häiriv, sürreaalne traagika. Margo, Roman, Leena – teksti võiks analüüsida psühhoanalüütilisest vaatepunktist (mhm, peenised ja nende omanikud on siin mitmel puhul pahalaseks ja kannatajaks), mis see Väikse Mustlase taak õieti on ja miks see niimoodi laastab. (Johanna Ross on seda lahti kirjutanud.)

Romaan on loetav pea viimase veerandini tavapärase nö vadikirjanduse traditsioonide kohaselt (noh, samas mulle ei tule ette, et autor oleks senimaani seksuaalsusest sedavõrd tihkelt kirjutanud), aga siis need viimased lehed võtavad igasuguse (kasvõi groteskse) happy endi ära. Sigrid ja Elina … eksole, inimestevahelised suhted või nii.

Tuleb kiita autorit, et ta ei lase lugejatel vadikirjanduse puhul mugavustsooni või stampidesse laskuda – kõik kolm romaani (lisaks siis „Tagasi Eestisse“ ja „Balletmeister“) on küll mõneti sarnased, aga ometi erinevalt lahendatud. Ja nüüd tahaks uuesti lugeda „Tooneseppi“.

„Margo oli ennast alati pidanud nooreks. Isegi nüüd, kui ta ise oli isa, isegi kui ta tundis, kuidas vanus ja väsimus tuleb iga päev aina rohkem peale ja ta „parim enne“ on möödas ja elu peksab jalaga kubemesse, polnud ta kunagi reaalselt mõelnud, et tuleb aeg, kus ta peab hakkama ema eest hoolitsema. Kas see aeg ongi juba käes? Niigi on kõik, nagu on, laiali, nüüd siis veel see kah. Kuradi eided, kihvatas Margos. Terve elu sa ajad neid taga ja nad teevad kõik, et panna sind tundma, et neil pole sind vaja. Ja siis, kui neil sind vaja on, on nad juba vanad ja segi läinud!“ (lk 203)

mööda netti (seal on palju viiteid teistele blogidele ja meediaväljaannetele, ei hakka neid siin üleviitama)

Tang Fei - Broken Stars (Broken Stars, 2019)

Kogumiku nimilugu on päris psühhedeelne horror … astroloogiast ja hullumeelsusest ja vaimudest. Ja noh, tulemuseks on midagi ballardlikku Hiina tingimustes.

Noor tüdruk valmistub keskkooli lõpueksamiteks. Juba aastaid külastab teda öösiti justkui kadunud ema vaim („kahvatu naine“), kes täheseise uurides ennustab neiule kõiksugu sündmusi. Mida neiu suurt ei usu. Kõik muutub siis kui tüdruk kohtab eksamiteks valmistudes poissi, kes talle justkui meeldiks ja kellele ta tahaks meeldida. Ning see öine kahvatu naine ennustabki, et järgmisel päeval kohtab ta meest, kes ta elu muudab.

Ja tõepoolest. Järgmine päev muutubki nii tüdruku kui ta erinevate lähedaste elu ning mõnigi saladus saab hoopis uue näo.

Kui tekst algab kui igav tiineka angst, siis edenedes liigub see üha sügavamale hullumeelsuse švammi ja läheb vähe … kõhedaks (eks siin ole hägus sarnasus Tang Fei eelmise lugemiskogemusega). Mitte et ma kuidagi horrorit naudiksin (oidku jumal selle eest), aga see tekst on ikka haiglane küll.

M. Rickert - Evidence of Love in a Case of Abandonment: One Daughter's Personal Account (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

Midagi Atwoodi „Teenijanna loo“ austajatele, aga veidi teistmoodi ja võikamas võtmes. Selles düstoopias hukatakse naisi, kes soovimatute laste vältimiseks teevad aborti. Mis tähendab, et naisi hukatakse hulgi ja üle Ameerika kantakse neid hukkamisi otseülekandes kõigi kodudesse – ning nende vaatamine on enamvähem kohustuslik.

Loo peategelaseks on neiu, kelle ema on korraga kaotsi läinud – kas on hukkunud kusagil või liitunud põrandaaluste naisorganisatsioonidega või midagi juhtunud midagi veel koledamat. Probleem on siis selles, et kui avalikult hukatute tütardel on vähemalt võimalus oma emade vigu parandada ja astuda näiteks viljakasse abiellu mõne lihtsama töö tegijaga, siis teadmata kadunud emade tütred on kahtlane element ja parim, mis võiks neis tulevikus oodata (ükskõik kui riigitruud nad ka südames on), oleks olla ametis laste sünnitajatena. Seega peategelane loodab vähemalt näha mõnelt mujal toimuva hukkamise ülekandest, et tema ema hukatakse, aga ei, seda õnne tal ei ole. Ja tulevik on seetõttu vägagi tume.

Nagu näha, on mõningaid sarnasusi ja erinevusi Atwoodi romaaniga. Erinevuseks on muuhulgas see, et eksisteerivad mingilaadsed pered, aga samas see hukkamis-ülekannete vaatamise (peategelase kodukandis on need ühel staadionil, kuhu kohalikud peavad seda vaatama tulema) kohustus-meelelahutus on üsna otsekoheselt jõhker; eks autor kirjeldab ka üsna pikalt seda, mil viisil avalik hukkamine toimub. Ja siis see ajupesu, millega maast-madalast üles kasvatakse … nojah (tõele au andes on peategelase vanemad vähe teistsugusest generatsioonist, lapsed on üles kasvanud sellise televisiooni maailmas). Eks see selline šokitekst ole, ka esmatutvus Rickerti jutuloomega polnud just kergete killast.