Peter S. Beagle - Oakland Dragon Blues (The Dragon Book, 2009)

 

Teksti lugemiseks said inspiratsiooni Locuses ilmunud arvustusest Beagle’i viimase romaani asjus (mida sooviks täitsa lugeda), kus seda nimetati väga naljakaks looks. Noh, kerge huumor seal muidugi on.

Politseinik Mike saab vahetuse algul väljakutse ühele ristmikule, kohale jõudes näeb ta seal lösutamas suurt lohe, mis ei paista laskvat end kuidagi häirida autode signaalidest vms. Tema ülesandeks on nüüd olukord lahendada ja Mike’l õnnestub lohega jutule saada (sest mees soovib saada politseis läbirääkijaks). Nimelt selgub, et lohel on vaid üks soov, peale mida on tal täiesti ükskõik, mis temast saab. Lohe tahab kohtuda selle autoriga, kes temast kirjutas ja siis korraga loost välja võttis, kiskudes sellega lohe ta omast maailmast välja ja jättis siia reaalsusesse ekslema. Maailma, kus inimesed maitsevad nii halvasti.

Politseinik lubab selle autori üles otsida, aga seda peale vahetuse lõppu. Lohe nõustub ja peidab end hiiglasliku reklaamtahvli kohale. Nüüd tuleb siis autor üles leida …

Ühesõnaga, edasi läheb üsna metakirjanduslikuks värgiks - kuidas loosse kedagi sisse kirjutada ja mis on see, mis teeb tekstist ilukirjanduse. Eks loole annab lisaväärtuse autori enda isik - mitte et ta oleks tingimata selles tekstis esineva autori alter  ego; lihtsalt selline beaglelik maailm. Noh, Beagle’i kohta üsna kergekaaluline lugu; ma polegi endale pihta saanud, kas Beagle on üks ameerikalik suurus või on tal ka laiem tähendus.

Theodora Goss - Christopher Raven (The Collected Enchantments, 2023)

 

Kõrvalepõige ehk õuduskirjanduse kanti või nii, kuigi Gossi mitmed tekstid on vast tumedama fantaasia sugemetega. Jutt siis Inglismaal vanas mõisamajas asuvast internaatkoolist, kus pannakse ühte varem kasutamata tuppa koos elama neli tüdrukut. Tüdrukut pole omavahel just kõige soojemates suhetes, aga peale esimesi öid selgub …. et nad kõik näevad unenägusid ühest kaunist mehest, kes neid nii ihaldavalt vaatab ja kõiksugu kauneid sõnu räägib. Unenäod on erinevad, aga kõigil lähevad aina kuumemaks.

Viimaks uurib üks neist maja ajaloost rääkivast raamatust, et tegu on 19. sajandi algul seal peatunud poeediga, kes peale tüli omanikuga sealt lahkub ja seejärel hukkub kuskil Alpides. Aga unenäod ütlevad justkui midagi muud ja kui tüdrukud hakkavad maja lähemalt uurima, siis …

Et siis selline britilik kummituslugu. Raamjutustuseks on samade tegelaste külaskäik oma endisse kooli aastaid hiljem - elus on nad päris hästi hakkama saanud, kas siis abielu või eneseteostuse läbi; elukogemused ja armastused on nii ja naa. Eks see tekst ole ka veidi emantsipatsioonist - kuidas naistena 20. sajandi esimeses pooles enamat saavutada kui see traditsiooniliselt on võimalik olnud. Pole just Gossi tippteos (või noh, minu teetass), aga järjekordne näide heast stiilitajust.

Kage Baker - The Ruby Incomparable (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Järgmine lugu sellest “Anvil of the World” maailmast ja taaskord põrguvürsti ja jumalanna ühest järeltulijast - seekord siis tütar, kes oleks justkui mõlemalt vanemalt midagi pärinud, aga pigem on omasoodu jooksja, kes tahab võimalikult palju avastada; seda siis mõlemas vanemas parajalt hämmastust tekitades … kuniks viimaks teda tabab armastus (aga millise tavalise mehega!) ja ta ühel hetkel otsustab lapse saada. Ning emadus … on hoopis midagi uut.

Eelmise teksti tühikargajast peategelane ja ta arvutud järglased ei leia siin justkui üldse mainimist (või siis ikkagi üks neist vendadest - aga kuhu see lasteaed on kadunud?), sest suhtes nagu tekitas segadust selline vähe uus lähenemine nendele vanematele. Ja eks loo lahendus läks vähe siirupiseks, kuigi samas jah, see vanemluse teema oli ka eelmises tekstis üsna oluline. No peaks siis samast sarjast kolmanda teksti ette võtma, ehk viimaks jõuaks ka romaani lugemiseni.

Tad Williams - The Stranger's Hands (Wizards, 2008)

 

Küla lähedal metsas peatuvad kaks võõrast meest - üks neist on pea liikumatu, teise mehe sõnul on ta peale õnnetust mälu kaotanud. Aga sel omas maailmas elaval mehel on imettegev käepuudutus - nimelt kui keegi ta tähelepanu haarab, võtab ta kinni selle käest … ning nüüd võib täituda inimese sügavaim soov. Nagu peagi selgub, siis kõigiga nii ei lähe, ta tähelepanu äratab ehk üks inimene viiest.

Mis on muidugi enam kui küll, et sinna metsa hakkavad liikuma omamoodi palverännakud, ja et õnneotsijaid rahast tühjaks teha, tekib sinna omamoodi teenindav asula. Imetegija kuulsus jõuab kohaliku võlurini, kes tuleb seda kunsttükki vaatama, ning õudusega avastab, kellega selle vaikija puhul õieti tegu on. Võluril pole niisugust jõudu, et vajadusel sellele vastu astuda - ta kutsub kohale oma ajastu parima võluri, kes juba kord on “sellega” jõudu katsunud.

Lugu areneb saladuse arenedes päris pingeliseks, ning omamoodi on ka päris lahe lahendus.

Naomi Novik - Vici (The Dragon Book, 2009)

 

Eks väike kahtlus ole, et see tekst on kuidagi seotud Temeraire seeriaga - noh, et inimesed ja lohed, aga kuidagi nende suhte algusaja värk. Ehk siis tekst paigutub antiikaega (hägusalt nagu mäletaks seeria avaraamatust, et see lohede-inimeste suhe oli veelgi iidsemast ajast pärit?), kus üks roomlasest kaak saab kohtumõistmisel valida, kas surmanuhtlus või minna tapma Rooma kanti laastama ilmunud lohet.

Tänu õnnelikule juhusele õnnestub kaagil viia see lohe surmani ning ühtlasi leiab ta sündmuskohalt lohemuna, mille eest loodab ta varanduse teenida. Rikkaks aga saab ta kui lohetapja, ning muna ei soovi keegi osta (pigem pakub üks gladiaatorivõitluste korraldaja, et teatud tasu eest võiks ta võtta selle muna, lootuses, et ehk miskit koorub ja see on võimalik areenil tappa).

Peale üht väsitavat ja nüristavat orgiat tervitab tülpinud peategelast … voodisse piiluv koorunud lohe, mis koguni mõistab ja räägib ladina keeles. Veel hullem, lohe osutub intelligentsemaks kui lohetapja, ning kui mõne aja pärast tahab riigivõim lohe hukata, siis pääseteeks osutub Galliasse minek, et aidata roomlastel kohalikega võidelda. Lohe soovibki seiklusi.

Gallias … kohtub see Marcus Antoniuse nimeline endine kaak peale lahingut gallialastega Julius Caesari nimelise väejuhiga, kel on Antoniusele õige huvitav ettepanek.

Ehk siis selline humoorikas alternatiivajalugu lohedest, Roomast ja selleaegsetest kuulsustest; võimalus antiiki meelde tuletada.

Tad Williams - A Stark and Wormy Knight (The Dragon Book, 2009)

 

Humoorikas lühilugu sellest, kuidas ammuilma üks lohede esiisa pääses hirmsa lohetapja rüütli käest ja mil viisil on inimkond unustanud lohede olemasolu.

Veidi keeruline on seda teksti pidada kõrgfantaasiaks, kuna Williams ironiseerib üsna nähtavalt ka modernse ühiskonna teemal - mis muidugi võiks ka fantaasiana võetav olla … aga see läheks vast juba liialt keerukaks peeglite mänguks. Aga jah, see lohede vaatepunkt nende alamate ja ärritavate elajate kohta nagu inimesed (mille kallal on küll igati mõnus kõhtu täita - nagu selgub, võib lohede pulmapeo tarbeks ära kuluda oma kolm külatäit kahejalgseid jne). 

Ja see kangelaslik rüütel, kes tõttab lohe käest röövitud printsessi päästma … ja need halenaljakad juhtumid printsessi kehaga … ohjah, autoril oli vast päris lõbus seda kirjutada.

Garth Nix - Stop! (The Dragon Book, 2009)

 

Müsteerium viiekümnendate aastate Ameerika tuumapommikatsetusest, kus enne pommi lõhkamist kõnnib selle juurde inimolend, kes säriseb radioaktiivsusest … ja keda ei peata ükski tuumakatsetust turvava sõduri kuul (sõdurid saavad ise kiiritada, kuna see radioaktiivne olend kõnnib nende kaitseliinist läbi).

Et tegu on tuumaajastu algusega, siis teadagi olid pea kõik katsetes osalejad mingil määral kiiritatud ja enamvähem enneaegsele või piinarikkale surmale määratud, nii siis läheb üks hiljuti ohtlikult kiiritada saanud teadlane sellele inimolendile järgi, otse algava tuumakatsetuse keskmesse. Selgub, et inimolend on võimeline rääkima, ning ta jutustab teadlasele oma loo, mis sai alguse juba antiikajal, kui Maale kukkus kosmoselaev, mille sees oli …

Nojah, kui lugeda antoloogia pealkirja, võib vast aimata, mis seal tulnukate laevas õieti oli - ja andis seda käesoleva loo puhul alles oodata! Eks omamoodi huvitav alternatiivajalugu, aga tõepoolest, loheni jõudmine võttis kaua aega ja polnud nagu päris see.

Andy Duncan - A Diorama of the Infernal Regions, or The Devil's Ninth Question (Wizards, 2007)

Sissejuhatus sellesse Pearleen Sunday tsüklisse - kuidas siis ühest vanemate poolt hüljatud tüdrukust sai võimas võlur, kes päästis Kuradi vangistusest ja sai jagu Kuradi väimehe esitatud kaheksast mõistatusest.

Lugu on iseenesest veidi veider, kuidagi palju on kokku kuhjatud, igal juhul eelnevalt loetud kolmas lugu oli kuidagi kompaktsem (nojah, samas võib mõista, et siin olevast lõngakuhilast hakkavadki eri niidid hargnema). Kui kolmas lugu näis olevat folklooripärase põhjaga, siis see on pigem tavalisem fantaasiakirjandus, kõik need võlurid ja tsirkused ja teised dimensioonid.

Ja mis mind kõige rohkem üllatas - tegelikult see tsükkel algabki kuskil 19.-20. sajandi vahetusel, niiet kolmandas loos mainitud 1929. aasta auto võibki paigutada selle toimumisaega; tolle lugemise ajal millegipärast arvasin, et tegu on Kuradile kuuluva stiilse uunikumiga … Ohjah, tuleb ikka terasemalt lugeda! Aga jah, eks siitki on koorumas Kuradi ja tema väimehe konflikt, mis siis hiljem … kipub veelgi süvenema.

Gene Wolfe – The Magic Animal (Wizards, 2008)

Wolfe esitab õige veidra loo kuningas Arthurist ja võlur Merlinist, aga seda siis väänatud vaatenurgast (jajah, viimasel ajal on midagi sarnast loetud nii Aldissilt kui Gaimanilt). Ehk siis tüdruk, kes oskab loomade ja lindude ja elajate keeli, satub ratsaõnnetuse tagajärjel maagilisse metsa, kus teda oodataksegi: et ta näppaks ühe poisi ja tooks selle haldjate juurde õppima (kellest võiks siis omakorda kasvada Merlin).

Tekst on jutustatud auklikult, lisaks ajalistele aukudele (ühtaegu liigutakse ajas edasi, ent tagasi – sest tüdruk on tänapäevast ning Artur-Merlin teadagi vähe müütilisest ajast) peab lugeja poole lause pealt kohanema teemamuutustega. Kiusatus oleks seda pidada unenäoliseks tekstiks, kus tavaloogika korrastatus peab alla vanduma loo (?) stiihiale (kui see on nüüd kuidagi arusaadav mõte?).

Teksti mõistmisel on minu jaoks probleemiks muidugi see, et senini on puudunud suurem huvi Arthuri ja püha Graali jms vastu, mistõttu jäävad loo finessid minu jaoks tabamatuks. Aga see unenäoloogika ja narratiivne stiihia, see on tegelikult hea vaheldus tavapärastele lugemiskogemustele. Eksole.

Sara Douglass - This Way to the Exit (Dreaming Again, 2008)

Üpris vahva õuduslugu Londoni metroo ehitamisest 19. sajandi lõpul. London on teatavasti vana linn ja kui hakata sügavamalt kaevama, jõuab üsna ootamatute kohtadeni, kuna varasemad asustuskihid mattuvad üha uute kihtide alla. Nojah, selle loo kontekstis on oluline, et varasema “hauarahu” rikkumine äratab seal suikunud maagilised jõud, ning need tuleb kuidagi elimineerida. Selleks tarbeks on kaks teadjameest, kes tellitakse kohale kui metrooehitusel satutakse mõne seletamatu katakombi või muu sellise peale.

Seekordne probleem on, et juhtutakse kokku maa alla mattunud paganaaegsele ristteele. Uurijad leiavad, et otsest maagilist ohtu pole, küll aga tuleb teha nii, et need maaalused risttee avaused oleks läbisõiduks kasutatavad, kuid mitte metroo lõpp-peatuseks. Projekteerijad sellele märkusele tähtsust ei omista ning jätavad selle koha ikkagi lõpp-peatuseks. Tulemuseks on… soovimatud juhtumid reisijate turvalisusega.

Väidetavalt on tegu reaalselt ehitatud jaamaga, mis ongi maha jäetud. Maagilisele vürtsiks on ka loos ette tulev ajas rändamine, mis annab vähe sünge seletuse selle risttee tekkele. Igal juhul, päris korralik ja stiilne lugu.

Aaron Gordon - The Rest is Silence (Dreaming Again, 2008)

Selline õudus, mis on eelkõige mõistetav horrori austajatele, muidu jätab tekst nagu vähe totaka mulje. Loo peategelaseks on mees, kel oli karm lapsepõlv, mille tulemuseks on üks katkine inimene. Nimelt ta võõrasisa jõi ja peksis poiste ema. Peategelane ja ta vend pidid võõrasisa vägivalda niikaua kannatama kuni viimaks suureks kasvasid ja proovisid talle vastu hakata. Ega ei saanud, kuid ema võttis viimaks aru pähe ja kolis poegadega minema - mis küll midagi suurt ei parandanud, sest see peksmine lõi emal kruvid logisema. Peategelane soovis võõrasisale kätte maksta, kuid enne jõudis too ära surra.

Nüüd siis on peategelasel uus plaan lapsepõlvetraumadest vabanemiseks - ta põletab maha selle maja, kus nad lapsepõlves elasid. Maja saabki süüdatud, aga naaber nägi põletajat. Põgenedes sõitis mees otsa autoteel kondavale poisikesele, seejärel läks otsasõitu vältides auto kraavi, mille tagajärjel sai peategelane rängalt viga. Murdunud luudega ärgates kuuleb ta poissi kuskil ägisevat, mehel õnnestub viimaks autost välja saada ja näeb, et sandistatud poiss liipab tee ääres olevasse majja. Peategelane soovib aidata, kuid poiss justkui põgeneb ta eest, ning kui mees majja jõuab… kohtub ta oma musta minevikuga.

Tumeda õuduse mittehuvilisena ei hakka minu jaoks see kokkuleppemäng tööle. Kõik see vägivald ja kannatused ja mineviku oh kui sümboolsed varjud, jajah, inimene on kaitsetu oma saatuse ees, parem siis juba kangelaslikult võideldes langeda. Ja nii edasi.

Garth Nix – Old Friends (Dreaming Again, 2008)

Urban fantasy või midagi, igatahes mütoloogilised olendid õiendavad oma arveid tänapäeva maailma elukeskkonnas – mitte et tavainimestel oleks aimugi, et mis siis parasjagu õieti juhtub. Loo peategelane on üürinud korteri mere ääres ning tegeleb, hmm, kokkukasvamisega, kasvatab uut jalga ja silmi. Kuid tegemist on peidupaigaga, mis õieti ei toimi – ta tunneb, et meretuuled toovad imelikke lõhnu ning merre on ilmunud vetikamassid, mis suunduvad ranna poole; nad tulevad temale järele. Inimesed on mere sellisest käitumisest hämmastunud, päev päevalt on üha raskem randa kasutada, kuni viimaks on kogu laht neid vetikaid täis. Ja see hais, mis nendega kaasneb! Peategelane teab, et tema tund on tulnud, ta püüab rituaalidega oma võitluskaaslasi appi kutsuda (kellega ta on juba kahes sõjas koos võidelnud), kuid keegi ei tule... paistab, et nemad on juba hukkunud. Saabub ööpimedus, inimesed on evakueeritud selle haisva lahe äärest ning peategelane moondub... hiiglaseks. Vetikamassist väljub 13 valküüri...

Nix pole teab mis imelugu kirjutanud, kõik see mütoloogiate kokkusegamine, ma ei tea, vist parem olnuks mitte nii laiahaardeline olla. Üsna mittemidagiütlev tekst.