Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister 2

Teadmisest, et raamatu lõpus on nimekiri tegelastest, nii et ma lugedes tean, kes on kes, muutis "Deeemonliku tee suurmeistri" teise osa lugemise väga meeldivaks. 
Esimese osa voorused - kiire tegevus, põnevad mõistatused, mille juures ühe saladuse lahendamine viib järgmiseni, kaunid noored mehed ja nende koomiliselt armsad segased tunded, on kõik alles. Aga seekord sain ka mugavalt järgi vaadata, kes on kes!

Tõsi, päris kõigi olulisemate tegelaste kohta infot polnud. Ent ma sain aru, kes on Lan Wangji, ning et  Lan Wangji ja Hanguang-jun on sama isik. Jiang Chengi ja Jin Lingi eri isikud olemisega oli ikka veel raske leppida, kuid iga kord, kui nime jälle üle kontrollisin, jäi see paremini meelde. 

Seevastu olin ära unustanud olulised sündmused. Kurb lugu Changi klanniga? Ah? Ma peaksin ilmselt teadma? 
Häguselt oli meeles, et mingi eriti hea ja üllas tegelane ise endal silmad välja koukis. Aga miks? Ja paha tegelast ei mäletanud ma üldse. 

Nii et teatud määral oli mulle sündmuste jälgimine isegi huvitavam, kui oleks lugejal, kes mäletaks, milles asi. Ma ei tahtnud ainult teada, mis peale Kurba Lugu Chani Klanniga juhtus, vaid ka seda, mis see Kurb Lugu oli. 
Aga muidugi emotsionaalselt kaasakiskuvam oleks raamatuid nii väikese vaheajaga lugeda, et südnmused meeles. Kuigi võibolla püsivad teise raamatu sündmused mul paremini mälus, sest nüüd ma ka tean, mis tegelane midagi teeb! Emotsionaalne side kohe tugevam.

Juba esimeses raamatus oli märgata, kuidas selle autor ei ole rumal. Ta puistab pisikesi tähelepanekuid maailmakorra kohta ning ei topi neid sugugi alati ei peategelase frivoolsesse ega mõne teise üllasse ja ennastohverdavasse suhu. Seekord ütleb tegelane, kes iga mõõdupuu järgi negatiivne, mõned nii terased ja läbinägelikud laused, et lugejana jäingi nende üle mõtlema ning tõdesin, et tal on ju ... õiguski?

Võib olla julm ja õel ja ikkagi tekitada empaatiat. 

Kuidas kõik loo osad korraga kokku hakkasid kõlama ja terviku moodustasid, oli ootamatult kaunis. 

Xue Yang sarjas

See raamat oli hea meelelahutus, hea meelelahutus, hea meelelahutus - ning puudutas siis korraga mu hinge. 
Mis midugi ongi meele hea lahutumise jaoks hädavajalik.,ent juhtus siiski ootamatult.
Ja imeilusates meestegelaste imeilusast tundeelust polnud veel üldse juttu olnudki!

Muuhulgas sain täiesti kogemata teada, et elus näitlejatega seriaal, mille nimi inglise keelde tõlgituna "Untamed" on, kuulub samuti "Deemonliku tee suurmeistri" erinevates meediumides esindatuse alla. Need tegelased "Untamed" sarja piltidel võtsid mu juba aastaid tagasi hardalt ohkama. Nii ilusaid (homoseksuaalseid või heteroseksuaalseid või biseksuaalseid või aseksuaalseid) mehi ei tohiks isegi kujutelmades olemas olla!

Enne raamatu teist osa - "Deemonliku tee suurmeistri"-lugude kümnendat, eesti keeles on ühe raamatus üsna mitu osa - tuli siiski omajagu armutundeid ette. Ent tundub, et Hiina kirjanik ei ole üldse kinni lääne kommetes armuasju tõsisel toonil kujutada. Need üksteise huulte riivamised või purjuspäi sõnakuulelikult voodissepugemised on kõige kerglasem ja lõbusam osa raamatust.

Autor on välja mõelnud ka suurepäraselt jutustamiseks sobiva loitsu - "Empaatia". See tähendab teise hinge täielikku lugemist ja tunnete jagamist ning võimaldab jutustada pikki lugusid lugude sees, nii et nende teadasaamine Wei Wuxiani ehk peategelase poolt pole ebausutav ega veider. Lood, mida läbi elatakse, samas kaitstud positsioonis ja kõrvalt jälgides, on huvitavad. Kasuks tuleb seegi, et meil lastakse näha võimekate ja ausa südamega isikute mälestusi. 

Kellegi ebameeldiva pähe sattumine ilmselt nii tore kogemus ei oleks. 

SEE on Wei Wuxian sarjast

Nautisin sedagi, kuidas autor ei ole mänginud ainult Wei Wuxaniga meetodil "ta polegi nii paha  vist". Neis empaatia-lugudes on tegelase negatiivsus samuti osaliselt valestiarusaamise, osaliselt põhjendatuse, osaliselt kas-üldse? alla pandav ning see tekitas toreda ajupingutamisvõimaluse. 

Nojah. Mõned asjad läksid ikka segamini, kohati oleks dramatis personae asemel olnud abiks ka "ennemalt tegi ta seda, see on SEE vend", ent ikkagi tore raamat.
MIS JÄI VÄGA PÕNEVAL KOHAL POOLELI!

Hea, et mul järgmine osa kohe kapist võtta on =)

Meeldib lugeda

Heneliis Notton - Tähed Agnesele (2025)

 

Kui Värske Rõhk võtab avaldada mõne debüütraamatu, siis eks see ole kvaliteetmärk. Nottoni proosa pole mingi jutukirjandus, vaid pigem tundmuste kaardistaja ning kaasamõtlemisele kutsuv (kuigi autor väidab (lk 20), et tema kontrollib seda, mida lugejal on võimalik saada raamatust?). Tekst on ühtaegu täis tsitaate narratiivide võimaluste ja kväärmõtte aladelt, aga samas ka nooruslikku tundlemist ja lapsepõlvemälestusi ja läheduse võimalusi (ma pole lugenud hiljuti debüüdipreemia võitnud Gregor Kulla teost, huvitav, on neil sarnasust?).

Ja muidugi kujundus ja illustratsioonid, selle mängulisus teeb sellest teosest vaat et kohvilauaraamatu, autorid hullavad siin mõnuga.

Eks siin mõni mõte võib panna kulme kergitama või muigama, aga kes oled sina (õigemini mina), et selle üle patroneerida. Aga ma ei saa tõesti aru, mis mõte on kollektiivsel kirjutamisel, pole nagu senini kohanud ühtki väljapaistvat tulemust kirjandusloost. Või see ühises ruumis lugemine - kuidas saab nii olla tekstiga interaktsioonis. Muidugi, autor on tegev etenduskunstides, see on vast suuremas osas kollektiivne loome (või noh, õnnestumine).

Igal juhul, maailm on valla, loomiseks saab taotleda kõiksugu projekte, nutiseadmesse saab talletada raamatukogu; ela ja sära.

müürileht

sirp

Amal El-Mohtar - To Follow the Waves (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Tekst algselt ilmunud ühes aurupungi temaatilises antoloogias, ja eks siin ole rohkem kirge kui aurupungist inspireeritud imelist maailma.

Hessa on noor naine, keda on õpetatud vääriskivide abil teiste inimeste unenägusid soovitud suunas muutma (jajah, see kõlab küll rohkem uhhuu kui aurupungi esteetika moodi). Eks töö on huvitav ja samas seda keerulisem - sa pead ju looma usutavat unenäomaailma, seega sul peab olema palju teadmisi erinevatest asjadest. Üks vanem naine soovib näha oma unes merd koos võluva noormehega (kes pole teps mitte ta abikaasa moodi), kuid Hessal puudub igasugune kogemus merega (mis selle üldse võluvaks teeb?) ja seega keeruline unenägu luua. Selle probleemi kallal juureldes näeb ta aga kohvikusse sisenemas pahviks lööva välimusega naist … ja lahendus olemas, ta hakkab neisse unenäokristallidesse peitma oma igatsust selle korraks nähtud naise järele. Ja tõepoolest, kliendid on rahul ning tööd on rohkem kui tarvis.

Mitte et see kuidagi lahendaks olukorda, et ta tahaks sellest naisest enam teada. Hessa otsustab teha tööst vaheaja ning sel ajal naisest endale unenägusid teha. Vale otsus …

Eks siin tekstis on taustal väheke aurupunki ja ehk ka vääriskivide töötlemine võiks kuidagi nii olla, kuid teksti parem osa on ikka kirg ja sellele voolusängi otsimine. Kuniks võimalik.

Mo Xiang Tong Xiu: Deemonliku tee suurmeister

 

Täiesti teistsugune raamat, kui ootasin. 
Minu ettekujutuses pidanuks see teos olema "Kössitava tiigri, varjunud draakoni" tüüpi, hästi eepiline ja valus, loodetavasti ka hingestatult ilus lugu. 

Ha faking ha.

Kui mingi läänes tuntud teosega võrrelda, oli see kõige sarnasem Bartimaeuse lugudega. Lugupidamatu naljalembene jutustajahääl kodanikult, keda kõik hirmus kurjaks peavad, aga kes tegelikult on nalja-, joogi- ja meelelahutuselembene hästi pragmaatiline isik. Jah, ta teeb vahepeal mõningaid kurjaks peetud tegusid, ent meieni jõuab sellest peamiselt jutustajahääle seisukoht, milleks on: "Kõik need teod on suureks puhutud, sisaldavad nüüd kümnekordselt verd ja õudust, mida neis tegelikult polnud, ja ausalt öelda, oleksin ma tahtnud niimoodi tegutseda, poleks nad mind iial alistanud."

Raamatu sees teeb ta head. Otseselt.

Lisaks on tal arusaamatult vägev täpiline eesel, kes hoolitseb deus ex machina ja ohtra lihtsa huumori eest, ja tublisti noorusmälestusi.

Enne nende noorusmälestuste lukku sidumist sain juba aru, mis on selle raamatu suurim miinus lääne kultuuriruumist lugejate jaoks: on täiesti võimatu meelde jätta, kes on kes.
Lisaks sellele, et tegelaste nimed on ühetaolised, kui umbes sama funktsiooni loo sees kannavad nii A Ding kui A Tong, ei jää üldse meelde, kumb on kumb, tähtsamatel tegelasel on veel laialt teada hüüdnimi ja lugupidamisega öeldud nimi ja familiaarse pöördumise nimi ja midagi veel (s.t. ma tean, et neid oli vähemalt neli, sest ühel juhul kutsub peategelane vestlusparterit nelja erineva nimega, oodates, et ta vähemalt ühele neist reageeriks). Nimed ise on alati vähemalt kaheosalised ja Jin Cheng ei ole üldse sama isik kui Jin Ling ja kui ma üritanuks kindel olla, kes nüüd just kes on, ma ei jõudnuks lugemisega üldse edasi.

Mingil hetkel loobusin raamatut tagasi lappamast ja isikute tegevusse sekkumise hetki otsides kindlaks tegemast, kes siis ikkagi kes on.

Õppisin ära peategelase kaks peamist nime ning ülejäänud tegelaste puhul jäin lootma tundele, mida kirjeldatakse. Umbes et kui üks isik on kaunis, alati rahulik ja hirmus jäik, nii sünnis, et ajab oksele, ilmselt see on see tüüp. Ja kuna tal on muidu väga tema moodi vend, kes aga malbem ja sõbralikum, ilmselt too on too tüüp, sest ahah, sama nägus, ahah, oluliselt leebem, klapib.

Ausalt, ma arvan, mingi dramatis personae raamatu alguses oleks lugejale väga abiks.

Lisaks - vähemalt noorusmälestustesse uppumise episoodis - leidsid aset mingid ilmselt kultuurispetsiifilised asjad, mis lugedes üsna arusaamatuks jäid. Tähendab, Lan midagi on peategelasse armunud, aga nii püha, vaga ja jäik, et ei tee ühtegi arusaadavat liigutust selle selgitamiseks. Näib tõenäoline. Aga kas need asjad, mida ta teeb, oleksid tegelikult hiinlase jaoks "aa, selge" või sama "võibolla neh, võibolla mette" kui lääne lugejale? Kas märgid on selged või on peategelase arusaamatus kohane? Pole aimugi.
Ent kuna mulle meeldis raamatu kerglane rõõmus toon ja kõik need imekaunid mehed kõditasid mu vaimusilma meeldivalt, lugesin muudkui edasi ja hirmus hädas siiski ei olnud.

Imekaunid mehed? Poole raamatu peal oli naised tegevusse sekkunud üsna vähe ning nende kirjeldamisel ei olnud äärmine kaunidus kordagi jutuks. "Üsna ilus" oli parim, mis neile osaks sai. Seepärast on pidev kahtlustus, et keegi on "varrukalõikaja" (ehk homoseksuaalne, termin pärit sellest, kui üks hiina keiser lõikas oma rüült varruka maha, sest tema meesarmsam oli sinna peale magama jäänud, aga tal oli vaja lahkuda, nii et äratamise asemel ta lihtsalt vabanes varrukast) väga loogiline ja üllatusin iga kord, kui peategelane teise mehe erakordset ilu imetles ja siis täiesti muretult ja aseksuaalselt muude asjadega edasi tegeles.
Tundus, et no mida, selgelt talle mehed ju meeldivad =)
Ainult ta ise arvas, et naised. Isegi flirtis nendega veidi. Selle Lan Misiganes'i nähes ka.

Kui tegevus kirjeldamisel olevasse ajahetke tagasi hüppas, läks mul natuke aega, et meenutada, mis üldse sel käesoleval hetkel toimus. Eriti kuna enamiku tegelaste nimed polnud lihtsalt sarnased, vaid täpselt samad - lihtsalt nad olid nüüd 13 aastat vanemad.

Dramatis personae, palun! Koos seletustega, kes nt Jin Guagshan nooruses oli ja kes hiljem! Väga vajalik!

Oleviku-saladus on tegelikult huvitav. Esiteks on saladusel mitu kihti (mis ma pean tegema? aga mis tapab? Aga miks tapab? Aga kes selle lahti lasi?) ja igaühe lahendamine on tore. Teiseks on kõik need saladused tegelikult ka huvitavad. Lugeja investeerub.
Mis EI ole tore: saladuste selgitustes tuleb mängu veel 24 meeldejäämatute nimedega tegelast ja 2 enam-vähem meeldejäävatega, sest ühe nimi on Xin Midagi ja see on ainulaadne, ja teise kohta on nii mitu korda öeldud, et ta on õel ja julm, et jäi ka meelde.

Armulugu taustal, ikka peategelase jaoks märkamatu, muutub järjest toredamaks. Kuna tükk aega pole ühtegi teist Lani-nimelist tegevusse sekkunud, saab ka teise poole nime selgeks ja nii ... päriselt: "nii nunnu!"

Tahaks Lan Millelegi pai teha. Tahaks Wei Wuxanile (kirjutasin mälu järgi peategelase nime, sai peaaegu õige, jee mina) pai teha. Aga Lanile tahaks kohe VÄGA.

Olles jõudnud leheküljele 312 avastasin raamatu lõpust dramatis personae.

KURAT!!!

No aga 10 lk pärast ma ei hakka enam uurima, kes on kes.
Las jääb.
Ja lõpp on tore =) Lastekamp, kuigi veidi ebausutavalt täpne oma mängus, oli võluv.

Loteriis varem
Loetud raamatud
Lugemissoovituse blog

Amal El-Mohtar - A Hollow Play (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Eks siin tekstis on kõiksugu LGBT küsimusi, lisaks veel nö maagilised olendid, kes tahavad enda identiteeti hoopis vabamalt kasutada (või noh, voolavamalt). Loo peategelane on Kanadast pärit kväär Emily, kes ei suuda selles maailmas kuidagi rahulolevamalt tunda. Kodumaal ei tundnud ta end vabalt (kuigi vanemad toetasid ta valikuid, aga ikkagi … ebamugav), seepärast tuli ta Britanniasse, aga London oli liiga suur - kuid Glasgow tundus paras ja seal ka uued tuttavad. Emily kirjutab päevikut oma sünnimaa sõbrannale, aga see on nüüd kadunud, ei vasta kõnedele ning töökohast lahkunud. Töökohas on tekkinud sõbranna Anna, kellega saab vahel igati vabameelne olla - kuni Anna kutsub teda ühte klubisse, kus esineb ka tema polüamoorse suhte üks osapool Lynette Byrd.

Ja Lynette on väga linnulik ja eriline. Ikka väga eriline, nagu Emily järgnevate tundide jooksul avastab - suisa teisest maailmast, kuhu aga lindinimene ei saa naasta. Kui ta just ei tee selleks erilist ohverdust. Emily …

Loos on justkui mitu tahku ühelt poolt see Emily eneseleidmise lugu, teiselt poolt siis kõik see LGBT paine, mis ei lase kvääre piisavalt rahul olla, sest neid ei aktsepteerita sellisena nagu nad on (sest ühiskond, eksole). Ja eks omaette tahk on see fantastiliste olendite teema - nagu takkajärgi selgus, siis pärsia folkloori Peri olendid. Ühesõnaga, kvääri ja eneseleidmisi.

TJ Klune - Reduce! Reuse! Recycle! (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Selline asimovlik robotilugu, mis peaks justkui igast otsast kisendama et “oh-jälle-üks-selline”, aga autor veab selle küll vähe paremaks kui harju keskmine.

Douglas on inimlaadne robot, mis on lõpetamas oma kümneaastast töötsüklit tehases. Iga sellise tsükli lõpus pakutakse nädalast puhkust, kus siis robot saab elada üksi korteris ja teha seda, mida soovib (muidugi on teatud piirangud ja kontrollid) - seejärel naaseb ta tehasesse, kus ta võetakse lahti ja uuendatakse, et järgmist dekaadi alustada puhtalt lehelt.

Elu väljaspool tehast on igati huvitav, muudkui jaluta ja avasta ilma, kui vaid inimesed ei võõrustaks. Aga oh üllatust, Douglas satub ühel õhtul LGBT ööklubisse, kus teda aktsepteeritakse ning … ta leiab seltskonna, kellega edaspidi suhelda. Seltskonnale tekitab küll igati ängi Douglase peatne uuendamine; seda enam, et Douglas on pikemalt mõtisklenud ta korteri salapaigast leitud Descartesi filosoofia üle (cogito ergo sum, eksole). Igal juhul, seltskond tutvustab mõtlevale robotile kõiksugu kultuuri ja oh imet, ühe mehega tekiks justkui side. Kuid aeg tiksub.

Et siis jah, iseenesest selline eneseleidmine ja olemise nö värk, lisaks siis kaasaegne seksuaalvähemuste temaatika. Aga jutu lõpus hakkab selguma veidi enamat - mis värk selle Descartesi teosega õieti on ja miks Douglasi tööandja on nagu on. Tekst peaks olema Klune’i romaani “In the Lives of Puppets” eellugu (kõigest hoolimata romaani vist küll ei viitsiks lugeda). Et jah, ootused olid enne lugemist ja lugemise ajal õige madalad, aga autor vedas välja.

Mo Xiang Tong Xiu - Deemonliku Tee Suurmeister (2025)

 

Kirjastus Fantaasia on alustanud üsna tänuväärse tegevusega: nimelt on võimalik toetada Hooandja kaudu mõne nende raamatu väljaandmist (eelkõige siis sarja Kaarnakirjas puhul). Põhimõtteliselt on siis võimalik endale ette tellida raamat pea omahinna eest (ja noh, igavene au ja kuulsus, kuivõrd saad raamatusse märgitud koos teiste toetajatega - muidugi on võimalik ka anonüümseks jääda). Muuhulgas oli siis võimalik toetada selle raamatu avaldamist.

Esmapilgul ütleks, et kaasaegne hiina fantaasiakirjandus (koguni kõrgfantaasia?), aga tõlkija Helina Ravasoo on seda täpsustanud kuuluvaks sellisesse žanrisse nagu danmei - “mis keskendub romantilistele armastuslugudele ja meestevahelistele romantikale.” (lk 319). Noh, mina võtsin siiski fantaasiakirjanduse pähe, see meestevaheline romantika on küll üks kandev liin, aga seda võib võtta ka kui peategelase Wei Wuxiani üht järjekordset veiderdamist: kuivõrd peategelase vaim satub peale tagasikutsumist ühe sellise geimehe kehasse. See ei häiri Wei Wuxiani kuidagi, kuivõrd enne tapetuks saamist oli ta üks kurikuulsamaid kultivaatoreid (huvitav termini valik ikkagi). 

Ja nii satub ta otse tegevuse keskmesse, kui tuleb rinda pista geimehe pahatahtlike sugulaste ja neid kiusavate vaimudega - ja muidugi selgub, et tegu pole lihtsalt (selle maailma mõistes tavalise vaimudest vabanemisega, vaid põhjused ulatuvad kultivaatorite klannide minevikku ja ka Wei Wuxiani enda erinevatesse vägitegudesse. Aga mis täpsemalt mida põhjustab, seda siis seeria järgmistes osades, raamat katkeb enamvähem poolelt sõnalt.

Romantilise poole pealt on siis suhtlemine Wei Wuxiani vastandi ehk ülisuperaatelise kultivaator Lan Wangji’ga, kes üsna kiirelt tabab ära selle grimeeritud geimehe tegeliku sisu. Ja neil on varasemast keeruline ajalugu … Kuid nüüd on ühine eesmärk.

Kui hiina teaduslikku fantastikat on tõlgitud päris palju inglise keelde (ka eesti keeles on ilmunud Cixin Liu kuulsaim triloogia), siis fantaasiakirjandus on vaeslapse osas (ahjaa, on üks kuulus wuxia) ja mulle oleks see vast esimene kogemus kaasaegsest kirjandusest. Mõneti on see harjumuspäratu: aga on see siis autori, peategelase või žanri eripära, ei oska kuidagi öelda. Ühesõnaga, sellise üsna muretu Wei Wuxianiga tuleb harjuda. Üheltpoolt kurikuulus kultivaator, kelle hävitamine on selle maailma lähimineviku suursündmus, teiselt poolt üsna kergemeelne tüüp, kes naudib lollitamist. Suurema osa romaanist käis ta üsna närvidele, aga kui ära harjuda, siis päris triksterlik tüüp oma tegemistega - ja mis saladused siin veel võiks paljastuda, eksole.

Selles suhtes päris hea vaheldus angloameerika fantaasiakirjandusele (midagi sellist ebastandardset on ehk Michael R. Fletcheri romaan “Beyond Redemption”, aga selle olemus oli hoopis midagi muud); eks sealgi on kirjutatud hiinalikku fantaasiat (nt Barry Hughart “Linnusild”, K. Arsenault Rivera “The Tiger’s Daughter”, kahjuks lugemata Ken Liu silkpunk seeria). Ja eks see hiinalikkus on nagu on, ikka eksootika, inimene kui selline pole just Euroopa valgustusaja väärtustest lähtuv, vähe teised traditsioonid.

Paistab, et äsja on ilmunud juba 2. osa.

Dominique Dickey - Look at the Moon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Igati americana lugu usu ja LGBT teemadel - peategelane on transsooline ja tema sõbranna igati kväär, kelle jaoks on nii oluline see, mis on usk; nagu see on nende vanematele ja ümbritsevatele kogukondadele. Noh, hirmutav on see ameeriklaste religioossus ja selle seos igapäevaeluga. 

Kõik kulgeb normaalsuse radadel kuni paar satub kõrbesse mingi seltskonnaga tähti vaatama - nagu selgub, on tegu ühe sektiga ning nende käest pääsemiseks peavad noored osalema rituaalses tapmises, mis nende elu vägagi segi paiskab ning vanad deemonid uuesti välja kutsuvad. Selgub, et peategelasel on vägagi otsene seos selle sektiga - ja kuidagi tuleb sellest jamast üle saada.

Tekst on jällegi igati horror ning ega see lugemisel tuju just ülenda. Vahest ehk huvitavam on see transsoolisuse ja kvääri teema, aga nojah, jumal ja religioon, mis sellega kõik seostub. Ja miks see rituaalne tapmine pidi olema sedavõrd võigas?

Carlie St. George - The Weight of Your Own Ashes (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Teaduslik-fantastiline lugu võõrrassi esindajast, kes elab (osaliselt) Maal ning kelle maalasest armastatu õieti ei mõista ta olemust. Sest tegelikult on see tulnukas nö jagunenud ühe pesakonna (antud juhul nö seitse muna) olendite vahel. Nüüdseks oli elus neli ühist (kuid kes igati iseseisvalt hakkama saavad) teadvusejagajat eri kehade vahel eri planetidel - kuid peale Maal elanu hukkumist on kolm osa järel, ning üks neist osadest otsustab tulla Maa osa asemele. Tegu on küll nö meheliku välimusega osaga, kes siis peaks asendama seda naiselikumat os.

Inimesest partner on küll igati teadlik oma armastatu eripärast, aga reaalselt uue osaga kokku puutudes ei oska kuidagi ümber (või õigemini tagasi) lülitada oma partneri uue osa hoolimiseks. Sest … kõigest hoolimata, see pole see. Nö tulnukas (kes on küll lapsest peale Maal üles kasvanud ning siinses ühiskonnas osalenud) oma kahe elus osaga langeb depressiooni - ta vajab oma armastatu lähedust (nn pandasündroom), aga see ei jõua ta inimesest sõbrannale kuidagi kohale. Tulnukas otsustab oma armastuse tõestamiseks teised kaks osa kohale kutsuda.

Et siis omamoodi seebiooper tulnuka vaatepunktist Teiseks olemisest ja selle tajumisest, segatuna kergelt tuleviku LGBT teemadega. Ühelt poolt igati nooruslik suhtelugu, teiselt poolt paras ksenopsühholoogia võimaluste teema (sest lugu esitatud vaid tulnuka vaatepunktist). Ja noh, üle oma varju pole üldsegi lihtne hüpata.

Samuel R. Delany - The Hermit of Houston (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Ameerika ulmeklassiku päris jõuline ja segane lugu tulevikust, mil Ameerika Ühendriigid on lagunenud väiksemateks üksusteks - aga samas pole tegu mingi postapokalüptilise olukorraga, ikka kasutatakse teataval määral meile tuttavat tehnikat ning kuskil tegutsetakse kosmose kolonisatsiooni küsimusega (niisamuti kosmoselendudega).

Aga see ühiskond on sõna otseses mõttes meestekeskne - naisi ei ole (kuskilt tuleb küll lapsi), kes tahab, võib olla naiselik ja kanda vastavaid rõivaid jne, aga naisi endid pole. Kõik on kontrollitav, on olemas käsiraamat, mida järgida, üsna jõhkralt kontrollitakse inimpopulatsiooni (jällegi, kust need lapsed õieti tulevad).

Eks siin on seda gei-temaatikat rohkem kui kõrini, sellises meesteühiskonnas käib üks pidev teineteise peenisega torkimine, lisaks veel mingisugune pornovahtimine. Ja kuskil on naised - mõne vihje puhul võiks arvata, et Atwoodi “Teenijanna loo” maailm on edasi liikunud äärmusesse ning naisi hoitakse kuskil eraldi ja kasutatakse paljundamiseks, sest kuskilt peab lapsi tulema … ja millegipärast on oluline populatsiooni ohjeldamine. Aga ehk on Delanyl mingi veel hirmsam tulevikukujutelm.

Igal juhul, võimas ja segane tekst, mille lugemine pole just lustist kantud; seda teksti on soovitatud üle lugeda, et paremini maailmale pihta saada … aga ehk mõni teine kord. Otseselt ei saagi öelda, et siin oleks mingi konflikt, lihtsalt ühe sealse inimese kirjeldus selle toimimisest (sest ega tema ka ei tea, mida õieti tema eest varjatakse - aga midagi varjatakse, sellele vihjatakse mitmel korral).

Sam J. Miller - If Someone You Love Has Become a Vurdalak (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

Vurdalak on vampiirilaadne olend; aga tema toitub vaid lähedaste emotsioonidest ja tunnetest (seda siis läbi vere). Antud lugu on geikaksikutest, kellest üks on korralik kodanik (aka peategelane) ja teine siis lapsest saati metsik, kuni siis ühel päeval on ta vurdalakiks muudetud-hammustatud (üks viis lähedust saada on panna kedagi endasse armuma, selleks on oma kiirmeetodid, muuhulgas narkomaanide orgiad).

Meie vurdalak kasutab nüüd eelkõige oma ema, aga peaauhinnaks oleks ikkagi ta vend - kõigist jamadest hoolimata on kaksikud omavahel kõige lähedasemad. Kuid peategelane on pikka aega oma vennast eemale hoidnud, teades kui ettearvamu võiks olla nende kohtumine. Ent lõputult ei saa seda vältida.

Eks Milleri jutud on pea alati gei-temaatikaga, seega on vähe üllatav, millise nurga alt seekord teemale lähenetakse. Samas muidugi igati traagiline lugu ihast, armastusest ja ohverdustest. Autor on püüdnud anda vurdalakile laiemat kõlapinda, muuhulgas fantaseerides nõukogudeaegsetest inimkatsetest.

Tekst loetav Darki lehelt.

Jonathan Louis Duckworth - Bruised-Eye Dusk (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Taas vähe LGBT-hõnguline tekst, seekord siis fantaasialugu nõiajahtijast nimega Rugg, kes rändab üksildastel aladel koos oma alligaatoriga. Ta sooviks ühes ääreala külas oma varusid täiendada, kuid külas on ärev olukord - nende kandis pesitsev nõid on arvatavalt pannud külale needuse, mistõttu surevad koduloomad ja seejärel on haigestunud lapsed. Rugg palgatakse seda nõida tapma.

Rugg läheb tagasi sohu ning pimeduse lähenedes otsib soosaare, kus aga teeb lõket imekaunis noormees. Kiiresti saavad nad lähedaseks ning veedavad kirgliku paaritumisega kenasti aega, kuniks hommikul avastab mees, et ta kaunis kaaslane on juba lahkunud. Rugg asub edasi otsima nõida ning peagi avastab saladusi, mis seotud nii küla kui nõiaga. Aga seda olukorda on võimalik lahendada - nii nagu Ruggi puhul on see varem juhtunud.

Teksti maailm leiab aset Põhja-Ameerika lõunaosa soistel aladel, kus on muuhulgas tegutsenud üsna traditsioonilised kuningriigid … mida aga ohustavad mingid imelikud lendavad artefaktid jne. Eks loo võlu ongi see maailm, mis on siis loodud tavaliselt euroopaliku fantaasiailma järgi, mida tavaliselt just ameerika oludesse ei paigutata. Ja no see taltsutatud alligaator, kes veab peategelast mööda soo-alasid ning kel on samuti oma arvamus. Ja eks see peategelasega kaasnev homoerootika on omal moel samuti sobiv.

Kui nüüd peale selle teksti kirjutamist lugesin autoripoolset loo tutvustust, selgus, et tegu on postapokalüptilise Ameerikaga; maailm, millest on autor varemgi kirjutanud ja kavatseb veelgi teha. Tõepoolest, võiks lisaks lugeda.

V.M. Ayala - Emotional Resonance (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Ühel järjekordsel lahingumissioonil tekib kahe mecha (või kuidas õieti nimetada selliseid inimesel põhinevaid robotisüsteeme) vahel üleliigne kontakt. Nad nimelt suhtlevad ja seda töövälistel teemadel; nende vahel tekib suisa kiindumus, mis süveneb aja jooksul (sest loo peategelane on vähe Mõrvarboti tüüpi tegelane ning manipuleerib infosüsteemidega nii, et nad saaksid edaspidi koos kulgeda). Muidu on nende ülesandeks firma soovil teiste firmade töötajaid hävitada ja turvata varade ülevõtmine.

Need mechad on tõepoolest inimpäritolu: kunagi on need inimesed võlgade katteks sõlminud vastava lepingu ja siis on neid muudetud tööstuslikeks lahingumasinateks, mis suudavad tegutseda avakosmoses ning mida siis ühelt ülesandelt teisele viiakse. Aga mingid inimlikud emotsioonid on neil järel ja nagu näha, ka soov läheduse järele. Kuid … kas sellised süsteemid üldse saavad järelvalve tingimustes midagi sellist saavutada?

Et lugeja jaoks asja veel dramatiseerida, siis loo tegelased on mingil moel LGBT tüübid - aga eks selletagi on omamoodi huvitav probleemipüstitus (noh, lisaks kumab läbi nooruslik kapitalismikriitika), mille lahendus on omamoodi lootusrikas. Eks selline tegelaskond meenutab muidugi Martha Wellsi Mõrvarboti, aga autoritel on siiski vähe erinevad lähtekohad ja suundumused.

Andrew Sean Greer - Calypso's Guest (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu autor sedastab järelsõnas, on see töötlus Homerose “Odüsseia” sellest osast, kus Odüsseus satub Calypso saarele ja kuidas ta sealt ikkagi minema saab. Nümfi asemel on siin pagendatud oma humanoidrassi viimane ellujääja, kelle lepingu Teistega (“Others”) järgi saab ta siia armastuse.

Asi siis toimub kuskil süvakosmoses, kus on kõikvõimsate Teiste poolt tehtud planeet minajutustaja üksikvangistuse tarbeks, kus ta saab robotitelt kõike soovida … aga ainult mitte planeedilt lahkuda. Või et keegi külastaks seda kohta. Lisaks on andnud Teised talle surematuse ja elu on sellest muutunud ülimalt monotoonseks.

Kuniks siis ühel hetkel teeb hädamaandumise üks päästekapsel, mille sees siis mees, kelle robotid kuidagi ellu turgutavad. Mehed sõbrunevad viimaks ja muutuvad kallimateks.

Et tegu siis “Odüsseia” ühe osa ümbertöötlusega, siis eks see mees saab minema ja surematu jääb. Aga jah, milline draama on kirjutatud selle surematu elulukku, kõik see üksindus ja leping Teistega ja teod oma rassiga hävingu asjus. Huvitav töötlus, ma sain alles loo viimastel lehekülgedel puhta, millega siin õieti mängitakse; sest noh … Calypso võiks ju olla ükskõik millise taevakeha vähe poeetilisem nimi või nii.

Ann Leckie - The Snake’s Wife (Lake of Souls, 2024)

 

Päris painajalik lugu ülikuvõsust, kes vastu tahtmist kisutakse ühe jumala needust lõpetama. Ja noh, kõik see kokku on kui antiiktragöödia fantaasiakirjanduse tingimustes.

Üht kuningasugu on neednud maojumal, kuna temaga käituti lugupidamatult. Et sellest needusest vabaneda, on koostatud hoolikas programm, kuidas vereliini puhastada ja seda mitme põlvkonna vältel - ja viimaseks käiguks oleks kuningapoja naitumine ühe ülikutütrega. 

Ainult et ülikule ei meeldi selline värk ja kui tema juurde kosja tullakse, lööb ta oma tütrel pea maha. Kuningas naaseb sõjaväega, tapab isa ja ta kaks poega, noorim poeg aga vangistatakse … ja tehakse naiseks. Sest needuse mahavõtmiseks on vaja poega just sellelt ülikusoolt.

Naiseks lõigatu viiakse kuningalossi ning tõepoolest, tal tekib omamoodi intiimne suhe printsiga (kel on küll armukade lapsepõlvesõber). Poega on vaja, kuid siis tuleb maojumal oma sepitsustega …

Oeh, nagu öeldud, paras antiiktragöödia. Huvitavaim osa on muidugi see sunnitud soovahetus ja sellele järgnev … identiteediküsimus (kuivõrd peategelaseks ongi see ülikuvõsu). Leckie ei lase tegelastel niisama mustvalged olla.

Travis Baldree - Bookshops & Bonedust (2023)

 

Teine raamat vägeva orksõdalase Vivi elust ja tegemistest ning seekord siis hoopis kangelaseks kujunemise ajast - kui ta oli alles alustamas oma palgasõduriteed.

Mis oli küll kiiresti lõppemas, sest ühes järjekordses lahingus lasi tal end võitlustuhinal üle võtta ning tulemuseks oli tõsine jalavigastus, mistõttu ta saadeti missiooni lõpuni paranema ühte sadamalinna - et siis peale kampaania lõppemist võetakse ta sealt kaasa (kui ta ikka on seda väärt ja tervenenud) või siis mitte (no tõepoolest, kui ikka on vigane … ja kas temaga on mõtet edasi jännata?). Rahutu ork peab nüüd aega viitma linnas, kus suurt midagi pole. Ja linnavalve ei salli teda - sellised seiklejad tekitavad kindlasti probleeme. Igavuse peletamiseks satub ta komberdama … raamatupoodi, mis on õige räämas ja mille omanik pole just optimismist pakatav. Aga Viv saab sealt raamatu, kus on palju mõõgavõitlusi ja seiklusi ja no päris põnev on.

Ja siis on seal pagaritöökoda, mida juhib veetlev päkapikk ning kus tehakse hõrgutavaid saiu ja küpsiseid. Tasapisi tekivad erinevad tutvused ning raamatupood … seal on tore aega veeta, seda saab vaikselt talutavamaks kõpitseda - nii, et suur orkinaine ei peaks kogemata vajuma läbi põranda vms.

Ent siis kohtab Viv midagi tuttavat - sarnast tunnet nagu sealt sõjakäigult kui jälitati surnumanaja hullu väge; miski oleks nagu linna imbunud. Järgmisel päeval kohtabki ta raamatupoes üht väga kahtlast tüüpi, kes midagi raamaturiiulite vahel salaja askeldab. Nagu hiljem selgub, on ta sinna peitnud midagi väga väga väärtuslikku ja samavõrra ohtlikku …

Nii nagu esimeses raamatus, siis kõige selle cozy fantasy juures peab ka midagi ohtlikku juhtuma; eks autor ehitab seda terve raamatu ja viimaks siis seinale kinnitatud püss teeb ka pauku. Aga muidu, kõik need suuremad ja väiksemad rõõmud, millega tegelased kokku puutuvad - juhul, kui nad avastavad, et tegelikult on sõprus päris tore ning selle tulemuseks üksteise aitamine, mis avab hoopis uusi võimalusi ja maailmu.

Eks Baldree maailmale on iseloomulik, et siin on palju erinevaid olendeid - pooled neist tunduvad olevat Baldree enese fantaasiavili (no eks küll mugandused olemasolevast). Selline kirevus on mingil määral päris väsitav - justkui kõik peamised tegelased oleks omaette liigist. Ja need erinevad liigid võivad omavahel luua ka romantilisi suhteid (no eks seda juhtu ka Pratchetti Kettamaailmas), mis mõjub kergelt ebaloomulikuna (eks orkide verd segati ka Tolkieni ja Frenchi raamatutes). Iseloomulik seegi, et sugudel pole siin mingit tähtsust, enamus tegelasi on pigem naissoost; ei tule ette, et oleks siin kohanud ühtki last.

Okei, viimased laused kõlavad nagu oleks mul midagi vastumeelset sellise maailma asjus (“mehed olgu mehed ja naised naised”) - no eks seal ole ka traditsioonilisi soorolle, aga pigem tõesti taustal. Minu jaoks on probleem selles, et see Baldree inimlik (no kui selliste olendite maailma saab nii kutsuda) ja sisemiselt soe maailm jääb kuidagi kaugeks. Muidugi on tore, et pea kõigis (no välja arvatud peapahalased) avaneb viimaks midagi positiivset ja lõpuks kõik laabub, aga see … läheb kuidagi kergelt, läheb ninnu-nännuks. Või noh, ühekülgseks.

Kui Baldree esimest raamatut saatis suur kiidukoor ja järgmistki oodati õhinal, siis noh, nüüd järgmist raamatut vast enam ostma ei hakkaks (no kui satuks allahindlusele, siis mõtleks). Sest noh, õieti ei tekkinud just suuremat lähedust selle ilmaga ka teise raamatu lõpetamisel. Aga see on lõppeks muidugi maitseküsimus.

Miyuki Jane Pinckard - The Academy of Oracular Magic (The Book of Witches, 2023)

 

Jaapanipärane lugu traditsioonilise nõiduse ja akadeemilise maagia kokkupuutest. Ühele nõiast naisele ilmutab end valge rebane, kes muuhulgas teatab, et naisel sünnib tütar, kellest saab Draakonisaarte vägevaim nõid. 

Laps sünnibki, ainult et … no teda kasvatatakse tüdrukuna, hoolimata veidi teistsugusest sootunnusest. Nõiast ema püüab anda lapsele oma tarkusi edasi, aga tüdruk justkui pole nõiaks loodud. Aastad mööduvad, 13-aastaselt otsustab nooruk minna riiklikusse akadeemiasse võlukunsti õppima. 

Madalat päritolu varjates õnnestubki tal saada õpilaste nimekirja, aga nüüd on probleemiks hariduse puudumine ja harjumus interpreteerida võlujõudu praktilisemalt, matside moodi. Siiski ta õpib, tal on kahtlemata ambitsioone edasijõudmiseks. Kuniks tuleb kokkupõrge akadeemias pesitseva vaimuga, mille puhul akadeemilised tarkused just ei tööta.

Et siis, esmapilgul klassikaline, kuid mõnede värskemate nüanssidega nõialugu (ja et kas nooruki puhul võib rääkida transsoolisusest vms?). Ühelt poole oleks see justkui sissejuhatus ühte maailma (no kas temas ikka saab nõiakunsti vägev valdaja ja mis saab teistest tegelastest), teiselt poole olekski selline … lihtne lugu.

Maureen McHugh - Just a Nudge (The Book of Witches, 2023)

 

Väheke selline lugu, mille lõpplahendus paneb küsima, et kas just nii on kõige parem. Või noh, ehk see ongi just inimlik. Igal juhul, tekitab eetilisi küsitavusi.

Loos on siis samasooliste abielupaar, kes kasvatab beebipoissi. Peategelane töötab haiglas õena ja saab seal vett ja vilet (aga vähemalt perele kindlust), lapsega kodus olev naine on raamatupidaja, kes hakkab naasema töötegemisse. Äsja on siis kolitud Los Angelesi, kus nende naabriks on vanamees, kes ei vaata just hea pilguga, et kaks naist on abielus ja pealegi kasvatavad poega. Vanamees on lisaks selline asjadekoguja, mistõttu ta aed ja maja on igasugu kola täis. Veel hullem - ta käib ka naiste prügi sorimas, mis ajab peategelase tõsiselt närvi. Peategelane pärineb isapoolsest nõidade vereliinist, ja kui lõpuks läheb naabriga suhe lõplikult tuksi, otsustab ta viimaks oma pere kaitseks lapsepõlves omandatud nõiakunsti kasutada.

Nagu öeldud, loo finaali moraal on küllaltki küsitav. Eks siin ole  oluline ka koroona-aastate mõju ja lapsevanemaks saamise võlu ja valu. Ja no muidugi LGBT küsimus. Ja kellel siis poleks naabreid, kellega üldse ei sooviks suhelda või näha lähemalt kui pool kilomeetrit. Aga jah.

Indrapramit Das - As Wayward Sisters, Hand in Hand (The Book of Witches, 2023)

 

Õigupoolest on seda lugu veidi keeruline tavaliseks ulmeks pidada (kuigi autor on igati tuntud ulmetekstide kirjutaja), pigem selline LGBT-armastuslugu kergelt üleloomulike momentidega (või siis ma ei saa pihta, kui maagiline see tekst olla võiks).

Indiast tuleb Tarik neljaks aastaks Ameerikasse ülikooli; siin satub ta ühiselamus kokku elama Michaeliga, sellise vähe müstilise tüübiga. Neist saavad väga lähedased sõbrad, kes ometi ei astu üle sõpruse piiri, kuigi mõlemad tunnevad teise vastu igati meelaid tundeid. Aga nad on siiski sõbrad. Indialasele on see üldse keeruline periood, just siin Ameerikas suudleb ta esmakordselt kedagi (on üks selline eriti meelas noormees), samas kohtub ta internetis kohusetundlikult kodumaa naistega; niisamuti tarvitab toanaabriga erinevaid narkootikume. Ühel ööl justkui külastab ta voodit paljude käte ja Michaelit meenutava näoga naisterahvas - aga mis see õieti oli (tulemuseks on küll seemnepurskest määrdunud aluspesu).

Ülikool saab läbi ja Tarik peab viisa lõppemise ja pere tõttu naasma kodumaale. Nad saavad veel viimased nädalad koos veeta ja meenutada ning tulevikule mõelda.

Nagu öeldud, ulmet või fantaasiat siit just suurt ei leia (no kui see armulugu pole just … kujuteldamatult fantastiline). Ent tekst on kuidagi … hingega kirjutatud, noore muslimimehe mõneti keeruline (ja psühhedeelne) eneseleidmine Ameerika ülikoolielu tingimustes. Eks tekib kerge võrdlus samas antoloogias ilmunud C. L. Clarki tekstiga, käesolev tekst on kuidagi … silmatorkavam või eripärasem.

C. L. Clark - What Dreams May Come (The Book of Witches, 2023)

 

Selline kaasaegne LGBT lugu, mis vahepeal keerab justkui tumefantaasiaks või õuduseks, aga lõpuks ikka tagasi. Ehk siis lugu sellest, et ole kes sa oled, siis sa oled kõige tugevam.

Vajalik näiteks siis, kui su nõiast ema on kinni jäänud kuhugi unelusmaale (“dreamscape”) ja selle tulemusena tulevad sealt argireaalsusse … veidrad või häirivad nähtused. Sellest nõidade perest välja visatud Pol kutsutakse viimaks appi, et ta ema tagasi tooks. Pol, kellele on aastaid keelatud unelusmaale siseneda, sest ta on Perest välja visatud. Teatud põhjustel, sest nõiad ei ole sellised (kuigi just Polil on kõige suuremad võimed).

Tekst kui selline võiks ilmuda mitmes erinevad teema-antoloogias, aga see ei tähenda, et see midagi erilist oleks - võrreldes kasvõi selle autori esmatutvusega.