Zotov – Mõrvad põrgus (2009)

“Altkäemaksuvõtjatele ei valatud kurku sulatina nagu Põrgut kujutavatel keskaja Euroopa gravüüridel; näiteks Moskva autoinspektsiooni töötajad saadeti tööle Islandi elanikega asustatud piirkonda, kus lihtsalt ei saadud aru, MILLE eest neil pistist anda tuleb – korruptsiooni tasemelt on see maa maailmas viimasel kohal.” (lk 22)

Väga veneliku (nõukaliku? postkommunistliku?) mentaliteediga põrgu – kui põrgu olekski selline, oleks ikka ütlemata jõle küll. Kuradi Šefiks kutsumine või üldse ülemuste kummardamine on, noh, selline nõukalik viis või nii. Aga noh, vene autor kirjutab oma lugejatele – eks Kiviräha jumal ajab ka vaid eesti asja.

Mõneti tundub see ühepäevaliblikaraamatuna – mida paganat ütleb aastate pärast pahaaimamatule lugejale näiteks selline seik, et põrgu saabus hermeetilises kirstus mees, kes surnud poloonium 210 pärast (lk 28)? Vast ei midagi. Isegi need tšetšeeni komandöride nimed hakkavad tasapisi ununema. Tegemist on pigem hooajalise meelelahutusega – järjekordne poliitiliselt ebakorrektne paraad või omamoodi kuulsuste postuumne klatširaamat; kollane ilukirjandus neile, kes ei loe sopakaid või imalaid elulugusid. Eks sain linnukese kirja, seltskonnas hea mainida, et Zotovit lugenud, noh, võimalus olla eesrindlikult sotsiaalne. Lõigu lõpetuseks kõlagu tõde, et tekstis on päris naljakaid kohti ja raamatut võib soovitada lugemiseks küll.

“Olgu ma neetud, kuid ma ei mõista mõhkugi. Keerleme justkui oravad rattas, magame kolm tundi ööpäevas, oleme kuulanud üle hunniku tunnistajaid – kuid ajud jooksevad ühes kohas kokku. Stalinit ei suuda üles leida – täna raiskasime kaks tundi, et tema seminaripäevade kaaslasi välja peilida, ja mis komprat me lõppkokkuvõttes saime? Kuidas ta salaja kemmergusse suitsu tõmbama hiilis? Mingist Juudast polnud muidugi juttugi, sest millest siis seminaris ikka räägitakse? Eranditult eitedest ja joomisest. Pole ime, et kõik tema koolivennad siin on...” (lk 180-181)

Et nüüdispõrgus sai hiljuti ametlikuks suhtluskeeleks “vene keel kui keel, mis on välismaalaste jaoks kõige raskemini omandatav.” (lk 23), siis tegelased kõiksugu ajastutest räägivadki ühtviisi laadnalt. Vene lugejatele on arvatavasti teada kõik need Kistjevid ja Vesninid ja Malininid, kes seal ringi askeldavad; tunnistan, et need jäid mulle kontekstituks. 2/3 raamatust andis juurelda, kes on põrgu mõrvade organiseerija, teada saades pisut üllatas autori selline kroonulik valik (no jällegi – kas pahaaimamatu lugeja üldse mäletab kahekümne aasta pärast sellist inimest?). Raamatu lõpus selguvad killeri ja põhimehe nimed, need ei mõjunud millegipärast nii üllatavalt. Arvatavasti peaks raamatut teist korda lugema ning tähelepanelikumalt neid aegasid jälgima.

“Nii, ja mis see meil siis köögis on? Külmkapp Okaa – see paigaldatakse tavaliselt endistele nõukogude intelligentidele, et nood seda remontides piinleksid nagu eluajalgi...” (lk 407)

Üks hetk hakkas vaevama küsimus – kui põrgus tuleb istuda heal juhul vaid 100000 aastat, siis kui palju vanimatel patustajatel olla veel tuleb? Üks kristlik tegelane on ligi 2000 aastat olnud (no kes vähemalt raamatu tegevuses osales); ühes kohas mainitakse, et 20000 aastat tagasi tulid ürginimesed (lk 223) ja teises kohas mainitakse, et põrgu oli ka dinosauruste ajal ning nendega oli kergem kui inimestega (lk 273). Igatahes, üllatavalt positiivselt vaatasid oma tulevikku vähem kui 100 aastase staažiga patustajad.

Ei taha niiväga tähenärijana kõlada, aga jutumärkide kasutus selles tõlkes on vahel harjumuspärasest erinev – et nagu ositi puudu, mõni pikem monoloogilaadne tekst lõpeb jutumärgita ning teine tegelane alustab oma juttu. Kas see pärineb originaalteosest või on küsimus tõlkesse sisse jäänud näpukatest? Veider on millestki sellisest kirjutada, aga no torkas silma mõni selline poolik jutumärgipoliitika. Kõiketeadja lõpetab tarkusetera andmata.

“Muideks, üks kuu aega tagasi nägin ma seda Vincit Šefi vastuvõtutoas. Käis skandaalitsemas: kaebles, päris, kas mingi Dan Browniga miskit teha ei annaks – et saata talle kaela katk või vähemasti koolera. Isegi ebolaviirusega oli nõus – näha oli, et täitsa meelt heitmas.” (lk 447)

õhtuleht
päevaleht
bukahoolik
taevalampide varjus
industrial snowflake
pärdikute päevaraamat

George R.R. Martin, Lisa Tuttle – Windhaven (2009)

“Sündmuste horisont” tundub muutuvat raamatusarjaks, mil tasub silma peal hoida – pakutav raamatuvalik on igati loetav. Kaanekujundused hakkavad üha enam sarjalikumaks koonduma (pole vaadanud, kas alati sama kujundaja – vist mitte), ehk siis sobilikud leidmaks omale kindlat nurka raamaturiiulis (huvitav, kas leidub ulmekaugeid lugejaid, kes sel põhimõttel nende raamatutega oma riiuleid täidaks? Noh, miks mitte, parem need kui mingid suvakirjastuste õudused). (Kusjuures tuleb välja, et see alles kolmas sarja raamat, mida lugenud; ning ajus moodustunud kahtlased lühiühendused mingite valede mälestustega.)

Eelneva kiidukõne järel tuleb öelda, et raamat ise polnud just paeluv – aga lihtsalt seepärast, et not my cup of tea. Ei saanud just adrenaliini- või mõtte- või campilaksu. Languse osa oli ehk huvitavam kui eelnev 60% raamatust ehk jahumist lendamise ja eetiliste otsuste üle. Konkreetne elu- ja edulugu – algusest otsani. Feodalismi ja tärkava demokraatia (?) konflikt, tõde ja õigus, kohusetunne ja südametunnistus, eetilise käitumise eri pooled ning põhjused ja tagajärjed (üsna jabura lause olen moodustanud, kuidagi on vaja pseudotada). Omamoodi keskaegsusest hoolimata on lendajate ühiskond üsna võrdõiguslik (maagaseotute puhul ei oska võrdõiguslikkusest rääkida, raamatus pöörati neile vähe tähelepanu).

See iidne kosmoselaeva hädamaandumine ja kosmoseelanike järglaste põlvkondade mandumine raamatuaegse sündmustikuni meenutab pisut Tarlapi romaani. Algul jäi mulje, et tõlge on kuidagi kobav, angloameerikalik? Noh, hiljem vist nii silma ei torganud.

baas
sex, drugs and great books
tõnise lugemispäevik

Hugleikur Dagsson – Kas nende asjade üle tohib naerda? (2009)

Poliitiliselt ebakorrektne raamat neile, kes suudavad naerda laste, vanurite, seksi, poliitika, armastuse ja mis iganes veel inimesele omane on. Küünilisuse paraad – mida enamat oskad ühest raamatust tahta? Aga kui oled mömm, siis... ma ei tea, ole nõme edasi.

Mõned pildid (raamatus on paremad)

Terry Pratchett – Malakas (2009)

““Muidugi. Ma ju tunnen sind, Sam. Ja kotis on võileibu. Kapten Porgand, teie peate vaatama, et ta õuna ja banaani ära sööb. Doktor Muru ütleb, et Sam peab sööma iga päev vähemalt viis puu- või köögivilja!”
Vimes põrnitses Porgandit ja Sallyt puise pilguga, üritades sellega edasi anda hoiatust, et esimest vahtkondlast, kelle näole ilmub muie või kes siin kuuldust kellelegi räägib – ükskõik millal ja ükskõik kellele –, ootab väga-väga raske tulevik.” (lk 142)

Et Vimes võlurite abi kasutab, on vist küll esmakordne?
Suht ebatüüpiline Pratchetti kohta on ehk normaalne lapsekasvatuse esitus.
Vetinarit esineb kahjuks vähe, millest on kahju.
Tundub, et algul tahtis autor sisse kirjutada Porgandi võrgutamist teise, khm, naise poolt, aga jättis selle siiski ruttu katki – nii jääb Porgand suhteliselt statistirolli (Angua on samas päris esil).
Iseenesest see Kutsuva Pimeduse värk ei tundu just kirjanduslikult kõige õnnestunum (aga noh, maitse asi).
Veider, algul tundus, et ka Vimesi paharet saab ehk tähtsama töö kallale, aga ei, Pratchett loobus selle edasiarendamisest (vakantne töökoht ei jäänud siiski täitmata).
Eks Pratchett tunneta isegi, et on Vahtkonna liialt suureks lasknud (Vimes kurdab mitmel puhul, et neljakesi oli ikka kergem), samas “värsket verd” lisamata ongi autoril raske oma seeriat jätkata (nokk kinni, saba lahti).
Igal juhul, hea meelelahutus, mõnusalt pretensioonitu ajaviide. Tõeline enesepiitsutus oli enda sundimine raamatust kirjutamiseks – no pole midagi öelda, on mis on.

““Dee on trollide kuulus sõjanui,” vastas Detritus. Vimes, kellel oli ikka veel silme ees trollide rahuklubi alumisel korrusel, ei suutnud end tagasi hoida.
“Aa, sa mõtled, et rahunui jääb siis seekord koju?” küsis ta. Aga Detrituse peale olid sellised märkused raisatud, tema arvates oli huumor inimeste vaimne kõrvalekalle, millest tuli võitu saada aeglase ja kannatliku rääkimisega.” (lk 209)

baas
õhtuleht

Feodor / Fjodor Dostojevski – Kuritöö ja karistus IV (1929/1987)

Peaks üle vaatama ka Aaviku ja Paiveli tõlgitud "Roim ja karistuse" katkendid (sarjas "Hirmu ja õuduse jutud" XXIII), ent pole õnnestunud seda trükist kätte saada.

Viited "Kuritöö ja karistuse" teistele osadele esimeses postituses.

::::::::::::::::

III
"Siiski, ta polnud kogu oma haiguse aeg mitte päris meelemärkuseta: see oli palavikuline seisukord, ühes jampsimise ja poolteadvusega." (a147) - "Siiski, ta polnud kogu oma haiguse aeg mitte päris teadvuseta: see oli palavikuseisund ühes sonimise ja poolteadvusega." (b113)

"/-/; ähvardavad teda, räägivad isekeskis milleski kokku, naeravad ja osutavad teda." (a147) - "/-/; teda ähvrardatakse, räägitakse isekeskis milleski kokku, naerdakse ja osatatakse." (b113)

"Kuid selle - selle unustas ta täiesti; /-/: et ta midagi unustanud, /-/, väljakannatamatusse hirmu." (a147) - "Kuid selle unustas ta täiesti; /-/: et tal on midagi meelest läinud, /-/, väljakannatamatu hirmu küüsi." (b113)

"See sündis hommikul kell kümme. Sel tunnil, selge ilmaga, liikus päike alati pika heleda vöödina /-/" (a147) - "See juhtus hommikul kell kümme. Oli selge ilm ja päike liikus nagu alati pika heleda vöödina /-/" (b113)

"/-/, välimuse poolest mingisugune artelnik." (a148) - "/-/, välimuse poolest mingisugune kontoriametnik." (b113)

"Ennäe merekajutit, /-/, aga hüütakse ka korteriks! Sina aga, vennas, ärkasid üles?" (a148) - "Ennäe laevakajutit, /-/, aga nimetatakse ka korteriks! Ah sina, sõber, ärkasid üles?" (b114)

"/-/, nagu mind kõik ülendavad, /-/" (a148) - "/-/, nagu mind kõik kutsuvad, /-/" (b114)

"Olge heaks, istuge siia toolile; /-/" (a148) - "Olge head, võtke siis istet." (b114)

"/-/ - kuidagi on ta pähe löönud või..." (a149) - "/-/ - olevat kuidagi pähe löönud või..." (b114)

"/-/ - ehk seletaksite oma vajaduse?" (a149) - "/-/ "ehk seletaksite, mis asi teil on?" (b114)

"/-/, ja sellega seletasime meie asja ära." (a149) - "/-/, kellele me seletasime asja ära." (b114)

"/-/, et see oli tunaeile, eks." (a149) - "/-/, et see oli tunaeile." (b114)

"/-/, juba mitu korda kuulnud, /-/" (a149) - "/-/, juba korduvalt kuulnud, /-/" (b115)

"/-/ teie ema palvel endisel kombel selle kohta sõna saanud." (a149) - "/-/ teie ema palvel niisugusel kombel selle kohta sõna saanud." (b115)

"Kuidas siis mitte arusaamises?" (a149) - "Kuidas siis mitte aru juures." (b115)

"Mis minu arvamust nüüd." (a150) - "Mis minul arvata nüüd." (b115)

"Raamat, see siin." (a150) - "Raamat on siin." (b115)

"/-/; läigita talle, Raskolnikov, /-/" (a150) - "/-/; viska allkiri alla, Raskolnikov, /-/" (b115)

"Rahustuge, olge head, seda teeb ta jällegi niisama... Siiski, temaga sünnib see ka ilmsi..." (a150) - "Rahustuge, olge head, seda teeb ta niisama... jällegi sonib. Muide, temaga sünnib see ka ilmsi." (b115)

"Aga ma võiksin ka teine kord." (a150) - "Ma võiksin ka teine kord tulla." (b115)

"Aga kas nüüd süüa tahad, vennas?" (a151) - "Kas nüüd süüa tahad?" (b116)

""Kartulitega ja riisitanguga?" "Kartuli ja tanguga."" (a151) - "Kartulitega ja riisiga?" "Kartuli ja riisiga."" (b116)

"Vinna suppi ja anna ka teed." (a151) - "Too supp siis ja anna ka teed." (b116)

"/-/, et silmapilk tuleb ka tee." (a151) - "/-/, et kohe toob ka tee." (b116)

"Raskolnikov vahtis metsikult ja tungivalt." (a151) - "Raskolnikov vahtis ikka metsiku pilguga ja tungivalt." (b116)

"Villi ruttu teed, /-/. Ka õlleke on siin!" (a152) - "Too ruttu teed, /-/. Ka õlu on siin." (b116)

"Mina, vennas Rodja, söön nüüd iga päev siin nõnda lõunat, /-/, kõigest hingest mind austab." (a152) - "Mina, sõber Rodja, söön nüüd iga päev siin teie pool lõunat, /-/. Ta austab mind kõigest hingest." (b117)

"Nastenka, õlut tahad?" (a152) - "Nastenka, kas sa õlut tahad?" (b117)

"Silmapilk toimetas Rasumihin kõik, /-/" (a152) - "Silmapilk toimetas Razumihhin kõik, mis vaja: /-/" (b117)

"/-/, kuna ta jällegi vahet pidamata ja iseäranis hoolega lusika peale puhus, /-/" (a152) - "/-/, kusjuures ise jällegi vahetpidamata ja eriti hoolega lusika peale puhus, /-/" (b117)

"Raskolnikov vaikis ega pannud vastu, /-/" (a152) - "Raskolnikov vaikis ega tõrkunud vastu, /-/" (b117)

"/-/ ja kurnates omale teed "läbi suhkru" suhu." (a153) - "/-/ ja rüübates teed "läbi suhkru" suhu." (b117)

"Vaata, Rodja, sinu selja taga sündis siin terve lugu. Kui sa minu juurest tol korral nii võrukaelselt putku pistsid /-/" (a153) - "Vaata, Rodja, sinu seljataga leidis siin aset terve romaan. Kui sa tol korral minu juurest nagu võrukael putku pistsid /-/" (b117)

"Küll mina käisin ja käisin, küsisin ja küsisin." (a153) - "Küll käisin ja käisin, küsisin ja küsisin." (b118)

"/-/; siiski, ma polnud teda kunagi mäletanud, sest ma polnud teda kunagi teadnud." (a153) - "/-/; ah jaa, mitte unustanud, sest ma polnud teda kunagi teadnudki." (b118)

"/-/ - kuidas mõnikord kõlas võib eksida!" (a153) - "/-/ - kuidas mõnikord nimega võib eksida!" (b118)

"Noh, kes kõike jõuab jutustada." (a153) - "Noh, kes kõike jõuab ära rääkida." (b118)

"/-/; kõigega, va vennas, kõigiga, tean kõik; /-/, siinse kontori kirjatoimetajaga, /-/" (a153-154) - "/-/; kõigega, va vennas, tean kõik; /-/, siinse politseijaoskonna asjaajajaga, /-/" (b118)

"Ah sind peni küll!" (a154) - "Ah sind, kutsikat, küll!" (b118)

"/-/, kui naeru oli jätnud." (a154) - "/-/, kui oli naermise lõpetanud." (b118)

"Nii siis, veli, et mitte tühja rääkida: /-/" (a154) - "Niisiis, et mitte tühja rääkida: /-/" (b118)

"Mina, va vennas, ei uskunud kuidagi, et tema oleks niisugune... kenake... aa?" (a154) - "Mina, kulla sõber, poleks kuidagi uskunud, et tema on niisugune... amüsantne.... aah?" (b118)

"Raskolnikov vaikis, ehk ta küll üürikesekski ei saanud oma ärevat pilku temast lahti kiskuda, /-/" (a154) - "Raskolnikov vaikis, ehk ta küll viivukski ei saanud oma ärevat pilku Razumihhinist lahti kiskuda, /-/" (b118)

"/-/, kellele see kõnelus nähtavasti ütlemata õndsust valmistas." (a154) - "/-/, kes kogu selle kõneluse ajal oli mingisuguses äraseletamatus õnnejoovastuses." (b118)

"Temaga poleks pidanud mitte nõnda." (a154) - "Temaga poleks pidanud mitte nõnda toimima." (b119)

"/-/, et see on õrn keeleke /-/" (a155) - "/-/, et see asi on nagu mõni õrn pillikeel /-/" (b119)

"Sootuks, sootuks üllatav iseloom! Mina, va vennas, kaotan osalt pea, tõepoolest..." (a155) - "Täitsa, täitsa üllatav iseloom! Mina kaotan osalt pea, tõepoolest..." (b119)

"/-/, ainult tema, nähes, et sina pole enam üliõpilane ja oled ilma tundide ja riieteta ja mõtteta on temal sinuga pärast preili surma kui sugulasega ümber käia, ehmus ära: kuna aga sina omalt poolt nina nurka pistsid ja mida endist enam alal ei hoidnud, /-/" (a155) - "/-/, ainult et tema ehmatas ära, nähes, et sina pole enam üliõpilane ja et sul pole enam tunde ega ülikonda, ja et temal pole mõtet sinuga pärast preili surma kui sugulasega ümber käia; kuna aga sina omamoodi peitu pugesid ja millelegi endist viisi enam kaasa ei löönud, /-/" (b119)

"Seda tegin alatuse tõttu... Ema palub ise minult peaaegu armuandeid... /-/" (a155) - "Seda rääkisin rumalast peast... Ema ise on sellises olukorras, et palub peaaegu armuande... /-/" (b119)

"Seda tegid sina mõistlikult." (a155) - "Seda tegid sa arukalt." (b119)

"Mis sa enesest nihutad? Mina, va vennas, tunnen kõik su kooruvahed viimase peensuseni, /-/, mina aga räägin armastuses... Nii see on: aus ja tundlik inimene puistab oma südant, kuid asjalik inimene kuulab ja sööb, pärast aga sööb ära. Nõnda andiski ta selle vekslikese maksu ettekäändel Tšebarovile ja see nõudis kohe vormiliselt, ei kõhelnud." (a156) - "Mis sa niheled? Mina, va vennas, tunnen nüüd sind läbi-lõhki, /-/, mina aga räägin armastuse tõttu... Nii see on: aus ja tundeline inimene puistab oma südant, asjalik inimene aga sööb ja kuulab ja pärast pistab nahka. Nõnda andiski ta selle veksli maksu ettekäändel Tšebarovile, kes kohe kõhklematult asjale seadusliku käigu andis." (b120)

"/-/, ka voolu lasta, kuid seks ajaks tekkis meil Pašenkaga kokkukõla, /-/" (a156) - "/-/, ka veidi ärritada, kuid selleks ajaks hakkas meil Pašenkaga klappima, /-/" (b120)

"Mina, va vennas, hakkasin sinu eest käemeheks, kas kuuled?" (a156) - "Mina seisin sinu eest, kas kuuled?" (b120)

"/-/ ning siin on mul au teda sulle esitada - /-/" (a156) - "/-/ ning siin on mul au seda sulle üle anda - /-/" (b120)

"/-/ ja sõna lausumata pöördus ta siis seina poole." (a156) - "/-/ ja pöördus siis sõna lausumata näoga seina poole." (b120)

"Mina, ja mõnikord sattusid hullustussegi, iseäranis kui ma Samjotovi siia tõin." (a157) - "Mina jah, ja mõnikord sattusid sa hullustusehoogu, eriti kui ma Zametovi siia tõin." (b120)

"Miks sa ärevusse satud?" (a157) - "Miks sa ärritud?" (b120)

"Tubli poiss teine, vennas, imeline.../-/" (a157) - "Tubli poiss teine, väga tore..." (b120)

"Ehee! Millest jampsisid? Teadagi, millest jampsitakse... Noh, vennas, nüüd ei või enam aega raisata, tööle." (a157) - "Ohoo! Millest? Teadagi, millest sonitakse... Noh, sõber, nüüd ei või enam aega raisata, tuleb tööle hakata." (b121)

"Kardad sa mõne saladuse tõttu või?" (a157) - "Kas sul on mingi saladus või, mille pärast kardad?" (b121)

"Ja peale selle tundsite oma soki vastu väga suurt huvi, väga! Kaebasite: andke aga sokk siia ja muud midagi." (a157) - "Ja peale selle tundsid oma soki vastu väga suurt huvi, isegi väga! Kaebasid: andke sokk siia ja muud midagi." (b121)

"Ja veel palusite pükstele narmaid ning kui pisarlikult!" (a157) - "Ja veel palusid pükstele narmaid ning kui härdalt!" (b121)

"/-/, ehk küll selletagi peaks ta juba ammu siin olema, /-/" (a158) - "/-/, ehkki ta ilma teatamatagi peaks juba ammu siin olema, /-/" (b121)

"Teie aga, Nastjake, käige minu äraolekul sagedamini vaatamas, joogi või millegi muu pärast, mis võidaks soovida." (a158) - "Teie, Nastjake, käige minu äraolekul teda sagedamini vaatamas, joogi või millegi muu pärast, mille järgi võib soov tulla..." (b121)

"/-/, kuid ei läbenud ja jooksis ise ka alla." (b158) - "/-/, kuid jooksis läbematult kohe ka ise alla." (b121)

"/-/, et ta on Rasumihinist päris ära tehtud kohe." (a158) - "/-/, et ta on Razumihhinist lausa võlutud." (b121)

"/-/, millest Rasumihin oli rääkinud." (a159) - "/-/, millest Razumihhin just nüüdsama oli rääkinud." (b122)

"/-/: siis nõuti mind!" (a159) - "/-/: mind nõuti tookord!" (b122)

"Vältab ikka jampsimine või on see tõepoolest?" (a159) - "Kas kestab sonimine ikka edasi või on see tõepoolest nii?" (b122)

"Ta võttis pudeli, /-/ ja jõi selle suure isuga loginal ära, /-/" (a159) - "Raskolnikov võttis pudeli, /-/ ja jõi selle nautides kulinal ära, /-/" (b122)

"Mõtted, mis täninigi haiged ja sidemeta, läksid tal ikka enam ja enam segi, ja varsti valdas teda kerge ja mõnus uni. Mõnuga otsis pea tal padjal parajat paika, /-/, ohkas tasakesti ja langes sügavasse, raskesse, tervendavasse unne." (a160) - "Mõtted, mis olid selletagi haiglased ja seoseta, läksid tal üha enam segi, ja varsti vajus talle peale kerge ja magus uni. Mõnuga otsis ta peale padjal parajat paika, /-/, ohkas tasakesi ja langes sügavasse, raskesse ja kosutavasse unne." (b122-123)

"/-/, kes ukse pärani lahti lükkas ja lävel seisatus, /-/" (a160) - "/-/, kes oli ukse pärani lahti lükanud ja lävel seisatas, /-/" (b123)

"Nastasja, too kimp siia!" (a160) - "Nastasja, too komps siia!" (b123)

"Tublisti magasid, vennas: /-/" (a160) - "Rängasti magasid, vennas: /-/" (b123)

"/-/: paar korda käisin vaatamas, aga sina magasid." (a160) - "/-/: paar korda käisin vaatamas, sina magasid." (b123)

"/-/: pole kodus, muud midagi." (a160) - "/-/: öeldi, et pole kodus." (b123)

"Ka oma asjus käisin. Täna kolisin ju uude korterisse, kolisin päriselt, koos onuga." (a160) - "Ka oma asju käisin ajamas. Täna kolisin onuga ju uude korterisse, kolisin päriselt." (b123)

"Kuid, kurat võtku, nüüd asja juurde!" (a160) - "Aga nüüd, kurat võtku, asja juurde!" (b123)

"Aga kuidas sa end, vennas, tunned?" (a160) - "Kuidas sa end tunned?" (b123)

"Olen terve, mitte haige..." (a160) - "Olen terve, ma ei ole haige..." (b123)

"Ütlesin ju, ootasin kolm tundi." (a160) - "Ütlesin ju, et juba kolm tundi ootan." (b123)

" - Hm, ütles see, - unustasin ära. Mulle näiski ennist, et sa pole veel täies arus... Uni on nüüd parandanud... Õige hoopis teine vaade. Tubli poiss! Noh, kuid asja juurde! Küll tuleb varsti meelde. Vaata siia, armas inimene." (a161) - ""Hm!" ühmas see. "Unustasid ära! Mulle näiski ennist, et sa pole veel täie aru juures... Uni on nüüd sulle hästi mõjunud... Jah, hoopis teine nägu peas. Tubli! Noh, aga nüüd asja juurde! Küll tuleb varsti meelde. Vaata siia, kulla mees." (b123)

"Ta hakkas kimpu lahti võtma, /-/" - "Ta hakkas kompsu lahti harutama, /-/" (b123)

"See, /-/, oli mul eriti südamel. Sest sinust peab ju inimese tegema." (a161) - "See asi, /-/, oli mul väga südamel. Sinust peab ju inimese tegema." (b123)

"/-/ hakkas ta kimbust kaunis kena, kuid ühes sellega ka väga harilikku ja odavat mütsi välja võttes." (a161) - "/-/ alustas ta üsna kena, kuid samas ka väga tavalist ja odavat mütsi välja võttes." (b124)

"Luba pähe katsuda." (a161) - "Luba pähe proovida." (b124)

"/-/, lausus Raskolnikov põlglikult teda eemale tõrjudes." (a161) - "/-/ lausus Raskolnikov pahaselt teda endast eemale tõrjudes." (b124)

"/-/; ja ma ei saa kogu öö magada, sest ma ostsin ju mõõduta, umbes." (a161) - "/-/; ja ma ei saa kogu öö sõba silmale, sest ma ostsin ju huupi, ilma mõõduta." (b124)

"/-/ hüüdis ta pühalikult peale mõõtmist, /-/" (a161) - "/-/ hüüdis ta võidurõõmsalt, kui oli Raskolnikovi peal mõõtnud." (b124)

"/-/, see on ülikonnas esimene asi, /-/" (a161) - "/-/, on riietuses esmatähtis, /-/" (b124)

"/-/ või see kullasepa asjake?" (a162) - "/-/, teine aga see briljant." (b124)

"Nastjake?" (a162) - "Nastjake, mis sina arvad?" (b124)

"Hoiatan, - pükste peale olen uhke!" (a162) - "Juhin tähelepanu - pükste peale olen uhke!" (b124)

"/-/ - ei ainust augukest ega laigukest, vaid alles päris asjakesed teised, /-/" (a162) - "Ei ühtki auku ega plekki, käivad teised päris asja eest, /-/" (b124)

"/-/... seda enam, et seks ajaks lagunevad need isegi ära, kui mitte suurenevast toredusest, siis sisemiste korratuste tõttu." (a162) - "/-/... seda enam, et seks ajaks lagunevad need isegi ära, kas läheb luksus liiale või siseasjad nässu." (b124)

"Sinu arvates - kuipalju?" (a162) - "Palju pakud?" (b124)

"/-/, aga kaks kuud täidavad oma kohust nad ikkagi, /-/" (a162) - "/-/, aga oma kaks kuud käivad nad küll, /-/" (b125)

"Hästi?" (a163) - "Eks ole õnnestunud ost?" (b125)

"/-/ ja ta tõmbas taskust Raskolnikovi vana, kõva, kuivanud mudaga kaetud aukliku saapa, /-/" (a163) - "Ta tõmbas taskust Raskolnikovi vana kulunud saapa, mis oli kuivanud poriga kaetud." (b125)

"/-/, oled sa nüüd kogu oma ülikonna poolest jalule seatud, /-/" (a163) - "/-/, oled sa nüüd kogu oma riietuse poolest jälle üles mukitud." (b125)

"Jäta see! Ei taha!" (a163) - "Jäta olla! Ma ei taha!" (b125)

"/-/, kes oli vastikusega kuulanud Rasumihini pingutatud mänglevat kõnelust riiete ostmisest." (a163) - "/-/, kes oli vastikustundega kuulanud Razumihhini pingutatud ettekannet rõivaste ostmisest..." (b125)

"Vennas, see pole võimalik; /-/" (a163) - "Kullakene, see pole võimalik; /-/" (b125)

"See langes peatsile ega lausunud minutit kaks sõnagi." (a164) - "Raskolnikov langetas pea padjale ega lausunud tükil ajal sõnagi." (b125)

"/-/ lausus Raskolnikov pärast kestvat ja tusast mõtlemist." (a164) - "/-/ sõnas Raskolnikov pärast tükk aega kestnud tusast mõtlemist." (b126)

"Uks avanes ja sisse astus pikk ning tüse mees, /-/" (a164) - "Siis avanes uks ja sisse astus pikk tüse mees, /-/" (b126)

IV
"Sossimov oli pikk ja paks mees, pondunud värvita-kahvutu ja puhtaks aetud näoga, valgete, lahedate juustega, prillid ees ja suur kalliskividega kuldsõrmus rasvast paistetanud sõrmes." (a164) - "Zossimov oli pikk ja paks mees, tursunud, värvitu, kahvatu ja puhtaks raseeritud näoga, valgete sirgete juustega, prillid ees ja suur kuldsõrmus tüsedusest pundunud sõrmes." (b126)

"Seljas oli tal lai, tore, kerge palitu, /-/, uurikett tüse." (a164) - "Seljas oli tal lai elegantne kerge mantel, /-/, uurikett massiivne." (b126)

"/-/, kuid ühes sellega ka õpitult ladusad; siiski avaldus iga silmapilk halvasti varjatud nõudlus. Kes teda tundsid, pidasid teda ebalahkeks, kuid arvasid, et ta oma asja tunneb." (a164) - "/-/, kuid samal ajal ka kätteõpitult sundimatud; siiski avaldus kõiges halvasti varjatud nõudlikkus. "Kes teda tundsid, pidasid tema iseloomu raskepäraseks, kuid arvasid, et ta oma tööd tunneb." (b126)

“Mina, vennas, käisin kaks korda sinu pool...” (a164) - “Käisin kaks korda sinu pool...” (b126)

“Näen, näen; /-/” (a164) - “Jah, ma näen; /-/” (b126)

“/-/ rääkis Raskolnikov kindlalt ja ärritatult, /-/” (a165) - “/-/ ütles Raskolnikov jonnakalt ja ärritunult, /-/” (b126)

“/-/ vaata, et sa ei unusta, lubasid.” (a165) - “Vaata, et sa ei unusta, lubasid ju tulla.” (b127)

“Hiljem ehk. Mis sa oled seal korraldanud?” (a165) - “Pärastpoole ehk tulen. Mida sa lauale paned?” (b127)

“Ei midagi: tee, viin, heeringas. Antakse pirukat: omad tulevad kokku.” (a165) - “Ei miskit erilist: teed viina, heeringat. Pakutakse ka pirukat: omaksed tulevad kokku.” (b127)

“Kogu oma elu kulutas maakonna postmeistrina...” (a166) - “Pidas kogu oma elu maakonna postkontori ülema ametit...” (b127)

"Väga kaugelt kuidagi; aga miks sa kulmu kortsutad? Et te kord sõimlema läksite, siis võib-olla sa ei tule?" (a166) - "Väga kaugelt muidugi; miks sa kulmu kortsu tõmbad? Et te kord omavahel tülli läksite, siis võib-olla sa ei tulegi?" (b127)

"Ah mis, sülgan tema peale..." (a166) - "Ah mis, sellele löön käega..." (b127)

"Ja kõige parem." (a166) - "Ja ongi kõige õigem." (b127)

"Samjotov on imeline inimene!" (a166) - "Zametov on väga tore inimene!" (b128)

"/-/, sülgan selle peale!" (a166) - "/-/, tühi temaga!" (b128)

"Aga kui otseteed ja kõigest küljest vaadelda, leidub siis palju häid inimesi? Olen kindel, et minu eest siis kõige sisikonnaga kokku ainult üks küps sibul antakse ja sedagi ainult, kui sind pealekauba lasta!..." (a166-167) - "Kui igast küljest vaadata, palju siis neid häid inimesi leidub? Olen kindel, et minu eest siis kõige saba ja sarvedega kokku ainult üks küps sibul antakse ja sedagi vaid sinuga paaris..." (b128)

"/-/, sest teda peab lähendama, /-/" (a167) - "/-/, sest teda peab kaasa tõmbama, /-/" (b128)

"Ah teid edumõttelisi nüripäid, /-/" (a167) - "Oh teid edumeelseid juhmardeid, /-/" (b128)

"Asi on silmanähtavalt, silmanähtavalt selge! Meie lisame ainult auru." (a167) - "Asi on silmanähtavalt selge! Meie anname kiiremale tegutsemisele ainult hoogu juurde." (b128)

"Mis värvija see sul seal on?" (a167) - "Mis värvijast sa räägid?" (b128)

"Sellest tapmisest kuulsin ma juba enne sind /-/" (a167) - "Sellest tapmisest kuulsin ma juba varem /-/" (b128)

"Raskolnikov pöördus seina poole, /-/: kuipalju on tal lehekesi, missugused neil hambakesed ja mitu joonekest?" (a167-168) - "Raskolnikov pöördus jälle näoga seina poole, /-/: kui palju on tal lehti, missugused on neil täkked ja mitu joont." (b128-129)

"/-/ segas Sossimov mingisuguse iseäralise tusaga Nastasja lobisemist." (a168) - "/-/ lausus Zossimov mingisuguse iseäraliku meelepahaga Nastasja lobisemise vahele." (b129)

" - See pandi ka tapjate nimekirja! jätkas Rasumihin tuliselt." (a168) - ""See pandi ka tapja nimekirja!" jätkas Razumihhin õhinal." (b129)

"On mingisugused tõestused või?" (a168) - "Kas mingeid süütõendeid on?" (b129)

"Siiski, nimelt just tõestuste tõttu, kuid see tõestus pole ju tõestus, seda peabki alles tõestama!" (a168) - "Siiski, nimelt just süütõendite tõttu, kuid see pole veel süütõend, seda tuleb alles tõestada!" (b129)

"Kui rumal see kõik on, isegi võõrana hakkab jälk!" (a168) - "Kui totter see kõik oli, jälk on isegi mõelda minusugusel võõral inimesel!" (b129)

"Olgu, aga ometi kisume ta välja!" (a168) - "Olgu, aga küll me toome ta lagedale!" (b129)

"Sest siin pole kõige haavavam see, et nad valetavad, /-/" (a168) - "Tead, mis on siin kõige solvavam? Sellest pole midagi, et nad valetavad, /-/" (b129)

"Ei, vaid pahandav on see, /-/" (a168) - "Aga meelepaha teeb see, /-/" (b129)

"Mina austan Porfirit, kuid... Sest mis ajas nende arud segi?" (a168) - "Ma pean Porfirist lugu, kuid... Mis ajas kõigepealt nende arud segi?" (b129)

"Tunned sa asja lähedalt?" (a169) - "Tead sa seda lugu üksikasjalikumalt?" (b130)

"Ootan sinult värvija kohta." (a169) - "Ootan, et sa värvijast räägiksid." (b130)

"/-/: kaugemale paned, lähemalt võtad, /-/" (a170) - "/-/: on hoiul ja pärast hea võtta, /-/" (b130)

"Mikolai aga, ehk küll mitte joodik, kuid armastab rüübata, /-/" (a170) - "Mikolai pole küll joodik, aga armastab rüübata, /-/" (b130)

"Ja niipea kui ta pakikese kätte sai, /-/" (a170) - "Ja niipea kui ta raha kätte sai, /-/" (b130)

"Mina läksin nende juurde majasse ja hakkasin ettevaatlikult omapead kuulama, tasahilju, kikivarbail, /-/" (a170) - "Läksin nende majja ja hakkasin ettevaatlikult, tasahilju, omapead kuulama, /-/" (b131)

"Ja rääkis Mitrei: Mikolai on priiskama hakanud, /-/" (a170) - "Mitrei rääkis, et Mikolai on pummeldama kukkunud, /-/" (b131)

"Aga peale tema oli kõrtsis veel üks võõras inimene ja pingi peal magas teine, tutvuse poolest, ning kaks meie poissi." (a171) - "Peale tema oli kõrtsis ainult üks võõras mees, ja seegi magas pingi peal nagu tuttav, ning kaks meie poissi." (b131)

"Ja siin ei käinud?" (a171) - "Kas ta siin pole käinud?" (b131)

" - Aga kas oled kuulnud, räägin mina, et see ja see, samal õhtul ja samal tunnil, selle ja selle trepi peal sündis?" (a171) - ""Kas oled kuulnud," räägin mina, "mis samal õhtul samal kellaajal seal trepi peal toimus?"" (b131)

"/-/: kui pistab teine minu eest punuma, ja uulitsale, ja joostes, ja uulitsa nurga taha, /-/" (a171) - "/-/: kui pistis teine minu eest punuma, ja tänavale, ja joostes nurga taha, /-/" (b131)

"/-/ - ainult äkki tunaeile toovad Mikolai enda; tabati teine -i teevaldase juures võõrastemajas." (a171) - "/-/ - äkki tunaeile tõid Mikolai enda; ta tabati -a väravate juures võõrastemajas." (b131)

"Kuid siin - kes, kuidas, kui vana - kakskümmend kaks jne. jne." (a172) - "Siin muidugi küsiti: kes, kuidas, kui vana; tema vastu: "kakskümmend kaks" jne." (b132)

"Mõistagi, käisid, võib-olla inimesed, /-/" (a172) - "Mõistagi, et võib-olla mõned inimesed käisid, /-/" (b132)

"Aga kus jõid?" (a172) - "Kus sa jõid?" (b132)

"Sest et läksin siis väga hirmu täis." (a172) - "Hirm tuli naha vahele." (b132)

"/-/, mulle anti see õieti edasi." (a172) - "/-/, mulle räägiti see täpselt edasi." (b132)

"Ei, tõestused on ju ometi olemas." (a172) - "Noh, aga süütõendid on ju ometi olemas." (b132)

"Mina ei räägi praegu tõestustest, vaid küsimusest, kuidas nad oma olulisest ülesandest aru saavad! Noh, aga pagan nendega!" (a172) - "Mina ei räägi praegu süütõenditest, vaid sellest, kuidas nad asja sisust aru saavad! Noh, tont nendega!" (b132)

"/-/, aga Mitrei võttis pintsli ja mulle värviga vastu vahtimist, ning ise lõikama ja mina talle järgi." (a173) - "/-/, kuid Mitrei võttis pintsli ja viskas mulle värviga vastu vahtimist ning pani ise lõikama, ja mina talle järele." (b132)

"/-/ ja hakkas tümitama, /-/" (a173) - "/-/ ja hakkas mind omakorda tümitama, /-/" (b133)

"Ja ukse juures kojas, /-/" (a173) - "Ja kojas, ukse juures, /-/" (b133)

"Vaatan, põrandal, paberisse mässitud." (a173) - "Vaatan, midagi on põrandal maas, paberisse mässitud." (b133)

"See tegi peaga kerge eitava liigutuse." (a174) - "See raputas kergelt pead." (b133)

"Noh, jätka, ütles Sossimov, - mis edasi?" (a174) - ""Noh, räägi edasi," ütles Zossimov. "Mis edasi sai?"" (b133)

"Mis veel edasi!" (a174) - "Mis veel edasi sai?" (b133)

"/-/, mis loom see Nikolai on?" (a174) - "/-/, mis inimene see Nikolai on?" (b134)

1929 puudu: "Kas tõesti ei näe sa kohe esimesel pilgul, et kõik see, mida ta ülekuulamisel tunnistas, on kõige püham tõde." (b134)

"/-/, lamas tema peal /-/" (a175) - "/-/, oli tema peal /-/" (b134)

"Lamavad keset teed ja panevad tee kinni, /-/, kisuvad ja lagistavad naerda, /-/, kõige naljakamate lõustadega ja teineteist taga ajades jooksevad nad viimaks uulitsale." (a175) - "On keset teed pikali maas ja keegi ei pääse mööda, /-/, kisuvad teineteisel vastastikku juustest ja lagistavad naerda, /-/, kõige veidramata lõustadega ja teineteist taga ajades nagu lapsed jooksevad nad viimaks tänavale." (b134)

"/-/ - ja äkki jätavad nad kehad, avatud korteri, /-/, ning selle kõige kohta on kümme ühis tunnistajat1" (a175) - "/-/ - ja äkki jätavad nad tapetud sinnapaika, unustavad korteri ukse lahti, /-/, ning selle kõige kohta on kümme üksmeelset tunnistajat!" (b134-135)

"/-/, tõepoolest on tõsiasjalikud tõestused tema vastu, /-/, et need tõsiasjad on kõigutamata." (a175-176) - "/-/, tõepoolest on tähtsaks süütõendiks tema vastu, /-/, et need faktid on ümberlükkamatud." (b135)

"/-/ - ja kas nad peavad seda kõigutamata tõsiasjaks, mis purustab kõik süüdistavad ja olulised tõsiasjad, /-/" (a176) - "/-/- ja kas nad peavad seda ümberlükkamatuks faktiks, mis kummutab kõik süüdistused ja asitõendid, /-/" (b135)

"Koch tundis asja ära ja nimetas ka pantija ning see tõendas kindlasti, et asi on tema." (a176) - "Koch tundis eseme ära ja nimetas ka pantija ning see tõendas, et ese on tema oma." (b135)

"Halb." (a176) - "Halb lugu!" (b135)

"Nägime, et korter on lahti, et temas, tähendab, tehti tööd, /-/" (a176) - "Nägime, et korteri uks on lahti, et seal järelikult tehti tööd, /-/" (b135)

"/-/, et nad teineteist peksid ja naersid." (a176) - "/-/, et nad teineteist rusikatega võmmisid ja naerda lagistasid." (b135)

"Luba nüüd: kuidas sa siis ise kogu seda tõsiasja seletad?" (a176-177) - "Ütle nüüd: kuidas sa siis ise kogu seda asja seletad?" (b135)

"Tõsine mõrtsukas pillas selle karbi maha. Mõrtsukas oli ülal, /-/" (a177) - "Tõeline mõrtsukas pillas karbi maha. Mõrtsukas oli üleval toas, /-/" (b136)

"Koch tegi rumaluse ja läks ära; /-/" (a177) - "Koch tegi rumalasti, et ära läks, /-/" (b136)

"/-/, ootas, kuni sammud vaikisid, /-/" (a177) - "/-/, ootas, kuni samme enam ei kostnud, /-/" (b136)

1929 puudu: "Kavalalt tehtud! Ei, vennas, see on tõesti kavalalt tehtud! Enam kavalamalt ei saagi!" (b136)

"Aga just sellepärast, et liiga õnnelikult läks see kõik... põimitud... nagu teatris." (a177) - "Aga just sellepärast, et see kõik liiga hästi kokku langes ja kokku hakkas... nagu teatris." (b136)

" - E-h! tahtis Rasumihin karjuda, /-/" (a177) - ""Ah!" tahtis Razumihhin hüüda, /-/" (b136)

V
"See oli kena tegumoega ja kombehalp, ettevaatliku ja põlgliku näoga juba aastais härra, kes algas sellest, et jäi uksel seisma, vahtides oma ümber haavavalt varjamatul imestusel ja nagu pilkudega küsides: - kuhu ma küll olen sattunud?" (a177-178) - "See oli väärikas, ent kombealp, ettevaatliku ja pahura näoga, juba aastates härra, kes alustas sellega, et jäi uksel seisma, vahtides rahulolematult ja halvasti varjatud imestusega ringi ja nagu pilkudega küsides: "Kuhu ma küll olen sattunud?"" (b136)

"/-/, isegi peaaegu teotustunnet, /-/" (a178) - "/-/, isegi peaaegu haavumist, /-/" (b136)

"Pärast hakkas ta sama viivitusega Rasumihini /-/" (a178) - "Seejärel hakkas ta niisama pikatoimeliselt Razumihhini /-/" (b136)

"Põnev vaikimine kestis ehk minuti, /-/" (a178) - "Pinev vaikimine kestis ehk minuti, /-/" (b137)

"Mõnede väga silmatorkavate andmete põhjal nähtavasti mõistes, et liiga pingutatud teguviisiga siin "merikajutis" mitte kui midagi ei saavuta, /-/" (a178) - "Mõningate, võib-olla isegi vägagi valusate kogemuste põhjal nähtavasti mõistes, et liigse valjusega siin "merekajutis" mitte kui midagi ei saavuta, /-/" (b137)

"See on Raskolnikov, /-/, näidates peaga haige poole, /-/ ning ebaharilikult kaua ka selles seisakus viibis." (a178) - "Siin on Raskolnikov, /-/, noogutades peaga haige poole, /-/ ning ebaharilikult kaua ka lahti hoidis." (b137)

"/-/, nagu oleks ta just hiljuti üle elanud piinava lõikuse, mille piinast ta just praegu päästetud." (a179) - "/-/, nagu oleks ta just hiljuti üle elanud piinava lõikuse või nagu oleks teda just praegu piinakambrist lahti päästetud." (b137)

"/-/, vaatas mõttes talle otsa ega vastanud midagi, /-/" (a179) - "/-/, vaatas talle mõtlikult ja nürilt otsa ega vastanud midagi, /-/" (b138)

"/-/, pisut põnevas meeleolus, /-/" (a180) - "/-/, pisut pingutatud asendis, /-/" (b138)

" - Siiski, ärge häbenege, purskas see." (a180) - ""Muide, ärge häbenege," lausus see." (b138)

"O, ta on juba ammugi arus, /-/" (a180) - "Oo, ta on juba ammugi meelemärkusel, /-/" (b138)

" - Tean, tean! lausus Raskolnikov äkki kõige kärsituma tusa ilmel. /-/ Noh, tean!... ja küllalt!" (a181) - ""Ma tean küll!" lausus Raskolnikov äkki, õige kärsitu pahane ilme näol. /-/ Ma tean küll!... Ja piisavalt!"" (b139)

"Jõudu pingutades püüdis ta aru saada, mis see kõik tähendab." (a181) - "Pingsalt püüdis ta taibata, mida see kõik tähendab." (b139)

"Raskolnikov, kes vastates pidi pisut tema poole pöörduma, hakkas teda äkki uuesti teravalt silmitsema /-/" (a181) - "Vahepeal hakkas Raskolnikov, kes vastates pidi end pisut Lužini poole pöörama, teda äkki uuesti teravalt silmitsema /-/" (b139)

"/-/, et Peter Petrovitš tõttas mõrsja ootel, oma jõudu kokku võttes, mõnepäevalist pealinnas viibimist enese ehtimiseks ja ilustamiseks tarvitama, /-/" (a181) - "/-/, et Pjotr Petrovitš oli püüdnud oma mõrsja ootel mõnepäevalist pealinnas viibimist kasutada enese ehtimiseks ja ilustamiseks, /-/" (b139)

"Ka iseenda võib-olla liigagi rahuldunud teadvuse oma välimuse meeldivamaks muutumisest oleks võinud niisugusel juhul talle andeks anda, /-/" (a181) - "Ka tema võib-olla liigagi suure enesega rahulolu oma välimuse meeldivamaks muutumise pärast oleks võinud niisugusel juhul talle andeks anda, /-/" (b139)

"/-/ ja liiga selgesti väljendas teatud eesmärki. Sellest eesmärgist andis tunnistust isegi tore, uus, ümmarik kübar: /-/" (a181) - "/-/ ja liiga selgesti reetis teatud eesmärki. Sellest eesmärgist andis tunnistust uhiuus elegantne ümarik kübargi: /-/" (b139)

"Seljas oli tal kena helepruunika varjundiga pinsak, /-/, just praegu ostetud peen pesu, kõige kergem roosade vöötidega batistist kaelaside ja mis peaasi: see kõik käis Peter Petrovitši näoga kokku. Tema nägu, mis väga värske ja isegi ilus, näis ilma selletagi nooremana kui tema neljakümne viieni ulatuvad eluaastad." (a182) - "Seljas oli tal kena helepruun pintsak, /-/, äsja ostetud peen pesu, roosatriibuline batistist kaelaside ja mis peaasi: see kõik sobis Pjotr Petrovitši näoga kokku. Neljakümne viie eluaasta kohta näis tema väga värske ja isegi ilus nägu ilma selletagi nooremana." (b139-140)

"/-/, mis väga ilusasti tihenesid hiilgavalt puhtaks aetud heleda lõua lähedal." (a182) - "/-/, mis väga ilusasti tihenesid hästi puhtaks raseeritud läikiva lõua lähedal." (b140)

"/-/, nagu see kordub krussitud juuste puhul alati, /-/" (a182) - "/-/, nagu see esineb krussitud juuste puhul alati, /-/" (b140)

"Leidus aga selles kaunis ilusas ja soliidses näos tõepoolest midagi ebameeldivat ja eemaletõukavat, siis olenes see teistest põhjustest. Kui Raskolnikov härra Lužini nii ebaviisakalt oli läbi silmitsenud, naeratas ta mürgiselt, /-/" (a182) - "Kui aga selles küllalt ilusas ja soliidses näos tõepoolest midagi ebameeldivat ja eemaletõukavat leidus, siis olenes see muudest põhjustest. Olles silmitsenud härra Lužinit nii ebaviisakalt, naeratas Raskolnikov mürgiselt, /-/" (b140)

"Ent härra Lužin kogus jõudu ja, /-/" (a182) - "Ent härra Lužin tegi südame kõvaks ja, /-/" (b140)
"Kahetsen väga ja väga, /-/" (a182) - "Kahetsen väga, /-/" (b140)

"Kuid teate, talitused!..." (a182) - "Aga teate, asjaajamised!..." (b140)

"Teie omi, s.o. ema ja õde ootan tund-tunnilt." (a182) - "Teie omi, see tähendab ema ja õde, ootan iga tund..." (b140)

"Peter Petrovitš peatus, ootas ära, et aga midagi ei tulnud, /-/" (a182) - "Pjotr Petrovitš jäi vait ja ootas, kuid et midagi ei öeldud, /-/" (b140)

"/-/ - seal on kaks korda numbrite all; /-/" (a183) - "/-/ seal on kaks korrust numbritubade all, /-/" (b140)

"/-/ - kuid ometi kaks väga ja väga puhast toakest ja /-/" (a183) - "/-/ kuid ometi kaks õige puhast toakest ja /-/" (b140)

"/-/ - praegu puhastatakse seda, /-/" (a183) - "/-/ praegu remonditakse seda, /-/" (b141)

"Mina olin millalgi tema hooldajaks... /-/" (a183) - "Mina olin millalgi tema eestkostjaks..." (b141)

"Mina aga armastan noori kohata: nende kaudu saab teada, mis on ilmas uut." (a183) - "Mina aga armastan noori, nende kaudu saab teada, mis on maailmas uut." (b141)

"Kõige tõsisemas niiöelda asjade olu suhtes, /-/" (a184) - "Kõige tõsisemas suhtes, nii-öelda asjade seisu suhtes, /-/" (b141)

"Pean tunnustama, et rõõmustusin..." (a184) - "Pean tunnistama, et tundsin rõõmu..." (b141)

"Teie küsimus on määratu avar." (a184) - "Teie küsimus on väga avar." (b141)

"/-/, muidu ta taevast maha ei lenda. Kuid meid harjutatakse juba kakssada aastat ebaasjalikuks..." (a184) - "/-/, iseenesest ta taevast maha ei lenda. Kuid meid on juba kakssada aastat asjalikkusest võõrutatud..." (b141)

"/-/ - ka headuse tahtmine on olemas, kuigi lapselik; /-/ et kaasa on tulnud musttuhat kelmi, /-/" (a184) - "/-/ ka tahtmine head teha on olemas, kuigi see on lapsik; /-/, et kokku on voolanud musttuhat kelmi, /-/" (b141)

"Mina ei ole teiega ühel arvamusel, vastas Peter Petrovitš nähtava naudinguga. - Muidugi, on õhinad, on ebakorralikkus, kuid ei pea nii nõudlik olema; õhinad tunnistavad palavusest asja vastu ja ka ebaõigest välimisest ümbrusest, milles seisab asi." (a184) - ""Mina ei ole teiega nõus," vastas Pjotr Petrovitš ilmse heameelega. "Muidugi, satutakse liialt hoogu, tuleb ette eksimusi, sest hoogu sattumine kõneleb innukast asjasse suhtumisest ja sellest, et väline olukord asja ümber ei ole päris õige." (b141-142)

"Minu isiklikul arvamusel, kui tahate, /-/; kirjandus omandab ikka enam küpsema varjundi; on juurtega välja kistud ja /-/" (a184) - "Minu isikliku arvamuse järgi, kui tahate teada, /-/; kirjandus omandab ikka küpsema varjundi; on juurteni hävitatud ja /-/" (b142)

"/-/ ja heitis mõnusa pilgu Sossimovile." (a185) - "/-/ ja heitis lahke pilgu Zossimovile." (b142)

"/-/, kuid nüüd juba teatud võidurõõmu ja üleolevuse varjundiga, /-/" (a185) - "/-/, kuid nüüd juba teatava võidurõõmu ja üleolekuga, /-/" (b142)

"/-/ ja seda paremini korraldub temas üldine asi. Seega siis - omandades ainuüksi ja piiramata ainult iseendale, ühes sellega omandan ka nagu kõigile ja /-/" (a185) - "/-/ ja seda paremini korraldub temas üldine üritus. Seega siis - kogudes varandust ainuüksi ja piiramatult ainult iseendale, kogun ühtlasi ka nagu kõigile ja /-/" (b142)

"/-/, kuid õnnetuseks lasksin ta niikaua enda järele oodata, /-/" (a186) - "/-/, kuid õnnetuseks lasti tal niikaua enda järele oodata, /-/" (b142)

"/-/ ja nad on kõik sedavõrt ära rikkunud, millesse nad puutunud, oma kasuks muidugi, et täitsa kogu asja on rüvetanud." (a186) - "/-/ ja nad on kõige selle, millesse nad on puutunud, niivõrd ära rikkunud, oma kasuks muidugi, et on kogu asja täitsa rüvetanud." (b143)

"/-/, tahtis Lužin hakata, /-/" (a186) - "/-/, vastas Lužin, /-/" (b143)

"Peter Petrovitš näitus sedavõrd targana, /-/" (a186) - "Pjotr Petrovitš näitas end seevõrra targana, /-/" (b143)

"/-/; teiste nimed olid asjade ümbrikule kirjutatud, mõned aga tulid ise, /-/" (a187) - "/-/: teiste nimed olid asjade ümber olevale paberile kirjutatud, mõned pantijad tulid ise, /-/" (b143)

"See'p see ongi, et mitte!" (a187) - "See'p see ongi, et seda pole!" (b144)

"Oleta kavatsus ja osav võrukael ning kohe tundub ebatõenäolikuna. Oleta aga vilumatu ja /-/" (a187) - "Katsu seostada omavahel sooritatud tegu ja osavat võrukaela ning kohe tundub see ebatõenäolisena. Kujuta aga vilumatut ja /-/" (b144)

"See käib nähtavasti ametnikulese-vanaeide kohta?" (a187) - "See käib nähtavasti ametnikulesest vanaeide hiljutise tapmise kohta?" (b144)

"Kuidas muidu, naabruses..." (a188) - "Muidugi, naabruses..." (b144)

"Üksikasju tunnete?" (a188) - "Teate ehk üksikasju?" (b144)

"/-/; ei räägi ka igapoolsetest ja alatistest röövimistest ja põletamistest; kõige imelikum on minule see, et kuritööd kasvavad ka kõrgemais kihtides niisama, niiöelda paralleelselt. Kuski, kuuldus, on endine üliõpilane suvel teel posti puhtaks röövinud, kuski on oma ühiskondliku seisukorra poolest esirinnal asuvad inimesed valeraha valmistanud; kuski Moskvas püütakse terve salkkond inimesi kinni, kes võltsivad viimase väljaande võiduloosipabereid, - ja üks peaosanikkudest on üldise ajaloo lektor; kuski välismaal tapetakse meie sekretär, põhjuseks raha ja mõistatuslikud asjaolud..." (a188) - "/-/; ei räägi ka sagedastest röövimistest ja põletamistest; kõige imelikum tundub mulle see, et kuritööd kasvavad ka kõrgemais kihtides, nii-öelda paralleelselt. Ma kuulsin, et kuskil on endine üliõpilane maanteel posti puhtaks röövinud; teises kohs on seltskondliku positsiooni poolest silmapaistvad isikud valeraha valmistanud; Moskvas püüti terve salkkond inimesi kinni, kes võltsisid viimase laenuloterii võidupileteid - ja üks peaosanikest oli üldajaloo lektor; välismaal tapeti meie sekretär, põhjuseks oli raha ja mõistatuslikud asjaolud..." (b144)

"/-/, siis millega küll seletada seda sellest küljest vaadates paistvat meie seltskonna tsiviliseeritud osa üleannetust?" (a188) - "/-/, siis millega küll seletada seda meie ühiskonna tsiviliseeritud osa üleannetust?" (b144)

"Ökonoomilisi muutusi on palju, /-/" (a188) - "Majanduslikke muutusi on palju... /-/" (b145)

"/-/ kargas Rasumihin sõnast kinni." (a188) - "/-/ haaras Razumihhin sõnast kinni." (b145)

"Kõik rikastuvad mitmesuguste abinõudega, mina tahtsin niisama ruttu rikkaks saada." (a188-189) - "Kõik rikastuvad igasugusel viisil, ka mina tahtsin ruttu rikkaks saada." (b145)

"/-/ - muidu, ruttu, vaevata!" (a189) - "/-/ - teiste kulul, kiiremini ja ilma vaeva nägemata." (b145)

"Noh, on aga tunnike löönud, siis selgub kõigis, mis ta on..." (a189) - "Noh, jõuab kätte see õige tund, siis selgub kõiges, mis ta tegelikult on..." (b145)

"Raskolnikov lamas kahvatuna, ülemine huul tõmbles tal ja rind töötas raskesti." (a189) - "Raskolnikov lamas kahvatuna, ta ülemine huul tõmbles ja ta hingas raskesti." (b145)

"/-/, milles kuuldus nagu haavamise rõõm, /-/" (a189) - "/-/, milles kõlas nagu rõõm, et saab teist solvata, /-/" (b145)

"/-/... nõnda minu mõtet inetuks teha!" (a189) - "/-/... nõnda minu mõtet moonutada!" (b145)

"Ilma selletagi paistis ta mulle kõigi oma kõrgete omaduste juures pisut vaimustatud ja romantiliste mõtete varjundiga..." (a190) - "Ilma selletagi paistis mulle, et kõigi tema kõrgete omaduste olemasolu juures on ta mõtetel pisut vaimustatud ja romantiline varjund..." (b145)

"/-/, et tema võiks asja kujutlusega nii pöörastatult mõista ja esitada..." (a190) - "/-/, et tema võiks asja oma fantaasiaga nii moonutatult mõista ja esitada..." (b146)

"/-/, hakkas ta peatudes ja kõigest jõust tagasi hoidudes, /-/" (a190) - "/-/ jätkas ta aeglaselt ja suurivaevu end tagasi hoides, /-/" (b146)

"Võib halvemini minna, kui me teda ei kuula, /-/" (a191) - "Oleks võinud halvemini, minna, kui me teda poleks kuulanud, /-/" (b147)

"Mis temaga on?" (a191) - "Mis temaga küll on?" (b147)

"Kui temale kuidagi saaks õnneliku tõuke anda, seda oleks vaja! Ennist oli ta jäksis..." (a191) - "Kui saaks talle kuidagi soodsa tõuke anda, seda oleks vaja! Ennist ta nii ärritus..." (b147)

"Kõnelusest on näha, et ta võtab tema õe omale naiseks ja /-/" (a191) - "Jutust paistis, et ta naib tema õe ja /-/" (b147)

"/-/, mis ta meeletuks teeb: /-/" (a191) - "/-/, mispuhul ta endast välja läheb: /-/" (b147)

"Haiguse päeval hirmutati teda, ülevaataja kontoris; langes minestusse." (a191) - "Sel päeval, kui ta haigeks jäi, hirmutati teda tugevasti politseijaoskonnas ja ta langes minestusse." (b147)

"Pärast! Tahan magada! Jäta mind..." (a192) - "Pärastpoole! Tahan magada! Jäta mind üksi..." (b147)
"/-/; Nastasja läks välja." (a192) - "/-/; Nastasja lahkus toast." (b147)

Arnold Pihlak – Viini profi päevaraamat (2009)

“2. detsember
Hommikul kell kümme mängisime Austria – Detallus II 2:2, aga esimene mängis Nürnbergis ja kaotas 3:2, mis just ilus ei olnud, aga kui ei lähe, mis siis ikka teha.” (lk 35)

Väga mõnus üllitis, vana päeviku lugemine on kui sisenemine mõnda rahulikku minevikumaailma, sealne rutiin ja sellest lugemine kui meditatsioon. Teadmised ennesõjaaegsest Eesti vutielust piirnevad mul vist Evald Tipneriga (väravavaht?), Pihlaku nimi pole küll enne mällu kinnistunud. Reaalustes toodud eesti jalgpallurite elulood lõppevad pea ühtmoodi 1941. või 1942. aastal kuskil vangilaagris, lihtsalt masendav.

“25. detsember Triest'is
1.jõulupüha
Kallil naisel on kodus sünnipäev. Tallinnas on külm ja jõulud, aga siin müüakse tänaval lilli ja inimesed käivad suveriietes. Mõtlen ja imestan, et küll on tore see ilmaelu, kui teda saab ka näha igal pool.” (lk 40)

Naljakas lugeda Pihlaku suhetest kodumaa tuttavatega – küll on pahane, et ei vastata kirjadele või ei saadeta ajakirjandust. Ja samas mõnusalt soe suhtumine naisesse ja lähisugulastesse, omamoodi liigutav. Ehk nagu Pihlak armastas öelda – noobel. Tollane jaanuarist veebruarini väldanud külmaperiood (Viinis!) oleks praegustes tingimustes muidugi selline, mis peataks siinse linnaelu. Aga noh, vennad muretsesid, et oleks kõigest kuus miinuskraadi – siis saaks väljas jalgpalli mängida.

“3. veebruar
Tõusin hommikul üles. Nii kole külm, et hoia alt. Kohe läksin välja – 18 kraadi külma. Mõtlen, et täna jääb vist mäng ära.
Jõime kohvi ära ja läksime platsile. Jürgensil ei tule mängida, tal on hea. Ei saanud platsile veel minna, kui juba poisid tulid tagasi, et täna ei ole mängu. Kena ka, et ei ole, sest on ju kole külm. Tulime tagasi. Üks poiss viis meid Jürgensiga enda juurde. Tal isal oli suur pagariäri. Jõime kohvi ja torti, mis üsna muhe oli.” (lk 74)

Törts kahtlane on päeviku keele tänapäevastamine – võrreldes paaril lehel pildimaterjalina ära toodud originaallehtedega. Aga noh, eks olgu siis nii.

Aivar Lembit – Rong (2009)

“Veiko silitas teda rahustades juukseist. Kuid läbi õhu käelt ninale immitsev kölni vee mahe puhang muutis Juuli veelgi rahutumaks.” (lk 8)

Netist raamatu kaanepilti otsides selgus, et tegemist polegi mulle tundmatu autoriga, blogieelsel ajal olen ta eelmist raamatut lugenud (mis äratas mingeid mõtteid, kuid nüüdseks on need kahjuks ununenud).

Algmuljes häirib pisut konarlik keelekasutus, aga noh, kõigega harjub. Raamatu algul olev armukadedusstseen (lk 9-13) on vinge. Juuli on mentaalselt ebastabiilne naine, verbaalsele vägivallale reageerib ta füüsilise vägivallaga (vähemalt ei tule välja, et ta oma palavalt armastatud poega oleks füüsiliselt karistanud). Hirmuäratavalt mutilik mõttemaailm veel peale selle (vt nt telefonikõne politseinikuga lk 33-37). Võiks arvata, et tegemist on nii 30-40. aastase naisega, siis ta mõttemaailm oleks nagu 50-60. aastase hullu “muti” oma. Peale mehest lahkumist ja poja ärakadumist muutub Juuli käitumine rahulikumaks, ei mingit vägivallatsemist ega afektitsemist enam. Kuni... jõuame raamatu viimase 20 leheküljeni, mis on puhtalt jabur, campi dosimeeter tõuseb plinkima suisa kolmandale pügalale (võileivakoefitsent on muidugi ka). Baaris laamendamine (lk 130-138 jj) on midagi tõeliselt proletaarset, nö üheksakümnendate prolemaailm. Nii mõndagi jätaks siin siiski mainimata, et võimalik raamatulugeja ikka põnevil võiks olla.

Et siis raamat ehk keskealistele või vanematele, hmm, trashi armastajatele? Igasugu möllu ja pisaraid ja veidraid hetki ja tundeid prolede maailmast. Lembit harrastab aegajalt milvilembelikku liigendamata teksti, mis vormivõttena on iseenesest huvitav muidugi; aga vahel jääb pisut mulje autori teksti lõpliku toimetamise puudumisest. Arvatavasti selle kuu jaburaim lugemiskogemus, mis on igati kiiduväärt.

“Pargi servas peatus Juuli ühe kunagi rohelist värvi kandnud, tuultest kulunud puust pingi juures. Ta keeras viskipudeli korgi ja ulatas selle sõnadeta Sassile. Sass lonksas pudelikaelast ja lehvitas tuuleõhku peale. Juuli kordas seda. Ta kannatas esimese löögi kinnisilmi välja ja tundis, kuidas soovitud soojus tema kehasse ja pähe laiali valgus.
“Tont võtaks seda politseid,” tundis ta vajadust auru välja lasta, “sellise vägeva õhtu rikkusid ära.”” (lk 139-140)

urge raamatukogu

Slavenka Drakulic – Nad ei teeks kärbselegi liiga (2006)

“Kindral Radislav Krstic sisenes kergelt longates kohtusaali, meel must. Ta oli maksnud sõja eest kallist hinda nagu paljud teisedki: 1994. aasta detsembris oli ta astunud miinile ja kaotanud jala.” (lk 66)

Veider, aga ei mäleta suurt midagi 90ndate alguse Jugoslaavia kodusõjast (küll aga Kosovo kampaaniast enne sajandivahetust) – kas enda tähelepanu oli mujal või Eesti meedia ei pööranud erilist tähelepanu või milles asi? Ei tea.

Emotsionaalne raamat heaoluühiskonna lugejatele – et oli kunagi selline vaene Kagu-Euroopa kommunistlik kolgas jne ja siis korraga kodusõda. Drakulic püüab edasi anda nii mineviku kolkahorvaadi kui ka nüüdisaegse heaoluühiskonna maailmavaadet – püüab seletada, kuidas elati vaeselt, millised igandlikud vaated ikka valitsevad jne; omamoodi kõiketeadja positsioon. Autor kirjutab emotsionaalselt, ei ole erapooletu – aga selliste teemade puhul olekski iga kord raske nõuda emotsioonitut ja erapooletut käsitlust. Ana enesetapu rekonstruktsioon (lk 122-126) on ehk äärmuslikeim näide Drakulici subjektiivsusest.

Tõlkel võinuks ehk juures olla selgitused eesti lugejatele – kõiksugu erinevad sõjakuriteod ja sõjaepisoodid vast ei ole siinsele tavalugejale niivõrd teada, nii muutub tekst aegajalt lihtsalt nimede ja juhtumite jadana, mille puhul võid kujutleda mida iganes. Ainsad selgitused on kulinaaria valdkonnast.

Huvitav tõlkevalik igaljuhul. Vahest liialt subjektiivne, aga lugeda tasub ikka. Kas on õige rääkida naiselikust vaatepunktist? Või tundub natuke harjumatu lugeda sõjakurjategijatest kui tavainimestest (nagu järelsõna järgi oli autor eesmärgiks)?

“Ainult siis, kui me mõistame, et enamik kurjategijatest on samasugused inimesed nagu meie, adume, et ka meie võime ühel päeval samasuguse surve all murduda.” (lk 139)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
kauri veeb
sirp
päevaleht
postimees

Dan Simmons – Hyperioni langus (2000)

“Ta ei olnud taskulampi kaasa võtnud; komistades liikus ta käsikaudu mööda koridori edasi, tundes õudust topeltfantaasia ees, et ta puudutab pimeduses midagi libedat ja külma või komistab ruumi, kus ta uuesti sündis ja leiab sealt omaenese laiba, millel on veel haua kõdulehk küljes. Dure kisendas, kuid see hääl mattus tema enda pulsi tornaadomühinasse, kui ajahoovused uue jõuga taas puhkesid.” (lk 250)

Kui “Hyperion” oli nagu kägisev kiiktool, siis see raamat on kui hõiskav karussell, tegevus pulbitseb üle ääre ning verd ja tuumalaenguid pritsib igasse hambaauku. Selle raamatu lugemine oli endale hea energialaksakas, viimaste lugemistega kaasnenud tuimus tekitas tunde, et enam ei tahagi raamatut kätte võtta (no aga kust narkar järgmise doosi leiab?).

Mõned juhumõtted.
Olen nii rumal (ja pealiskaudne), et senimaani ei saa aru, miks ja kuidas see Veristaja tekkis.
Klassikalist luulet on võimatu lugeda – nö võõrkeha; osa, mis nõuaks süvenemist, paatoslikku lugemishetke. Aga tahad hoopis seiklustega edasi kihutada!
Iga ulmekirjaniku kinnismõtteks tulevikust on hiiglaslikkus – hiiglaslikud tehnikaimed, hiiglaslikud pinnavormid – Maa ja minevik kui häbenetav kääbus.
Simmonsil on kassivaimustus Escherist, ikka on arhitektuur või hologrammid jms escherlikud.
Keegi võiks uurida (kindlasti on seda tehtudki), kuidas ulmekirjanikud näevad oma ulmades Kuu tulevikku – siin on taas Kuu ajaloo prügikasti vajunud. Kuu on nagu pinnuks silmas, arvatavalt tuleviku seisukohast tähtsusetu, aga kahjuks praeguses ajas ainus käegakatsutav saavutus (omamoodi 1960. aastate kosmosevaimustuse etteheide praegusele ajale?).
Roheline ulme: elagu eripärasus ja mitmekesisus – mis on muidugi igati tervitatav.

“Meie uus inimekspansiooniajastu ei maasarnasta midagi. Me ei pelga raskusi ja tervitame võõrapärasust. Me ei sunni universumit kohanduma... meie kohandume ise.” (lk 574)

baas

Materjale jahimehe katse sooritajale (1969)

“Lühikese kaelaga jahimehel on soovitatav valida sirgema laega, väiksema vertikaalse nurgaga püssilaad, pikema kaelaga jahimehel aga vastupidi. Kui lastakse paremalt õlalt, peab olema püssilaad viidud püssi vertikaalsest telgjoonest paremale, vasakult õlalt laskmisel vasakule.” (lk 84)

“Õige jahimees ei toetu kunagi püssile ega koputa raudadega vastu puud. Hoolimatust püssi vastu näitab ka see, kui avamisel lastakse raudadel vabalt alla langeda või lüüakse rauad jõuga kokku. Püss avatakse tingimata kahe käega, kusjuures vasak käsi hoiab raudadest, parem aga laekaelast, kuna pöial surub avamiskangile.” (lk 86)

“Uluki surmavalt tabamiseks ja tugeva närvišoki esilekutsumiseks peab uluki kehasse tungima vähemalt 4-6 uluki suurusele vastava jämedusega haavlitera, mille algkiirus ei tohi olla alla 200 m/s.” (lk 92)

“Eesti hagijas on heade tööomadustega, vastupidav, tugeva ja musikaalse häälega.” (lk 95)
“Kaasaegne pointer on võimsa kuiva kehaehitusega, temperamentne, kiire käigu ja ilusa seisakuga.” (lk 96)
“Sellesse rühma kuuluvad foksterjerid ja taksid. Kasvult on nad väikesed, kuid ulukile väga tigedad.” (lk 98)
“Hagija ülesandeks on leida uluk, ajada ta liikvele ja häälega, s.o. haukumise või nn. kilkamisega jälitada ulukit seni, kuni jahimees ta tabava lasuga surmab.” (lk 105)

“Rebast võime tulistada alles siis, kui ta on urust täielikult välja tulnud. Ettevaatust! Rebase pähe mitte koera tulistada!” (lk 106)

“Saarmaste püüdmiseks kasutatakse tugeva vedruga astmeraudu ehk nn. saarmaraudu, mille rauakaared on kas sakilised või hambulised ja nii madalad, et haaravad ainult saarma jalgu. Saarmarauad on pika keti otsas, mis võimaldab saarmal vette põgenda, kus ta harilikult upub.” (lk 108)

“Et enamik jahimehi suitsetavad ja jahil on tihti tarvis metsas tuld (lõket) teha, siis pole üleliigne peatuda lühidalt mõningail tuleohutuse nõuetel.” (lk 113)

“Mürgitatud söödaga võib hunte püüda kogu talve (lumega). Sobivaimaks söödaks on koeraliha. Hukatud koer tükeldatakse parajateks suutäiteks (umbes rusikasuurused tükid), mille sisse, võimalikult sügavale, pannakse fluoratsetaatbaariumi ampull. Soovitatav on liha tükeldamisel, mürgiampullid lihatükki panekul ja sööda väljapanekul kasutada kummikindaid või puupulki ja suusakeppe. /-/ Mürkhõrgutistega võib tegelda ainult kogenud jahimees, kes on täiesti teadlik selle ohtlikkuses.” (lk 116-117)

“Niisugused järelsurmamise viisid, nagu linnu löömine vastu kivi või püssilaadi, jänese või rebase löömine peaga vastu puud, püssilae või -raudadega uluki löömine ja muud seesugused toimingud on lubamatud.” (lk 125)

“Lastud jänes tavaliselt vääristatakse laskmiskohal ning kõhukoopasse pannakse kadakaoksi. Kui aga seda ei tehta, siis tuleb enne jahisaagi jahikotti paigutamist tühjendada looma põis. Selleks hoitakse jänest vasaku käega kõrvadest, kusjuures uluki selg toetub põlvedele; parema käega masseeritakse kõhtu aeglaselt ülalt alla.” (lk 126)

“On olemas kolm nülgimisviisi.
Tupena nülgimine. Lõiked tehakse tagumistele jalgadele ja tuharatele ning nahk tõmmatakse saba poolt pea poole.
Sukana nülgimine. Lõiked tehakse suu ümber ning nahk tõmmatakse pea poolt saba suunas.
Vaibana nülgimine. Lõiked tehakse keset kõhualust ning ees- ja tagajalgadele. Selliselt saadakse vaibakujuline nahk.” (lk 127-128)

“Mitme jahimehe poolt tulistatud uluk jääb sellele, kes tulistas liikumisvõimelist looma viimasena ja surmas ta.” (lk 130)

“Metskitsedel esineb sageli sarvede väärarenguid. Tihti peetakse neid inetuiks ja jäetakse töötlemata. See ei ole õige. Niisuguste sarvedega soku laskmine on kiiduväärt; pealegi moodustavad trofeenäitustel väärarendid omaette rühma.” (lk 131-132)

“Väga dekoratiivsed on kiskjaliste koljud, mille prepareerimine keetmisega on lihtne. Keetmisel tuleb ainult jälgida, et hambad lahti ei keeks. Keedetud koljult eemaldatakse liha ja kõõlused ning ajud võetakse välja kuklaava kaudu. Kui keetmisel siiski on lahti tulnud kas hambad või mõned luuõmblused, tuleb need kinnitaa liimiga.” (lk 132)

Otto Skorzeny – Skorzeny erimissioonid (2008)

“Kahenädalase sõjakäigu ajal õppisime tundma kaevikute tähtsust. Juhtus harva, et saime püstitada vahiposti maa peale, seega pidime kaevama väikesi, kuid sügavaid auke. Magamiseks uuristasime kitsad tunnelid ning üritasime maa alla kaduda. Õhk oli suurtükitulest paks ja Vene püssimehed tulistasid liiga tihedalt ning liiga täpselt selle asemel, mida meie oleksime eelistanud.” (lk 18)

Iseenesest harjunud lugema võitjate lugusid (a la ükskõik kui raske ka on, lõpuks sai ikka natsid hävitatud), seetõttu siis natuke harjumatu vaatepunkt hävingu poole liikumisest (Skorzeny ei ole tagantjärgi tark ega püüa näha hävingu eoseid sõja edukamas faasis – tema kirjutab vaid sellest, mis temale tähtis). Rahulik jutustus sõjaelust ja -juhtumistest, aegajalt esineb isegi poeetilisi vaateid ümbritsevale loodusele. Sõja pigem adminstratiivne või logistiline külg, esimestel aastatel sõjakoledused samahästi kui puuduvad: “Sisenedes ühte külla, leidsime mingist majast Vene sõduri ahju ees magamas. Kui me ta mõnevõrra jõhkralt äratasime, ei peegeldanud ta näos vähimatki hirmu.” (lk 23)

1944.-1945. aasta tegevused on kirjasõnas mõneti verisemad. Beevori “Berliin 1945” raamatust ei mäleta Skorzeny vägitegusid, aga eks kindlasti mainiti seal ka tema üksuste kangelaslikkust. Tagakaanel reklaamitud Jugoslaavia tegevusest pole raamatus suurt midagi. Skorzeny kirjutab ilmsest tagasihoidlikkusest (?) hoolimata omaaegse kangelase seisukohast – nö edulugu, mis peaks edukalt müüma.

“Üldine arvamus, mida ka mina jagasin alates ajast, kui ma seda esmakordselt kuulsin, oli niisugune, et normaalne mees ei tohiks vabatahtlikult surma otsida ning et enesetapp oleks väga ebasobiv ja liiga kauge sakslase või iga eurooplase maailmavaatele. Umbes sellel ajal kuulsin ma, et Adolf Hitler ei olnud sellele teemale just väga suurt tähelepanu pööranud. Tema nägi asja nii, et eneseohverdus ei ole valgete rasside loomuses ja on vastuolus saksa mentaliteediga. Meie ei oleks tohtinud jäljendada jaapanlaste kamikazesid.” (lk 110)

Kordustrükist hoolimata on raamatus küllaldaselt trükiapsakaid, see võiks küll olla kivi kirjastuse kapsaaeda.

ekspress

Alvaro Mutis – Vana kaubaauriku viimane reis (2009)

“ “Esiteks,” ütles ta, “ei kannata ma põhjamaalasi. Nad on justkui inimlike liigutustega kaltsunukud, ja see tekitab minus õudust. Nad ei oska juua, nad ei oska süüa, ja niipalju kui ma mäletan ühest põgusast suhtest, armastavad kogu protestantliku süükoormaga. Kujuta ette, mida see kõik tähendab Beirutis sündinule.”” (lk 62)

Järjekordne aurupunk, eks ole: tramp steamer popsub tõeluses ja unedes Helsingist Orinoconi, vesi kui midagi salapärast ja ohtlikku. Selline vanakooli juturaamat – voolav tekst, jutustamine kui kirjaniku mõnu. Vastikult ilus armastuslugu – mehelik naistekas, või noh, selline poolik pisarakiskuja.

Sümpaatselt tagasihoidliku välimusega raamat – mõnusalt lihtne ja selge kaan, sobitub orgaaniliselt tekstiga. Ja see on tore (veider, aga lugedes see oligi esimene tähendatud mõte teksti kohta).

Philip K. Dick – Valis (1995)

“1) Jotka ovat yhtä mieltä kanssani ovat mielenvikaisia.
2) Jotka eivät ole yhtä mieltä ovat vallassa.” (lk 66)

Teoses sisalduv tükati esitatud traktaat ajab hulluks, raamatu lõpus uuesti täismahulisena loetuna pole kuigivõrd kergem. Veider, veider tekst inimese siseilmast ja selle lepitamisest välisilmaga. Siinse blogi eesti raamatutest võiks “Valise” vasteks olla ehk Kasaku romaan.

“1) Jotkut vallassaolevista ovat mielenvikaisia.
2)He ovat myös oikeassa.” (lk 68)

loterii
ulmekirjanduse baas

Pätrik Pallas – Paha poiss vene kroonus (2008)

Humoorikalt püütud jutustada lugu 70ndate lõpu nõukogude kroonuelust, eesti kutt teeb pulli ja nii, õige eesti mees saab alati hakkama. Lühiduse ja lihtsuse poolest võimalik lugeda kõigil, kel tollase kroonueluga mingi positiivne või neutraalne kokkupuude olnud. Lõppu lisatud siivavõitu sõnaseletused.

Hunter S. Thompson – Fear and Loathing in Las Vegas (2005)

“The room was very quiet. I walked over to the TV set and turned it on to a dead channel – white noise at maximum decibels, a fine sound for sleeping, a powerful continuous hiss to drown out everything strange.” (lk 62)

Raamat, mida tuleks vist lugeda võrdlemisi noorena, 10-15 aastat tagasi oleks see tekst arvatavasti mõjusamalt laksanud, praeguseks on ajud liialt läbi kärtsutatud. C'est la vie.

Samasugune ameerika värk nagu Ellise “Ameerika psühho”, mingil moel hakkasid need kaks raamatut endale seostuma – tegelased kui oma aja väärdunud eosed, nende egoistlikud viisid rutiini ilustamiseks. (Filmid on nagu öö ja päev – psühho on jama ja Las Vegas vinge.) Iseenesest oleks Kerouaci “Teel” näiliselt loogilisem paralleel, ent Kerouaci autorihoiak on kuidagi idealistlik või illusioonidega, pigem millegi algus kui lõpp (ülitriviaalne tõdemus). Kui Thompson ja Ellis ja ehk veel midagi kokku segada, siis nende egoistlike tekstide tulemuseks võiks ehk olla midagi kummastavat nagu Illuminatus!, egoismi moondumine paranoiliseks lagunemiseks või mullistuseks või mädapaiseks (noh, eks see mõttekild ajuvaba ole).

Mingis mõttes on sel teosel konstrueerituse maik man, nö ilukirjanduse või gonzo tegemine, traagelniidid cool olemiseks. Aga lugeda on ikka tore (mis teha, film kajastub pidevalt silme ees).

Helmut Werner – Naistürannid. Julmad naised maailma ajaloost (2009)

“Väljendati ka arvamust, et amatsoonide seas võis olla osaliselt tegemist meestega, kes hormonaalsete muutuste kaudu olid omandanud naiste väljanägemise. Sküüdi naissõdalaste skelettide analüüsi põhjal selgus, et neil oli sale ja tugev figuur nagu tänapäeva naisatleetidel. Võib-olla oli siis tegemist segaolenditega, kellele ei saanud kindlat sugu omistadagi? Võib-olla muudeti kastreerimisega või rohtudega meeste luustiku ehitust sedavõrd, et võis tekkida mulje, et tegemist on naistega?” (lk 28)

Raamatu algul kirjeldatud amatsoonid ja naissõdalased tundub mulle millegipärast jaburusena ja otsitud kõmuna – kas sel on tõesti mingit teaduslikku alust või pärineb info samalaadsetest raamatutest nagu see siin? Selge muidugi, et alati on erandeid, ent Werneri järgi tundub muinasajalugu nagu koosnevatki vaid eranditest. Antiikajal toimunu on vaid spekulatsioonide pillerkaar, mis pahatihti ei mõju usutavalt. Teadagi et elu on uskumatum kui kirjasõna, aga no ikkagi. Antiigi puhul ei saa aru, mille poolest naisvalitsejad just “julmad” olid tollases kontekstis. Kuulduste ja klatši “ajalugu”, muinaskõmu kollase ajakirjanduse vaimus.

“Wu järgmine eesmärk oli ainuvalitsemine. Kuna keisri mõrvamine oli liiga ohtlik, siis üritas ta mehe tervise laostada üle jõu käiva seksuaalvahekordade sagedusega. “Salajased õukonnalood” sellest ajastust kirjeldavad erootiliste romaanide laadis seda keisripaari kõlvatut seksuaalelu. Peeglitega vooderdatud ruumides sooritas keiserlik paar seksuaalvahekordades peaaegu et akrobaatilisi trikke, mille täiustamiseks kaasati vahel ka kolmas osapool. Need mõõdutundetud ja metsikud liialdused pidid keisril mitte üksnes füüsilise tervise ruineerima, vaid temalt ka mõistuse röövima.” (lk 61-62)

Fredegunde (VI peatükk) oli ikka üks hull muti, keegi võiks sellest sugulaste mõrvamisest ühe korraliku seebiseriaali teha (järelsõnas teatab Werner, et siinne käsitlus on üldse esimene kompaktsem Fredegunde biograafia, mis hõlmab kõiki ta vägitegusid). Krahvinna Bathory (X peatükk) on üks jälgimaid elulugusid, mida üldse olen lugenud.

Raamat inimestele, kellele meeldib... ma ei tea, omasugustele mõttetut jama jahuda ning koos ahhetada.

Oskar Urgart – Dostojevski. Elu ja looming (1936)

Urgarti meeldiv sissejuhatus kirjaniku elust ja loomingust, ei hiilga just kriitilise lähenemise või süvitsi minemisega, aga lugemise märksõnaks võikski olla “mõnus”, retrolikult mõnus – tekst peaks olema ühtviisi arusaadav tiinekast vanurini. Huvitav, kuidas kirjutataks nüüd sellist üldist raamatut Dostojevskist?

Urgart ennustab noorele kirjanikule rasket põli:

“Kogemustega, väga harukordsete ning väga raskete kogemustega rikastumine seisis Dostojevskil alles ees.” (lk 41)

Foobiatest pole pääsu:

“Liiatigi tuleb arvestada seda asjaolu, et osa Dostojevski noorpõlve haiglusest võrsus üksnes kujutlusest ja hirmust, ilma reaalse aluseta. Nii olevat ta õhtuti enne magamaminekut tihti jätnud lauale sedeli, milles avaldas kartust, et teda öösel võiks tabada varjusurm, ja palus jätta nii- ja niipalju päevi laip maha matmata.” (lk 48)

“Ülestähendusi põranda alt” ja “Kuritöö ja karistuse” kangelasest:

“Selle teose kangelane on lausa vastand “loomulikule” ja “looduslikule” inimesele, ta nagu ei olekski pärit teiste kombel looduse rüpest, vaid nagu oleks sündinud kunstlikuna mingis kultuuri ja tsivilisatsiooni sulatusahjus. Ta teadvus on tugevam kui “normaalsel” inimesel, kuid siiski see teadvus ei takista teda korduvalt astumast samme, mida mõistus mõistab hukka. Kultuur ja tsivilisatsioon ei paranda ega distsiplineeri inimese tungielu, öeldakse siin, nad muudavad inimese tunded ainult mitmekesisemaks ja see on ka kõik. Ja ei tuleks siis imestada, kui inimene selles tundeelu mitmekesistumises lõpuks hakkab naudinguid otsima kas või tapmisest.” (lk 105-106)

Naised peavad ikka siivsad olema, mõtiskleb Urgart:

“Äärmustesse kalduv, nagu oli Dostojevski kogu oma elus, oli ta ka oma suhetes naistega. Juba üle keskea jõudnud mehena, kelle saatus oli kirju kõige ebatavalisemaist kogemustest, ei kõhelnud ta end siduda tütarlapsega, kes oli vaevalt astumas ellu. Aga mitte ainult oma teostes, vaid ka oma isikliku saatuse kujundamises armastas Dostojevski ingellikule puhtusele vastu asetada patu kõige tumedamaid õisi. Alles kaks aastat enne oma abiellumist oli tal sidemeid olnud ühe naisega hoopis teisest maailmast. Kurtisaani kalduvustega rahvusvaheline seikleja, kes oli kogu Euroopa ja osa Aasiatki risti-rästi läbi käinud, kes oli istunud mitmel pool vanglas, oli mitmelt maalt välja saadetud, kel oli tegemist olnud pättide, valerahategijate, metodistidega, kes oli juhuslikult abielus olnud juhusliku laeva madrusega, - säärane “alandatute ja solvatute” hulka kuuluv naine oli veedelnud Dostojevskit veel kaks aastat tagasi.” (lk 111-112)

Klassikalise perioodi tööviis välismaal elades:

“Nagu harilikult tõusis Dostojevski kaunis hilja, kell üksteist või kaksteist, ja töötas päeval võrdlemisi vähe: dikteeris naisele öösel valminud mustandi järgi või kontrollis ja korrigeeris ümberkirjutatud osi käsikirjast. Suurem osa päevast kulus niisama lugemislauas ajalehti vaatamas käies ja jalutades. Päris tööpäev algas Dostojevskil kella 10 paiku õhtul ja kestis kuni kella nelja või viieni hommikul.” (lk 114)

Dan Simmons – Hyperion (1998)

“Järjepidetul sündmustikul ja lõdvalt seotud proosal on omad poolehoidjad, kelle seas ma pole mitte viimane, kuid lõppude lõpuks, mu sõbrad, on tegelaskuju see, kes pärgamendil surematuse saavutab või sellest ilma jääb. Kas te pole kunagi endamisi mõelnud, et just praegu juhivad Huck ja Jim kusagil oma parve allavoolu mööda mingit jõge, mis jääb meile napilt kättesaamatuks, ja on palju tõelisemad kui see jalatsikaupluse müüja, kes mingi paari päeva eest aitas meil kingi jalga proovida? Kui seda sitast lugu kord juba rääkida tuleb, siis peaksite vähemalt teadma, kes selles esinevad.” (lk 168)

Tsiteerides klassikat: “Kui midagi öelda pole / Siis riimin” (Suuman) – ehk siis midagi peaks kirjutama raamatust, aga midagi öelda pole. Rist ja viletsus oli see lugemine, seeaseme sai aseainena igasugu kribu-krabu loetud.

Esimeste lehekülgede reaktsioon oli selline – huvitav, kas olen seda raamatut varem lugenud (ja selle edukalt unustanud) või on kogetud mõnd sarnast teost eesti autorilt või tõlgitult? Igatahes see palverändurite värk ja nende jutustused tundusid algul kuidagi struktuuriliselt tuttavad. Kõlab kirjandusvihkajalikult, aga kõik need palverändurite jutustused tõmbasid kõvasti lugemispidurit, asi hakkas mõneti meenutama nö seisundiulmet – muudkui jutustatakse eri lugulaule ning kulgetakse vältimatu huku poole; omamoodi “Apocalypse Now”. Kõige igavamad jutustused pärinesid Weintraubilt ja Konsulilt, pagana pisarakiskujad (või on lihtsalt varasemad lood jõudnud mälus tuhmuda?), nagu sunnitöö oli neist läbi närida. Lamia jutustus oli ehk kõige kaasaköitvam.

Raamatu lõpupool hakkas tasapisi huvitavaks muutuma, kõik need räägitud lood kõlksusid üha enam kokku. Mis varem võis tunduda oluline (nt Kassadi võitlus üksi Heidikute vastu), oli tegelikult tühine juhus või selgusid hoopis grandioossemad sepitsused. Ja Veristaja kuju on huvitav – nagu ürgõudus, ulme balrog, omamoodi kristlik saatan.

Kuigi Hyperioni ajastule on üsna iseloomulik lahtikistus praegusest ajast (tolle ajastu A ja O on mingi Hedžra nimeline mullistus), meeldib siiski Simmonsile toetuda praegusele kultuurimüüdile, tekstis leiavad oma koha nii Lincoln, Keats, Pound ja ports 20. sajandi nähtusi. Mis millegipärast tundub mulle pisut ebaloogiline – no kui palju praeguses eluolus kajastub nt 10. sajandi kultuur ja ajalugu? Iga tegelase jutustus erineb tavapärasest tekstist – Simmons püüab tarvitada nende puhul neile isikupärast kõnepruuki, kas siis lobedam või pühalikum või naksakam vms (üldine tekst on muidug üsna tavapäraselt nö kirjanduslik).

“Kui midagi öelda pole / Siis riimin”

hyperioni langus
endymion
endymioni tõus

baas
loterii

Feodor / Fjodor Dostojevski – Kuritöö ja karistus III (1929/1987)

Varasem trükis tundub vigadest hoolimata ikka poeetilisem; vanamoodne küll, aga kõlksub kokku paremini. Kuigi jah, esimeses postituses pakutud taastrükkimine on vast liialt utoopiline ehk mõttetu.
Kumb on autoritruum - rohkem teietamist või rohkem sinatamist?
Nüüd ei taha vist küll aastaid seda raamatut lugeda; huvitav, kas jääb kahtlusevimm sisse, et milline väljaanne on õigem?

esimene ja teine
---

VII
"Seda nähes ei kiskunud eit ust kinnimale, kuid ei lasknud ka käsirauda peost, /-/" (a97) - "Seda nähes ei kiskunud eit ust kinni, kuid ei lasknud ka linki peost, /-/" (b74-75)

"/-/, vastas Raskolnikov järsult." (a98) - "/-/" vastas Raskolnikov katkendlikult." (b75)

"Kuid vastus tundus tõenäolikuna; /-/" (a99) - "Kuid vastus tundus usutavana; /-/" (b75)

"/-/, kuid ei võtnud teda üsna välja, vaid hoidis teda parema käega riide all. Ta käed olid hirmus nõrgad; /-/... äkki lõi pea nagu ringi käima." (a99) - "/-/, kuid ei võtnud päris välja, vaid hoidis parema käega hõlma all. Ta käed olid kohutavalt nõrgad; /-/ ... äkki hakkas pea nagu ringi käima." (b76)

"/-/, sündis temas ka kohe jõud." (a99) - "/-/, tekkis temas ka kohe jõud." (b76)

"/-/, ehk ta küll enne jõudis käed pea juurde tõsta." (a99) - "/-/, jõudes enne käed pea juurde tõsta." (b76)

"/-/ ja krambiga inestatud." (a100) - "/-/ ja krambist moonutatud." (b76)

"/-/, polnud enam ei tumenemist ega pea ümberkäimist, /-/" (a100) - "/-/, polnud enam ei ajutist arukaotust ega peapööritust, /-/" (b76)

"Teises seinas asus väga puhas voodi, /-/" (a100) - "Teises seinas oli väga puhas suur voodi, /-/" (b77)

"/-/, nagu oleks eit alles hinges /-/" (a100) - "/-/, nagu oleks eit alles elus /-/" (b77)

"/-/, jooksis ta tagasi korjuse juurde, /-/" (a100) - "/-/jooksis ta tagasi laiba juurde, /-/" (b77)

"Ta tõttas hirmsasti, /-/" (a101) - "Ta ruttas väga, /-/" (b77)

"Ta peatus ja jäi surnuna liikumatuks." (a102) - "Ta peatus ja jäi vait kui surnu." (b78)

"Raskolnikovi nähes, kes välja jooksis, lõi ta lehena värisema, lõdisema, ja kogu tema näol jooksid krambid; /-/" (a102) - "Nähes Raskolnikovi, kes sisse jooksis, lõi ta nagu haavaleht värisema ja üle näo jooksid tal krambid; /-/" (b78)

"/-/: naisterahva huuled läksid lamedalt viltu, /-/ ja asutades karjuma. Ja omas olemuses sedavõrt lihtne, rõhutud ning kohutatud oli õnnetu Lisaveta, /-/" (a102-103) - "/-/: naise huuled tõmbusid virilalt viltu, /-/ ja olles valmis karjuma. Õnnetu Lizaveta oli oma olemuselt niivõrd lihtne, rõhutud ja kohutatud, /-/" (b78-79)

"Hoop tabas otseteed pealuud, teraga, /-/" (a103) - "Hoop tabas teraga otseteed pealuud /-/" (b79)

"/-/, kui ta oleks sellejuures mõistnud kogu raskuste hulka, aga võib-olla ka kõiki neid kuritöid, mis tal võita ja korda saata, /-/" (a103) - "/-/, kui ta oleks seejuures enesele aru andnud, kui palju raskusi tuleb tal veel ületada ja kui palju kuritöid korda saata, /-/" (b79)

"Iseäranis kerkis ja kasvas temas jälkus iga silmapilguga." (a103) - "Jälkus kasvas temas iga silmapilguga." (b79)

"/-/, milles vett pooleni, /-/" (a103) - "/-/, mis oli poolest saadik vett täis, /-/" (b79)

"Ta käed olid verised ja tihked." (a104) - "Ta käed olid verised ja kleepuvad." (b79)

"/-/: uks, välimine uks, mis viis esiselt trepile, /-/, seisis lahti, pragu kämmal maad lai: /-/" (a104) - "/-/: välimine uks, mis viis esikust trepile, /-/, seisis kämblalaiuselt lahti: /-/" (b80)

"Ja kuidas võis, kuis võis ta mitte taibata, /-/" (a104) - "Kuidas võis ta mitte taibata, /-/" (b80)

"/-/, vaieldi ja sõimeldi. "Miks nad ometi?.."" (a105) - "/-/, vaieldi, sõimeldi. "Mis seal lahti on?..." (b80)

""Miks nad küll kõik nii müristavad!"" (a105) - ""Miks nad küll kõik nii palju kolistavad?"" (b80)

"Viimaks jäi kõik vaikseks, mitte hingegi." (a105) - "Viimaks jäi kõik vaikseks, polnud kuulda kippu ega kõppu." (b80)

"/-/ ja lükkas selle tasa ja kuulmata obadusse. Loomusund aitas." (a105-106) - "/-/ ja lükkas selle õige vaikselt obadusse. Ta tegutses vaistlikult." (b81)

"Ärrra neetud!" (a106) - "Äraneetud!" (b81)

"Ja uuesti tõmbas ta hullustuses korda kümme kõigest jõust kella. Muidugi, see pidi siin majas võimukas ja väga tuttav inimene olema." (a106) - "Ja uuesti tõmbas ta raevukalt kümmekond korda kõigest jõust kella. Muidugi, see inimene teadis oma tähtsust ja pealegi pidi ta siin majas väga tuttav olema." (b81)

"Tunaeile, Gambriinuse juures, võitsin teilt biljardil kolm partiid!" (a107) - "Tunaeile võitsin teilt "Gambrinuses" piljardil kolm partiid!" (b82)

"Ka minul on asja, isake!" (a107) - "Ka minul on asja, härra!" (b82)

"Mul on ju siia ringi." (a107) - "Ma pean ju siia tulles ringi tegema." (b82)

"Ja ta kukkus pööraselt ust kiskuma." (a108) - "Ja ta hakkas ust kiskuma." (b82)

"Kas vähe milleks!" (a108) - "Kas vähe igasuguseid asju juhtub?..." (b83)

"/-/... näh-ta-vas-ti mitte üsna korras! hüüdis noormees palavalt /-/" (a108) - "/-/... näh-ta-vas-ti mitte päris korras!" hüüdis noormees õhinaga /-/" (b83)

"/-/, mispärast ta arvatavasti midagi ei pidanud nägema." (a108) - "/-/, mispärast ta arvatavasti midagi sisse ei näinud." (b83)

"Kui nad koputasid ja kokku rääkisid, /-/" (a108) - "Kui nad koputasid ja omavahel kokku leppisid, /-/" (b83)

"Karjumine lõppes kiilumisega; /-/" (a109) - "Karjumine lõppes kiunumisega; /-/" (b83)

"/-/, kõneldes isekeskis valjust ja palju." (a109) - "/-/, isekeskis valjust ja palju kõneldes." (b84)

"Täielikul meeleheitel läks ta neile vastu, /-/" (a109) - "Meeleheitel läks ta neile vastu, /-/" (b84)

"/-/, kuna nad seks silmapilguks nagu meelega olid ära läinud." (a110) - "/-/, kuid praegu nagu meelega olid ära läinud." (b84)

"/-/, keset tuba seisab riist värvi ja pintsliga." (a110) - "/-/, keset tuba seisab värvinõu pintsliga." (b84)

"Ta teadis hästi, väga hästi teadis ta, /-/" (a110) - "Ta teadis väga hästi, ülihästi, /-/" (b84)

"Praegu mäletas ta end halvasti; mida kaugemale, seda halvemini." (a111) - "Ta ei pannud praegu mitte midagi tähele, mis tema ümber sünnib, ja mida kaugemale ta jõudis, seda rohkem ta enesest välja läks." (b84)

"/-/; vähemalt tuli tal alles trepil kirves meelde." (a111) - "/-/; alles trepil tuli tal kirves meelde." (b85)

"Muidugi, tal puudus juba jõud mõista, /-/" (a111) - "Muidugi, tal polnud enam jõudu mõista, /-/" (b85)

"/-/, tähendab, kõige loomulikum arvata, et kojamees on kodus." (a111) - "/-/, tähendab, kõigi eelduste kohaselt kojamees on kodus." (b85)

Teine jagu / osa (a112/b86)
I
"Aga nüüd tõusid äkki niisugused külmavärinad, et hambad lõid suus lõgisema, /-/" (a112) - "Nüüd äkki tõusid aga niisugused külmavärinad, et hambad hakkasid suus lõgisema, /-/" (b86)

"Ta pööras kõik ümber, viimase niidiotsakese ja närugi, ja ennast mitte usaldades tegi ta seda korda kolm järgemööda." (a113) - "Ta pööras kõik ümber, viimse niidiotsakeseni, ja ennast mitte usaldades tegi ta seda mitu korda järgemööda." (b86)

"Tal polnud tänini mõttessegi tulnud /-/" (a113) - "Tal polnud seni mõttessegi tulnud /-/" (b87)

"Seal, just terava nurga sees, /-/ : silmapilk hakkas ta asju sellest kärisenud august sisse toppima, /-/" (a113) - "Seal all nurgas /-/: kohe hakkas ta asju sellest august sisse toppima, /-/" (b87)

"Masinlikult tõmbas ta kõrvalolevat toolilt endise talvise üliõpilaspalitu, mis soe, kuid peaaegu närune, /-/. Ta langes uimastusse." (a114) - "Masinlikult tõmbas ta kõrvalolevalt toolilt sooja talvepalitu, mis oli pärit veel tema üliõpilaspõlvest ja oli praegu täiesti närune, /-/. Ta langes sügavasse unne." (b87)

"/-/ ja tormas jällegi hullustuses oma riiete kallale." (a114) - "/-/ ja tormas otsekohe, hullustuses oma rõivaste kallale." (b87)

"/-/: pole silmustki kuue kaenla alt ära võtnud! Unustasin, unustasin niisuguse asja! Niisuguse tõenduse!" (a114) - "Nii see ongi: pole silmustki kuuekaenla alt ära võtnud! Unustasin niisuguse asja! Niisuguse süütõendi!" (b87)

"Puruksrebitud lõuendi tükid ei ärata milgi tingimusel kahtlust; /-/" (a114) - "Puruksrebitud lõuendi tükid ei ärata kuidagi kahtlust; /-/" (b87)

"/-/ ja hakkas jällegi valusalt pingutatud tähelepanul ümberringi silmitsema, põrandal ja igal pool mujal, /-/" (a114) - "/-/ ja hakkas jällegi tähelepanelikult silmitsema põrandat ja kõike enda ümber; /-/" (b87)

"/-/, et iga esimene näeks!" (a114) - "/-/, et iga esimene sisseastuja näeks!" (b88)

"/-/ karjus ta nagu mõni hukkuv." (a114) - "/-/ karjus ta jällegi nagu hullustuses." (b88)

"/-/, silmapilkne jampsimine, /-/" (a115) - "/-/, hetkeline jampsimine, /-/" (b88)

"Ta viskas saapa jalast: /-/" (a115) - "Ta kiskus saapa jalast: /-/" (b88)

"Mitu korda katsus ta sohvalt üles karata, /-/" (a115) - "Mitu korda katsus ta sohvalt üles tõusta, /-/" (b88)

"Tee lahti, tõuse üles!" (a116) - "Tee lahti, kurivaim, tõuse üles!" (b89)

"Aga kust mina seda tean. Nõutakse ja mine." (a116) - "Kust mina seda tean. Nõutakse, siis mine." (b89)

"/-/, et Raskolnikov jalad sohvalt põrandale laseb." (a116) - "/-/, et Raskolnikov jalad sohvalt põrandale libistab." (b89)

"/-/ mõtles ta piinlikus arusaamatuses." (a117) - "/-/ mõtles ta piinavas arusaamatuses." (b90)

"Sokk jalga tõmmata!" (a118) - "Sokk on vaja jalga tõmmata!" (b90)

"/-/ - harilik nähtus palavikulistel, /-/" (a118) - "/-/ - harilik nähtus haigeil pärast palavikku, /-/" (b91)

"Eilse uulitsa nurgani jõudes vaatas ta piinliku ärevusega sinnapoole, /-/" (a118-119) - "Eilse tänavanurgani jõudnud, vaatas ta piinava ärevusega sinnapoole, /-/" (b91)

"/-/, mõtles ta kontori juurde jõudes." (a119) - "/-/ mõtles ta politseijaoskonna juurde jõudes." (b91)

"Hiljuti oli kontor uude korteri kolinud, /-/" (a119) - "Hiljuti oli jaoskond uude kohta kolinud, /-/" (b91)

"Vanas korteris käis Raskolnikov millalgi silmapilguks, kuid väga ammu." (a119) - "Vanas kohas oli Raskolnikov millalgi korraks sees käinud, kuid väga ammu." (b91)

"/-/ ja üleni solki täis. Kõigi korterite köögid kõigil korril avasid oma uksed siia trepile ja seisid terved päevad lahti. Seepärast oli õhk hirmus sumbunud." (a119) - "/-/ ja üleni toidujäätmeid täis. Kõigi korterite köögid kõigil neljal korrusel avasid oma uksed siia trepile ja need seisid terved päevad lahti. Seepärast oli õhk väga sumbunud." (b91)

"/-/, käskjalad ja igasugused inimesed, mehed ja naised - asjalised." (a119) - "/-/, käskjalad ja igasugused muud jaoskonna külastajad, nii mehed kui ka naised." (b91)

"Toad olid kõik pisitillukesed ja madalukesed." (a119) - "Toad olid kõik pisitillukesed ja madalad." (b91)

"See oli mingisugune eriti sasis peaga inimene, pilgus liikumata idee." (a120) - "See oli väga sassis peaga inimene, pilgus mingisugune kinnisidee." (b92)

"Minge sinna, kirjatoimetaja juurde, /-/" (a120) - "Minge sinna, sekretäri juurde, /-/" (b92)

"/-/, laikudega, oli silmatorkav naisterahvas ja kuidagi nagu liiga toredalt riietatud, /-/" (a120) - "/-/, laigud põskedel, nähtavasti mingisugune tähtis isik, oli kuidagi nagu liiga uhkelt riietatud, /-/" (b92)

"Ta tundis eneses hirmsat korratust, /-/" (a120) - "Ta tundis eneses suurt laokilolekut, /-/" (b92)

"Tundus lõhnaõli." (a121) - "Temast hoovas lõhnaõli aroomi." (b93)

"Äkki tuli ohvitser sisse, isesuguse müraga ja väga mehiselt /-/" (a121) - "Äkki tuli suure müraga ja väga uljalt sisse ohvitser, /-/" (b93)

"Äkki hakkas tal hirmus, ütlemata kerge. Kadus kõik raskus." (a122) - "Äkki hakkas tal ütlemata kerge. Ta oleks nagu koorem seljast langenud." (b93)

"/-/ hüüdis talle leitnant, kes ikka enam ja enam end haavatuna tundis." (a122) - "/-/ hüüdis talle porutšik, kes ikka enam ja enam end solvatuna tundis." (b93)

"Mitte häbematuks saada, härra!" (a122) - "Ärge muutuge häbematuks, härra!" (b94)

"/-/ ja peale karjumise suitsetate veel ning panete seega meid kõiki halvaks." (a122) - "Ja peale karjumise suitsetate veel paberossi ning suhtute seega meisse kõigisse lugupidamatult." (b94)

"See oli puhas ja vahenditu loomaliku rõõmu silmapilk." (a124) - "See oli täieliku ja vahetu puhtloomaliku rõõmu silmapilk." (b95)

"Jälle müra, jälle skandaal terves uulitsas!" (a124) - "Jälle häbitegu, jälle skandaal terves tänavas." (b95)

"Ergud aina hüppasid tal kehas." (a124) - "Tal oleksid nagu närvid kogu kehas hüplema hakanud." (b95)

"/-/ kuid jäi oodates peatuma, /-/" (a124) - "/-/, kuid jäi äraootavalt vait, /-/" (b95)

"/-/, kuid mida arvulisemaks ja kangemaks muutusid sõimusõnad, /-/" (a125) - "/-/, kuid imelik: mida rohkem teda sõimati ja mida vängemaks muutusid sõimusõnad, /-/" (b95)

"/-/, sai ta äkki saksa-murdelises, kuid väledas vene keeles padisema, /-/" (a125) - "/-/ hakkas ta äkki saksa aktsendiga väledas vene keeles padisema, /-/" (b96)

"/-/, aga siis üks tõstap jalg ja see jalg mängip klaviir, /-/" (a125) - "/-/, aga siis üks töstap ja see jalg mängib klaviir, /-/" (b96)

1929 puudu: "Aga tema võtap üks pudel ja hakkab köiki pudeliga lükkama." (b96)

"Ja kuidas voip vii veike siga akna peal karjup?" (a125) - "Ja kuidas voip vii veike siga karjup akna peal nach tänav?" (b96)

"/-/, ruubel sein rokk maksap." (a125) - "/-/, viis ruubel sein rokk maksap." (b96)

"/-/, teie peel suur satüür trükip, /-/" (a125) - "/-/, teie peel suur satiir trükip, /-/" (b96)

"/-/, kuigi asi on vana, /-/" (a126) - "/-/, ja seda viimast korda, /-/" (b96)

"/-/; kuid siin põrkas ta tagurpidi kellegi nägusa ohvitseriga kokku, /-/" (a126) - "/-/; kuid siin põrkas ta tagurpidi kellegi tähtsa ohvutseriga kokku, /-/" (b97)

"/-/ jällegi erutasite südant, jällegi tõusis keema!" (a127) - "/-/ jällegi tegite oma südamele liiga, jällegi ägestusite!" (b97)

"Ise t-teevad alatusi, /-/" (a127) - "Ise teevad alatusi, /-/" (b97)

"Teame, püssirohi, ei suutnud haavamist kannatada. Vististi tundsite end milleski haavatuna ja /-/" (a127) - "Teame, just nagu püssirohi, ei suutnud solvamist välja kannatada. Vist solvusite millegi peale ja /-/" (b97)

"Kõik need tundlikud üksikasjad, /-/ teie peate nõudmise asjus vastuse ja kohustise andma, /-/" (a129) - "Kõik need tundeküllased üksikasjad, /-/ teie olete kohustatud nõudmise asjus vastust andma, /-/" (b99)

"/-/, et kirjatoimetaja muutus pärast pihtimist tema vastu nagu hooletumaks ja põlglikumaks, /-/" (a129) - "/-/, et sekretär muutus pärast seda, kui ta oli oma elust rääkinud, tema vastu nagu hooletumaks ja põlglikumaks, /-/" (b99)

"/-/ - sedavõrt tühjaks oli saanud äkki süda. Piinava ja lõpmata üksilduse ning võõranemise sünge aisting ilmus äkki teadlikult tema hinge." (a130) - "/-/ - süda oli jäänud äkki niivõrd tühjaks. Piinava ja lõpmatu üksinduse ning võõrandumise sünge tundmus ilmus äkki teadlikult tema hinge." (b99)

"Mitte Ilja Petrovitši ette kallatud hingevalangute kõlvatus, /-/" (a130) - "Mitte see, et ta oli end alandanud Ilja Petrovitši ees kogu oma hinge väljapuistamisega /-/" (b100)

"O, mis tal praegu tegemist iseenda alatusega, kogu selle autundmusega, leitnantidega, naissakslastega, rahanõudmistega, kontoriga ja muuga!" (a130) - "Oo, mis on tal praegu tegemist iseenda alatusega, kogu selle autundega, porutšikutega, sakslannadega, rahanõudmistega, politseijaoskonnaga ja muuga!" (b100)

"/-/, taipas kogu oma aistinguga, jõuga, /-/" (a130) - "/-/, tunnetas kõigi meeltega, /-/" (b100)

"/-/ - see oli enam aisting kui teadmus või mõiste, /-/" (a130) - "/-/ - see oli enam meeltega tajutud kui mõistusega kindlaks määratud, /-/" (b100)

"/-/ ja temale asjad näidata, nurgas, augus." (a131) - "/-/ ja temale nurgas, tapeediaugus asju näidata." (b100)

"Uulitsal tuli ta täiesti meelemärkusele." (a133) - "Alles tänaval tuli ta täiesti teadvusele." (b102)

"Läbiotsimine, läbiotsimine, silmapilk läbiotsimine!" (a133) - "Läbiotsimine, läbiotsimine, kohe tulevad läbi otsima." (b102)

II
"Juba ongi ta tuba. Ei midagi ega kedagi; keegi pole oma jalga siia pistnud." (a133) - "Ta jõudis oma tuppa. Ei, keegi polnud siin käinud." (b102)

"/-/ ja siis järelejäänud püksitaskusse, /-/" (a134) - "/-/, ülejäänud aga paremasse püksitaskusse, /-/" (b103)

"/-/ ja jättis ukse pärani lahti." (a134) - "/-/ ja jättis seekord isegi ukse pärani lahti." (b103)

"/-/ peab katsuma asjad enne tallele panna." (a134) - "/-/, peab enne jäljed peitma." (b103)

"/-/ - kõik kanalisse visata, nagu tina tuhka ja asi tahe." (a134) - "Kõik kanalisse visata, küll vesi jäljed peidab, ja asi tahe." (b103)

"Juba ilma selletagi kõik vahivad, kes vastu tulevad, silmitsevad, /-/" (a135) - "Juba ilma selletagi kõik, kes vastu tulevad, vahivad, silmitsevad, /-/" (b103)

"/-/, ometi näis talle see mõte veatu." (a135) - "/-/, ometi näis talle see mõte õigena." (b104)

"Aga ka saartele ei pidanud ta saama, vaid sündis midagi muud: /-/, mida piiravad täiesti umbsed seinad." (a135) - "Aga ka saartele ta ei jõudnud, vaid juhtus midagi muud: /-/, mida piirasid igast küljest seinad." (b104)

"Siia peaks kuhugi viskama ja ära minema!" (a136) - "Asjad peaks siia kuhugi viskama ja ära minema!" (b104)

"Mitte kedagi hoovil silmates, /-/" (a136) - "Kuna hoovis ei paistnud kedagi olevat, /-/" (b104)

""Siin seissda geladut."" (a136) - "" Siin seisda keladut."" (b104)

"Selle müüri tagant läks tänav üles jalgteega /-/" (a136) - "Selle müüri tagant läks tänav, seal oli kõnnitee /-/" (b104)

"/-/, kogus kõik oma jõu /-/" (a136) - "/-/, võttis kokku kogu oma jõu /-/" (b105)

"/-/ ja läks platsi poole." (a136) - "/-/ ja suundus väljaku poole." (b105)

"Nagu tina tuhka!" (a137) - "Jäljed on peidetud!" (b105)

"Ja kuigi leitakse: kes mõtleb minu peale?" (a137) - "Ja kuigi leitakse: kes aimab, et mina olen selle sinna pannud?" (b105)

"Jah, pärast mäletas ta, et ta tol korral naeris närviliselt, kõkutaval, kuulmata, vältaval naerul ja naeris kogu selle aja, kus ta läks üle platsi." (a137) - "Jah, hiljem mäletas ta, et ta tol korral naeris närviliselt, kõkutavalt, hääletult, naeris kogu selle aja, kui ta läks üle väljaku." (b105)

"Pähe ronisid teised mõtted." (a137) - "Pähe roomasid teised mõtted." (b105)

" - Aga kurat võtku seda kõike! mõtles ta äkki lõpmatul vihahool." (a137) - ""Kurat võtku seda kõike!" mõtles ta äkki vihahooga." (b105)

"/-/, kurat võtku teda ja seda uut elu!" (a137) - "/-/, kurat võtku seda uut elu!" (b105)

1929 puudu: "Ma vilistan kõigi nende peale, ka selle peale, et ma nende ees roomasin ja lipitsesin." (b105)

"Mitte see, sugugi mitte see!" (a137) - "Ei, see pole mitte see, sugugi mitte see!" (b105)

"Aga sa tahtsid ta ju ennist vette heita, tähendab, rahakoti, ühes kõigi asjadega, mida sa samuti pole näinud..." (a138) - "Sa tahtsid ju ennist rahakoti ühes kõigi asjadega, mida sa samuti pole näinud, vette heita..." (b106)

"/-/, juba sel minutil, kus ta kükitas kasti juures /-/" (a138) - "/-/, juba siis, kui ta riidekirstu juures kükitas /-/" (b106)

"/-/ läilus kõike teda ümbritseva ja kohtava vastu." (a138) - "/-/ läilus kõige teda ümbritseva ja kohutava vastu." (b106)

"Väikese Neeva kaldale välja jõudnud, jäi ta äkki seisma - Vassili saarel, silla kõrval." (a138) - "Väikese Neeva kaldale välja jõudnud, jäi ta äkki Vassili saarel, silla kõrval seisma." (b106)

"See oli kodus, kirjutas, avas ise ukse." (b139) - "Too oli kodus, oma toakeses, ja kirjutas midagi. Razumihhin avas ise ukse." (b107)

"Rasumihin istus närudeks kulunud öökuues, tuhvlid paljail jalul, /-/" (a139) - "Razumihhin istus kulunud öökuues, tuhvlid paljaste jalgade otsas, /-/" (b107)

"Tema näol ilmenes imestus." (a139) - "Tema näost võis välja lugeda imestust." (b107)

"Mis on sinuga?" (a139) - "Mis sinuga lahti on?" (b107)

"/-/ ja vilistas siis lühidalt: /-/" (a139) - "/-/ ja laskis siis sortsu vilet: /-/" (b107)

"Sina, va vennas, lööd ju meie vennase üle, /-/" (a139) - "Sina, va sõber, trumpad ju meiesuguse üle, /-/" (b107)

"Pea ometi, pea, imelik inimene!" (a140) - "Oota nüüd, oota ometi, imelik inimene!" (b107)

"/-/, ja sülgan selle peale, /-/, trükib rahvalikke loodusteadlikke raamatukesi - /-/" (a140) - "/-/, ja vilistan selle peale, /-/, trükib mingisuguseid loodusteaduslikke raamatukesi - /-/" (b108)

"Nüüd on hakanud teine ka sihti taga ajama!" (a140) - "Nüüd on teine ka suuna võtnud." (b108)

"/-/, luuletame sellele kõige toredama pooleleheküljelise pealkirja /-/" (a141) - "/-/, mõtleme sellele kõige toredama pooleleheküljelise pealkirja välja, /-/" (b108)

"Muidugi teeb enda purju ja meelega rataste alla, aga sina anna vastust." (a142) - "Muidugi, teeb, nagu purjus oleks, ja jääb meelega rataste alla, aga sina anna vastust." (b109)

"See on nende äri, auvääriline, /-/" (a142) - "See on nende äri, kõrgeausus, /-/" (b109)

"/-/, kus ta käsipuude juures seisis ja mõtteta ning kurjalt eemale tõttavale tõllale järele vahtis, /-/" (a142) - "/-/, mil ta käsipuude juures seisis ja eemaletõttavale tõllale hajameelselt ning kurjalt järele vahtis, /-/" (b109)

"Võta, isake, Kristuse nimel." (a142-143) - "Võta, kallis isand, Kristuse nimel." (b109)

"/-/, tõsiseks kopikakorjajaks uulitsal, /-/" (a143) - "/-/, päris kopikakorjajaks tänaval, /-/" (b110)

"/-/, mille joonestik kuhugi paremini ei paista, kuid vaadelda teda siit, sillalt, /-/" (a143) - "/-/, mille siluett kusagilt paremini ei paista kui siit, sillalt, /-/" (b110)

"Ta seisis ja vahtis kestvalt ja üksisilmi kaugusse; /-/" (a143) - "Ta seisis ja vahtis üksisilmi kaugusse; /-/" (b110)

"Kui ta ülikooli läks, siis juhtus tal harilikult, - kõige sagedamini koju tulles, - juhtus võib-olla sada korda nimelt siinsamas seisma jääda, et aineti silmitseda seda tõepoolest suurepärast pildistikku, /-/" (a143) - "Kui ta ülikoolis käis, oli ta harilikult - kõige sagedamini koju tulles - siin seisatanud, et ainiti silmitseda seda tõepoolest suurepärast panoraami, /-/. Nii see oli olnud võib-olla isegi sada korda." (b110)

"/-/; täis tumma ja kurti vaimu oli temale see tore pilt..." (a143) - "/-/; see tore pilt oli temale täis tumma ja kurti hingust..." (b110)

"/-/ metsikuna ja imelikuna, /-/" (a143) - "/-/ kummalisena ja imelikuna, /-/" (b110)

"/-/ ja langes silmapilk unesse." (a144) - "/-/ ja langes kohe unne..." (b111)

"Ta ärkas alles täielikul videvikul hirmsa kisa tõttu!" (a144) - "Ta ärkas alles videviku aegu hirmsa kisa tõttu." (b111)

"/-/, iga silmapilk minestades ja piineldes. Kuid riid, hädakisa ja sõim muutus ikka suuremaks ja suuremaks. Ja oma suurimaks imestuseks kuulis ta äkki muu seas oma perenaise häält." (a144) - "/-/, hinge kinni pidades ja piineldes. Kuid riid, hädakisa ja sõim muutusid üha suuremaks. Ja oma suurimaks imestuseks kuulis ta äkki oma perenaise häält." (b111)

"/-/, tegi kangeks... Kuid müra, mis oli kestnud minutit kümme, jäi pikkamisi vaiksemaks." (a145) - "/-/, naelutas paigale... Viimaks jäi müra, mis oli kestnud kümmekond minutit, pikkamisi vaiksemaks." (b111)

"Ega pole eilsest saadik söönud. Terve päeva kolasid ümber, aga ennast piinab palavik." (a146) - "Sa pole ju eilsest saadik söönud. Terve päeva kolasid ringi, aga endal on palavik." (b112)

"/-/ validal ja kindlal toonil," (a146) - "/-/ karmilt ja kindlal toolil." (b112)

"See karjub veri sinus." (a146) - "Veri karjub sinus." (b112)

"/-/ ega teinud minekut." (a146) - "/-/ ega läinud ära." (b112)

"Peale seda algas meelemärkusetus." (a147) - "Pärast seda kaotas ta teadvuse." (b113)