Christopher Rowe - The Four Last Things (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Eneseküllastunud eksperiment eshatoloogia (ja nagu autor ütleb järelsõnas - Cordwainer Smithi) ainetel, mille lugemine on paras vaev ja millest ei saa suurt midagi aru. Või lihtsalt pole huvi mõista.

Et siis neli tegelast on saadetud eneseteadliku laevaga planeeti avastama, aga kui nad planeedini jõudes ellu äratatakse, selgub ka, et planeedil on mingil moel mõistuslikku elu - või noh, planeet ja selle päike muuhulgas suhtlevad omavahel, sfääride muusika ja mis kõik veel. Need neli tegelast vist küll kaotavad elu - kui neid ikka üldse ellu äratati (ühel puhul on juttu masinast koopia loomisest). Jne jne.

Ühesõnaga, väga tüütu lugemiselamus; hetkeks mõtlesin ikka kolm punkti anda - teksti algus on kuidagi loetav -, aga siis loo edenedes muudkui süvenes tinane raskus ning oli vaid soov lõpuni saada (mis muidugi ei soodusta kuidagi tekstist mõistmist). Omamoodi veider, et kõik senised lood sai hinnatud enamvähem positiivselt ja siis korraga selline kobarkäkk - arvasingi, et olen liialt optimistlikult varemloetud hinnanud.

Genevieve Valentine – Aberration (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

“He watches her for a while, unblinking. She wonders if he's descended from the vulture, the way she's a child of that half-changed reptile.” (lk 552)

- kui see on nüüd vihje, millega siin loos täpsemalt tegu on, siis ma ikkagi ei mõista. Tekst on ilmunud ühes fantasykogumikus, see on ainus kontekst, mis mulle looga kaasneb. Mingid ajatud she ja he rändavad ajas ja ruumis ning on igati melodramaatiliste poosidega, naine soovib leida kohta, kuhu lõplikult paigale jääda ning lõpuks kivistubki. Poeetiline värk ja täiesti arusaamatu, aga eks koostajad teavad, mis see tekst millegi poolest erakordne on. Mina polnud suuteline iva leidma, ehk minu jaoks selle kogumiku arusaamatuim tekst. (Tuleb välja, et kaks eelmist kokkupuudet Valentine'ga on olnud igavad – olin jõudnud juba unustada.)