Rohan Candappa – Väike Tüng Shui käsiraamat (2000)

SÄDEME TAASSÜND
Voodisse paigutatud nailonlinad aitavad mahakerinud abielusse uuesti särtsu tuua.

PLEKIST LAHTI
Kui su naabril on sinu poole suunatud satelliitantenni taldrik, kiirgab see su kodule “mürginooli”.
Oota pimedat ja siis mine kruvi taldrik maha.

VAATA PRAGU
Suvalise põrandalaua eemaldamine tõstab sinus ja su külalistes teadlikkust sind ümbritseva suhtes.

ÄRA LUBA ENDAST MÖÖDUMIST
Kui su maja eest läheb mööda tee, siis tähendab see seda, et sinust minnakse elus mööda. Esimesel võimalusel kaeva tee üles.

KASULIK KALAROHKUS
Akvaarium elavaloomuliste gupidega loob head energiat ja julgustab asju kätte võtma ning ära tegema.
Kui aga kalade eest hoolitsemine tundub teile liialt suure vastutusena, annab sama tulemuse ka radiaatori taha visatud suitsuheeringas.

PISUT TOASOOJA
Reeglina on külmikud külmad ja eemaletõukavad kohad. Jäta külmiku uks alati pisut paokile ja sa oledki probleemi lahendanud.

RÄMPS VÄLJA
Räpane maja laseb halval Tüng Shuil igas nurgas pesitseda. Lihtne ja praktiline meetod negatiivsest energiast lahtisaamiseks on ära visata kõik su elukaaslase asjad, mida ta pole viimase kuu aja jooksul kasutanud või kandnud.

SÜGAV JÕGI, KÕRGE MÄGI
Ideaalne asukoht maja jaoks on selline, kus maja taga asub mägi ja maja ees on veekogu. Kui sinu kodu juures pole kumbagi, lase maja ees vett ja viska kõik rämps tagaaeda, kuni sul on seal oma “mägi”.

RUUNIKIVID
Kui su kontoris on liiga rutiinne atmosfäär, aseta hoolikalt valitud kohta ruun. Kui ruunal on kivid, tuleks ta viia enne veterinaari vastuvõtule. Kui ta liialt hirnuma kipub, lase ta maha.

SOOVISEDELI USKUMATU VÄGI
Kui sa midagi tõeliselt ihaldad, kirjuta see 100 korda paberile. Tee seda iga päev järgmised 100 päeva. 100 päeva pärast on sul juba täiesti kama, mida sa kunagi nii tõsiselt oma südamesooviks pidasid.

KIIRED ON HALVAD
Kiired on Tüng Shui õpetuse kohaselt äärmiselt halvad.
Väldi kõiki, kes säravad. Nad on äärmiselt ebausaldusväärsed. Või tulevad Tšernobõlist.

OLE MAALÄHEDANE
Maa on Tüng Shuil oluline element. Õigesti kasutatuna aitab ta sul jalad alla saada. Kui mõni su kolleeg on liialt õhku täis läinud, laota mulda ta laua ja kabineti ümber. Seejärel saad tunnistada tähelepanuväärset muutust tema suhtumises.

SÄRA SILMA
Daamid, kui teil on probleeme partneri leidmisega, siis vabanege probleemist oma kodu õige valgustamisega. Lahendage mure punase laterna riputamisega oma tänavapoolsele aknale.

MIS MULJE ASI JÄTAB?
Prügi hoidmine ühes kindlas kohas kontsentreerib tugevamat negatiivset energiat sinu kodus. On palju otstarbekam väikeseid solgihunnikuid tekitada ühtlaselt üle maja, et halva energia vägi kahaneks.

PAUSIDE VAHEL ON ÜLIM TÕDE
Igas vestluses tekkinud pausid lasevad negatiivsel energial läbi lipsata ja sinuni jõuda. Vältimaks seda ohtu, ümise pidevalt madalal, atonaalsel häälel.

KUS ON JUUST?
Hoia külmikus toitu tähestikujärjekorras.

KES SELLE SINNA PANI?
Sõites väldi lamavaid politseinikke.
Parem ära üldse inimestele otsa sõida.

Mircea Eliade – Doktor Honigbergeri saladus (1996)

Selline bänd nagu Tartu Popi ja Roki Instituut on teatavasti kasutanud sama pealkirja ühe loo puhul; kuulu järgi olevat sügisel plaat ilmumas, tea, kas see lugu plaadile tee leiab. (Millegipärast arvan, et Eliade lugu on varasem kui TPRI loome, aga kes teab, jooga ja kaliyuga ikkagi, kes teab kuhu Zerlendi tegelikult kadus.)

Lugu siis sellest, et ärge tegelge parateadustega! Hoolas ja armas pereisa lihtsalt haihtub peale aastaid okultismiga nokitsemist! Eliade väldib mõnusalt igasugust detailsemat seletamist, ikka ütleb et “mida siin oleks keeruline selgitada” jms, toredalt väljajätteline ja keerutav. Ja milline salapära jääb loo lõppedes! Noh, klassikaline kirjandus.

“Saavutasin erakordse vaimse rahu seisundi. Mäletan praegugi esimesi tundmusi: just nagu olnuksin keset tormist merd, mis silmanähtavalt rahunes, kuni jäi vaid ääretu veeväli, ainsagi laineta, vähimagi väreluseta. Seejärel täiusetunne, mida ei saa millegagi võrrelda, välja arvatud tundmus, mis valdab mõnikord pärast Mozarti muusika kuulamist.” (lk 30)

Mnjah, postituse mõte vist ongi selles, et huviga kuulaks uut TPRI plaati. On alles bänd, kes tahab end unustusse kaotada.

John Bridges – Kuidas olla härrasmees. Kaasaegne üldise viisakuse käsiraamat (2001)

Et siis mõned kontekstist välja rebitud tsitaadid.

“Härrasmees ei noki avalikult oma nina. Tark on seda isegi mitte üksi olles teha, kuna halvad kombed on kerged tekkima.” (lk 14)
“Kui härrasmehel on atleedijalad, kannab ta jõusaali duši all rannajalanõusid.” (lk 17)
“Kui härrasmees on kellegi koera läheduses, ei kiusa ta looma ega sunni teda haukuma.” (lk 29)
“Juhul, kui härrasmees tunneb vajadust värvida oma vuntse, ajab ta oma vuntsid maha.” (lk 39)
“Kui härrasmees kasvab oma riietest välja, annab ta need heategevusele. Ta ei oleta, et ühel päeval võtab ta kaalust alla. Kui ta võtab alla, ei taha ta kindlasti tähistada seda vanamoodsaid riideid kandes.” (lk 47)
“Kui härrasmees soovib, et külalised lahkuksid, paneb ta likööri ära.” (lk 84)
“Kui teda ei ole just palutud, ei opereeri härrasmees teise inimese helisüsteemi kallal. Samuti ei puuduta ta teise inimese CDsid.” (lk 105)

Vangi päevik. Papp, kepp ja räiged röövid (2010)

Kui juba esimest lõiku tahaks tsiteerida ja samas on järgnevad leheküljed samaväärselt tobedalt tsiteeritavad, siis see teeb nõutuks. Imetlen autori võimet tuima järjekindlusega samamoodi lihtlausetega teksti vorpida, aga mingi hetk muutub see lugemisel lämmatavaks. Totrad röövid ja masinlik porno, selle raamatu valguses hakkab Marquez suisa parem välja paistma. Ja siis selgub raamatu poole peal (lk 77), et tegemist peaks olema justkui mingi vangi unistusmaailmaga, mis mõjub mõneti usutavalt ja masendavalt. (Tõesti ei jaksaks sisulist poolt ümber jutustada, selle lapsik agarus ja juhuste kokkulangemine kuulub pigem unenäomaailma.)

Raamatu teine, “tõsieluline” pool, on muidugi selline, mis arvatavalt ei innustaks ühtki tööandjat mõnd värskelt vanglast vabanenut tööle võtma. 17. juuli toimub vanglast vabanemine koos vannetega korralikku elu elama hakata ja 20. juulil läheb lahti kriminaalsete pettuste tramburai (edasi tulevad ohtrad röövimised ja ärandamised ja netipettused). Totter debiilne loogika on röövide ohvrid peale uimastamist viinaga üle kallata, et nad ärgates arvaks nagu olnuks nad enne end rämedalt täis joonud – no nii ajuvaba mälukat saavad vast ainult paadunud ja allakäinud alkohoolikud endale usutavaks pidada (oleks pidanud huvi pärast kokku lugema säändse röövimisviisi ohvrite arvu, igatahes oli neid ohtralt).

Vähe vürtsikamaks teeb ühe seksikirjelduse naise soovil ta silmnäo kloppimine (lk 116-117), muud seksivärgid on ikka ühetabaselt oi kui märjad ja kivikõvad ning muidugi duubelorgasmiga ja alati koheselt korratavad. Kui algul arvasin, et raamatu esimene pool on jabur, siis teise poole lõppedes kasvas ka selle lugemise pettumus – lihtsalt totter tekst, ei tahaks seda ka nalja pärast lugemiseks soovitada, mõttetu vaimuvaene jama (isegi keeleline pool ei ärrita, internetis näeb ikka igasuguseid keelekasutajaid). On tore, et autor on kirjutamisele aega kulutanud, seeasemel et tänaval lolli mängida, aga ikkagi – paras käkk (millegipärast tuleb meelde üks tuttav, kes enne vangiminekut ka rääkis, et tema elust peaks raamatu kirjutama jne, mille peale saigi soovitatud seda teha – aga no kes viitsib). Ja millegipärast ei kahtle samas, et raamatul võiks olla oma lugejad, sest “papp, kepp, räiged röövid!”. Need lugejad võiks järgmisena lugeda Genet “Varga päevikut”, kah selline... pätiromantika.

Lauri Vahtre – Torm (2010), John Duncan – Pleasure-escape (1984)

"… I wanted to punish myself as thoroughly as I could. I´d decided to have a vasectomy, but that wasn´t enough: I wanted my last potent seed to be spent in a dead body. I made arrangementes to have sex with a cadaver. I was bodily thrown out of several sex shops before meeting a man who set me up with a mortician´s assistant in a Mexican border town…

From the taped introduction to BLIND DATE included in the cassette book PLEASURE ESCAPE

BLIND DATE was performed in order to torture myself, physically and psychically. The sound recording of the session in Mexico was made public to respond to what I saw as a general situation created by social conditions and to render any further self torture of this kind, especially psychic self torture, unnecesary for anyone to perform as a creative act.
These experiences, the acts themselves, the shame that inspired them, isolation in Japan soon afterward, suddendly in a completely alien culture unable to read, understand or communicate with anyone, all taught far more than I could possibly have anticipatd. As a result, my perception of all existence, including my own, has permanently and fundamentally changed.
These experiences have shown life in all forms to be an incredibly rich, timeless, continuous cycle, with death and corporeal existence interwoven as part of the process. I´ve come to understand the act and experience of learning as sensual, as form of beauty.
Since BLIND DATE, all forms of my work are created to raise questions, to find out everything i can about who I am without fear of judgment, and to encourage you to do the same.
Think of me as you will."

Et siis enda kuulmisorganeid saab proovile panna siin.

Ütlen kohe ausalt ära, et senini olen igati hoidunud Vahtre kirjanduslikuvõitu loomingu pruukimisest. Aga noh, seekord lubati tagakaanel põnevikku, eks siis pigistada silm kinni ja loota kõige paremat. Ent jah, tugev eelarvamus ja mitte just lootusrikkad ootused olid seltsilisteks esimestel lehekülgedel (hiljem läks lihtsalt... raamat põnevaks).

Hea, et autor pole puritaan ja hindab teksti loomisel vabadust ehk siis ei pea tähtsaks usutavust või kindlameelset loogilisust – sest kirjanduslik tekst võibki lubada endale mänguvabadust, kuidas muidu mingi suvaline eesti riigiametnik saadetakse ameeriklaste soovil Kuubale revolutsioonile pinda ette valmistama (riigitööline tasub ikka tõepoolest olla, kuidas muidu saaks keskeakriisiga Adam oma rohkem või vähem kujutluslikke armuvalusid põdeda, aga näe, hüvesid tilgub ka vähematele tegelinskitele). Mis mõneti viib edasi kiiduväärsele mõttele, et tegemist ongi lõbuga kirjutatud tekstiga (no tõsistest teemadest hoolimata), vahel naiivne, vahel pateetiline, vahel normaalne, aga igal juhul elus ja tegijale rahuldust pakkuv. Vahtre siinseal esitatud ideoloogilisemate mõttekildude tabamine tekitab minus tahtmise vasakpoolne olla, tabab järjekordne tõdemus peakolu. Omamoodi nunnu, kuidas autor teeb Guevarast paraja põrguvürsti, tekstis vahel mainimist leidev Osama on hulga neutraalsema mainega.

Orkaanijärgsete nädalate olelusvõitlus meenutab pisut “Tee” mõnd võimalikku eellugu, kõik see elusa hävitamine ja hiiliv kannibalism. Ei tulegi lambist pähe mõnd teist eesti autori toodetud laiahaardelist katastroofiromaani (ikka põnevuse mõttes, mitte baturinlik belletristika), Vahtre võiks ehk kirjutada järje, et kuidas siis tema nägemuses mitme aastakümne või sajandi pärast (lk 351) Euroopa uuesti jalgele tõusta prooviks. Raamat lõppeb meeldivalt katastroofiliselt, pole mingit üldisemas laadis positiivset lõppu ega midagi – kõik veereb lohutul allakäiguteel ning ilu leidub vaid vaataja silmades (ehk siis Adami restart kasutütre saatel). Ühesõnaga, loetav romaan, eelnevast pahatahtlikust pritsimisest hoolimata.

Huvitavalt lilla kaanekujundus, pisut meenutab nii “Parve” kui “Afgaani” ja küllap veel nii mõnegi Varraku põneviku kujundusi. Järjepidevus on tore.

kirjanduse ja keele ajaveeb
päevaleht
herkel
ekspress
baas
raamatumaailm
sirp

Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall (2010)

Vast seni õnnestunuim kaanekujundus – et värvid on paigas ja muu selline, ei mingit laia joonega joonistamist (mitte et kaanepilt suuremat sisuga kokku läheks, aga värskendav ikka). Mis ei tähenda, et siseillustratsioonid just samasugust rahulolu tekitaks, aga noh, asi on muidugi maitses. Pehmekaaneline formaat on mõnus. Sulbi järelsõna näitlikustamiseks järgneb siis nüüd tavaline sisutu kähvatus ulmelistel teemadel.

Indrek Hargla “Ingel ja kvantkristall” - et siis romantikalugu 40. aastase naise ja 20. aastase poolarvutist tulevikunoormehe vahel, naine ikka vahel piinleb, et vanusevahe, kutil on poogen. Lumekuninganna ja Kaj ja Mette (kas muinasjutu K&M polnud õde-venda?). Pole arvatavalt eellugu lugenud, tundub, et käesolevale võiks veelgi Kaj ja Mette seiklusi järgneda. Võibolla mälu eksib, aga Hargla viitab selles loos jällegi demokraatia lollusele (lk 41), mille on põhjustanud mõned sajandid tagasi toimunud geenikahjustus (mille põhjustasid ühed pahalased tulevikust). Pole just inspireerivaim lugemine, suuremas jutukogumikus oleks ehk fännatavam.

Veiko Belials “Näe, kala!” - kui mõne varasema Täheaja puhul on tundunud, et nii mõnigi lugu võiks pakkuda huvi ulmekaugele lugejale, siis selle antoloogia teine tekst jätkab sellist standardset... ulmetamist. Seekord siis antiigiteemaline fantaasialugu, tuleva uputuse eest põgenemiskatse, mulle assotsieerusid millegipärast mõne aasta tagune Kagu-Aasia tsunami ja iisraeli rahva läbi mere juhatamine. Gadir on ehtne näide sellest, et lapsi tuleb vajadusel ahelates hoida ja muidu rooska anda – kes siis varem ujuvat kala pole näinud...

Marcus Kaas “Põgenemine” - järjekordne lugu, kus üheks peategelaseks tiinekas (kes osutub kõrgest soost olevaks ja muidu võimekaks jne). Kena lihtsameelne seikluslugu, tegelased suhtlevad kui plastilised hüpiknukud, iga dialoogiga kaasneb kohustuslik emotsioonide kirjeldus või dialoogis osaleja kehaasendi muutus – rohkem võiks ehk lugeja kujutlusvõimet usaldada.

Taivo Rist “Kõige tähtsam on silmale nähtamatu” - peale 3 ulmelugu korraga krimilugu, milles toimetab irooniline (või hoopis pisut ajukahjustusega?) politseinik, mõneti rahulik realismivaba lähenemine mõjub eelnenud lugude järel värskendavalt. Jutu antikangelane Tallinna Vesi on teadagi üks segaduste pundar ja päris hea meelega loed selle antikangelaslikkusest (ok, mündil on teine pool jne). Vahel tundub, et Risti kirjutusviis meenutab pisut Runnelit. Loo viimane kolmandik algab nii jaburalt (lk 94-95), et ütlen siiralt braavo. Antoloogia parim kodumaine tekst, igati sobilik kandidaat kõiksugu lühijuttude võistlustele jne. Proosa mitmekülgsus ruulib.

Siim Veskimees “Kuldhordi teine tulek” - nagu ikka autorile kohane, leiab siingi mainimist noorte tüdrukutega semmimine (lk 112), õnneks vaid möödaminnes. Iseenesest üks loetavamaid Veskimeesi tekste – et siis maailm, kus kunagiste khaanide põhised nanoüliinimesed valitsevad rohkem või vähem varjatult maailma üle. Vähemalt saavad bahaduriks ka naised, keda on suisa viiendik (lk 130). Kena, et tekst toimub Maavallas ja maakeelsete tegelaste osavõtul (sest me pole nii mökud ja demokraatlikud nagu põhjamaad! (lk 124)).

Jeff Carlson “Sugarloafi lemmikloomatoidu- ja topisepoes läks tulevahetuseks” - ehk siis pealkiri ütlebki kõik. Kena väike tulistamislugu, pisut jabur nagu Risti tekst. Mõneti fargolik meeleolu, ainult et vähemuse vaatenurgast. Ei oska öelda, kas kvalitatiivselt selline tõlge just suurt midagi annab, oleks tore eelkõige mõne Carlsoni raamatu kallal hamba murda.

Jeff Carlson “Väike armas jõulutuli” - jätk siis eelmise teksti tegelastega, aga vähe tõsisemal teemal – et bioeksperiment läks tuksi ja selle tagajärjel on valla pääsenud Montana linnades hullumeelselt näkitsevad termiidid. Naine on ikka samasugune ümaralt naiselik ja otsustav. Arvatakse, et tegemist riikliku vandenõuga, aga tegelikult...

Charles Stross “Hulkurfarm” - toredalt nihkes reaalsusega lugu, lõbus-nihilistlik tulevikujant. Haakub “Accelerando'ga”, ehk.

baas
nerdland

indrek koff – eestluse elujõust (2010)

Esmakordsel raamatu silmitsemisel arvasin, et tegemist loodetavalt ühehingetõmbelugemisega. Aga pidi kahehingetõmbelugemisega vihtuma, sest hetkel käimas jalgpalli maailmameistrivõistlused ja poolaegade vahel jõuab veerand tunniga siiski teatud arvu lehti lugeda (pärast mängu sai lõpetatud, gallia kuked on ikka nudid).

Avalehtedest peale avaneb päris hea igast küljest klišeede tulistamine, mõnd stamplauset kuuleb pea igal päeval (või õigemini – mõnda neist raamatutest toodud lausetest kuuleb kellegi suust kindlasti päeva jooksul), olgu siis penskarite või jotade või tibide või edukate või alternatiivide või jobude või rullnokkade suust (iseasi, kui suhelda mentaalselt ebastabiilsetega, nemad on ka argiväljenditega ebastabiilsed ja särtsuvad või haiglased). Minu lemmik on “vastik kommerts” (lk 9), sellega saab pea iga nähet sõimata. Roosilised-okkalised meenutused/lendlaused heast eesti ajast ja nõukogude ajast ja kuskilt praegusest ajast. Huvitav on muidugi see, et milliseid ütlusi sa ise võtad tõsiselt või suisa pühalikult ja milliste üle pigem irvitad (oh seda ajaloo taaka).

Iseenesest on selline klišeede kogum tore (ja mõned on tundmatudki, aga eks see ole kogemuste vahe tõttu), pole vist lugenudki nii argieluks piisavat argiväljendite andmebaasi – selliseid ütlusi võiks autorid rohkem kasutada, ausalt, milleks lõputult originaalitseda, parem mängida klišeedega. Ainus, mis teksti jooksul kordub, on “teed või kohvi” variatsioon, aga see vast põhjustatud autori perekonnanime ainelisest korduvast killuviskamisest. Kui esimeses pooles torkab vast silma võõraviha venelaste vastu ja sealt tulenevalt vastukaaluks venekeelsed väljendid, siis teises pooles saab esitatud meie amüsantne suhe juutidesse ja kliimasse tisside ja laulupidude saatel, ning kummivilin ja eesti muld, kes neid suudab lahutada. Välismaalastele oleks selle raamatu abil hea tutvustada käibeväljendeid, millega olenevalt olukorrast suhtluses pinnale jääda (aga samas, milleks – välismaalastega suhtleme ikka eelkõige rahvusvahelistes keeltes).

Intellektuaaliraisalikult on teose algpealkirjaks “hüsteeriline traktaat”, tõeline street credibility, eksole. Hea küll, traktaat traktaadiks, aga miks see peab olema just nõrganärviline, milleks selline ette vabandav määratlus? Intellektuaaliraisalikult on raamatu keskel ja lõpus üldisest erinevad pikemavõitu kirjanduslikud lõigud, mis on täis pehmeid ja sulneid väärtusi, sest, noh, street credibility või nii. Sellised värgid teevad mõnusad torkivad nurgad tuntavalt ümaraks, peaks hakkama sügavamalt järele mõtlema või nii. Rohkem feedbacki ja vähem noodikirja, tahaks mõmiseda.

“inimeste säästud söödi ära lihtsalt

kuradi pankrotimeister irvitab ainult teiste inimeste õnnetuse üle

kui sa niimoodi õlad längus käid sa ei leiagi kutti omale

pane ära oma raha

issand kui armsad pehmed põsekesed pista või nahka

laps on mehe isa

alumised palgid tahavad vahetada

kas sa tõesti usud et seal pilve peal on mingi halli habemega vanamees või

ma võtsin kaks tükki nii odavalt sai

mina ei saagi pükse osta perse ei mahu sisse ära

ants oli aus saunamees

vene riigi tagant varastada pole mingi vargus

no vaata neid uusrikkaid

ma mõtlen haritus mitte haridus

see ju vana punane” (lk 12)

jerofejev
päevaleht
ekspress
sirpintervjuu
bukahoolik

Guillermo del Toro, Chuck Hogan – Tõbi (2010)

Algab kui tüüpiline põnevik (Schätzing, Forsyth jne) – tehnika tippsaavutused ja glamuursed tegelased ja tähenduslikud tegevuspaigad, kui ihaldusväärne ja eriline jne. Selline New Yorgi romaan – ikka Yankees, pilvelõhkujad, linlaste omapära ja muu selline (üks päev just mõtlesin, et mille järgi jagunevad Rangersi ja Islandersi fännid – ei tule ette, et üheski seriaalis või filmis keegi fännaks Islandersi – kuigi samas nii Mets, Knicks, Jets ja Giants omavad mingit suuremat või vähemat kaalu meelelahutuses). Raamat on igati oodatavalt dramaatilise ülesehitusega, isiklikud ja üleilmsed probleemid muutuvad iga leheküljega üha keerukamaks (plussiks on lühikesed peatükid, vajadusel hea lugemist pooleli jätta). Algul tundub, et justkui tegemist üsna elutu glamuurromaaniga – nagu vaataks / loeks mõnd kaasaja rohkem või vähem poppi seriaali / filmi, puudub see eristav kiiks või omapära, mis paneks sügavamalt kaasa elama (nö kunstiline sügavus!). Nagu mõni krimisari, ainult et vampiirivarjundiga (no kindlasti midagi sellist näidataksegi) – kas tõesti visuaalse külje esilolekul on “süü” ühe autori filmitausta tõttu?

Nüüd positiivsemat. See vereusside tegevus ja muundunute uus ülesehitus on ikka parajalt jälk, ja noh, üleüldine jälkus on siiski selline, mis eristab seda teksti muudest hiljuti loetud raamatutest (Maniakkide Tänav oma libasurnutega on kui lõbus – ja hea kiiksuga! – karussell selle kõrval). Plussiks igati tempokas action, ei mingit lõputut vesistamist tundelistel teemadel. See mullane vampiirindus on tegelt tore nähe, räpane inimvaenulik glamuur, ei mingit inimsarnasust, ükski muundunu ei astu intellektuaalsesse keskustellu, vastupidi, nad topivad sulle londi lõusta ja lutsivad tühjaks. Saab ka päris x-filesliku seletuse, miks inimesed teadmatult kaovad (noh, siloks, noh). Ahjaa, esimese raamatu puhul ei saanud sissejuhatusest ja vihjetest hoolimata aru, millel põhineb Setrakiani ajuvabavõitu prohvetlus jne – et no kuidas ta peaks selliseid teadmisi ja kogemusi omama, justkui oleks ta varem sarnasevõitu apokalüptilist situatsiooni läbi elanud (jajah, Treblinka jne)? Ehk siis triloogia järgmises osas saaks sellele vähe loogilise vastuse. Kiiduväärt on muidugi näpukavaba tõlge.

Raamat on kenasti ja selgelt soovitatav öökapiraamatuks kuskil üksildases maakohas lugemiseks, kus on teadagi mittelinnalik ööhelimaailm (no juuni ööd on kahjuks / õnneks valged). Rotid on inimväärse elu indikaatorid.

“Gus äigas Crispinile põlvega, paisates ta maha, ja kahmas kõige suurema klaasikillu. Crispin ei jõudnud end veel põlvili ajada, kui Gus selle talle kuklasse lõi. Kild tungis läbi selgroo, jäädes kurgupiirkonnas naha alla pidama, seda läbistamata. Gus sikutas klaasitükki küljele, lõigates Crispinil peaaegu pea otsast – kuid unustas, et see on terav ka tema enda kätele, lõhkudes peopesad. Valu oli hull, aga ta ei lasknud klaasitükki lahti, kuni oli venna pea keha küljest eemaldanud.” (lk 346)

segane maailm
ulmekirjanduse baas
padjaklubi

Adena Sepp – Peljatud tunded (2009)

Mõneti siis tänapäevane tuhkatriinulugu, kohtuvad ja igati armuvad keskealised Hiiumaa kalatööstuse suitsukala sorteerija Katren ja Tallinnast kalatööstust parandama tulnud juhtivtöötaja Oliver (tuhkatriinulugu ehk seepärast, kuidas kalatööstuse lihttöötajad muudkui rõhutavad endi ja ülemklassi vahet – ülemklassi mehed vaid heal juhul kasutavad neid ära, naiste püüdlustest hoolimata pole ülemklassi isenditega õnn võimalik). Et siis selline pisut ootamatu vaatenurgaga või õigemini asukohaga armastuslugu, vihutakse liinil kalu sorteerida ja vahel räägitakse tööprobleemidest ja unistatakse sinisilmadega mehest. Iseenesest võiks mõnel mõtteuidangul suisa arvata, et autoriks mõni noorem avangardist, kes püüab kunsti rahvani viia, aga võta näpust, ikka tõsine armulugu kõigile meile romantikahuvilistele, pole siin mingit trikitamist.

“Ivika viipas uudishimulikult teda enda juurde tulema ning saanud teada, et Katrenile helistas Tambet, mis muidugi oli puhas vale, ei uudishimutsenudki ta rohkem. Katren aga oli kogu ülejäänud tööpäeva sisemiselt pinges ning tasus vaid hetkeks mõelda Oliveri tehtud ettepanekule ja mehe sinisilmadele, kui kuumalained tast üle uhasid. Näpud ei tahtnud enam sõna kuulata ja kalad kippusid toosi läbisegi minema. See kõik tegi teda närviliseks ning päeva lõppedes tundis end rohkem väsinuna kui kunagi varem.” (lk 63)

Katren on usu kaotanud, et peale oma kustunud abielu veel võiks elus õnne tabada, ja seda painavamalt mõjub talle Oliveri kasutatav parfüüm ja pilklikud silmad. Mees ja naine muudkui soiguvad omaette armumisest, küll lähevad neil jalad nõrgaks teise huuli eemalt vaadeldes jne – kiuslikult võiks öelda, et selline tuline põhjamaine armumine (milline oleks tavaline või vaoshoitud tundelugu, võib vast ise ette kujutada). Lugemisel tajub ehk tõepoolest, et autor on naine ja oodatavad lugejadki pigem naised, see Oliver on igatahes kui üks hiliskeskealise naise unistus (samas ei ole kindlust, kas Oliverist ikka oleks oma kätega maja üles ehitajat). Sepp on siivsam ja rahulikum variant Milvi Lembest (puudub ecstasy ja hispaania kärbes) ja igal juhul inimlikum kui Soonik. Ahjaa, lõpp on üllatavalt positiivne ja roosiline, elu ei lõpe neljakümnendates, okkaline ja tahumatu Katren saab ja hakkab...

“Selline jutt pani Selinigi muigama – paljud naised olid siin üpriski korpulentse figuuriga ning nii mõnegi oleks võinud neist tissimissi konkursile saata ja nüüd neid bikiinides ette kujutada, see võinuks päris omalaadne pilt küll olla. Liinat vaadates võis läbi kitligi aimata, et peale pesu seal kitli all tõepoolest midagi muud tal seljas pole. Oliver piidles hetkeks Katrenitki, ainult korraks naise saledale kehale mõeldes pidi ta tunnistama, et see teda endiselt erutab, kuid Katren hoidis kindlalt oma kukla tema poole ning näis tema kohaloleku suhtes täiesti ükskõikne olevat.” (lk 90-91)

Elisabeth Salmin – Miks ta laulab nii? (2010)

Tegemist siis eesti (?) koomiksiga, millest ei saa esmapilgul tuhkagi aru. Joosep ja hobune on sõbrad ja hobune tahab heinu süüa, niisiis siirdutakse heina otsima ja satutakse kaartide maailma, mida valdab mingi korporatsioon, kes tahab sellelt maailmalt raha teeida. Kaardimaailm, mis ongi reaalsus: “Ümberringi olid vaid skeemid ja juhendid. Ja liikuda sai nende abil igas suunas. Minevikku ja tulevikkugi.” Teostuselt ehk selline üllitis, mis lastelegi vastuvõetav (või ongi lastele mõeldud?). Kohtub siis Joosep heinaotsingul oma mineviku ja tulevikuga Joosepiga, aga hobune saab juhuslikult mööduvalt tüdrukult pisut heina ja kui Joosep naaseb, teeb poiss tüdrukuga hobusest kauboi. Seejärel jõuavad kaardimaailma omanikud omasoodu otsusele, et kasumit napib ja asustavad kaardid enamjaos robotitega. Kuniks omanikud hasartmängus raha maha mängivad ja pillid kotti panevad. Kaartide alt paljastub tõeline roheline heinamaa, ja hobusel hää meel, seega. Ja midagi veel. Ühesõnaga, kuni selle hobuse kauboistumiseni on lugu jälgitav, aga edasi kisub liialt jaburaks (või noh, täiskasvanulikumaks?). Filosoofiline tagapõhi jääb pisut arusaamatuks. Visuaalselt lihtsad pildid, ütlevad mu neitsilikud koomiksivaatajasilmad, sellest siis arvamus, et ehk lastelgi avastusrõõmu ja kaasaelamist.

Tim Powers – Anubise väravad (2009)

Lugu siis sellest, kuidas Coleridge'i uurija satub ajarännuga raha ja uudishimu tõttu uuritava kaasaega ja seal kukub sisse igasugu intriigidesse – millegipärast arvatakse, et tegemist igati kõva mehega (aga pigem mitte, või noh, veel mitte) ja soovitakse õnnetut meest piinata ja soolikaid välja lasta. Seigeldakse Londoni allilmas ja Egiptuse kõrbes ja Londoni kõrtsides, nii mõnelgi sajandil. Tasub kõrva taha panna, et muld on see mis kaitseb ja toidab. Ja luule ei tule tuulest jne.

Woodingi raamatut lugedes mõtlesin puhuti, et miks see kerjuste ja paadialuste teema nii tuttav näib – aga et siis pärineb mäluhäire sellestsinatsest üllitisest. Segikeeranud ka'de värk on naljakas – hea näide sellest, et ka maagiaga kloonimine on ebaõnnestumisele määratud. Horrabini koletisi võiks päris toredalt kinolinalt tabada, või äkki ei saaks hiljem nati magada. Ja no muidugi Koeranägu-Joe kehalaenamised. Pisut piinlik, et loen raamatut teist korda ja ikka pole ühtki arukat lauset kirjutada. Mis muud kui hea raamat. Kahjuks hukkus lugemise ajal päris palju sääski, elu väljaspool linna on inimvaenulik.

M. J. Eisen - Eesti prohvet Järve-Jaan (1919/1921/1993)

Kogutud rahvapärimused Pärnumaa läänepoolses otsas 19. sajandi alguses elanud mehest, kes ennustas tulevasi asju. Järve-Jaani ennustamisperiood oli üsna lühike, umbes kolm aastat, 1806-1809, ja mis temast pärast sai, ei olegi täpselt teada - mõnede juttude järgi lahkus hull vaim temast ja ta elas edasi nagu tavaline talupoeg, teiste teadete järgi ei saanudki ta enam mõistust tagasi, kuigi ka ei ennustanud enam. Pärimused tema ennustustest olid veel 100 aastat tagasi täiesti elavad, nagu Eiseni raamatust mulje jääb, ja kui natuke netis ringi vaadata, võib näha, et mingites seostes elavad mõned ta jutud veel praegugi kohalike hulgas edasi (nt Pikavere palvemajas käijad toetuvad Järve-Jaani ennustusele oma usus, et see palvemaja püsib kuni Jeesuse tulekuni - raamatu järgi olevat Järve-Jaan ka tolle palvemaja ehitamist ette kuulutanud). Nagu Eisen ütleb, muutusid Jaani ennustused rahva hulgas taas aktuaalseks uue sajandi alguses, kui toimus revolutsioon koos mõisate põletamisega ning suur maailmasõda - sellele kõigele leiti vasted Jaani ennustustest. Kuid Eisen on ka skeptiline ses suhtes, et pole tegelikult teada, millised ennustused on algupäraselt Järve-Jaani omad ja millised on hiljem tema suhu pandud, siis kui ennustatud asjad juba käes on.

Huvitav on, et Jaani ennustuste hulgas on nt sellised: "Vene riigi piirid pigistatakse nii kokku kui lambaraudade pärad"; "Vene riik saab hobuserauataolise kuju"; "Vene riik jääb nii väikeseks, et aknast võib ta mere lõppu ära näha" - tollal, kui Eisen oma põhilised andmed kogus ja raamatu kirjutas, võisid need ennustused tõesti meeli erutada, sest käis ju ikka veel Vene kodusõda ja mitme aasta jooksul oli lahtine, mis Venemaast järele jääb. Üsna palju on Järve-Jaanil ennustusi kohaliku kandi majapõlengute ning rajatavate teede ja sildade kohta, samuti olevat ta ette ennustanud, kuhu ehitatakse kohalikud kõrtsid ja viinavabrikud ("Siia saab maapealne põrgu"). Võib-olla kõige huvitavamad ennustused on need, mis käivad tehnikaimede kohta, mida Jaani eluajal veel olemas polnud (küll aga olid nad olemas ennustuspärimuse kogumise ajal, nii et tegelikult ei saagi me teada, kas Jaan ka tegelikult neid asju ette nägi). Nii kuulutab ta ette, et vankrid hakkavad kord ilma hobuseta sõitma, või et hakatakse sõitma raudhobusega, mis auru välja ajab. "Korra pannud Jaan Virtsu Kiisamäele maantee äärde teivad püsti, sidunud lõngu teivaste vahele. Külataat läinud mööda, imestanud: "Jaan, mis nüüd teed?" - Jaan vasta: "Nagu ma nüüd teen, tehakse edespidi. Mõtte kärmusel räägitakse kaugele"." Või et "kõik maa on sambaid ja posta täis. Neid mööda hakatakse kirjutama".

Ja üsna kõnekalt kõlab ju ennustus "Kõik maailm läheb poodi, inimesed panevad poeriided selga". Uue ühiskonnakorralduse kirjeldus kõlab nii: "Kui küll inimesed riiete poolest herradeks ja preilideks lähevad, ei saa nad siiski kui saksad tööta süüa, vaid herrad peavad äestama ja preilid rukkid lõikama".

Raamatu lõpus on ka väike peatükk neist ennustustest, mis Eiseni ajaks polnud täide läinud - seal on suure ja vererohke sõja ennustused, mille tulemusena jääb alles vaid üks mees iga 20 naise kohta; ennustus selle kohta, et kolm kuningat tulevad Koonga kanti ja teevad rahu; et sealtkandi kirikud saavad Türgi (või Rootsi) hobuste tallideks (noh, kes soovib, võib ju selle täitumist arvata nõukogude aega, kus tõesti kirikutest ka hobusetalle tehti); ja siis veel selline ennustus: "Kalad saavad meres korra täiesti otsa. Isa teeb pojale puust kala, et näidata, missugused loomad enne vees olnud."

Järve-Jaani on tegelasena kujutatud Andres Ehini romaanis "Rummu Jüri mälestused" ja pärimusteatri "Loomine" lavastuses "Soolaev".

Kuigi Järve-Jaan oli kristlane nagu tolle aja talupojad ikka, on ta huvitaval kombel oluline eesti budistide seltskonnale (või osadele neist, sest nagu olen aru saanud, on budiste siin mitu erinevat seltskonda, kes kõik omavahel sugugi probleemitult läbi ei saa), sest 1993. aasta taastrükk sellest raamatust on just Buddhakirjastuse poolt välja antud ning Järve-Jaani maile Koongasse rajab  Eesti Nyingma ehk Taola  budistlikku parki. 

Viio Aitsam

veel üks Viio Aitsami lugu

Maarja Kangro – Ahvid ja solidaarsus (2010)

Päris elavalt ja hästi kirjutatud proosakogu nooremapoolse kultuuritöötaja suhetest ja põrkumistest välismaal ja kodumaal välismaalaste ja kodumaalastega. Kultuuriväärtused, kulinaaria, kepihimu. Igati naksakas proosa, terav ja mõtlemist ärgitav; naine kui nõrkade meeste hirmuunenägu, ühesõnaga – priima. Parimateks ehk nimilugu ja “48 tundi”, nõrgemad tundusid vast “Kunstimuuseumis” ja “Glabro”. Vaatan, et lehearvustustes on toodud võrdlusi Viidingu viimase proosaraamatuga, tõepoolest võib see olla nii, Kangro on kindlasti loetavam. Näpuotsaga naisskandaalsust ja haritlaste vabameelsust, mida veel ühelt raamatult nõuda. (No kui, siis see gorillakaan on kole.) (Mitte et gorilla ise oleks kole, lihtsalt kaan on selline, et ei kutsu lugema.) (Miks Itaaliast ei tule head muusikat? My Cat Is An Alien võibolla, aga pole eriti tutvuda ja huvituda suutnud sellest veel.)

“Selle Gloria Gaynori loo ajal otsustasin, et kutsun Olle tantsima. Noormees keeldus: ta olevat juba liiga palju õlut joonud, et adekvaatselt jalul püsida. Vaatasin ta sõpru, ka nemad paistsid kultuursest joomisest üsna küpsed. Andsin endale aru, et selles seltskonnas mulle tänaöist tibu polnud. Need olid seda sugugi mitte haruldast tüüpi mehed, kes tahavad pigem turvaliselt omavahel juua kui juhuseksiga riskida. Nende loomusättumused hoiavad muidugi maailmas ka palju halba ära, seda ei saa salata.” (lk 158-159)

kiiksu lugemisarhiiv
bukahoolik
sehkendamine
danzumees
vikerkaar
ekspress
sirp
trakyllmaprokrastineerinj2lle
segane maailm
nloeb
lugemissoovitus

Irvine Welsh – Trainspotting (2010)

Sorry, see postitus on suht suvaline ja õigemini mittemidagiütlev ja suisa igav. Raamat on igati hea ja mõnus ja laksav, aga mõtted on laiali ja magamatus ja pohmakas ja sotsiaalsed kohustused niidavad jalust. Pähh, laupäev või asi.

Peab vist kohe mainima, et eelnevalt filmi näinuna ei anna see raamatule just suuremat äratundmisrõõmu – film on ikka paras koogelmoogel raamatu sündmustikust. Aga noh, silme ette kerkivad vähemalt tuttavad näod (ja kui veider on ikka avastada inimesi, kes pole näinud 90ndate kultusfilme, tekib küsimus, et kus nad nagu elanud on või nii). Pohmakaga päris meeleolukas lugemine, pikendab halbolekut (no ehk sattusin lihtsalt sellises olukorras lugema mõnd pikemat narkopohmaka kirjeldust). Või õigemini, kõlab lapsikult, aga teos mõjub oma hoogsuses kui üleskutse jätkata mittetervislike huvidega, tahaks samamoodi olla mingis tardolekus, kus mõtlemine aeglustub või liigub ebatähtsatele radadele, jõuad oma tühisuseni ja see suurt ei huvita sind. Eluterve eskapism, eksole.

Ütleme nii, et lohutu maailm, aga tore, et briti sotsiaalabi töötab töötute heaks. Külluslikult nimesid ja tegelasi (pagan, filmi pole ikka ammu näinud), aegajalt läheb sassi, et kellega nüüd tegu on või millele viidatakse (lõpus on Matty matused, kes osutub kõigile suuremaks südamesõbraks, ometi nagu ei mäleta, et ta tekstis varem nähtavamalt figureeriks, lihtsalt nimi nimede portsus – aga, miks peakski selline kindla ehitusega tekst olema?). Kuna filmi tõttu on raamatu peamiseks tegelaseks Renton, siis on päris huvitav näha, millisena näeb ta välja näiteks Spudile – pole enam selline pahale teele vajunud viks poiss, vaid ka üsna mõttetu rapsija.

Päris tore tõlge, vägisõnad otse noorusajast, polegi vast märganud, et kirjanduslikus tekstis kasutataks “krt” nii orgaaniliselt, ja selge see, et “krt” pole “kurat”, see ongi “krt”.

“Renton naeratas, rõõmustades esimest korda, kui seksuaalsed põhjused välja arvata, et oli selle mehe tütart keppinud. Hämmastav, leidis ta, kuidas sellised asjad nagu seks ja Hibs, mis smäki all absoluutselt korda ei lähe, muutuvad ühtäkki sedavõrd oluliseks. Ta arutles, et kas mitte tema narkoprobleem pole seotud Hibsi kehva esinemisega kaheksakümnendate vältel.” (lk 155)

kiiksu lugemisarhiiv
õhtuleht
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Kuldne Kaseleht 2005 (2005)

Viis aastat peale võistluse lõppu võiks omapoolselt välja kuulutada tšempionaadi finalistid – Maarja Pärtna ja Pirje Petter. Finaali võitis Pärtna 2:1, sotsiaalne ja iroonia vs kristalne hetk. Kindlasti tuleks ära märkida Jüri Tamtiki luuletus oma abikaasast, oleks vaid rohkem pereisasid, kes oma naist nii kenalt hindaks. Omaette ooper on rahvuslaste poliitluule (Maria Martin, Heinz Jaagus, Manivald Saarde), mis on piinlik. Aga jah, et siis 40 lehekülge nuttu ja armastust ja kalambuure ja loodust ja õrnust ja nalja, puudu on vaid murdeluule. Vabavärss ja püüdlik riimimine. Veel huvitavam oleks näha luuletusi, mida ei valitud.

Jüri Tamtik “Abikaasale” (lk 5)

Palju õnne, kallis Meeri,
minu laulatatud naine.
Koos me läbi käinud leeri,
näinud paljutki mis maine.

Üle kolme aastakümne
minu kõrval sa ju käinud,
oled meie laste ema,
küllap näguritki näiunud.

Laste kilkeist tulevil päevad
kaugele on maha jäänud,
rõõme pakkusid kord vaevad,
karmi elu maantee käänud.

Nüüd taas teineteise tarvis
rohkem jälle leidub aega,
elumaantee selles kurvis
kõike möödunut saab vaeda.

Ole ikka rõõmsameelne,
ilmesta mu hallid päevad,
mitte liiga teravkeelne,
koos siis talume kõik vaevad...

Mati Soonik – Tiivaripsutus (2010)

Raamatust kirjutas selline uus ja põnev blog jutte ja triipe ja selle kirjelduse järgi tundus paratamatu, et tuleb teost lugeda. Et siis, 34. aastane vabaabielus Hiiumaa postiljon Peet leiab, et peaks endale abikaasa leidma. Või siis ikkagi abiellub lõpuks oma 2 lapse emaga, kellega 8 aastat koos elanud. Jumal küll, hea loogika. Paneb siis Reklaamlehte paljutõotava tutvumiskuulutuse ja vastused hakkavad robinal saabuma. Raamatu avalehed on nii jaburad, et pretendeeriks vabalt aasta campraamatu rändauhinnale, tsiteerida oleks nii palju, et võiks lehekülgede kaupa siin muudkui lajatada pärleid sigadele. Teos võiks olla paras šokiteraapia alla 25. aastastele, kes vist ei kujutleks siukest tutvumist ette. Ja no eks mingi pildi saaks 1980. aastate nõukogude igapäevaelust ja tollasest kommete komöödiast.

“Kiri on endiselt väga avameelne ja selle kirjutaja üritab sellega mind enese poole võita, sest ilmselt pole tal endiselt meestega edu. Mõttetu on temaga suhelda, kuna pruudiks ta mulle invaliidsuse tõttu ei kõlba. Ta kirjutamismaneer on siiski sedavõrd lummav, et jätkan temaga kirjavahetust. Ta avameelse ja heatahtliku kirja tagamaaks on arvatavasti hirm kirjasõpra kaotada. Kohtama ma temaga ei kibele, kuigi loota võin tema pool mõnusat koosolemist. Järva-Jaani on siiski Hiiumaast väga kaugel.” (lk 74)

Kui algul on tekst campilikult hirmnaljakas, siis lehekülgede edenedes muudab tekstivoog mind kuidagi kurvaks ja tekitab vastiku või näruse enesetunde. Peeti tõlgendused kirjadest on ikka väga egoistlikud, endast arusaamatult hea arvamus, enesekujutluses kui märgade unenägude superkangelane, keda kõik kirjakaaslastest naised peaksid lihalikult ihaldama (naiste kirjadest jääb mulje nagu Peet piitsutaks omalt poolt muudkui seksijuttu, nii nad siis ikka mainivad mehele oma erootilisi unenägusid või vibraatori kasutustihedust või ihalusi). Nilbe enesega rahulolu, raamat sarjast “mehed on jobud”.

“Mul on Kalliga kaks tütart. Tobe on need maha jätta ja võõraid lapsi kasvatama minna. Pealegi suudan oma elukaaslasega üsna kenasti elada, kui vaid tahan. Ta on küll veidi täidlane, ent selle on põhjustanud mulle tütarde sünnitamine.
Priuh-prauh kirjavahetused katki jätta pole siiski mõtet. Pealegi köidavad mind seksapiilsed naised, isegi nende kirjad ei jäta mind ükskõikseks ja neid on tore oodata.” (lk 88)

Närvi ajab selline planeeritud kaaslaseotsing oma elukaaslase kõrvalt – et tegu pole mingi juhusuhte või armukesevärgiga, vaid just selline külm kalkuleeritud käitumine säändse junni poolt (noh, paaril korral saab Peet keppigi ja ühel korral ei suuda endal kõvaks ajada). Ma ei oska seda teost lõplikult liigitada või mõista – on see kriitiline vaade sellisesse mehemaailma või hoopis lihva-lohva wannabe elumehe jutustus või mingi omamoodi infantiilne siirus. Ei taha lajatada, et arusaamatu jama, võibolla ma tõesti ei mõista ja olen naiivne või olen langenud petlikult lihtsa väljenduse ohvriks ja ei adu sügavamat sisu vms. Ehk keegi viitsib lugeda ja oma arvamust avaldada, oleks tore. Selge ka see, et naisi igasuguseid ja mõni psühhom situatsioon andis äratundmisrõõmu. Aga no tõesti, vend ise on ikka paras ajupoolik.

Võibolla on siin tõesti lihtsalt üks ilustamata-belletriseerimata näide mehe hingeelust (no kes ei mõtleks omaette ja suvaliselt, et see tibi on päris pandav, see naine on normaalne või tänan ei, seda mutti ei tahaks vaadata?), mida on endal piinlik lugeda, sest nii lihtlabane see mõtlemine ajuti ongi, kõik taandub egoistlikele nihverdamistele. Või on siis Peet üks kuradi jobu (ikka hämmastav, et mingi suva raamat võib ärritada). Arvatavalt-loodetavasti on esitatud kirjad ikka fiktiivne toodang (ühel korral võib lugeda suisa müstilist perega kolimist ühest kohast teise, mis ei saaks kuidagi nädalaga teostatav olla, ühes kirjas suva tilu-lilujutt, nädal hiljem käib korraga jutt suurest remondist ja kolimisest kuhugi pärapõrgusse – vrdl lk 146-148 ja lk 152-155 – selline asi saaks autori möödalask olla). Raamatu lõpus siis postiljon leiabki omale tibi. Pidu-pidu.

“Mais ei ole mul küll plaanis kellelegi külla minna. Tegelikult pean vähe usutavaks, et Tartusse sõidan. Liiga väsitav ja pingutav tundub mulle see reis ette võtta. Mu kirjasõber on palju kannatanud ja räsitud inimene, kellele teen heateo, kui talle kirjutan, aga sellest piisab. Tore on ennast heategijana tunda.” (lk 110)

Midagi positiivset. Hämmastav on see, et tekst on näpukavaba – et siis selline veider raamat ja ometi nii korraliku teostusega. Elu täis imesid.

jutte ja triipe

William Seil – Sherlock Holmes ja Titanicu tragöödia (2008)

Lugu siis sellest, kuidas Sherlock Holmes põhja läks. Hilsenrathi järgses lugemispohmakas tundub vist iga raamat paraja jurana, nii ka siis käesolev üllitis. Või on tegemist tuima raamatu või tõlkega. Et siis enne Titanicu põhjaminekut käib laeval üks pidev tapmine ja tagaajamine ja spioneerimine ja mõistatamine. Lõpuks muidugi ühiselt uputakse ja süüakse metskurvitsaeinet.

Edgar Hilsenrath – Nats ja juuksur (2010)

1907. aastal sünnivad pea üheaegselt saksa Max ja juudi Itzig ühes Saksa linnas. Satutakse elama vastakuti, juuksurisalongidesse, üks on edukas Itzigi isa salong ja teine mitteedukas Maxi poola-saksa võõrasisa juukselõikla. Poisid sõbrunevad aja jooksul ja Itzigi isa õpetab saksa poisile osavat juuksuritööd, Itzigil pigem sakslase ja Maxil pigem juudi välimus. Maxi kasuisa kuritarvitab poissi jne, ema püksikumm on aegajalt peab olematu. Siis kerkib Hitler ja sakslastel rõõmupidu ning Maxi ja Itzigi sõprus lõppeb. Või noh, viimaseks piisaks ehk see, et SS-lane Max hukkab koonduslaagris arvatavasti nii Itzigi kui selle vanemad. 1945. aasta polnud saksa sõjamasinale just teatavasti kõige õnnestunum aasta, suisa kaotati see II maailmasõda ja seni elus püsinud Max püsib põgenikuna elus igivana vägistajast Poola nõiaeide juures. Aga lõpuks lähevad asjalood nii, et nõia juurest pääseb ta pakku ja saabub tagasi Saksamaale ja peale pikki arutlusi otsustab kümme tuhat juuti hukanud Max juudiks hakata. Noh, hakkabki Itzigiks, laseb peenist lõigata ja asub mustal turul erineva eduga kauplema. Sest massimõrvaril on seljakotitäis juutide kuldhambaid, mida saab vajadusel rahaks teha jne. Kuni lõpuks laseb end ümber veenda Palestiinasse ümberasumiseks. Jõuab kohale, ei viitsi maatööd teha, saab viimaks taas juukseid lõikama, leiab pontsaka tibi ja ühtlasi jutlustab Itzig-Max juudi maailmavallutusplaane (sest jutustada talle meeldib!) ja seletab ajalugu ja satub sionistidest vabadusvõitlejate hulka. Ja sündis iseseisev Iisrael ja esimese iisraellasest sõdurina jõudis Itzig Suessi kanalini ja nii edasi ja nii on, ja nii on. Selline on siis väga skemaatiline kokkuvõte raamatust (vabandust, tavaliselt ei jutusta raamatut ümber, aga noh, raamatu tagakaanel pea sama jutt lühidalt kirjas), igasugu tobedaid ja rajusid ja ränki ja perversseid ja hingekriipivaid juhtumeid jäi siin mainimata.

Jumalast vinge raamat, soojalt soovitatav igale eluterve mõtlemisega inimesele. Ekstaatiline ja kaasakiskuvalt häbitu jutustamine, kordused ja lõugamine ja hüüatused ja lugejate moosimine-peedistamine; ehk vaid juut ise suudaks sellist musta huumorit kokku segada ja vürtsikalt esitada, rajult klišeede üle irvitada. Vaimustav stiil, kiitus tõlkijale. Huvitav eksperiment võiks olla lugeda samaaegselt Lassila ja Hilsenrathi raamatuid. Igal juhul, vägev lugemiselamus, eelmine aasta oli midagi sarnast Rushdie lugemisel.

“Esimeste sõjanädalate ajal koosnesid meie tankikolonnid suuremalt jaolt vanadest autobussidest, mis mõistagi olid natuke maskeeritud terasplaatidega, ohtlike vaateavadega ja kiiruga peale monteeritud kuulipildujatega; meil olid ka veoautod, eraautod, taksod... kõik samaviisi maskeeritud... ja meie tankikolonnide eesotsas enesestki mõista Nudelmann & Co kiired piima- ja meeautod. Piim ja mesi olid meid kord siia meelitanud ja kui sümbolid rindele sõidavad, siis on kibe tõsi taga.” (lk 330)

kiiksu lugemisarhiiv
õhtuleht
marcalt maailmale

Stalkeri hääletus 2010

Hääletusel osalemiseks tuleks külastada seda lehekülge, seal ka täpsem info. Juba paar aastat olen vaadanud, et mis asi see Stalkeri hääletamine on ja milliseid kummalisi teoseid sinna kokku valitud, sel aastal oleks võimalus esimest korda enda hääli jagada. Juhhei. Noh, ausalt öeldes saaksin valida vaid romaane, igasugu antoloogiaid ja netijutte pole lugenud. Ja loetud romaanidest on vast loetud kõik, mille vastu huvi olnud, ülejääk selline, mis paneb ehk õlgu kehitama.

Alljärgnevalt mu valikud ja täielik nimekiri koos võimaluse korral linkidega siinse blogi mõnesõnaliste postitusteni.
Parima tõlkeromaanile valiks “Linnusild”, “Anubise väravad” ja “Fevre'i unelm”. Kihvtid mängulised romaanid.
Antoloogia ehk “Täheaeg 6”. No esimene “Täheaja” kogemus jätnud senini parima mulje neist.
Tõlkejutuks muidugi Strossi pärlike ehk “Poiss ja tema jumal”, rohkem nagu silme ette ei kerki.
Eesti autori romaan: “Meie, kromanjoonlased”, “Gort Ashryn 2” ja “Surmakarva”.
Eesti lühijutt: Orlau “Elagu kuninganna”.

Parim tõlkeromaan
Isaac Asimov «Alasti päike» (Fantaasia)
Bernard Beckett «Loomine» (Varrak)
Marion Zimmer Bradley «Tormikuninganna» (Fantaasia)
Lois McMaster Bujold «Barrayar» (Varrak)
Arthur C. Clarke «Kauge maa laulud» (Fantaasia)
Suzanne Collins «Näljamängud» (Tänapäev)
Michael Crichton «13. sõdalane» (Fantaasia)
Charles de Lint «Südame metsad» (Varrak)
Charlie Fletcher «Raudkäsi» (Koolibri)
Henry Rider Haggard «Allani naine» (Kuldsulg)
Joanne Harris «Ruunimärgid» (Pegasus)
Robert A. Heinlein «Kuu on karm armuke» (Eesti Raamat)
Robin Hobb «Farseeri triloogia. II raamat: Kuninglik salamõrtsukas» [2 köidet] (Varrak)
Simon Holt «Neelatud» (Pegasus)
Barry Hughart «Linnusild» (Fantaasia)
Lene Kaaberbøl «Nägija tütar» (Tiritamm)
Stephen King «Lisey lugu» (Pegasus)
Stephen King «Tume torn V: Calla hundid» (Pegasus)
Stephen King «Tume torn VI: Susannah' laul» (Pegasus)
Henri Lœvenbruck «Moira triloogia. II raamat: Huntide sõda» (Pegasus)
George R. R. Martin «Fevre'i unelm» (Varrak)
George R. R. Martin «Jää ja tule laul. II raamat: Kuningate heitlus» [2 köidet] (Varrak)
George R. R. Martin - Lisa Tuttle «Windhaven» (Fantaasia)
Stephenie Meyer «Videvik III: Päikesevarjutus» (Pegasus)
Stephenie Meyer «Videvik IV: Koidukuma» (Pegasus)
Christopher Paolini «Brisingr» (Pegasus)
Tim Powers «Anubise väravad» (Fantaasia)
Terry Pratchett «Malakas» (Varrak)
Terry Pratchett «Postiteenistus» (Varrak)
Nora Roberts «Seitsme märk. 3. raamat: Paganakivi» (Ersen)
Anne Robillard «Smaragdi rüütlid. 1. raamat: Taevane tuli» (Varrak)
Patrick Rothfuss «Tuule nimi» [2 köidet] (Varrak)
Michael Scott «Surematu Nicholas Flameli saladused. II raamat: Maag» (Pegasus)
Darren Shan «Vampiiri käealune» (Tiritamm)
Maria V. Snyder «Mürgiõpetus» (Ersen)
Vladimir Sorokin «Opritšniku päev» (Argo)
Charles Stross «Accelerando» (Fantaasia)
Roger Zelazny «Hukatuse kaardid» (Fantaasia)
Roger Zelazny «Teemärgid» (Fantaasia)
Zotov «Mõrvad põrgus» (Eesti Päevaleht)
Chris Wooding «Alaizabel Cray painaja» (Tiritamm)

Parim antoloogia või kogumik
Theophile Gautier «Öö Kleopatraga» (Eesti Raamat)
Juhan Jaik «Valitud tondijutte» (Canopus)
Jaan Kaplinski «Lahkujad» (Tänapäev)
Kalle Kurg (koost) «Kinnimüüritud tuba» (Ilo)
Arvi Nikkarev (koost.) «Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia» (Skarabeus)
Raul Sulbi (koost.) «Täheaeg 5: Süütalastepäev» (Fantaasia)
Raul Sulbi (koost.) «Täheaeg 6: Pika talve algus» (Fantaasia)

Parim tõlkejutt
W. E. Aytoun «Mees tornikellas» (Kinnimüüritud tuba)
Honore de Balzac «Jõeäärne villa» (Kinnimüüritud tuba)
A. C. Benson «Surma tempel» («Algernon» 2009; detsember)
Kir Bulõtšov «Rajoonivõistlused doominos» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Wilkie Collins «Jutustus õnnekütist ja Glenwith Grange'i käskijannast» (Kinnimüüritud tuba)
Catherine Crowe «Itaallase lugu» (Kinnimüüritud tuba)
Daniel Defoe «Dorothy Dingley' vaim» (Kinnimüüritud tuba)
Charles Dickens «Lugu, mis nõuab mõistvat suhtumist» (Kinnimüüritud tuba)
Amelia B. Edwards «Viirastuslik tõld» (Kinnimüüritud tuba)
J. S. Fletcher «Uus päike» (Kinnimüüritud tuba)
John Galt «Eluraamat» (Kinnimüüritud tuba)
Theophile Gautier «Kaks näitlejat ühte rolli» (autorikogu «Öö Kleopatraga»)
Theophile Gautier «Kohvikann» (autorikogu «Öö Kleopatraga»)
Theophile Gautier «Kuldkett, ehk Jagatud armuke» (autorikogu «Öö Kleopatraga»)
Theophile Gautier «Muumia jalg» (autorikogu «Öö Kleopatraga»)
Theophile Gautier «Omphale» (autorikogu «Öö Kleopatraga»)
Theophile Gautier «Surnud armsam, ehk Clarimonde» (Kinnimüüritud tuba)
Theophile Gautier «Tuhande teine öö» (autorikogu «Öö Kleopatraga»)
Theophile Gautier «Öö Kleopatraga» (autorikogu «Öö Kleopatraga»)
Gerald Griffin «Phadrigi dilemma» (Kinnimüüritud tuba)
Nathaniel Hawthorne «Edward Randolphi portree» (Kinnimüüritud tuba)
James Hogg «Mary Burnet» (Kinnimüüritud tuba)
Washington Irving «Viirastuslik peigmees» (Kinnimüüritud tuba)
Herbert Jenkins «Laimujutt Gylstonis» (Kinnimüüritud tuba)
Kirill Jeskov «Deja vu» (Täheaeg 6: Pika talve algus)
Gareth D. Jones «Numbreid lugedes» («Algernon» 2009; aprill)
Leonid Kaganov «Hamsik» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Leonid Kaganov «Enne koitu» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Alan Kubatijev «Aga teie lennake, kuidas tahate» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Andrei Lazartšuk «Nõid» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Andrei Lazartšuk - Mihhail Uspenski «Kollane allveelaev «Komsomolets Mordovij»» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Sheridan Le Fanu «Madam Crowli vaim» (Kinnimüüritud tuba)
Norman MacLeod «Doktori vaim» (Kinnimüüritud tuba)
Prosper Merimee «Sinine tuba» (Kinnimüüritud tuba)
Frank Roger «Põradiis» («Algernon» 2009; aprill)
Andrei Salomatov «Hall ingel» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Andrei Salomatov «Tundmatu naine» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Nat Schachner «Minevik, olevik, tulevik» (Täheaeg 5: Süütalastepäev)
Lawrence Schimel «Peresidemed» («Algernon» 2009; detsember)
Lawrence Schimel «Tuli südames» («Algernon» 2009; detsember)
Walter Scott «Seinavaipadega vooderdatud tuba» (Kinnimüüritud tuba)
Louis Shalako «Neitsi ilmumine» («Algernon» 2009; detsember)
Sergei Sinjakin «Munk maailma äärel» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Sergei Sinjakin «Ujumine üle Jangtse» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Andrei Stoljarov «Saatana väljaajamine» (Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia)
Charles Stross «Poiss ja tema jumal» (Täheaeg 6: Pika talve algus)
Tundmatu autor «Hispaania kummitus» (Kinnimüüritud tuba)
Samuel Warren «Laibaröövel» (Kinnimüüritud tuba)
Robert Charles Wilson «Julian: Jõululugu» (Täheaeg 5: Süütalastepäev)

Parim eesti autori romaan
Marion Andra «Algolagnia» (Fantaasia)
Nikolai Baturin «Delfiinide tee» (Eesti Raamat)
Indrek Hargla «Frenchi ja Koulu reisid» (Varrak)
Enn Kasak «Vaba pattulangemise seadus» (Argo)
Kersti Kivirüüt «Okultismiklubi» (Tänapäev)
Leo Kunnas «Gort Ashryn. II osa: Sõda» (Eesti Päevaleht)
Tamur Kusnets «Hundipäikese aeg II: Vaen võtab verejälje» (Pegasus)
Grete Kutsar «Nukud ja õunad» (Pegasus)
Andi Meister «Valgus olematus aknas» (Pegasus)
Bix Pokupoeg «Üks peiarijutt suurest sangarist, tema truust sõbrast, haldjakestest, rändrüütlitest ja korradi kuningatütrest» (Habemega Naine)
Robert Randma «Sigaret» (Eesti Päevaleht)
Reeli Reinaus «Mõistatus lossivaremetes» (Tänapäev)
Tiit Tarlap «Meie, kromanjoonlased» (Ji)
Maniakkide Tänav «Surmakarva» (Varrak)

Parim eesti autori jutt
Meelis Friedenthal «Deemonid ja trilobiidid» (Tartu rahutused: Valik jutte)
Janusz A. Grinewski «Süütalastepäev» (Täheaeg 5: Süütalastepäev)
Aime Hansen «Hääletaja» (autorikogu «Jaipur-Delhi-Himaalaja: Reisikohvrist leitud lood»)
Aime Hansen «Kõnd» (autorikogu «Jaipur-Delhi-Himaalaja: Reisikohvrist leitud lood»)
Indrek Hargla «Doanizarre udulaam» (Täheaeg 6: Pika talve algus)
Mehis Heinsaar «Puhkehetkel» («Looming» 2009; nr 5)
Lauri Heinsalu «Esimene samm» («Algernon» 2009; detsember)
Mart Helme «Chou ja erak» (autorikogu «Kaks mõõka»)
Mart Helme «Kaks mõõka» (autorikogu «Kaks mõõka»)
Mart Helme «Kasside torn» (autorikogu «Kaks mõõka»)
Mart Helme «Lao-Tzi lahkumine» (autorikogu «Kaks mõõka»)
Mart Helme «Silmitu draakoni palee» (autorikogu «Kaks mõõka»)
Mart Helme «Õhtu «Kastese Raja trahteris»» (autorikogu «Kaks mõõka»)
Miina Hint «Kummitusemäng» (Miina Hint)
Hilliel Jasomirgott «Toome ära!» («Algernon» 2009; detsember)
Marcus Kaas «Pika talve algus» (Täheaeg 6: Pika talve algus)
Jan Kaus «Pauk» («Vikerkaar» 2009; nr 1/2)
Siim Kera «Toomas» («Värske Rõhk» nr 19 (III/2009)
Kersti Kivirüüt «Aardla objekt» («Algernon» 2009; juuli)
Kersti Kivirüüt «Kaku kabel» («Algernon» 2009; aprill)
Kersti Kivirüüt «Kadunud poeg» («Algernon» 2009; august)
Armin Kõomägi «Teist põlve kaevur» («Vikerkaar» 2009; nr 12)
Johannes Kärp «Hetked avatud katusel» («Algernon» 2009; detsember)
Helga Nõu «Kiindumus» («Looming» 2009; nr 9)
Kristjan Oad «Kangelased» («Algernon» 2009; august)
Karen Orlau «Alati on kusagil jõulud» («Algernon» 2009; detsember)
Karen Orlau «Elagu kuninganna» (Täheaeg 6: Pika talve algus)
Karen Orlau «Tee püsti ees» («Algernon» 2009; detsember)
Mari Palu «Vargus» («Algernon» 2009; august)
Rein Raud «Magus kaarik» («Vikerkaar» 2009; nr 1/2)
Ragnhild Reiner «Pime suvi ja rabavarjude vägi» («Algernon» 2009; august)
Artur Räpp «Välisnõustaja» («Algernon» 2009; detsember)
Ragnar Saare «Jumalate aeg» («Algernon» 2009; august)
Kristjan Sander «Õpilane Valdek» (Tartu rahutused: Valik jutte)
Kristo Siig «Kahel suviharjal» («Algernon» 2009; august)
Karmo Talts «Mamma Derko» («Algernon» 2009; aprill)
Maniakkide Tänav «Elu kaja» (Täheaeg 5: Süütalastepäev)
Sven Vabar «Musta lennuki kirik» (Tartu rahutused: Valik jutte)
Ed Vecin «Hiidude maa saaga» («Algernon» 2009; august)
Siim Veskimees «Eluring» (Täheaeg 5: Süütalastepäev)
Siim Veskimees «Ohutusnõuded laavalehmade läheduses» (Täheaeg 6: Pika talve algus)

rada7