“(3) Kohtudes tervitavad klubi liikmed üksteist niimoodi, et võtavad maha mütsi, kübara või paruka ja hüüavad valjusti: “Politsei – vuih!”” (lk 59)Kuna lapsepõlves pole seda raamatut lugenud, siis seepärast ehk puudub retrovaimustus. Raamat on mentaliteedilt justkui 20. sajandi alguskümnendites (nagu näiteks Jirotka), selline tilu-lilu muretu olemine. Et tõlketutvustus nimetab seda krimikirjanduse paroodiaks ja ka lastele suunatuks, siis lugemise edenedes arvasin, et surmadest ei tule üldse juttu; aga võta näpust, kõrvalepisoodides ikka räägitakse tapmisjuhtudest. Ühes kohas on ehk suisa võimalik allusioon “Kuritöö ja karistuse” tapmisele (lk 105-107). Ei mingitki märki sovetlikust eluolust (no korrakaitseorgani kõrgem ülemus on polkovnik, see ehk?). “Kollane Robert” on kihvtilt illustreeritud (nagu näha kaanepildistki). “Tiwi-wapu saladus” on ehk omamoodi mäng Sherlock Holmesi kolonialismimaiguliste mõrvalugudega.
Huvitav oleks kuulda, kas sel tõlkel on austajaid, ise ei suutnud ootustest hoolimata kuidagi vaimustuda.
kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
