Samuel R. Delany - The Hermit of Houston (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Ameerika ulmeklassiku päris jõuline ja segane lugu tulevikust, mil Ameerika Ühendriigid on lagunenud väiksemateks üksusteks - aga samas pole tegu mingi postapokalüptilise olukorraga, ikka kasutatakse teataval määral meile tuttavat tehnikat ning kuskil tegutsetakse kosmose kolonisatsiooni küsimusega (niisamuti kosmoselendudega).

Aga see ühiskond on sõna otseses mõttes meestekeskne - naisi ei ole (kuskilt tuleb küll lapsi), kes tahab, võib olla naiselik ja kanda vastavaid rõivaid jne, aga naisi endid pole. Kõik on kontrollitav, on olemas käsiraamat, mida järgida, üsna jõhkralt kontrollitakse inimpopulatsiooni (jällegi, kust need lapsed õieti tulevad).

Eks siin on seda gei-temaatikat rohkem kui kõrini, sellises meesteühiskonnas käib üks pidev teineteise peenisega torkimine, lisaks veel mingisugune pornovahtimine. Ja kuskil on naised - mõne vihje puhul võiks arvata, et Atwoodi “Teenijanna loo” maailm on edasi liikunud äärmusesse ning naisi hoitakse kuskil eraldi ja kasutatakse paljundamiseks, sest kuskilt peab lapsi tulema … ja millegipärast on oluline populatsiooni ohjeldamine. Aga ehk on Delanyl mingi veel hirmsam tulevikukujutelm.

Igal juhul, võimas ja segane tekst, mille lugemine pole just lustist kantud; seda teksti on soovitatud üle lugeda, et paremini maailmale pihta saada … aga ehk mõni teine kord. Otseselt ei saagi öelda, et siin oleks mingi konflikt, lihtsalt ühe sealse inimese kirjeldus selle toimimisest (sest ega tema ka ei tea, mida õieti tema eest varjatakse - aga midagi varjatakse, sellele vihjatakse mitmel korral).

Samuel R. Delany - Aye, and Gomorrah (The Big Book of Science Fiction, 2016)

 

Algselt on tekst ilmunud kuulsas antoloogias “Dangerous Visions” ning omal ajal olevat tekitanud furoori, kuivõrd tegu on õige mitteklassikalise kirjeldusega astronautidest. Nimelt valiti astronautide koolitusse ebastandardseid puberteete, kes siis … androgüniseeriti, kuna kosmosekiirgus mõjub tavalise füsioloogiaga inimese õige ruineerivalt. Tulemuseks siis androgüünid, kes saavad avakosmoses vabamalt tööd teha, aga vaimult pole just … tavapäraselt täiskasvanilikud. Ning suguelunditevabana puudub neil igasugune kiim.

Mis teeb nad vastupandamatuks teistele mitte-just-tavapärase-puberteedi läbielanutele, keda ahvatlevad need kättesaamatud noored täiskasvanud. Eks see valulik kättesaamatus ongi asja kiiks, ja eks astronautidelegi omamoodi närvikõdi. Selle loo lõpus arutavadki kummagi poole esindajad sellest kummalisest ligitõmbavusest (kellele “perversioon”, kellele igapäev).

Ja eks selline nurjatu astronaudikäsitlus võis tollal päris vastukarva mõjuda - androgüünsus ja pealekauba veel homoseksuaalsus ning kõigele lisaks ennast müüvad astronaudid. Kui jutu algus mõjub mõneti tobeda janditamisena, siis edasi avaneb õige traagiline ja ka vastuoluline maailm - kuivõrd need kosmosekangelased pole ka just … avalikkusele teab mis austusobjektideks.

ulmekirjanduse baas

Samuel R. Delany – Babel-17 (1982)

Lugulaul relvast, milleks osutub Babel-17 nimeline keel, mida impordivad meie Alliansi kiusamiseks nö Vallutajad – hakkad mõistma seda salapärast ja vaimustavat keelt (algul pole üldsegi selge, et tegemist keelega) ning muutud reeturiks ja pahategijaks (muidugi enese teadmata). Eriliste võimetega poetess Rydra Wong suundub friikide ekspeditsiooniga seda häirivat vaenuvärki uurima ja juhtub see, mis juhtub, kui juhtub. Päris mitmes kohas vandus mu keeleoskus ja tähelepanu alla ning seepärast jäi paljugi siin tekstis adumatuks. Raamatu kaasakiskuvaim osa on vast see, kuidas Rydra selgitab ühele psaikole “mina” ja “sina” kontseptsiooni ning selle käigus improviseerimine (lk 129-142).

Miks on kaanepildil selline rautatud voorusevööga poolpaljas naine, taas jäi vist lugemisel midagi tähele panemata.

“He grunted once again. “But now you are not quite so alone. I teach you to understand the others, a little. You're not stupid, and you learn fast.” Now he turned fully toward her, rested his fists on her shoulder and spoke gravely. “You like me. Even when I first came on Jebel, there was something about me that you liked. I saw you do things I thought were bad, but you liked me. I told you how to destroy the Invaders defensive net, and you destroyed it, for me. I told you I wanted to go to the tip of the Dragon's Tongue, and you saw that I get there. You will do anything I ask. It's important that I know that.”
“Thank you, Butcher,” she said wonderingly.
“If you ever rob another bank, you will give me all the money.”
Rydra laughed. “Why, thank you. Nobody ever wanted to do that for me. But I hope you don't have to rob – “
“You will kill anyone that tries to hurt me, kill them a lot worse than you ever killed anyone before.”
“But you don't have to – “
“You will kill all of Jebel if it tries to take you and me apart and keep us alone.”
“Oh, Butcher – “ She turned from him and put her fist against her mout. “One hell of a teacher I am! You don't understand a thing – I – I am talking about.” (lk 138)

ulmekirjanduse baas