Tarmo Teder - 1905 (Looming 10, 2023)

 

Üldiselt nagu ei satu lugema ajaloolist proosat, selles suhtes päris huvitav kogemus. Loos kirjeldatakse aega, kui 1905. aasta paiku Saaremaa talumehed ja muidu mõtlevad pead olid muutunud ärevate aegade jooksul üha rahutumaks - seda enam, et Peterburis oli toimunud suur Verine pühapäev ja mis kõik veel. Nii nõutakse kohalikelt mõisnikelt rohkem õiguseid ja paremaid tingimusi - antud juhul siis nii, et mõisniku poeg laseb maha mõned mehed ja saab ise nahutada. Algul jääb kõik justkui rahulikuks, aga siis saadab võim kohale karistussalga ning mässajad toimetatakse Riia vanglasse.

Teksti raamistab saarlasest rentniku Irodion Ronki lugu - kas tegu on üldse reaalse inimesega, pole halli aimugi. Talupoeg, kes elab koos perega mõisa rendimaal ja pigistab kivist vett välja, et rendi eest tasuda. Ja kui ühiselt minnakse mõisniku jutule, saab temagi mõisniku pojale äsada, ja edaspidi kupatatakse Riia vanglasse. Kuid sealt tema ei naase Saaremaale.

Autor lõpetab loo tõdemusega, et Irodion Ronk pole ka sada aastat hiljem täiesti unustatud - mida ei oska kuidagi kommenteerida, kuivõrd kasvõi järeltulevast põlvest pole sissejuhatuse järel silpigi juttu. Et jah, ootamatu teema eest plusspunkt.

Peter McLean - Priest of Bones (2019)

 

Raamat, mis tekitab segadust. Eks tekkis uudishimu, kui selle tetraloogia viimase osa ilmudes oli kuulda lugejatelt kõiksugu kiidulaule, ja eks see ole tempokalt kirja pandud, aga samas selline maffia-fantaasia pole vist õieti minu teetass. Et noh, kõrvalliinina võib seda lugeda, aga et terve raamat oleks pühendatud ühe sõjajärgse maffiaettevõtte taastamisele, see nagu suurt ei kõiguta (seepärast pole ka vast tundnud suuremat huvi Fonda Lee kiidetud triloogia vastu).

Ja et peategelane Tomas Piety on selline … eksimatu kõiketeadja, pole ka just kasuks. Tõsi küll, autor tasakaalustab seda ta uue kõikvõimsa ja salajase liitlasega, kes võtab peategelase munepidi pihku; ja vastasega, kel on märksa suuremad ambitsioonid kui selle maffiaklannidele omane (ja mistõttu Piety saab endale käsuandjaks sellise riikliku salaorganisatsiooni). Eks jah, need kaks panevad peategelase ja ta kaaslased mängina hoopis kõrgematele panustele, kui need õieti soovivad.

Väga oluline teema on sõjajärgne olukord - Tomas Piety oma endise üksusega naasevad ränga hinnaga võidetud sõjast, mille tulemuseks siis hulk katkiseid inimesi, kes peavad sõjajärgsetes rasketes oludes endale koha leidma. Siin raamatus on väga märgatav posttraumaatiline stress - aga see pole veel kõik, Pietyl ja ta psühhopaadist vennal on omakorda lisaks lapsepõlvetrauma, mis neid lahti ei lase. Ühesõnaga on siin katkiseid inimesi tõesti küllaga, ja tihti on sellele lahenduseks vägivaldne surm.

Nii vaadates on siin küllaga materjali vägagi süngeks fantaasiaromaaniks ja eks see ole selgelt grim dark, aga samas - kuidagi kaugeks jääb see lõputu jantimine allmaailma juhtiva positsiooni saavutamiseks (kuigi romaani lõpp valmistub vähe kõrgemale tasandile jõudmist, kus siis panused on hoopis suuremad, vähehaaval tulebki hakata riiki päästma või nii). Eks see võimu nimel suurema ja väiksema kurja vahel balansseerimine on igikestev teema ja siingi Tomas Piety salajane liitlane (või õigemini käsuandja) tegutseb õige hallil või tumedal alal, et oma eesmärke saavutada. Kuid eks see kõik ole põhjendatav suuremate eesmärkidega.

Õieti ei oska öelda, kas jätkaksin sihipäraselt selle tetraloogia lugemist - vahest siis, kui järgmine osa kuidagi käppade vahele satub, eraldi küll ei hakka otsima pakkumisi. Järgmine mulle kogemata grim darki autor, palun.

Kameron Hurley – The Light Brigade (Meet Me in the Future, 2019)

Kes ei viitsi Hurley samanimelist romaani lugeda, saaks siis hakkama hoopis lühema jutuga (näiteks Lightspeedi lehelt), igal juhul jõuaks loo enamvähem sama lahenduseni.

Romaan jutustab toimuvat muidugi pikalt-laialt lahti (nii alustab romaani väljaõppelaagri kogemuse pikk lahtikirjutamine, mis venis minu meelest liialt põhjalikuks – jutus minnakse sellest mööda enamvähem paari lausega); aga suurim erinevus on siis selles, kuidas peategelane nö vabadusvõitlejaks hakkab, see on lahendatud teisiti, siin on korraga deja vu roosiga, millest siis areneb edasi see ajarännu märguande värk. See on muidugi kiirem ja poeetilisem lahendus kui romaani aeglaselt lahtirulluv mõistatus eri ajahetkede elavate ja surnutega, mida peategelane siis raskustega lahendab. 

Ja noh, kui romaan on selgelt LGBT (mitte et see tolles ajas kuidagigi eriline oleks), siis lühijutus jääb see teema tagaplaanile või minusugusele lugejale õieti märkamatuks. Rääkimata peategelase vanematest ja vennast ja julgeolekuohvitserist, neist pole jutus märkigi – mistõttu see sõjaväkke astumine pole siin niivõrd dramaatilise põhjaga.

Nojah, vaikselt kisub juba romaani sõlmpunktide ülesloetlemiseks, mis võiks võimaliku lugemiselamuse rikkuda. Seepärast, aitab.

Neal Asher – Tulnukarheoloogia (Orioni vöö 1, 2020)

Asheri teksti olen kunagi lugenud, sellegipoolest oli igati mõnus seda eestikeelses tõlkes uuesti kogeda. Gabbleduck on plämapart? Miks mitte … kujuteldamatu võõrik on ta ikka.

Autor on puhtalt actioni peal väljas ning seegi tekst pakub erinevaid adrenaliinilakse. Tegelased on ikka üliolendid, kes pistavad rinda teiste üliolenditega ning peale üldist märatsemist ja hävingut roomavad varemete alt välja. Nii ka selles jutustuses.

Oleks muidugi huvitav lugeda mõnd Asheri romaani eestikeelsena – kui mälu ei peta, siis „Prador Moon“ on üsna õhuke ja kronoloogiliselt Polity sarja algusse paigutuv … kuid raske on kujutleda, et Sündmuste Horisondi koostajad jaksaks autoritasusid maksta ja kuidas siis õigesti tõlkida kõike seda võõriksõnavara. Ja no kes seda ostaks.

Ahjaa, lugu on siis sellest, et üks närune salakaubitseja tahab inimsoo vihastele vaenlastele pradoritele maha müüa tulnukarheloogilt röövitud mälusalve, mis peaks sisaldama … plämapardi intellekti varasalve. Plämapardid lasid endil nimelt ajud puhtaks rookida, et mitte lasta end hävitada viirusel, mis ründab tehnoloogiat kasutavaid elusolendeid (ja mis pühkis kaks tsivilisatsiooni, mis olid plämapartide eellaste kaasajal tegutsemas). Mälusalvestise leidnud ja sellest ilma jäänud (tumeda minevikuga) tulnukarheoloog vannub verist kättemaksu ning asub seda salakaubitsejat jälitama, kes aga oskab end hullemate jamade otsa kukutada. Tulemuseks siis asherlik märul.

Mnjah, peaks ikkagi Asheri romaanide lugemist jätkama.

ulmekirjanduse baas

Michael R. Fletcher - Beyond Redemption (2015)

Peale sellise romaani lugemist võiks endalt küsida, et mida õieti uut võiks sünkmorn veel pakkuda (seda eelkõige nö keskmises plaanis maailmade mõõtmes – nagu Abercrombie ja McDonaldi puhul; hiiglaslikumad maailmad nagu Eriksoni ja Martini epopöad on vast lihtsalt teistsugune ooper). Maailm kui selline on muidu üsna tüüpiline grimdarkile – kenasti brutaalselt jõhker ja küüniline ja küllastatud kõiksugu egoistlike intriigidega. Ainult et … selle maailma juhtivateks jõududeks on erinevad meelepetted („delusion“) ja nende rakendamine rahvamasside võimendamise abil (kes üksikisikutena on samuti õige segased). Kas seda võiks nimetada psühhopatoloogiliseks sünkmorniks, noh, mul pole selleks mingit psühhiaatrilist diagnoosivõimet, aga kiusatus on öelda küll.

Ja noh, kuivõrd on tegu psühhopatoloogilise maailmaga, siis selle maailma suuremate ja vähemate jõudude käitumismotiivid pole tavamõistusele (muidugi, mis see õieti on? Midagi, mis on minu ja ainult minu jaoks tavamõistuslik?) just kõige loogilisemad. Kui tavaliselt romaanides on erinevate psüühiliste probleemidega üks kuni mitu tähtsamat tegelast, siis siin on põhimõtteliselt kõik mingi eripäraga – välja arvatud üks peategelane (kelle kohta muidugi arvatakse, et tegelikult on tema kõige enam segi). Sõltuvalt rikutusest võib iga lugeja valida endale kõige vastumeelsema meelepette võimendaja – minu jaoks osutub selleks ehk Orjastaja oma rändava (ja söödava) „austajaskonnaga“. Mis kõik viib muidugi selleni, et ühegi tegelase saatus pole püha.

Raamatu lõppu on lisatud erinevate patoloogiliste meelepetete sõnastik, mis siis peaks andma üldise pildi erinevate tegelaste, ee, diagnoosidest ja motiividest ja sundmõtetest. See kõik võimendub ingliskeelsele lugejale sellega, et enamasti nimed ja nimetused on õige saksapärased, mis loob kenasti raskepärase psühhedeelse õhustiku (Doppelgangist! Gefahrgeist! Geisteskranken!).

Romaani sisu on siis selline, et ühe väikeriigi endale allutanud maniakk Furimmer Konig tahab luua jumalat, mis oleks tema kontrollile allutatud (rahvale on see muidugi maha müüdud ideega, et see on kogu rahva jumal, kes neid teenima hakkab). Katsejänestest kümnest lapsest jõuab elusana finišisirgele üks poiss Morgen, aga noh, enne rituaalse hukkamise sooritamist (sest jumalaks saadakse teispoolsus – „ascendancy“, jajah, ka Eriksoni viimases romaanis on see vaat et peateema) ta röövitakse, sest röövlite kamp arvab, et kui poiss sellele maniakile tagasi müüa, teeniks nad korralikku raha. Plaan läheb muidugi nihu ning erinevad maniakkliidrid püüavad nüüd Morgenit oma võimusse saada, et seejärel saada hukkamise järel enda valdusse jumalast käpaalune. No sellega läheb nagu läheb ja tulevärki on enam kui küllalt.

„„If Furimmer only suffered delusions of grandeur, he’d just be another Gefahrgeist. His delusions surpass such pettiness. His faith creates gods.“
„Delusion, you mean,“ said Stehlen.
„What’s the difference?““ (lk 31)

Eks romaani puhul võlubki, kuivõrd süüdimatult igasugu jõledusi tehakse: omakasu (kas seda ongi õige niimoodi nimetada) nimel on kõik vahendid ja teod lubatud, eksole. Ei saa öelda, et see just reaaleluliselt midagi uut oleks, küll aga on see romaanis äärmustesse viidud … ja selles meelepetete maailma reaaliates vaid püsitaksegi. Eks tegelastega samastumisvõimalus on nagu on; sõltuvalt igaühe rikutusest või, noh, kupli all toimuvast. Ja omal moel on see muidugi värskendav lugemiskogemus.

Et siis … selline hämmastavalt haiglaselt toimiv maailm – muidugi, on see niivõrd üllatav, kui mõelda kaasajale ja meie rõõmudele? (Või minevikule ja enneminevikule ja täisminevikule ja nii edasi.) Igal juhul, tänan loterii üht autorit, kes sellele romaanile tähelepanu juhtis (kuigi ma ei leia enam postitust, kus sellest juttu oli).

Joe Abercrombie – Red Country (2012)

Tuleval kevadel peaks ilmuma seitsmes romaan (ehk kaheksas raamat, sest viimati ilmus jutukogu) Esimese Seaduse maailmast, mis peaks olema jõudnud omadega tööstusajastusse. Küllap sellised arengud mõlkusid käesoleva romaani kirjutamiselgi autoril peas, sest siinne romaan on õige nostalgiline vanade aegade suhtes … sest tsiviilseaduste ja tööstusmasinate ajastu on algamas. Kuid seda verisem on hüvastijätt senise ilmakorraga.

Tõepoolest, kuigi eelmised viis romaani õige grandioosse ulatusega konflikte ja kättemaksu, siis see teos on täis mikrotasandil pulbitsevat vägivalda. Tuttavad ja uued tegelased uputavad neile kõige vaenuliku (või segava) veresse – ning mingis mõttes see personaalne vägivaldne odüsseia mõjub ehk teravamalt kui ka ängistavamalt kui eelmiste romaanide tapatalgud.

Abercrombie jätkab lugeja ootuste petmist: kuidas inimesest saab koletis, mitte et pakuks seda, kuidas muidu ebameeldivast tegelasest kasvab midagi kangelase laadset (meenutagem kasvõi esimese triloogia kuningaks kujundamist; samas muidugi on tegelasi, kes ehk moraalselt mõneti täienevad). Ikka loodad, et Logan saab minevikust vabaks … kui ei, lõpuks on ta ikkagi berserk-tõurastaja. Huvitav, kas sellisele tegelasele on üldse võimalik diagnoosi kirjutada? (Jajah, kindlasti on, reaalsus on alati hullem kui kirjandus.) Tagasi on ka Nicomo Cosca, kes jagab lõputuid kvaasimakjavellilikke õpetussõnu, mille must huumor hakkab kergelt kujunema moraali mustaks auguks.

Mitmel puhul on seda romaani nimetatud vesterniks ja raske oleks vastu vaielda – ehk siis kuidas tärkava industriaalühiskonna levimisel peab senine elukord alla vanduma. Abercrombie jätab justkui siiski ühe augu sisse – nimelt on möödaminnes juttu sellest, kuidas Draakoni rahvas on saatnud sõdalasi võitlema šankadega (mitte ei meenu, kas triloogia lõpus sai selgust, kuidas need šankad tekivad), ehk siis tulevikuski on sellistel tegelastel oma osa järjekordses vana ja uue kokkupõrkes.

Kõige selle vägivaldse ja inimhinge viletsuse nonstop kogemisel (tõepoolest, möll hakkab pihta pea avalehekülgedest ja paneb lõpuni välja – üksikud hingetõmbepausid on vaid pettekujutlused, et ühel või teisel tegelasel võiks midagi … positiivsemaks minna) tekib küsimus, et kui usutav selline möll õieti on. Võikski siis öelda, et tegu on groteskse fantasyga, mille kirjutamise puhul võiks Abercrombiet nimetada musta huumoriga rikastatud nihilistiks. Tegelastel justkui oleks mingid ideaalid või ka unistused pehmematest väärtustest, aga samas … inimene on nõrk. Pealegi kuulub enamik tegelasi surevasse aega, neil pole õieti kohta industriaalühiskonna reaaliates (no kuulake kasvõi Coscat, eksole).

Ehk seitsmenda romaaniga hakkab Abercrombie ehitama omamoodi Ankh-Morporki – nii nagu Pratchetti tegelased muudkui räägivad uhkusega kangelaslikult ja verisest minevikust, aga ometi kohanevad suurema rõõmuga uue ajastu nõudmistega. Samas ehk niisugune pratchettlik tööstustoodang võiks Abercrombie puhul olla päris kole – kuigi tal vist on juba sõlminud lepingu Esimese Seaduse maailmas toimuva kolme romaani ja ühe jutukogu kirjutamiseks.

Igal juhul, „Red Country“ on päris vägev ja painajalik lõpplaul senisele Esimese Seaduse maailmale.

„Sworbreck had come to see the face of heroism and instead he had seen evil. Seen it, spoken with it, been pressed up against it. Evil turned out not to be a grand thing. Not sneering Emperors with world-conquering designs. Not cackling demons plotting in the darkness beyond the world. It was small men with their small acts and their small reasons. It was selfishness and carelessness and waste. It was bad luck, incompetence and stupidity. It was violence divorced from conscience or consequence. It was high ideals, even, and low methods.“ (lk 341)

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg „Reekviem Galateiale“. Fantaasia (2004); Adena Sepp „Elu pöördelised hetked“. Ersen (2017).

Olen ise nii rahul, et taipasin neid kahte raamatut kordamööda lugeda. Et sups, kosmoseseiklus, siis jälle seebikas, tagasi machomäruli juurde ja no vahepeal pisut seebikat. Üsna sirgjoonelised ja žanripuhtad mõlemad. Mõnes mõttes nagu vastandid, aga teisalt hoopis üsna palju sarnast.

***

„Reekviem Galateale“

„Samal hetkel, kui maastikumasin tema eest kõrvale libises, avas Mally tule. Külmalt, eriliste tunneteta, tühjendas ta terve padruni magasini troppis lähemale tormavate vaenlaste pihta ning viskus siis maantekraavi. Mudane seisev vesi lõi ta pea kohal kokku, kuid juba oli Mally püsti tõusnud ja vahetas laskeseadmel palavikulise kiirusega pideme, et ka see samas suunas tühjendada. siis veel üks. Kui viimane salv oli tühjaks tulistatud, saatis Mally teele veel terve seeria kiirgusimpulsse, viskas siis kasutuks muutunud relva käest ning hiivas end rinnuli kraavipervele, et paremini näha, mis oli teisel pool maanteed toimunud.“

Mäletan, et lugesin kunagi samalt autorilt raamatut „Tants tulle“ ning ägasin ja oigasin, et milline kohutav klišee – loeks nagu mõnd meerika actionsarjade üldistavat kokkuvõtet või midagi. Teate küll, nii halb, et peaaegu hea juba.

Ei teagi siis nüüd, et kas oli siis asi ikkagi žanris või ei tahaks ma toda raamatut ka tänapäeval teist korda lugeda. „Reekviem Galateiale“ läks igatahes märksa libedamalt. Huvitav on, et raamatu taga nimetatakse avalugu isegi eesti ulmelugude paremiku hulka, aga mina jälle pettusin lõpus tugevalt. Et olgu pealegi, kosmose ja rahvapärimuse segamine on naiss küll, aga lõpuks ootasin selle miksimise tulemusena mingit üllatavat ja uudset lahendust. Noh, vast minu viga, et ootasin.

Igal juhul on kõik lood ühtlaselt taheda ülesehituse ja tempoga. Läksid libedalt alla nagu marineeritud puravik. Või milline see neist sissetehtud seentest kõige tatisem ongi... vekitud pilvik? ’Demilitariseeritud tsoon’ annab kena klassikalise üleolekutunde, kus pahapepu tegelane (olgu ta siis Poirot, MacGyver, Old Shatterhand või kestahes) longib niisama ringi ja siis juhuslikult sinnakanti sekendama sattunud pahalased saavad halva üllatuse osaliseks. Ei puudu ka peotäis eri vanuses daamikesi hädas, kelle aitamine täpsemalt defineerimata aukoodeksi järgi paratamatu on.

’Petukaup’ viib salakaubitseja, kes otseloomulikult on jällegi endine suur pahapepu ja endale veel ka ühe eksootilisest pahapepust kaaslase leiab, ühele obskuursele planeedile valgustkartvat äri ajama, mis otseloomulikult vussi kisub. Ega’s midagi, jällegi saab võitu aukoodeks, mis nagu oleks pisut suva ja siis ei oleks, kah ... no igal juhul peab näitama, kes siin boss on. Pahadega läheb nii nagu läheb...

’Reekviem „Galateiale“’ peategelane on muidugi jällegi ... pahapepu. Üritab teine kenasti ontlikku ametit pidada, aga no maailmas kipub ühtelugu miskit viltu minema ja ega’s ebaõiglus väärib korrigeerimist, kaunid daamid (kel hea maitse ning oskus õigel ajal õiges kohas olla) võiks ära päästa ning ellujäämine juba niikuinii.

Sügavama psühholoogia pärast muretsema ei pea, ning kuigi iga loo puhul on ehk mõni konarlik usutavuse koht, siis saab sellest üle näiteks lausega ’laeva päästmiseks ei olnud enam mingit võimalust’ ja nii on, ei pea pikalt seletama, et kuidas ja miks seda võimalust ei ole. Või siis veretilkadele mõeldes – miks näiteks kolmekuune tegevusetus pole piisav põhjus kapteni ametist kõrvaldamiseks? Noh, pole, kes seda koodeksit ikka teab kui mitte tegelased ise. Aga kui selle tutvustuse algusse tagasi pöörduda, siis võime näha ka stiilipuhast vastaste käitumist – sõdurid, kes alguses said hinnangu kui ootamatult head professionaalid, kelle vastu peategelase ainus eelis on parem orienteerumine ja liikumisoskus maastikul, tormavad otseloomulikult troppis peale, sest kuidas muidu nende suunas efektselt pidemeid tühjendada... eksole. (Aga nõnda, nagu seebikakangelanna võime ilma varvastki liigutamata ka inimtühjas paigas keskmisest kenamaid mehi ligi tõmmata, ei või ka siin vastaste juhmuse üle kurta – tegemist igati žanrikohase võttega...)

Tegutsevad tegelased on loomulikud keskmisest turskemad mehed, atraktiivsus pole point. Naistegelased üldjuhul nõrgukesed, seda kas nad on atraktiivsed või mitte, saab lugeja ka üldjuhul teada.

***

„Elu pöördelised hetked“

„Sinuga ei kavatsenud ma seda mitte mingil juhul teha, olgugi et oleksin võinud oletada, et kuna olete Kristiinaga sõbrannad, võiksid sa olla samasugune. Sa meeldisid mulle väga ja ma oleksin soovinud eelnevalt sinuga lähemalt tuttavaks saada, kuid nähes sind äkki saunas enda ees kogu ehedas ilus, kaotasin lihtsalt aru ja juhtuski see, mis juhtus. See, et sa osutuksid süütuks, vallutas mind nii, et ma tõotasin samas endale, et kui see türduk mind ikka jaksab ära oodata, võtan ta endale naiseks, kuid enne tuleb kool ära lõpetada ja leida kindel töökoht.“

Siin on meil tegemist jälle kena klassikalise ja stiilipuhta seebikaga. Süütu tütarlaps metsatalus, tuleb üks mees ja siis teine, tulevad ja lähevad, vanakesi ei taha ka kurvastada ning saunake on hea koht, kus ehal käia. Kenasti asjakohaselt ei tee ka Sepp mingit pikka juttu kõrvaliste teemadega – kõike muud on täpselt nii palju, kui Miia armuelu puudutavate rohkem ja vähem traagiliste keerdkäikude tutvustamiseks vaja. Kes Saarema eluolu, looduse ja inimtüüpidega lähemalt tutvuda tahab, peab siiski mujale otsima minema. Poemüüjast Miia võiks põhimõtteliselt ükskõik millises Eestimaa külas oma printsi oodata. Süžee on nii põgusa raamatu kohta parajalt tihe, teemaks mahub lisaks armastuse hädadele ka sõbrannatamine ja kolmnurgatamine jms. Halvad naistegelased on muidugi pigem ‘ülemukitud mõttetud tibid’, noh, mitte nüüd täiesti mustvalgelt aga siiski ja peategelane peab end hirmus tavaliseks, aga nagu möödaminnes selgub, et kui ta vaid saunalinal langeda laseb ... ja silmad on ka kenasti suured (ja nagunii hirmus tundelised).

Kui militaarulme puhul ei ole nt posttraumaatiline stress või üldse mingi üleliigne tundlemine teema, siis ühe korraliku seebika puhul ikka vastupidi – emotsionaalne pinge toob kohe kaasa reaalsed füüsilised tagajärjed. Mõnel korral tahaks küsida, et kas Eesti külades arstiabi ikka tõesti raske leida, et Miia oma rasestumisvastaseid vahendeid meditsiiniõest tädi kaudu hankima peab? Aga no see selleks. Miia pole iseenesest ju üldse halb rollimudel, oskab õigetel hetkedel enda eest seista küll, prints pole mitte päästerõngas vaid … oluline edasiminek elukvaliteedis, ehk.  Omamoodi nauditav on tegelaste kõnepruuk. No nad räägivad täiega nagu seebikakangelased. 

Et siis seegi lugu lippab nagu lepase reega ja läheb alla nagu magus limonaad laste sünnipäevapeol. Või midagi. Ja lõpus on loomulikult pulmad. Kui nii võtta, siis võiks ju ka ’Reekviem „Galateale“’ lõpus pulmad olla. Eeltingimused on päris hästi täidetud.

Meestegelaste kohta saame seda ka teada, et kas nad ikka on kenad või mitte. Kui õigesti mäletan, siis enamikel olid musklid ikka ka. Aga muidugi lahingus treenitud gorilladest eksmilitaare Saaremaa kandis eriti ei liigu. Naistegelased on kõik pigem kenapoolsed, kusjuures vihjamisi on löövaimaks relvaks ikkagi loomulik ilu.