Kristina Ten - Beginnings (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Kui algul mõtlesin, et seda teksti oleks päris keeruline tõlkida, siis üllatusega selgus, et autor polegi sünnipärane ameeriklane, vaid hoopis Moskvast sisserännanu. Sest noh, mõneti seal mängitakse sõnadega, ja alles lühiteksti teises pooles saab asja selgeks.

Lugu siis väikelinnas elavast kahest noorest, kel on kokkupõrge kohaliku kuningaga, kellele ei meeldi sellised noored ja kelle õpetus läheb täiesti ülekäte ning lõppeb nende kahe noore … moondumisega. See moondumine on teada täiesti esimestest lausetest, aga tee selleni on kuidagi … harjumatu: autor on võtnud eesmärgiks destruktureerida muinasjutu kulgemise loogikat, mille tulemuseks siis üks pidev ümbermängimine või siis vastuseis ootustele. Et loos on kuningas, siis on siin ka prints, keda kuningas tahab kasvatada järglaseks. Aga prints, tema …. niiväga ei taha olla prints. Kuid kuningas, tema teeb asju vaid nii nagu temale sobib või õigeks peab.

Ühesõnaga, kokku jookseb kahe armastaja ja ühe printsi lugu, millest nö elavana tuleb välja prints (mis on niisiis loo algusest teada). Sest noh, ta on lihtsalt passiivne. Erinevalt kuningast, kes igasugust jama ei talu. Järele mõeldes, päris huvitavalt teostatud tekst.

Shingai Njeri Kagunda - Air to Shape Lungs (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Tekst varem ilmunud afrofuturismi antoloogias ja kirjeldab siis ulmelises laadis seda, kui keeruline või võimatu on vale nahavärviga inimestel võõras või hoopis uues keskkonnas hakkama saada (kuivõrd tekst esitab justkui planeetide koloniseerimise diskursust).

Eks nagu Samatari puhul, kõigepealt võinuks autori tutvustust lugeda, aga eks see rassismi teema torkab silma ka selgitusteta. Tekst on igati poeetiline, aga ei saa öelda, et sõnum just tugeva kujundi moodustaks. Omamoodi traumakirjandus.

Carolina Pihelgas - Lõikejoon (2024)

 

Siinseal on mitmed kiirreageeringud seda teksti juba kiita jõudnud ja ausalt öeldes tunnustan omaltki poolt seda Loomingu Raamatukogu uue aastakäigu avajat. Huvitaval kombel polegi varem lugenud Pihelgase raamatuid, küll üksikuid tekste perioodikast - mitte et oleks kuidagi vältinud või ebaoluliseks pidanud, lihtsalt pole kätte sattunud.

Raamatus on kolm tasandit, mida on huvitav jälgida - esiteks muidugi lugu ise ehk see, kuidas inimene püüab lõplikult väljuda oma traumaatilisest pikaajalisest suhtest. Eks arvatavasti ole seda väga paljud ise kogenud - kas ohvri või traumeerijana (noh, kui sa ikka ise suudad seda endale tunnistada). Eks see osa on vist kahjuks tuttavam naissoost lugejatele, kuid vast valu läheduse kadumise pärast on niiehknaa universiaalne.

Teine tasand on viis, kuidas tekst on kirjutatud. Selgelt ja lihtsalt öeldes on see kirjanduslikult nauditav. Eks luuletajad on varemgi proosat omal moel värskendanud, nende jutustamine on küll rohkem … üleminek proosasse ilma suurema (või noh, laiema publiku jaoks) sisuta. Pihelgas jutustab lihtsat lugu, aga proosanauditavalt. Kõik need kujundid ja muu selline, need ei koorma teksti lihtsalt ilu või originaalitsemise pärast, see on orgaaniline.

“Vaatan tuult, kes otsib taga oma kadunud hälli heinakõrte seest.” (lk 84)

Kolmas tasand on koht. Eks see Nursipalu polügooniga seonduv on ühel või teisel moel kuum, aga et endalgi on laskeharjutuste kuuldekaugusel suvemaja (kuigi teises kandis), siis sellest kuidagi … lähedasem tunne. Ning see vana maja ja sellega seonduv valu ja võlu. Muidugi, et esimene tasand saaks kolmandas tasandis toimida, on vaja nö juhuste kokkusattumist - soe hiliskevad ja sellele järgnev tavapärane suvi; ega sellises maamajas pole just ülemäära mugav olla sügisest kevadeni (võiks muidugi ette kujutada, kui peategelane oleks otsinud oma suhtelahendust seal näiteks oktoobris).

Aga jah, kokku on tegu hea lugemiskogemusega (ilus on valus) ja kindlasti soovitaksin kätte võtta, kui võiks kõnetada. Mingil moel jätk eelmise aasta huvitavatele autoritele (Fortier, Tagaq, Tóth), aga hoopis oma võtmes. Peaks nüüd millalgi ette võtma Pihelgase proosadebüüdi.

“Olen nagu tundmatu manner, kus kõik on tegelikult juba olemas, kus rajad on ammu sisse trambitud. Aga laevadega saabunud maadeavastajad on andnud jõgedele, järvedele ja mägedele nimed, mis neile sugugi ei sobi, nad on mind oma keelega nakatanud, mind koloniseerinud. Mul on vaja minna tagasi algusesse, mul on vaja omaenese pilk taasavastada, oksendada välja sinu hinnangud. Oksendada välja emme. Ma tunnen end nagu laps, kes on üksi koju jäetud, tontlikusse korterisse unustatud, kes on täiskasvanu kehasse heidetud, ilma et ta oskaks eluga toime tulla. Näen välja nagu täiskasvanu, aga sisemuses laamendab laps. Kurvastab, kardab, kõhkleb.

Tulen ju endaga toime. Juba lapsena tulin. Mis see nüüd siis ära ei ole. Ma tulen toime. Leian üles selle hoolitseva pilgu, millega end vaadata, leian küsimused, mida iseendalt küsida. Mida mul vaja on? Muutust. Aga midagi juba ongi muutunud, midagi on natuke teisiti.” (lk 54)

Sofia Samatar - Readings in the Slantwise Sciences (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Ohjah, enne teksti kättevõtmist oleks võinud kõigepealt lugeda autori tutvustust, kust siis selgus, et teksti loodi lähtudes prantsuse sürrealistide Bretoni ja Eluardi eeskujust. Ehk siis võtta teaduslik artikkel, sealt lauseid ning sellest kokku segada üks ilukirjandus.

Samatar võttis National Geographicu ajakirja ja tulemuseks siis lugu, mis siis selle antoloogia lugude lõppvaliku teinud R. F. Kuangi poolt nüüd trükitud sai. Kahtlemata maiuspala mõttemängude austajatele, ise eelistaks lugeda selliseid asju eesti keeles ja võrdlemisi harva.

Tekst loetav siit.

Jaanus Järs - Hungelbert peab ostma pileti (Looming 1, 2024)

 

Et siis mõistatuslik lugu Luua metsakoolis juhtunud ühepäevasest kunstiaktsioonist, mida sõidavad kogema külalised lähemalt ja kaugemalt Eestist. Need pakuvad, et tegu võiks olla sürrealistliku projektiga, külalised on erinevail põhjustel õhinas sellest kogemusest - selline salapärane näitus, kestab vaid ühe päeva ja toimub just Luual, kuhu tuleb kuidagi kohale pääseda (kui sa muidugi kohalik pole).

Ma nüüd ei saa õieti kontekstile pihta, mis siin tundub olevat. Autor paistab olevat sealse maakonna inimene, eks siin võib kahtlustada ka mingeid kohalikke salakeeli. Ja no see sürrealismi teema, kuidas siis nüüd see … nii märkimisväärne on? Igal juhul, algab udus ja lõppeb vihmas, selline see elu kord on.

Piret Raud: Portselanist nael

  

Kahe minategelasega, kelle sisemonolooge kordamööda peatükkhaaval lugeda saame, lugu. 
Täitsa terviklik, kuigi juttu on erinevatest inimestest ja erinevatest maailmadest. Kas nende teed lõikuvad, jätan lugejale uurida, ent võimalus on õhus, see on raamatu üks kandvaid ootusi. 
Kas? Kuidas? Kas nad klapiksid omavahel?

Jah, üks on noor mees, kes kasvanud maakohas uhke ja armastusväärse vanaema võimu all. Teine on noor naine, kelle lapsepõlvest vähe teada saame, küll aga viimaste aastate minevikust. Ta on väga hea taskuvaras ning samas südametunnistusega inimene. Saame palju teada noormehe minevikust, peamiselt tema vanaemast. Emast palju-palju vähem, küll aga on olemas Kristoferi ehk noormehe õde Iris, kes toob raamatusse ka idee, et tegelikult võib inimene ka lihtviisil aktiivne, julge ja õnnelik olla. 

Kuigi see nõuab teatud meelelaadiga sündimist. Või kõva vedamist teiste inimeste osas, kelle keskele inimene sünnib.

Kristoferil sellist meelaadi pole. Dianal ka mitte, kuigi Kristoferi teistsugusus on talle endale varakult selge olnud ning ta on üritanud seda mitut moodi mõtestada, Diana aga ei saanud raamatu lõpuni päriselt aru, mis toimub. Mismoodi tema teistmoodi mõtleb ja tunneb, mismoodi ta tugevam ja õrnem on kui näiteks Hengo. Ta pikaajaline elukaaslane. 
Huvitav on küll - karakterite tasapisi lahtirullumine, käitumiste mõtestamine, põhjustatud ja põhjustatavate tunnete tausta teadasaamine.  
Head detailid. Kuidas agressiivselt ja vihaga võetud olla on järgmisel päevalgi kõhuvaluna tunda. Kuidas tundub ootamatult pihkusattunud katike toores muna. Kuidas printsess Dianat kujutavale maalile hoolikalt kleebitud tiivasuled tekitavad mulje, et ta seljale on kinnitatud kaks vaipa. 

Juhtub üsna palju selliseid asju, mida vahepeal realistlikes romaanides ette ei tulnud, ent mis vähemalt minu kogemust mööda tegelikult tegelikus elus ikkagi juhtuvad. Olgu see vanade karjalaste väe uskuja ja hoolika juuksur-kammija Raimondi ilmumine, naelu täis taotud pink, vargal käe maha raiumisega ähvardamine, käekotitäis sulgi või täiesti suunatajuta inimesena elamine. 
Võibolla see, et paar korda tuleb nii Kristoferi kui DIana elus ette, et keegi räägib nende kuuldes täpselt samu sõnu, on veidi uskumatu, veidi rohkem fantastiline realism kui igapäevaelu - aga üldiselt on see pea-pilvedes-minu hinnangul täiesti realistlik romaan.
Lõpuga olin eriti rahul. 
Soovitan. 

Sirp
Keel ja kirjandus
Virumaa Teataja
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu blogi
Raamaturiiulike
ERR

Amal El-Mohtar - John Hollowback and the Witch (The Book of Witches, 2023)

Päris lahe lugu lihtsast mehest, kellel on omapärane mure - millegipärast tekkis mõni aeg tagasi ta selga tühik (sellest siis loo pealkirjas olev hüüdnimi). Viimaks läheb ta nõia juurde abi otsima; see on nõus vastumeelselt teda aitama, võttes vastutasuks ei muud kui mehe abi majapidamistöödes. Raviprotsessi käigus peab mees jutustama asjadest, mis tema üllatuseks kaasavõetud seljakotist välja ilmusid - minevikust, mida ta üldse ei mäleta. Aga kui selja parandamise käigus hakkab midagi meenuma, saab meeski teada, miks nõid teda nii vastumeelselt ravib. Sest mees pole olnud just kõige meeldivam inimene.

Ehk siis mineviku avanemine, mis päädib omamoodi lunastuse tee avanemise võimalusega. Selle kogumiku kohta kuidagi väga traditsioonilise moega nõialugu, kahtlemata väga hästi kirjutatud.

K. J. Parker - Saevus Corax Gets Away with Murder (2023)

 

Triloogia viimane osa, lahenduse saab siis Saevus Coraxi avalik saladus ja ta pääseb sellest igavesest pearahaküttide eest põgenemisest. Aga millise kibeda hinnaga … mis muudab tulemuse õige mõrudaks. Muidugi, selle autori puhul teadki oodata, et õnnelik lõpp kui selline on heal juhul kõverpeegli võtmes, aga et selle triloogia puhul on tulemuseks nii hingeliselt muserdunud peategelane, seda nagu polegi Parkeri puhul kogenud.

Peale eelmiste romaanide juhtumeid loodab Corax, et tema jaht on enamvähem lõppenud (või noh, ta väärtus on sedavõrd langenud). Ja üleüldse tahaks oma palgatööst kõrvale tõmbuda - kuna paistab, et selle maailma suurvõimud on tüürimas suure kokkupõrke suunas (mis võinuks teatavasti juba esimese romaani sündmuste tõttu juhtuda) - selline riikidevaheline laupkokkupõrge, mida juhtub ehk kord sajandis ja mille tulemusel mõndagi tuttavat kaob unustusse. Corax tahab sellest kõigest võimalikult kaugel olla: selleks tuleb küll vabaneda oma lahinguvälja koristusfirmast (pealegi nii suure sõja puhul pole neil niiehknaa teenistust oodata) -mis on muidugi keeruline, sest tema peale loodetakse ja ta on seal nö tasakaalustavaks jõuks.

Kuid siis võtab temaga ühendust … õde. Kes on üks neist, kes omal ajal koos kalli abikaasaga pani mehe (noh, täpsemalt küll Floriani nimelise venna) eest välja hiiglasliku pearaha. Aga õde läks võimumaiaks ja peale abikaasa tapmist pidi põgenema oma kuningriigist … ja nüüd on vaid Corax see, kes suudaks teda jahtijate eest ära peita. Muidugi on õe ja venna kohtumine õige pingeline ning õde oskab vennatapja elu raputada.

“She sighed. “Was it worth it?” she said. “Really? It seems to me that ever since you killed Scynthius, you haven’t really had a life. All you’ve done is run away and hide. Where’s the point in that? You haven’t had any benefit out of being alive; you’ve just existed, like a hunted animal. And think of all the people you’ve hurt along the way. People have died, Florian. And for what? Really, what’s the point?”

I allowed myself a few seconds before I answered. “It’s obvious, surely. I knew I had to keep going, because one day my sister the fairy princess would need me, to save her from the consequences of her actions.”” (lk 74)

Õe peitmise organiseerimisel ongi kokkupõrge ühe naist otsiva bandega, keda juhib teadagi vana tuttav Stauracia, kes ühineb Coraxiga - õe ja lahinguvälja koristusfirma õuduseks. Kuid tänu naisele õnnestubki vabaneda selle firma taagast … aga selle hinnaga, et Corax peab liituma ühe iidse varanduse otsimise ekspeditsiooniga: legendaarse keisri matmiskoht asuvat muidugi sellisel õudustärataval maal, mille laadsega pidi Corax ka eelmises romaanis kokku puutuma. Kuid see on veel hullem. Aga nüüd on tal kaasas Stauracia …

Ühesõnaga, ees ootab reetmisi inimeste poolt, kellelt seda ei ootaks. Eluohtlikud seiklused. Kohtumised inimestega lähemast ja kaugemast minevikust. Tunded, mis võtavad hinge seest. Ja muidugi sõda, mis rullub üle kontinendi.

Et need kolm romaani avaldati enamvähem kahe kuu jooksul, tekib muidugi kiusatus seda võrrelda autori teise niisuguse kiirtriloogiaga “Two of Swords” - milles kujutatud sõda on küll kordades hullem kui siin (peategelane mainib tollaseid sündmusi (lk 234 ja 263); üldse on too triloogia vast kõige enam grimdarki võtmes kirjutatud). Aga nagu olen juba mitmel puhul vihjanud, siis selle triloogia peategelase saatus on kuidagi eriliselt … kurvastav. Maailma saab küll uuesti üles ehitada, ja eks autoril ole teatavat (küünilist) idealismi, aga mida teha hingega, mis on tühjaks kraabitud või põletatud. Ja noh, selline triloogia lahendus on Parkeri puhul - minu senise kogemuse põhjal - vähe ebaharilik ja mõjub õige valusalt.

“That’s human being for you. We all know that sooner or later we’re going to die, but we carry on as though it’s only one of a number of possible outcomes. We scrabble about after happiness, comfort, love, the big score. Every day we look at the inevitable and do the geometry, with a view to escaping, or preventing the war. There comes a point where you either give up or start believing in something - God, or the greater good, or in my case the Great King. We know that what we’ve chosen to believe in is actually a big lie, but the alternative is giving up, which is no alternative at all.” (lk 268)

Brigitta Davidjants - Vaikusesse (Looming 1, 2024)

 

Huvitav tekst, segunevad ilmad ja identiteedid. Tänapäeva töötav noor ema ja siis armeenia identiteet Eestis. Tudengipõlve mälestused Armeeniast, sajanditaguse genotsiidi taak, Armeenia ja Aserbaidžaani vastuseis. Need teemad segunevad minategelase peas ja avalduvad erineval moel igapäevaelus. Ja siis on muidugi novelli lõpp, mis annab tekstile mõneti ootamatu tõlgenduse (nojah, ikkagi novell). Päris hea.

Eks nende identiteediküsimuste kõrval on meeldivalt ängistav see kolme lapsega pereelu kujutamine, pole siin mingit lusti ega lillepidu. Jäin mõtlema, et ehk on sellise teksti avaldamine ajakirja omamoodi reageering hiljutisele Karabahhi langemisele (ka siin on mitmel puhul juttu põgenemistest). Aga ehk mitte. Igal juhul, huvitav lugemine.

Ja eks tore seegi, et ajakirjakaas on nüüd vähe värvilisem kui möödunud aasta numbritel.

Emily Y. Teng - The Cost of Doing Business (The Book of Witches, 2023)

 

Loo peategelasel on 30 aastane leping vanapagana või kuradi või mis iganes see olla võikski olendiga, mille järgi peab ta töötama selle aja tema põrgutööstuses. Loeb vaid tööaeg - ainus viis tööd mitte tehes lepinguaega täita, on olla nö ravipuhkusel. Ja selles põrgutehases õnnetusi juhtub - küll lõikavad terad jalad otsast või lömastub käsi või muid õudusi. Selliste vigastuste ravimiseks on vanapaganal lepinguga palgatud nõid, kes siis peaks ka õnnetuste ennetusega tegelema - et masinad ei hävitaks inimesi või nende kehasid liialt kergelt.

Kuid tööandja arvates on õnnetusi ikkagi liialt palju ning kohale saabub revidendist deemon, kelle ülesandeks on inspekteerida toimuvat. Palgalistele näib, et deemoni peaeesmärk on pigem nõia kompromiteerimine. Nõia eesmärk on aga …

Niisiis omamoodi lugu Vanapaganast ja Kaval Antsust, kus viimane küll on taandatud kasulikuks tööjõuks. Sest nii on … kasumlikum. Eks see ole mingil moel traditsioonilise ja nüüdisaegse kokkupõrge, traditsiooniliselt oleme küll ühed vinged vennad, aga tänapäeval pole aega ega ruumi kõiksugu eripäradeks, selleks pole ressurssigi (“mis küll oleks, kui kõik teeks nii” jne). Et jah, põrgu ei saa stabiilselt püsida (või noh, tulu teenida), kui Kaval Ants seal pidevalt trikitaks.

Miyuki Jane Pinckard - The Academy of Oracular Magic (The Book of Witches, 2023)

 

Jaapanipärane lugu traditsioonilise nõiduse ja akadeemilise maagia kokkupuutest. Ühele nõiast naisele ilmutab end valge rebane, kes muuhulgas teatab, et naisel sünnib tütar, kellest saab Draakonisaarte vägevaim nõid. 

Laps sünnibki, ainult et … no teda kasvatatakse tüdrukuna, hoolimata veidi teistsugusest sootunnusest. Nõiast ema püüab anda lapsele oma tarkusi edasi, aga tüdruk justkui pole nõiaks loodud. Aastad mööduvad, 13-aastaselt otsustab nooruk minna riiklikusse akadeemiasse võlukunsti õppima. 

Madalat päritolu varjates õnnestubki tal saada õpilaste nimekirja, aga nüüd on probleemiks hariduse puudumine ja harjumus interpreteerida võlujõudu praktilisemalt, matside moodi. Siiski ta õpib, tal on kahtlemata ambitsioone edasijõudmiseks. Kuniks tuleb kokkupõrge akadeemias pesitseva vaimuga, mille puhul akadeemilised tarkused just ei tööta.

Et siis, esmapilgul klassikaline, kuid mõnede värskemate nüanssidega nõialugu (ja et kas nooruki puhul võib rääkida transsoolisusest vms?). Ühelt poole oleks see justkui sissejuhatus ühte maailma (no kas temas ikka saab nõiakunsti vägev valdaja ja mis saab teistest tegelastest), teiselt poole olekski selline … lihtne lugu.

Leelo Tungal: Pille, Madis ja teised

 

Olen nähtavasti vanal ajal sündinud. Kunagi lugesin seda raamatut kui täiesti mõistlikku ning arukat lugu kaasaegsetest lastest, nende elust ning ei näinud midagi viltu ega valesti olevat.
Nüüd lugesin õudusega: SELLINE elu oli normaalne? Sellised juhtumised täiesti mõistlikud? Muudkui aga loe ja imesta, kui teistsuguseks on maailm muutunud. Jah, jah, mingid pioneerivärk, mingid tööeesrindlased, jadda-jadda, see oli kuidagi arusaadavalt "vana aeg, siis tuligi sedasi kirjutada-öelda-mõelda". Aga kui su klassivend varastab teiselt - kusjuures palju vaesemalt, aga suveteenistus sees - rahakoti, sa mitte ei vii rahakotti tagasi ja ei seleta, mismoodi sa selle leidsid ja kuidas, vaid üritad skeemitada, nii et see "leitakse" üles ja tagastatakse omanikule, ent keegi ei jää süüdi? Kaheteistaastaselt poisilt oodatakse "mehe eest väljas olemist", kui neli aastat vanem vend on "nii tundlik ja õrnuke, tema ei suuda," mis siis, et see kaheteistaastane just samal päeval emotsionaalse pinge peale minestas? Vanemad joovad nii kõvasti, et kaotavad suust proteesid, jäävad ilma traktorilubadest või jätavad imiku ööks ja päevaks kaheteistaastase õe hoolde, ilma et mõtleks, et tollel õel on koolikohustus? Ja see on normaalne asjade käik, nojah, mis parata, elu?
Rääkimata rahulikust "vanamees annab jälle kere peale" tõdemusest või sellest, et täiskasvanud korrutavad täiesti tõsiselt käibefraase ning on väga nördinud, kui noor inimene "Avaldan südamest kaastunnet" ei ütle. 

Kusjuures raamat on täiesti huvitavalt kirjutatud, laste probleemid tõsiseltvõetavad, peategelased usutavad. Lihtsalt see maailm, milles nad tegutsevad, tundub täiesti absurdne. 
Täiesti. 

K. J. Parker - Saevus Corax Captures the Castle (2023)

 

Järjekordne hea meelelahutus, seekord Corax tegeleb oma minevikuvarjudega - aga need on hoopis teistsugused kui eelmises romaanis. Nimelt selgub seekord, et kõigele lisaks on Corax olnud ka abielus - ja ta ämm on üks vägagi ohtlik revolutsionäär (mille eest ta õieti võitleb, ei tea õieti keegi).

Järjekordsel tööretkel avastatakse ühel hommikul, et lahingujärgse koristustöö kompanii pea kõik ülemused on kadunud. Peagi ilmuvad laagrisse saadikud, eesotsas Coraxi endise ämma Praeclaraga, ja see annab valida - nad peavad vallutama kahe nädala jooksul ühe sealse sookindluse või nende ohvitserid hukatakse. Coraxil ei jää muud üle kui et oma ligi 500 (mittesõjaväelise) mehega siirduda kindlust vallutama … ja kindlust omakorda kaitseb Stauracia, see imeline (ja mis kõik veel) ning ülimalt omakasupüüdlik neiu. Kellel, nagu selgub, on ülesanne seda kindlust iga hinna eest hoida, või muidu hukatakse … ta poeg. Ühesõnaga, midagi on seal kolkakindluses nii väärtuslikku, mida nii Coraxi kui Stauracia “palganud” rühmitused soovivad omandada.

Corax teeb oma tavapäraseid nurjatusi ning viimaks on ta taas ämmaga vastamisi - kes nüüd teatab, et ta tütar on elus … ja on ka tütretütar ehk siis Coraxi laps. Ja et need on peidetud Coraxi eest. Vahetuskauba eest saab mees teada kohanime - kui päevi hiljem õnnestub välja peilida selle asukoht, selgub, et see asub Hetsuani riigis. Riik, mis on teistest täiesti eraldatud - seal elavad taimetoitlased, kes osutuvad kannibalideks suhetes võõrastega. Kes üle piiri läheb, see ka ära süüakse. Hind, millega ämmal õnnestus tütar ja lapselaps sinna toimetada (ja arvatavalt siis ellu jätta), äratab Coraxis päris õuduse.

Kõigist töökaaslaste (ja Stauracia) vastuväidetest hoolimata peab mees pääsema oma naise ja tütre juurde. Ja et tegu on triloogia teise raamatuga, siis sinna ta ka läheb … ja ees ootavad uued üllatused.

Ühesõnaga, tegelikult selle romaani tegevus on suuresti tagasi viidav esimese romaani avapaugule ehk juhtumile, kus Coraxi kompanii laopaigana kasutatava saare kloostri raamatukogu rüüstati ja miks Praeclara sealset saaki niivõrd ihaldab (Saloninus!). Eks nagu oodata oli, jätkus see Stauraciaga pilkude mäng, mis oleks justkui kjparkerlikus mõistes romantiline, aga kumbki ei taha üle piiri astuda. Seekord pole küll niipalju suurriikide poliitikat - no Corax küll aitab kaasa ühe kuningavõimu kindlustamisele. Ja eks siin ole korraks ka Coraxi pearaha küsimus, aga see laheneb üsna kiirelt ja veriselt (pealegi, eelmise romaani sündmuste tõttu vähenes teadagi pearaha summa üsna drastiliselt; küllap kolmandas raamatus saab see kõik ühel või teisel moel lahenduse). Korraks viidatakse ka eelmise triloogia ajale, mis olevat toimunud oma tuhat aastat tagasi (lk 55). Niisiis, üsna staatiline Saloninuse pärandi maailm, kus ajalugu mäletatakse nii nagu see … kujuneb erinevate sündmuste mõjul.

Tegemist pole fantaasiakirjanduse suunaloojaga, küll aga igati kena meelelahutus ja hea sissevaade inimhinge närususse. Sest noh, ikkagi K. J. Parker.

“Years ago, before I left home, I had a tutor who made me read books. One of them was called Types of Political Theory, or something like that. Basically it was a rehash of Saloninus’s Republic, but cleverly rewritten so as to be extremely boring. It went through all the various ways of governing a country - monarchy, oligarchy, democracy - and proved (not a difficult job) that all of them are useless and counterproductive, before coming to the conclusion that the only way that stood any chance of working was to have a king or dictator with unfettered authority but under the constant supervision of a panel of economic and constitutional experts with the power to order the palace guard to cut his throat at a moment’s notice. I didn’t deliberately set out to structure my own organisation along these lines, but that’s more or less how it’s worked out in practice. Basically, I can command my men to do whatever I want, provided they don’t mind.” (lk 36-37)

Imre Siil - Viimsele retkele (Looming 12, 2023)

 

Veider, aga selles ajakirjanumbris pole ühtki naisautori proosapala, ja eks nende meesautorite valik on ka pigem Kirjanike Liidu nägu. Kui Kolki ja Eelmaa tekstid (ja eks ka Paavo Matsini romaanikatkend) on nö ambitsioonikamad, siis Siil ja Jaanimägi olmelisema olemusega.

Lugu siis vanaisast, kes vähihaigena elab nüüd tütre pere juures: kust teda ähvardab diakooniasse viimine. Seda organiseerib väimees, viimaks on ka tütar päri. Haige vanaisa ei taha surra kuskil võõras umbses toas, saaks kasvõi … metsas omaette laulu ümisedes lahkuda. Loos on siis tagasivaated elatud elule - töö, kadunud abikaasa, tütre kasvamine (see on vast enamvähem tähtsuse järjekorras). Viimaks siis vanamees asubki salaja oma viimsele retkele.

Et noh, igati emotsionaalne lugu neile, kes puutuvad kokku sellise olukorraga. Häid lahendusi siin teatavasti pole.

E. Lily Yu - Witchfires (The Book of Witches, 2023)

 

Tekst, mis kirjeldab reaalselt nõiajahti, seda siis eelkõige jahi organiseerija silme läbi. Maailm on üsna sarnane tänapäevale, ainult et lubatud on nõidade hävitamine. Nii on Ron aastaid rännanud jüngritega ringi ja krematooriumides põletanud elusaid nõide. Aga tegevus saab hoopis teise hoo, kui kasutusse sai mobiilse krematooriumi ning muutus kasumlikuks siis, kui selliseid mobiilseid krematooriume sai mitu tükki kasutusele võetud - sest tänu nö seadustamisele sai edaspidi lihtsalt pealekaebuse peale nõidu ahju visata.

Mis küll viis selleni, et seniste elukogenud naiste asemel hakati rohkem põletama üha nooremaid inimesi. Mis samas hakkas halvama kogukondade ühiskondlikku elu - sest eks iga vähegi teravam pliiats läks ahju. Aga noh, jumala nimel siis niimoodi.

Eks selline pealekaebamine kõlab ajalooliselt mõneti tuttavana; autor küll annab lõpplahendusega veidi lootust. Aga muidugi see viis, kuidas inimesi ahju aetakse … nojah. Väga ameerikalik lugu, eks mingil moel sugulane ka Atwoodi “Teenijanna looga” (sest põletatakse eelkõige naisi).

Urmo Jaanimägi - Uus aasta (Looming 12, 2023)

 

Selline tasane lugu noormehest, kes läheb vana-aasta õhtul vanavanemate juurde, sest elu tundub olevat üsna rappa jooksnud. Aga et vanavanemad lähevad vara magama, siis hakkab ta ikka kohapeal seiklusi otsima - ent seikluste asemel jõuab eneses väikese äratundmiseni.

Tekst pole küll nii ambitsioonikas kui Kolki või Eelmaa juttude puhul, aga ta moodustab selge, klassikalise terviku ja eks seegi ole tubli harju keskmist väärt.

Usman T. Malik - Night Riding (The Book of Witches, 2023)

 

Järjekordne õuduslugu, seekord siis leiab aset Pakistanis. Lugu arstist, kes on muuhulgas osaline unekliinikus. Ta jutustab üliõpilasele oma tööst - kuidas ta algul põhitööna tegeles valu-uuringutega, mille üks osa on siis unega tegelemine. Sest füüsiline valu põhineb pahatihti mõnel vaimsel traumal jne jne. Arst jutustab ühtlasi oma veidraimast patsiendist - neiust, kes tundis valu üle keha ja nagu selgus, siis tal käis öise külalisena miski müstiline näota vaimolend, mis “laenas” neiu keha, et ümbruskonna teisi lapsi öisel ajal … külastada. Mis siis muutis neiu ja ta pere elu õige põrguks, kuna kuigi kohalikud teadsid, et ta on vaimust vaevatud, siis … ikkagi.

Ja nii asus doktor koos abilisega seda öist fenomeni uurima, uskumata mingisse vaimu. Aga ühel ööl …

Ja nüüd teeb autor ühe tugeva pöörde ja lugu läheb hoopis uuele rajale. Eks tekst ongi päris huvitav näide jutustamisest ja viisist, kuidas lugejale teavet ette söödetakse - keda või mida õieti uskuda. Ja et tekst liigub lõpuks puhtasse õudusse, siis noh … pole just positiivset lahendust oodata. Eks niisamuti huvipakkuv on tekstist paistev Pakistani reaalsus.

2023, loetud raamatud

 

Enda lugemisaasta oli üsna fantaasiakirjanduse nägu omamoodi tipphetkedeks Theodora Gossi proosa valikkogu, Steven Eriksoni Malazani epopöa kahe romaani ja muidugi Anna Stephensi verise triloogia lugemine. Eestikeelse kirjanduse puhul tuleb tänada Loomingu Raamatukogu oma eripäraste väljaannete eest - kui ka kõik tekstid just lähedaseks ei saanud, olid need siiski millegipoolest meeldejäävad (takkajärgi olen vast kõige rohkem mõelnud Fortier “Paberlinnade” peale). Huviga sai jälgitud Vikerkaares ja Loomingus ilmunud eesti autorite lühiproosat, see aitab päris juhtida tähelepanu sellele, millistele autoritele rohkem tähelepanu pöörata või siis üldse ära unustada. Eks paratamatu probleem on see, et lihtsalt napib lugemisaega; enam pole mõtet raamatukoguski käia, lihtsalt pole aega katsetada eri teostega. Millest on muidugi väga kahju - ja eks sellest lähtu ka see, et blogis ilmus minu poolt vaid üks postitus raamatust, mis ilmunud möödunud aastatuhandel.

Läinud aasta oli hinnatundlikule raamatukogujale üsna morjendav - kevadel hakkas Raamatuvahetus oma vahendatud vahetuste eest raha kasseerima (senini tuli tasuda vaid transpordi eest), seejärel sulges uksed Bookdepository. Niisiis kadus võimalus osta odavamalt laia valikuga uuemat ingliskeelset ilukirjandust; ja siis kadus võimalus Raamatuvahetuse kaudu lihtsalt erinevaid raamatuid katsetada - kui postitasu eest võis proovida, siis nüüdne trükiste ostmine on senise kullaaugu kustutanud (eks see kajastub selleski, et valik on seal väiksemaks läinud - vähemalt selles sektoris, mida ise jälgin). Ja noh, mida iganes siis kogunenud punktide või seisma jäänud raamatutega üldse teha. Niisiis, vähemalt mul on raamatute omandamine kõvasti vähenenud (mitte et jõuaks seni ostetuid raamatuidki läbi lugeda).

2024. aastal ootaks eelkõige kolme raamatut: Christopher Buehlmani ja Hannah Kaneri triloogiate jätkud, Jonathan Strahanil peaks tulema järjekordne antoloogia (seekord küll kosmoseooperi teemaline). Õhkõrn lootus, et Joe Abercrombie “The Devils” võiks vast sügisel ilmuda (nojah, alles esimene toorik on toimetajate kätte jõudnud (ah nojah, autor ise ütleb, et ikkagi 2025.).

2023 ilmunud raamatud:

Kalju Kruusa - Üleelamiste vanake

Ilja Prozorov - D train. Roheline piinapink

Miljenko Jergović - Sarajevo Marlboro

Hannah Kaner - Godkiller 

Martha Wells - Tehislik seisund 

Miikael Jekimov - Celestaali varjud 

Vana bambuseraiduri lugu

John Scalzi - The Kaiju Preservation Society

Theodora Goss - The Collected Enchantments

Marcel Schwob - Kujuteldavad elud

Krisztina Tóth - Piksel. Tekstikeha

Mari-Liis Müürsepp - Jäävad ainult silmad

Jari Järvela - Kahele poole koske 

Dominique Fortier - Paberlinnad

K. J. Parker - Saevus Corax Deals with the Dead 

Juhan Habicht - Kui tuugenid vaikisid 

Kōbō Abe - Kastimees 

Georg Büchner - Leonce ja Lena. Hesseni sõnumitooja

Tanya Tagaq - Lõhkine hammas

Manfred Kalmsten - Götterdämmerung 

Raymond Guérin - Visa hing

Varasemalt ilmunud raamatud:

Anna Stephens - Godblind (2018)

Maria Lee - Äramõte (2007)

Hasso Krull - Kiisuke ja veeuputus (2020)

Andrei Kurkov - Hallid mesilased (2022)

Andrei Kurkov - Ukraina päev. Ülestähendusi kriisikoldest (2014)

Andrei Kurkov - Võõra surm (2007)

Jim Butcher - Surma maskid (2021)

Jim Butcher - Vereriitused (2022)

Maarja Pärtna - Elav linn (2022)

Anna Stephens - Darksoul (2019)

Juhani Karila - Väikese haugi püük (2021)

Martha Wells - Rogue Protocol (2018)

Steven Erikson - Midnight Tides (2005)

Roger Zelazny - Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud (2022)

Andrus Kivirähk - Lend Kuule (2022)

Charles de Lint - Dreams Underfoot (2003)

Holly Black - The Poison Eaters and Other Stories (2011)

Anna Stephens - Bloodchild (2020)

Peter McLean - Priest of Bones (2019)

Rebecca Roanhorse, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2022)

Marie Brennan - A Natural History of Dragons (2014)

Veiko Märka - Elu on sõna. Kohtumised eesti kirjanikega (2018)

Tarun K. Saint - New Horizons: The Gollancz Book of South Asian Science Fiction (2021)

Kadi Kull - Murakaselt (2013)

Valli Olli - Laulev pensionär. Luuletusi pensionipõlvest 1994-1995 (1995)

Steven Erikson - The Bonehunters (2006)

Sarah Pinsker - Sooner or Later Everything Falls Into the Sea (2021)

Taavi Eelmaa - Kümme indiaanlast (Looming 12, 2023)

 

Kolm teksti, mis toovad esile hämara, pinge, põrandaaluse tavareaalsusest - või kuidas neid tekste nüüd kokku võttagi. Teise või kolmanda teksti puhul ei imestaks, kui embkumb neist ilmub järgmise aasta “Eesti novelli” kogumikus. Neist kolmas tekst lapsest ja täiskasvanust on kuidagi eriliselt painajalik, eemaletõukav ja … meisterlik.

Et siis tekstid, millest ei saa just lugemismõnu, küll aga … ebamugavust. Kas see on just irreaalne või kvaasireaalne maailm, ei oskagi öelda. Igal juhul, hetkiti tekib tunne nagu loeks mõnd Charles de Linti teksti (kelle paatos on küll hoopis teistsugune), kus korraga ilmuvad meie maailma olendid teisest reaalsusest, teevad midagi ja virvendavad, haihtuvad tagasi (jajah, ka Eelmaal on see indiaaniteema). Või noh, eks alati ole kiusatus öelda “davidlynchlik”.