Elo Valner - Kuidas ma veel vanuigi väikest viisi maaparandajaks hakkasin (Looming 2, 2025)

 

Päris terane soovituste kogumik selleks, kuidas lammutada maamaja, aga looduslikult - selleks aitavad kaasa kõiksugu seened, närilised, linnud ja putukad ning muidugi vesi. Tuleb lihtsalt olla valla kõigele, mis soodustab lagundamist.

Ja tegemist pole mingi egoismi palanguga nagu “peale mind tulgu või veeuputus” vms, ei, lihtsalt üks … rahulik minnalaskmine, kellele seda maja ikka õieti vaja on ja milleks võõrast raha kulutada, las loodus võtab tagasi oma.

Takkajärgi uurides selgus, et kirjutaja puhul on tegu päris noore inimesega, ei arvanudki.

August Kitzberg - Rätsep Õhk ja tema õnneloos (Külajutud, 1971)

 

Tragikoomiline ja didaktiline lugu tublist rätsepast, kes otsib oma elus kohta ning avastab, et süllekukkunud raha ei tee kuidagi õnnelikumaks.

Rätsep Õhk on omal viisil austatud mees - tööd teeb ta korralikult, rahvas peab temast lugu, viskab nalja ja mängib pilli. Aga kindlat elukohta pole, rändab kostilisena Mulgimaal ja võtab tellimusi vastu. Ja siis on see rikka talumehe tütar, kes on nii kaunis … aga tavalise käsitöölisena pole rätsep Õhul võimalustki, et talumees teda oma väimeheks kaaluks. Vaja on talu.

Samal ajal puhkeb Mulgimaal loosihullus: tsaaririigi mingi nälgiva piirkonna toetamiseks on korraldatud suur loos, kus peavõiduks on 10000 rubla. Mulgid muidugi arvavad, et see on lihtsalt sülle kukkuv õnn ja ostavad hulgi pileteid kokku; viimaks õnnestub rätsep Õhulgi endale üks pilet välja kaubelda - ja sarnaselt teistele kaasmaalastele on temagi kindel, et just tema võidabki.

Ja tõepoolest, nii juhtub. Kuid oh õnnetust, Õhk pole finantsotsustes just kõige taibukam või ratsionaalsem. Vahendaja pakub, et 1% vahendustasu eest toimetab ta raha Peterburist kohale. Õhk pakub vastu, et kui ta saaks samal päeval raha kätte, pakuks ta 20% võidusummast. Vahendaja … kiirustab seepeale notari juurde seda lepinguks kinnitama, ning kui Õhk saabki mõne tunni pärast rahapataka kätte, avastab ta õudusega, et tervelt 2000 rubla on ta andnud vahendajale. Aga leping on leping.

Õhk sõidab rahahunnikuga tagasi külla, oma kostipakkuja juurde, vähemalt on tal niipalju oidu, et enamuse laseb vallamajja seifi lukku panna. Seejärel saabuvad erinevad abipalujad (või saadetakse talle kirju) või siis talumeestel on oma kosjaplaanid. Läbi häda peab Õhk vastu, otsides samas võimalust endale talu osta. Viimaks õnnestubki ühe võlgades joodikuga  kokkulepe teha ja seda notari juures kinnitada. Kuid oh häda …

Nagu öeldud, tragikoomiline lugu. Kitzberg ikka keerutab nalja ja puha, aga tegemist pole siiski puhta satiiriga, kõigist torgetest hoolimata on Õhk omamoodi sümpaatne tegelane - lihtsalt vähe kogemata Mulgimaa karmides ärioludes. Eks see tekst on oma aja toode, aga tänapäevalgi oleks õpetusiva aktuaalne. Erinevalt eelnevatest selle kogumiku tekstidest pole siin taustal teoorjuse taaka; mingi osa mulkidest on rikastunud linakasvatuse buumiga, enam pole nii mõisade lükata või tõmmata.

Carolina Pihelgas - Lõikejoon (2024)

 

Siinseal on mitmed kiirreageeringud seda teksti juba kiita jõudnud ja ausalt öeldes tunnustan omaltki poolt seda Loomingu Raamatukogu uue aastakäigu avajat. Huvitaval kombel polegi varem lugenud Pihelgase raamatuid, küll üksikuid tekste perioodikast - mitte et oleks kuidagi vältinud või ebaoluliseks pidanud, lihtsalt pole kätte sattunud.

Raamatus on kolm tasandit, mida on huvitav jälgida - esiteks muidugi lugu ise ehk see, kuidas inimene püüab lõplikult väljuda oma traumaatilisest pikaajalisest suhtest. Eks arvatavasti ole seda väga paljud ise kogenud - kas ohvri või traumeerijana (noh, kui sa ikka ise suudad seda endale tunnistada). Eks see osa on vist kahjuks tuttavam naissoost lugejatele, kuid vast valu läheduse kadumise pärast on niiehknaa universiaalne.

Teine tasand on viis, kuidas tekst on kirjutatud. Selgelt ja lihtsalt öeldes on see kirjanduslikult nauditav. Eks luuletajad on varemgi proosat omal moel värskendanud, nende jutustamine on küll rohkem … üleminek proosasse ilma suurema (või noh, laiema publiku jaoks) sisuta. Pihelgas jutustab lihtsat lugu, aga proosanauditavalt. Kõik need kujundid ja muu selline, need ei koorma teksti lihtsalt ilu või originaalitsemise pärast, see on orgaaniline.

“Vaatan tuult, kes otsib taga oma kadunud hälli heinakõrte seest.” (lk 84)

Kolmas tasand on koht. Eks see Nursipalu polügooniga seonduv on ühel või teisel moel kuum, aga et endalgi on laskeharjutuste kuuldekaugusel suvemaja (kuigi teises kandis), siis sellest kuidagi … lähedasem tunne. Ning see vana maja ja sellega seonduv valu ja võlu. Muidugi, et esimene tasand saaks kolmandas tasandis toimida, on vaja nö juhuste kokkusattumist - soe hiliskevad ja sellele järgnev tavapärane suvi; ega sellises maamajas pole just ülemäära mugav olla sügisest kevadeni (võiks muidugi ette kujutada, kui peategelane oleks otsinud oma suhtelahendust seal näiteks oktoobris).

Aga jah, kokku on tegu hea lugemiskogemusega (ilus on valus) ja kindlasti soovitaksin kätte võtta, kui võiks kõnetada. Mingil moel jätk eelmise aasta huvitavatele autoritele (Fortier, Tagaq, Tóth), aga hoopis oma võtmes. Peaks nüüd millalgi ette võtma Pihelgase proosadebüüdi.

“Olen nagu tundmatu manner, kus kõik on tegelikult juba olemas, kus rajad on ammu sisse trambitud. Aga laevadega saabunud maadeavastajad on andnud jõgedele, järvedele ja mägedele nimed, mis neile sugugi ei sobi, nad on mind oma keelega nakatanud, mind koloniseerinud. Mul on vaja minna tagasi algusesse, mul on vaja omaenese pilk taasavastada, oksendada välja sinu hinnangud. Oksendada välja emme. Ma tunnen end nagu laps, kes on üksi koju jäetud, tontlikusse korterisse unustatud, kes on täiskasvanu kehasse heidetud, ilma et ta oskaks eluga toime tulla. Näen välja nagu täiskasvanu, aga sisemuses laamendab laps. Kurvastab, kardab, kõhkleb.

Tulen ju endaga toime. Juba lapsena tulin. Mis see nüüd siis ära ei ole. Ma tulen toime. Leian üles selle hoolitseva pilgu, millega end vaadata, leian küsimused, mida iseendalt küsida. Mida mul vaja on? Muutust. Aga midagi juba ongi muutunud, midagi on natuke teisiti.” (lk 54)

Grace Greene “Vahepealne õnn“. Ersen, 2019, tlk Ülle Jälle.

Teemaks vaimselt vägivaldsest lähisuhtest lahkumine. Retsept üsna klassikaline – naine hiilib oma napi salajase rahavaru ning mõne isikliku asjaga abikaasa juurest minema. Otsib varju vanematekodus, kuid jõuab lõpuks oma emapoolse suguvõsa päritolukohta, tädi asemel vana ja tolmunud maja valvama, lapsepõlve ja oma juuri meenutama. Võite kaks korda arvata, kas naabriks on sobiva vanuse ja atraktiivsusega vallaline meesterahvas ja teise arvamiskorra võite nüüd ära kasutada pakkumaks, et kas see meesterahvas tuleb oma osavate kätega abi pakkuma nii kadunud koera otsimisel kui ka koeraaediku renoveerimistööde osas. Lisaelemendina on meesterahval nutikas kasupoeg, ja loomulikult kulmineerub lugu maja ümber luuravast abikaasast jagu saamisega. Plusspunktina võib välja tuua ehk, et selles osas ilmutab printsess üsna aktiivselt pealehakkamist ja taiplikust ning valgel hobusel teoreetiline tulevasekandidaat jääb rohkem toetavasse rolli. Lõpus ei helistata ka pulmakelli – raamat piirdub siiski peaasjalikult iseseisvuse taasavastamise ja enesekindluse leidmisega nö juurte juures ja unustatud lapsepõlvemälestusi läbi mäletsedes ning onu surma asjaolusid avastades.

Natukene on ümbritsevat looduskeskkonda ja pisut olmelisi riietusküsimusi ning loomulikult koertega sahmerdamist. Ahjaa, ka kuulekus ja „tubli tüdruk“ olemine eraldi teema, mille peategelanna tõstatab. Et tegi muudkui nagu vanemad tahtsid ja nagu mees soovis, aga miskit head nahka lõpuks sest kõigest ei saand, hoopis iseennast kaotas ära.

Sheila O'Flanagani „Kadunud naine“, mida üle aasta tagasi lugema sattusin, on põhimõtteliselt selle raamatu teisik, väikeste erinevustega. Seal põgeneb peakangelanna tööreisil olles, kuid loomulikult tagasi maakohta, kus ta lapsena mõnda aega elas ning samuti käib lapsepõlvemälestuste läbisortimine, kunagiste saladuste avastamine ning uue atraktiivse meesisikuga toetava suhte tekkida laskmine, et siis lõpuks manipuleerivale abikaasale koht kätte näidata.

Paistab, et tegemist on hea sissetöötatud retseptiga. Aga mul kipub ikkagi nii olema, et kui seebikaisu tekib, hakkan kõikvõimalikke telesarju läbi lappama – millegipärast annavad näitlejate õnnestunud dünaamika, hea situatsioonikoomika ja visuaalselt kaunid kohad kulunud lugudele õdustavat värskust, aga raamatute puhul ei paku teostus sageli just väga palju kunstilist naudingut. Et oleks siis juba sellised maastiku ja olustikukirjeldused, et tõmbavad enesesse ning peategelaste dialoog ajab liblikad ärevile. Enamasti ei ole. (Olgu mainitud, et Jane Austen on kogu romantilise kirjanduse žanrile ikka tõeliselt silmad ette teinud.)

Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...