30 september, 2014

Joe Abercrombie – Enne nende poomist (2013)

Möllu ja värki, jätkub “Esimese seaduse” triloogia, vähe verisem kui esimene osa ja mitmel puhul ka pisarakiskuja, paar armusuhet saavad õnnetu lõpu ja noh, teadagi, Kolmpuu traagiline hukk... Ja muidugi mitmed katastroofilised lahingud (Dagoska või Ladisla afäär), rääkimata veel Seemne-questi ebaõnnestumine. Või noh, miks mitte ka Glokta organiseeritud Gurkhuli saadikute hukkamine... Ühesõnaga, see on see osa triloogiast, kus justkui kihutataks vaid vältimatu hävingu äärele. No aga tegelikult...

Eks siin hakkavad nüüd nähtavamaks kooruma Bayazi intriigid. Jezal ja pank... Quai ootamatu tõrksus oma õpetaja vastu. Nojah, spoilerdamist on juba enam kui küllalt. Loetlemist leiavad mitmed Põhja kuulsused, kellest rohkem juttu “The Heroes” romaanis; tegevusega liitub Judin/Shivers, kellest järgnevates romaanides kujuneb Logeni omamoodi äraspidine kloon. Tegelaste hulgas ühtlasi rohkem naisi (Eider, Vitari, Ardee, Cathil, ka Ferro), kel kõigil üsna illusioonitu nägemus sellest meestemaailmast. Aga näe, eksisteerivad.

Abercrombie machod (eriti põhjalased!) on ikka sellised mehemürakad, et neid on juba mõneti raske ette kujutadagi. Huvitav, kui sellest triloogiast seriaal vändata, kust küll vastava füüsisega osatäitjaid leida? Logen ja Verine Üheksa, kas tegemist on isiksuse lõhenemisega või siis tõepoolest miski üleloomuliku, deemonlikkusega seestunu?

“Logen seisis hingeldades ja vaatas teda. Finniuse kilp oli suur ja see irvitav närukael oskas seda kasutada. See andis talle üsna suure eelise. Oli selge, et ta on kiire. Nüüd oli ta kiirem kui Logen oma vigase jala, haavatud käe ja rusikahoobist uimase peaga. Kus Verine Üheksa siis on, kui teda vaja on? Logen sülgas maha. Selle võitluse peab ta üksinda võitma.” (lk 242)

“Šankad võis olla hullumeelset raevu otsast otsani täis, aga isegi nemad pidid teda kartma. Teda kartsid kõik. Isegi surnud, kes ei tunne valu. Isegi külm kivi, mis ei maga kunagi. Isegi sularaud kartis Verist Üheksat. Isegi pimedus.” (lk 432)


29 september, 2014

Mia Leelo Kanarbik – Kaks on parem kui üks (2014)

Võib peale lugemise lõpetamist tõdeda, et Loore küllastamatute armurõõmude seiklused saavad veel ühe järje. Sest selget pole veel midagi! (Samas, miks peakski?) Mida teeb deemonlik Annabel ta Roberti ja Mattiasega? Kas puhkeb titaanide heitlus ehk võitlus Loore ja Annabeli vahel, mis teeks viimaks selgemaks, kumb saab need kaks kuuma meest-riistvara endale kasutamiseks? Kes teab! Muidugi võiks autor anda järgmises osas lugejatele ninanipsu ja näidata hoopis seda, kuidas Loore kujuneb isamaaliseks koduperenaiseks (kel kuumad mälestused tormilisest noorusajast jne). Või saata naise vontrierilikesse painajatesse.

“Mu käsi on endiselt ta riista ümber ja ma suunan selle paika. Sätin meid õigeks ja istun ta endale sisse. Ma ei tea, mis sellega on, aga hommikuti tundub ta alati nii palju suurem. Ja ta tundub alati suur, aga hommikuti tundub ta nii suur, et peale tema riista ei mahugi minusse enam midagi. Nagu ma oleks üleni teda täis, nagu oleks tema iha see, mis mind püsti hoiab.” (lk 60)

Kui “Tubli tüdrukut” reklaamiti eesti esimese sadomasoromaanina, siis siin raamatus on ehk vaid poolteist BDSM stseeni; seeasemel on tavaline kuum seks. Mis ühel hetkel jõuab viimaks kolmekani (huvitav, mis võiks olla kolmanda romaani pealkirjaks?). Loore nimelt avastab raamatu algul, et ta ei suuda unustada Roberti rohelisi silmi. Kuigi tegelikult armastab naine Mattiast. Aga Mattias on kurb, et eelmises osas Loore ja Roberti vahel juhtunu tõttu ei saa ta suhelda oma vana sõbra Robertiga. Kuid siis nad kõik leiavad, et nad peavad suhtlema. Ja Loore jõuab kristalse selguseni, et ta tahaks enamat kui Roberti üdilummavalt rohelistesse silmadesse (mis on kui merekivikesed!) vaadata. Üks asi viib teiseni ning kolmekesi jõutakse otsuseni, et Loore ja Robert võivad niisamuti lähedaselt suhelda. Kõik on rahul. Jalust nõrgaks võtvalt rahul.

“Ei ole kerge olla... suhtes... kahe sedamoodi segase mehega nagu Robert ja Mattias. Ime, et ma siiamaani närvivapustust saanud ei ole. Nad ei reageeri peaaegu kunagi millelegi nii, nagu ma eeldan, et nad reageeriks. Lükkavad seal, kus ma arvan, et nad tõmbaks. Tõmbavad seal, kus ma tahan, et nad lükkaks. Nad mõlemad on märksa kaugemale mulle hinge ja pähe roninud, kui mulle tervislik oleks.” (lk 118)

Aga siis! Eestisse naaseb Annabel! Kellega Robert ja Mattias olid eelnevalt pikalt sellises kolmiksuhtes olnud! Ja tõepoolest, hingematvalt lööva välimuse ja vabameelsusega Annabel noolib vägagi aplalt kaht meest endale tagasi. Mis viib selleni, et kas Loore... kas ta saab enam oma kahte vägevat partnerit usaldada? Või on see vaid üks tuuleviiv naise armusuhete antoloogias? Ei tea! Äkki järgmises osas saab teada!

Võiks öelda, et romaan on ehk elust suurem... igatahes meeskarakterid on küll sellised seksikiisud, et kohe... kohe on. Alaväärsustunnet tekitav! Muidugi, samas see meeste võimalik biseksuaalsus... pole just unistus. Raamatu lugejateks ongi ehk pigem naissoost kirjanduse tarbijad, näiteks peategelase riietusdetailid ei ütle mulle suurt midagi (kuigi ega see nüüd tekstis prevaleerinud). Ja noh, kolmiksuhte puhul vist ei kujutaks iharalt vaimusilmas, et voodis oleks lisaks teine polt. Häbi on nii vanamoodne olla.

Kui “Tubli tüdruku” puhul võlus omamaine sadomaso, siis see osa on ehk vähe erootilis-naistekam. Noh, uudsushetk on lahtunud (kaanepiltki pole nii raju) ja annab mõelda, millega autor järgmises osas üllatada võiks – aga eks see ole maitse, rikutuse või huumori küsimus. Eks mingit tulevast mänguruumi võib pakkuda ka see Loore vanemate teema, kuid see läheks vast liialt olmerealismiks.


“Ma ei tea, kui kaua ma seal sedasi istun. Liikumatult, ühe käe sõrmed Roberti haardes, tätoveerimispüstoli surinast ja Roberti täielikult naudingule allunud näost kuhugi kehavälisesse olekusse lennutatud. Kui Rudolf ükskord lõpetab ja toast välja astub ning Robert oma plahvatuslikult suurte pupillidega merekivikesesilmad lõpuks lahti teeb, on mul tunne, et ma ei saa hingata. Et ma ei saa liikuda, et ma ei saa midagi, mis ei tähendaks kohe, siinsamas, jalamaid kõikide riiete seljast kiskumist ja iga oma alasti nahasentimeetri Roberti vastu surumist. Tema sisse sulamist.” (lk 112-113)

26 september, 2014

Joe Abercrombie – Raud ise (2013)

Vahel pakub ülelugemine selget rõõmu. Et noh, saad jälgida asju, millele muidu tähelepanu ei pööranud ja mis hiljem ometi nii tähtsaks osutuvad. Ja nii. Kui esimest korda “Esimese Seaduse” triloogia esimest ja teist romaani lugedes pidasin Jezali üheks mõttetuks tegelaseks, kes lihtsalt tilpneb sündmustikuga kaasa (ja mõtlesin, et nii tore, et autor on loonud ühe sellise peategelase, kes on tegelt suures plaanis tühisus), siis nüüd oli päris huvitav näha viiteid sellele, et Jezal osutub pigem... noh, tavapäraseks kirjandustegelaseks – ehk siis tüüp, kelle roll autori poolt üha olulisemalt lahti rulluma on määratud (nt lk 431-433). Noh, eks kirjandusega eksperimenteerimine jäägu ikka perifeeria kanda (aga nagu Lotman kunagi ütles – perifeeriast tulevad impulsid, mis muudavad tsentrit).

Kui esimesel lugemisel oli Glokta oma invaliidsusega vähe tüütu, siis nüüd sai ta peatükke vähe rahulikumalt võtta; kuigi jah, eks ta üks äraspidine Tyrion ole oma füüsiliste eripärade ja terava mõttemaailma tõttu. Õde-venda West ja perevägivald on selline... pisarakiskuja, ja tegelikult tõesti kurb konflikt. Aga eks see ole Abercrombiele omane – ükski sõnaõigust omav tegelane ei saa olla lihtsalt neutraalne, või hoidku veel et positiivne – midagi peab mäda olema, kuskil peitub hullus või närusus, mis plätserdab ta räpaseks.

Tore on see, et järgmises romaanis lisandub mitmeid tegelasi, kel kandvam roll triloogiale järgnenud kolmes romaanis (kolmandat pole küll lugenud, ent kuulu järgi on seal askeldamas vähemalt kaks tuttavat). Nojah, abiks võiks olla seegi kui kõigi kuue romaani kohta oleks miski tegelaste indeks, praegugi kahtled, et kas see ja too ei pruugi hiljem teistes romaanides läbi vilksatada... Mälu.

“Ta keeras pead paremale ja siis vasakule, et oma oivalist lõuga imetleda. See polnud liiga raske ega jõhkardlik, kuid ka mitte liiga peen, naiselik ega tahtejõuetu. Polnud kahtlust, et see on mehe lõug. Selle otsas oli kerge vagu, mis kõneles tugevusest ja võimukusest, kuid see oli ka tundlik ja mõtlik. Kas on maailmas varem olnud sellist lõuga? Mõnel kuningal või legendide kangelasel on võib-olla olnud peaaegu sama kaunis lõug. See oli aadellik lõug, niipalju oli selge. Ühelgi lihtinimesel ei saaks ealeski olla nii uhket lõuga.
Jezal arvas, et lõug pärineb tema emapoolsest suguvõsast – isal oli üsna tahtejõuetu lõug. Vendadel samuti, kui mõtlema hakata. Neile pidi lausa natuke kaasa tundma, kuna tema oli kogu hea välimuse endale saanud.” (lk 331)

loterii

25 september, 2014

Fazil Hüsnü Daglarca – Nelja tiivaga lind (1969)

Natuke türgi luulet kuskilt 20. sajandist.

ÄRKAMINE 
Mida me jagasime omavahel
Tuhandest ja ühest valgusest
Tuhat üks ööd
Mu ripsmed on märjad tunne mind ära
Tule tagasi 
Kui palju oleme hukutanud oma mälestusi
Olemas olles
Halba kavatsemata
Tahame seda või ei
Tule tagasi 
Palju on mägedeni tähtedeni metsadeni
Surmani palju
Rohkem ei saa ma teha ei sind äratada
Tule tagasi
(lk 18)




TAGASI ANTUD

Soh võtke see on teie
Ma ei taha enam
See käsi jalg
Tunne mõte
On teie
Ma ei taha enam

Okstel taevas vees
Mu meelekibedus ja unetus
Seal ehk mõistetakse mind
Antakse rõõmu ja lootust ent
See on teie
Ma ei taha enam

See mis lapsest peale
Mul kannul
Armastades meelt heites
Kõneldes kirjutades äratuntu
On teie
Ma ei taha enam

Öö pilkasus kohub
Viib mu kurbuse kus ka käin
Viib mägede ilu
Teie see tühjus mille olen täitnud
On teie
Ma ei taha enam

Kõik kivi maa mets meri
Kogu mu olemus pimeduse üle elanud
Koolnud keda olen leinanud põrmus
Kõik kõik
On teie
Ma ei taha enam
(lk 22-23)



HAARE 
Avan suu pimedusele
Otsatu vaikus
See milleni mõistus ei küüni
Haarab mu
(lk 42)



MAAILMA TÕELISUS

Mägi mäega kokku ei saa
Kaks inimest saavad varem või hiljem
Mägi mäest lahku ei saa
Varem või hiljem lahkub inimene inimesest
(lk 45)



KAUGEL 
Tulevad lähevad
Ööd koidikusse
Minu unetus
Sinu ilusse
(lk 50)

24 september, 2014

Pio Baroja – Vagabund Elizabide (1979)

Tõlkevalimiku huvitavamad lood on nimilugu ja “Surnuaia kapsad”, mõlemad on ühtlasi kogumiku pikimad lood, olles kumbki tervelt 6 lehekülge. Teised lood on sellised lüürilised hingekarjed jne, mis kindlasti mõnel metafüüsilisel hetkel võivad olla huvipakkuvad, aga noh, praegusel hetkel mitte.

Nimilugu on selline kena armastustuse leidmise lugu, kus maailmas rännanud mees leiab korraga kodukülas vana elu jätkates neiu, kelle vastu tekivad soojemad tunded. Aga neiu, kas tema siis hoolib sellest vaesest seiklejast? No eks ta lõpuks ikka hoolib, vahel on võimalik kogeda maailmast midagi ilusat ka. Autor on huvitavalt kirjeldanud selle pidetu vagabundi seiklusi Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, ta sihituvõitu otsinguid oma koha leidmiseks – ja lõpuks selgub, et see on ta Baskimaa kodukülas, mitte mõne välismaalanna embuses. Nojah, armas lugu.

“Surnuaia kapsad” on vähe teises laadis, kuid kirjeldab niisamuti oma koha leidmist. On kõrts ja mees ja naine ning ports lapsi. Mehe võtab kopsupõletik, naise natuke hiljem sünnitusjärgne komplikatsioon. Mis saab lastest? Külakogukond ei taha lisasuid hästi toita... kuniks ühel hetkel võtab lapsed oma hoole alla pooleldi paaria staatuses (jällegi maailmas seigelnud) mees, kelle kodukohale on ta äraoldud aastate jooksul tekitatud surnuaed (sest teda ennastki peeti surnuks), ning naasmisel pakuti talle surnuaiavahi kohta, ja ühtlasi ehitas mees sinna omale elukoha. Miks loo pealkiri on selline nagu see on, selgub ehk loo puändis. Jällegi, südantsoojendav lugu inimlikkusest.

23 september, 2014

Tartu NAK. Väike pornoraamat (2007)


“inimese parima sõbra porno: keeras tuksi” (lk 6)

“pedagoogi raugev nümfoporno: täna üle kolme ei pane!” (lk 20)

“käskiv joogaporno: pane endale kõrva taha!” (lk 21)

“novembriõhtune porno: laske sisse mardisandid” (lk 27)

““Kevade”-porno 1: sees on imelik
“Kevade”-porno 2: mul on hirmus kiire peal” (lk 33)

“hullude päevade porno: topid naistele kaubamajas” (lk 59)

“Holger Puki nimeline porno: kuidas panete teie?” (lk 81)


“Silvia Rannamaa nimeline porno: pane ometi” (lk 81)

22 september, 2014

Kim Thúy – Ru (2014)

Eks see vietnamlastest paadipõgenike teema peaks olema mõistetav meilegi, kel ulgueestlus osa Suurest Ajaloolisest Narratiivist – sõja ja totalitaarse korra eest pagemine ning teises kultuuris kohanemine ja osaliselt oma kultuuri alalhoid. Kõik see Vietnami sõda ja põgenemine tekitab sügavate traumadega inimesed, kuid kogukonnatunde abil ehitavad nad endile üles uue stabiilsuse. (Ei saa ka unustada, et tegemist ilukirjandusega.)

Kronoloogiliselt võttes (raamatu peatükid pole küll vastavalt järjestatud) räägib jutustaja loo sellest, kuidas ta sündis keset sõda varakasse perekonda, kasvamine suhtelises heaolus, seejärel Lõuna-Vietnami langemine ning aastad totalitaarses Vietnamis, pere põgenemine 1978. aastal üle mere Malaisiasse, ja sealt suunamine edasi Kanadasse, kus siis kohanemine lääne ühiskonnaga. Keel, mida süüa, mida üldse seljas kanda jne. (Kadedalt võiks öelda, et tegu pole II maailmasõjajärgse oludega, vaid suhtelise heaoluühiskonnaga, mil rohkem jaksu pagulastega tegelda.) Aga nagu öeldud, töökad vietnamlased hoidsid kokku ning saavutasid aastate jooksul edugi. Hiljem töötas jutustaja kolm aastat sünnimaalgi, olles muutunud oma endistele kodumaalastele üpris võõraks, küll nähakse temas jaapanlannat või kõrgema klassi eskorditüdrukut – midagi muud kui pinges ja vintsutatud vietnamlane. (Ja tõepoolest, naine avastab Hanois endale koduse lõhna – see on pestud riietest hõnguv pesuaine lõhn.)

Tekst pole jutustatud mingist masendavast hädakoorist lähtuvalt, vaid niimoodi... loetavalt. Leidub tõsiseid ja traagilisi teemasid, aga seda mahendab ühtekuuluvustunne ja edasipürgimine. Või noh, poeetilisus.

19 september, 2014

Avanejad. Tõeraamat (2014)

Ei tule ette, et oleksin Avanejate lehte külastanud, aga eks minged lingid uudisvoost läbi jooksnud ja mingi aim olemas ning nüüd siis sattus raamat kätte. Tegemist üsna otsekohese pilaga siinse elanikkonna esoteeriliste ja kollaste huvide üle; tegu pole mingi peene iroonia või ridade vahele peitmisega, lugejale lajatatakse ikka laias kaares – vahel see töötab huumorina, vahel on õige tüütu (nt jutud reptiilidest või horoskoopidest). Eks tekstidesse ole sisse programmeeritud kerge provokatiivsus (või klikiiha) eesti ja teiste kuulsuste aadressil, kuidagi on vaja tähelepanu saada. Samas on raamatus tsükkel peruu estofiilist šamaani ja ta mõtteteradega, mis on üpris tervemõistuslik – ärge tehke rumalusi ja olge loomulikud.

Kuidas teha jaanituld nii, et sellest maksimaalne vägi sünniks? 
Alustuseks tuleb lõkkele vägi anda. Lõkkesse tuleb visata midagi väärtuslikku, mis on end parasiidi kombel sinu hinge külge haakinud. Lääne inimesel on see kindlasti näiteks raha. 
Et viskan raha lõkkesse? (naeran üleolevalt) ... siis näiteks autovõtmed, telefon ja fotoaparaat takkajärgi? 
Näed, kuidas sinulgi on raha ja surnud asjad aju oma kammitsate vahele võtnud. Sa just avanedki vaid siis, kui need naeruga mainitud asjad lõkkesse viskad. Täpselt nii, ülbelt ja naeruga see lõkkematerjal pähe kargabki. Sealt otse tulle! Proovi!” (“Šamaan: viska jaanilõkkesse midagi väärtuslikku!”, lk 234-235)


Eks see raamat selline hooajatoode ole, ühest kõrvast sisse ja teisest välja; nüüd ja praegu pila. Igal heal omad vead.

18 september, 2014

Saul Bellow – Vihmakuningas Henderson (2000)

Peast segase sisekõne, mis on üsna ekstaatiliselt nihkes. Henderson teeb erinevaid asju enda või teistega, sest miks mitte või äkki peakski või teised soovitavad. Hääled tahavad! Mingil moel on see hämmastav ja raju lihtsameelsus, või ka tuulelipuna loperdamine. Ja no ikka egoistlik ka, mina-mina-mina (muidugi, millise inimese siseilm ei ole egoistlik?). Kuid jah, põhimõtteliselt pole tegemist vaimselt kõige tasakaalukama inimesega (või noh – kuldses keskeas inimene on avatud uutele kogemustele! Oskab rutiinist vabaneda! Ta teeb midagi, seeasemel et muganduda või känguda). (Või äkki on Hendersonil mõni teine tervisehäda, mida vaid dr House suudaks ravida?)


Bellow kirjutab igati huvitavalt, kuid samas ka väsitavalt; öökapiraamatuna oli päris tõhus, juba paari lehekülje järel hakkab öisel peakolul juhe kokku jooksma. Hakka või uuesti lugema.

17 september, 2014

Heino Väli – Peetrike (1988)

Mõneti ehk kummaline ja aegunud lasteraamat Katrinist, kes kõiksugu lapselikke pahategusid täis ja nii perele mureallikaks. Noh, üks hetk otsustab Katrin, et ei taha enam olla paha Katrin, ja on parem poiss ehk hea laps Peeter. Kodused nõustuvad sellise pealiskaudse soovahetusega (muidugi, tüdruku eeskujuks võis olla vanem vend Aadu) ning edaspidi sooritab kodus ja õues pahategusid Peetrike. Kas ja kuidas suhtuvad sellisesse rollivahetusse pere sõbrad-tuttavad, ei saagi täpselt aru, selles suhtes pigem pigistatakse (autori poolt?) silm kinni. Ei saa öelda, et Peetrike oleks miski Maa peal kehastunud Saatan, on lihtsalt selline taltsutamatu laps, kes ei oska arvestada teistega täiskasvanulikult.

Lugu on iseenesest üsna punane, nii elavad Peetrike ja teised kodanikud eramajas üürilistena, ning hammast ihutakse maja haldavate peremeeste ehk endiste omanike (?) peale, kes siis püüavad endist vara mingilgi moel endile hoida – kasutavad näiteks aiamaad vaid enda jaoks (äritsedes sügisel aedviljadega), hoitakse oma kola keldris jms. Aga Peetrike, tema julgeb lapsearuga peremehi sõimata, ja teised üürilised noogutavad salamisi pead. Või noh, pioneerilaagrisse komandandiks määratud isa võtab lapse laagrisse kaasa ja millised kommunistlikud suhted seal laste ja vanemate vahel on.


Nojah, ei saa kuidagi öelda, et raamatul oleks nüüdseks suuremat väärtust järel, Väli pole siin niisamuti eriliselt vaimukas või südamlik, on lihtsalt selline üsna puine pedagoogilisevõitu lastelugu.

16 september, 2014

Patti Smith – Kõigest lapsed (2014)


Kui aus olla, siis ma pole senini ühtki Smithi albumit läbi kuulanud (arvutis küll kunagi mänginud “Horses” mp3) ning Mapplethorpe'i loomet näinud vaid fotokunsti kinkeraamatutest. Aga noh, raamat pisteti pihku ja tõepoolest, on üpriski huviga loetav tekst. Ajastu ühe niši kirjeldusena on see põnev vaade: ehk siis see, mis toimub 60ndate lõpu ja 70ndate alguse New Yorgi alternatiivsemas kunstielus, lillelastejärgne melu ja iidolite (Joplin, Hendrix, Morrison, Jones) lahkumine. Aga alles on titaan Bob Dylan. Ja Warhol. Ja Ginsberg ja Burroughs ja teised. Ning ülespoole rabelevad Smith & Mapplethorpe.

Mingil moel võiks öelda, et see raamat näitab taasromantiseerivalt kunstnikuks saamise okkalist teed, mis on praeguses vaatepunktist ehk pisut teistsuguse taustaga kui enne MTV või internetti tulekut. Tegemist pole üleüldse lihtsa teekonnaga – Smithi esimese lapsega juhtunu ja kodutus ja töötus ning muu segadus kuni tutvumiseni Mapplethorpe'ga ning sellele järgnev partnerlus kõiksugu kitsikuses ja hädades. Raamat ei jutusta väikekodanlikku moraali taastootvas laadis elukirjeldust, seda eriti Mapplethorpe'i puhul, kes ühel perioodil avastab, et peale Smithi tahaks ta ka meestega koos olla ning seejärel osutas mõnel korral rahahädas
intiimteenustki (eks seda tegid siin raamatus mõned teisedki mehed, kas siis raha või narkootikumi pärast – kellegi mõte oligi, et kui raha eest mehega magada, siis see pole homoseksuaalsus). Aga noh, kõik need seiklused viisid mehe ühtlasi sügavamale S&M maailma, mis omakorda aitas hiljem Mapplethorpe'i loomeideid ellu viia. Eks omakorda olid kaasaegsed hämmeldunud, et Smith niisamuti ei tarvitanud narkootikume või omasoolisi.

On muidugi hämmastav, et kaks inimest saavad sedavõrd lähedasteks, eluaegseteks sõpradeks, üksteise suurimateks kriitikuteks ja muusadeks (seda siis ühtlasi oma järgmiste armsamate kõrval jne). Selline lähedus teeb siiralt kadedaks – kuigi jah, et tegemist autobiograafilise romaaniga, siis mis on see kõige õigem tõde ja õigus jne; kas, millest ja kuidas autor oma lugejatele kirjutab. Smithil on olnule üsna paatoslik või ülev vaade, muidugi, lähedasest lahkunust kirjutamine ei saagi “lihtne” olla.

New York kui tollane loomeinimeste ja vähemuste suur sulatuskatel on takkajärgi vaates paheliselt romantiline, kõik see õhtune tänavaelu ja Warholi kultus ja Chelsea hotell ja mis kõik veel. Ja need unustamatud või unustatud kuulsused, kellega Smith ja Mapplethorpe mitmesugustes olukordades kokku puutuvad. Veidrused, narkootikumid ja muusika. Seniks kuni võimalust või elu. Eks kui kunagi peaks ise vanaks elama, oleks endalgi põnev lugeda oma põlvkonna noorusaja rähklemistest ja tollastest eksperimenteerimistest. Või whatever.

“Ma armastasin seda kohta, selle kulunud elegantsi ning ajalugu, millest ta niivõrd kinni hoidis. Levisid kuuldused, et Chelsea keldris, mis oli sageli vee alla mattunud, kõdunesid Oscar Wilde'i aluspüksid. Siin veetis luule ja alkoholi seltsis oma viimased tunnid Dylan Thomas. Thomas Wolfe kündis läbi sadu käsikirjalehti, mis lõpuks moodustasid romaani “Koju naasmist pole” (“You Can't Go Home Again”). Bob Dylan kirjutas meie korrusel loo “Sad-Eyed Lady of the Lowlands” ja amfetamiiniuimas Edie Sedgwick pani väidetavalt oma toa põlema, kui küünlavalgel endale pakse võltsripsmeid külge liimis.
Nii paljud inimesed olid selle viktoriaanliku nukumaja tubades kirjutanud, arutanud ja raputada saanud. Nii paljud kleidid on neil kulunud marmortreppidel liuelnud. Nii paljud läbikäigul olnud hinged on siin suuri ideid mõtelnud, oma jälje jätnud ja alla andnud. Vaikselt korruselt korrusele silgates nuuskisin välja nende vaime, igatsedes kohtuda piipu popsutavate Tõukude rongkäiguga, mis oli juba ammu mööda läinud.” (lk 126)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus 

15 september, 2014

Dan Simmons "The Abominable" (2014)


Mul on neid Simmonseid terve riiulitäis. Tal on paremaid ja halvemaid raamatuid. Viimased on olnud kehvapoolsed: "The Terror" ja "Drood" näiteks. Ja siis veel sellised mõttetused, nagu "Children of the Night" ja "Carrion Comfort". Simmons tahab respektaabel olla, läheb aina reaalsemaks ja detailirikkamaks. Talle meeldib võtta reaalselt eksisteerinud persoon ja tema ümber fantaasiamaailm punuda. "Crook Factory"'s oli üheks peategelaseks näiteks Hemingway.
   Tal on üks lumeraamat veel, see "The Terror". Seda lugesin läbi suurte piinade, kuna tegu oli tolle John Franklini ekspeditsiooni kirjeldamisega ja mis kõiki koledusi nad seal pidid läbi elama. "Drood" oli huvitav ainult esimesed sada lehekülge, siis vajus ära ja tõi pettumuse. Nüüd siis "The Abominable", milles väike seltskond 1925. aastal Everesti vallutama asub. Kuskil esimese veerandi peal mõtlen, et Simmons on ikka jube tüütu tellise kokku pannud. Valmistuvad ronimiseks ja muudkui kirjeldatakse mägesid ja nöörisidumistehnikaid jne. Samas läheb huvitavamaks, kui mängu tulevad väljajoonistatud isiksused ja intriigid.
   Poole pealt hakkas vedama ja totral kombel ei tahtnud enam käest panna. Viimased sada lehte läksid une hinnaga. Järgmine raamat pidi tal rääkima Sherlock Holmesi looja seiklustest vms. Selles mõttes ootan ja ostan kindlasti. Mulle lihtsalt ei meeldi tema vajadus detailide järele. Jätsin vahele lõike ja lehekülgi, kus nad ronivad. Väga detailselt. Ehk alpinistidele meeldib rohkem. Kui hakkavad ronima või varustusega jaurama, lasin silmadega üle järgmise dialoogikohani ja seiklus võis jätkuda. Parem kui "The Terror" kindlasti, kuigi eks see toimu ka keset armutut lumemaailma ja igasugu kollid käivad kannul. Sellised segased tunded jäid, aga eks ikka pigem positiivsed ja ajaraiskamine see kindlasti polnud.

12 september, 2014

Joe Abercrombie – Some Desperado (Tor.com 4.11.2013)

Tekst on siis nö eellooks “Red Country” romaanile, ning kajastab üht episoodi romaani peategelanna Shy kurvast loost (no tegelt ma pole seda romaani lugenud, aga noh, senise kogemuse põhjal on Abercrombielt raske oodata mõnd tegelast tabavat kaunist happy endi). Nimelt on neiu lindpriina tagaaetav ning tagaajamist teostavad ta hiljutised kambakaaslased, kellega eelnevalt koos sooritati pangarööv – kust aga saadi väga lahja noos, mis õnnetu neidise käes nö hoiul.

Niisiis jõuab Shy loo algul ühte kolkaasulasse, kust ehk leiaks inimestelt mingit abi tagaajajate tõrjumiseks... aga ühtki inimest pole, see koht on ammu maha jäetud. Ja taamal on näha tolmupilve, mille tekitavad kolme tagaajaja hobused. Neiul ei jää muud üle kui ühel või teisel moel meestega taaskohtumine vastu võtta. Napp lootus on, et ehk kurjamitele piisab panganodi tagasisaamisest, ent see näost näkku kohtumine kujuneb abercrombielikult veriseks, ning to be continued jne.

Lugu on tõesti üks episood ning romaani tundmata ei oska suurt midagi arvata võimalike allhoovuste kohta (näiteks Bardeni-lugu oli päris tore lisandus “Heroes” saagale). Eks siis romaanis selgu, mida see Shy tegelikult teinud on (no millal on Abercrombie kangelastel õilsad motiivid? Või noh, kui ka on, siis kui kaua need savijalgadel püsivad?), millised minevikupained välja joonistuvad.

Tekst vabalt loetav Tori lehelt, muidu algselt ilmunud ühes naiskangelastele pühendatud antoloogias, mille kaanepilt kaunistab tänast postitust.

11 september, 2014

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused. Puutumatu isik (2014)

Selles mõttes veider raamat, et siin on kirjeldatud kangelasliku Suure Isamaasõjale vahetult eelnenud aega ja siis sõja alguse olustikku kuskil Venemaa kolkas... omal moel naljakalt, näidates seda nõukogude elu ja korra absurdi, lollust ja totalitarismi kogu oma rajususes (nojah, eks see ole suuresti naer läbi pisarate ja tegemist on ikkagi ilukirjandusega).

Lugu siis sellest, kuidas 1941.a. mai lõpus teeb punaväe aeroplaan hädamaandumise kuskil pärapõrgus Krasnoje nimelise küla juures. Lennuriista kohe tagasi transportida või remontida ei saa ja seda saadetakse valvama õhuväe juures teeniv kasulik, kuid lihtsameelne lollike Ivan Tšonkin, kes muidu hoolitseb väeosa hobuste eest või teeb muid mustemaid töid. Mees lennutatakse kohale ja ta asub vahti pidama, ent aeroplaani kõrval aias ukerdab põllulapil mahlakate vormidega naine, ja noh, eks üks asi viib teiseni ning ajateenija Ivan ja postiljon Njura hakkavad aset jagama. Mees aitab kodustes töödes ning kõpitseb maja kallal, naine on õnnelik, et viimaks mees majas (kui ta vaid mitu korda päevas sedasamust armurõõmu ei tahaks). Sõdur Ivan jäetaksegi aeroplaani valvama, pole lollikesi peagi alanud sõjas jalgu vaja, leiab rinde poole teele asuv lennuväeosa päälik (oma osa selleski, et värskelt armunud naine ei toimeta Tšonkini allkirjastatud arupärimist oma vahipidamise kohta sõjaväeosale – parem, kui armee unustaks mehe olemasolu).

“Tšonkin heietas oma mõtteid. Mõtteid oli tal mitmesuguseid. Jälgides tähelepanelikult elu, mõistes selle seadusi, sai ta aru, et suvel on tavaliselt soe ja talvel külm. “Aga kui oleks vastupidi,” mõtles ta, “et suvel oleks külm ja talvel soe, siis nimetataks suve talveks ja talve suveks.” Siis tuli talle pähe teine mõte, veelgi tähtsam ja huvitavam, kuid ta unustas otsekohe, mis mõte see oli ja meelde see enam ei tulnud. Mõte kadumaläinud mõttest oli piinav.” (lk 27)

Külaelu ja kolhoosikord on distantsilt vaadates naljakas (ja muidugi see inimeste sõge rumalus, mida autor rahumeeli eksponeerib), aga tegelikult muidugi masendav. Mingil moel on säilinud endine külakord, kuid see segatud pea religioosse nõukogude korraga. Keegi on küüditatud, keegi arreteeritud, mõnel õnnestunud linna pageda, ning kohalejäänutelt nõuavad ülemused (omakorda kõrgemate ülemuste nõudmisel) plaanide täitmist või muid lollusi. Nõukogulik ühiselu kui selline. Aastate eest kolhoosi käimalükkamiseks kuhjatud külaelanike vara tassitakse uuesti laiali; inimesed on jommis, fatalistid ja samas nõukogude kodanikud. Kord seda, teist ja kolmandat. Pole ülevust segatud madalusega, seeasemel on madalus segatud elurõõmuga (ja noh, osa elurõõmust on rõõm puskarist).

Algab niisiis muuhulgas Suur Isamaasõda ja noh... peale mitmeid juhtumeid saab kohalik rajooni julgeolek (mitte just) anonüümse teate, et Krasnoje külas varjab end desertöör Tšonkin (mees tahab küll sõtta minna – aga ei saa, nagu värbajale teada, on ta juba aktiivses teenistuses). Julgeolek sõidab aeroplaani vahimeest arreteerima, kuid läheb vähe teisiti... ja kohalik kolhoos ületab selle segaduse tagajärjel plaane (niivõrd üllatav teave jõuab üleliidulisse ajakirjandussegi)! Ent ühtlasi tekivad kuulujutud mingist kahtlasest Tšonkini bandest, mis võivat olla natside diversandid vms. Ning kohale saadetakse polk, et Tšonkin...

Ühesõnaga, niivõrd pühast asjast kui nõukogude sõjast natsidega on võimalik kirjutada läbi humoorika-satiirilise kõverpeegli (umbes nagu Hilsenrathi musta huumoriga piserdatud juudikogemus). Tekib muidugi küsimus, et kuidas on võimalik triloogia järgmistes osades ülal hoida selles romaanis kohatud üsna lopsakat absurdimetsikust. See tekitab põnevust, et mida autor peale hakkab, kuidas Tšonkinil võimalik pääseda mahalaskmisest. Ei tea.

“Nad vaikisid jälle.
“Andrei,” ütles Aglaja vaikselt ja vankumatult, “kui sa ise tunned, et sul on ebaterved meeleolud, siis pead sa partei ees relvad maha panema.”
“Jah, pean küll,” nõustus Andrei. “Aga mis saab siis meie pojast? Ta on ju kõigest seitse aastat vana.”
“Ära muretse. Ma kasvatan temast tõelise bolševiku. Ta unustab koguni sinu nime.”
Naine aitas mehel kohvri ära pakkida, kuid keeldus ideelistel kaalutlustel veetmast ülejäänud osa ööst temaga ühes voodis.” (lk 204)


10 september, 2014

Heljo Mänd – Kõik räägivad (1982)

TRUMMARID
Meil on kõik trummarid – ema on trummar, isa on trummar, vanaema on trummar ja vanaisa on trummar. Oleme trummarite pere, ainult meie ei käi paraadidel põristamas. Meie põristame metsas ja meie trummideks on metsapuud.
Ema ütleb: “Trummelda kõvemini, siis saad tõugu kätte.”
Ma tean seda ise ka, et tõuk kardab põrinahäält. Kõik rähnid teavad seda.
(lk 21)


KARTUL 
Kõik arvavad, et kartul on lõbus olla. Saab mullas kükitada ja peitust mängida. Ega ma ei torise. Peitust on väga tore mängida, aga kui sa mängid hommikust õhtuni ja öö takkajärele, tahad olla vahel kartulipuder. Valge kartulipuder, kes sõbrustab kollase võisilma ja viineritega.
(lk 24)



KURB UNE-ELEVANT

Ma ei tea, kas mind on olemas või ei ole. Ma ei ole ennast kunagi näinud. Olen sündimisest saadik peidus vana riidekapi taga. See on nii vana kapp, et seda pole keegi seitsekümmend seitse aastat liigutanud, ja kapi taga on rohkem tolmu kui õhku.
Ma tohin alles siis tolmu seest välja tulla, kui mind saab tuhat täis. Aga mind ei saa iialgi nii palju. Iga kord, kui tädi Alma hakkab mind õhtul kutsuma: “Üks elevant, kaks elevanti, kolm elevanti, neli elevanti, viis elevanti...”, jääb ta enne magama, kui tuhandeni jõuab.
Ma olen väga kurb. Ainult ma ei tea, miks ma kurb olen. Kas sellepärast, et täid Alma ei jõua tuhandeni lugeda, või sellepärast, et ma ei saa kapi tagant välja?
(lk 25)

09 september, 2014

Paavo Matsin "Sinine Kaardivägi" (2013)



„Sinise kaardiväega” saad kaasa tasuta kleepsu. Kleepekal on kirjas järgnev informatsioon: „Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali Aastaauhinna nominent 2013”. Mille eest siis? Esiteks ajendas lugema seesama salajane kleeps ning kuulujutud kõige targematelt. „Tead, see „Sinine kaardivägi”… sa loe seda.” Küsisin vastu, et misjaoks. „Seal on nii mõndagi… ma ei saa hetkel rohkem öelda. Kui loed, siis mõistad.” Kujunduselt väga kummaline ja õnnestunud, ei anna raamat sisu kohta palju infot. Tagakaanel on veel krüptiline luuletus, mida ma siiani pole läbi lugenud. Ei lugenud ma arvustusi, ei hakanud uurima ilmselgelt läti rahvusest kirjaniku tausta, hüppasin kohe sisse. Alustasin lugemist palavas bussis ja sellesarnases kuumarabanduses lugemine ka möödus. Teatavasti võib aju kuumenemine tekitada igat sorti groteskseid deliiriuminägemusi, mis häälestasid mu kenasti „Sinise kaardiväe” lainetele.

Osalt fantastika, jupiti psühhedeelne tripp ja paljuski bulgakovlik jant a là „Diabolaad”, kulgeb raamat edasi omasoodu. Tihti loen ja mõtlen, et ma ei saa toimuvast aru. See on hea, terve raamat on hea. Košmaarne narratiiv, rikkalik sõnavara ja väljendusviis: kõik kokku moodustavad eksootilise, aga tuttava järelmaitsega kokteili su käbinäärmes. Meeldiv on lugeda nii hästi kujundatud raamatut, hoida seda käes ja kulgeda autori tripil keset üliõpilasseltse, visioone ja sõjaolukorraga kaetud Läti linnade arhitektuuri. Kokteil koosneb natukene Bulgakovist, Harmsist ja „Loomingu raamatukogu” koltunud hõngust, lehtede vahel tõuseb ajas rändamise tolmu.



Minnes tehniliseks ja saades korraks kaineks (raamat tekitab meeldiva joobeseisundi), on teose autor saanud hakkama igati igasuguste auhindade väärilise teosega, mis ei taha mahtuda ei ühte ega teise žanri. Aga polegi vaja liigitada. Vaja on vaid lugeda, kulgeda. Autori sõnavara on nagu kommipood, sind juhitakse ühe leti juurest teise juurde ja muudkui degusteerid. Magusaküllus iiveldama ei aja, isegi palava päevaga. Kommi sees on väike kokteil ja nii see lugeja purju võib jäädagi. Teksti juures mõjub see värskendavalt, omapäraselt ja originaalselt. Reaalsuseihalejatele jääb „Sinine kaardivägi” kaugeks, aga mis sest. Vanaaegset puugraveeringut järgiaimav kaanekujundus toob lugeja alguses kuulsa Läti kirjaniku majamuuseumisse ja läbi selle ka Riia linna. Ajastut ma kindlaks määrata ei suutnudki. Vahel oli üheksakümnendatel, vahel eelmise sajandi keskel ja korraks isegi keskaja kanti. Riias sulandub kõik kokku üheks kokteiliks, tegelane liigub selles ringi ja lugeja ripub kaasas.

Paras panna ühte riiulisse koos araabia muinasjuttude ja vene klassikutega, ettepoole „Loomingu raamatukogu” valitud tekstidega. Õhuke kah, hea vahel uuesti läbi võtta. Seda raamatut võiks proovida kuumas ja külmas ilmas, kaines ja veel kainemas olekus. Ega selle „Sinise kaardiväe” kohta midagi kiitvamat öelda ei olegi, välja arvatud suurenev huvi Läti eluolu ja kultuuri vastu. Ja selle rämeda Kulka enesereklaami kleepsu võtsin juba poest väljudes maha, jube banaalne.

08 september, 2014

Kristjan Oad – Latgalijaht (Terra Fantastica, 2004)

Üsna kangelaslik ja veider ugrifantasy, kus Balti aladel kohtub nii eestlaste, komide kui madjaritega, ning lõunapoolsetel aladel venelasi, poolakaid ja horvaate. Rääkimata siis latgalitest, kelle sõjapealik on lahingus maha löönud loo peategelase Vammo vanima poja ja keda siis Vammo asub taga ajama niisamuti tapmise eesmärgil, hoolimata virulaste ja latgalite vahel sõlmitud rahust.

Latgalijaht kui selline kujuneb vägagi vaevarikkaks ja veriseks teekonnaks (kestab vähemalt aasta!), kus Vammo peab sadu kordi end ületama, et seda vihatud latgalit viimaks näost näkku kohata. Millised meeletud üleelamised! Aga viimaks jõuab Vammo kaugele linna (Karpaatide taga?), kus valitseb see latgali sõjapealik, ja jõhker kättemaks paiskub valla. Kuid... latgali käsilaste eest põgenedes tabab Vammot omakorda... midagi karmavõlalaadset, ning... igati mõru värk.

Autor on kokku kirjutanud lugejale üpris nõudliku teksti – peale selle, et see on suhteliselt liigendamata, on siin esitatud nii arhailisevõitu kui ka tänapäevases kõnepruugis keelt koos mõnede keelevääratustega (muidugi, ikka tuleb stiile segada, võibki olla huvitavam lõpptulemus). Eks see ugri ja idaeuroopa rahvustega toimetamine paneb veidi kulme kergitama, aga omal moel huvitav kah.

“Oo, Taara, anna veel viimast hoopi lajatada, latgalil kolpa lõhestada, ribikonti muljuda, selgroogu tükkeiks murda, et ei peaks ma sinu mõõga varjus ilma auta lömitama, vaid saaksin Kaljuvalla kaitsel igati vahva olla! Ma olen sõjas oma vendade maal, ja mu vendade veri seguneb minu omaga, kui me langeme, ja meile kõigile palun rammu! Taara, saada Sõjahunt latgalite kallale! Anna meile soeväge, anna meile oteväge! Anna mulle võimalus, et ei peaks poeg Surmajões kõdunema!” (lk 201)


Takkajärgi paneb imestama, et autor oli seda kirjutades ikka väga noor, ses suhtes küll väga tubli tükk.

05 september, 2014

Hando Runnel – Mõtelda on mõnus (1982)


JORUTUS

Trak-
tor-tor-torr,
trak-
tor-tor-torr,
mür-
mür-mür-mürr,
mür-
mür-mür-mürr.

Mür-
mür-mür-mürr,
trak-
tor-tor-torr,
trak-
tür-tür-türr,
trak-
torrr.

Õudselt õõtsutab!
(lk 16)



VARBLASE LAUL 
Rimps-rämps, kilts-kalts,
virts, vurts, kints, konts,
kilks, kolks, sulps, solps,
vilks, volks, tilks, tolks,
lonks, konks,
pintsel, pulst,
kõrtsmik, kunst,
mamsel, kantsler,
plitrama, plätrama,
ketrama, vatrama,
lops,
küps, laps,
lüps.
(lk 18)




HÄÄ ON 
Jah, on mis on,
mis on, on hää,
ükskõik, kuis on,
kui on, on hää. 
Hää on, kuis on,
hää on, kes kuis,
hää on, kes saab,
hää on, kes võib. 
Hää on, kui jah,
hää on, kui vist,
hää on, kui ehk,
hää on, kui ei - 
hää on, mis on,
kuis on, on hää;
hää on, kui on,
kui ei – kah hää!
(lk 44)

04 september, 2014

Aino Pervik – Umbluu. Uusi ja vanu vigurjutte (1980)

Perviku lugudest vaat et paremad on Vello Vinni illustratsioonid (siit võimalik neid vaadata), mis on parajalt psühhedeelsed. Muidugi, eks täiskasvanud lugejale peakski meeldima selline raju, sõge ja lõbus kujundus, kuidas siis muidu. Alljärgnevalt toodud loo jänesöökull või öökulljänes on Vinni poolt sellised vigurloomad, et kohe lööb pahviks. Ent las vulisegu lugu.

KEERULINE LUGU 
Elas kord väike jänesepoeg. Aga kui sulle linnud rohkem meeldivad, siis oli see hoopis vana suur öökull. Parajasti oli ilus soe suvi. Muidugi kui sa just kangesti lund armastad, siis oli külm talv ja kõik kohad täis kõrgeid lumehangesid.
Väike jänesepoeg armastas väga ristikheina. Kui ta hommikul ärkas, jooksis ta alati rõõmsalt hüpeldes aasale ristikheina sööma. Kui oli talv ja lumi, siis ta muidugi aasalt ristikheina ei leidnud, sest kõik oli lume all. Ja üldse, kui see oli öökull, siis ei armastanudki ta ristikheina, vaid talle maitsesid hoopis väikesed jänesepojad, ja ta ei ärganud ka mitte hommikul, vaid õhtul, sest öökull näeb ainult öösel pimedas. Kui see öökull siis õhtul üles ärkas ja toitu otsima läks, pidi ta kuupaistel kaua mööda lumehangesid vudima, enne kui kuskilt ristikheinatuusti leidis. Ei, siis see ju ikka ei olnudki öökull, vaid hoopis jänesepoeg, kes lõpuks leidis ühe kuivanud jänesetuusti, mis oli kuskilt saanilt maha pudenenud. Muidugi mitte jänesetuusti, vaid ristikheinatuusti. Ja oli hoopis suvi ja öökullil polnud kuiva tuusti vajagi, sest aas oli värsket mahlakat ristikheina täis ja öökull võis päev otsa seda nokkida, kui tahtis. Ikka mitte öökull, vaid jänesepoeg, ja mitte nokkida, vaid süüa näpsida, ja mitte päev otsa, vaid öö otsa – ei, siis ta pidi ju ikka see suur öökull olema ja väikese jänesepoja kinni püüdma.
See jutt hakkab küll segi minema. Las ta oli ikka parem väike jänesepoeg ja mitte vana suur öökull, sest siis laskis ta selle kinnipüütud jänesepoja jälle ilusasti lahti ja nad võisid kahekesi koos minna aasale ristikheina sööma. Oota, mitu jänesepoega meil siis nüüd lõpuks on, üks või kaks?

03 september, 2014

Boriss Jevsejev – Kitsas elulint (2014)

Selline proosa, mida tõepoolest registreerid peakolus, et “ahhaa, slaavilik”. Tõsi küll, kui varem suurt ei eraldanud ukraina ja vene kirjandust, siis siinse kogu tekstides leiab mõlemalt poolt oma kajastusi, tänapäeva Moskva kant ja Ukrainas veedetud nooruspõlv.

Kogumiku vast huviga loetavaim tekst “Kolmsada marka” räägib jutustaja onust, kes II maailmasõja ajal oli poisikesena sakslaste käes orjatööl ja vangilaagris; ning selle eest siis tahavad praegused sakslased talle valuraha maksta – kolmsada marka. Jutustaja läheb onuga vormistama seda rahaküsimist, ning jutustust raamibki siis kõvapäise ja sitke onu meenutused sõja ajal läbielatud vangipõlvest. Räägitu taustal tundub sellise valuraha suurus läbielatuga võrreldes muidugi naljanumbrina (muidugi, millega mõõta kannatusi või inimelu hinda) – ja ega nad raha saagi, seal jagatakse kannatanuile vaid kasutatud riideid ning asi paistab takerduvat bürokraatiasse. Kuid onu lahkub siitilmast neli päeva hiljem. Jutu lõpp kipub küll vähe paatoslikuks, aga selline saksa vangilaagriodüsseia oma jõhkrustega (aga milline ukraina vastupidavus!) on päris kriipiv.

Eks jah, autor kirjutabki üldiselt selliselt... ebamugavalt, mis nõuab lugejalt kaasaminemist – või siis igava või mõistmatuna kõrvalelükkamist. Nõudlik iluproosa.

02 september, 2014

Urmas Vadi – Kui klosetist kerkib kloaak (1996)

Vaevalt et sellest debüütraamatust mahuks midagi tulevasse Vadi best of valimikku, tegemist pole just praeguse kõrgVadi tasemega (samas tuleb rõhutada, et 18-aastaselt pole just naljaasi välja anda mingil moel loetav raamat), aga eks ikka leidu noore ja vana Vadi vahel väheseid sarnasusi, millest siin juttu ei tule.

Noorusliku bravuuriga lood, kus peategelaseks on tüüpiliselt üks kõrge enesehinnanguga tüüp, kes tuleb ja askeldab (loob oma (mikro)maailma) ning loo lõpuks selgub, et tegemist vaimuhaigla (võimaliku) patsiendiga. Kogumiku parimaks tekstiks on “Mõnikord sajab vihma ja vahel irvitab õnn”, mis algab pea müütilises võtmes, kui linna saabunud võõrast võetakse vastu kui Vihmatoojat, kes siis asubki vaikselt justkui heategusid sooritama, ainult et... midagi on valesti. Selles loos lüpsab Vadi oma lugejat ehk kõige tõhusamalt ja avaloo puänt mõjub värskemalt kui hilisemad variatsioonid samal teemal.


“See kiilaspäine mehike August oli õnnetu. Õnnetu oli ta sellepärast, et tema peas oli samapalju mõistust kui tema pea peal juukseid – mees oli tõesti loll. Aga Juuli, Juuli oli hallipäine ja tema loomingus valitses kriis, nimelt oli ta kübarategija ja kübarad olid äärmiselt nilbed. Pealegi ei osanud ta kartuleid praadida. Ja kui aus olla, siis ega temagi oma vaimuga ei hiilanud.” (lk 10-11)

01 september, 2014

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Väikemees (2014)

Nagu ikka, pole Strugatskite ulme mingi tehnikavidinate või tulevikuvisioonide pärusmaa (muidugi neid siin ka on, aga oma aja kastmes), vaid... midagi muud. Autoritele on ehk tähtsam teksti loominevõi dünaamika kui siis kindel tulemus – mitte mis on inimlikkus, vaid kas ja kuidas ootamatus või äärmuslikumas olukorras inimlikult käituda. Või midagi sellist? Ei tea... Lugemisel naudid pigem seda maailmaloomist kui saadud tulemust ise; mis tekitab endale ootamatu küsimuse, et siis... mis on mis...

Eks sedalaadi kirjandusele ole lihtne osutada kui segase panemisena... aga noh, Strugatskid teevad seda kuidagi retrostiilselt. Pateetika segatud argisega, inimhinge ülevus koostöös ükskõiksuse või minnalaskmisega, tegelased võiksid olla justkui positiivsed kangelased, aga samas kuidagi elusalt labased või mõttetud sehkendajad või totralt naiivsed. (Muidugi saaks mingil moel öelda, et muuhulgas esitatakse kõverpeegel nõukogude inimesest – ent on see hetkel oluline?)

“Paar sekundit seisis ta otsekui kõheldes, siis vaatas üle õla minu poole ning ma nägin jälle ta suuri tumedaid silmi, aga mitte enam tardunuid, vaid vastupidi – vägagi elusaid ja justkui pilkavalt naervaid, ning siis äkki kükitas ta maha, haaras kätega põlvede ümbert ja hakkas veerema. Ma ei saanud esiotsa arugi, mis toimub. Just hetk tagasi seisis seal inimene, kummaline inimene, ja arvatavasti üldsegi mitte inimenegi, kuid vähemalt väljanägemiselt inimese moodi, ja siis äkki pole inimest, mööda sood, üle läbimatute põhjatute mülgaste aga veereb muda ja sogast vett pritsides mingi totter hall kakuke. Ja kuidas veel veereb!” (lk 50)


Vist iga Strugatskite teksti puhul olen maininud, et ega ma nende austaja ole... aga samas on nad omal veidral moel löövad. Kui ulmelisemate raamatute puhul tähendab löövus ennekõike ohtrat ja jõhkrat musta huumorit (nt Abercrombie jt), siis tegelikult saab ka... vaba, isikupärase kirjutamisega olla midagi enamat kui järjekordne ambitsioonikas autoritoode.