Triinu Meres - Preili, röövel ja koerad (Teistmoodi tavaline, 2025)

Lugu vabameelsetele koeraarmastajatele - need, kes ei pane pahaks, kui eri tõugu koerad viimaks üksteist leiavad. Sest eks see ole nagu inimestega - lähedus võib leida sind õige ootamatu nurga alt ning kas peaks siis seda eemale peksma.

Nii ka selles loos, mida jutustab vana mõisateenija - kuidas tema mõisavalitsejast keskealine preili leidis endale hingesugulase ühes kunagi mõisast ärajooksnud korrarikkujaga; ja seda tänu koertele, kes muidu omanikke nii hoidsid ja samas ei suutnud vastassoolisest penist loobuda. Ning keskealine naine ning mõneti noorem mees jõuavad niisamati äratundmiseni mööda käänulisi teid.

Et siis selline igati inimlik lugu, jutustatuna elu näinud jutustaja poolt, kel on samuti oma saladused (või mäluprobleemid?), mida mõisavalitsejaga jagada. Aga kõigest ei saa rääkida.

 

Jaan Rannap: Tuukerkoer Torru ja teised loomad

 

Alustuseks ütlen, et "teised loomad" on palju paremad kui "Tuukerkoer Torru". Nad on realistlikumad, põnevamad, ma usun neid, aga Torru lugusid ma ei suutnud uskuda. 

Ega nad halvad ole. Kuna raamat algab tuukerkoer Torruga, lugesin temast kõigepealt, ning kuigi ma sisust midagi ei mäletanud - kunagi varem olen ka lugenud - oli mul üsna kohe selgus käes, miks ma raamatule Goodreadsis kolm tärni andsin. Kolm tärni ehk "meeldis". Kutsu on nunnu, üheksakümnendate õhkkond veidi ülepaisutatud, aga no olgu. Mälestused ikkagi. 

Kuigi on ebausutav, kuidas senise koerapidamiskogemuseta Jürgen on kümnekuuse Torru pea täiuslikuks teenistuskoeraks treeninud ja koer seejärel võimsalt sekkub iga Jürgeni või tema omanduse pihta suunatud agressiivsuse osas ning alati võidab, no olgu, no olgu. Ta on ju armas. Ja Jürgen ka. Ning Jürgen saab tänu Torrule rahamuredest priiks ning palju sõpru ja jee. 

Veidi liiga muinasjutt, aga üheksakümnendad - neid on harva kirjutistes, mida ma loen, kirjeldatud. Meeldiv nostalgia. Liiga unistav, "oi-ma-tahaks-sellist-koera", ent samas ikkagi tore.

Siis sai tuukerkoera osa läbi ja tulid teised jutud ning korraga mõtlesin ma, kas kolm tärni ikka vähe pole. Need teised jutud teistest loomadest võtavad kaks kolmandikku raamatust enda alla ning on nii palju paremad. Jaan Rannap oli ju päriselt hea kirjanik. 

Need tema kirjutatud inimesed olid korraga nii palju usutavamad kui Jürgen ja Loore. Üheksakümnendad olid nende jaoks alles kauge tulevik, nad mõtlesid muudest asjadest. Kel oli sõdurisinelile viisnurga märk sisse kulunud, kes tahtis Siberisse kulda kaevama minna, kes oli polaaraladel haltuurat tegemas. Võibolla on meeldivuse asi selles, et aega enne üheksakümnendaid mäletan ma vähe ning tšukside ja vepsalaste lood saidki mulle tuttavaks koos teadmisega, et väikerahvad on tähtsad, väikesed kultuurid põnevad, olen väikesest saati teadnud, kuidas  liikde sissetoomine saatanast, ja Rannap räägib ses raamatus asju, mida ma tean ja usun. Kui ta teebki meeste mõttemaailma või elu kirjeldades vigu, ma ei märka neid, sest mäletan seda ajastus nii vähe ja meeste pähe üldse ei näe. 

Aga tegelikult arvan, et pigem kirjutas ta need vanemad lood ise uskudes ja nähes, mismoodi elu toimib, mismoodi on. Aga tuukerkoer Torru lood tulid juba väga väljaspoolt, mitte kogemuse toel, vaid selle pinnal, mis eemalt paistis, kuidas elu tundus olevat. Ja üheksakümnendatel oli ta juba vana mees ning see aeg oli talle võõras ja veider. Tuli sealt tausta võttes pisut võõrik veider lugugi, mis siis, et koeraliik vana tuttav.

Olgu, meessugu oli talle ka tuttav. Mehed ja poisid mõlemad. Naistest Rannap ei kirjuta. Mõned libisevad läbi meeste tegevuse, sest mehed vahel puutuvad ka naistega kokku ja mõndele koguni meeldivad naised väga, aga naine on tema lugudes ikka Teine, pooleldi märkamatu. Kõik "Tuukerkoer Torru ja teised loomad" loomtegelased on ka isased, ainult kala on emane.
Piisavalt kaugel inimesest, et teda kuidagi tõlgitavaks pidada. 
Naissugu ei ole küllap Rannapile arusaadav olnud.

Muidugi need realistlikumad, ehtsamad lood ei lõppenud alati õnnelikult. Sest elu ei ole selline. Ses osas oli tuukerkoer muidugi meeldivam - lastele mõeldud muinasjutt lõppes rõõmus ja rahus. Elu aga - elus ei või iial teada. 
Täiskasvanutele mõeldud lood on midagi Ernst Seton-Thompsoni stiilis lausa. Iial ei või teada, kuidas lõppeb, aga kui kurvalt, siis ikka väga kurvalt. 
Võibolla ka sellepärast ei meeldinud Goodreadsis mulle "väga"? Sest mulle ei meeldi kurb olla. Aga ma kurvastan, kui lool on kurb lõpp.
Siiski - head lood vajavad reklaami. Vist tõstan hinnet. 
Sellest hoolimata, et kogu kokkupanijad kirjastusest TEA ei ole üldse aru saanud, mida ja kuidas oleks hea teha. "Tuntud nimi ja igal pool on loomad, läheb loosi!"

Leelo Tungal: Pool koera

Lapsena oli see raamat mu suur lemmik, sest seal oli kõik tähtis olemas: koer, lapsed, kriminaalid, mure koera pärast (nii on kohe palju ehedam) ning peategelane on kompetentne. Lapsena ma muidugi oleksin seda teisiti sõnastanud, ent idee on sama - Olav ei ole mingi lollakas hädapädakas, kes rasketes olukordades midagi ei tee - ta on tegutseja ning sealjuures üldse mitte halb. Tema ideed kannavad. 

Nüüd on lisandunud plussid.
1. kadunud maailma meenutamine. Kunagi oli tõesti sinine Moškvitš äss värk autota inimestega, keda oli enamus, võrreldes. Tallinn paistis imelise suurlinnana, kus oli lõbustuspark. See lõbustuspark oli isegi minu, Tallinna lapse jaoks jabur värk. Inimesed maksid sularahaga ja kui millekski koguti, seisis see raha neil kodus. Söödi hapkapsasuppi, praekartuleid ja pannkoogid olid 12-aastase meelest vinged, suur asi, et neid tehti. 
2. Olavi sisekõne ja unistamised tulid väga tuttavad ette. Jah, ma mõtlesin lapsena samamoodi.
3. Kriminaalid on nii usutavalt pisikesed kaabakad, mitte ei ürita mingeid rahvusvahelisi spioonivärke teha või panka tühjaks varastada vms - varastataksegi kooli grammofon ja ametlik pitsat. 

Ja miinused. 
Esiteks: muidu on koera kujutatud usutavalt, päris koer - ja siis emane koer otsib puud, mille najale jalga tõsta. Mul on emane koer, ma tean, kuidas nad pissivad. Ta isegi kergitab sageli tagajalga (kuigi mitte nii kõrgele kui isased), aga mingid puud või postid huvitavad teda ainult niipalju, et sinna on teised pissinud, huvitav on nuusutada. 
Teiseks oli peategelasele mittemeeldiv tüdruk kujutatud nii negatiivselt, et väga raske on oletada, et tegelikult on ta tore inimene, kellele lähevad korda ka muud asjad kui jugoslaavia kingad ja lõhnaõli Böt-možet. Küll aga toimus sujuv koduvägivalla normaliseerimine - Madise isa oli kirjeldatud palju leebemalt kui Truutat: muidu maru mees, ainult purjuspäi ajab naist harjavarrega taga ja varastab tema tagant raha, et aga rohkem juua. No selline pisiasi - peamiselt mõjutab Madist isa käitumise tulemustest see, et kodus pole raha ja ta ei saa muidu vahel kõhtu täis kui koolis. 

Kokku: ma arvasin, et see on tore noortekas, aga ikka pigem lasteraamat. Ja nüüdseks nii ajalooline, et sellest maailmast lugeda on nagu "Kevadet" lugeda. 

Michael Köhlmeier - Idüll uppuva koeraga (2022)

 

Päris hästi komponeeritud jutustus kirjanikest abielupaari kaotusvalust peale tütre hukkumist. Kui algul on koomilisemad hetked (kuidas toimetaja tuleb nende koju ja millised üllatused ootavad nüüd nii vastuvõtjaid kui külastajat), siis edaspidi tulevad tõsisemad toonid (abielupaari unetus ja nende viisid sellega kohanemiseks), kuniks siis loo jutustaja kujutleb dialoogi, mida ta tegelikult tahaks kogeda - ja millest muidugi pole reaalset abi leinaga hakkamasaamisel (või kuidas seda nüüd öeldagi).

Ja see koer. Tõlkija on järelsõnas selle musta koera ja temaga juhtuva tõlgendanud depressiooniga kohanemiseks, edasi liikumise võimaluseks; selle järgi justkui … lootust oleks!

Eks selline autobiograafiline aines ja nö autori fassaaditaguse elu kujutlemine on üldiselt minu jaoks lugemast peletav faktor, aga seekord on see küll … töötav (kui midagi sellist saab üldse öelda teksti kohta, mis käsitleb leinaga toimetulekut?). Igal juhul, siinne jutt on arvatavalt tumedama kõlaga kui raamat ise reaalselt on.

Edward van de Vendel “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv 2015)

Võluv ja liigutav oma koera lugu lastele ja lõppu jõudes on meeldiv üllatus näha fotot autorist ja Samist, sest tegemist on Hollandi lastekirjanikuga ilukirjandusliku töötlusega Kanadas tõesti sündinud loost. Sealjuures on väga sümpaatne ka lisamärkus tagakaanel, mis lisaks peakangelaste heale edasisele käekäigule kinnitab, et ka pigem negatiivsete tegelaste leeris oleval koera endisel peremehe käsi käib hästi. Õigupoolest on muljetavaldav, kui hästi sisaldab see lühikeste ja lihtsate peatükkidega igati lastekohane lugu halli piiri collide ja kangelaste vahel ning kuuleka-abitu lapse rolli ja enesele oluliste asjade eest seismise vahel ning seda iselaadi sõprust looma ja inimese vahel, mis tekib siis, kui loomal on voli valida inimest, mitte vastupidi.

Sam on lummav ja majesteetlik suur valge koer (püreneede mäestikukoerad näevad tõesti köitvad välja, kui pilte guugeldada, köitvad ning targad), kes ilmub ootamatult kahe Kanada lapse, üheksase Kixi ja tolle noorema õe Emilie koduväravasse. Ilmub ja kaob ja ilmub jälle. Vähehaaval võidetakse usaldust, koerateadlik vanaisa oskab rääkida üht-teist tulnuka tõu kohta ning ära tunda varasemast halvast kohtlemisest jäänud inimpelguse. Kix ja Emilie on koerte, hobuste ja teiste koduloomade keskel kasvanud empaatilised lapsed, kes oskavad delikaatselt ja pelgamata ebatavalise looma usaldust võita, kuid musta pilvena hõljub pea kohal koera päritolu küsimus, mis on seatud mitte just lahkeima loomuga naabertalu rahvaga. Kui sinna lisada veel laste isa, kes esiti ei taha mitte kiuslikule naabri nõudmiste järgi käia ja hiljemgi veel täielikult ei adu KUI oluline see koer lastele on …

Kuid siis mängivadki kokku hallid alad ning see, et ka 9-aastase lapse võimuses teha nii üht kui teist, et seista ise selle eest, mis on talle endale oluline, katsuda edasi anda enda nägemust ja taju, ning siis on alati ka võimalus, et midagi jõuab kohale ning midagi mõistetakse. Ka halvad tegelased ei ole üdini koletised, vaid pigem seisneb halbus selles, millisesse rolli nad Kixi poolt jutustatud Sami loos sattunud on. Ja ka head tegelased võivad nii inimlikkusest kui taipamatusest peaaegu kõik ära rikkuda…

Sam hakkaski neil käima. Lihtsalt ilmus kohale. Ta tegi sedan ii vaikselt, et Kix ja Emilia tõstsid pilgu ja hüüatasid: “Hei, Sam!”

Iga kord üllatas ta uuesti, sest oli ikka veel nii ilus ja valge, ja lisaks veel natuke mõistatuslik.

Mida ta siis tegi, kui ta ei olnud Kixi ja Emilia juures? Hulkus põldude vahel? Käis vahelduseks oma päriskodus, naabrite juures? Ja miks naabritel sellest sooja ega külma polnud, et Sam oli endale uue perekonna valinud?

Jah, nõnda see oli. Sam oli neid valinud. Kix ja Emilia ei olnud enam peale käinud, et tahavad teda endale, ja isa ei olnud selle kohta ka enam midagi lausunud. Samil polnud kaelarihma ega ülse mingit rihma, Sam otsustas ise, kas ta tuleb või läheb ja jääbki. Aga pai tahtis ta üha sagedamini, ja öösiti magas ta vana diivani peal. Auh! Kuulis Kix mõnikord, lühikest käredat haugatust, otse läbi pimeduse oma magamistuppa. Ja siis oli Kix kindle: Sam ei tulnud siia mitte sellepärast, et nemad teda endale tahtsid. Sam tuli sellepärast, et tema tahtis neid. (lk 22)

Fredrik Backman: Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust

Mõtlesin, et see on selline kerge ajaviiteraamat, mille lugemine möödub kiiresti ja kirjutatu ununeb kohe.
Ma eksisin.
Mitte kiiresti möödumise osas - millal mul viimati oli "ei lähe veel magama, natuke veel ... tegelt, ma olen täiskasvanud, ma võin magama minna täpselt siis, kui tahan ja ma tahan ju hoopis lugeda! ... Olgu, olen nii väsinud, kohe magama - aint selle peatüki lõpuni veel!"

Nüüd on mul raamat läbi ja kaalun, kas mitte uuesti alustada. Sest niisugune nauding!
Ja ilmselt ei unune kiiresti.

Miks raamat mulle nii kohutavalt meeldis ja meeldib? Sest ma ei ole väga ammmu, võibolla iial tundnud end nii mõistetuna. Tundnud, et inimene näeb mind ja tõesti näeb MIND, mitte mingit umbes minu vanuses naisterahvast. Selle raamatu autor NÄEB inimesi ja oh, OH!
Lugesin ja lugesin ja kõik olulised naistegelased olid "minad". (Olgu, Britt-Marie ja musta seelikuga naine vast välja arvatud.) Peategelane on "kohe kaheksa" ja kolmekümne üheksa aastane mina on nii heldinud, et keegi on samasugune kui tema? Noh, tema emaga ja tema vanaemaga oli mul samalaadne suure sobimise tunne. Oot, et nad on omavahel vastandlikud? Et ema ja vanaema on umbes nagu Kükloop ja Wolverine?
Aga üdi, see, mis tiksuma paneb! See on neis kolmes naissoost isikus saranane!
Tegelikult on muidugi mahlane üdi kõigis tegelastes, kellele rohkem ruumi ja sõnu kulutatud kui "tüdruk, kes ei sallinud Gryffindori salli" sai.
Ausalt.

Ning sedasi põimitud imelist loomaailma ja pärismaailma, muinasjutte ja neid lugusid, mis elus ikka ja alati ette tulevad (kogu aeg tulevad; on üks inimene, keda ma tunnen ja kes on normaalne. ÜKS - ta on muide jumala tore, aga VÄGA erandlik!), pole samuti ammu näinud.
Võimalik, et ei iial varem.
Põimitakse, aga mitte SEDASI.

See raamat on kõike: lõbus, rõõmus, kurb, kohutavalt kurb, põnev, leidlik, eluline, muinasjutuline.

Ka teised lugejad paistavad väga muljerikkad olevat.

Sehkendaja
Loetu kaja
Triinu raamatud
EPL
Lugeja loeb
Bukahoolik
Manni lugemisblogi
Heleni kirjanurk
Raamatukoguhoidjate lugemispäevik Lääne-Virumaalt
Tuuli ja Marta
Raamatulaegas
Plaan B

Steven Erikson – Deadhouse Gates (2001)

Eks ma olen ikka kuulnud, et Erikson pigistab kividestki vee välja ja olin valmis niisugusteks „üllatusteks“, aga jumal küll, Duikeri ja Coltaine’i ja nende semude saatused keerasid lõpuks ikka … väga masendavaks kätte. Kui 2/3 raamatu jooksul arvasin, et Felisini käekäik on peamine pisarakiskuja, siis see taganejate mahanottimine oli ikka eriliselt mõjus katastroof. Võiks muidugi mõelda katarsisele ja muule sellisele, aga … aga … lihtsalt hakkas kurb (mitte et ma kuidagi pisendaksin Felisini kogetut ja selle mõju psüühikale).

Eriksoni maailm kui selline on minu jaoks senini paras segapudru oma jumalate ja olendite süsteemiga, aga noh, arvatavalt tulebki loota sellele, et ehk kunagi teist korda lugedes hakkavad lugude sügavamad hoovused avaramalt avanema (kui keegi huvitav, kuidas seda romaani peatükkide kaupa läbi hekseldatakse, siis Tori lehel oli aastatel 2010-2011 selline analüüsi-seeria – mitte et seda tuleks kuidagi kanooniliselt võtta vms).

Aga no Duiker ja wickanid ja 7. armee. Eks spoilerina on mulle muidugi teada, et kõik need teised tegevusliinid on järgmistes osades igati olulised … aga. Üksikisiku (või noh, siinses kontekstis ka olendi) draama pole nii eepiline, ja õigupoolest pole veel mu peal tööle hakanud kõik see jumalate ja olendite süsteem; igatahes praegu pani küll mõneti haigutama Mappo ja Icariumi ekslemised. Eks aega on.

Tekstina on „Deadhouse Gates“ parem kui avaromaan, tegelasedki hakkavad ellu ärkama (noh, kuniks nad muidugi maha notiti). Paistab, et deus ex machina on siia kõvasti sisse kirjutatud (või siis – maailma toimimine on senini minu jaoks hägune, nagu ikka ja jälle kordan), eks muidu olekski veidi keeruline kõiki niite ühendada või ühes voolus hoida. Lõpupeatükkides toimunu läks ses suhtes eriti kiireks, eelkõige Fiddleri ja Kalami seltskondade puhul. Samas irooniline DEM oli see Darujhistani erikullerite saabumine Coltaine’i armee juurde – nojah, eks sellega samas päästeti osa põgenikest.

Omal moel on see igati arusaadav, miks Malazi fännid kerge üleolekuga „Jää ja tule laulu“ tegemisi vaatavad … aga ega autorid polegi loonud konkureerivaid maailmu. Lugemise ajal tekkis üks mõtte, mille järgi Abercrombie on Eriksonist šnitti võtnud (Üheksasõrme asjus), aga see on nüüdseks meelest läinud.  Väikest lähedust oleks ka ehk Marlon Jamesi mütoaafrika panteoniga.

Kui arvasin, et loen seda romaani paari kuu jooksul muude lugemiste vahele, siis millegipärast haaras see maailm koheselt enda kõrbekuiva embusse ja muude raamatute jaoks aega ega tähelepanu jagunudki. Nojah.

„The chamber’s mineralized occupants were all elderly, and numbered in the hundreds. Their deaths appeared to be, one and all, peaceful ones, which had vaguely disquieting effect on Felisin. Not all ends are tortured. Hood’s indiferent to the means. So the priests claim, anyway. Yet his greatests harvests come from war, disease and famine. Those countless ages of deliverance must surely have märked the High King of Death. Disorder crowds his Gates and there’s flavour to that. Quiet genocide must ring very diferent bells.“ (lk 515)

„’Aye, Icarium. Such are memories full flood. We are not simple creatures. You dream that with memories will come knowledge, and from knowledge, understanding. But for every answer you find, a thousand new questions arise. All that we were has led to us where we are, but tells us little of what we’re going. Memories are a weight you can never shrug off.’“ (lk 686)

loterii
ulmekirjanduse baas

Ludwik Jerzy Kern „Ferdynand Vahva“. Eesti raamat (1981), tlk Helgi Loik, illustr. Asta Vender

„Tahak-sin teilt ü-li-kon-da tel-li-da,“ ütles Ferdynand.

„Kas endale?“ küsis Rätsep.

„Loo-mu-li-kult,“ vastas Ferdynand. „Täna juhtus selline imelik lugu, et tulin kodunt riieteta välja, ja ei tahaks praegu tagasi minna.“

„Mul on tööd üle pea...“ vastas rätsep. „Ma peaksin kõik valmis tegema...“

„Kas te siiski ei õmbleks mul-le?“ hüüdis Ferdynand ja vaatas oma truude silmadega rätsepa väsinud silmadesse. Ta tundis, et rääkimine läheb järjest ladusamalt.

Rätsep oli ilmselt liigutatud. Ta lükkas ukse pärani ja ütles:

„Olge lahke, astuge salongi.“

Ükski klient ei olnud veel talle nii head muljet jätnud kui see. Ferdynandi pilk tegi ta pehmeks nagu vaiba. (lk 9)

Ferdynand tõmbab end ühel päeval diivanile kerra ja nõnda nad seal siis peremehega istuvad, kuni viimane uinakule vajub ja tema loetud ajaleht täpselt Ferdynandile nina alla jääb. Teate isegi, kuidas nende ajalehtedega on, kui miski juba nina all, siis peab lugema ja nõnda Ferdynand loeb ja juurdleb ja mõtleb, et küll kahejalgseil on ikka hea elu ... keegi ei käsi ega kamanda ja võib minna kuhu ise tahad ja ...

Mõeldud-tehtud, ta lipsabki tänavale ja alustab kahel jalal patseerimist nagu õige mees kunagi. Nagu ülaltoodud dialoogist näha, taipab Ferdynand peagi, et ühel õigel inimesel peab ju ometi ka ülikond olema ning tänu oma loomupärasele veetlusele ning erilisele vastupandamatule paluvale pilgule on ta peagi veelgi kenam, täielik härrasmees. 

Nõnda siis Ferdynand seikleb, arvata võib, et mõnes 60ndate alguse Poola linnas. Külastab restorani ja tutvub pan Augustyn Raadioga (veendunud märkmikuusku härrasmees, kes leiab, et kui osta uus märkmik ning sinna tänase kuupäeva juurde kirjutada „vaba õhtu“, alles siis võib inimene südamerahuga lõbutsema minna, sest märkmikus on ju ometi selgelt kirjas), magab hotellis ning sõidab liftiga taevasse; koertenäitusel palutakse ta aukohtunikuks ning varaste kõrvad osutuvad ootamatult kõvadeks. Ferdynand on lisaks loomupärasele meeldivusele ka ülimalt viisakas ja võiks öelda, et peenetundelinegi. Nõnda pälvib ta igal pool hea suhtumise ja vahetab ohtralt ülevoolavaid viisakusavaldusi.

Pelgasin, et see lugemiskogemus röövib meeldivad lapsepõlvemälestused – kunagiste lemmikute ülelugemisega on pahatihti see oht. Aga tegelikult oli mul hoopis meeldiv õhtupoolik ja nii mõnedki kohad olid sama nauditavad kui lapsepõlveski ja nii nagu toonagi muutus raamatu keskpaik, ehk koertenäitus pargis, mõnevõrra tüütuks. Kuid nii rätsepastseen, restoraniskäik kui vihmailmauni ja nii direktori kui hambaarstiga vahetatud viisakused olid endiselt üsnagi võrratud.

Kui nii võtta, siis nii mõneski mõttes võiks lapsel olla Ferdynandiga kerge samastuda – minna ükskord välja ja olla nagu täiskasvanu, olla lõpuks ometi tõsiselt võetud ning saada teenitud tähelepanu kõigi oma oskuste ja heade külgede eest, mis muidu varju jäävad. Ei mäleta, kas just päris nii see lugemine ikka omal ajal käis, eks olnud juba toona teatav aja ja ruumilahusus tuntav – kes siis 80ndatelgi enam niiväga joonelt rätsepa juurde marssis ja kes siin Eestis nii üliviisakalt pan-itas, ent vahvad olid need Ferdynandi seiklused igal juhul. Ah, kui ahvatlevalt kõlab vihmasajus nädalake jutti magada!