Eleanor Arnason – Loft the Sorcerer (The Book of Magic, 2018)

Arnason töötleb ühe islandi muinaslugu – kuidas ta seda on muutnud, selgub loo lõppsõnas.

Igatahes, lugu siis sellest, kuidas üks üsna halbade soovidega noormees nimega Loft tahab saada vägevaks võluriks, et noh, oleks vägev. Selleks peab ta kätte saama inimnahast võluraamatu, mis on maetud koos ühe õige kahtlase minevikuga piiskopi hauda. No aga selle hauast ülestõstmise käigus saab Loft kõvasti vastu näppe ning seejärel ravi käigus … satub viimaks trollineiu kätte vangi, kes soovib Lofti nuumata oma laste sigitajaks.

Mehele see jõletu troll just ei sümpatiseeri ning ta on nõus enamvähem kõigega, et pääseda trolli tulevastest embustest. Trolli-isa (kes on vanaduses muutunud pea kivirahnuks, mida/keda siis tütar kasutab üsna lugupidamatult oma koopa uksena) pole samuti sellest ebardist väimehest huvitunud ja soovitab Loftil mõni mehine troll leida, kellega võiks tütar lapsi saada. Võlukunsti abil loob Loft omal moel võlupeegli, mille järel leiab Islandi salapärastest urgastest vägeva ninaga (ehk siis vägeva … ) trolli, kes on haldjate juures vangiks. Loftil õnnestub veenda trollineidu seda vägeva ninaga (ehk siis ka vägeva … ) trollimürakat päästma. Mis pole muidugi lihtne ja mille käigus mõnigi asi muutub igaveseks.

Eks sellised muinasjuttude ümberjutustused on nagu on – vastukaaluks see Grimmide remix. Nii nagu Gaimani Põhjala mütoloogiate puhul, ei saa ka Arnasoni puhul just öelda, et luuakse täiesti uut kvaliteeti. Sellised tekstid mõjuvad pigem tutvustustena, et õhutada lugejat edasi originaalide kallale minema. Huvi pärast võib muidugi võrrelda, mida Arnason lõppsõna järgi muutis ja miks. Autor on varemgi islandi mütoloogiat kasutanud – nagu näiteks see Kormaki lugu.

Eleanor Arnason - Mines (Infinity Wars, 2017)

Lugu bilateraalsest tulevikust, kus maailma suurjõud on koondunud Ameerika ja Euroopa ning Hiina ja Venemaa laiade turjade taha. Kahe suurjõu suhted pole just kiita, aga täismõõduliseks sõjaks ei taheta minna, pigem püütakse erinevate konfliktidega eelkõige teineteise tsiviilelanikkonda kurnata. Nii on selline konkureerimine edasi kandunud ühele maasarnasele planeedile (sest kumbki suurjõud on veendunud, et just nendel on seal eesõigus), kus loo peategelane hoolitseb selle eest, et vastaspoole droonidega kohaletoimetatud pommid liialt põllupidajaid ei tapaks (no see planeet on tõesti maasarnane, nii on võimalik seal Maalt pärit põllukultuure kasvatada).

Peategelane on on vigastuse tõttu erru saadetud sõjaväelane - seetõttu igati modifitseeritud inimolend (nt naisena on tal opereeritud võimalus menstruatsiooniks), kuid niisugusena tsiviileluks vähe sobimatu. Et tegemist endise sõjaväelasega, on ta mitteametlike kohustuste hulgas siinses külaühiskonnas tutvalisuse tagamine. Nii puutub ta kokku ühe ravile saadetud naissõjaväelasega, kes tundub probleeme tekitavat, kuid seeasemel tekib neil igati lihalik suhe. Vigane tegevväelane ei paista olevat kõige tervema kupliga (sõna otseses mõttes, keha on tal kaetud nö kamuflaažiga), misjärel läheb nagu läheb.

Võibolla kui loeksin loo teistkordselt läbi, ärataks see enam mõtteid; praegune lugemiselamus on kui Arnasonilt kõige kahvatud loetud tekst. Jah, kirjeldatakse tulevikuolusid ja igati futuristlikku sõjamajandust (sest eks see ole antoloogia teemaks), aga… loo inimlik külg jääb kuidagi mittemidagiütlevaks - ometi tundub, et just see peakski olema teksti selgrooks. No pole pinget - jah, veteran ja ta modifitseeritud närilisest kaaslane justkui oleks midagi, aga see ravil sõjaväelane jätab üsna emotsioonituks, temaga seotud ja tekitatud draama ei hakka minu jaoks tööle. Et siis, mida õieti see lugu mu kogemuspagasisse lisab?

“I had never made love to someone covered with mesh before. Weird. The area between her legs was open and available, which made sense. She needed to pee and defecate. The rest was covered with mesh, except her head. The mesh kept changing when I touched it, sometimes soft like silk, then suddenly rigid. Imagine sex with a person whose surface is never the same. Though it stayed rigid along her back, support for her damaged spine. Even her breasts were mesh-covered, the nipples often squashed. I made do with what I could reach.” (lk 306)

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmu planeet (2017)

Sulbi jätkab eesti lugejatele angloameerika ulmetraditsioonide tutvustamist, seekord on vaatluse all Veenusega seonduv. Abiks (eeskujuks?) on olnud hiljuti ilmunud auhinnatud antoloogia “Old Venus”, kust on tõlgitud kolme nimeka nüüdisautori jutud (väga tänuväärne), ning sulbilikult tagasihoidlikult on tõlkimisel piirdutud vaid ühe retroulme näitega, milleks on antoloogiat avav Keith Bennetti “Raketlastel on karvased kõrvad”. Et tegemist nelja tõlkeloo ja viie algupärandiga ning neist vaid üks on vanaulme esindaja, siis seekord lugesin Täheaja kaanest kaaneni läbi (jah, ka Bennetti loo, aga sellest ei viitsi enam kirjutada).

Rõõmustav on see, et lugudest enim muljet avaldasid eesti autorite tekstid - Mahkra ogar fantasy muistsest vabadusvõitlusest ja Veenuse amatsoonidest ning Jekimovi klaustrofoobiline märul planeedi kaevandustes. Kolm tõlkelugu (Arnason, Tidhar, McAuley) olid head meelelahutus, niisamuti Belialsi põnevik. Ehk Tänav-Metsavana ja Weinberg jäid pigem keskmisteks kosmoseooperiteks (kuigi jah, mõlemaid lugesin viimases järjekorras). Mis tähendab seda, et tegemist on üle keskmise antoloogiaga, kuivõrd ei leidu ühtki nõrka teksti, mille lugemine paneks hambaid kiristama või lugu pooleli jätma (tõepoolest, ka Bennetti vanaulme on loetav). Koostaja on püüdnud lugudest luua ühtset narratiivi, järjestades neid vastavalt oma nägemusele - mina küll kahjuks seda järjekorda ei järginud. Sellega kaasnes autoritutvustest loobumine (millest on veidi kahju) ja sisukorra mõneti segi keeramine.

Tekste on raske pidada korralikuks teaduslikuks fantastikaks, vast ehk Weinberg ja Tänav-Metsavana on sinna kanti - aga need lood ei leiagi aset planeedi pinnal (Weinbergil on Veenusega üldse nõrk suhe). Muud tekstid (välja arvatud Jekimov) kirjeldavad Veenust kui Maa-sarnast planeeti (võrdluseks näiteks Weiri Mars), kus võivad tegutseda veenuslased või Maalt põgenenud iidsed inimgrupid ning eripärane floora ja fauna. Miks Veenus selline on, aitab ehk seletada Sulbi kirjutatud artikkel selle planeedi ainelisest ulmekirjandusesest. Mis viib mõtte edasi, et kuigi on tegemist igati loetava Täheajaga, pole siin esindatud just nüüdisulme progressiivsemad tekstid - ehk piirab valikut seegi, et tänapäeval pole vist suuremat mõtet leitud Veenuse koloniseerimiseks - kuivõrd planeet pole tõepoolest inimsõbralik nurgake universumis. Sulbi on muidugi huvitav nähtus, püüeldes eesti lugejaid üles kasvatada angloameerika ulmetraditsioonide järgi. Nojah, küllap on mu mõningane rahulolematus põhjustatud sellest, et ei suuda neist traditsioonidest enda jaoks leida muud kui meelelahutuslikku väärtust.

Eleanor Arnason - Varemed (Täheaeg 16, 2017)

Vanamoodsahõnguline seikluslugu Veenusel, kus kohaliku kauni looduse keskel tegutsevad Nõukogude Liidu järglased (Veenuse asutamine osutuski viimaks Nõukogude Liidule hauakiviks… millalgi) ja ameeriklaste CIA, mis on külmale sõjale sobilikult igati riukalik, eksperimendialdis ja letaalne.

Arnasoni Veenus on teadagi üsna elatav koht. Kord või kaks on siia kandunud taevakeha, mis kokkupõrkel Maaga on sealt ainurakseid kaasa haaranud, mis on siis põhjustanud omakorda Veenusel evolutsiooni - aga teistmoodi tulemustega kui Maal. Lugu algabki sellest, et meie armastatud National Geographic soovib teha järjekordset dokfilmi Veenuse megafaunast ning selleks palkavad nad kohalikke asjatundjaid nii ameeriklaste kui venelaste poolelt.

Mis viib selleni, et endistel nõukogudelastel on omad kavalad plaanid, milleks plaanitakse kasutada NatGeo dokumentaalide mõjuvõimu - nimelt on Veenusel märke, et siin võis olla mõni teine tsivilisatsioon… aga nõukogudelaste asemel uurib seda salamisi CIA.

Arnasoni Veenus on vast pulpvaimus loodud koht (ja muidugi tegevustik, mis sellega kaasneb), kus siis planeet on inimestele igati elamiskõlbulik; siin loos on esitatud kõiksugu võrdlemisi napakaid ideid sellest, kuidas inimkond on Päikesesüsteemi vallutanud ja kuidas see Veenus õigupoolest osutus elatavaks. Kõigele lisaks võib Arnasoni koguni süüdistada nõukogudesõbralikkuses - igatahes CIA on üks parajalt saatanlik organisatsioon. No hea küll, tegelikult paistab autori sümpaatia olevat loo naiskangelasel… kelle lemmikuks on intelligentne lendav saurusekutsikas (nö rääkiv inimahv). Nagu Täheaja koostaja Raul Sulbi kuskil hoiatas, on Arnasoni lugu õige ootamatu selle autori austajatele - tüüpiline on siiski see, et autor ei paista kunagi loovat sellist maailma, mis paistaks võimalikult usutav (näiteks Kormaki lugu on hoopis… alternatiivlugu varakeskajast; rääkimata siis sellest inimsarnasest kosmoserassist).

Ei saa öelda, et seda lugu just palavalt armastaksin… aga eks autoril oligi plaanis eelkõige neopulpi luua ning seetõttu nalja saab.

Eleanor Arnason – Kormak the Lucky (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Viikingite aega paigutuv fantasy iirlasest Kormakist (ei tasu otsida paralleele Howard jt möirapullidega), kelle norralased orjastavad ja Islandil maha müüvad. Kormak pole just kasulik ori, nii müüakse teda peremehelt peremehele kuni jõuab eriti süngesse majapidamisse, kus valitseb hirmuäratav vanamees. Oma salaplaanide täideviimiseks jõuab vanamees niikaugele, et tahab tappa Kormakit (kui ta tegude tunnistajat)... kelle aga päästavad haldjad.

Ja edasi on lugu fantasyt kurguni täis, nende islandi haldjate juurest põgeneb Kormak koos haldjaprintsessiga – nad jõuavad teiste maa-aluste haldjate juurde, kel on omakorda olemas mere-alune otsetee Briti saartega. See haldjaliik kasutab koguni elektrit, et toimetada vagonette Iirimaale, kus nad turustavad oma kaevandussaaduseid sealsetele haldjatele. Ja eks ole ka muid imesid. Viimaks haldjaprintsessiga Iirimaale jõudnud, saab Kormak eraviisilise ülesande neid kohale toimetanud maa-aluselt haldjalt... mis aga ähvardab nurjuda, kui Kormak jääb iiri haldjate võlude küüsi. Jne.

Selline fantasy siis. Igasugune haldjateema näib iseenesest päris vanamoeline nüüdisfantasy tingimustes, kuid Arnason ei lase sel puiseks juraks muutuda – haldjad on nurjatud, Kormakiga juhtuv pole üheselt just positiivselt tõlgendatav. Ja haldjatest kõrgemad jõud, need on õige sõgedad. Kokkuvõtteks siis päris mahlane lugemine, Arnason oma tuntud headuses.

Eleanor Arnason – The Woman Who Fooled Death Five Times (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Ühest aasta parimate antoloogiast järjest nelja head lugu kogeda, see on vist ületamatu rekord. Kui esmatutvus hwarhathi ühiskonnaga oli nende... veider arusaam inimsoo krimikirjandusest, siis seekord saab pildikese hwarhathi mütoloogiast.

Jumalanna lõi maailma ja maitses oma loomingut, seejärel sittus välja massi, mis vormus iseenesest olendiks, kes nimetas iseennast Surmaks. See lugu on naisest... kes pettis Surma viis korda. Tegemist on äraspidise muinaslooga (muidugi, hwarhathi mõistes see pole nii), siis tulemuseks on... segapudru. Surm saab endale parema elujärje ning hoolimata petmisest hukkub naine ikkagi. Veel hullem – Surm koguni halastab selle pettuse (naise valikud polnud just südamesoojusest kantud) – aga naine suurt ei õpi. Tekst lõppeb inimkeelde tõlkija kommentaaridega, mis omakorda juhivad tähelepanu esitatud muinasloo (või muistendi) ebatäpsustele või koguni moraali puudumisele.

Klišeelikult öeldes – vaimukas tekst võõrast tulnukakultuurist. Muudkui tahaks paralleele tõmmata või siis ebakohtadele osutada... aga tegemist on ikkagi võõra kultuuriga! Õpetusiva asemel... õige lahenduse puudumine, puudulik või poolik või mittemidagiütlev moraal (võõras kultuur!). Lugeja petmine on alati tore.

Eleanor Arnason – Holmes Sherlock (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Päris hea lugu võõrrassist, kelle õnnetus seisneb selles, et nad on otsinud teisi eluvorme ja leidnud tähtedevahelisest ruumist vaid inimsoo – kes on nendega välimuselt ehmatavalt sarnased, aga samas nii erinevate kultuurinormidega. Et inimesi mõista, on nad muuhulgas ette võtnud inimsoo raamatute tõlkimise enda keelde ja nende tõlgete valikuline jagamine oma avalikkusele.

“No other intelligent species had been found. Why had the Goddess given the hwarhath only one companion species in the vast darkness and cold of interstellar space? Especially since humans was more like the hwarhath than anyone had ever expected and also unpleasantly different. Surely if two similar species were possible, then many unlike species ought to be possible, but these had not been found; and why was a species so like the hwarhathi so disturbing. Kla had no answer. The Goddess was famous for her sense of humor.” (lk 111)

Nagu öeldud, raamatud kinnitavad seda, et inimesed on tülgastavad – naised ja mehed suhtlevad ja seksivad ning sõlmivad mingeid pikaajalisi lepinguid, mis ei tee kedagi õnnelikumaks, nad ise põhjustavad endile õnnetuks olemist. Loo kangelanna Kla tõlgib muuseas “Bovary Emma” romaani, mis on ikka jaburalt halb näide inimsooliste ebaõnnestunud eluviisist.

Kuid Kla lemmikuks on Holmes Sherlocki jutud: on kaks meest, kes elavad koos (nagu sel planeedil kombeks), Inglismaal samasugune sant ilm jms. Tõlkijanna hakkab Sherlocki eeskujul sarnaselt riietuma ning leiutab viisi piibu tarvitamiseks, samuti leiab endale partneriks lonkava doktori. Asi viib selleni, et kui Kla elukohas kaob salapärasel kombel üks tüdruk, palutaksegi teda seda juhtumit uurida.

Nagu öeldud (nagu öeldud), päris tore lugu teistsugusest inimsarnasest ühiskonnast, mis püüab mõista inimeste käitumist, võrrelda oma normidega, mis lugeja silmadele võiksid üsna imelikud tunduda või nii. Arnason näib päris huvitav autor olevat (no niivõrd-kuivõrd saab kahe loo pealt öelda).

Eleanor Arnason – The Scrivener (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Antoloogia seniloetud tekstidest võibolla parim lugu (konkurentsi pakuks ehk Black, Nix ja Parker), igatahes, väga mõnusa fiilinguga muinaslugu.

On kirjutaja ametit pidav isa, kes leseks jäädes soovib, et ta kolmest tütrest vähemalt üks saaks kirjanikuks. Tütred pole just vaimustunud, et isal on nende suhtes selline ootus. Aga et muidu tegemist hea isaga, siis nad on valmis selle nimel vähemalt pingutama. Isa soovil kirjutatakse lugusid, mis siis viiakse samas linnas elavale kriitikule hindamiseks. Kriitik leiab, et tütarde katsetused on saastad ja pakub viimase õhkõrna soovituse, et saatku isa tütred linna taha suurde metsa, kus elab nõid, kes ehk võiks kuidagigi aidata.

Läheb vanim tütar, heitub sellest paksust metsast, ta päästab ekslemisest kena puuraidur (kes hiljem osutub... libahundiks). Läheb keskmine tütar, joobub metsa ilust ning kohtub metshaldjatega ning jääb nendega kokku kuni talveni, nautides vabadust ja armurõõme. Viimaks läheb metsa noorim tütar, selline arveametniku hingega tõsine neid. Leiab nõia. Õpib. Aitab hädalisi. Ent kirjanikuks ei moondata. Aga...

Ühesõnaga, mõnusalt irooniline lugu. Nagu autor ütleb, on muinasjutt ajatus aegruumis, seega eksisteerivad siin ka viited 20. sajandi nähtustele (Dvorak, Laxness) – sest, miks mitte? Lugu ise on justkui lihtne, aga igasugu toredaid vimkasid täis, mistõttu pole väga sobilik lastele unejutuks, küll aga vanematele õpetuseks oma lastega käitumiseks (või noh, neile mõistlike ootuste seadmiseks). Hea jutuvestmine.