Tekst on vist nii vihjeline ja vanakool, et ei saanudki peale 2/3 aru, milles seisnes Quincase legendaarsus. Et oli suur hulkur ja pakkus rõõmu paljudele inimestele, mis tegi ta hindamatuks ja omasuguste seas armastatumaiks, tõeline hulkuriromantika ja getolüürika. Raamatu viimane kolmandik kipub toredaks, kui joomaseltskond surnuvalvest Quincasega pidutsema läheb, kõik need arusaamatused ja rõõmuavaldused. Aga noh, üldiselt just erilist ohhoo-muljet ei jäänud, ikka see väikekodanluse ja vabameelsete vastandus. Sõprus on üle kõige.
