Brigitta Davidjants: Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte

Kuidas kirjutada mälestusteraamatut, mis ei oleks heietav, rahulik ja malbe? Esiteks on vaja mälestusi, mis ei oleks heietavad, rahulikud ja malbed. Teiseks ei tohi ise olla heietavat sorti inimene, kes rahulikult ja malbelt minevikule tagasi vaatab. Ja kolmandaks on hea mõte kirjutada mälestused üles juttudena, mitte ühe pika loona.

Raamat on energiline ja elus, vahepeal valus ja õudne - "see nägu kirstus - seda ei olnud enam" - vahepeal nii täpselt minu oma mälestustega haakuv, et natuke hirmus.
Mäletate, Tallinna vanalinn oli kunagi logu ja lagunev, aga samas meie enda oma, kodune, trepikojad lukust lahti ja läbi iga kümnenda maja mõni salakäik ühelt tänavalt teisele, kuigi ühtegi tänavat ei viinud? Mäletate?
Rasvapirukaid, šokolaadiservaga vahvleid, pildiga nätse?
Kuigi mina tundsid huvi nende vastu, kust sai pisikesi, kolme pildiga  Donaldi koomikseid.
Mälust tuli välja isegi teadmine, kuidas see näts maitses ja lõhnas.

Sedasorti raamat.

Kogu aeg tundsin samas rütmis. Jajah, Armeenia kogukond, ahaa, see armeenlaselt kunstnik, kelle ateljees käisime, kui kunstiajaloo tunniks oli vaja mingit näitusest kirjutada, oli ta isa hea tuttav ... Jah, Karu tänava ühikas, minagi olen seal kuukese elanud, ema oli õppejõud ja oli vaja. Jah, Mustamäe. Jah, trollid - RIP trollid! Ainult viimane lugu on kuidagi teistsugune. Võõras. Vat ilusa tädi Lilianaga pole mul mingit seost. 

Mälestusteraamatu asi on mälestusi äratada, eks? Nii õhuke raamat, aga ühest küljest täiega ärkasid ja teisest: huvitav oli jälgida autori kujunemislugu. Et missugusest tüdrukust sai eksi seltsis lahutuse ajal ohjeldamatult naerev noor naine ja siis "Olge ometi vait!" mõtlev ema, kes sisemise oige saatel ikkagi lahket juttu ajab. 

Igas loos antakse natuke isemoodi pilti, natuke teise nurga alt, oo, kui palju tahke on inimesel! Isegi nimed ei ole väga muudetud. No mis see Danieljants muud on kui Davidjantsi piiisut muudetud versioon?

Küllap lood ikka üsna päris elukogemustest räägivad. 

Sirp
Lugemissoovituse blog
Looming
Brixie blog
Lugemiselamused
Vikerkaar
Triinu raamatublogi
Postimees
Kirjakoi
Loteriis varem
Raamatukoi lugemislood
Sulepuru
Sepikoja sepitsused

Riste Sofie Käär - Optimus Maximus (Looming 5, 2026)

 

Lugu siis sellest, kuidas sõõrikukohvikus kohtuvad kaks tuttavat - üks neist on vahepeal emaks saanud, kandes kaasas ühekuust tütart. Paistab, et emaroll sobib sellele igati stiilsele noorele naisele, aga … kes küll saab kasvatada last sellises maailmas? Kui ühiskond ja ajalugu on nii toksiline ja naistevaenulik ning raha ja rahvusvahelised pinged. Nii siis peategelasest jutustaja ühelt poolt imetleb sellist emakssaamist, teiselt poolt kahtlus, et kas tema suudaks või üldse tahaks seda.

Ühesõnaga, tekst pole just soovitav lugemisvara patriarhaalsete traditsioonide austajatele. Eks see mingil moel markeerib ka seda, kuidas saadakse noorest täiskasvanuks - mil enam ei elata vaid isiklike (või kuidas iganes need avarduvadki) ideaalide või mõnude nimel (jajah, alati on erandid jne). Sest noh, lapsevanemaks olemine (mitte ainult saamine) on juba tõesti teistsugune ooper.

Aga jah, see sünnitamine ise ja maailm toimib nii koledasti (või on see võetav irooniana?). Ühelt poolt on see minu jaoks veidi naiivne vaade vanemlusele; teiselt poolt pole mul mingit õigust näpuga osutada eraeluliste küsimuste osas.

Lilli Luuk - Katkuemad (Looming 2, 2026)

 

Emotsionaalne lugu emadusest - see juhtum, kui laps satub meelemürkide võrku. Kuidas seda tähele ei pannud, mis küll ometi juhtus, kuidas sellise järeltulijaga edasi elada. Ja armastus, kas see jääb.

Esitatud on see tekst ema vaatepunktist - ja eks siin esitatud sünnituskogemus on selline, millele ma ei oska mehena “hinnangut” anda; kui keeruline see õieti oli vms. Ja noh, narkootikumid ja politsei ja taastusravi ning kuidas seejärel õieti maailma kogeda. Senise lugemiskogemuse põhjal on Luuki tekstides üsna raskemeelne maailm ning eks seegi tekst ei paku positiivsemaid hetki - nojah, samas on muidugi see emaarmastus, mis ei anna alla.

Feissbuuki voos olen näinud mõnd ülikiitvat muljet (“lastele koolis kohustuslikuks kirjanduseks!”), eks see emotsionaalne tekst ole. Igal juhul, loetav ka ajakirja kodulehelt.

C. S. E. Cooney - The Last Sophia (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Järjekordne jutt, mis testib reaalsustaju - maailma näeme läbi noore neiu silmade, kes on järjekordselt rasestatud tulnukarassi poolt. Esimene kord juhtus see kartulilaadse olendi poolt, seejärel midagi rebaselikku, nüüd midagi öökullisugust. Rasedused kestavad ligi viis kuud, mis ta järglastest saanud on … no igal juhul on need antud lähisugulastele kasvatamiseks; neil on mingid omad plaanid (või siis ühine plaan).

Neiu avastab ühel hetkel ärgates, et on siis sünnitanud, ning talle tuuakse näha Sophia, kes hakkab rääkima sünnitanuga - Sophia ei soovita seekord end sarnaselt teistele ära anda; temal ja ta õdedel-vendadel on vaja valmistuda sõja jaoks, nad kaitseksid ka oma ema.

Jällegi, on see fantaasia või ulme? Maailm, kus see toimub, pole just meile tuttava maailma toimimisviisiga, pigem võiks seda nimetada sürreaalseks. Ja jälle muidugi see, et õieti millise vaatenurga (või noh, tõlgenduse) annab jutustaja, kui palju võib see jutustaja peast segi olla (nagu Saundersi puhul võis olla). Ühesõnaga, omamoodi meeliavardav lugemiselamus.

Andrei Ivanov - Päevad (2025)

 

See on siis Ivanovi esimene romaan, mida olen lugenud. Ja päris hea lugemiskogemus; kas ma seda just mõistsin, ei oska öelda. Tundub, et see pole just iseseisev tekst, vähemalt teades Ivanovi varem Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatute pealkirju, paistab ta neile (eriti “Minu Taani onuke”) üsna palju viitavat. Kuid autoril on veel terve ports romaane …

Kuid tekst on sellisenagi loetav. Ei julge pakkudagi, kui palju on siin autobiograafilist ainest - mingis mõttes võiks seda pidada päevikuks 2021-2023 aastate kohta, mis harutab lahti loo emast. Ja perekonnast, kirjutamisest, identiteedist. Vene täiemahulise Ukraina vallutussõja puhkemisest. Aga jah, ema. Ja sünnikodu. Nende lahkumine. Suhted, teadagi, on keerulised ning mis õieti jääb?

Torkab silma, et viimasel ajal on Loomingu Raamatukogus ilmunud eesti proosa üsna omaelulooline (Pihelgas, Look, Davidjants), viimane puhtalt ilukirjanduslik tekst oli Saare “Loomad” (seda siis 2022). Ehk võiks millalgi taas vähe mängulisemat platsi tuua (aga mitte mingite konservatiivsete kändude plära!).

“Mõned elavad nii, justkui neid ootaks midagi ees - kes ootab armastust, kes on kindel ärkamises, mõni aga usub, et saab rikkaks või kuulsaks, või nii seda kui teist. Mina olen alati elanud veendumuses, et mind on juba kõik tabanud: minul olen mina ning sellega pean ma lõpuni rühkima, minu koorem olen mina ise, mina olen minu rist. Ees ootab surm, kuid ma ei lase tal mu päevi tumestada.” (lk 30)

“Pusin oma imeliku ja võimatu romaani kallal. Leian, et iga autor on oma jultumusega kohustatud kontrollima romaani paindlikkust, täiustades vormi; iga romaan peab olema katse kirjeldada midagi sellist, mida pealtnäha ei saa kirjeldada. Nagu ka inimese - ja kogu inimkonna - elu peab olema pürgimine võimatutest ülesannetest ülesaamise poole. Näiteks: saada rahast üle ja elada ilma rahata, saada religioonist üle ja elada ilma religioonita. Praegusel hetkel paistavad need ülesanded kahjuks täitumatutena. Ma ei ole seni veel kohanud inimest (isegi mulle vaimult lähedaste seas), kes oleks minuga nõustunud.” (lk 94)

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte (2025)

 

Kui Loomingu Raamatukogust üldiselt ei oota lahedamat lugemist (eelmisel aastal võinuks need olla ehk Ondjaki ning võibolla Eisenschmidti mälestused), siis tõepoolest, nagu tagakaanel lubatud, saab Davidjantsi lugusid kogeda südamerohtu võtmata.

Mis ei tähenda, et oleks vaid rõõmus ülevaade ühe suguvõsa helgematest hetkedest - pool suguvõsa on siiski pärit Bakuu armeenia kogukonnast, mis Karabahhi sõja tõttu on lagunenud diasporaaks. Huvitav, et emapoolsetest sugulastest on juttu vaid eesti-läti vanavanematest (kes on vägagi olulisel kohal), aga erinevalt armeenia poole rägastikust siin rohkemat pole.

Eks selle raamatu puhul tekib paratamatult paralleel Kairi Looki “Tantsi tolm põrandast” romaaniga - autorite sünniaasta (1983) on sama, enamasti jagatakse ühiselt ka Tallinna aegruumi. Tõsi küll, mõlema teksti puhul tekib autobiograafilisuse küsimus: kui Davidjantsi puhul küsiks, kui palju on autobiograafias ilukirjandust (nimekuju “Danieljants” kasutamine?), siis Looki puhul pigem vastupidi, kui palju on ilukirjanduses autobiograafilist (aga sel juhul pole muidugi vaja suurt arutada selle üle). Sellest lähtuvalt on autoritel erinevad lähenemised - kui Davidjants mängib üsna lahtiste kaartidega, siis Looki puhul pole midagi otseselt kindlat.

Aga millised lahtised kaardid - kuidas üks kuueliikmeline armeenia-eesti pere hakkama saab kauboikapitalismi tingimustes, kuidas mässavast tütarlapsest sirgub … sirge seljaga naine. Nätsukommid, peod, alternatiivmuusika. Ja pered ja suguvõsad ja lapsed ja sõbrad ja Tallinna vanalinn ja Jerevan. Autor ei võta siin ette mingit süva-uuringut mäluteemade või traumade asjus, see on õnneks ühe inimkogemuse kaardistamine, mis samas ei pretendeeri ülimuslikkusele; see on raamat inimestest ja kuidas autor on nendega kokku puutunud. 

Kultuuriline taust ütleb vast ehk rohkem praegustele keskealistele ja miks mitte ka noorematele lugejatele; samas muidugi tollastele keskealistele ehk huvitav kogemus, kuidas nende lapsed võisid tol ajal end tunda.

Doris Lessing - Suvi enne pimedust (2024)

 

Elu esimene Lessing loetud ja noh, fantaasiakirjandusele vahelduseks päris värskendav valik (mitte et ma vabatahtlikult oleks seda valinud - aga no kui ilmus Loomingu Raamatukogus ja püüan seda järjest läbi lugeda).

Romaan on huvitav ja tihe ja võrdlemisi raskepärane (alles viimane osa “Maureeni korter” muutub mõneti kergemini loetavamaks - seal on vähemalt dialoogi). Kate Brown on 45-aastane koduperenaine, kelle kõik neli last on korraga täiskasvanuks saanud. Ja kirurgist mees läheb taas mitmeks kuuks Ameerikasse ning suveks üüritakse pere suur maja välja - sest kedagi muud peale Kate Browni seal poleks. Kuid siis pakub ta abikaasa tuttav naisele tööd - portugali keele suulise tõlke tegemist ühel konverentsil. Naine lasebki end veenda - ja töö pole üldsegi kontimurdev, vastupidi, ta osutub peagi seal organisatsioonis üsnagi asendamatuks korraldajaks.

Saadav palk on selline, et Kate saab lubada endale mõndagi ning talle meeldib olla tähelepanu keskmes (eriti siis konverentsiturismi puhul, kus osalejad muuhulgas lasevad püksikummi lõdvemaks). Nii asub Istanbulis konverentsi korraldamise järel Kate’le tähelepanu pöörama kolmekümnendates ameeriklasest rändaja, kellega Kate ühtib ja läheb siis mehega Hispaaniasse puhkama. Aga seal … ootab neid haigus.

Nojah, nüüd läks liialt ümberjutustamiseks. Kahtlemata on romaani süvakihid paremini mõistetavad esimese nooruse selja taha jätnud naistele - kes ma siis olen, kui ma olen oma “ühiskondliku kohuse” täitnud, olnud ema lastele. Aga seejärel? Mis edasi saab? Mida on minust järele jäänud ja kuhu üldse liikuda? Romaani pealkiri … on muidugi kurjakuulutav ja poeetiline.

Nagu öeldud, tekst on tihe ja mõneti ebamugav ja valus. Aga hea romaan peabki midagi lugejas äratama, mõtlemist või tundeid puudutama või sinu enda sisemist tõde väänutama. Kate … vist leidis midagi. Võimaluse inimlikult abielu jätkata või emarolli muutuse. Või siis see oligi suvi enne pimedust. Ja eks see äratab vast paljudes õudust, ja ehk vajadust eneseleidmiseks.

suvehiidlane

sehkendaja

Kate Atkinson: Emotionally Weird

 Sihuke raamat, mille osas ise ka kirjanikuna mõtlesin esialgu: "Kas tal lihtsalt oli hunnik poolikuid töid võtta ja siis ta leidis viisi, kuidas neid siduda ja kõik ühtede kaante vahel ühe romaanina esitada v?"
Võibolla oligi alguses nii, tont teab. 
Aga sel juhul tegi ta seda nii neetult hästi, et kellelgi ei tohiks olla etteheiteid, et on üks lugu tudengielust Dundee linnas, teine peategelasest tütarlapse päritolust - kuigi "tütarlaps" kõlab pentsikult, malbelt ja süütult, samas kui Effie on väga maine, eluline, tõeline - vahele on lükitud lõike kriminaalromaanist, mida Effie kirjutab, ja et asi veel segasem oleks, ka lõike teiste inimeste kirjutatavatest romaanidest.

Et "veel segasem oleks"?
Tegelikult ei ole segane.
Et kergem lugeda oleks, on kõik need lood eri fontides ja mind rõõmustas (mitte ei seganud), kui tudengielu-loo vahel oli kolm rida Effie ja tema ema loos toimuvast dialoogist. Kõik need lood ühtaegu põimuvad omavahel, mõjutavad üksteist ning laias laastus on üks - no kui KÕIK kokku võtta, eks.
Üks romaan. Ühtede kaante vahel.
Korduvalt on rõhutatud, kuidas kõik need lood on LOOD - kui ühes ütleb Nora, et kuule, ei, keeldun, ta ei tohi surra! siis teises leiab aset tolle tegelase päästmine ja me ei tea, kas ta siis tegelikult suri või päästeti ja mis üldse on TEGELIKULT. KÕIK need on ju ainult lood ja vähemalt minu aju küll suriseb naudingust selle mängu juures, mida Lugude Olemusega mängitakse. 

Dundee lugu on kõige pikem, ent selgelt üksinda poleks ta eriti palju väärt. Elab ta just koos jutustusega Norast ja Effiest ja sellest, mida Nora räägib Effie pärinemisest. Kriminaalromaan on teiste kahega lõdvemalt seotud, raamatu saaks ka selleta, ning küsimuseni, kes on mõrvar, ei jõutagi - "kas ohver on mõrvaohver?" on enam-vähem selle osa küsimus. 
Teatav oluline side ülejäänuga muidugi on. Et tudengielu-loo laused ja sõnad leiavad tee Effie kriminaalromaani, kuidas veest leitud naisega saab, kas ja kes, on kuidagi selgem ja ühesem side, ent ema-tütre dialoogid ja mis nende tagajärjel juhtub või ei juhtu Dundee-tudengielu-loos, on palju keerulisem. 

"Ha! Vot selline maagiline realism!" ütleb Effie Norale, kui on jutustanud taas mitu lehekülge oma lugu. 
Effie on tütar. 
No kellegi oma ikka. 
Nora on ema. Effiele kindlasti. 
Aga kuidas miski pole lihtne, kui lähemalt vaatama hakata, on ka osa sellest raamatust. MISKI pole lihtne - ja ometi on mõned asjad täpselt sellised "tundus nagu ta oleks ..." ja hiljem selgub, et ongi. 

Väga mõnus. 

Lugemine oli puhas nauding, kuigi neid inglisekeelseid sõnu, mida ma ei tea ja pidin järele vaatama, oli ikka hulgem. Ega ma ei olegi mingi tõlkija, sõnavara on selline, millega vestlustasandil täiega hakkama saab, ent hea ilukirjanduse lugemiseks jääb piiiisut väheks. Ent ma ei kaeba: tasus ära. 

Theodora Goss - How to Become a Witch-Queen (Hex Life, 2020)

 

Järjekordne tõlgendus Lumivalgekese loost ehk siis Lumivalgekese naasmine juurte juurde.

Peale printsi musi on Lumivalgeke aastaid talle naiseks olnud - printsist sai kuningas, neil on kaks poega ja tütar. Nüüd on mees surnud, vanem poeg tõusnud kuningaks. Leskkuningannana kuskil nurgas istumine ei tundu just kõige huvitavam, lisaks valmistab emale muret noorima lapse ehk tütre saatus: noor kuningas plaanib teda juba naabrile naiseks anda. Aga - tütrel peab olema vabadus valida endale saatust (ja eks takkajärgi tundub, et sel printsi suudlusel oli ikka päris kallis hind; pealegi, tütre isaks pole sugugi kadunud kuningas, vaid üks saatusekaaslane Lumivalgekese tormilisest minevikust).

Niisiis, leskkuninganna saab värskelt kuningalt loa minna koos tütrega leinama oma ema lossi. Muuhulgas ootavad teda seal seitse päkapikku. Ja peegel - mis nõustub Lumivalgekest nõiaks õpetama (vaata loo pealkirja ehk siis ema jälgedesse naasmine), kui see täidab peeglile paar lubadust (jajah, peegel on veidi teistsugune kui hiljuti loetud Jo Waltoni loos).

Peagi mõistab noor kuningas, et ta emal on kahtlased plaanid ja ta tuleb sõjaväe ning noorema vennaga oma vanaema lossi vallutama. Kuid ta emal on omad plaanid, kuidas poja sõjaväge alistada ning oma vanemate kuningriiki (mis abieluga ühendati) taastada.

Päris hea tõlgendus ning eriti lahe, kuidas Lumivalgeke naasis oma ema jälgedesse - tagasi nõiaks, tagasi iseseisvaks naiseks: kuigi oma tütrega ta ei plaani vast midagi õelat. Nii mõnigi asi loksus … kuidagi paika. Lugu ongi eelkõige justkui loogiline edasiarendus; tegu pole nö antipoodiga nagu Gaimani versiooni puhul (mis on ka omal moel lahe, eksole).

Amy Tan: Köögijumala naine

Raamjutustus on suhteliselt tänapäevasest ajast (esmatrükk 1991) ja selle raamjutustusega öeldakse veidi ka ära, et ülejäänud romaani jutustaja pole 100% pädev ja usaldusväärne.
Aga siiski piisavalt usaldusväärne, et enamasti räägiks tõtt vähemalt selle kohta, mis juhtus temaga, mida ta tundis, mismoodi asjad näisid tollal ja võibolla natuke ka tänapäeval. 
Jutustaja on niisiis elus ja me teame juba raamjutusest, et ta on kolinud Ameerikasse, tal on lapsed ja ta oli abielus jutlustajaga. 
Meile antakse enne ajaloolise romaani algust (ausalt, eelmise sajandi algupool on juba ajaloolise romaani aines küll, kui juttu tuleb Hiinast, mis kultuuriliselt nagunii nii avastusi täis ja võõrapärane!) veel üht-teist teada, ja terviku peale mõeldes: hästi anti. Et mingeid fakte lugejana tead ette, aga kui need siis tasapisi konteksti sobituvad, on neil hoopis teine maik ja tunne nende taga teine. Vahel veidi teine, vahel täiesti teine ning see mäng on võluv.

Enamik romaani tegevust leiab niisiis aset Hiinas teise maailmasõja päevil. Enne ja pärast seda samuti, aga rõhuga maailmasõja aegadel.
Ausalt, ma polnud tegelikult kunagi - ja ma mõtlen muidu igasugustele asjadele - mõelnud Hiinast kontekstis II maailmasõda. Et Hiinal oli lennuvägi. Et kohe pärast sõda tuli kommunistlik riigipööre, aga enne seda elati ikka päris iidsel feodaalsel kombel, isegi kui maaomadi asemel oldi näiteks tehaseomanikud. Et aadellik hani kultuur lasi vaestel rahulikult nälga kõngeda ja samas pandi palju rõhku viisakale kõnepruugile ja kõige täiuslikult tegemisele, põhimõtteliselt teadsin. Ja et tegelikult on igal pool ja igas ühiskonnaklassis igasuguseid inimesi ning kuna Hiinas on inimesi NII palju, on igal pool igasuguseid inimesi mitte lihtsalt palju, vaid ka äärmuslikke on palju, adusin ainult teoreetilisel tasemel. Aga seda raamatut lugedes elasin sisse maailma, kus kõrvalekalded on korraga ülipisikesed stiilis: "fui, tal on käe ümber seotud ainult kahekeeruline pael, kõik viisakad inimesed kannavad kolme või nelja keerdu!" kui hiigelsuured "ta peksab, vägistab, röövib, petab, on argpüks ning türann korraga", aga neid erinevusi koheldakse põhimõtteliselt ühtmoodi. Umbes üks tase. 
Ma sain aru - aga veidi hirmus oli lugeda ikka. 
Samas mitte nii hirmus, et oleks olnud liiga masendav, liiga ränk. Goodreadsis inglisekeelsete arvustuse seas, mida oli umbes 5000 või nii ja ma lihtsalt lugesin paari suvalist, torkas kohe silma, kuidas osadele lugejatele oli raamat "liiga masendav" ja "üheplaanilised tegelased" (mida paganat sa ootad, kui enamus raamatut on minategelase jutustus sellest, mida tema koges?!) ja no - pfff, Lääne-Euroopa ja Ameerika inimesed on ikka nõrgad =D 
Raamat ning lugu on just väga inimlikud, väga ausad (välja arvatud, et jutustaja ei ole PÄRIS usaldusväärne, eks ole) ja mitte kunagi nii üle võlli, et ma ei suudaks enam kaasa elada ja tunneksin, et eih, võõras liiik, mitte lihtsalt kultuurierinevused. Ei! Sama liik! Natuke nii - natuke naa mind mudida, teistmoodi see ja too, teistmoodi kasvatus - ja võinuks keegi tolle minategelasega sarane minust kasvadagi!

See raamat meeldis mulle. Raamjutustus on ka põnev, tegelased EI ole üheplaanilised (päris lõpuni olin ikka segaduses tädi Heleni-Hulani osas, et no - on nagu päris sõber, ja samas asjad ei klapi ju?!) ning soovitaksin lugeda küll. 
Lihtsalt vbla mitte valimatult igaühele. Selgelt peavad inimesele näiteks naised meeldima, et seda raamatut nautida. Kõik need, kelle jaoks naine raamatus võib olla vaid "see üks kellegi armuhuvi-ärataja", võivad eemale hoida ja kiljuda, kui kaant näevad. 

Kiiksu lugemisarhiiv
Eda Ade
Lugemissoovituse blog
Kultuuritarbija 60+
Raamatutega
Ekspress
Siiliste raamaturiiul

Mudlum „Mitte ainult minu tädi Ellen“, Strata (2020)

Raamatukogus pole sellele raamatule siiani lihtne löögile saada, aga õnneks leidub ka inimesi, kes lahkelt oma eksemplari lugeda annavad, isegi kui ma sellel alustuseks kuid raamatuvirnas tolmuda lasen...

Ah, küll on õnnis see ignorandi elu – ei mina teadnud, et Mudlumi tädil Juhan Smuuliga midagi pistmist oli, aga see tuli lugema hakates kohe välja ja siis ma mõtlesingi, et ahaa … kas siis Smuuli pärast saigi see raamat kirjutatud ja kas siis selle pärast on „mitte ainult minu“ või? Lõin hetkeks juba kõhklemagi, et kas see on siis ikka üldse minule, sest olen ma siis nii suur elulugude huviline… Aga loomulikult võib see „mitte ainult“ samavõrra kehtida ka sellele, et miski siin elus pole ainult see või too, ei ole ka raamat tädi Ellenist ainult tädi Ellenist, õigupoolest on see üsna samavõrra ühest majast ja selle asjadest, Mudlumi emast ja neist ajastutest ja autorist endastki ja tema lastest ja Muhu talust ja … elust ühesõnaga. Tädi Ellen on küll see lõngaots, millest vaip hargnema hakkab ja mis ikka ja jälle äratuntava värviga enesest märku annab.

Peaaegu rütmiliselt korduvad eluliste tõdemuste lõigud, mis tulevad äkitselt ja selgelt väljakirjutamispotentsiaaliga tsitaadina äratuntavalt (mina muidugi ei kirjutanud välja, ma olen selles alati väga laisk, vahel teen pilte, kuid need pildidki kaovad mobiilikaameravoogudesse, vahel panen järgesid vahele, aga siis hiljem vaadates tundub see koht juba ebaoluline ja korjan järje niisamuti ära, aga vahel jätan leheküljenumbri hoolega meeldi ja siis juhtub tõesti, et pärast tutvustust kirjutades vaatan selle lehekülje järgi ja leian ära märgitud lõigugi, aga sedapuhku ei jätnud ma ka leheküljenumbreid ei meelde ega paberile ja nõnda ei saagi ma siia ühtegi ära tuua). Seal vahepeal hargneb, aga hüpliku hoovusena mäletamine, meenutamine, tagasivaates läbi mälumine, sujuv kui vestlus kellegagi, kaootiline, kuid samas väga loogiline, sest kui me tahame midagi ära rääkida, siis tuleks ju kuidagi alustada algusest, aga neid alguseotsi on elu kangas nii kirjult palju, et ühe asja arutamiseks tuleb ikka ja jälle hüpata selle või tolle teise asja juurde, millest ometi ei saa ka ju niisama poolikult üle minna.

Kindlasti on lisaks värvikatele kirjeldustele Elleni majast, koos kõiki meisterlike käsitööde ja kõikvõimalike asjade ning üsna isevärki olemisega tädiga selle raamatu hingeminemisjõud just nendes ohtrates elulistes hetkedes ja dünaamikates – olgu see igavene jantimine arstidega ja ema eest hoolitsemine või varasem komme perekondlikult tädi muru pügamas käia, sest seal on mingi Eesti ühiskonnas veel päriselt mitte maha käimata sugulaslik olmeline seotus, olgu need Muhus pliidiserval ootavad kotletid või olgu see jant tolle röögatus suuruses voodiga või olgu see igavene katuselappimine – sest need maakodud nõuavad tööd ja tööd, ega asjata polnud vanasti taludes töö ja töö ja kui pole kedagi teist sinna katusele saata siis teedki seda, tahad või ei ning kunagi hiljem ei ole ikka veel lihtsaid vastuseid, sest ei ole selge, kas kogu seda ülejõukäivat lahmakat koos kõigi kõveruste ja lagunemiste ja muruniitmistega on vaja ikka pidada või kas peaks välja astuma ja maha müüma sest põlvkondadepikkusest ringist?

Midagi nii üldistusjõulist tundub olevat tegelikult paljudes hetkedes. Kõik need meie emade haigused, nõrgemaks jäämised, igavesed logistikapeavalud maakohtades. Nauditav oli lugeda külluslikult vooglevaid sõnu, tuttavlikusehetked liigutasid, aga samas jälle teised hetked tuletasid meelde, et see on ikkagi kellegi teise elu, kõik need vööd ja mantlid ja saapad ja muu – võõrad esemed. Muidugi on sul endal samamoodi pööningutäis, majatäis, korteritäis tähenduslikke esemeid, mis kellegi teise jaoks on lihtsalt asjad, nagu see pruun vanaema viltkübar, mida õde ülikooli ajal kandis, mis on olnud hiljem sul kostüümipidude tarvis käepärast võtta ja mis su last nüüd juba mitmendat kooli-mardipäeva teenib või siis see kollane metalne mao peaga vöö, mis on seisnud riidekapis nii kaua kui mäletad, mis on teeninud lugematuid üksi-kodus-olemise-mänge, ent mida keegi kunagi päriselt kandnud pole või siis need vanatädi antud nahksed daamikindad jne jne jne tulevad kõik need asjad nüüd järsku sinulegi meelde ja valguse kätte …

Niisama nagu kaovad majad ja kohad ja raamaturiiulid ja inimesed, nii kaovad unustuse hõlma ka raamatud, mida need inimesed lugesid, ja pildid, mis neil esikus rippusid, ja teatritükid ja vanad ajakirjad. Ega siis sellepärast ei oleks nad pidanud olemata olema. Vahel ma mõtlen, mille pagana pärast ma nii selgesti pean mäletama kadunud asju, aga siis kuidagi taipan, et ma ei mäleta ju kadunut. Ma mäletan väga üldiselt, ma peaaegu et ainult mäletangi. Näiteks, kui ma siit Muhust linna sõidan, siis muutub see koht kohe mälestuseks, mis sest, et ta on tegelikult olemas. Ta on isegi rohkem olemas just siis, kui ma siin ei ole ja tegelikult täpipealt niisama kättesaamatu kui need kohad, mis on kadunud. Piisab ainult korra selg pöörata, kui pole enam asja ennast, vaid ainult mälestus temast. Võib-olla olevat ei saagi niimoodi kogeda, et ta ka kuidagi päriselt oleks. Ta on ikka ainult läbi äraminemise. (lk 139)