30 august, 2019

Kell Rajasalu – Käilakuju (Täheaeg 18, 2019)


Jutuvõistluse esikümne tagumisest kuuikust vast kõige ambitsioonikam tekst (mitte et ma oleks veel esinelikut lugenud, kõik need tagasivaated minevikku ja revolutsiooniline olevik, pole just lihtlabane punktist A punkti B liikumine. Eks omalt poolt tekib muidugi huvi, milline monstrum see keisririik olla võib – või sõltub see vaatepunktist, meile on esitatud vaid dissidentide nägemus sellest ilmatu ebaõiglasest maailmakorrast. Lisaks jutustamise keerukamale esitamisele on Rajasalu vaeva näinud omamoodi maailma kujutamisega; kõik need augmendid ja inimkehadega manipuleerimised – ehk on sarnast tugevamat maailmaloomet Kalmsteni fantaasiailmas.

Minu jaoks on Rajasalu teksti probleemsus tegelaste ehk üheülbalisus. Kaks tegelast vast kerkivad vähe omapärasemalt esile, samas jääb arusaamatuks, miks need dissidendid on nii kindlad selle revolutsiooni käimalükkamises, niisamuti jääb häguseks selle ühiskonna olemus, millised on õieti selle võimumehhanismid ja mille vastu (peale dissidentide) see või oma supersõdalastega õieti võitleb?

Muidugi, ehk ja arvatavalt on vastused küsimustele tekstist kenasti olemas, olin vast ise pinnapealne.



29 august, 2019

Garth Nix - Penny for a Match, Mister? (The Starlit Wood, 2017)


Et siis väärversioon H. C. Anderseni tuletikutüdruku muinasjutust, mis nüüd leiab aset veidra vesterni maailmas („Weird West“, kuidas seda mõistet eesti keelde kohandadagi? „Veider lääs“ poleks ehk nii kohane).

Orvust tütarlapse vend tapetakse ühel täiskuuööl kohalike lindpriide poolt (kuna ta läks nendega koos varitsema postitõlda, aga oskas urineerides tilgutada ühe röövelkamraadi saapale) – aga et on täiskuu, siis on ka reaalse- ja vaimumaailma vaheline piir nõrgem ja nii satub üks eeterlik vaim venna tapmise eest kättemaksu teostama – pannes need lindpriid ükshaaval põlema. Noh, see põlemine toimub küll sel tagajärjel, et need pahaaimatult ostavad väikse orvu käest penni eest tiku. Igal juhul, tulemuseks on linnakest vapustavad põlemisjuhtumid, tüdruk ise aga ei tea oma osalusest midagi, kuna on nende juhtumite puhul sellest teispoolsuse vaimust seestunud. Asja tuleb uurima kurikuulus šerif, kel on mitmeid kogemusi vaimuilmaga juhtumite lahendamisel.

Hea atmosfääriga lugu, mis ehk peale veidra vesterni läheks ka sünkfantaasia valda; kõik see linnakese masendav reaalsus ja see ingellik orb, kes ometigi on nii hirmsaste kättemaksust seestunud.

28 august, 2019

Zen Cho - The Four Generations of Chang E (The Apex Book of World SF 4, 2015)



Õige sürreaalse maiguga lugu juurtest ja identiteedist. Sürreaalsust leiab ehk eelkõige neist intelligentsetest jänestest, kes (mis?) saavad Kuul elades täisväärtusliku intelligentse rass õiguse - ning veidral kombel ka sigimisvõimaluse inimsoost transformeerunud kuulastega.


Aga jah, Chang E nimelisel neiul saab võimaluse Kuule lahkuda, kus asuval kogukonnal on omad headused ja veidrused (no ja lisaks need jänesed - kes võivad tegelikult olla tulnukad). Mõne põlvkonna möödudes (vaata pealkirja) tekib Chang E järglastel (või kes nad ongi) muidugi küsimus, et mis neid üldse selle Maaga siduma peaks - turismi sihtkohana on seal huvitav, aga muidu?


Et siis selline kunstulme, mille lugemiseks peab olema õige vastuvõtlik meeleolu. Kui Cho auhinnatud jutustus keerleb draakoniks saamise ainetel, siis korraks näeb siingi üks Chang E Maal draakonit … aga see on pettekujutelm, lihtsalt linnuparv moodustab vaataja tajudes niisuguseid tõlgendusi.

27 august, 2019

Tim Powers - A Journey of Only Two Paces (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)


Müstikahõnguline lugu hingede rännakust ehk siis sellest, kuidas üks seltskond hoiab hinge elus, transformeerides seda kehast kehasse. Ainult et … kui loo peategelane saab aru, milleks teda õieti kasutada tahetakse, pole ta sellest perspektiivist just ülemäära vaimustunud ja teeb enamvähem kõik endast oleneva, et sellest müstikute kambast vabaneda. Ja edasi lähevad asjad … nagu lähevad. Mjäu.

Powersi lühilood nõuavad lugemiseks jaksu. Kui eelmist lugesin mitme kuu jooksul oma kolm või neli korda, siis selle tekstiga püüdsin ikka ööpäevaga sotti saada. Eks siin ole mingi lummus või koguni davidlynchlik atmosfäär ... mis siis eeldab vastuvõtmiseks õigel lainel olemist. Nagu näha, siis niisuguse lummuse eest igati kõrged punktid, mida samas kiskus allapoole minu õige müstikasoolika puudumine. Olen vahel mõelnud, et peaks mõne Powersi jutukogumiku ostma, aga samas … ajast on natuke kahju.

26 august, 2019

Adam Calloway - Walls of Paper, Soft as Skin (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)



Horror paberitööstuse linnast, mille elanikudki elavad vaid … paberile. Loo peategelane lasi igatahes oma neiust (või ihaldusobjektist?) paberit pressida (või tselluloosi või kuidas nüüd öeldagi). Vist. Mitte et see oleks tolle linna kohta midagi eriskummalist, varemgi on katkuohvreid paberiks (või siis tselluloosiks või midagi) lastud. 

Vaid kolmeleheküljeline lugu, aga andis alles mõelda, milline sürreaalne atmosfäär selles tekstis õieti valitseb (no kui ma nüüd üldse midagi välja mõtlesin, või liikusin siis kuhugi enda … tselluloosi). Eks see atmosfäär ongi loo puhul plussiks, muidu on ju tegu mingi horroriga või nii.

23 august, 2019

Emma Newman – Planetfall (2018)


See ulme on … teistsugune. Mõned elemendid Võõrast meenutavad VanderMeeri „Hävingu“ triloogiat, seda võõrplaneedi tingimustes. Teisalt võttes on see loetav horrorina, kus peategelase siseilma avanemine tekitab üha suuremat ebamugavustunnet. Muidugi, sellega asi ei piirdu.

Et siis aastakümneid tagasi on Maalt lahkunud üks sektilaadne väljavalitud teadlaste kogum, kes oma liidri sõnu uskudes (või õigemini neid omal moel interpreteerides) on tulnud jumalat otsima. Sihtkohast avastataksegi Maa-sarnane planeet, kuid edasi toimuvad mitmed kummalised sündmused liidri ja osa selle ekspeditsiooniga. Igal juhul, suur osa ellujääjaid ehitavad plaanide kohaselt asula ja elavad oma kõrgtehnoloogilist jäätmevaba elu – ootusega, et asula kõrvale veidrasse tektoonilisse moodustisse kadunud liider ükskord nende juurde naaseks.

Ühel päeva aga ilmub asula lähedale nõrkenud mees, kes osutub … liidri lapselapseks: saab selgeks, et seni hukkunuks peetud ekspeditsiooniosa oli siiski ellu jäänud, kuid nüüd aastate jooksul hukkunud, ning ainus ellujääja oli siis suurema ekspeditsiooni elamiskohta otsima hakanud. Ning nüüd hakkavad ilmnema peategelasega ja ta kaaslastega seotud saladused. (Rääkimata sellest, et 70-aastane peategelane oli usuliidriga armastajad – aga aastad on sellel uuel koduplaneedil hoopis teistsuguse mõjuga).

See on nüüd küll üsna sirgjooneline osutamine romaani tegevustikule, kuid see peategelane ise … on üks õige komplitseeritud tüüp; psühhiaatrilist hinnangut ei julgeks ega tohiks anda, aga meeles mõlgub küll üks selge diagnoos. Kuid nagu ikka, ega siis inimene meelega niisugune ole.

Romaan on omal vaiksel moel õige häiriv, raamatu finaal kisub üldse VanderMeeri triloogia lahenduse kanti (mõlemad tekstid ilmusid küll pea üheaegselt, kui ma ei eksi). Huvitav on see lähituleviku tehnoloogilised uuendused. Aga eks inimesed ise … need on äratuntavalt inimsootsiumi reeglite ja hüsteeriate järgi toimivad. Niisiis: hea karakteriloome, huvitavad tehnikalahendused, häiriv horror ja kosmiline müstika – just see müstiline külg paneb hinnangut mõneti kõikuma.

22 august, 2019

Theodora Goss – A Statement in the Case (The Year's Best Fantasy & Horror 19, 2006)


Ungari päritolu Goss kirjutab kurva loo Ameerika ungarlastest emigrantidest: kunagi aastakümnete eest raudse eesriide tagant põgenenud mees käib peale raudse eesriide langemist sünnimaal ema külastamas ja naaseb sealt noore abikaasaga, kes hoolitses mehe ema viimaste elupäevade eest. Noor naine … kohaneb kiiresti Ameerika oludega, ja seda niisugusel kombel, et aitab endiselt kodumaalt välja toimetatud kultuuriväärtusi mustal turul maha müüa.

Kuid väärtused pole vaid esemed, nendeks võivad olla ka mütoloogilised olendid. Apteekrist vana abielumees pole niisuguse uue elukorraldusega just õnnelik ning ühel hetkel põleb nende maja maha, koos musta turu ärikaga. Aga kas tegu oli ikka vana abielumehe teoga?

Loo jutustajaks on selle ungari emigrandi ameeriklasest sõber (kel on omakorda oma valus taustalugu rääkida), kes esitab sellist ameerikalikku ja asjalikku vaatenurka, aga ometi saavad vanamehed lähedaseks jne. Pole just Gossi tipplugu, kuid selle autori tekste on ikka huvitav kätte võtta, kunagi pole oodata tavalist jutuveeretamist.

21 august, 2019

Zen Cho - If at First You Don't Succeed, Try, Try Again (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

See jutustus võitis äsja Hugo auhinna – huvitaval kombel oli ka lühijutu kategooria võitnud Harrow tekst selline … ajaloolise maiguga fantaasia tänapäeva tingimustes. Käesolevas tekstis on tegemist Kagu-Aasia (autori päritolu järgi Malaisia?) ühe olendi („imugi“) draakoniks kasvamise lugu. Mis ajaliselt võtab küll aega aastatuhandeid (kui ikka õnnestub), aga siin keskendub peamiselt lühikesele perioodile, mis paigutub tänapäeva Ameerika malaisia kogukonda (millest siis minupoolne arvamine, et küllap tegu küllaltki spetsifiilise mütoloogilise olendiga – võisin küll teksti jooksul loota, et ehk sirgub nüüd godzilla või muud sellist, aga ei).

Et tegu on ikkagi auhinnaulmega, siis loo peategelase imugi võimalused reaalseks draakoniks sirguda (selleks on omad ajatud nõudmised) on üsna nadid ja viimaks pea olematud. Unistusest loobumise järel puutub ta rohkem kokku inimsooga (varasemad kontaktid olid päris humoorikad, eriti kiviaja karjapidajatega) ning haldjaks kehastununa satub ta suhtesse astrofüüsikuga. Tuleb välja, et astrofüüsika uurimisala ongi see Tee, mida need mütoloogilised olendid peavad uurima ja järgima. Ainult et … aastatuhandete vanusel ja astrofüüsikul on ikkagi väga üürike ühine tee (mitte Tee).

Auhinna võitmiseks igati huvitav valik. Muidugi, tegu on üldinimliku tekstiga (vaata kasvõi jutustuse pealkirja) ja eks see mütoloogiakäsitlus on ehk keskmisest omanäolisem – hiljem veidi uurides on wikipedia järgi tegemist hoopistükkis korea draakonimütoloogiaga. Aga ikkagi … veidi ootamatu valik.

20 august, 2019

Andres Vanapa - Pihlakaviin (1974)


Mitte et siin kogus kõik luuletused oleks nii üürikesed, kuid mis on, on head.


Veni, vidi, vici -
ei viitsi.
(lk 19)



Ise alles
über alles.
(lk 22)



EI MA LUULEST ARU SAA,
kuigi olen sünnilt mulk.
Nurmenukk, nurmenukk;
trummipulk, trummipulk.
(lk 38)



Õrn ööbik kuhu tõttad sa
sõduriks ei sünnita.
(lk 49)



“Mis värvul viga?”
küsis siga.
“Igav.”
lk 65
  

             
JA KUI TEIE SELLE MAAILMA
kord õhku lasete,
olge nii lahked,
siis võtke uus,
kust tahate.
(lk 85)

19 august, 2019

Chen Qiufan - A History of Future Illnesses (Broken Stars, 2019)


Selle teksti võiks eesti keelde tõlkida – kuigi jah, vaevalt et ükski hiina keelest tõlkija viitsiks sellele aega kulutada. Ja inglise keelest kaudtõlge poleks just hea lahendus.

Niisiis, kaugest tulevikust pärit minajutustaja tutvustab tema mõistes minevikus elajatele nende lähituleviku erinevaid haigusi, milleni mineviku (ehk siis tänapäeva) kultuuriline ja tehnoloogiline areng võiks edasi viia. Ja need on … päris hullud (muidugi, mõned neist näideteks jäävad ekstreemseteks haruldusteks). Eks asi algab mõtlemisest või viisist, kuhu seda mõtlemist suunatakse – ning peale olude muutumist keeravad järgnevad põlvkonnad meie mõistes olukorra hullemaks, kuna need sündimisest saati elanud uutes reaaliates jne.

Muidugi on omaette teema see, mida kasumi nimel ollakse valmis inimestele pähe ajama (eks siit tuleb parallelel Qiufani eelmise tekstiga; samas ka „Invisible Planets“ antoloogias oli autoril õige meditsiiniline lugu). Et loo jutustaja on nö tulevikust, siis loo lõpp keerab omakorda vindi peale, muutes keelefilosoofilised probleemid õige apokalüptiliseks (samas antoloogias ilmunud Cixin Liu sarnane hoiatustekst lahenes hoopis … argisemalt).

Omal moel on see tekst mõrkjas kommentaar inimlikule rumalusele ja võiks ehk olla kainestav meeldetuletus neile, kes kõiksugu jaburaid elustiilimuutusi meile pähe määrivad (mitte et vanamoodi saakski edasi elada). Kuid see on muidugi enam kui naiivne illusioon, et keegi neist maailmamuutjatest siit midagi kõrva taha paneks.

16 august, 2019

Täheaeg 1. Sädelevad uksed (2002)


Et suurt midagi postitada pole (hapukurgihooaeg ja siinse blogi teised autorid laisklevad), võiks vähemalt linnukese kirja saada sellega, et kuue aasta jooksul olen viimaks Täheaja esimese numbri läbi lugenud. Selle tagajärjel on meeltes muidugi suur rõõm ja ekstaas jms; samas kui lugudele pandud hindeid vaatan, polnud tegemist just tekstikogumiga, mis oleks mulle suuremat muljet avaldanud.

Eks tuleb rõõmustada, et Täheaeg on aastate jooksul ilmumist jätkanud (kui alates kuuendast numbrist on ilmunud igal aastal üks, siis 17. ja 18. numbri vahe oli kahjuks üle aasta) ning tõlgitud on mitmeid hinnatuid (siinses kogumikus Swanwick, McDonald, Reynolds) või vähe kõrvalisemaid angloameerika ulmeautoreid. Selles tuleb küll tunnustada koostaja Raul Sulbit, et ta ajab tõlkelugudega üsna armutult oma joont – see on tema nägemus, mis Sulbi arvates peaks eesti ulmelugejaid (ja seeläbi ka kirjutajaid) harima nö rafineeritumate elamuste suunas (ja oh seda ajaloolist harimist, mis paneb vahel lugejana pea valutama – need hakkavad tulema Täheaja järgmistes numbrites). Selge, et tõlgete puhul oleks iga muu koostaja tõlkevalimik hoopis isesugune.

Sest teatavasti eesti autoritega sellist valikuvõimalust pole, oluline on eelkõige teatava latini küündimine (või noh, koostaja valuläve võimalikult napp tabamine). Muidugi, eesti autorite tekstide vastuvõtmise elamuslik külg taandub lõpuks lugejate igaühe personaalsele kogemusele. Sügisel peaks ilmuma viimase kümnendi eesti ulmelugude antoloogia, oleks päris huvitav näha, mida Sulbi Täheaegades ilmunust sinna välja valib.

Ja eks tuleb rõõmus olla sellegi üle, et Täheaeg pole jäänud vankumatult avaldama vaid teaduslikku fantastikat, nagu koostaja esimese väljaande saatesõnas on kirjutanud; hilisemates numbrites on rõõmu pakkunud ka palukesed fantaasiakirjandusest (ja muidugi tänan vaikselt õnne, et õudusklassika on Sulbil mingisuguse väljundi leidnud Orpheuse Raamatukogus ja viimases kahes hirmujuttude kogumikus).

Eric Brown „Vahejaam“ 5/10
Michael Swanwick „Sädelevad uksed“ 510
Richard Paul Russo „Liblikad“ 5/10
Stephen Goldin „Nagu sõdur oma maa eest“ 4/10
Ian McDonald „Hulpivad koerad“ 5/10
Alastair Reynolds „Spirey ja kuninganna“ 5/10
Märt Laur „Patukahetsuse lävi“ 4/10
Kristjan Sander „Veel pole õhtu“ 5/10



ulmekirjanduse baas