Friedrich Nietzsche - Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner (2024)

 

Lootsin oma elukese mööda saata nii, et pääsen Nietzsche lugemisest … aga nüüd siis Loomingu Raamatukogult selline noahoop selga. Ja Wagner! Ega ma ei oska peale kohustuslikku lugemist raamatu sisust või kaalukusest midagi arvata, see läheb minu jaoks vaimu- ja kultuuriloo liialt spetsiifilisse sektorisse. Sest noh, Wagner.

Eks ses suhtes on tekst huviga loetav kui ühe vaimuhiiglase eksponeeritud sisemaailmana, kõrge enesehinnangu möll ja kirg (või noh, torm ja tung?), mis tänapäeval kõlaks ehk oma pompöössuses ehk veidi kliiniliselt. Aga noh, 19. sajand.

“Iseenesest pole välistatud võimalus, et kusagil Euroopas on veel alles tugevamate tõugude, tüüpiliselt ajakohatute inimeste jäänuseid: sellest lähtudes võiks hilinenud ilu ja täiust loota veel ka muusikas. Need, mida me parimal juhul veel kogeda võime, on erandid. Üldreeglist, et kõige kohal lasub rikutus, et rikutus on fataalne, ei päästa muusikat ükski jumal. -” (“Teine järelkiri”, lk 38)

Pea kolmandiku raamatust võtab tõlkija, akadeemik Jaan Unduski saatesõna, mis siis võtab seda Nietzsche käekäiku laiemas kontekstis - omas ajas ja siis hilisemas retseptsioonis. Wagneri tõttu on siin tsiteeritud koguni Hitleri “Mein Kampfi” - ma vist polegi varem sellega kultuuriloolistes tekstides kokku puutunud. Aga noh, Wagner. Kuid Undusk toetub ja polemiseerib veel mitmele praeguseks vast unustatud autorile (meeldejäävaimalt Max Nordau)  ja nende töödele, et tolleaegset dekadentsi laiemalt avada, ja noh, see 19. sajandi poleemika on veidi hirmutav. Aga milline kirg, milline kultuurijanu. Millised tõed.

Eks väheke paneb kukalt kratsima, kui palju võiks Nietzsche paatos kõlada nüüd, pea 150 aastat peale autori surma ja väljaspool teadusringkonna traditsioonilisi uurimisalasid. Aga küllap on see osa laiemast euroopalikust kultuuribaasist, mida oleks hea omada maakeelsena (huviga avastasin, et see on nüüd 21. sajandil autori koguni kaheksas väljaanne: “Antikristus” 2002 ja 2007, “Nõnda kõneles Zarathustra” 2006 ja 2008, “Tragöödia sünd” 2009, “Moraali genealooogiast” 2015, “Sealpool head ja kurja” 2020; lisaks veel raamatud, kus Nietzsche on vaatluse all). Ja eks praegu on siis Unduski vedamisel ette võetud eestikeelne dekadentsi vaagimine.

Kunagi käskisin pilvi

eemale minna mu mägedest, -

kunagi ütlesin: “Rohkem valgust, te tumedad!”

Täna neid peibutan ligi:

tulge mu ümber, te tumedad udarad!

- Tahan teid lüpsta,

teid, kõrguste lehmi!

Piimsooja tarkust, magusat armukastet

piserdan üle maa.

(“Kõige rikkama vaesusest”, lk 65)

Jaan Undusk – Teekond Hispaania (2016)

Loomingu Raamatukogu on sel aastal välja andnud kolmanda esseistliku raamatu, seekord on ehk püüdnud leida oma mikitat, kes Hispaania kõrbekuumuses lahkaks midagi... olemuslikku. Tulemuseks on hoopis erootilis-kirjanduslik „rahmeldamine õige teksti otsingul“ (autori järelsõnast, lk 139). Undusk küll mitmel puhul rõhutab, et erootikat ei tasu otsida, aga omal moel on see üks meelelisemaid tekste. Mis raamatuga üldse tegu on... seda on raske määratleda. Väga vabas vormis essee? Kirjanduslik fantaasia? Lummav ja ärritav tekstilõbu? Midagi see on ja midagi pole. Ja millest see Teresa de Avila analüüs?

Kummastav lugemiskogemus.

„Turist arendab võimet seltskondlikult vaimustuda. Või pettuda. Või jahedaks jääda. See on sotsiaalne oskus, sugugi mitte väärtusetu, kuid sel ei ole suurt pistmist maailmatunnetusega. Magusat mõtet „elu on mujal“ ei oleks turismita olemas. Turism on veendumus, et kohtumist Erakordsega on võimalik ette näha, et saab osta pileti tundmatusse ja maailmamõistatusele auto, bussi või lennukiga otse suhu sõita. Kitš suurte avastusretkede teemal.“ („Salamanca, Universidad Civil“, lk 25)

„Don Juani loogika on aga teine. Naised ei ole kehatud olendid, seda teab ta paremini kui meie. Naine on üleni keha. Sa katsud ta selgroolüli ja avaldad mõju ta mõtteile. Sa puudutad ta juust – ja ühtlasi jalataldu. Sa ütled talle „armastan sind“ - ja juba niriseb piima ta nisadest ning tema suu on suudlusteks pilgeni sülge täis, juuksed märjad, silmad märjad, ja kõik see muu. Naisele on lihtne teateid anda, kogu ta keha on hästi töötav telegraaf, sõnumite maagiline väli. Ükskõik mis kohas, ükskõik mis võtmes sa teadet sisse ei toksiks, see jõuab pärale täpselt dešifreeritult – siis, kui sul on lisada midagi armastuse ja vihkamise kunsti siin Ibeeria päikese all. Ükskõik, mida sa talle ka ei näitaks või ütleks – midagi plahvatab ta ihus. Et naine on üleni keha, siis puuduvad ta kehal piirid. Keha läheb igas oma fragmendis kohe üle hingeks ja mõtteks. Elundeil puuduvad piirid. Naine on üleni naba. Naine on üleni aju. Üleni süda. Üleni käsi, üksainus sõrmeots. Ja kõigest sellest tulenevalt võib ka öelda: naine on üleni hing. Naine on kehatu, sest tema keha läheb kohe hingeks üle.“ („Salamanca, Universidad Civil“, lk 37)

laiapea

Jaan Undusk – Quevedo (2003)

Hmm. Lugesin läbi ja ei ütle, et oleks endale just sügav mulje jäänud. Tekst on – selge see – hea, aga ei tekkinud suuremat kontakti, ehk oleks tõesti mõttekam asja lavastatuna näha. Mõneti ebatüüpiline eesti näidend, tegeleb hoopis kõrgkultuursete küsimustega (noh, pähe torkab veel mõni Kõivu näidend), niiet krips-kraps vaja inglise keelde tõlkida. Ehk pisut undilik, aga lihalikum ja vihasem (millegipärast jäi selline mulje, et mõnede vihasööstude puhul olnuks Unt kuskitmoodi mängulisem). Unduskile meeldib tasavaikselt roppusi sisse pista, eks see olene näitlejatest, kuidas nende kasutus välja kukub, labaselt või mitte. Nagu võim vs vaim, aga nagu enamatki. Häda korral saaks siit poliitilist satiirigi välja mängida – aga selleks on vast liialt keerukas tekst. Talveti järelsõna lugemise järel tundub üsna hämmastavana, kui palju Undusk ajaloolisi sündmusi järgis, naiivselt eeldasin vabamat lähenemist.

Kui näidendit laval unelmakoosseisus näha tahta, siis kes võiks rolle täita? No Quevedot võiks Undusk ise elustada. Olivarest – miks mitte Tarand või Vahtre või mõni muu edevavõitu kunstiliste ambitsioonidega tegelinski. Või miks mitte see praegune peaministergi. Krahvinna rolli puhul kerkib silme ette üks naine, aga siivsalt hoiaks nime enda teada. Teiste rollide puhul puuduvad unelmad.

ekspress
estonian literary magazine
lugemissoovitus

Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominendid aastast 10222

Varraku blogi lekitas nominendid, eks siis või siingi neid heauskselt edasi peegeldada (täielikku nimekirja tuleb sealt lugeda, siin vaid osaliselt):

Ilukirjanduslik proosa
Kaus “Hetk”
Kesküla “Elu sumedusest”
Kõomägi “Pagejad”
Õnnepalu “Paradiis”

Luule
Heinsaar “Sügaval elu hämaras”
Kangur “Kuldne põli”
Kasemaa “Lagunemine”
Krull “Neli korda neli”
Soomets “Varjatud ained”
Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”

Esseistika
Kaplinski “Paralleele ja parallelisme”
Krull “Paljusus ja ainulisus”
Laanes, “Lepitamatud dialoogid”
Valgemäe “Pihtimusi”

Vabaauhind
Annus (koostaja) “20. sajandi mõttevoolud”
Kolk (koostaja) “Rooma kirjanduse antoloogia”
Kõiv “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas”
Salokannel “Jaan Kross”
Zetterberg “Eesti ajalugu”
Undusk (koostaja), Tuglas “Valik proosat”

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Aaloe: Claesson “Sina maga, mina pesen nõud”
Põld: Baricco “See lugu”
Saluri: Waltari “Sinuhe”
Sivonen: Lowry “Vulkaani jalamil”
Varik: Rushdie “Kesköö lapsed”

Mõned kommentaarid. Proosast ise eelistaks Kausi raamatut, ülejäänud 3 raamatut pole just lugemishuvi äratanud; igavalt traditsiooniline valik. Luule nominente pole lugenud, huvitab Heinsaare teos, ja hiljuti siin avaldatud Soometsa luuletus on jäänud painavalt peakolusse liikuma. Esseistikat pole lugenud, arvustuse põhjal tundub Laanese raamat huvitav olevat. Vabaauhind oleks tore Annuse koostatud teosele, tahaks lähiajal lugeda. Tõlkes oli muidugi Rushdie päris monumentaalne.

Või kes mida arvab?

postimees
sirp
arter proosast ja tõlgetest
10222