Arthur Hailey „Lennujaam“, (Eesti Raamat, 1980), tlk Lia Rajandi

 

Fiktsionaalne Lincolni lennujaam Chicago lähistel. Üle Põhja-Ameerika põhjaosa on pühkimas üks eriti põhjalik lumesadu ning lennuradade lahti hoidmine on üks paras kunsttükk, kuid ainsana ümbruskonnas suudetakse siiski veel lennukeid õhku tõusmas ja maandumas hoida. Nagu sellest veel vähe poleks, on üks õnnetul kombel asfaldilt maha sõitnud reisilennuk lume all varitsenud mutta kinni jäänud ja blokeerinud pikima lennuraja. Nagu sellest veel vähe oleks peavad lennujaama (kaugeltki liiga) vahetusse naabrusse rajatud elumajade rajooni elanikud protestikoosolekut lennukite põhjustatud lärmi vastu. Nagu sellest veel vähe oleks on lennujaama juhi abielu karidele jooksmas. Nagu sellest veel vähe oleks on üks lennujuhtidest läbi elamas sügavat vaimset kriisi. Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb maid jagada saabuvalt lennult tabatud vilunud jänesega. Nagu sellest veel vähe oleks, selgub, et ühel lennujaamast sel õhtul teele asunud lennukis on pomm. Nagu sellest veel vähe oleks …

Ühesõnaga, toimub palju ja erinevate tegelastega ning üht koma teist on siit loetelust veel puudugi. Suureks plussiks kogu selle põnevuse juures on jutu sisse pikitud informatiivne sissevaade lennujaama kui sellise toimimisse lennuradade puhastamisest lennuliikluse korraldamiseni, omavalitsuse ja ümbritsevate elanikega maade jagamisest suheteni rentnike, ehk kõikvõimalike teenuste pakkujateni lennujaamahoones, kuni lennuliikluse üldisemate telgitaguste ja utoopiliste visioonideni võimalikest tuleviku lennukitest ja lennujaamadest.

Originaal ilmus aastal 1968, seega võime nüüd ise juba üsna kauges tulevikus kükitades tõdeda, et mõned neist visioonidest on jätkuvalt üsna utoopilised ning samas ka tõdeda, et ega lennujaamad ja lennuliiklus selle enam kui poolesaja aastaga niiiii palju muutunud ei olegi. Noh, muidugi on vast lennuliikluse juhtumisel veidi rohkem kaasaegset tehnoloogiat ja lennukindlustused on minevik (ma isegi ei teadnud, et säärane nähtus eksisteeris) ja stjuardessid vast ei ela tänapäeval mingites ühikates ning isiklikud reproduktiivvalikud pole enam tööandja asi.

Pärast ilmumist figureerinud see informatiivne põnevik kohe ka NYT bestsellerite edetabeli tipus ning Noorte Häälest võib jällegi leida, et ka paarkümmend aastat hiljem ilmunud eestikeelne tõlge osutus siinmail vägagi menukaks – 1981. aastal olnud see Tallinna Keskraamatukogu laenutuste esinelikus.

Ega siin laita pole nüüdki – igati eeskujulik põnevik ja kui päris aus olla, siis tegelikult on väga värskendav kui peale põnevuse ka muud sisu leiab. Lennundustemaatikale lisaks olid sümpaatsed ka uute kolleegide väljaõppega seotud hetked – vastutuse paras doseerimine, eduelamuse võimaldamine, eneseusalduse kultiveerimine ning ka lihtsalt asjade korrektselt tegemise hindamine. Tegelaste juures oli jälle tore see, et nad olid lahti kirjutatud, mitte lihtsalt head-pahad. Raamatu konkurentsitult kõige ärritavam tegelane on muidugi too põhimõtteline autoriteedivastane ja isikuvabaduste eest võitleja seal lennukis.

Nagu selliste vanemate tõlgete puhul kohane, on siit kaugest amerikaniseerunud tulevikust ka muhe vaadata tõlkevasteid, mida kõvasti vähem amerikaniseerunud tingimustes on tulnud leiutada – näiteks on keset lennujaama iseteeninduslik viinerilett (kotletisaia seekord ei pakuta), vahepeal tuleb mingi asja klaarimiseks kohale kutsuda selline tegelane nagu kassabrigadir ja viskit juuakse suisa sooda, mitte soodaveega. Ühes kohas on ka kena hetk, kus tõsist juttu alustatakse manitseva lausega „Nüüd kuula mind, beebi!“

Aga sel me tänapäevasel „teadlikkusel“ on muidugi pahupool ka – kui raamatus kirjeldatakse ühte tegelast sõnadega „usaldav rääkimismaneer ja kergelt liiderlik hoiak“. Siis tekib tahtmine kohe valju häälega „Ahhaa!“ hüüda. (Tegu EI olnud juhiomaduste kiitmisega.) Mõnusate eestikeelsete sõnade rubriiki võib lisada veel sellised näited nagu „kuripatt“ ja „toimsest riidest ülikond“. Selle toimse pidin kohe sõnaraamatust järele vaatama.

Kuigi kaunis ilm väljas kõigile oma mõju avaldas, käis töö avaras katedraalitaolises dispetšerisaalis nagu tavaliselt. Dispetšeriruum, mis pindalalt ületas jalgpalliväljaku, valgustasid nagu ikka hämarad tuled, et kümned astmelistesse ridadesse paigutatud radariekraanid oma rippvarjude all teravamalt näha oleksid. Aga võõrale, kes esimest korda dispetšeriruumi sattus, jättis kõige sügavama mulje seal valitsev müra. Hiiglaslike raalide, eriotstarbelise elektronaparatuuri ja automaat-teletaipidega varustatud lenuandmete sektorist kostis masinate pidevat undamist ja plaginat. Samas kõrval, tosinatel tööpostidel, kus istusid õhuliilust juhtivad dispetšerid, sumisesid paljudel erinevatel lainepikkustel paljude raadiokõneluste hääled. Aparatuuri ja inimeste hääled sulasid kokku, moodustades püsiva müranivoo, mis valitses kõige üle, kuigi akustilised heli absorbeerivad seinad ja laed seda kummaliselt sodriini all hoidsid. (lk 125)

Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“. SA Kultuurileht (2021), tlk Madis Vainomaa

Ugrešić on (järelsõna ja kaaneteksti andmeil) üks tuntuimaid horvaadi kirjanikke, kelle romaane ja esseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde, kelle raamatu järgi vändatud film kuulub kodumaise filmiklassika kuldvaramusse, ja kes on lisaks  saanud veel riburada preemiaid nii kodu- kui välismaal. Lisaks muidugi on tema terav sulg ja kriitikameel tinginud pealesunnitud eksiili Hollandis (käesolev teos on esmaavaldatud enne seda ja enne 90ndate verist konflikti sealkandis). Pagemise vajalikkus muidugi iseloomustab alati kindlamalt poliitilist režiimi, mille eest pageti, kui pagejat kui indiviidi, ja nõnda võib lisaks kõikvõimalikule sõnavabaduse, demokraatia jt teemadele kahtlustada Horvaatia (vähemalt toonaseid) võime väga viletsas huumorisoones. Noh, ma muidugi ei arva, et autori esseed ja arvamusartiklid kõik tingimata humoorikas võtmes kirjutatud on, aga … see selleks.

„Romaanijõe forsseerimise“ haarasin raamatukogust muidugi puhtalt pealkirja pärast, kaanetekste ja järelsõnu lugesin hiljem. Ja alguses isegi kõhklesin, kas loengi läbi – nimelt ei ole kirjanike omavahelisest sehkendamisest kirjutavad kirjandusteosed teema poolest just mu lemmikute seas. Aga siis hakkas vaikselt minema, sest Ugrešići tekst on vaieldamatult meisterlik päris mitmel tasandil (kindlasti muidugi ka kummardus tõlkijale).

Esiteks on see nauditavalt hõlbus, ladus ja vaimukas – kui aus olla, siis vaimukuselt ja sündmustiku tiheduselt meenutas see natuke isegi (Eesti lugeja jaoks) legendaarset Jenö Reitjö „Karantiini Grand Hotelis“, siiski ei maksa nüüd puhtalt situatsioonikoomika ootuses peale lennata, sest „Romaanijõe forsseerimisel“ on ju muid asju ajada, vaimukus ja sündmustiku läbikomponeeritus pole eesmärgid omaette.

Teiseks on tegemist satiiriga (kuigi ma tegelt pole tingimata suur satiirifänn), mis kõikvõimalike konkreetsemate vihjete ja seoste poolest (no õrna aimugi ei ole kui palju ja kui otseselt pärisinimestele vihjatakse, aga järelsõnast, mis räägib plüüsluuletaja jt edasisest käekäigust kodumaal tekib nagu mulje, et võib-olla päris ohtralt) on ilmselgelt osavalt üldistusjõuliseks balansseeritud – kuigi see ei ole ju päriselt nõukogudeliidulik ja meile tuttavlik keskkond, siis on siin nii paljut, mida ära tunda, ikkagi Ida-Euroopa, ikkagi kaheksakümnendad, olgu see siis kirjanduse viimine töölisteni ja vorstivitsutamine või (vabast) Zagrebist kaasaostetavate angooralõngakerade ja nädalapäevapüksikute (ehk nätsu ja värvilise traadi) teema, rääkimata ühesuunalise läändekargamishüppe perspektiivist või tsensuuri küsimusest Tšehhoslovakkia kirjaniku näitel, kuna tegemist on ikkagi looga rahvusvahelisest kirjanduskonverentsist.

Kolmandaks, see viimistletus – lisaks sündmustiku ja satiirihuumori läbikomponeeritusele on väga nauditav ka peatükkide (või siis konverentsipäevade) alapunktide omamoodi lühiloolik terviklikus, kuna enamasti on lõpulause omalaadne puänt, mis hõlmab mõnd eelnevalt mõtestatud elementi.

Neljandaks näiteks järelsõnad ja alguses ning lõpus paiknevad lühikesed sissekanded…

Tsitaate võiks välja noppima jäädagi ja terve lugemise aja valmistas mulle eraldiseisvat rõõmu fakt, et loen serbohorvaadi keeles kirjutatud kirjandust, sest ma ei tea miks, aga erinevatest allikatest on jäänud kõrvu parool „räme serbohorvaadikeelne sõim“ nõnda, et sõna serbohorvaadi keel mul automaatselt selle ütlemisega seostub ja nõnda on kohe nauditav, et oma vaikeseostes väike värskenduskuur korraldada ja tõdeda, et serbohorvaadi keeles kirjutatakse ka head kirjandust. Võinoh, kirjutati, sest sellist asja nagu serbohorvaadi keel ju nagu enam ei ole või vähemalt asjaosaliste (riikide) jaoks on selge vahe sees, et on Horvaatia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja vastavad keeled … või kuidagi nii. Lisaks rämedale sõimule on muidugi ka see jube sõda üheksakümnendatel, kusagil seal kandis, rohkem muidugi Bosnia ja Serbia kandis, sest Horvaatia on ju ometi see koht, kus tänapäeval käiakse suusatamas ja muidu puhkamas. Niipalju siis stereotüüpidest, mida käesolev vaade kaheksakümnendate alguse Zagrebisse väheke reaalse sisuga täiendas.

Ah, jaa – Viiendaks! Unustasin peaaegu ära, et lugejale on siin lisaks kõigele ka niisama mõnusaid kirjandusega seotud maiuspalu, sest kuigi elemendid on loomulikult põimitud ka laiema loo teenistusse, siis ei kaota nad ikkagi võlu elementidena, kuna nad on ju meisterlikult kirja pandud. Nõnda siis võib näiteks kogu Flauberti teemaline bankett-sööming olla suuremas plaanis kahtlane värk, sest selle korraldanud tegelaskuju on ometi täielik tõsikirjanduse sabotöör ja kirjanduse tootestamise, kommertsialiseerimise, intellektuaalse devalveerimise käsilane (lehva-lehva kättejõudnud tänapäev ;) ), aga kogu idee romaanieinete temaatilisest pidusöömingust on lihtsalt vaimustav ja usun, et igal „Madame Bovary“ austajal võtab tolle banketi kirjeldus põlved nõrgaks (isegi kui ma ise ei mäleta sedagi, kas ma ikka olen seda raamatut lugenud kunagi või äkki polegi? Tegelikult tuleks kuuenda punktina välja tuua autori suuremeelsus väheminformeeritud lugeja suhtes, ja öeldakse ju, et üks targa inimese tunnus on see, et ükskõik kui peen ja keeruline vestlus ka ei oleks, ei pea sina (loe: allakirjutanu) end selle käigus kordagi lollina tundma, kuna tark inimene oskab asju nii informatsiooni kui sõnavara osas lahkelt sõnastada).

Kui ma kirjutaks seda romaani täna, siis tuleks see teistsugune. Igatahes vähem reibas. Sellegipoolest kuulutan nii tollele taani kriitikule kui ka kõigile neile, kes elust enesest sündivaid raamatuid eelistavad, et üheskoos sõja reaalsusega eksisteerib ka paralleelne tegelikkus, millest pole kadunud ka lõbusamad noodid. (lk 198)

„/../ miks ei võiks me ette kujutada ka kirjanduslikku kontrolli? Totaalset kirjanduslikku kontrolli? Kuidas muidu õnnestuks meil kogu see üüratu vaimne vara mingisse arvutisüsteemi üle viia, kui me õigeaegselt informatsiooni ja selle kontrollimise eest hoolt ei kanna?“

„Ma ei mõista, kuidas te saate midagi ettearvamatut kontrollile allutada?! Me räägime siin loomingulisusest, intelligentsusest ja ka geniaalsusest, aga mitte mingitest kuivadest andmeühikutest,“ küsis Prša.

„Ma möönan, et see on keeruline, aga mõned nii-öelda asjaolud on meie kasuks. Kas või juba meie praegune ajastu, mis on õnneks Salieri, mitte Mozarti ajastu, ja sellisel ajastul, nagu ka paljudel varasematel, on kirjandus rajatud tootmisele, tootmist aga saab ju põhimõtteliselt kontrollida. Romantismi ideed alluvad vahest kõige raskemini tootmisel põhinevale kirjanduskontseptsioonile ja need taaselustasid müüdi geniaalsusest, originaalsusest, ainulaadsusest, kirjandusloome kordumatusest ja muudest sarnastest tobedustest. Sellised ideed aga tekitavad segadust ja saboteerivad kohe vägagi totaalse kirjanduskontrolli kontseptsiooni. /…/“ (lk 162)

„Kahju, et ta Petroniuse-teemalist pidusööki ei korraldanud,“ ütles Benuss homaari sõrga imedes ja limpsides. „Siis sureks me söögi kätte,“ lisas ta raskelt hingates.

„No ta ei saanud ju, /…/“ täheldas Mraz sõrga murdes. „Kuigi, teil on õigus… Vanasti söödi kirjanduses palju paremini…“

„Vanasti oli kirjandus üldse parem! Söödi, joodi, armastati ja vihati, korraldati vandenõusid ja tapeti, sünniti ja surdi!“ ütles Silvio Benussi resoluutselt, laksas pahaselt homaari sõraga vastu lauaäärt ning oleks äärepealt selle sisuga pritsinud üht ebaterve jumega noormeest. (lk 148)

/…/ ta täheldas, et piisas vaid mõnel tema kolleegidest teda tahtlikult või juhuslikult solvata, kui ta mõttes juba nekroloogi asus kirjutama. Nimi, perekonnanimi ja nii edasi… Nekroloogidega peletas ta endast viha. Aga kust küll kogu see vihkamine tuli, polnud tal aimugi. /…/

Kirjanike liidus oli umbkaudu kolmsada ametlikku liiget, Pršal oli valmis juba oma sada viiskümmend nekroloogi. Ja nii juhtuski, et kui keegi kolleegidest ka päriselt parematele jahimaadele lahkus, oli Pršal nekroloog kohe varnast võtta. Ajapikku harjusidki ajalehed helistama just talle, keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi, pigem nähti selles lähedastest hoolimist. (lk 114)

Sel päeval käisid Harta 77 tõttu massiarreteerimised. Tema ukse taga aga ei prõmminud keegi, tema toimik oli puhas kui prillikivi. Kummal oli õigus: kas Zdenkal oma suurepärase ellujäämisvaistuga või temal oma pideva ja alatu enesepõletamissooviga? Zdenka tegi temast inimese, nelja lapse eeskujuliku isa, ja Jan vihkas teda selle pärast. See on täiuslik kuritegu. Keegi ei saa iial midagi teada, keegi ei suuda midagi tõendada. (lk 99)

Mina, näiteks, ei saa kirjutada nagu vana hea Kurt Vonnegut: „Ma olen vaid vana persevest Cape Code’ist oma mälestustega, kes suitsetab Pall Malli sigarette“. Saad aru?! Kui ma kirjutaks „Ma olen vaid üks sitapea Viroviticast, kes suitsetab Dravat“, siis naeraks kõik mu välja,“ ütles Pipo ja rehmas käega, justkui peletaks kärbest eemale. Ilmselt peletas ta alateadlikult hoopiski Viroviticat, mis talle asja ees, teist taga igasse näitesse kippus. (lk 79)

30. Septembri alguses sain postkaardi Belgradi kirjanikust sõbralt Culelt. „Armas Dule, forsseerin siin oma romaanijõge“, oli postkaardil kirjas. Vastasin lüüriliselt: „Armas Cule, ka minul pole kerge. Kübar on tegelaskujusid täis, aga mul pole õrna aimugi, mida peab tegema see tegelaskuju, keda parasjagu peos hoian.“ Vastus saabus kiiresti telegrammiga. „Las teeb keppi. Punkt. See on kõige ilusam. Punkt. Nagu elus, nii ka proosas. Punkt.“ (lk 11)

Sirbis on analüüsitud ka. 

Lembit Uustulnd “Avameri 3 : Naerukajaka nutt“, Varrak (2020)

Olla kahte tüüpi inimesi – ühed, kes leiavad, et naerukajaka häälitsus kõlab nagu naer ja teised, kelle jaoks täpselt seesama heli kostab nutu moodi. Eks siis triloogia viimases osas enam-vähem selgu, kes mis masti inimene on…

Kapten Jaak saab sooritada veel viimased osavad imeteod, ehk osavad manöövrid kapteniametis, rakendades ära nii tutvusi, kui enese juhtimise alla sattunud inimestest parima välja meelitamist. Tegelikult oli see vist juba ka läbivalt eelmistes osades, aga vanaisa (või onu, või isa?) õpetussõnad „Sina, Jaak, sunni ennast nüüd kangesti rahulikuks“ tunduvad ühed väga kasulikud õpetussõnad olevat nii fiktiivsele algajale kaptenile kui ka lugejale päriselus rakendamiseks.

Kuival maal hakkavad vaikselt aimuma selle suuremat sorti jama tagamaad. Pikisilmi oodatakse ka kapten Jaagu (ning olulist infot sisaldava filmilindi) naasmist, mis omakorda jälle kolhoosirahvast imestama paneb, et on alles tähtis sell see Jaak – saab laevaga igasugu jamadest naginal läbi ja siis veel käivad kõiksugu kõrged ametimehed tema saabumise järele pärimas..

Aga eks kolhoosnikel ole muidugi üldiselt vähe aega Jaagu üle pead murda, sest igasugu jamasid ja sekeldusi, nagu kõrgete ministeeriumiprouade-preilide sõprusvisiit ja sellega kaasnevad täiendavad kumud uutest tuultest ja salapärastest enesetappudest. Loomulikult kestab jätkuvalt ka kolhoosiesimehe ebastabiilne seisund ning mitte pole selge, kuhu asjad niiviisi välja jõuavad.

Kaukaasia muskel, kes tegelikult juba eelmises osas enesest märku andis, on nüüd asunud endast ja oma soovidest agaramalt märku andma – nõnda saab näha ka põnevust ja tagaajamist Loksatagustes Pärispea metsades, kus Volgad möirgavad, Nivad undavad ja Žigulid kimavad. Noh, kas just mitmuses, aga… Ka Kalamehe mõrsja osas läheneb selgus ja major Loogan tõmbab vaikselt otsi kokku võttes viimaks ka viimase hädavariandi kontaktnumbril ühendust ja nõnda saab lugejagi jälle mõne tegelase kohta üht-teist uut teada.

Kapten Jaak, aga veab õnneka ja nutika kangelaskuju rolli lõpuni välja ning kes teab, võib-olla ükskord juhtub ka rannakirjanduses ime ning erinevalt „Näkimadalate“ Getterist ja tolle naabripoisist või „Avamere“ Illust ja Ralarist juhtub nõnda, et ükskord saavad ka naabripoiss ja naabriplika õnnelikult kokku. Ent sellest muidugi enam ei räägita.

Nagu eelmisteski osades on ka siin raamatu vahel illustreerivaid fotosid päris kalalaevadelt ja tuleb tunnistada, et neid on ju päris huvitav vaadata. Kogu suur KGB operatsioon ja salakaubitsemiseafäär jääb muidugi mõnevõrra skemaatiliseks, aga ega see muidugi põhiteema ju polnudki, põhiline on ikka kalapüük ja kolhoosielu, ning kui tahta optimistlikumalt vaadata, siis las peategelane olla ikkagi rohkem too Jaak ja kõik muu on lihtsalt see elu nagu see õnneka inimese ümber ikka tasakaalu mõttes lainetama peab.

Tsitaadi unustasin ainult enne tagastamist välja kirjutada ja ELLUs seda ka millegipärast pole. Noh, jäägu siis see kangesti rahulikuks sundimise soovitus…

Lembit Uustulnd „Avameri I : kapten“. Varrak (2018)

Sissejuhatuse ja tagakaaneteksti peale saab kokku kaks peamist ajendit kogu „Avamere“ triloogia (vist on 3. raamat viimane? Ma nii kaugele pole veel jõudnud) ette võtmiseks – esiteks, tutvustada nõukaaegset kaugpüügi kalalaevade maailma ning teiseks, mitte vähem oluline 80ndate alguse (Eesti kalurikolhoosi) elukorralduse, poliitika, äri ja igasugu muude ametlike ja mitteametlike asjaajamiste argireaalsuste rägastikku. Peab ütlema, et mõlemas osas on lugu üksjagu hästi välja kukkunud – ma kohe eriliselt nautisin, et pingeline püüginormi tagaajamine ja nootamine, kus kalalaev viskab aga ühe otsa vette ning peab siis terve noodaliini täpselt tiiruga ümber kalaparve laskma ning siis ilusti alguspoi juures lõpetama, et kotipõhja kenasti kinni krookida saaks, oli kohe tõhusalt põnevaks kirjutatud; ja ega kõik need mõistukõned, õigel hetkel hõlma alt tehtud kingitused, jutul käimised, heade suhete ja sidemete loomised ning kasutamised jms vähem tore polnud. Tõesti, ma oleks hea meelega valmis nõukaaegsest laveerimisest ja skeemitamisest ning ametliku ja tegeliku kaksistasandite koostoimest valmis lugema ka mõnda paksu intriigitrillerit, milliseid ma tänapäeva stiilis ammu enam lugeda ei viitsi. Aga no kõik need mõistukõned ja ümbernurga ütlemised ja vihjamised ja muu säärane on siin raamatus lihtsalt nii nauditavalt folkloristliku kunstilisuse tasemel ja eks ole sarnased ju kõikvõimalikud päriselulegendidki hetkedes, kuidas jälle kellelgi olla õnnestunud mõne ametimehega osava suuvärgi tõttu probleemita toime saada. (No kasvõi seelugu Loomingu raamatu mustvalge kujundusega aastakäigust, kus siis peatoimetaja vaibale kutsuti, et mis kahtlane värvivalik see olgu ja kus ta siis kärmelt märkas, et tähtsa nina laual moodustus telefoni, telefonijuhtme ja lauaga samuti mustvalge kombinatsioon ja seepeale süütult käsi laiutas ning seletas umbes midagi säärast, et oi, et see on ju lihtsalt kujundus ometi, mis tagamõtet seal saab olla, näe, kenad värvid nagu teil endalgi siin laua peal, ega teil ometi sellega mingit tagamõtet ole … või kuidagi sedamoodi see lugu oli). Ühesõnaga, mulle tundub, et toonase reaalsuse adumiseks võib justnimelt säherduste bürokraatlike, poliitiliste, praktiliste ja argieluliste reaalide najale kirjutatud põnevik ollagi päris tõhus vahend aitamaks aduda, et kuidas siis ikkagi oli.

Peategelasi on samuti kaks – esiteks nooruke vanemtüürimees Jaak, Saaremaa mehi (suur osa sündmustikku ja kolhoosivärk ongi Saaremaaga seotud), kes ootamatutel asjaoludel peab oma väga napi kogemustepagasiga kaptenirolli ette võtma. Jaagu liin tutvustabki kalapüüki nõukogude kalalaevastikus, kasutades selliseid klassikalisi noorukese kangelase võtteid, nagu oskuslik rolli kasvamine, nappide kogemustega kuid uuendusmeelsuse ja nutikusega tähelepanuväärsete tulemuste saavutamine, saatuse poolt teele veeretatud kiusajatest vabanemine ning oskuslik ümberkäimine põhjakaapeks kuulutatud spetsialistide nõrkade kohtadega ning nende potentsiaali rakendamine, millele lisandub veel pisut õnne ja kokkusattumusi, bravuuri ning juhuseid poolkogemata-poolteenitult erinevatele isikutele muljet avaldada. Aga muidugi ei piirdu Jaagu roll vaid sellega – skeemitamisest, vihjamisest, kokkulepetest ja laveerimisest ei saa ka kalalaeva kapten kuidagi mööda – eriti, kui töö käib kodust kaugel rahvusvahelistes vetes ja Aafrika ranniku lähedal. Toredad on sealjuures ka erinevate laevade nimed – Doni Kasakas, Fryderyk Chopin, Slava Balta, Sannikovi maa …

Teiseks peategelaseks on kolhoosiesimees Aivar, kes ambitsioonika inimesena on võtnud sihiks kolhoosiga esirinnas norme ületada ning järjest tööpunalippe ära teenida, et viimaks kommunistliku töö kangelase kuldtäht pälvida – sest mis muud karjäärisaavutust siin ikka niiväga sihtida on. Korralik ja pingeline tippjuhitöö, kus ametlike tulemuste saavutamine poleks mõeldavgi ilma mitteametlike kanalite ja kolhoosi kujulise ettevõtte ressursside valgustkartva osata. Ikka visiidid Moskvasse ja meelehea õigetele isikutele, et oma kolhoosi laevadele kaugpüügiretkedele osalust saada. Pikk manööverdamine, määrimine ja lobitöö, et oleks võimalik ehitada Soomlaste abiga kaasaegne külmhoone. Tavapärane salajane kaubavahetus välissadamatega, et saada valuutaressurssi, millega jälle saada üht või teist vajalikku kolhoosi tarbeks jne, ning kõik need mõistukõned, kus pealtnäha räägitakse justkui kommunismi ehitamisest või jumal teab millest aga vihjatakse ühele või teisele ja siis ole aga pärast nutikas ja nuputa välja, mida millegagi öelda taheti – kindel on igatahes see, et ilmaasjata ei räägi tähtsad asjapulgad suga ilmast ka mitte … ja kõige tipuks hingab alati kusagil kuklas või taamal KGB, kes teab kõigi kohta, kui mitte just kõike, siis igatahes väga palju ja loomulikult ka seda, mida ametlikult ei eksisteeri, kuid mille päevavalgele toomise võimalus on juba piisav manitsus kuulekusele.

Toimub kõik muidugi eksimatult Eestis – selle tunnistuseks on nii suhe Moskva, kui kauge peakorteriga, kui ka kalalaev „Roobaku“ pootsmani saare murdes esitatud külahuumorit täis mõistujutud, mida raamatus pajatatakse lugematul arvul ja ega see ajastutruult ole muidugi ka mingi poliitkorrektne lõõpimine.

Lõpetuseks – ega põnevik poleks ikka õige põnevik, kui peategelasi ei tabaks südamepõksumine sensuaalsete naisisikute suunal ja eks siinkohal võiks „Avamere“ vast ka nn meestekaks liigitada, kuigi, tegelikult on ju päris palju ka elemente, mis ometi klassikalisele seebiseriaalilegi häbi ei teeks – näiteks kõrge pomo tähelepanu köitev ootamatu ja asjalik ning kaastundlik tegutsemine lastega seotud teemal või tüüpiline vastandus, kus satuvad kõrvu pealiskaudne ja materialistlik seksikas edvistaja vs iseeneslikult modellivälimusega ent nutikas, loomulik ja püsiväärtusi hindav tütarlaps… Aga eks sinna meesteka poole kaldub ikka paratamatult, alates juba kasvõi sellest, et kõik see nõukogude kolhoosielu kohta üllatavalt bondilik ning eranditult kuum ja kirglik seks toimub pidevalt igatpidi tirkis, hakkajate ja oma loomupäraste oskustega staažikale kurtisaanilegi silmi ette tegevate (või nii vähemalt mõista antakse) oskustega daamide eestvedamisel. Olgu öeldud, et … sisureetmishoiatus … väikemees kosub alati teist korda veel!

Järgmises osas: Kas Aivar toimub saadud hoobist? Kas Jaagul õnnestub uutmoodi noodapüük üliohtlikus korallide piirkonnas ka teist korda? Kas SRTR Roobakul õnnestub kõigest hoolimata normi täita? Kes seksib kellega? Mida tahab KGB? Mida otsustab Anu? Kuidas lõppeb babiidiskandaal? Mis on salapärasel filmilindil?

„Tubli, tubli,“ kordas Mait Loogan, rüügates tassist viimase lonksu kohvi. „Küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi.“ Ta tõusis krapsakalt diivanilt, kohendas palituhõlmad koomale ja, olles juba minekul, vaatas Aivarile tähelepanelikult otsa: „Te ütlesite, et Olhon lahkub reedel, siis peaks partorg ju homme õhtul tagasi olema.“ Veel kord oli jutus kõlanud Olhon. Pole ma midagi öelnud, mõtles Aivar endamisi, mida kuradit ta sellest Olhonist siin korrutab.

„Ei, ei,“ vastas ta automaatselt ja tõusis samuti. „Laev lahkub laupäeva hommikul. Ma ütlen seltsimees Särjele edasi, et soovite kohtuda.“ Mehed kätlesid hüvastijätuks ja enne lahkumist päris major: „Kui ma ei eksi, siis Olhonil oli vist kapteniks Aleksander Toom.“

„Ja-jah, Toomi Sass, meie vana kaardivägi,“ soostus Sink hajameelselt ja saatis külalise ukseni. Noogutades sekretärile viisakalt hüvastijätuks, lahkus major Mait Loogan rõhutatud sammul Kaluri Poja kontorist. Uks külalise järel sulgunud, jalutas kolhoosiesimees Sink kabineti akna alla ja vaatas läbi tüllkardina mööda tänavat kindlal sammul kaugenevale mehele järele. „Muudkui käivad ja nuhivad, käivad ja nuhivad, rahu pole neist hetkekski,“ mühatas ta endamisi. No mida kuradit pidi selline visiit tähendama. Mõtlikult läks ta tagasi kirjutuslaua juurde ja võttis istet. KGB major, kes kureerib kalapüügilaevu, tuleb kohtuma kolhoosi partorgi ja personaliosakonna inimestega samal päeval, kui nad on laeva väljumiseks Tallinnas. See on nonsenss – kellel siis veel kui mitte KGB-l on kõik selline info ammu olemas. Ärevus hinges, sügas Aivar otsmikku, rahutus muutus üha suuremaks. Singile hakkas tunduma, et Mait Loogani visiit oli meelega ebaloogiline. Aga miks ometi? Mida lootsid organid sellega saavutada? Küsimused lõid peas tirelit. „ … te ütlesite, et Olhon lahkub reedel,“ pomises Sink, korrates Loogani öeldut. Ometi polnud tema midagi sarnast lausunud. Siis korraga lõi nagu välk sisse ja Aivar mõistis, et mees, kes oli veidi aega tagasi istunud siin kabinetis üle laua, oli teda hoiatanud millegi eest, mida tema teadis, aga Sink isegi karta ei osanud. „Kurat küll,“ pääses esimese huultelt vanne, kui ta laua tagant püsti kargas. Tahtes tellida keskjaamast kolhoosi Tallinna esinduse numbri, haaras ta telefonitoru, kuid peatus siis poolel teel. „… küllap ka kalamajanduse ministeeriumis Moskvas mõistetakse hinnata teie kolhoosi häid töötulemusi,“ oli Mait Loogan öelnud. Kas polnud see otsene viide tema tänahommikusele telefonivestlusele Moskvaga, mis tähendas, et telefone kuulatakse pealt. Ärevus haaras jäise käega hingest.“ (lk 199-200)