Carlos Maria Dominguez “Paperitalo”, Basam books (2006)

Võiks öelda, et tee selle raamatu lugemiseni passib väga hästi kokku selle sisuga. Sisult on vähemalt pool sest raamatust muhelus ja muigamine lugemishullude ja raamatusõprade üle (ja sellekohane eelaimus oli ka üks põhjus see raamat enesele hankida) ning pidevalt oli tahtmine üht või teist kohta kellelegi tsiteerida, kas siis humoorikat lõiku raamatute ohtlikkusest, raamatute ostmist ja kogumist, erinevaid lähenemisi seoses sissekirjutatud märkustega vs hoolikas puutumatus korras säilitamine, eriliselt vaimustav oli täiuslikku kataloogisüsteemi puudutav lõik, kus raamatute paigutamisel riiulisse tuli loobuda jäigast ja ebatäielikust kategooriate süsteemist ning võtta arvesse ka emotsionaalset faktorit, mis muuhulgas tingis, et kõrvutada ei tohi üksteisega vaenujalal olevate autorite teoseid või teoseid, mille tegelased läbi ei saaks ja loomulikult ka vaimustavalt tragikoomiline otsinguhetk, kui kollektsioonist on vaja leida ühte kindlat raamatut, mis on ‘seal kusagil’ jne…

Käima läheb kogu lugu kahe, pealtnäha täiesti sõltumatu seigaga – esiteks jääb Cambridge’i kirjandusproffessor Bluma Lennon auto alla kohe pärast ühe vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ostmist, seda hetkel, kui ta raamatut käigupealt lugedes parajasti teise luuletuseni on jõudnud. Ja teiseks saabub mõni aeg hiljem ülikooli tema nimele pakk, mis sisaldab üksnes kummaliselt määrdunud, poolenisti tsemendiga kaetud Joseph Conradi “Varjujoone” köidet, mille päritolu kohta on ainsaks vihjeks Bluma Lennoni kirjutatud pühendus kellelegi Carlosile mälestuseks ühel konverentsilt.

Bluma ametipärija võtab nõuks salapärane Uruguays pesitsev Carlos üles otsida, et teada saada, miks too säherduse veidralt määrdunud raamatu Blumale saatis ja raamat tagastada, kuid Carlose jälgi ajades selgub, et tegemist oli hullumiseni pühendunud bibliofiiliga ning viimased jäljed viitavad, et ta kolinud koos kogu oma mitmekümnetuhande-köitelise raamatukoguga väikesesse majakesse Rochas, laguuni ja ookeani vahele jäävale liivaluidete tühermaale...

Minu jaoks algas kõik aga hoopis sellest, kui naljaviluks Google Lensi abil Briti krimiklassika sarja “Mürgi vastumürgi” kaanepilti otsida üritasin, Lens aga tõlgendas seda pigem kui raamatukaant üldisemas mõttes ja nõnda kuvati mulle valik üsna juhuslikest kaanepiltidest ja lõin kogu asjale käega. Siiski, ühe türgikeelse raamatu kaanepilt oli huviäratav ja kuna näha oli, et tegemist on väljamaise autoriga, asusin kohe guugeldama, et mis raamat see “Kağıt Ev” siis õige on ning pärast tutvustuste lugemist ja asusin mõnes minule loetavas keeles ja mitte väga kaugel asuva eksemplari otsinguile ning nädalake hiljem jõudiski minu postkasti “Paperitalo” ehk “Paberist maja” või “Pabermaja”.

Pettuma ei pidanud, juba algus oli paljutõotav, andestagem siinkohal (ja edaspidi) mu kohmakas vahendus üle soome keele:

1998. aasta kevadel ostis Bluma Lennon Sohos asuvast raamatukauplusest vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ja kui ta oli jõudnud teise luuletuseni, esimese teeristini, jäi ta auto alla. Raamatud mõjutavad inimeste saatusi. Mõnedest Malaisia tiigri lugejaist said kirjanduse õppejõud vähetähtsates ülikoolides. Siddhartha tutvustas kümnetele tuhandetele noortele hinduismi, ja Hemingway tegi neist sportlased. Dumas vapustas tuhandeid naisi ning tänu kokaraamatutele pääsesid mõned neist enesetapust. Aga mitte ainult. Leonard Wood, eakas muinaskeelte professor, jäi ühest küljest halvatuks, kui talle oli kukkunud pähe viis osa Encyclopedia Britannicat tema oma raamaturiiulist; mu sõber Richard kukkus redelilt ja murdis jala, kui üritas küünitada William Faulkneri Absalom, Absalomini riiuli servas. Üks teine tuttav Buenos Airesest haigestus tuberkuloosi riigiarhiivi keldris tukastades, ja tean, et üks tšiili koer suri kõhukrampidesse, kui oli raevuhoos läbi närinud hea portsu Vendadest Karmazovitest. (lk 9-10)

Veel, igati selle raamatu vaimule paslikult, ei saanud ma piirduda üksnes “Paperitalo” lugemisega, vaid olin sunnitud sedamaid ette võtma ka Joseph Conradi “Varjujoone”, sest see sarapärane määrdunud ja tsemendisegune köide, mille saladust peategelane lahendama on just nimelt Conradi “Varjolinja”, rääkimata sellest, et kogu raamat on pühendatud suure Josephi mälestusele ning nii professor Blumal kui tema ametipärijal on ees seismas justnimelt Conradi kirjandusteaduslik uurimine.

Aga seda, kas ja kuidas “Varjujoont” Dominguezi humoorika raamatuhulluse kirjeldusega kõrvutada, ma parem ei üritagi lahata, küllap mingisugust süngust, hulluse ja terve mõistuse vahelist piiri, mõõdukuse ja lõpuleminemise vahelist piiri võiks sealt ehk otsida. Sest eks pühendunud lugejad ja raamatusõbrad on ikka armastanud nii kogumishulluse, riiuliehitamishulluse kui lugemishulluse üle võllanalja visata, rääkimata sellest, et raamatu sisse märkmete tegemine vs lehe puhta ja rikkumata hoidmine on üks kindel viis vastakates leerides elevust tekitada.

Tal oli köiteid igas toas seinast seinani, laest põrandani; ka köögis, vannitoas ja magamisurgastes. Ma ei mõtle päris magamistuba, mille kirjandus oli juba enda alla võtnud, vaid katuseterrassi, kus ta oli magama hakanud, väikese pesemisnurga kõrval. Ka terrassile viiva trepikoja seinad olid kaetud raamatutega, ja 19. sajandi prantsuse kirjandus justkui valvanuks tema nappi und. (lk 55)

Brauer ei hoolinud kataloogimisest, ta tahtis vaid lugeda ühe raamatu teise järel. Arvan, et tema kataloog oli lootusetult korrast ära. Ma ei arvanud, et ta selle korda saaks, kuid kui me üle paari kuu jälle kohtusime, ütles ta, et on oma kataloogi täielikult korda saanud. „Kõige raskem on emotsionaalsete faktoritega,“ ütles ta. „Nendega oli kõige enam tööd.“

See oli esimene märk sellest, et midagi on valesti. Ükskord ta istus sealsamas, kus teiegi ja seletas, et ta ei võinud riiulile kõrvuti paigutada kahte omavahel tülis olevat kirjanikku. /../ 

Ta selgitas, et on välja töötamas fraktaalidel põhinevat kataloogisüsteemi, mis võimaldab raamatute paindlikku paigutamist riiulitele (tema kasutatavad dünaamilised katalogiseerimiskriteeriumid ei jälginud mingit etteennustatavat loogikat, rõhutas ta), kuna miski ei olnud ebakindlam kui kirjanduskaanon. Või kui mingi teos oli väärt, et seda unustusest päästa või kui see seostus mingil uudsel moel teiste tekstidega, muutis ta järjestust riiulil. /../ (lk 69-71)

Lõpetuseks oli igati tujutõstev element raamatu kujunduses need rodus sibavad majasoomukad iga peatüki avalehel, sest muuhulgas on siin juttu ka erinevate kahjurite ja putukate põhjustatud ohtudest suurtele koduraamatukogudele (millega meil siin põhjamaal on ilmselt oluliselt vähem tüli, kui soojas Lõuna-Ameerika kliimas, minu isiklikele ja raamatus kirjeldatud kogude kõrval peaaegu olematutele raamatuvirnadele pole nood väikesed vilkad tegelased seni küll vähimatki ohtu kujutanud, pigem märkan neid hoopis vannitoas askeldamas ja tänu raamatute tagasihoidlikule hulgale pole mul seal veel raamaturiiuleid nõnda, et võin rahus ka kuuma vett nautida). 

Joseph Conrad „The Shadow Line : A Confession“, Project Gutenberg (2006)

Mind kohe hämmastas see äratuntavalt conradilik õhustik, mille osas muidugi võin eksida, sest olen eelnevalt lugenud vaid „Pimeduse südant“, ent ma usun, et küllap on siin midagi temale laiemalt omast, midagi selles paikade ja tegelaste kirjeldusis, nende välisvaatluslikust iseloomust tulenevas distantseerituses, kuigi tegemist on sedapuhku minajutustusega, ahistavas, justkui üleloomulikus sünguses ja õuduses, mis vähehaaval tegelasi ümbritseb (ja selles võiks natuke olla isegi midagi lovecraftilikku, kuid pelk fakt, et see on vaid üks element kogu atmosfäärist ja et jutustuse raam on sellest õhustikust laiem, teeb selle siiski pigem vastupidiseks).

Ühesõnaga, üks nooruke meremees, kes koloniseeritud Malaisias igati meeldiva kapteni teenistuses kohaliku aurulaevaga ringi tossutab, tema otsustab äkitselt, et elul peab olema ju midagi enamat pakkuda, sest noorusel on ikka vaja seiklust ja väljakutseid või midagigi, mis igati loogikavastase sisemise rahutuse vastu aitaks, mitte, et ta ise üldse kuidagi oma põhjuseid seletada oskaks. Lühiromaani esimene kolmandik tegelebki rahulikus tempos teenistusest lahkumise ja ohvitseride pansionis edasise etapi ootamisega, mille kestel nii ka põgusalt figureerivad endised meeskonnakaaslased, kui ka sündmustikku rohkem või vähem edasi viivad pansionikülalised ühtmoodi värvikalt välja joonistatud, rääkimata dialoogidest, mis nii väikeste näoilmemuutuste kui peategelase meeleseisundite äramärkimise abil meile temast, või siis tema nooruslikust iseteadvusest ja kogenematusest aimu annab. Ning läheb nõnda, et sihitu kodumaale naasmise asemel saab meie peategelane hoopis ühelt peast segi keeranud ning otsad andnud kapteni mantlipärijaks, algus on paljutõotav, kuid malaaria teeb laastamistööd, kestab lõputuna näiv tuulevaikus troopilises kuumuses ning kapteni esimene abi muudkui sonib ja sonib hullu kapteni kättemaksust…

Üks pansionielanikest, kapten Giles jagab lõpupoole sellist tarkust: “And there’s another thing: a man should stand up to his bad luck, to his mistakes, to his conscience and all that sort of thing. Why—what else would you have to fight against.” Ning kindlasti on tähelepanuväärivaks tegelaseks ka kokamadrus Ransome, kes tänu kaasasündinud südamehaigusele on õppinud olema oma liigutusis ja emotsioonides lõputult rahulik ning vaoshoitud, olles nõnda noorele kaptenile oluliseks toeks ja lõpuks näeb vilksamisi temagi sisse, kogu tema mõõdukuse ja rahulikkuse allikasse.

Selle kohta, misasi see varjujoon on, on muidugi igasugu võimalusi – muuhulgas seotud nii päikesekella kui öö ja päeva piiriga, või kui üleloomulikumat eelistada, siis miks mitte toosama laiuskraad, kuhu hull kapten maetud sai, aga vast konservatiivseim on jääda lapse-noorukieast välja astumise temaatika juurde, liiatigi, mis üleloomulikku puudutab, olla Conrad ise küsimise peale kommenteerinud, et elu ise sisaldab piisavalt palju kummalist, et pole vaja hakata eraldi kummitusi välja mõtlema (vms). Eraldi küsimusi tekitab muidugi ka, et alapealkirjaks on „Confession“ ehk siis pihtimus v ülestunnistus…

Eesti keelne versioon on ka ilusti Riina Jesmini tõlkes olemas – „Salajane kaaslane. Varjujoon“, 2004. aasta Loomingu Raamatukogu. Aga mul oli vaja muidugi kohe lugeda, sest ühes teises raamatus oli see mainitud, ja tegu on õnneks ikkagi lühiromaaniga. Lisaks on ju tore vahelduseks Conradi keelt nautida, kuigi mäletan, et „Pimeduse süda“ oli eesti keeles ka igati nauditav.

An exclamation of dismay escaped him when he heard that I had come for a stay; but he could not deny that there were plenty of vacant rooms.

“Very well. Can you give me the one I had before?”

He emitted a faint moan from behind a pile of cardboard boxes on the table, which might have contained gloves or handkerchiefs or neckties. I wonder what the fellow did keep in them? There was a smell of decaying coral, or Oriental dust of zoological speciments in that den of his. I could only see the top of his head and his unhappy eyes levelled at me over the barrier.

“It’s only for a couple of days,” I said, intending to cheer him up.

“Perhaps you would like to pay in advance?” he suggested eagerly.

“Certainly not!” I burst out directly I could speak. “Never heard of such a thing! This is the most infernal cheek. . . .”

He had seized his head in both hands—a gesture of despair which checked my indignation.

“Oh, dear! Oh, dear! Don’t fly out like this. I am asking everybody.”

“I don’t believe it,” I said bluntly.

“Well, I am going to. And if you gentlemen all agreed to pay in advance I could make Hamilton pay up, too. He’s always turning up ashore dead broke, and even when he has some money he won’t settle his bills. I don’t know what to do with him. He swears at me and tells me I can’t chuck a white man out into the street here. So if you only would. . . .”

I was amazed. Incredulous, too. I suspected the fellow of gratuitous impertinence. I told him with marked emphasis that I would see him and Hamilton hanged first, and requested him to conduct me to my room with no more of his nonsense. He produced then a key from somewhere and led the way out of his lair, giving me a vicious sidelong look in passing.

Joseph Conrad „Pimeduse süda“. Varrak (2002), tlk Riina Jesmin.

„... kui aga aurutorud lekkima hakkasid, roomasime hirmaeglaselt. Süvasängid avanesid meie ees ja sulgusid taga, nagu oleks mets pikkamisi üle vee astunud, et meil taganemistee ära lõigata. Me tungisime üha sügavamale pimeduse südamesse. Seal oli väga vaikne. Mõnikord öösiti kandus puueesriide tagant mööda jõge meieni trummipõrin ja püsis otsekui kõrgel meie pea kohal õhus hõljudes vaevu kuuldavalt ao hakuni." (lk 99)

Üks keeleosav ning suurepäraselt sünge atmosfääri loomise ja uduna lahti rulluma panemise kunsti valdav meremees jutustab pimedal Thamesi jõel mõõna ootavale seltskonnale loo oma seiklustest Aafrika südames. Tee viib aurulaeval mööda (Congo) jõge mandri südame poole, palavus, niiskus, haigused, ohtlikud ja arusaamatud mustad kehad džungliga ühte sulamas ning elevandiluupalavik – vastupandamatu tung , mis inimesi siia tumma ja pimedasse mädasohu hukkuma ajab. Valguskiireks näib olevat müstiline härra Kurtz, visionäär, kelle missiooniks on tuua valgust pimedusse ja tsivilisatsiooni metslusse.  Kuid Kurtz on seesama inimene, kes ühtlasi kogub ka rohkem elevandiluud kui keegi teine...

„Pimeduse süda“ on inglise keelsesse kirjanduslukku raiutud ka kui üks esimesi kolonialismi kriitikaid, mis demonstreerib Eurooplaste tsiviliseeriva missiooni inetust kogu oma alastuses. Kriitika ennasttäis ülimuslikkuse teesklusele ning ülluse sildiga kasuismile, kohalike elanike mitteinimesena kohtlemisena on väga otseselt ka olemas (eriti kui veel teist korda ka läbi lugeda, loengut kuulata, ning loo algusele ja Kurtzi kirjatükkidele kohast tähelepanu pöörata), kuid tunda on ka seda, et see ongi tõepoolest väga Euroopakeskne raamat – kohalik maa ja inimesed on möödalibisevad varjud, mis on defineeritud ja vajalikud vaid niipalju, et jutustaja enese kogemust edasi anda. Mõtlesin lugedes paralleelselt Chinua Achebe raamatule „Kõik vajub koost“, mis on ju koloniseerimisest kohaliku pilgu läbi ja nõnda on eriti hästi tuntav vahe terviklike ning elu ja tähenduslikkust täis tegelaste/keskkonna ning Conradi dekoratsioonide vahel.

Suur oli siis mu üllatus, kui avastasin, et Chinua Achebe „Kõik vajub koost“ ongi ametlikult raevukas vastuhüüe „Pimeduse südamele“.  Nimelt olla Achebe „Pimeduse südame“ suhtes ja selle suhtes, et see inglise kirjanduse kaanonis säärasel positsioonil on, vägagi kriitiline. Olgu kolonialismi kritiseerimisega kuidas on, kohalike elanike kujutamine oli tema meelest selles raamatus sellegipoolest lubamatult rassistlik. Milles on muidugi täielikult tõetera ka  - tummad, arusaamatud, treenitud koerad, loodusega ühte sulavad metslased jne, nõnda nad seal on. Aga teisalt on muidugi Conradil kavalalt jutustama pandud isegi mitte loo minategelane ise ... nõnda võib sellest kõigest igasugu tähendusi ja tasandeid välja lugeda...

Muidugi jääb fakt, et kui ilma asja ülearu keeruliseks mõtlemata lugeda, siis need kirjeldused ikkagi jäävad mõjuma. Isegi kui tuleb ilmsiks kolonialistliku süsteemi pehkinud tuum, siis selleks, et Congo jõge lunastada, tasuks Chinua Achebet vägagi kõrvale lugeda. Ei maksa unustada, et sellal kui aurulaeva kütab ebausklik tsirkusekoer, siis valged on ühed parajad tuhatagumikud ning ainult soov mitte asjatult sõda ja hävingut kannatada, paneb tsiviliseeritud inimese nende ülbamist välja kannatama.