Walter Jon Williams - Diamonds from Tequila (Rogues, 2015)

Ulmet selles loos pole - no kui, siis ehk tegevus toimub vägagi lähitulevikus. Tegemist siis põnevikuga filminäitlejast, kes püüab oma karjääri taas õitsele saada. Sean Makin oli kunagi tuntud seriaalilapsnäitleja, kes aga kasvas täiskasvanuks ja veidi ebatraditsioonilise välimusega meheks. Nüüd on ta Mehhikos actionfilmi väntamas ja asjalood kisuvad vägagi nihu - ta kaasnäitleja ja nö tüdruksõber saab juhuslikult pähe kuulitabamuse ning sellest sünnib mõningane segadus, kuna korraga näib, et mõrva taga on mõni Mehhiko narkokartell. Miks? Sest näitlejanna kõrval hotellitoas viibis mõrvahetkel üks filmitrupi liige, kes oma arust on teostamas läbimurret uimastitootmises - nimelt teha neid 3D printimise abil, mistõttu iga inimene oleks võimeline endale tootma sobivat uimastit. Noh, ja Makin näeb, et asjad lähevad tema jaoks vägagi uppi, tema staarikarjäär on kokku kukkumas. Probleem missugune, ning mees proovib leida lahenduse, et edaspidigi tuntud inimene olla.

Soovi korral võiks siit leida pila meelelahutustööstuse ainetel (kuidas staari tehakse) või ka sel teemal, et kanep peaks olema legaalne jms (kuigi 3D printimine on mõeldud tehislike uimastite tootmiseks). Nagu aru saan, on tekst seotud Williamsi romaaniga “The Fourth Wall”, seega jäävad mitmed vihjed Makini lähumineviku surmajuhtumitele minu jaoks üsna krüptiliseks. Hea, et lugu on meelelahutuseks igati sobiv, samas ei saa öelda, et pakutud võileivast just pikem järelmaik või mälestus jääks. Kuid eks must huumor on selliste lugude puhul alati abiks (olenevalt vastavast tujust).

Lilli Luuk - Auk (Looming 2, 2017)

Kui selle aasta Loomingu avanumber oli huvitav (kasvõi uus kaanekujundus tekitas elevust), siis nüüdne number… ei paku just intrigeerivat proosavalikut. Siiski on üks autor, kellelt pole varem midagi lugenud, eks see tekitas uudishimu.

Luuki lugu paigutub 80ndate laulva revolutsiooni aega, mil ühiskondlike muutustega pääsesid valla inimeste soodumused kuritegelikke afääre korraldada. Tekst on kui lapsepõlvemälestus tollasest maa-asula oludest; veidike meenutab Kaski proosapalasid, ainult et perevägivalla asemel on loo tumedam osa sellest, kuidas peategelasest tüdruk laseb metsas asuvas liivakarjääris (ehk augus) maha mehe, kes on kinni haaranud ta noorema õe, kui need tüdrukud olid sattunud tunnistama selle mehe tumedaid tegusid.

Kahtlemata on tekst poeetiliselt kirjutatud, kirjeldades noore lapse kõiksugu hirme ja avastusi sellises maailmas. Või kuidas vanemate suhe on selline nagu see on, ja muidugi muutuvad ühiskondlikud olud. Miinuseks on vast see, et üldiselt mulle ei ist seitsmendarahukevadelikus laadis lähiajaloo teemaline proosa, aga eks see ole minu probleem.

Margit Lõhmus - Vulva klubi (Vikerkaar 1-2, 2017)

Lõhmuse tekstid on nagu ikka väikekodanlastele vabameelsete tsitaatide varalaekaks, nii on seegi kord mul kiusatus nii mõndagi tsiteerida (näiteks didaktilistel eesmärkidel?). Aga eks tuleb end tagasi hoida - seda enam, et teos on Vikerkaare lehel täismahus loetav.

Seekordne lugu on siis sellest, kuidas minajutustaja varastab geibaaris tukkuva külastaja kubeme külge kinnitatud vibraatori - sest minajutustajal on kombeks seksuaalakti käigus peenisesse hambad sisse lüüa, parem seda teha dildoga kui füüsilisele inimesele valu tekitada (igati loogiline ja heatahtlik suhtumine kaaskodanikesse). Tegevus toimub tänapäeva vabameelses Berliinis, kus suvalist tööd tehes (näiteks pagulaskeskuste tualette puhastades) on võimalik ära elada ning lubada endale lõbustusi ja harimist; nii kulgeb minajutustaja vabal ajal kõiksugu lesbi- ja geibaarides ning leiab sealt enda kirgedele rahuldust ja muidu inspiratsiooni.

Lõhmus arutleb päris palju inimese seksuaalsusest, kuidas see on muutunud tänapäeva tingimustes, millised valikud on võimalikud, mis võiks olla soovitatav. Autor on nö lõtv jutustaja, mistõttu oleks kiusatus võrdluseks tuua Sauter, kuid Lõhmus on veidi teistmoodi lõtv või ka nihilistlik. Ja eks ka omamütoloogia, näiteks tekstisisene viide ühele varasemale tekstile.

Üllataval kombel pole enam siin tekstis võõrkeelsete väljendite puhul kaldkirja kasutamist, mis teeb lugemise kohe ladusamaks. Samas on paberajakirja variandis teksti sees hüperlinkide viited… mis samas netilehel on ühel või teisel moel aktiveeritud.

“Ema beebiga vasakul pool. Temal on ilus punane kampsun, tundub pehme. Blondeeritud lühikesed väljakasvanud juuksed, pungilikult sorakil, püksid on ka pungiruudulised, jalas Dr. Martensi saapad. Näos on palju kortse, huuled on kriipsuks muutunud. Näeb nii krimpsus välja. Ma ise kavatsen raudselt kunagi huultesse botoksit süstida vms, lihtsalt, et miks mitte. Ma arvan, et ta on mingi 40 või 38, aga palju joonud ja pidutsenud ja narksi teinud, näeb 50 välja, aga keha on fit. Ma arvan, et teeb siiamaani midagi. Vähemalt tõmbab weedi. Mõlemad naised on kuidagi närvilised. Vahivad ringi, et kas ikka kõik vaatavad, kas ikka kõik näevad, et lapse saamine pole üldse mu elu muutnud, saan igal pool käia ja lapse kaasa võtta. Muutused on nii häirivad, lihtsam on neid ignoreerida. Tulebki ignoreerida, et laps on pain in the ass forever. Ma vist lapse asemel prooviks knopkat. Hiljuti baaris trehvasin tüübiga juttu ajama, kel samal ajal oli knopka perses. Ütles, et see hea, leevendab pingeid, ja jõi limonaadi.”(lk 18)

“Et olime nii palju lahus ja ei näinud, siis põhitöö tegi ära mu väike sinine vibraator, üks paljudest. Su munn on selle kõrval suht saamatu, sry, kõik munnid on. Ei, vabandust! Ma ei händli ära lihtsalt, kipun näksama ja mul esineb lõualuu krampi väga tihti. Ja ma ei tohi huvituda, sest see lõpeb katastroofiga. Mäletate seda lugu „Kättemaks lollile libule“ (Vikerkaar, 2016, nr 3), kus ma võtsin Tartus postimaja pargis ühelt tüübilt suhu, vb kestis see akt kolm sekundit, enne kui „kogemata“ hambad sisse lõin. Üritan inimesi säästa ja mitte kunagi enam suhu võtta. Närin kodus vibraatoreid ja dildosid see-eest.” (lk 20)

Olev Muutra - Kolmteist rändurit (2016)

Õpetlikud hirmu- ja õudusejutud lastele - kui enne raamatu kättesaamist arvasin, et tegu täiskasvanute raamatuga, siis tegelikult pole üldse nii (no mõned vägivaldsed või sadistlikud pole ehk lastele nii sobivad). Triskaidekafoobile on selline raamat üsna suureks väljakutseks, sest kolmteist on siin pidevalt ja mitmes variatsioonis - kolmteist lugu, kolmteist päeva-kuud-aastat, kolmteist leegioni jne jne; see on omal moel justkui autorile fetišiks, või vastupidi, noore lugeja võõrutamine pimedast ebausust.

Mahust hoolimata on teksti keeruline romaaniks pidada, pigem on tegemist jutukogu või novellikimbuga. Kõrtsis kohtuvad kolmteist rändurit, kes vajavad puhkust ning otsustavad seal kolmteist ööd veeta, igal õhtul jutustaks üks rändur loo. Ja nii siis tulevadki kõiksugu muinaslood, kust saab õpetust paremaks eluks ning kuidas kõiksugu olenditega rinda pista. Raamatu viimased lood lähevad vähe psühhedeelsemaks, mis on heaks vahelduseks eelnenud üsna noortele lugejatele-kuulajatele mõeldud tekstidega.

Keeruline oleks öelda, et see raamat lisaks eesti lastekirjandusele uut kvaliteeti, selleks jääb ta liialt ühele kohale tammuma ning lugude uudsus ammendub esimeste juttudega (no värskemaks läheb lõpulugude psühhedeeliaga, kui seiklused unenägudes jne). Iga loo jaoks eraldi kuningriigimaailma loomise asemel oleks võinud autor nende maailmade vahel seoseid luua, et nii tekstikogumist midagi romaanilaadset luua - milleks kõik see muinasjutuline grandioossete kildude pahvaks koos kõigi oma legendaarsete kangelastega kui õigupoolest on tegu ühe kontinendi siseasjadega ja loogiliselt võttes oleks need kangelased ühel või teisel moel teineteisega kokku puutunud. Aga muidugi, ehk olin tähelepanematu ja ei märganud võimalikke lugudevahelisi seoseid.

Raamatu kujundus on nii ja naa. On õnnestunud illustratsioone, ja niisuguseid, mis kraabivad vahel silma.Võibolla olen ainus lugeja, aga see igal lehel läbi teksti kumav raamatukaane illustratsioon (kus siis rändurite kõrts) käis mulle parajalt närvidele, niisugune kujundus on minu meelest silmi kurnav - ja et kõikidel lehtedel on trükitud teksti taustal üks ja sama kujundus… milleks seda nii kasutada.

“Vihane kuningas Augustus muutis lapsepeksu keelu seaduse päevapealt ümber. Sarnaselt Koerakoonia valitsejale soovis temagi, et tema kuningriigis valitseks kord. Sellest päevast alates olid vanemad kohustatud oma võsukestele, kes vägisi pätiks kätte kippusid minema, tutvustama vitsa. Vastasel korral tabas see saatus hooletut lapsevanemat ennast. 

Kuningalinnas kutsuti kokku kogu kuningriigi lapsed ja kuningas Augustus Õiglane rääkis neile uuest seadusest ja ka põhjusest, miks sai see vastu võetud. Seejärel rääkis ta loo Wimlosest, kes kurja ja süüdimatu lapsena tegi, mida soovis, oma tegude eest vastust andmata ning millega see tema jaoks aastate möödudes lõppes. Uskuge või mitte, kuid pärast seda polnud Pellerose kuningriigis enam ühtegi halba last. Nad said suurepäraselt hakkama ka koerusteta. Aga “vitsaseadus” jäigi pelgalt seaduseks, mida tegelikult kellelegi tarvis polnud, sest head lapsed ju vitsa ei vajanud.” (“Koeratapja”, lk 37)

mööda netti
kirjanduslik päevaraamat 

Daniel Abraham - The Meaning of Love (Rogues, 2015)

Esimene tutvus Abrahami jutuloomega oli ehmatavalt halb, seega suurt ootust polnud käesoleva jutu lugemiseks (noh, tegemist on selle antoloogia ühe lühema jutuga, kõigest üle kolmekümne lehekülje). Aga õnneks pole seekordne tekst üldsegi saast, pigem korralik keskmine fantasy.

Mõnes mõttes sarnane tekst Lynchi looga, siingi on tegemist nö lindpriide linnaga - ainult seaduse ja korra asemel valitseb isereguleerimine ehk eks elamise nimel tuleb mitmekesiselt pingutada. Et tegemist on seadusest väljaspool alaga (süüdi on mingi ammune kuninglik edikt, mis andis sellised õigused), siis satuvad siia ka mitmesugused põgenikud - nii on loo kangelanna, karmi tänavakasvatusega neiu, armunud pagenduses olevasse printsi, kes ise ei suudaks sellises linnas mitte kuidagi elus püsida. Neiu õnneks või õnnetuseks on see prints korraga armunud tänaval nähtud neidu - kelle isa plaanib oma tütart inimkaubitsejatele edasi müüa. Muidugi tahab prints mõõgaga rüütellikult vehkides appi tormata, kuid loo kangelanna veenab ta ümber ja lubab ise printsi armastuse objekti päästmiseks plaani välja mõtelda. Selleks peab neiu kombineerima, muuhulgas tegema kokkuleppe ühe peitupugenud massimõrvariga ning müüma vange orjadeks (tõsi küll, seda tapmise asemel).

Lugu on igati riuklik ja mitmedki moraaliküsimused on nö kaheldava väärtusega lahendatud - muidugi, eks see isereguleeriv linn ise soodustab niisuguseid võimalusi. Kelmiloona pole küll ületamatu, aga igal juhul meelelahutuseks loetav.

Jevgeni Hammer - Seebimullid (2017)

Autori eesmärgiks on luua olmekomöödiat absurdikastmes, mingis mõttes meenutavad tekstid nõukogudeaegseid estraadikavu, ainult et rüütatud nüüdisaja oludesse. Tahtmine on suur, aga keelekasutus lonkab - ei saagi aru, kas autor on kirjutanud eesti keeles või on see tõlge (raamatupood, kust kaanepildi võtsin, justkui väidab, et tegemist tõlgitud raamatuga, samas teoses endas pole tõlkimist ära märgitud; küll aga kolm toimetajat).

Raske on midagi arukat raamatu kohta öelda, ei saanud sellega suurt ühele lainele. Igatahes tundub, et autor on kirjutamisega igati hoos olnud ning oma loodu suur sõber. Ning eks selline kaasaelamine on ikka tore, võrreldes professionaalse autori rutiiniga. Kui vaid raamatu kolm toimetajat oleks teksti pisut kohendanud.

Ken Liu - Paberist loomaaed (2017)

Väga väga tore, et selline trükis on salamahti ilmunud - minimaalse kujundusega 32-leheküljeline brošüür, kus on vaid üks tõlkejutt (ühes antoloogias on sama tekst umbes kümnel leheküljel), lisaks on siin olemas kerge ülevaade autori biograafiast. Arvatavalt on selle trükise puhul tegu mõne ülikooli tõlkekursuse tööga, kuivõrd on äramärgitud ka juhendaja nimi (samuti tekst ise 1,5 reavahega). Ning kindlasti on autorgi rahul, et teda on tõlgitud järjekordsesse keelde, CV rikkalikum jne. (Postituse pilt on illustratiivne, sel raamatul on valge esikaas, millel autori nimi ja pealkiri koos ühe väikse paberluigega.)

Lugu ennast ei hakka tutvustama, kuivõrd olen seda äsja ingliskeelse teksti põhjal teinud (siit lehelt saab täisteksti vaadata) - muidugi on eesti keeles mõnusam lugeda, sai pihta mõnelegi nüansile, samas ei saa öelda, et tekst oleks minu silmis oluliselt paremaks läinud. Ei, tegemist on nö auhinnaproosaga, kus pearõhk on eelkõige eetilistel küsimustel - ja kuivõrd on tegu eraelulise sfääriga, siis sellevõrra on tundlikuma laenguga tekst kui muidu. Kuid inimeste maitsed on erinevad ning kindlasti leidub eesti lugejaid, kellele Liu tekstid võiks mõnusalt mekkida (minu lemmikuks on senini tsepeliinide alternatiivne ajalugu) ning kes võiks selle raamatukese üles leida.

Et inimeste keeletunnetused on samuti erinevad, tekivad pähe mõningad küsimused, mis võivad olla põhjustatud sellest, et ma ei oska kasutada korrektset eesti keelt. Näiteks mis põhjusel on säilinud minajutustaja vanemate puhul suure algustähega Ema ja Isa kasutamine. Ehk võinuks säilitada kaldkirja kohtades, kus originaalis anti edasi hiinakeelsete väljendite tõlget.

Või miks on mõned laused just nii tõlgitud (muidugi, kuivõrd on tegu peategelase ema kirjaga, võib selline keelekasutus markeerida umbkeelse hiinlase keelekasutust):

“Hiina uueks aastaks tegime mu sõbrad ja mina punaseid paberist lohesid. Ma ei unusta kunagi vaatepilti nendest väikestest lohedest, tõusmas minu pea kohal taevasse, hoides nööre kärgatavatel ilutulestikel, mis peletavad eemale kõik eelmise aasta halvad mälestused.” (lk 25) - “For Chinese New Year my friends and I made red paper dragons. I’ll never forget the sight of all those little dragons zooming across the sky overhead, holding up strings of exploding firecrackers to scare away all the bad memories of the past year.” (lk 280) - miks mitte: “Hiina uueks aastaks tegime sõpradega punaseid paberist lohesid. [uh, ja järgmine lause on ka pisut harjumatu]”

“On su õnnepäev. Meie äri on tuua tüdrukuid Hongkongi.” (lk 26) - “It’s your lucky day. Our trade is to bring girls to Hong Kong.” (lk 281) - miks mitte: “See on su õnnepäev.”

“Kas tead, mis on hiinlaste arvates kõige kurvem tunne maailmas? See on see, kui lapsel tekib lõpuks soov hoolitseda oma vanemate eest, ainult koos arusaamaga, et nad on ammu lahkunud.” (lk 28) - “You know what the Chinese think is the saddest feeling in the world? It’s for a child to finally grow the desire to take care of his parents, only to realize that they were long gone.” (lk 282) - midagi võiks siin teistmoodi olla.

“Valu muudab kirjutamise raskeks.” (lk 29) - “The pain makes it hard to write.” (lk 282) - järele mõeldes ei saa aru, miks selle näitelause siia panin. Õnneks netis veel ruumi jagub.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Diamonds and Pearls: A Fairy Tale (Beyond the Woods, 2016)

Grimmilaadne sünkjas lugu kahest poolõest ja õelast emast. Tekst on lühike ja selle ajaga juhtub paljugi… ebameeldivat. Kõigil läheb lõpuks halvasti.

Ühesõnaga, naiseta jäänud tütrega isa abiellub uue naisega, kel on samuti tütar. Peagi lahkub isa taevariiki oma vana naise manu, ning võõrasemaga jäänud tütar leiab end olukorrast, kus keegi teda ei armasta ega hooli. Kurb, kurb saatus.

Ühel päeval saadab võõrasema orvukese endale narkotsi tooma - selleks saab neiu 20 dollarit. Tüdruk võtab õuna pikale teele kaasa, ning läheb getosse. Seal on koer posti külge seotud, tüdruk annab talle juua. Narkokaupmehe maja koridoris on vaevatud prostituut. Tüdruk annab talle õuna. Diileri korteris avaneb neiu silme ees jahmatav segadus ning ta asub seda koristama; seejärel saab raha eest diilerilt kotikese. Koridoris on ikka see prostituut, kes kurdab halba enesetunnet, ning heast südamest annab neiu talle mõnuainete kotikese, ning tõttab koju.

Koju jõudes saab ta narkootikumidest ilma jäänud võõrasemalt lõuga, mille peale… tüdruku suust pudeneb välja rubiin, kui orb üritab end verbaalselt väljendada. Järgmiste sõnadega purskab suust veel vääriskive. Võõrasema leiab, et see on tore, ning püüab orvult veel “sõnu” välja meelitada, aga orb otsustab vaikida. Mispeale ta vangistatakse. Saadud vääriskivid viib võõrasema pandimajja ning saadab oma kalli tütre diileri juurde. See toob aga õnnetuse kaela.

Ei saa öelda, et tegemist oleks Gaimani vaimukamate tekstidega (muidugi, teksti mõõduks ei tohigi olla vaid vaimukus); lühike, aga mitte nii reaalsust murdev kui näiteks “Adventure Story”. Tekst on algselt ilmunud Amanda Palmeri fotoraamatus, eks hiljem tulebki välja, et orvu nimeks on Amanda - ühesõnaga, tegemist on omamüüdiga, millest ma ei tea midagi.

Ken Liu - The Paper Menagerie (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Traagiline lugu segaperekonnast, kel on probleeme oma juurte, päritoluga. Peategelane on poiss, kelle valgenahalisest isa oli ta ema Hongkongi pruudikataloogist välja valinud. Poiss on välimuselt rohkem emasse; ema on peale Ameerikasse asumist senini enamvähem umbkeelne - aga peale lapse sündi igati õnnelik, et saab vähemalt kellegagi suhelda (mitte et ta abikaasaga poleks lähedane olnud, aga ikkagi - pealegi on poisist kasu, et aidata abikaasasid teineteisele tõlkida). Ema teeb väiksele pojale paberist loomi, mis otsekui maagiliselt… ärkavad ellu (peale seda kui ema neile hingeõhku sisse puhub) ning on poisile mängukaaslasteks.

Aastad mööduvad ja poiss avastab… et on teistsugune kui ta koolikaaslased: teisedki teavad, et ta ema on pruudikataloogist tellitud ja poiss ise selline segavereline pilusilm, kes pealegi mängib mingite paberiprügist loodud asjadega - seeasemel et Star Warsi träniga möllata. Ühesõnaga, tekib kultuuri- ja identiteediprobleem ning poeg tahab nüüd ennekõike ameeriklaseks saada, nii lükates oma ema kõrvale - näiteks nõudes emalt inglise keeles suhtlemist, kes saab vaid väga vigaselt rääkida, mis tekitab pingeid juurde. Millel on siis traagiline tagajärg, nagu hiljem selgub sellele noorele edukale ameeriklasele.

Teksti on raske ulmeks nimetada (no küllap see elustuvate paberloomadega värk, mille ema oli õppinud Hiinas veedetud lapsepõlves (neid kasutati hernehirmutistena!); inimkaubandust on keeruline ulmeliseks pidada), pigem selline kergelt maagiline realism segatud südantlõhestava üleskasvamislooga, mis võitnud kõiksugu ulmeauhindu. Jah, tunne oma juuri ja ole vanematega kena, sul on neid vaid üks või kaks, ja ei enam. Muidugi, eks väheke oleneb ka vanemast.

Liu kirjutab päris eriilmelisi tekste - andnud välja silkpunk (misiganes see ka tähendab) stiilis romaane, varem olen lugenud teadusliku fantastika ja alternatiivajaloo tekste.

Leena Krohn - Tainaron. Posti teisest linnast (1994)

Olen nüüd minagi “Tainaroni” lugenud, imetlenud loodud maailma fantaasiarikkust ja lüürilisust ning suurt midagi sellest mõistnud. Tegemist kirjadega putukate maalt, kuhu minajutustaja on sattunud ning kus ta oma muljeid armsamale kirjadeks vormistab - kirjavahetus on küll ühepoolne, need kas ei jõua kohale või armsam ei saa või ei hooli vastamisest. Tainaron on koht, kus putukad elavad kui inimesed (arhitektuur ja taristu), ent siiski putukalikult. Minajutustaja on siis selle koha inimeste ja kommetega tutvumas, aga mispärast tal see ülesandeks on, selle on ta unustanud.

Eks niisuguse reisiraamatu tõttu tahaks paralleele tõmmata Calvino “Nähtamatud linnadega”, aga seda ma enamvähem ei mäleta. Kahtlemata on eripärane ja tunnustusväärt, kuidas autor kujutab Võõrast, Teist - tekst ei põhine ohhoo-efektil, see on orgaanilise vaatepunktiga, mis eeldab, et lugejapoolset süvenemist. Ning mõtlemist teemal, et mida see romaan ütleb meie, inimeste kohta.

ulmekirjanduse baas

Holly Black - The Coat of Stars (Beyond the Woods, 2016)

Queerfantasy New Yorgi kostüümikunstnik Rafaelist, kes naaseb oma vanematekoju ning kohtub taas oma lapsepõlvepainajaga. Nimelt kaotas ta 14-aastasena oma noore sõbra Lyle’i, kellega ta pidi koos New Yorki põgenema, et sealses vabamas õhkkonnas end teostada. Kuid sõber lõikas endal veenid läbi ööl enne plaanitud põgenemist.

Aga Rafael kahtleb, kas lugu oli ikka nii - miks pidanuks Lyle end tapma, miks nägi Lyle haldjaid (kellega vanaema teda lapsepõlves hirmutas) metsas tantsimas, mis õieti juhtus poisi ja vanaisa vahel? Rafael on aastaid murest murtud olnud ning lapsepõlve kandist eemale hoidnud (ega ta pole kindel, kuivõrd kodused teavad ta omasooiharusest - kuigi vihjeid sellele on ta noorpõlvest saati neilt kuulnud), ning kui ta nüüd suguvõsa juures ühe ootamatu kangelasteo sooritab, otsustab ta julgust ammutatuna seda metsahaldjate värki lähemalt uurima minna. Ja oh imet - öösel ilmuvadki tantsivad haldjad ning noor Lyle on nende hulgas!

Kuid nad kaovad, jättes Rafaelile unustamatu mulje oma riietusega. Ta naaseb hommikul vanematekoju ning võtab välja õmblusmasina ja asub haldjatest inspireerituna õmblema keepi, hunnitut keepi (adrenaliin teeb kunstnikuks!). Järgmisel ööl võtab ta valminud töö metsa kaasa ning haldjaid kohates nõuab Lyle’ga kohtumist - vastutasuks nõuab haldjaemand seda keepi. Lyle ilmubki kuid haldjaemandal on kaval nipp, millega Rafaeli ammuigatsetud kohtumine rikkuda. Kuid Rafael ei jäta ning järgmistel öödel naaseb ta üha uute värskelt õmmeldud lummavate keepidega sinna haldjate juurde.

No et siis selline queer värk, meeleheitlik armastus, mis ei anna järgi jne. Eks tuleb autorile au anda, et lõi sellise nõrgukese kuid järelejätmatu peategelase, kes ei anna alla, et oma tõelise armastuse lugu viimaks lahendada. Aga jah, minu jaoks on see vähe queer tekst.

ulmekirjanduse baas

Leena Krohn - Gorgonoids (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Viimases ulmeülevaateantoloogias on Krohnist nii kiitvalt tutvustatud, et paratamatult tekkis uudishimu ning asusin suure hurraaga õhinal lugema lühikest lugu. Ning teisel leheküljel vandusin alla, sest… no jäi arusaamatuks, mingid olematud gorgonoidid ja mis iganes. Aga… sama tekst on eesti keeles niisamuti olemas (raamatus “Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod” (2008)), oh õnne!

Tegemist siis tekstiga, mille ulmelugejad on laenanud tavakirjandusest (ütleme näiteks… postmodernsest osast?), umbes nii nagu eesti ulmelugejad tassivad Heinsaare tekste oma põllule (ja imestavad, et Heinsaar ei loo ulmereeglite järgi!). Ulmeks loetakse seda siis seepärast, et tegu… alternatiivse elukäsitlusega - mis on elu, kuidas tõlgendada elamist-olemist (nt kas tõeliselt üksik inimene elab - sest elu on sotsiaalsetes sidemetes?).

Ühesõnaga, selline tekst eeldab filosoofilisemate mõttemängude hindamist ja seda näiteks ulmeks pidades. Eestikeelse tõlge järelsõna erineb kui öö ja päev Jeff VanderMeeri austusavaldusest - eesti keeles pole juttugi SFF taustast, inglise keeles jääb aga mulje, et tegemist on üldse kaasaja ühe olulisema alternatiivse autoriga. Põnev värk, kas pole.

Ja nii õnnestubki jutule hinnangut mitte anda. Huvitav, aga mitte minu tavalisele naudinguprintsiibile vastav.

“Certainly there were moments when I should have liked to have exchanged my life for that of the gorgonoid, or even better, the lissajoune, in order to be as flawless, precise, and beautiful as they. 

And another reason why I should have liked to be like them is that they could at any moment - true, the moment was defined by us, but they could hardly have known - cease to exist, and then come back just the same as before. We were not allowed to pause for breath, we had to live without stopping. Sleep was not real absence, it was not enough. Everything continued through the nights: the stream of images was ceaseles, it merely took place in different surroundings, without need of eyes or light. And when the night was over  and we returned to our desks, we were not quite the same creatures who had left in the evening, for even our dreams changed us. And our changes were always irreversible, whereas they could start again from the beginning - or from the exact pointt at which they had left off.” (lk 1005)

Sama eesti keeles:

“Kahtlemata oli selliseidki hetki, mil oleksin tahtnud vahetada oma elu gorgonoidiga või veel meelsamini lissajouniga, et olla sama eksimatu, täpne ja kaunis.
Ja veel sellegi pärast oleksin tahtnud olla nendetaoline, et nad võisid millal tahes - seda tõsi küll meie poolt määratud silmapilgul, aga vaevalt nad seda teadsid - lakata olemast, ja siis jälle tagasi tulla nendesamadena, kes nad olid enne. Meie ei saanud hingetõmbepausi, meie pidime elama ilma vaheta. Uni ei olnud tõeline äraolek, sellest ei piisanud. Kõik jätkus ka öösel: piltide vool oli katkematu, see kulges vaid teistsuguses ümbruses, selleks polnud vaja ei silmi ega valgust. Ja kui öö oli möödas ja meie olime tagasi oma töölaudade taga, ei olnud me enam needsamad inimesed, kes siit õhtul lahkusid, sest unedki muutsid meid. Ja meie muutused olid alati pöördumatud, samal ajal kui nemad said alati kõike alustada algusest - või siis täpselt sealt, kus see oli lõppenud.” (lk 15)

Irvine Welsh - Trainspotting (2010)

Teadagi, et kui “Porno” on maakeelde tõlgitud, tuli meeldetuletuseks seda raamatut lugeda (“Porno” on endalgi olemas, aga pole sellega  alguspeatükkidest kaugemale jõudnud, keel on selline… nagu see on). Meelelahutus- ja meeleheitekirjandus, kui eelmine kord sai seda raamatut loetud miskis kassiahastuse ja kerge alkoholi segupäevadel, siis nüüd kainena tundus tekst päris lööv - kuigi ja, mõned kõrvaltegelaste peatükid tundusid ikka… vähe ülearustena. Aga eks see on filmi süü, mis on romaanist palju kompaktsem. Mõned Rentoni ja ta sõprade arutlused muusikast on kui paroodia Patrick Batemani ainetel. Mis siin ikka jahuda, möödunud korra postitus on ka enamvähem loetav või nii.

“Asusin nüüd ise asja kallale. Hea veeni leidmine võttis terve igaviku. Minu omad nii pinna lähedal ei ela nagu paljudel teistel. Kui lõpuks sisse sain, kaifisin laksu täiega. Alil oli õigus. Võta oma parim orgasm, korruta see tunne kahekümnega ja ikka oled, kurat, praegusest naudingust miilide kaugusel. Minu kuivad pragunevad kondid muutuvad mu kauni kangelanna õrnadest kallistustest taas mahedaks ja voogavaks. Maakera hakkab pöörlema ja muudkui pöörleb ja pöörleb.” (lk 16)

“Talun veel jämedaid alandusi, mis kestavad just nagu terve igaviku. Mul pole sellega aga probleemi. Ma ei armasta midagi (välja arvatud narkotsi) ja ma ei vihka midagi (välja arvatud jõude, mis takistavad mul seda hankimast) ja ma ei karda midagi (välja arvatud narkotsist ilmajäämist). Tean ka, et selline pask tõbras nagu Forrester ei hakkaks kogu seda jama korraldama, kui tal oleks kavatsus mind pikalt saata.” (lk 27)

“Raskele vineeriga üle löödud uksele oli suurte mustade tähtedega kirjutatud AIDSIHAIGE. Samuti NARKAR ja VÄRDJAS. Lollid pärakad ahistavad kõiki, kes ette satuvad. Keegi pole midagi veel Tommyle näkku öelnud. Tommy on kõva käega mees, ta usub sellesse, mida Begbie nimetab pesapallikurika distsipliiniks. Tal on ka mõned kõva käega sõbrad nagu Beggar ja mõned mitte eriti kõva käega sõbrad nagu mina. Sellest hoolimata langeb Tommy edaspidi aina rohkem sellise tagakiusamise ohvriks. Tema sõprade arv kahaneb vastavalt tema vajaduste kasvule. Elu matemaatiline inversioon ehk perversioon.” (lk 322)

Scott Lynch - A Year and a Day in Old Theradane (Rogues, 2015)

Vürtsikas kelmilugu tüüpidest, kes elavad lindpriide linnas Theradane’s, mida peavad ülal võlurid - sa saad oma tegude eest mujal siin linnas kaitse, tingimusel, et maksad selle eest kõvasti ja kohapeal midagi kriminaalset ei tee. Kui teed, valmistatakse sinust vägagi hoiatav… tänavalamp. Elu võiks olla lill, kui vaid selle linna valitsejad ehk võlurid omavahel niipalju ei võitleks ja selle käigus oma lindpriidest kodanikele ebamugavusi ei valmistaks.

Selle loo kangelastel juhtub siis nii, et peale üht järjekordset joomaõhtut avastavad need end ühe võluri pantvangis olevat - võlur kas avalikusta nende seadusrikkumise (ehk võluri ähvardamise, mille tagajärjeks siis tänavalambiks muutmine) või nad teevad seda, mida võlur neilt soovib. Sooviks on üks Theradane’i peatänav ära varastada - seal paikneb ühe teise, konkureeriva võluri salajane jõukese, sellepärast siis tuleb tänav ära kaotada. Kriminaalide seltskond püüab mitmel moel tänavaga midagi teha, aga mitte miski ei sobi töö tellijale - keset linna olev tänav tuleb reaalselt ära kaotada, mitte niisama tilulilu teha nagu see seltskond senini korda saatnud. Või muidu… Ja eks jõukeset omav võlur on niisama häiritud tänavaga toimuvast jandist, ning annab omad soovitused. Või muidu…

Tekst on muidugi nii lahtiste otstega, et sellele võiks vabalt romaane järgi kirjutada (meenub, et eelmised Lynchi jutud pakkusid samasuguseid võimalusi - peakski järgi kontrollima, kas need kolm teksti võiks aset leida samas maailmas). Lugu algab keskpäraselt, aga kui tegevus lahti läheb, on juba päris põnev. Kuigi ma ei jaksa Lynchi Lamora romaane edasi lugeda, paistab siiski tegemist olevat päris tarbitava autoriga.

“There was a stir in the crowds around her, a new cacophony of shouting and muttering and horse hooves and creaking wheels. Traffic parted to the north, making way for a rumbling coach, half again as high and wide as anything on the street. It was black as death’s asshole, windowless, trimmed with engraved silver and inlaid nacre. It had no horses and no driver, each of its four wheels was a circular steel cage in which a slavering red-eyed ghoul ran on four limbs, creating a forward impetus.” (lk 305)

Andrus Kivirähk: Oskar ja asjad

Mulle raamat muidu väga meeldis, see eri põlvkondade suhtlemise ja suhtumiste kirjeldus ning võrdlused loomadega nagu küülik ja kilpkonn, kes elavad kõrvuti, ent üksteisesse ei puutu. Vanaema ja Oskari dialoogid, kuidas vanaema püüab temaga hea olla, ent lihtsalt ei oska. Kuidas millegipärast osad täiskasvanud arvavad, et piisab sama vana olemisest, et teiste sama earühma inimestega suhelda tahta.
Nii õige.
Nii ilus.
Ja kuidas erinevad asjad tahavad nii erinevaid asju ning on üleni väga erinevad - no nagu inimesedki!
Vahepeal neid nimetaksegi inimesteks teksti sees.
Nii armas.

Aga mida Kivirähk, kes on ju muidu igati mõistlik mees, õieti mõtles seda õhupalli kirjutades?
* ta on ennast täis ja nõme. Tüütu tast lugedagi. Ei, kõik naised ei ole sellised, ei ole!
* kui inimene (näiteks valgepäiste naabripoiste isa) puhub õhupalli täis, see ei lenda kõrgele. Isegi tugeva tuulega kaseLATVA ei positsioneeruks. Ta pigem põrkuks kuskile alla, väga äärmisel juhul võib jääda keskele. Et kõrgustesse jõuda, oleks tarvis heeliumiga täitmist.
* isegi laadal müüdavad heeliumiga täidetud ja masinaga kinnitatud pallid vajuvad pikkamisi gaasist tühjaks, lähevad kortsu ning pole enam nii ümarad kui alguses. Õhupalli eluiga pidanuks nagunii lühike olema, ainult kest võiks veidi kauem kesta, kui väga veaks!
* Tagatipuks: Oskar armus asja. Nagu - ma ei tea, kas mu poeg võiks äkki rulasse armuda v?!

Selle eest läheb palju palle maha (pun intended), et õhupall nii nõme oli. Ikkagi tähtis tegelane ju!

Eesti lastekirjanduse keskus
Mallukas
Kirjanduslik päevaraamat
Lastekas
Tuglas-seura
Madi pereblogi
Diip kunstiinimene
Lugemislaud
(krt, kui tagasidepopulaarne raamat! Aga noh - Kivirähk ju. Ühe lingi panen veel, need kõik siin on kirjutatud tekstidele. Videosid otsite ise, kui tahate.)
Lääne elu

Stephen Baxter, Terry Pratchett - Pikk-Kosmos (2017)

Vahel tundub, et nii mitme raamatu (maa, sõda, marss, utoopia) puhul oleks võinud piirduda kahe esimese raamatuga ja sealseid sündmusi põhjalikumalt lahti kirjutada. See Marsi ja kosmosega jändamine läheb kuidagi liialt muinasjutulikuks, pakutav lillelapsefuturism jääb mulle üha kaugemaks. Nii on selle raamatu huvitavamad peatükid  ehk need, kus vana Valiente on järjekordsel hingamisretkel, ning satub koos trolliga jälitamise käigus sellesse hiiglaslikku metsa, kus ökosüsteeem toimib õige… kummaliselt. Huvitav fantaasia, mis ärgitab kujutlust, samas kui raamatu finaalis olevad retked galaktika keskmesse jäävad lihtsalt… tavapärasteks sammudeks. Parem mikro kui makro - või siis lihtsalt mu kujutlusvõime on niivõrd tönts, et kõiksugu grandioossus jääb hoomamatuks.

Teosest on raske Pratchettit leida, eessõnast selgub, et alates 39. peatükist ongi vaid Baxteri kirjutatu - kus huvitaval kombel ongi justkui kontsentreeritum tekst kui raamatu esimeses pooles. Teoses on küllaga viiteid mitmetele tänapäevakultuuri nähtustele - nt ulmeteostele, filmidele kui seriaalidele (jajah, intertekstuaalsus).

Vahel tekib mõte, et miks üldse on vaja Joshuat ja Nelsonit nii aktiivselt tegelaskonda, teksti selgroo tarvis neid otseselt vaja pole - jajah, mehed on nüüd vanad ja elu jooksul nii mõndagi kogenud ning eks selliste vanainimeste tegevused mitmekesistavad romaaniilma, Aga samas, mida oleks romaan kaotanud, kui nad poleks enam nii esiplaanil olnud - kuid muidugi, kui tegemist selle sarja viimase romaaniga, siis ikka soe hüvastijätt jne.

Aga jah, raamat siis sellest, et olgem inimlastega sõbralikud ja uudishimulised, siis avanevad (avatakse) meile hoopis uued perspektiivid jne.

“Joshua kummardus kangelt illuminaatorile lähemale ja vaatas seniidile, kus päikese loojumisega samal ajal ilmusid nähtavale tähed. Kuid see tähemaastik ei olnud Joshuale ühestki Pikkmaa maailmast tuttav ja see ei meenutanud ka Plejaadide taevast. Ta nägi hulka tähesarnaseid taevakehasid, mis täitsid taeva tihedalt, kuid lähemal uurimisel selgus, et mõned neist on hoopis täheparved, taevas oli tuhandeid Plejaadide koopiaid.” (lk 315)

reaktor

Neil Gaiman - How To Talk To Girls At Parties (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Natuke meenutab seda Gaimani lugu, kus poeg avastab oma vanemate veidra salaelu - on selline inglise väikekodanlik atmosfäär ja korraga midagi täiesti teisest ooperist… aga väikekodanlik meeleolu säilib edasi. Kui veel selliseid lugusid kogeda, siis ma hakkan Gaimani lühiproosat päris fännama…

15-aastane mõtleb rohkem… kui oma peaga. Loo peategelane on poistekooli kasvandik, kel pole just palju kogemusi neidudega, küll aga on seda ta klassivennast sõbral, kellel ta külas ja kes veab peategelast väevõimuga ühele peole - noh, oodata on, et klassivend saab seal muidugi peo ilusaima tüdruku ja tema peaks niisama mööda seinaveeri kondama, sest… no keegi ei taha temaga suhelda. Igal juhul, klassivend veabki nad tundmatusse majja peole ja muidugi sõber võtabki seal kohe ilusaima tüdruku rajalt maha ja muidugi jääb peategelane niisama ringi tuiama.

Aga see oleng on veidi… teistsugune. Peategelasel (kelle nimeks on millegipärast Enn) õnnestub koguni erinevate tüdrukutega rääkida! Aga et niisuguses vanuses noormehed mõtlevad millegi muu kui peaga, ei pööra ta suurt tähelepanu peol kohatud neidude jutule või välimuse eripäradele (peamine, et ta saab tüdrukute lähedal olla!). Ja ühega neist õnnestub koguni musi vahetada… ja see hakkab talle luuletust tsiteerima… kuid korraga kisub klassivend sellest taevalikust hetkest kõrvale. Ja…

Vaimukas ja kuradi hea lugu, need tulnukad on nii siirad ja avameelsed ja omal moel pahatahtlikud, aga peategelane oma hormoonide möllus ei pane midagi tähele. Ah, noorus… olid alles ajad! Paistab, et mulle meeldivad Gaimani tänapäevast lähtuvad tekstid enam kui need, mis paigutuvad kuskile fantaasiamaailma (kuigi “Tähetolmu” romaan on tõesti hea) - küllap siis meeldib enam see teadatuntu reaalsuse pragunemine kui täiesti alternatiivsetel alustel maailm. Ja Gaiman pole tänapäevaste lugudega niivõrd sünge? Ok, liialt vähe lugenud tekste, et kõiksugu lennukaid järeldusi teha.

ulmekirjanduse baas

Livia Viitol - Ristimisvaagen tammepuust põranda all (Looming 1, 2017)

Viitol jutustab ühe Krimmi eestlase eluloo. Ada on nüüd vanem naine ja talle tuuakse teade, et Eestist tulevad kaks uurijat siinsete eestlaste asunduste kohta küsima. Ada asub siis meenutama enda ja sugulaste elu - milline küla oli siin enne kolmekümnendate repressioone (kohalikud tatarlased pidid rääkima nende hobustega eesti keeles, et need tööd teeks), millised repressioonid ja küüditamised seda kanti laastavad, kuidas siin sõja ajal sakslased sees olid, kuidas peale sõda osa eestlasi Eestisse rändas. Adagi läks, aga tuli mõne aja pärast tagasi, kuna ema käskis. Viimaks jäävadki siia vaid mutikesed alles, kelle lapsed ja lapselapsed eesti keelt suurt ei mõika.

Et siis selline väliseestlaste lugu, nende kadumine Nõukogude Liidu ajal - muidugi, raske on kujutleda, millistes tingimustes oleks üldse eestlus pikemalt edasi kestnud, paratamatult toimub sulandumine kohalikega. Aga jah, kõik need laiali pillutatud eestlased Krimmis, Kaukaasias, Uuralites ja Siberis, kuidagiviisi oldi ühenduses; peamine, et peale lahkumist keegi neile eestikeelset hingepalvet loeks. Ei saa öelda, et Ada elu oleks just traagiline (nojah, isa küüditamine) - kui just eestlaseks olemist ei pea olemuse selgrooks. Kuid see oleks elamiseks veidi väär viis.

laiapea

Ingvar Luhaäär - Julk-Jüri ait ja nägemus Kaarli kirikust (Looming 1, 2017)

Luhaääre tekst on tänuväärne sellepoolest, et räägib legendaarse tõlkija Kalle Kasemaa noorusaegadest. Aga et tekst on avaldatud ajakirja ilukirjanduslikus osas, ei saa kõike kirjeldatut muidugi tõe pähe võtta - kuidas Kasemaa nõukogude ajal Palamusel  pastoriametit pidas ja milline boheemlik salong ta ümber tekkis. Tekst on mõneti hübriidne, algab mälestustega sellest Palamuse salongist ja Kasemaa tegemistest, moondub seejärel üha enam loo jutustaja enda kokkupuudetele erinevate luterlastega, kes ei soovi kirikuhoonetes regulaarselt harrastada lasta jooga ja tantra rituaale ja harjutusi (eesmärgiks siis noorte religioniseerimine).

Nagu öeldud, natuke arusaamatuks jääb, miks see tekst just ilukirjanduse osas ilmus. Eks Luhaääre seiklusliku elu paatos ja klatš on selline nagu see on, teksti väärtuseks on eelkõige austusavaldus Kasemaale.

laiapea

John Wyndham - Krüüsalised (2017)

Selle raamatu kohta võiks öelda vana hea ulme - tuumarelvade tõttu on enamik maailmast juba mitu sajandit elamiskõlbmatu, radiatsioon põhjustab allesjäänud eluslooduses kõiksugu väärastusi, osad ellujäänud inimesed võitlevad rassipuhtuse eest - ehk siis kõiksugu mutandid tuleb hävitada. Õige inimene peab välja nägema selline nagu ta võis olla vanal ajal, enne tuumakatastroofe.

Aga radiatsioon ei põhjusta vaid füüsilisi muteerumisi, muuhulgas on osadel inimestel lõkkele löönud telepaatilised võimed. Mis on muidugi rassipuhtuse eest võitlejatele sobimatu. Loo peategelane ongi lapsena avastanud endas telepaatilise võime, ning nii on moodustunud telepaatiliste võimetega laste salajane grupp, kes üksteist toetades püüavad vältida nende hirmsa saladuse ilmsikstulekut - muidu ootaks neid halvemal juhul hukkamine või kastreerimine ja tsivilisatsioonist väljaheitmine. Aastad mööduvad ning olukord läheb noortele täiskasvanutele üha keerulisemaks, paistab, et ühel hetkel nad avastatakse - aga mida teha?

Lähebki nii, et nende grupeeringul võetakse natist kinni, peategelane koos paari kaaslasega peab põgenema saastunud äärealadele, kus ootavad ees aga kõiksugu kahe- ja neljajalgsed mutandid. Kuid… põgenikel tekib telepaatiline side välismaailmaga, kus asub telepaatiliste võimetega inimeste kogukond, ning neile lubatakse järele tulla - kui muidugi põgenikel õnnestub pääseda rassipuhtuse eest võitlevate karistussalklaste ja mutantidest metslaste käest.

Ühelt poolt on see lugu paras camp (“vana hea ulme”), teiselt poolt… noh, huvitavalt kirja pandud. Peategelased on kaitsetud igalpool - nii omade keskel, mutantide juures, ka telepaatide kogukonna esindaja on kuidagi kahtlaste mõtetega. Maailmahäving kui jumalapoolne järjekordne kaardisegamine meelepärase maailma saavutamiseks - mis muidugi suurt usku praeguse tsivilisatsiooni tulevikku ei süsti.

“Iga osa definitsioonist on sama tähtis kui teised. Kui üks laps selle raamidesse ei sobi, ei ole ta inimene ja järelikult ei ole tal hinge. Ta ei ole Jumala palge järgi tehtud, ta on imitatsioon ja sellistes on alati mõni viga. Ainult Jumal suudab luua täiuslikkust. Kuigi kõrvalekalded võivad meile paljuski sarnaneda, ei saa nad tegelikult inimesed olla. Nad on midagi hoopis muud.” (lk 57)

ulmekirjanduse baas

tüdrukute raamaturiiul

Jan Kaus – Üle mere (Looming 1, 2017)

Lugu pintsaklipslasest, kes kardab merd. Mis on veidi tüütu, aga igati mõistetav surmahirm (nagu Regina teab, surmahirm on eluhirm). Probleem siis selles, et Regina on saanud tööandjalt preemiareisi – kõik kulud kaetud laevareis Stockholmi konvervetsile (no on alles… premeerimine) ja Regina ei soovi üleüldse öö läbi laevas loksuda. Nii proovib ta mõelda kõiksugustele võimalustele, kuidas sellest hirmsast kohustusest pääseda. Näiteks lähedase lahkumine, haigestumine või mõni korralik vale. Aga kõigepealt peab Regina käima ühes maakoolis esinemas… sinna sõit ei kujune just rutiinseks käiguks. Lool on finaal, mis läheb igati poeetiliseks.

Tekst jäi kaugeks, mulle on senini arusaamatu, mida autor õieti kujutada võis – unenägu, surmajärgset kogemust või midagi muud. Praeguse lugemiskogemuse põhjal jääb jutust vähe lödi mulje.

laiapea