Kuvatud on postitused sildiga Brandon Sanderson. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Brandon Sanderson. Kuva kõik postitused

06 september, 2021

Brandon Sanderson: Edgedancer

Kiire, mõnus ja põnev. Sanderson on meisterkäsitööline, ja see on kompliment.
Mees OSKAB kirjutada.

Alati on rõõm lugeda kompetentse peategelasega lugusid, ja selles raamatus on sihandane.
Korraga väga osav ja samas on antud hea seletus, kuidas saab olla ühtaegu väga noor, nii umbes 13, ja oivaline.
(Mis on ühtlasi peategelase sõna maagiavaldaja kohta, kuid tähendab ka "oivalist" tähenduses "imeline, suurepärane, äge".)
On mõned väga head tähelepanekud ja laused (-"... blablabla, ära saa surma, mul võtaks kuid ja kuid sellest üle saamine!" - "See oleks lühem aeg, kui minul sellest üle saamiseks kuluks!") ja mõned nutikad lahendused teemal "kuidas vältida kõige lahenemist Suure Võitluse Läbi nagu fantaasiaromaanides nii masendavalt tavaline".

Maailm on nii oma ja ometi nii võõras, loed ja saad aru, et selle raamatu puud liigutavad end kiiresti väliste mõjurite peale, pööravad lehed kõrvale näiteks, vili kasvab nädalatega, tormid on kõigile teada tugevad ja tulevad alati ühest suunast jne. Kummalised loomad, veel kummalisemad muud olendid, rahana kasutatavad üksused on ühtlasi kasutatavad valgustitena ja väge, mis nad helendama panevad, saab tormide ajal neisse laadida.
Osadest asjadest ei saanud ma täpselt aru (just see tormivalguse ja helenduskerade teema, kas ja kuidas võlujad tormivalgust tarbivad ja miks osad samas ei saa seda kätte ja kelle kirju lehm), aga ka need detailid tunduvad läbimõelduna. Lihtsalt mul oli esiteks lugedes liiga põnev, et korralikult süveneda, ja teiseks mu inglise keel nüüd täiuslikult hea ka pole. 
Võisin mõnest väga olulisest poolausest üle vaadata kui "raskesti mõistetav, olgu, edasi!"

Aa, sisu lühikokkuvõte? 

Võlutarist orb, tänavalaps, moraalne ja oportunistlik, naiivne, tark, ignorantne ja oivaline, proovib natuke aega elu uues linnas. Miks just seal, mis juhtub ja kes ta inimesena on, saab teose jooksul selgemaks.

Kõik on huvitav.
Lugeja on just parasjagu peategelasest rohkem teadlik mõnedest asjadest, vähem teadlik teistest asjadest ja kokku saavutatakse hea tasakaal. 

04 oktoober, 2018

Brandon Sanderson: Tulekahi

On tava, et esimene raamat seeriast on kõige parem ja järjed käivad alla.
Olgu, see on üpris aegunud, tänapäeval on palju ühtlaselt halvasti kirjutatud sarju, aga kui esimene raamat on hea, kardan ikkagi halvimat.
Noh, "Tulekahi" on PAREM kui "Terassüda" (elik seeria esimene osa) ja arvestades, et "Terassüda" oli hea, kompetentse peategelasega, põnev ning hästi teostatud, on see väga hästi öeldud juba.

Aga "Tulekahi" on lisaks hoogsusele, ootamatule pöördele (tegelikult oli neid isegi mitu) ning kaasaelatavusele samm edasi vaikselt taustal toimuva filosoofilise mõtiskluse suunas.
Raamatu iva võetakse kokku juba leheküljel 39. 
"See pole plaan," ütles Prof. "Need on hormoonid."

Ja edasine on korraga põnev, loogiline ja hoogne, sittade (meelega) metafooridega pikitud ja häid ükslauseid (one-liner) täis,  ent taustal käib kogu aeg arutlus teemal, kas hormoonid on päris, kas tunded on päris, kas tundmine määrab midagi väga olulist inimestes. Kas? Kuidas? Miks?

Seda on hea jälgida ning kuna antakse ainult piiratud vastused, mitte Vastus Kõigele, Nii On, tundub realistlik ja mõnus oli lugeda.
Paar ootamatut pööret, mõni neist ennustatav, mõni päriselt ootamatu, head sisekonfliktid, mõnus lugemine. Supervõimed kui needus? Jah, omamoodi ongi ju.


Ainult seda ma ei taibanud enne kui üsna lõpus, et Newton oli mees.
Ma kujutasin kogu aeg naist ette.

Loteriis varem

05 jaanuar, 2018

Brandon Sanderson „Oathbringer“. Collancz, 2017

Selle raamatuga oli mul kindel jõuluplaan – et võtan pühade ajal ette ja elan paar päeva rahumeeli raamatus. Mõni tõsisem või lühem raamat selleks ei sobikski. Plaan tuli hästi välja ka – ainult und tuli pärast pisut järgi magada.

Stormlighti sari ongi osutunud selliseks heaks meelelahutuseks – kui tahaks vahepeal kuhugi rongilt maha astuda. Mind vist eelkõige veetlebki epic fantasy puhul see turistitamine mingis suures laias väljamõeldud maailmas, kus koguaeg on midagi avastada ning järjepidevalt võib oodata ka uusi imetegusid ja avastusi maagia vallas. Sandersoniga on see asi, et tema tegelased on kohati ... parema väljenduse puudumisel kergelt „nedflanderslikud“ ja mõningad vaimukad dialoogid on sellised USA teismelise stiili vaimukad. Aga samas on see minu jaoks meelelahutusliku raamatupuhkuse puhul ka päris heaks plussiks, sest tänu sellele ei lähe (või vähemalt ei ole senini läinud) see maailm rusuvalt süngeks. Halbu asju muidugi juhtub ja üksjagu tegelasi kaotab vägivaldselt elu, aga see ei mõju nii, et kuidagi tõsiselt hinge peaks minema vaid ikka pigem nii nagu fantaasiaseikluste kohustuslik osa – mis lugu see oleks kui pooltel tegelastest poleks hingel suurt taaka ja traagikat, et emotsioonide puntrast hästiajastatud hetkel läbi murda ja siis võidukalt ja dramaatiliselt kurjale vastu astuda vmt.

Mis mulle selle maailma puhul veel hästi meeldib on see hea vs paha teema segiajamine. On tegelasi, kes olid pahad ja hakkavad heaks ning vastupidi ja kunagi pole kindel, kas see on lõplik. Headel tegelastel on halbu külgi ja ka suures plaanis on kõik asjad ähmased, sest noh, keegi veel ei tea, mis siis ikkagi täpselt toimub ning arvestades seda, et ootuspärane oleks suurema pildi avades asjade järjekordne peapeale keeramine, siis ei või milleski päris kindel olla. Tegelaste sisemise motivatsiooni ja asjadest arusaamisega on kah nii, et selguvad või meenuvad uued faktid, vanad elueesmärgid muutuvad kasutuks ja uusi on vaja kasvatada (kogu see teema on muidugi ka superpoweritega seotud, kuidas siis muidu. Sest teadagi sõltub maailma saatus tihtipeale emotsionaalselt ebastabiilse kangelase võimekusest iseendaga rahu teha või õiget motivatsiooni leida vmt ;) ).

Mulle meeldib ka see, et kogu maailm ja taustsüsteem on üüratult suur ja seoses ja läbimõeldud. Ning mul ei ole vähimatki tahtmist sellesse põhjalikult süveneda. Palju ägedam on lugeda nii, et ma päris täpselt ei tea ega mäleta, aga tunda on, et mingi suurem loogika on olemas. Tõsisem süvenemine oleks ju ka tõsisem aja- ja mõtteinvesteering ja siis, ma kardan, hakkaks ehk asi liiga õhuke tunduma. Pigem õpiks juba mõne uue keele ära või midagi...

Maailmade väljamõtlemine on ilmselgelt Sandersoni tugevaim külg. Mis puudutab tegelasi ja nende psühholoogiat, siis on mul ikkagi tunne, et seda kõike on täpselt niipalju kui tegevustiku jaoks vaja, ning kuigi on osavalt kasutatud kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid (nii mineviku traumad kui oleviku ebakindlused, sisemine motivatsioon ja moraaliküsimused ja mida kõike veel) ajuti võib end ka ühes või teises tegelases ära tunda, siis sellist mõtet, et hakkaks ühte või tegelast kohe päris realistlikult analüüsima ikkagi ei teki. Ega vist fantaasiakirjanduse puhul tingimata ei tekigi, või ei peagi tekkima. Põhirõhk on ikkagi seiklusel ja muud asjad on ja las ollagi selle teenistuses. Aga samas muidugi ei tähenda see seda, et poleks olemas nt Shallani vihkajate ja Shallani toetajate leerid, nagu ma oma üllatuseks netis konnates avastasin. Ka Shallani armuelule on entusiastlikke kaasaelajaid. Ma siinkohal leian, et romantiliste suhete kujutamine pole kindlasti Sandersoni tugevaim külg – ütleks et need jäävad, või vähemalt on senini jäänud, ka selles sarjas samale tasemele nagu Mistbornis. Mitte, et sellest vähimatki midagi katki oleks, sest seda kõike on jällegi täpselt niipalju nagu loo kulgemiste ja seikluste jaoks vaja läheb ja las ollagi.

Üldiselt tundub mulle, et Stormlight läheb teksti poolest järjest paremaks. Kuuldavasti olevat seda raamatut enne avaldamist veel 10% jagu kärbitud, et ikka ühte köitesse võimalik panna oleks ja seda just läbi keele tihendamise. Arvan, et see oli hea otsus, sest tõepoolest oli mõnusalt tempokas ja tihe lugeda – diagonaalis libistasin üle vist ainult poolest leheküljest, kus ühte emotsionaalset traumat minumeelest tüütult pikas korduses läbielati ja teisest poolest leheküljest, kus Bridge 4 mingeid USA teismelisenalju viskas. Muidugi on mul endiselt veel pisut häda selles, et Sandersoni kirjeldused jäävad kohati lahjaks või väheusutavaks (või olen mina lihtsalt liiga vana juba?), sellist pisut poeesiahõngulist kaunist looduskirjeldust kuluks ühte maailmaehitusraamatusse ära küll. Praegu on raamatus nagu kerged õhuaugud, kus vahest tekib küsimus, et kas ma ikka peaksin just sellele aega kulutama... Aga kuna see on väga ühtlaselt tempokas ja pidevalt juhtub ja selgub midagi uut, siis ununeb see küsimus paari järgmise lõiguga.

Ja olgu pealegi, et meelelahutus ja midagi väga tõsist kaasa võtta ei ole, siis lõpetuseks ikkagi hoopis üks tarkusetera. Teise võiks veel panna, aga see oleks natuke ka juba spoiler. Mulle tegelikult meeldib, et suur osa suurtest teemadest ja edasiviivatest asjadest on selline ... filosofeerimine. Nagu kogu see Way of Kingsi teema ja radiantide sõnad, mis nad järgmise taseme saamiseks leidma peavad jne. Käsitleb see raamat ju ka süütunde ja vastutuse ja miks mitte ka leina teemat nagu hiljuti loetutest nt Tarjei Vesaasi „Jääloss“ ja Julian Barnesi „Kui on Lõpp“. Seda ühest küljest hoopis teises stiilis ja žanris, aga terve (väljamõeldud) maailma jagu mõtet on taga ning see, mis sest päriselu kontekstis arvata on juba igaühe enda teha.

Tarkusetera siis:
„The trick to happiness wasn’t in freezing every momentary pleasure and clinging to each one, but in ensuring one’s life would produce many future moments to anticipate.“
(et siis õnnelik olemisega on see nipp, et ei tule mitte iga naudinguhetke talletada ja selle küljes rippuda vaid korraldada hoopis asju nõnda, et elus olus oleks palju hetki, mida oodata)

Ja miks mitte boonuseks veel üks - kõigile fiktsioonide lugejaile:
One can believe in a story without believing it happened.”  
(Selleks, et uskuda lugu ei pea uskuma, et see juhtus)

05 oktoober, 2017

Brandon Sanderson: Kättemaksjad

Väga mõnus kiiresti lugemise raamat (mida, see ei loe, et mina seda 2 kuud nämmutasin, mul oli vaja teisi asju vahele lugeda!) Teismeline peategelane, kes keskendub kättemaksule, üritades püüda isikut, kes tappis ta isa? Kõlab nagu lamedaim võimalik Hollywoodi stsenaarium, miks, miks jälle?

Aga see on lahedaks tehtud!

Esiteks on too peategelane väga kompetentne, ta tõesti süüvib teemasse, omandab oskusi. Pole mingi "oih, sündisin äravalituna, mis ma nüüd küll teen?"-jaburus, vaid ta on sihikindel ja teab väga hästi, kus ja kes ta on.

Teiseks - see on noortekas, eks ole? Armuliin peab ju olema, sest sel ajal inimeste hormoonid ikka möllavad korralikult?
Ent see armumise-värk, mis tos raamatus, on sisuga, mitte lihtsalt "ilus tüdruk, mingi poiss, koos seiklused, adrenaliini möllamine toob veel lisahormoone: jee, imeline taevast saadetud armastus". Tasub jälgida. Kaks pööret, mis mind, kogenud lugejat, ka üllatasid.

Kolmandaks: taustalugu on samuti üllatavalt pädev. Jaa, korduvalt ja korduvalt on rõhutatud, et eepikud (need on selle raamatu "olendid") ei ole inimesed, et nad eiravad füüsikaseadusi, kõik on võimalik, ja mõnes mõttes on sellega "no aga siis on kõik ju võimalik" tehtud.
Aga.
Nendes raamides on siiski loogika mängus. On "enamasti on nii" ja "see klapib" ja "see ei klapi üldse".

Neljandaks on lihtviisiliselt põnev. Ei mingit lihtlabast sirgjoonelist "siis me tapsime nad kõik ja õnnelik lõpp". Oli pöördeid, mida ootad, sest neid on autor vaikselt üles ehitanud, oli täiesti ootamatuid pöördeid ja kokkuvõttes oli teosel korraga täiesti rahuldav lõpp ja samas ei mingit tunnet, et miks siia veel kaks raamatut otsa tuleb, kõik on ju öeldud?
Ei ole üldse-üldse-üldsegi!

Juuli raamaturiiul
Kiiksu lugemisarhiiv
raamaturiiulike
goodreads

11 september, 2017

Brandon Sanderson - Häda (2017)

Triloogia on lõpuks läbi ja selle lugemiskogemuse võib rahulikult kuulutada ameerika noortekirjanduseks, triloogia finaal läheb ikka nii… ameerikalikult läilaks või õigemini noorte massikultuurile omaseks. Eks sellevõrra tekib mõneti kiuslik küsimus, kas selline supermanitemaatika on ikka eestikeelses tõlkes üdini vajalik - kuid see on muidugi rohkem minu probleem, seoses üleloomulikku sisaldava noortekirjanduse vähese tundmisega.


Seekordses romaanis (eelmised osad “Terassüda” ja “Tulekahi”) on siis Kättemaksjaid juhtimas uus tulipäine noor liider (kes muuseas ka triloogia peategelane), nad võitlevad oma kõikvõimsa endise liidriga, kes on läinud üle pahade poole ning otsustas eelmises osas omandatud teadmistega saada maailmavalitsejaks - selleks tuleb aga kõige võimsam Eepik nimega Häda hävitada. Kuid Häda pesitseb kuskil Maa orbiidil või koguni taevakehal. Kättemaksjate kamp aga kavandab endist liidrit tagasi heade hulka tuua - mis tähendaks omakorda võimalust, et kõiki Eepikuid võiks tagasi inimesteks muuta. Kui vaid…


Teadagi ootab Kättemaksjaid enam kui hullud katsumused, kuid oma eesmärki ja armastusse uskudes on võimalik nii mõndagi mäge nihutada (seda ka enamvähem otseses mõttes). Mis veel hullem - ka Kättemaksjad avastavad, et nad peavad ikkagi selle Häda kallale minema, aga kuidas? Noh, nagu Tolkieni kangelaste puhul, nii satuvad neile ootamatutes olukordades ootamatuid liitlasi. Kuid kas sellest piisab?


Sandersoni romaanid on hästi teostatud meelelahutus. Vanema inimesena ma ei oskaks seletada, kas selles triloogias on midagi sellist, mida võiks nimetada eripäraseks; põhimõtteliselt vihtlevad siin klišeed, mis on segatud kiire actioniga. Ohutu adrenaliin, vürtsideta. Kuid nagu öeldud, ma tunnen end ebakindlalt noortekirjandusega ning selle triloogia lõpetasin eelkõige seepärast, et ikkagi tuntud autor jms.

“Lasin temast lahti. Ja lahkusin siis, nagu ta palus. 
Tundsin end argpüksina. Samas tähendas meeskonnaliikmeks olemine osaliselt seda, et said ise ka aru, kui keegi teine võis sinu tööd paremini teha. Ja meheks olemine tähendas osaliselt mõistmist, et on aeg lasta oma surematul tüdruksõbral ise sedapuhku kangelast mängida.” (lk 40)


“Jõudsime näidatud asukohta, soolast kaldtee juurde., mis lõppes nüüd meist vasakul järsult ära. Üks versioon meist kolmest hargnes ja hakkas mööda kaldteed üles minema. Teisikud kandsid meie riideid ja neil olid samad võltsnäod, mida meiegi kandsime. Kolm inimest teisest reaalsusest, kes elasid Ildithias. Vahel tegi mu ajule haiget mõelda selle peale, kuidas see kõik töötas. Need näod, mille Megan meile ette pani… kas see tähendas, et need kolm tegid samu asju kui meie? Olid need versioonid meist või kolm täiesti erinevat inimest, kes sattusid kuidagimoodi elama elusid, mis sarnanesid väga meie omadega?” (lk 119)

05 detsember, 2016

Brandon Sanderson - Tulekahi (2016)

Sarjaks on “Kättemaksjad” ja tegemist teise raamatuga. Mis seekord lõppeb kahekordse cliffhangeriga, ning kui tegemist on triloogiaga, on oodata üht põnevat ja erilist ja raputavat kolmandat raamatut.

Eks seda tuleb tunnistada, et Sanderson oskab tegevust hoogsana hoida. Kui raamatu esimeses kolmandikus oli valdav tunne, et miks sellele aega raiskan, siis viimane kolmandik sundis aega mujalt näpistama (noh, sellele ei taha nüüd õieti mõelda). Hea, et vähemalt on tegemist YA romaaniga, ei pea siin toimuvat nii väga südamesse võtma.

Aga jah, tegevus siis selles, et David ja ta Kättemaksjate kamp saab Newcagos tegutsedes segaseid signaale endisest New Yorgist (mille nimeks nüüd Taastatud Babülon ehk Babilar), kus linna valitsev eepik Regaalia püüaks neid justkui kohale meelitada. Profi juhtimisel lähevadki David ja osa Kättemaksjaid Babilari ametikaaslaste juurde, ning avastavad end võrdlemisi ebamugavast situatsioonist. Endine New York on Regaalia poolt veega kaetud (sest tema eepikuvõimed lähtuvad veest) - ja niisuguse veemassiga, et vaid Manhattani saarel asunud pilvelõhkujate ülemised osad on veest väljas, ning selles neoonvärvilises saarestikus elavad inimesed õige psühhedeelset elu - toitudes pilvelõhkujate sees kasvavatest veidratest puuviljadest, ning võttes fatalistlikult seda, kas Regaalia ja teiste eepikute tegemiste tagajärjel õnnestub elus püsida või mitte.

Regaalia motiivid jäävad meie kangelastele arusaamatuks - ta on meelitanud Profi ja Kättemaksjad kohale ning on valmis hullumeelse Põrmustaja käte abil linna hävitama… kuid samas ei koksa teda takistavaid Kättemaksjaid maha; siin on lõks, aga milline just täpsemalt? Segadust tekitab seegi, et Regaalia käsutuses tegutseb nüüd Davidi eelmise raamatu armastatud Megan, kes on muuhulgas ühe kohaliku Kättemaksja tapnud… ja seetõttu tahetakse Davidi vastuseisust hoolimata Megan hävitada. Ja siis see Põrmustaja ja teised rohkem või vähem kummalised eepikud, kes kohapeal tegutsevad. Ning Regaalia, tema teeb koostööd veel kõige salapärasema eepikuga, mis/kes....

Ühesõnaga, igasugu superkangelaste möllu saab enam kui küll, inimesed peavad üle oma varju hüppama ja kõiksugu tõekspidamisi revideerima. Et tegemist noorteromaaniga, siis on noortel ka mõned suhteprobleemid vastassooga, tekst peab osaliselt ka nunnu olema. Kui esimene romaan käis üldiselt ajudele (esmatutvus sellise kuuma autoriga ja selline… well-made play), siis nüüd olid ootused rahulikumad ja sellevõrra lihtsam lugeda.


loterii

22 juuli, 2015

Brandon Sanderson – Terassüda (2015)

Sanderson on meeletult produktiivne autor ja see teeb ettevaatlikuks – ja eks selle YA romaani kohta võikski öelda, et hästi teostatud romaan. Tempokas, põnev ja... hingetu. Romaan romaani pärast. Ulme, mis õigupoolest ei paku midagi isikupärast, see on selgelt suunatud lugejale, kes väärtustab ameerikalikku massikultuuri. See on toode. Autoril on käpas võtted, millega keskmist lugejat lõa otsas hoida. Muidugi on ebaõige ühe romaani pealt selliseid üldistusi teha, aga selline kuri eelarvamus puges lugedes hinge küll. Ja kas on õige nina kirtsutada selgelt meelelahutusliku toote peale? Ja natuke paha tunne on niimoodi kirjutada väikekirjastuse tõlketeosest, kui see on ometi kirjastuse poolt nii korralikult teostatud.

Aga jah, Batmani ja Ämblikmehe ja Supermani asemel on siin romaanis erivõimetega Eepikud, kes ei võitle kurjadega vaid on ise õige saatanlikud tegelased. Kohe nii kurjad, et on kukutanud inimeste valitsused ning on ise end ülemaks seadnud. Selline käik... eks sellele püüti algselt vastu võidelda (kui selgus, et Eepikud polegi inimkonna sõbrad), kuid poldud suutelised neid rajalt maha võtma, ja nii inimeste ülemvõim langeski. Eepikud pole sarnaste üleloomulike võimetega ning igal neist on mingid nõrgad küljed, mille läbi on neid siiski võimalik hävitada... ja aastate möödudes on tekkinud inimgrupid (kes kutsuvad endid Kättemaksjateks), kes on spetsialiseerunud Eepikute tapmiseks. Lugu keskendubki sellele, kuidas Chicago endale allutanud Terassüda (kes on nimetanud nüüd linna Newcago'ks) on saanud soovimatud külalised, kel eesmärgiks tema võimu kärpida, võttes sihtmärgiks Terassüda ühe võimsa alluva... ent Kättemaksjate operatsioon läheb käest ära, sest selle tapatöö käigus satutakse kokku noormehega David, kel on oma plaan selle võimsaima Eepiku, Terassüdame, hävitamiseks.

David on noor ja roheline, aga tahtmist täis 18-aastane noormees. Ta on kümme aastat seal Newcagos orvuna elanud, Terassüda ongi süüdi selles, et ta isa tapeti, ning ta on kõik need aastad kogunud teavet Eepikute tugevate ja nõrkade külgede kohta, ning unistanud Kättemaksjatega ühinemisest. Ja kui veel selgub, milline silmipimestav noor kaunitar Megan selles grupis töötab... noh, David avastab armastuse jne. Jne jne jne. Saab kärtsu ja mürtsu ning õnnestuvad mitmed enam kui lootusetud ettevõtmised. Eks üllatusi ole ka.

Jah, nagu öeldud, romaan on hooga loetav... aga hamburgeri tunde jätab kolusse. Justkui kirjanduse aseaine.