China Miéville, Keanu Reeves: Mujalmaa raamat

See ei ole mõni neist raamatutest, mille alguses juba aimad, mis edasi saab. "Žanripiire lõhkuv" on muidugi absurd, on lihtsalt inimesed, kes ei arva, et žanrid üldse olemas on, ja selle raamatu autorite jaoks ei tundu olevat.

Väga tore. 
Alati rõõm selliste raamatutega tutvuda - neid pole sugugi vähe.

Raamat räägib - peamiselt - ühest ... mehest? 
Ütleme, et ta on mees.
Teda vaadeldakse läbi suure hulga vaatepunktide - ka tema enda omade, sina-vormis - vahepeal jutustatakse lugusid ammu möödunust, vahepeal teistest võimalustest, mis pole isegi möödas päriselt, vaid teise ajajoone osad - vahepeal ollakse looga umbes-tänapäevas, umbes-tuttavas keskkonnas. Sala-laborid ja "valitsus eitab kõike". 

Mees tahab teada: mis ma olen?
Inimesed (ja teised olendid) ta ümber tahavad teada paljusid asju. 
Mis ta on? Kuidas ta on? Mis on jumal? Kas ta on jumal? Kas on teisi temasuguseid? Kui palju nad omavahel sarnanevad, kui palju erinevad? Kas tal on perekonda? Kas ta suudab armastada? Mis on Surm? Mis on Elu? Mis on surm? Mis on elu? Kas vastandid tõmbuvad? Mis on halvim asi universumis? 
Oot, ei. See on juba minu mõte.
Sest mul on oma vastus ja kui üks tegelane kahe kolmandiku raamatu järel ütleb, et kõige halvem asi universumis on surm, ma hakkasin kohe põlgama nii teda kui osapoolt, mida ta esindas. 
Võimalik, et raamat oleks huvitavam, kui olla nõus, et võitlus surmaga ja elu eest on Hea ja Üllas tegu. Võimalik - ent see on niigi hea. 
Ka mulle. 

Lõpuks jõutakse välja sinna, et surm ja elu pole vastandid. Muidugi ei olnud see mulle üllatus, ent ikkagi meeldis mulle, kuidas selleni jõuti. 

See on ka põnev raamat, eks ole. See mees, kellest on juttu, on tapja. Ja pole midagi parata - surm on põnev. Surmamine on põnev. Surmale otsa vaatamine on põnev.

See on põnev raamat. 

Aa. Muidugi oli peategelane mu jaoks Keanu Reeves'i näoga. Miimikaga. Häälega. Missugune siis veel?

Reaktor
Digital Nerdland

Jaagup Mahkra: Callenori raudne rusikas

Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade. 

Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõlemad, sisuline loogika kannaks ja toimuks mingi areng - näiteks mõne tegelase karakteris, aga võib ka näiteks ühiskonnakorralduses.
Tundub maru lihtne? 
Oh, vennad ja õed, see on nii harv ...
Aga selles loos on kõik olemas + lugu on vägev, aga seda kannavad tegelased.

Ma armastan häid tegelasi. Head tegelastega võin praktiliselt sündmusteta lugu ka lugeda ja pärast rahul olla.

Kui nüüd natuke üldist juttu ajada, siis Mahkra areng kirjanikuna on väga muljetavaldav.
Ei, ma ei ole temalt kõike lugenud, ent piisavalt palju siiski, et näha, kuidas ta liikunud on.

Algul olid lihtsad madinad, kus kõige tugevam oli tegevuseosa, tegelased olid skemaatilised. Täielised troobid.
Siis tuli nüke - pealtnäha skemaatilised tegelased osutusid millekski muuks. Nad olid ikka veel skemaatilised, aga skeem oli hoopis teine, kui algul mulje jäi. Õigemini, jäeti meelega. 
Ja siis kasvatati tegelastele liha luudele - algul tundub, et tegelane on skeem, aga hiljem selgub, et ta on inimene oma ajalooga, oma tunnetega, tema otsused on mineviku tegude, otsuste, nende kahetsemise või mittekahetsemise mõjul sündinud, ja ma elan neile inimestele kaasa.

Mahkra naudib ikka veel troopidega mängimist.
Annab lugejale "jajah, see tegelane on vana sõjahunt, see on tema ustav sõber, see tüütu pedant, see on selle loo kuri."
Ainult et kuri ülbe pahalane, kes arvab, et tema (aadli-) "roheline" veri teeb ta teistest paremaks, on välimuse, kasutatava keele ja kommete osas see, kes mujal selgelt "õilis metslane" oleks. Selge häälega naisterahvas, kes esimese hooga tundub "see on see Hea Ohvitser, kes õpib natuke kavalust sisse ja saab lojaalseks" osutub esmalt "tüütuks pedandiks" ja siis võtab inimlikud mõõtmed, tema otsused ja nende tegemisest keeldumine saavad uue tähenduse ja ta on keegi muu, kui esma- või ka teisel pilgul tundub.
"Vana sõjahunt" ja "tema sõber" arenevad ja muutuvad ka, üks loo käigus, teine sellevõrra, mida me tast lugedes teada saame. 

Noh, ja siis tegevus: findi findi fint. 
See tegelane oletab, et teised teevad NII ja saavad siis topeltlõksuga tünga. Ainult et topeltlõksu vastu on oma meetod igaks juhuks tarvitusele võetud. Ainult et tegelikult lõksuseadja arvestas sellega, et ka teine lõks võidakse ära lõhkuda, ja tal oli kolmas plaan - ja nii edasi.
Selle juures muutuvad ka osaliste motiivid. Karakterid arenevad. Pooled ei ole paika pandud, kes kelle vastu. Saab ära kasutada nüket, mis algselt teise vaenlase vastu välja mõeldud. 
Miski pole kindel, kõik on loogiline.

Palju arengut. 
Palju põnevust, mis jõud siis ikkagi kelle meeles peale jääb. 

Minu kui lugeja peas on, et kui need tegelased kosmosest välja võtta ja kuskile realistlikku maailmaossa ümber panna, saaks peaaegu sama hea loo. Aga ma saan ka täiesti aru, miks Mahkra seda ei teinud. 
Või noh - oletan. Ega ma tegelikult tea, mis ta mõtles.
Mina kirjutan niimoodi: lükkan tegelased ja situatsiooni kuhugi tavamaailmast välja ja saan seega teha, mis ise tahan. Mul ei ole vaja peensusteni uurida, kas sel ajahetkel täpselt neis oludes oleks see ja see võimalikud. Mul on minu visioon ja ma ei pea rangelt kinni pidama ajaloolisest tõest või millestki taolisest. 
Võibolla tegi Mahkra samamoodi. 
Mõtles vabalt.

Ma loen jutuvõistluse lugusid tagantpoolt ettepoole ja see - kolmanda koha lugu - on praegu raudselt kõige parem olnud.

P.S. Oligi kogumiku parim.

Loteriis varem
Mööda netti

Karri Tiigisoon - Zombi Business ehk headus võidab (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kaheksanda koha lugu jätkab tekstide taseme tõstmist. Peategelaseks on eestlane Tamur, kes on Saksamaal hinnatud meditsiiniteadlane. Nüüd aga seisab tal ees eksperimentaalne operatsioon: ta õpetaja on viidud vähi tormilise arengu tõttu koomasse, päästa võiks ehk selline operatsioon, kus aju kaardistatakse infoks, see laaditakse alla, vähk välja ning tervete kudedega kasvatatakse puuduolev tagasi, muuhulgas lisatakse mälukiip, mis ideaalis peaks aitama taastada mälutegevust, andes tagasi mälu jne.

Mitmeid probleeme tekib siin meditsiinieetikaga … ja pärast esmapilgul edukat operatsiooni need eetilised probleemid üha süvenevad. Tamuril õnnestub viimaks professor ka üles äratada, aga tulemus on …  Igal juhul, Tamur jätkab koos assistendiga seda hämarat teed ning tehisaru abil toestatud professor saab jalule. Kuid nüüd tekivad järgmised väljakutsed ning Tamur tõmmatakse lõpuks poliitiliste äärmuslaste lõa otsa - kes muidu ähvardavad mehe teod avalikustada.

Tekst on väga hea ja intrigeeriv kuni selle poliitilise põneviku osani, mis jääb selliseks kiireks tehnopõnevikuks. Aga need meditsiini ja eetika küsimused ning kuhu õieti Tamur jõuab oma inimese tuunimisega, need on väga hea küsimused teaduse arengust ning sekkumisest. Tekst leiab ehk aset lähitulevikus - või kes teab, milliseks on juba arenenud meditsiiniline tehnika.  Eks siingi tekstis on mitmel moel oluline taustategija tehisaru kasutamine, seekord vast neutraalsemas võtmes kui Seio Saksa tulevikufantaasias.

Gwyneth Jones - Emergence (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Ehk 24. sajandisse paigutv tekst posthumaansusest ja tehisaru vormidest ja ka inimestest ning mis on õieti mis ja kes on kes.

Loo peategelane on 1998. aastal sündinud inimene (algselt siis naine), kes on alati valmis osalema kõiksugu kehamodifikatsioonide eksperimentides ja nüüdseks on ta teadaolevalt üks vanimaid inimesi, olles nii 300 aastane või nii. Aga silme ees on terendamas elust lahkumine (seda küll millalgi tulevikus), sest teda pole enam võimalik tuunida (aga turgutada küll). Sest ega ta pole valmis muutuma, ee, täiesti mitteinimeseks (jajah, mis staatus on sellistel - kas siis Maal või teiste planeetide kolooniates). Ja siis on ta armastatu, keda (või nüüd mida), keda tahaks veel näha, aga kes on nüüdseks kes teab millise eluvormi saavutanud.

Ühesõnaga, tekst täis eri kontseptsioone inimestest ja posthumanismist ja teadlikkuse omandanud tehisaru eri vormidest. Õnneks ei lähe see täiesti rajaniemitamiseks, aga kohati lööb küll selline kõvaulme pea kohale laineid kokku. 

Maria Galina: Lauto ja kõik seesugune

Fännfiktsioone Jaskieri elust olen ennegi lugenud, tõsi, mitte raamatukaante vahelt. Ka Essi on seal vahel tegelane olnud nagu siingi. Mõni haldjaneiu samuti, isegi Toruvieli nimi tuleb tuttav ette - kuigi see võib ka juhus olla.

Ighatahes tegeleb lugu sellega, millised on inimesed ja selle näitamiseks sobib katk imehästi.

Mul on hea meel, et autor ei kirjutanud konkreetselt lahti, miks rotid uimased olid või mis just juhtus, andis ainult kirjelduse ja Jaskier/Tulikas tegi oma järeldused oma peas, ilma et meid oleks tüüdatud sellega, kuidas ta otsad kokku viis. Sest lugeja tegi seda ju samuti ning kuigi ma võibolla rikun nüüd kellegi elamust tekstist, nii suur osa sellest on tegevuses katkuhaige linna eluga enne hukku, et vast mitte palju.

Tekst on sugestiivne - piisavalt mõjus, et mul endalgi tekiks lugedes veider ebareaalne tunne, nagu oleksin kuskil mujal ja tegelik elu toimuks kuidagi teisiti, kusagil teises universumis. 

Järeldused on ka selged, lihtsad ja loogilised. 
Tegelikult tehakse peamine järeldus ära juba enne suure häda algust: inimesesi ei või iial teada. Nad lihtsalt ongi ettearvamatud. 

Maria Galina: Dagor

 

William Somerest Maugham tuli meelde. Idamaad, lõunamaad - üks eksootiline kant puha. Džungel ja mõistlik kristlik vaimulik, erinevate huvidega rännuseltskond, kohalik, kes teab rohkem, kui välja näitab ja veider haigus - noh, et veider haigus on pisike rinnust väljaulatuv mehike? Pisiasjad-pisiasjad.

Väga traditsiooniliselt kõlav aafrikaseiklus ikkagi ju. 

Olulisel kohal loos on erinevad kibemagusmõrud armusuhted ja näitamine milleks ikkagi inimene võimeline on, kui püüab seda, mida (keda) ihaleb. Kes tegi, miks tegi, kui palju tegelikult tegi ja mis on teise inimese projektsioon? 

Ent mehike rinnus annab kõigele veel lisadimensiooni - kui palju on tõeline? Kas saab olla, et tõelisus on ka näivus? Kas on üldse vahet?

Muidu ütleksin, et suurepärane lugu, ent ma arvasin lõpu ära juba esimese kolmandiku peal. Mõtlesin veel, et no ei, autor ju ei teeks nii, saladused ootavad paljastamist, mis on preestri patt, kas ta ... 

Ja siis näidati, et mhmh. 
Kusjuures tegelikult ei sõlmu otsad isegi elegantselt ja kõikeseletavalt kokku, pigem osasid asju lihtsalt ei seletata ja jääb sellega.
Juhtus vot nii.
Üldiselt ei ole mitteseletamine mu silmis pahe, ent seekord tundsin, et autor läks kergema vastupanu teed. 
Aga kõik muu on väga hea: keskkond, tegelaste korraga traditsioonilisus ja samas mõistetavus, ning kuigi loo naised omavahel eriti ei räägi, on nad vähemalt olemas ja isiksustega. 

Triinu Meres - Plahvatus Le Gynil (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Meresi kohta harjumatult sirgjooneline lugu - tekstil on selge moraalne konflikt ning lahendus, mis võiks algatada midagi head. Ei tule ettegi, kas autor on varem sellist kosmoseooperit kirjutanud - peale teist komeeditabamust peab laev lahkuma uuritavalt planeedilt, sest noh, kuidagi tuleks oma elusid päästa. Ent selgub, et üks päästekapsel jääb puudu - ning kapten määrab, et üks meeskonnaliige peab läbima eesootava ussiaugu päästekapslita, mis on enamvähem surmamõistmine. Selleks valitakse üks humanoid, või noh, uue inimtõu bono esindaja, kel võiks ehk kõige enam ellujäämislootust olla. Omal ajal aretati bonosid inimestele teenriteks, kuid ajapikku on need üha enam iseseisvunud. Peategelane otsustab sellise ebaõigluse lõpetamiseks sekkuda.

Nagu öeldud, üsna selge seikluslugu. Mis on aga harjumatu, on see teksti lõpus asetsev üsna selge didaktiline toon, mis on vaat et kuskilt suhtlusõpikust üle võetud. See tundus küll autori senise loometegevuse taustal ootamatult lihtne lahendus - kuigi jah, eks nii saab moraalne konflikt igati selgelt esitatud. Ja eks tekst ole põnev ka.

ulmekirjanduse baas

Kristjan Sander: Miljones Päev

 

Väga kammerlik (põhimõtteliselt on tegelasi täpselt üks) ja ühtlane, samas väga ülevaatlik. Millised on maailmad, millised on inimesed, mida teeb üks just selline inimene, kui ta määramatuks ajaks üksinda paradiisjasse keskkonda elama on jäetud, kuidas ta mõtleb, kuidas ta tunneb. 
Stoori on ka, ärge kahelge. 
Ent lugemisrõõmu rikkumata on raske sellest kirjutada. 
Hea lugu igatahes. 

Hannu Rajaniemi - His Master's Voice (Invisible Planets, 2017)

 

Kunagi ütlesin mingi ulmeteksti iseloomustamiseks “rajaniemitamine” ehk selline megahüper ulmetamine, mille maailma mõistmine kergelt või raskelt üle pea ning suhu jääb nano maitse. See siin on järjekordne rajaniemitamine.

Ehk siis lugu kauge tuleviku posthumaansest maailmast, kus kaks tehisloomast lemmikut püüavad taasluua oma loojat … aga selleks läheb tarvis kurikavalat plaani, sest nende looja polnud just kõige seaduskuulekam kodanik ning peale vahelejäämist pühiti maailmast ta identiteet. Kuid koer ja kass leiavad võimaluse, mida proovida - tänu uuele juhendajale.

Eelnev lõik on muidugi eriliselt mittemidagiütlev, sest nagu rajaniemitamise puhul sai mainitud, loo kõigist finessidest ei saanud kaugeltki aru. Igatahes, igaüks sellist ulmet just ei kirjutaks ning eks see tekst on valitud mitmesse aasta parimate antoloogiasse; viimati koguni uude maailmaulme antoloogiasse “The Best of World SF, vol 1”.

Rajaniemitamise puhul tuleb muidugi tõdeda, et ega Rajaniemi isegi seda alati tõsimeelselt harrasta, tal ka mitmeid tavaulmelisi soomemaigulisi tekste.

Angélica Gorodischer - The Sense of the Circle (Trafalgar, 2020)

 

Rosario järjekordsel härrasmeeste koosviibimisel on Trafalgaril järjekordne lugu pakkuda: ühel järjekordsel (ebaõnnestunud) ärireisil sattus ta planeedile, kus kohalikud … lihtsalt elasid, või õigemini elutsesid. Päevade kaupa lamasid, vahel kopuleerisid, neid uurivatest teadlastest ei teinud väljagi. Teadlastel hakkaski tekkima enamvähem kahtlus, et äkki polegi tegu inimestega. Kuid kõigest letargiast hoolimata võisid need kohalikud korraga hakata veidrat muusikat tegema ja selle järgi omamoodi tantsima, ning nii tunde ja tunde.

Veel hullem, teadlased avastavad väljakaevamistelt dešifreerimatu kirjatüki ja muid esemeid, mis tekitab küsimuse, kas need olendid on selle arvatavalt kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooni järglased või on  tegu kahe täiesti eraldiseisva kultuuriga. Kirja dešifreerimine ei edene kuidagi, ning sellega tegelev imekaunis teadlane hakkab käituma üha kummalisemalt. Ning muidugi see painab selle koletu planeedi (ning kaunis teadlane) Trafalgaritki.

Mingil moel on ehk vähe süngem kui Trafalgari teised seiklused, ning loo finaal on omamoodi katarsis, kurb või siis kättesaamatu või haaramatu zen, mida ta Rosario semudki tajuvad.

R. A. Lafferty - Eurema's Dam (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

“He was about the last of them.

What? The last of the great individualists? The last of the true creative geniuses of the century? The last of the sheer precursors?

No. No. He was the last of the dolts.

Kids were being born smarter all the time when he came along, and they would be so forever more. He was about the last dumb kid ever born.” (lk 153)

Peale sellist sissejuhatust on muidugi keeruline teksti mitte lugeda ning tõepoolest, jutt on vägagi hea. Ehk lugu viimasest mitte just kõige teravamast poisist, kes peab tarkade ja tublide maailmas leidma viise, kuidas hakkama saada. Ja ta leiutab neid. Sest noh, nö heaoluühiskonnas pole enam vaja suurt pingutada ning kõigest heast hoolimata on elu üsna stabiilselt stagneerunud.

Tarkade maailmas saab rumalast rikas (sest ta leiutab enda abistamiseks asju, mida on tegelikult teistelegi vaja) ning tema kõiksugu leiutatud targad masinad vaatavad haletsusega seda endi leiutajat. Sellest sünnib järgmine konflikt, sest rumal ei ole nõus tarkadega kaasa jooksma …

Lafferty on igati vaimukas tekstis (no tsiteerimist oleks siin küllaga) kokku sidunud kaks teemat - ühelt poolt erilisuse kasulikkusest ja värskendavast vaatenurgast nö stagneerunud süsteemis, teiselt poolt … universiaalse võimuiha (loo peategelane jõuab küll selleni õige käänulist teed pidi). Ühelt poolt peategelase ogar ettevõtlikkus vaimustab, teiselt poolt jõuab ta viimaks õige tumedale teele (“las kõik olla siis rumalad!”). Ambivalentne värk.

Mudlum: Linnu silmad

 

Täiega tore raamat, aga ajju enda jaoks eraldi mulku ei teinud.

Kõvade kaante ja piltidega (millest ma midagi muud ei tea, kui et "mustvalged", ma pole pildiinimene), rida lugusid - vist 12 või umbes nii - ja mitte midagi ei juhtunud. Kõigi nende jooksul!

Ei, eksin - sündmusi oli tegelikult küll. Ühes loos üks, teises teine, enamikus ... nojah, enamikus ei olnud midagi, aga ühes oli täitsa mitu lausa vägivaldsetki episoodi!
Lihtsalt kõik lood olid keskendunud jutustajahäälele, tema tunnetustele, tema tajudele. Kord oli kõht haige, siis ei saanud magada, siis oli vaja muudkui remonti teha ja sisekujundusi koostada ja mitte kunagi ei tulnud välja ja ... 

Jah, see on raamat paljudest eri moodi inimestest, aga kõik nad on kuidagi ... sarnased. Mitte halvas mõttes, üldse mitte. Aga nad vaatlevad, tunnetavad kuidagi sarnaselt.
Seda on samuti ühes loos märgatud - et inimesed ongi põhiliselt nii sarnased nagu kilepiimade äralõigatud nurgad, kes paks, kes peenike, kes vana, kes vuntsidega jne - aga PEAMISELT sarnased.

Ma tegelikult ei tea, kas on. 

Aga võibolla on ka.

Igatahes hea tunde jättis see raamat. Tunde, et kõik on, nagu ta on, ilma kangelaste, püssipaukude ja mõrvadeta, aga meie sees on ikkagi NII PALJU. 

Mis siis et sisukord on täiesti vale, pea ükski leheküljenumber ei haaku selles raamatus tegelikult algava loo tegeliku lehenumbriga, ikkagi on hea raamat. 

Lihtsalt mitte imeline, vaid ... voogav.
Nagu tavaelu mõnedel.

Kultuuritarbija 60+
Sirp

Looming

ERR
Loteriis varem

Tobias Buckell - The Machine That Would Rewild Humanity (Escape Pod, 2020)

 

Autor kujutab maailma, kust inimesed on hävinenud ning Maad valitsevad inimeste valmistatud tehisintellektiga … olendid ja robotid. Millele on mälestus inimsoost siiski kallis (kuivõrd inimesed püüdsid neid luua inimsarnastena, sellest siis eneste inimsoo järglaseks pidamine).

Maa valitsejatena on neil soov kõiksugu väljasurnud loodust taastada (elagu DNA!); nii on taasloodud mitmeid looduskooslusi, nii on Londoni loomaaias koguni taastatud inimesed, kes on sealsetest elajatest ühed leidlikumad põgenemisvõimaluste otsijad. Aga noh, masinate vastu ei saa.

Loo peategelane juhib New Yorgi kaitsealal inimeste loomise keskust - neil on plaanis välja aretada mõned kohalikud Wall Streetile omased isendid. Kuid nende keskus hävitatakse pommirünnakus ning kui peategelane uurib pommitajalt, miks see nii tegi, selgub mõndagi valusat inimeste ja tehislike suhtest.

Tekst on tiine intertekstuaalsusest, viiteid kõiksugu inimsoo kultuurilistele artefaktidele, mida siis tehiskaaslased omasoodu kasutavad ja tõlgendavad. Eks muidugi on see ka ökoulme, ehk miks on planeedil Maa elujärg omadega nii kaugele jõudnud. Omamoodi lihtsam variant Charles Strossi “Saturnuse lastest”.

Robert Seethaler - Kogu elu (2017)

 

Veidi ootamatult lugemisse sattunud raamat on … hea vaheldus. Ühe mägilase elu Alpides, algusest otsani töös ja külmas ja tuules ja üksinduses ning looduse ja tehnika vastuoludes.

Ja mis järele jääb? Elu, mis tasuski elamist, kuigi seal polnud suuri õnnestumisi ega takkajärgi vaimustavaid seiklusi ega muud märkimisväärset. Elu on küll mujal, aga ka siinsamas, naha all.

Muidugi, eks see peategelane meenutab üht tõsist põhjamaist kulgejat, ikka napi jutu ja aeglase mõtlemisega. Kahtlemata on see paljudele eksootikaks, aga noh, selliseid vaikselt vananevaid leia hulgi eesti kirjandusestki (hiljuti näiteks Mathura “Jääminek”). Aga siin on muidugi need mäed, mis võtavad oma kui on … tahtmist.

Et tegu on 20. sajandi ja Austriaga, siis ühel hetkel käib keskikka jõudnud peategelanegi Venemaa sõjakäigul ning järgnevatel aastatel sõjavangina näeb vett ja vilet - millele vastukaaluks siis on mälestus noorena Alpide laviinis hukkunud abikaasast. Ka kivid armastavad, vahel.

Päris ilus ja rahulik romaan.

triinu raamatublogi

manni lugemisblogi

Charles Stross - Saturnuse lapsed (2020)

Romaan siis inimestejärgsest maailmast, kus robotid jätkavad nende tööd - sest noh, inerts viib edasi ja muidugi ka Asimovi robootikaseadused, mis ka väljasurnud inimsoo järel oma painajalikku jõudu omavad.

Kuid niisugune maailm pole steriilne ja veatult töötav robotiilm - osad neist on võtnud üle orjapidamise (inimestelt õppinud) ja teised siis enda alla surunud. Veel hullem, osadel neist orjapidajatest on hull plaan inimsugu teatud määral taastada, et seda oma võimu all hoides kogu süsteem enda võimusse allutada. Kainemad / pragmaatilisemad robotmõistused võitlevad aga senise status quo nimel ehk Loojata maailm on kahtlemata parem kui Loojaga maailm.

Romaan on siis ühest inimeste vajaduste jaoks loodud seksiroboti (enne selle käikulaskmist jõudis küll inimsugu enam kui pool sajandit varem välja surra) seiklustest erinevate jõudude vahel, mis kas soovivad teda võimalikult piinarikkalt hävitada või siis oma huvides ära kasutada (noh, tegelikult enamvähem sama) oma võimumängudes inimesest looja taasloomise asjus. ja noh, see inimesele sarnanev robot satub üha suuremasse plindrisse, kui ta talle laotud ülesannete tõttu liigub meie Päikesesüsteemi äärealade poole.

Tegelikult on see romaan ka tulevikuvõimaluste läbimängimisest - mil viisil oleks võimalik üha uute tähtedeni jõuda, milleks on inimesed võimelised ja millal tuleb paratamatu piir ette. Strossi inimkonna piiriks on küll lihtlabane enesehävitamine (selles on süüdi liigne mugavus robotite rõõmudest - eks praegunegi maailm ole selles suunas ehk nihkumas). Autor on erinevaid visioone läbi mänginud ka varasemates eestindustes - pähe torkab muidugi “Accelerando” ja “Palimpsest” (siin küll jääb asi transhumaansusest kaugele).

Raamatu reklaamis viidatakse, et see romaan on austusavaldus Asimovile ja Heinleinile. Kui Asimovi puhul on asi selge, siis Heinleiniga tundub olevat segasem suhe: et see “Friday” romaan ja siinne peategelane Freya; see seksiroboti lahtikirjutamine tundub küll olevat lahendatud parajas paroodiavõtmes (kuigi jah, romaani loogika jaoks on see kahtlemata vajalik tööriist (jajah, teen ka nalja)). Eks romaani algne kaanekujundus justkui viitaks, et Freya tegelaskuju pole, noh, just ülimalt tõsiselt kirja pandud.

Ulmekaugetele lugejatele ei oskaks seda romaani soovitada - eks siin muidugi on huvitavaid tulevikunägemusi, aga jah. Või kes teab, äkki Stross ikkagi võttis Freya tegelaskuju tõsiselt?

“Näete? Tähtedevaheline koloniseerimine on lihtne! Tuleb lihtsalt pühendada sellele mitmesaja aasta jooksul märgatav osakaal planeetidevahelise tsivilisatsiooni kõigist ressurssidest, anda see robotite väsimatutesse ja tõhusatesse kätesse, kellel on kästud püüelda eesmärgi poole nii kaua kui vaja. Võib-olla ei ole meie Loojate väljasuremise tegeliku lugu seotud mingi masendava seguga demograafilisest vajakajäämisest, dekadentsist, seksuaalse ülestimuleerimise põhjustatud meeltesegadusest ja lisaks pahatahtlikkusest. Äkki nad lihtsalt otsustasid, et võivad sama hästi teha väikese uinaku, kuni see tüütu galaktika vallutamine nende eest ära tehakse - teades kindlalt, et robotid äratavad nad õigel ajal ellu ettevõtmise vilju maitsma.” (lk 269)

ulmekirjanduse baas

Hao Jingfang - Invisible Planets (Invisible Planets, 2017)

Tekst Italo Calvino “Nähtamatud linnad” ainetel, sel puhul siis kaugetest ja imaginaarsetest planeetidest (kui nüüd meenuks, millist sarnast juttu hiljuti sattusid lugema - ahhaa, Ken Liult endalt, ehk on ta inspiratsiooni leidnud siitsamast, enda tõlgitud loost?). Jutustaja räägib kuulajale lugusid erilistest kohtadest ja eelkõige nende elanikest, kes siis kõik mingil moel reflekteerivad meie inimkogemust.

Muidugi igati poeetiline ja võimalus uidata erinevates kujutluste ulmades ning mõelda tuhat asja eriliseks. Loo nii kõrged punktid siis finaali eest, mis kenasti sedastab elu ja kunsti seoseid.

“Do you understand? When I am done telling you these stories, when you’re done listening to these stories, I am no longer I, and you are no longer you. In this afternoon we briefly merged into one. After this, you will always carry a bit of me, and I will always carry a bit of you, even if we both forget this conversation.” (lk 218)

Fredrik Backman: Britt-Marie oli siin

Mõtteline järg raamatule "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust".
Või siis mitte nii mõtteline, otsene.
Lihtsalt kuna peategelane on teine, "Vanaema ..." raamatust tuttavaid tegelasi üsna vähe ning tonaalsus natuke teistsugune, tükib "mõtteline" mõttesse.
Vanaema-raamatut lugedes on üsna raske Britt-Mariet sallida. Isegi tema parematel hetkedel. Ikka tükib hirmus passiivagressiivsus esile, ikka kipub ta lugejat lämmatama, ja Britt-Marie-raamatu alguses on lugu isegi hullem.

Küllap kirjanikul oli vaja nii teha, et tegelase pähe nägemise efekt suurem oleks.

Ja see on.
Britt-Marie osutub niivõrd kaasaelatavaks, et mul tuli väga mitu korda (lugesin jõulude ajal) ette, et mu uid laste jäetud mandariinikoored voodiservalt prügikasti panna või jõulukook ära glasuurida "nagu peab" on väga brittmarielikud. Armastuse näitamine koduste toimetustega, tahtmine tunda end kellelegi vajalikuna, olulisena maailmas vähemalt nende jaoks - nii tuttav.

Britt-Mariel on muide ka omadusi, mis muudavad tema lugejale söödavaks tegemise Backmanile lihtsamaks.
Ta valetab harva (ja needki valed on tegelikult ülearu, nagu hiljem selgub), igatseb ikka veel oma 50 aastat tagasi surnud õe järele ja on tegelikult väga vapper (ning mitte nii tinasõdur, kui ta ise arvaks). Ta kirjutab rotile vabanduskirja, ta suitsetab, tal on pohmelus, ta on TÕESTI äss koristaja ning ütleb vahel nii õigeid asju, et ossaa.
Enamasti ütleb küll valesid.
Aga vahel siiski õigeid samuti.
Olla vapper saab mitut moodi. Ja vapper olemine ning tahtmine tunda end vajalikuna ei ole vastuolus.

Raamat paneb lisaks mõtlema jalgpalliklubide karakteritele, meenutab leebelt, kuidas tulevikupõlvkonnast on homofoobsus välja suremas (kui just täiskasvanud ise seda ei taastoodaks) ja ütleb väga keeruliselt mõistetava (ehk ma siiamaani mõtisklen selle üle, kõlab hästi, aga kas ikka on nii ja võibolla on parem mitte omada inimesi oma elus kui et seal on aina mölakad) asja andestamise kohta.
Et kui ei andesta, polegi lõpuks kedagi, kellele võiks andestada.
Ja krt, samas on need SUURED ASJAD, mida seal raamatus andestatakse, kusjuures andestatakse ikka täie rauaga.

Päris raamatu lõpp, kui väga kurvaks on ära läinud ja siis sealt edasi pääseb, kisub natu liiga moosiseks. Samas vanaema-raamatus läks sama selgelt happyendiks kätte ja seal see mind ei seganud.
Võibolla on asi selles, et vańaema-raamat meeldis mulle rohkem. Britt-Marie on samuti hea, meeldis lausa väga, ent sellist plahvatuslikku "ma olen hea just sellisena, kui ma olen, ma ei pea olema parem ja see on ka selle raamatu autori arust täiesti hästi" ei tulnud.
Lihtsalt leebe rõõm.

Sehkendaja
Loetu kaja
Lugemiselamused
Vahel ma kirjutan ka
Tilda ja tarakanid
Lugemispäevik
Sulepuru
Tuuli ja Marta
Heleni kirjanurk

Fredrik Backman: Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust

Mõtlesin, et see on selline kerge ajaviiteraamat, mille lugemine möödub kiiresti ja kirjutatu ununeb kohe.
Ma eksisin.
Mitte kiiresti möödumise osas - millal mul viimati oli "ei lähe veel magama, natuke veel ... tegelt, ma olen täiskasvanud, ma võin magama minna täpselt siis, kui tahan ja ma tahan ju hoopis lugeda! ... Olgu, olen nii väsinud, kohe magama - aint selle peatüki lõpuni veel!"

Nüüd on mul raamat läbi ja kaalun, kas mitte uuesti alustada. Sest niisugune nauding!
Ja ilmselt ei unune kiiresti.

Miks raamat mulle nii kohutavalt meeldis ja meeldib? Sest ma ei ole väga ammmu, võibolla iial tundnud end nii mõistetuna. Tundnud, et inimene näeb mind ja tõesti näeb MIND, mitte mingit umbes minu vanuses naisterahvast. Selle raamatu autor NÄEB inimesi ja oh, OH!
Lugesin ja lugesin ja kõik olulised naistegelased olid "minad". (Olgu, Britt-Marie ja musta seelikuga naine vast välja arvatud.) Peategelane on "kohe kaheksa" ja kolmekümne üheksa aastane mina on nii heldinud, et keegi on samasugune kui tema? Noh, tema emaga ja tema vanaemaga oli mul samalaadne suure sobimise tunne. Oot, et nad on omavahel vastandlikud? Et ema ja vanaema on umbes nagu Kükloop ja Wolverine?
Aga üdi, see, mis tiksuma paneb! See on neis kolmes naissoost isikus saranane!
Tegelikult on muidugi mahlane üdi kõigis tegelastes, kellele rohkem ruumi ja sõnu kulutatud kui "tüdruk, kes ei sallinud Gryffindori salli" sai.
Ausalt.

Ning sedasi põimitud imelist loomaailma ja pärismaailma, muinasjutte ja neid lugusid, mis elus ikka ja alati ette tulevad (kogu aeg tulevad; on üks inimene, keda ma tunnen ja kes on normaalne. ÜKS - ta on muide jumala tore, aga VÄGA erandlik!), pole samuti ammu näinud.
Võimalik, et ei iial varem.
Põimitakse, aga mitte SEDASI.

See raamat on kõike: lõbus, rõõmus, kurb, kohutavalt kurb, põnev, leidlik, eluline, muinasjutuline.

Ka teised lugejad paistavad väga muljerikkad olevat.

Sehkendaja
Loetu kaja
Triinu raamatud
EPL
Lugeja loeb
Bukahoolik
Manni lugemisblogi
Heleni kirjanurk
Raamatukoguhoidjate lugemispäevik Lääne-Virumaalt
Tuuli ja Marta
Raamatulaegas
Plaan B

Arkadi ja Boriss Strugatski: Väljasõit rohelisse

Mis mõttes ma ei olnud seda lugenud? Kõik on ju!
Olgu, võibolla vanas, kohitsetud ja tapetud variandis "Mirabilia" sarjas, nii et raamat algas "Miljard aastat enne maailmalõppu"-ga, aga no lugenud ikka on?
Nojah, aga vat see "Miljard aastat ..." võttiski mult võimaluse. Sest alustasin seda teismelisena mitu korda ja see oli nii kohutavalt igav. Mingi köögis istumine, mingi nõudekapp või midagi sellist, mingi tee keetmine ...
Ega ma täpselt mäleta, mis seal just oli, põhiliselt ainult seda, et ma ei suutnud seda lugeda ka siis, kui teadsin, et see on mingi klassika ja tarkade inimeste kirjandus ja värki.

Olen siis loll, mõtlesin, nina kujutlustes püsti ja kirtsus korraga.

Ent kuna hulk (näiteks kolm) inimesi ütles, et "Miljard aastat..." ongi igav, loe "Väljasõitu rohelisse", see on kiire ja märul väikese mõttega, sain selle viimaks kätte ja loetud ka.

Mis mõttes kiire ja VÄIKESE mõttega?!?!
Lugesin kuu aega (mis on nii õhukese raamatu puhul ikka väga kaua mu jaoks) ja mõtlesin ja mõtlesin vahele. Milline siis tegelikult oli Kiisu? Mismoodi Dina mõtleb? Kuidas Guta elab ja mida tunneb? Nii palju arutlemist, nii palju tarku ütlematajätmisi - öeldud on täpselt nii palju, kui vaja, just õigeid asju. Kõik muu ONGI mulle endale kondiks, mida pureda ning järada.

Jah, meeste üle ma sedasi mõtteid ei veeretanud, nad olid kuidagi selgemad - või lihtsalt ei haaranud mu aju sedavõrd.
Rääkimata sellest, et kaks nime mul alailma segi kippusid minema ning ma tegin neile igasuguseid mnemoonikuid juurde, et Blackingil ja Barbridge'il vahet teha. Kui teist neist Raisakulliks nimetati, sai kohe selgeks, aga ainult need B-dega nimed - ja ma olin segaduses.
Aga kenad vahemõtted, tekstis hästi orgaaniliselt sees, et mis siis ikkagi on mõistus või mis meid motiveerib, inimesi kui selliseid - need olid ühelt poolt nii toredad (teisisõnu: ma olin enamikuga nõus) ja teisalt samuti mõtlemavõtvad.

Et oli märul ka, või noh, pingelised Tsoonis käimised, viimane muidugi kõige hullem, oleks pidanud raamatu kiireks ja lihtsaks tegema?
Võibolla ma loen kuidagi teistmoodi. Aga mulle küll ei teinud.

Oh, kuid Arthur oli nii ilus tegelane - tema ja Dina ka omamoodi paralleelid ja paar, nii palju mõtteid sellegi pihta ...

Mudlum “Linnu silmad”. Eesti keele sihtasutus (2016).

Kuraditosin lühijuttu … või mõttelõnga või … õigemini midagi sellist vahepealset, igal lõpul oma konks otsas, nauditavad lugeda kõik. Tegelased on pigem visandid ja tõeline möll toimub jutustajahääle mõtteis, selles, kuidas nappe sündmusi seoste, tähenduste ja paralleelidega on vürtsitatud ja ehk eriti veel selles, mis iga loo lõpus ootab.

Leida võib palju õdusat äratundmist nagu remondi- ja ehitusmöllu tuttavlikud paradoksid (tahtsin seda lugu automaatselt jagada kõigiga, kes mõnd vana elamist kõpitsevad või remonti nokerdavad, puhas kuld ju), kui ka mälestushõnguline linnasaunatraditsiooni jõudmine iganädalasest küürimismekast spaadeni (kuigi … kas tõesti viimased äratuleva naha rullid alles rätikuga maha lükatakse … kas ei peaks üks laps ikka saunatamise lõpuks nii nahatumaks nühitud olema, et rätikul enam ühtki rulli püüda pole, ah?) … ühesõnaga ei jõua ometi kõiki lugusid üles lugeda, aga õdusaid olmeseiku (mis sealjuures, olgu olme madalaks pidajaile öeldud, põrmugi väikestena ei tundu) on üksjagu, nagu on ka filosoofilisemaid mõttekäike … kuigi, kui aus olla, siis on see eristamine siin rumal.

Sest asja võlu selles seisnebki, et põhimõtteliselt pole vahet … kõik nad saavad lihas üheks ning inimese maailmakogemises on keedumuna ja Schopenhauer (filosoofinime näide) ikka ühes ajus koos ning ühtmoodi tähtsad. Ja nõnda on ka selle raamatu lood-mõtisklused sellised humoorikad seiklused argise ja sügavtähendusliku metsades, mis mõlemad paraku peavad leppima sellega, et inimese mõõt ei saa ikka enese kehast välja, kui ka tema mõtted sinna eksivad. Võimidagisellist.

Tsitaate võiks südamerahus võtta enam-vähem ükskõik millisest suvalisest kohast. Esmajoones tahaks ära tsiteerida muidugi valdava osa lõppe, aga see ei ole hea toon vist, tutvustamisel? Las siis olla nostalgiahõngune linn-maa lõiguke “Majaehitajast”. Korterist välja värvimine on vast tänaseks päevaks kõvasti populaarsust kaotanud, ent paneelmajade vannitoad küllap võivad jätkuvalt saluudiks uksi kolksutada, et just nii selle auru ja pesemisega on, tänapäevani (ja ehk ka tegemata töid täis maamajapidamistega).

“Ruum oli nii tilluke, et peale igat pesukorda oli see auru täis nagu türgi saun, kõik seinad, torud, kraanid ja peeglid olid higipisarais. Aga milline mõnu on ennast pesta! Olgu sanitaarruumid kui igerikud tahes, peaasi, et nad üldse on! See on ikkagi luksus par excellence.
Suvealguse remonteerimine lõppes teadagi enda korterist välja värvimisega. Kui viimane kiht läti pruuni, haisvat põrandavärvi oli peale kantud, keerati uks lukku, võeti juba varem ukse taha tõstetud kimpsud-kompsud näppu ja sõideti maale, kus ootas ees tervete inimpõlvede jagu tegemata töid.“